3-2-1-119-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-119-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. november 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

J. K hagi F. B vastu alaealise lapse T.A. K põlvnemise

tuvastamiseks ja talle elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-45599

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. K kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2826 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja J. K, esindaja vandeadvokaat Piret Simm

Kostja F. B, esindaja vandeadvokaat Maire Arm

Asja läbivaatamise kuupäev

7. oktoober 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-45599 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada J. K kassatsioonkaebuselt 27. mail 2013 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. K (hageja, ema) esitas 30. oktoobril 2007 F. B (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et tema

alaealine laps T.A. K (laps) põlvneb kostjast, ning mõista kostjalt lapse ülalpidamiseks välja elatise

8000 krooni. Põlvnemise tuvastamiseks palus hageja määrata DNA-ekspertiisi ning elatise suuruse

määramiseks palus hageja nõuda Itaalia Vabariigilt välja tõendid kostja varalise seisundi kohta.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 17. oktoobri 2008. a hagiavalduse täpsustuses palus

hageja mõista kostjalt välja elatise 6655 krooni kuus. 24. oktoobri 2011. a hagiavalduse täienduses

palus hageja hoolimata uue perekonnaseaduse jõustumisest jätkata menetlust samade

menetlusosalistega ning mõista kostjalt hageja kasuks välja elatise 314 eurot kuus alates hagi

esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni. Samuti palus hageja kohustada kostjat isiklikult

kohtuistungile ilmuma.

Hageja selgituste kohaselt asus ta 2006. a jaanuaris tööle Itaalias ööklubis BIG BIJOU, kus ta tutvus

kostjaga. Kostja kutsus hagejat korduvalt lõunale ja kohtama. Hiljem tekkisid neid intiimsuhted. Nad

kohtusid nädalalõppudel kostja kolmetoalises korteris Modenas. Kostja selgitas hagejale, et elab

korteris üksi ja tegeleb ettevõtetele juriidilise abi osutamisega. Koos käidi restoranides ning veedeti

aega kostjale kuuluval jahil. Hageja viibis ka kostja töökohas. Aprilli keskel 2006 sõitis hageja

neljaks päevaks Egiptusesse. Kostja saatis hageja reisile ja pärast reisi veetsid nad koos paar päeva.

Seejärel sõitis hageja tagasi Eestisse. Kuni hageja ärasõiduni olid pooled intiimsuhetes. Mais 2006 sai

hageja teada oma rasedusest ja teavitas sellest ka kostjat. Kostja ei soovinud last, kuid hageja

otsustas, et sünnitab lapse, ja palus kostjalt toetust.

Laps sündis õigeaegsena 26. detsembril 2006 (laps eostati 2006. aasta märtsis). Pärast lapse sündi

saatis hageja kostjale e-kirja koos lapse pildiga, kuid kostja ei vastanud enam hageja pöördumistele.

Hageja kasvatab last üksi. Hagejal aitavad last ülal pidada tema vanemad. Hageja majanduslik

olukord on halvem kui kostjal. Kostja töötab äriühingus ning talle kuulub kolm kinnisasja.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja vastuväidete kohaselt on hageja väited paljasõnalised ja tõendamata.

Poolte vahel ei ole kunagi intiimsuhteid olnud. Samuti ei ole kostja kunagi hagejaga koos elanud.

Kostja elas sel ajal oma itaallannast elukaaslasega, kellega tal on ka 12-aastane laps. Hageja ei ole

kunagi teinud kostjale ettepanekut last omaks võtta, seega ei ole kostja saanud nimetatud küsimuses

varem seisukohta võtta ega vastuväiteid esitada.

Kostjale teadaolevalt osutas hageja Itaalias eskortteenust ja jätkas seda ka pärast lapse sündi. Hageja

suhtles lapse eostamise ajal (2006. a aprillis) erinevate meestega ning veetis sel ajal nädalavahetuse

Liguuria maakonnas koos oma sõbranna ja kahe mehega. Pärast seda käis hageja Egiptuses. Seega ei

saa laps kostjast põlvneda.

Kostja ei nõustu DNA-ekspertiisil osalema, kuna ei pea seda usulistel kaalutlustel võimalikuks.

