3-1-1-99-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-99-13

Otsuse kuupäev

7. november 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Aleksei Levinovi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-

de 1, 8 ja 9 - § 22 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

11. aprilli

2013.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-12-7498

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksei Levinovi kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Leelet Kivioja

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. oktoober 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20. detsembri 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli

2013. a otsused Aleksei Levinovi süüdistusasjas KarS § 199 lg 2 p-de 1, 8 ja 9 - § 22 lg 3 järgi

osaliselt, s.o osas, millega mõisteti Aleksei Levinovilt ja Eduard Gluhhodidilt solidaarselt A. K.

kasuks välja 1450 eurot ja 79 senti.

2.Mõista Eduard Gluhhodidilt A. K. kasuks välja 1450 eurot ja 79 senti.

3. Jätta A. K. tsiviilhagi Aleksei Levinovi osas KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata.

4. Muuta maakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja põhjenduse, mille kohaselt tuleb Aleksei

Levinovilt solidaarselt Eduard Gluhhodidiga kannatanu A. K. kasuks välja mõista 1450 eurot

ja 79 senti.

5. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

6. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksei Levinov anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 199 lg 2 p-de 1, 8 ja 9 - § 22 lg 3 järgi selles,

et alates 10. märtsist 2009 kuni 20. veebruarini 2012 osutas ta tahtlikult Eduard Gluhhodidile kaasabi

üheksateistkümne süstemaatilise varguse toimepanemisel, mille käigus tungis E. Gluhhodid sisse

Tallinnas ja Harju maakonnas asuvatesse elamutesse ning varastas sealt võõraid vallasasju, sh

tulirelva ja laskemoona. Süüdistuse kohaselt seisnes A. Levinovi tegevus kuritegudele kaasaaitamisel

temale kuuluva autoga E. Gluhhodidi sõidutamises kuritegude toimepanemise piirkondadesse ja sealt

minema.

2. Harju Maakohtu 20. detsembri 2012. a otsusega mõisteti A. Levinov lühimenetluses süüdistuses

KarS § 199 lg 2 p-de 1, 8 ja 9 - § 22 lg 3 järgi õigeks 10. märtsil 2009 ning ajavahemikul 5.

novembrist 2011 kuni 7. novembrini 2011 toimepandud kuritegudele kaasaaitamises. Ülejäänud

tegude toimepanemises tunnistati ta süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 1, 8 ja 9 - § 22 lg 3 järgi ning teda

karistati vangistusega 2 aastaks ja 3 kuuks. Vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 vähendati mõistetud

karistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta ning 6 kuud

vangistust. Vastavalt KarS § 65 lg-le 2 suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 20. detsembri

2011. a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o 4 kuu ja 28 päeva vangistuse võrra, ning

liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 10 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja

hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 19 päeva, ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks

mõisteti 1 aasta 10 kuud ja 9 päeva vangistust. Ühtlasi rahuldati kannatanute tsiviilhagid ja mõisteti

A. Levinovilt solidaarselt E. Gluhhodidiga välja R. Ž. kasuks 1132,34 eurot, A. K. kasuks 1450,79

eurot, E. K. kasuks 201 eurot, Y. S.-i kasuks 1600 eurot, S. O. kasuks 10 164,08 eurot, T. M.-i kasuks

788,79 eurot, A. K2. kasuks 538,46 eurot, T. S.-i kasuks 1153,40 eurot, L. I. kasuks 2327,02 eurot,

M. P. kasuks 1110 eurot, A. H. kasuks 542 eurot, V. K. kasuks 1380 eurot, M. K. kasuks 300 eurot, V.

J.-i kasuks 6500 eurot, Tallinna Linnavolikogu kantselei kasuks 108 eurot, D. T. kasuks 2086 eurot, I.