Elatise suurus on põhjendamata, sest hagiavaldusest ei nähtu, millised on lapsele tehtavad vajalikud

kulutused.

3. Harju Maakohus määras 21. novembri 2008. a määrusega DNA-ekspertiisi ja kohustas hagejat,

kostjat ja last 19. detsembriks 2008 ekspertiisiks vajalikud toimingud tegema. Kostja ei ilmunud

ekspertiisist osa võtma ja selgitas, et tal ei olnud võimalik lühikese etteteatamistähtaja tõttu Itaaliast

Eestisse sõita. Harju Maakohus palus kostjal teatada, millal saab ta enne 1. maid 2009 Eestisse

ekspertiisi tõttu tulla. 28. aprillil palus kostja pikendada ekspertiisiproovi andmise tähtaega, kuna on

ootamatult haigestunud. Harju Maakohus pikendas tähtaega 31. juulini 2009. Harju Maakohus tegi

hageja taotlusel 26. juunil 2009 määruse, millega palus Itaalia kohtul kuulata erinõude täitmise korras

kostja üle. 29. juulil 2009 esitas kostja taotluse ekspertiisiproovi andmise tähtaega uuesti pikendada,

sest kostja on jälle ootamatult haigestunud ega saa Eestisse tulla. 25. jaanuaril 2010 toimus Itaalias

Modena kohtus kohtuistung, kus kostja lükkas isaduse väited tagasi ja keeldus küsimustele vastamast.

4. Harju Maakohus rahuldas 21. juuni 2010. a otsusega hagi osaliselt, tuvastas, et laps põlvneb

kostjast, ning mõistis kostjalt lapse ülalpidamiseks hageja kasuks välja elatise 3000 krooni kuus.

Maakohus leidis, et kuna kostja ei ole täitnud kohtumäärust, millega kohustati teda osalema DNA-

ekspertiisis, loobus kostja tõendamast asjaolu, et ta ei ole lapse isa. Lapse ema seletuste ja esitatud

tõendite alusel saab kostjat pidada lapse isaks. Kuna kostja on lapse isa, on ta kohustatud last ülal

pidama ja temalt tuleb lapse kasuks välja mõista elatis.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et kostja keeldumine DNA-ekspertiisist ei tähenda, et ta

loobus tõendamast oma vastuväidet, et ta ei ole lapse isa. Kohus saaks tugineda keeldumisele, kui

hageja oleks tõendanud, et kostja on lapse isa. Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda hagejale võimalus

tuua täiendavalt esile asjaolud, mis annavad alust arvata, et kostja on lapse isa. Maakohtul tuleb teha

hagejale ettepanek esitada tõendeid ja selgitada, millised tõendid on lubatavad ja asjakohased, sh võib

kohus ka ise tõendeid koguda. Kuna elatise väljamõistmise eelduseks on lapse põlvnemise

tuvastamine, tuleb maakohtu otsus tühistada tervikuna.

6. Asja uuesti läbi vaadates jättis Harju Maakohus 25. juuni 2012. a otsusega hagi rahuldamata ja

menetluskulud poolte enda kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb vaidlus lahendada enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseaduse (PKS) sätete alusel. Toona kehtinud PKS § 42 järgi võis kohus tuvastada isast

põlvnemise asjaolude alusel, mis võimaldavad pidada meest lapse isaks. Seejuures peab kumbki pool

kohtumenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 järgi tõendama neid asjaolusid,

millele tema väited või vastuväited tuginevad.

Maakohtul ei ole õnnestunud tuvastada kostja isadust DNA-ekspertiisiga. Maakohus määras

21. novembril 2008 esimest korda lapse põlvnemise tuvastamiseks DNA-ekspertiisi ja kohustas

kostjat andma ekspertiisiasutusele proovi hiljemalt 1. mail 2009. Maakohus pikendas kostja palvel

ekspertiisi tegemise tähtaega kuni 31. juulini 2009, kuid sellest hoolimata ei täitnud kostja