A. kasuks 16 208,24 eurot, P. V.-i kasuks 2250 eurot ning D. K. kasuks 1685 eurot. Harju Maakohtu

2. mai 2012. a määrusega tsiviilhagide tagamiseks arestitud A. Levinovi sõiduauto jäeti aresti alla.

Politsei- ja Piirivalveameti tagatiskontole kantud süüdistatavale kuuluv sularaha 50 eurot otsustati

konfiskeerida ning kanda kohtukulude katteks riigieelarve tuludesse. Sama otsusega tunnistati KarS §

199 lg 2 p-de 1, 4, 8 ja 9 ning § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi E. Gluhhodid, kuid tema osas ei ole

kohtuotsust kassatsioonimenetluses vaidlustatud. Samuti ei ole kohtuotsust vaidlustatud osas, millega

A Levinov mõisteti õigeks kuritegudes, mis süüdistuse kohaselt pandi toime 10. märtsil 2009 ja

ajavahemikul 5. novembrist kuni 7. novembrini 2011. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

2.1 A. Levinovile oli esitatud süüdistus E. Gluhhodidile 19 kuriteo toimepanemisele kaasaaitamises.

Kohus tunnistas, et A Levinovi süüdi 17 kuriteo toimepanemisel E. Gluhhodidile tahtlikult kaasabi

osutamises. Kohus luges A. Levinovi süü tõendatuks süüdistatava poolt süü omaksvõtuga ja

vastavasisuliste ütlustega. Samuti märkis kohus, et A. Levinovi süüd nende varguste toimepanemisele

kaasaaitamises kinnitavad nii kuritegude toimepanemise sarnane viis, süüdistatavate ja tunnistajate

ütlused, jälitustoimingute protokollid kui ka süüdistatava sõidukist ja elukohast kannatanutele

kuuluvate esemete leidmine. A. Levinov toimetas E. Gluhhodidi korduvalt sündmuskohtadesse ja

sealt minema, osutades seega täideviijale ainelist kaasabi. Tõendeid ja eelkõige jälitusprotokolle

arvestades pole usutav, et ta ei teadnud, millega E. Gluhhodid tegeles. Viimane ametlikult ei töötanud

ja oli narkosõltlane. Kuritegudele kaasaaitamise pani süüdistatav toime tahtlikult.

2.2 Karistuse mõistmisel arvestas kohus, et A. Levinov sai kuritegude toimepanemisele kaasaaitamise

eest suuremat tulu, kui ta väidab. Samuti arvestas kohus kuritegude arvu ja nende toimepanemist

võrdlemisi lühikese aja jooksul, kannatanutele tekitatud kahju suurust ja kaasaaitamise olulisust. Uue

kuriteo pani süüdistatav toime kaks päeva pärast Harju Maakohtu 20. detsembri 2011. a otsuse

kuulutamist, olles katseajal. Karistust kergendavaks asjaoluks on siiras kahetsus. Vangistuse

asendamine üldkasuliku tööga pole KarS § 69 kohaselt võimalik, kuna karistuse pikkus ületab kahte

aastat. Asenduskaristuse kohaldamise välistab ka A. Levinovi süü suurus ja kuritegude

toimepanemine katseaja kestel. Ühtlasi on kaheldav, kas süüdistatava tervislik seisund võimaldaks tal

üldkasulikku tööd teha.

2.3 Süüdistatavad tsiviilhagisid ei vaidlustanud. TsMS § 440 lg 1 kohaselt on hagi õigeksvõtt hagi

rahuldamise aluseks. Arvestades, et 10. märtsil 2009 ja ajavahemikul 5. novembrist kuni 7.

novembrini 2011 toimepandud kuritegudele kaasaaitamises tuleb A. Levinov õigeks mõista, vastutab

A. K.-le ja M. L.-ile kahju tekitamise eest E. Gluhhodid. Ülejäänud kuritegudega tekitatud kahju

hüvitamise eest vastutavad süüdistatavad solidaarselt. Otsuse põhiosas märgiti edasiselt sedagi, et A.

K.-le tekitatud kahju tuleb süüdistatavatel hüvitada solidaarselt.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Levinovi kaitsja Toomas Alp, E. Gluhhodid

ja tema kaitsja vandeadvokaat Juho-Enn Aule. A. Levinovi kaitsja taotles maakohtu otsuse

tühistamist osas, millega süüdistatav mõisteti süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 1, 8 ning 9 -

§ 22 lg 3 järgi, mõista ta uue otsusega 22. detsembril 2011, 5. jaanuaril 2012, 20. jaanuaril 2012,

1. veebruaril 2012 ning 14. veebruaril 2012 toimepandud tegudes õigeks, karistada teda kuni 1-

aastase vangistusega ja asendada vangistus üldkasuliku tööga. E. Gluhhodid ja tema kaitsja taotlesid

otsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud karistuse osas ja uue otsusega kergema karistuse

mõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2013. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Maakohus lahendas kriminaalasja lühimenetluses, mille tõttu tuleb jätta rahuldamata A. Levinovi

kaitsja taotlus süüdistatava tervislikku seisundit puudutavate tõendite kriminaalasja materjali juurde

võtmiseks. Tegemist pole tõenditega, mis viitaksid kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele

maakohtus.

4.2 Maakohtu otsuse tühistamiseks ja A. Levinovi osaliseks õigeksmõistmiseks puuduvad veenvad

argumendid. Kaitsjaga ei saa nõustuda selles, et jälitusprotokoll süüdistatava mobiiltelefoni

positsioneerimise kohta on ainuke tõend, millele süüdimõistmine rajaneb. A. Levinovi elukohast ja

autost leiti kannatanutelt varastatud esemeid, mille pärinemise kohta süüdistatav usutavat seletust ei

andnud. Lisaks arvestati põhjendatult kuritegude sarnasust ja süüdistatavate ütluste elulist usutavust.

Nii pole usutav, et A. Levinov varguste toimepanemisest ei teadnud.

4.3 Mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus. Süü suuruse hindamisel arvestati kuritegude

arvu, A. Levinovi varasemat karistatust, puhtsüdamlikku kahetsust ja üld- ning eripreventiivseid

kaalutlusi. Karistus on põhjendatud ega kaldu üldisest kohtupraktikast kõrvale. Süüdistatav pani

kuriteod toime katseajal, mille tõttu suurendati mõistetud karistust õigesti eelmise kohtuotsuse järgi

ärakandmata karistuse osa võrra. A. Levinov on näidanud, et ei suuda kuritegude toimepanemisest

hoiduda, mille tõttu ei saa teda karistusest tingimisi vabastada. Karistuse raskuse tõttu pole vangistuse

asendamine üldkasuliku tööga KarS § 69 kohaselt võimalik. Vanglas on kinnipeetavatele tagatud

meditsiiniline abi ja seetõttu pole ka süüdistatava tervislik seisund karistuse kergendamise aluseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Levinovi kaitsja vandeadvokaat Vahur

Krinal, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste osalist tühistamist süüdistatava süüditunnistamises

ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 1, 8 ning 9 - § 22 lg 3 järgi ja kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks samale maakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1 22. detsembril 2011, 5. jaanuaril 2012, 20. jaanuaril 2012, 1. veebruaril 2012 ja 14. veebruaril

2012 toimepandud kuritegude puhul on tõendamata kuriteole kaasaaitamise objektiivsed ning

subjektiivsed tunnused. Süüdistatav ei pidanud teadma, et E. Gluhhodid on narkomaan. Samuti leidis

ringkonnakohus paljasõnaliselt, et A. Levinov ei osanud tema elukohast ja autost leitud esemete

päritolu usutavalt selgitada. Ringkonnakohus ei põhjendanud, millistele isikutele kuuluvast varast jutt

käib. A. Levinov toimepandud tegusid ei eitanud, kuid maakohus mõistis ta osades kuritegudes siiski

õigeks.