21. novembri 2008. a kohtumäärust. Asja uuesti läbi vaadates määras maakohus 25. aprillil 2011

uuesti DNA-ekspertiisi lapse põlvnemise tuvastamiseks ja kohustas hagejat koos lapsega andma

ekspertiisiasutusele proovi hiljemalt 27. mail 2011. Samuti tegi maakohus 25. aprillil 2011 määruse

erinõude alusel Itaalia Vabariigis tõendite kogumiseks, millega taotles, et Itaalia pädev asutus võtaks

kostjalt DNA-ekspertiisi tegemiseks vajaliku proovi ja edastaks selle Eesti Kohtuekspertiisi

Instituudile. 9. septembril 2011 sai maakohus Itaaliast Modena kohtu määruse, millega Itaalia kohus

lükkas tõendite kogumise palve tagasi, kuna kostja ei ilmunud vabatahtlikult proovi andma ega

nõustunud ekspertiisiga ja Itaalia seadused ei näe ette, et bioloogilise isaduse tõendamiseks võib teha

ekspertiisiuuringuid isiku vabadust piiraval viisil (sundi kasutades).

Kostja ei ole oma isadust kohtule esitatud kirjalikes vastustes ega suulisel ärakuulamisel omaks

võtnud. 26. juunil 2009 esitas maakohus kostja elukohajärgsele kohtule Itaalias taotluse kostja ära

kuulata. Kohus palus esitada kostjale järgmised küsimused: „Kas kostja võtab hagi õigeks ja on nõus

maksma lapse ülalpidamiseks alates 30. oktoobrist 2007 elatist 6655 krooni kuus? Kas kostja soovib

osaleda asja arutamisel kohtuistungil?" Itaalia kohus saatis maakohtule 25. jaanuaril 2010 toimunud

kohtuistungi protokolli, millest nähtub, et kostja lükkas tagasi kõik isaduse väited ja keeldus talle

esitatud küsimustele vastamast. 5. aprilli 2012. a määrusega kohustas maakohus hagejat ja kostjat

ilmuma isiklikult 15. mail 2012 kell 10.00 toimuvale istungile. Sellele saabus 14. mail 2012 Itaalia

kohtust kostja vastus, milles kostja teatas, et on kohtu korralduse täitnud ja ilmunud Eesti kohtu

erinõude korras Itaalias oma elukohajärgsesse kohtusse, samuti pole kostja keeldunud DNA-

ekspertiisist, vaid Itaalia kohtunik leidis, et DNA-ekspertiisi tegemine ei ole õige. Kostja kinnitas, et

tal ei ole olnud intiimsuhteid hagejaga, hageja eesmärk on kostjalt raha välja pressida.

Hageja vande all antud ütlused ei ole piisavad, tõendamaks lapse põlvnemist kostjast, kuna kostja

väitis suuliselt antud ütlustes Itaalia kohtule, et pooled ei olnud intiimsuhetes ning eitas oma isadust.

Hageja andis vande alla seletuse, et asus 2006. a jaanuaris tööle Itaalias Modenas, kus tutvus töö

juures kostjaga, kes oli selle klubi klient, kus hageja töötas saalitöötajana. Pooled hakkasid kohtuma,

alguses klubis ja seejärel väljaspool klubi. Tavaliselt kohtusid nad nädalavahetustel (reedel ja

laupäeval) kostja juures kodus ja see kestis, kuni hageja klubis töötas. 15. aprillil 2006 lõpetas klubi

hagejaga töölepingu. Lapse oletatav eostamise aeg oli 25. märtsil 2006. See oli nädalalõpul (reedel

või laupäeval), kui hageja tuli otse töölt kell 5 hommikul ja sõitis taksoga kostja juurde koju, kus

pooled olid intiimvahekorras. Hageja oli terve päeva kostja juures ning õhtul mindi koos restorani

õhtust sööma. 25. märtsile järgneva nädala jooksul kohtusid pooled mitmel korral, samuti sellele

järgnevatel nädalavahetustel. Märtsis viis kostja hageja eriarsti (ortopeedi) juurde, aprillis kinkis

arvuti ja mp3-mängija. 17. aprillil 2006 kinkis kostja hagejale oma nimeplaadiga käevõru, kui hageja

sõitis Egiptusesse puhkusele. Selleks puhkusereisiks laenas kostja hagejale oma kohvri, mis on

praeguseni hageja käes. Umbes 20. aprillil 2006 tuli hageja lennukiga Egiptusest tagasi ja sõitis

rongiga Milano Maritimasse, kus kostja puhkas oma jahil ning kus hageja viibis kostjaga kolm

ööpäeva. Pärast seda tõi kostja hageja enda juurde koju ning järgmisel päeval sõitis hageja

Aleksandriasse (Itaalias) tööle. Pooled suhtlesid SMS-i teel, kuna hageja ei soovinud, et kostja talle

helistaks.