5.2 Maakohus ei põhistanud, miks ta mõistis süüdistatavale prokuröri taotletust olulisemalt raskema

karistuse. Lisaks osutati puhtsüdamliku kahetsuse arvestamisele, kuigi tegelikult seda arvesse ei

võetud. Nende minetuste näol on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339

lg 1 p-de 7 ja 8 mõttes. Tähelepanuta jäeti, et A. Levinovi tegevus seisnes materiaalses

kaasaaitamises, mis on kuriteost osavõtu vähemohtlik liik. E. Gluhhodid oleks saanud

sündmuskohtadele sõita muu transpordivahendiga ja kuriteod poleks toime panemata jäänud. Ka

tuleb karistuse mõistmisel arvestada süüdistatava füüsilist ja psüühilist seisundit.

5.3 Ringkonnakohus leidis, et lühimenetluse korral ei ole apellatsioonimenetluses täiendavate

tõendite esitamine võimalik. Samas märgib kaitsja, et maakohtus esitati täiendavaid tõendeid ja kohus

on neile otsuses ka tuginenud. Kirjeldatud olukord on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika

kohaselt välistatud, millest johtuvalt rikkusid maa- ja ringkonnakohus kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 2 mõttes. Lühimenetlust reguleerivatest kriminaalmenetluse seadustiku normidest

tuleneb nende loogilises koosmõjus üheselt, et teatud tingimustel on täiendavate tõendite esitamine

kriminaalasja kohtulikul arutamisel lühimenetluses võimalik. Kaitsja leiab, et süüdistatava tervisliku

seisundi kohta esitatud tõendit ei saa lugeda tõendamisesemega seotud tõendiks, sest see on üksnes

süüdistatavat iseloomustav materjal ning sellise tõendi esitamine on lubatud ka kohtulikul arutamisel

lühimenetluses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kassaator on vaidlustanud A. Levinovi süüditunnistamise 22. detsembril 2011, 5. jaanuaril 2012,

20. jaanuaril 2012, 1. veebruaril 2012 ja 14. veebruaril 2012 toimepandud kuritegudele

kaasaaitamises, leides kokkuvõtlikult, et nende tegude puhul on tõendamata kaasaaitamise

objektiivsed ning subjektiivsed tunnused. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vaidlustab kaitsja selliste

väidetega sisuliselt senisel kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilisi asjaolusid. Tulenevalt KrMS §

363 lg-st 5 ei või Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv

kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid

kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus

vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest

nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning

miks seejuures tugineti (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-

5-08, p 12.1). Vaidlustatud kohtuotsuste järelduste kujunemine on jälgitav ja nendest nähtub piisava

selgusega, millistele tõenditele ning miks A. Levinovi süüdimõistmisel tugineti. Muuhulgas pole

tõene kaitsja väide, nagu oleks jäetud konkretiseerimata, millistele kannatanutele kuuluvaid esemeid

süüdistatava valdusest leiti. Maakohtu otsuse kohaselt leiti A. Levinovi sõiduki ja elukoha

läbiotsimisel näiteks V. K.-lt, S. O.-lt ning G. Ž.-lt varastatud esemeid, mille päritolu kohta andis

süüdistatav teiste tõenditega mittehaakuvaid ebausaldusväärseid ütlusi. Tulenevalt eeltoodust ja

kooskõlas KrMS § 363 lg 4 p-ga 1 ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks selles osas ringkonnakohtu

ülejäänud põhjendusi korrata.

7. Kassaatoriga pole alust nõustuda selleski, et süüdistatavale mõistetud karistuse raskust ei

põhistatud piisavalt. Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale pole kohus karistuse

küsimuse otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse

seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari

2008. a otsus asjas nr 3-1-1-91-07, p 6.6). Praeguses asjas põhistas maakohus veenvalt karistuse liigi

ja määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Arvestada tuleb, et süüdistatav tunnistati süüdi

seitsmeteistkümnele vargusele kaasaaitamises, mis pandi toime lühikese ajavahemiku kestel, nende

tegudega tekitati kannatanutele märkimisväärset kahju ja et kuriteod pani A. Levinov toime katseajal.

Neil põhjustel ei saa KarS § 199 lg 2 sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jäävat karistust

kuidagi pidada liialt raskeks. Erinevalt kassatsioonis väidetust on arvesse võetud ka puhtsüdamlikku

kahetsust, mis avaldub karistuse määras, ja põhistatud, miks ei anna süüdistatava tervislik seisund

karistuse kergendamiseks alust.

8. Kriminaalkolleegiumi hinnangul sedastas maakohus õigustatult, et süüdistatava osutatud aineline

kaasabi lihtsustas oluliselt varguste toimepanemist, kuna see võimaldas E. Gluhhodidil

sündmuskohale saabuda ja sealt varastatud esemetega lahkuda võimalikult kiiresti ning märkamatult.

Pidades silmas, et kuna sageli kuulusid varastatud esemete hulka ka erinevad elektroonikaseadmed,

osutunuks nende minematoimetamine tähelepanu äratamata raskendatuks või sootuks võimatuks

juhul, kui E. Gluhhodid pidanuks liikuma jalgsi või kasutama ühistransporti. Erinevalt kaitsja

seisukohast ei saa seetõttu ainelise kaasabi tähtsust kindlasti alahinnata, millest johtuvalt ei anna

seegi asjaolu karistuse kergendamiseks alust.

9. Vastuseks kaitsja väitele, mille kohaselt lähtus maakohus otsuses lühimenetlust reguleerivaid

norme eirates kohtuistungil esitatud ja vastu võetud tõenditest, märgib kolleegium, et kriminaalasja

materjalist nähtuvalt algas praeguse kohtuasja arutamine maakohtus üldmenetluses. 5. detsembri

2012. a kohtuistungil esitas A. Levinovi kaitsja taotluse lühimenetluse kohaldamiseks ja samaaegselt

esitas ta kohtule ka süüdistatava tervislikku seisundit puudutavad tõendid, mis võeti kriminaalasja

materjali juurde. Alles seejärel võttis kohus seisukoha, et edasiselt jätkatakse kriminaalasja arutamist

lühimenetluses. Arvestades, et tõendid, millele kohus otsuse tegemisel tugines, võeti

kriminaaltoimiku materjali juurde enne lühimenetlusele üleminekut, puudub alus rääkida KrMS §

233 lg 1 nõuete rikkumisest.

10. Ringkonnakohus leidis seevastu õigustatult, et kriminaalasja materjali juurde ei saa võtta

apellatsioonimenetluses kaitsja poolt esitatud süüdistatava tervislikku seisundit puudutavaid tõendeid.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt korduvalt selgitanud, et tulenevalt lühimenetluse

eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali

pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on

lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka

apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist

maakohtu poolt (vt nt 29. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 10.1 ja 19. detsembri 2012.

a määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p 11). Need põhimõtted kehtivad jätkuvalt ka pärast 1. septembril

2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatusi. Kuna kaitsja esitatud tõendid ei

puudutanud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist maakohtus, s.t nendega ei soovitud tõendada

KrMS § 63 lg-s 2 sätestatud asjaolusid, jättis ringkonnakohus kaitsja taotluse põhjendatult

rahuldamata.

11. Ekslik on kassaatori seisukoht, et süüdistatava tervislikku seisundit puudutavaid dokumente ei saa

lugeda tõendamiseseme asjaoludega seotud tõenditeks. KrMS § 62 p 4 kohaselt on tõendamiseseme

asjaoludeks muuhulgas kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust

mõjutavad asjaolud. Kassatsiooni põhjenduste kohaselt on kaitsja ka ise arvamusel, et tegemist on

süüdistatavat iseloomustavate andmetega, mis võivad mõjutada talle mõistetava karistuse raskust.

Vastupidisel juhul jääks arusaamatuks, miks kassaator nende tõendite vastuvõtmisest keeldumist

vaidlustab.

12. KrMS § 3602 lg 3 sätestab, et Riigikohus laiendab kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile

süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni

esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda

raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Praeguses asjas nähtub maakohtu

otsusest kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes.

12.1 Maakohtu otsusega mõisteti A. Levinov muuhulgas õigeks 10. märtsil 2009 toimepandud

vargusele kaasaaitamises, milline süüdistus puudutas kannatanu A. K. vara hõivamist. Kohus leidis,

et kõnealusele vargusele kaasaaitamine pole tõendatud ja seetõttu tuleb kuriteoga tekitatud kahju

välja mõista üksnes kaassüüdistatav E. Gluhhodidilt. Edasiselt on maakohus otsuse põhiosas siiski

märkinud, et kannatanu tsiviilhagi tuleb rahuldada ja mõista välja A. Levinovilt ja E. Gluhhodidilt

solidaarselt kannatanu A. K. kasuks 1450 eurot ning 79 senti. Kuriteoga tekitatud kahju solidaarne

väljamõistmine kajastub ka otsuse resolutiivosa punktis 18. Eelöeldu tähendab, et maakohtu otsuse

põhiosa järeldus, mille kohaselt tuleb A. Levinov sellele kuriteole kaasaaitamises õigeks mõista ja et

kuriteoga tekitatud kahju peab hüvitama üksnes E. Gluhhodid ainuisikuliselt, on vastuolus otsuse

resolutiivosas märgituga, mille kohaselt mõisteti tekitatud kahju süüdistatavatelt välja solidaarselt.

12.2 Vastavalt KrMS § 310 lg-le 2 jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata, kui kohus teeb õigeksmõistva

kohtuotsuse. Kuna maakohus mõistis A. Levinovi 10. märtsil 2009 toimepandud kuriteole

kaasaaitamises õigeks, oleks tulnud kannatanu A. K. tsiviilhagi jätta tema osas KrMS § 310 lg 2

alusel läbi vaatamata. Võttes arvesse, et kohtumenetluse pooled ei ole maakohtu otsust vaidlustanud

osas, millega A. Levinov mõisteti 10. märtsil 2009 toimepandud kuriteole kaasaaitamises õigeks,

leiab kriminaalkolleegium, et kujunenud olukorras on võimalik kõnealune viga kõrvaldada

Riigikohtu otsusega. KrMS § 310 lg 2 kohaselt on õigeksmõistmise vältimatuks tagajärjeks tsiviilhagi

läbivaatamata jätmine, mille tõttu ei saaks ka kriminaalasja uuel arutamisel tsiviilhagi puudutavas

osas enam teistsugust otsustust teha.

13. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 310 lg-st 2, § 361 lg 1 p-dest 3 ning 7 ja § 362 p-st 2

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 20. detsembri 2012. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 11. aprilli 2013. a otsused Aleksei Levinovi süüdistusasjas KarS § 199 lg 2 p-de 1, 8

ja 9 - § 22 lg 3 järgi osaliselt, s.o osas, millega mõisteti Aleksei Levinovilt ja Eduard Gluhhodidilt

solidaarselt kannatanu A. K. kasuks välja 1450 eurot ja 79 senti. Kolleegium mõistab 1450 eurot ja

79 senti A. K. kasuks välja Eduard Gluhhodidilt ja jätab kannatanu A. K. tsiviilhagi A. Levinovi osas

KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Ühtlasi jätab kolleegium maakohtu otsuse põhiosast välja

põhjenduse, mille kohaselt tuleb süüdistatavatelt kannatanu A. K. kasuks solidaarselt välja mõista

1450,79 eurot. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kaitsja kassatsiooni

rahuldab kolleegium osaliselt.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Hannes Kiris