Hageja ei soovinud suhteid kostjaga jätkata, kuid kostja ütles, et ta jääb hagejat ootama. Mai alguses

sai hageja teada, et ootab last. Ta helistas kostjale ja kostja ütles, et soovib hagejat näha. Hageja andis

kostjale sõnumiga teada, et ootab last. Kostja helistas hagejale ja ütles, et teist last pole tal vaja, kuna

kostjal on olemas laps itaallannaga ning kui itaallanna ootas teist last, palus ta temal aborti teha.

Kostja ootas, et hageja teeks aborti. Hageja ei suhelnud kostjaga kuni mai lõpuni. Mai lõpus tuli

hageja Eestisse ja tegi Tartu erakliinikus analüüsid. Seejärel sõitis tagasi Itaaliasse ja teavitas kostjat

e-kirjaga analüüside vastustest ja andis teada lapse sünni oletatava aja (24.–26. detsember 2006).

Ühtlasi ütles hageja kostjale, et kui kostjal on ettepanekuid, siis ta võib helistada. 13. juunil 2006

helistas kostja hagejale ning tegi ettepaneku, et hageja teeks aborti, kuna märtsis erakliinikus tehtud

röntgen võis lapsele viga teha. Samuti tegi kostja hagejale ettepaneku, et ostab talle Kohtla-Järvele

korteri, et hageja kostjat enam kunagi ei tülitaks. Kui laps sündis, saatis hageja kostjale lapse pildi,

kus oli kirjas lapse sünniaeg (26. detsember 2006) ning lapse ees- ja perekonnanimi. Hageja tegi

kostjale ettepaneku asi rahulikult lahendada. Kostja tegi veel kord ettepaneku, et ostab hagejale

6000–7000 krooni eest Kohtla-Järvele korteri, mille peale hageja teatas, et probleemiks on korteri

remontimine. Kuna hageja kasvatab üksinda last, siis palus hageja kostja käest 30 000 eurot hagejale

kuuluva korteri remondiks ja selle sisustamiseks, millest kostja keeldus, väites, et see on liiga suur

summa ning ei ole tagatud, et hageja kostjat uuesti tülitama ei hakka. Kostja ei ole kunagi lapsest

huvitunud ega andnud lapse ülalpidamiseks raha, vaid on lubanud esitada politseisse avalduse, et

hageja šantažeerib teha.

Maakohtule esitatud muude asjaolude alusel ei ole võimalik hinnata, kas kostja on lapse isa või kas

poolte vahel olid intiimsuhted. Käevõru või telefoninumbri olemasolu ei tähenda, et kostja andis need

esemed hagejale. Tunnistaja N. V ütlustega ei ole tõendatud, et hageja ja kostja viibisid koos või olid

intiimvahekorras. Tunnistaja ei ole kostjat kunagi näinud. Intiimvahekorda ei ole kostja kunagi omaks

võtnud. Toimikus olevatel fotodel ei ole hageja ja kostja kordagi koos, samuti ei võta kostja omaks, et

fotod on tehtud hageja nimetatud kohtades. Hageja ei ole lähemalt kirjeldanud kostja kodu, kus ta

enda sõnul tihti nädalavahetustel viibis. Samuti ei tõenda hageja fotod majast, kus kostja elab, ja

töökohast ning väljavõtted Itaalia Ehitusjärelvalve registriandmetest kostjale kuuluvate kinnistute

kohta, et kostja ja hageja on olnud koos nimetatud kohtades ja neil olid intiimsuhteid. Lapse

põlvnemist kostjast ei tõenda ka lapse fotod, sest kohus ei saa fotode põhjal põlvnemist tuvastada.

Pooltevahelise kirjavahetusega ei ole tõendatud kostja isaduse omaksvõtt ega asjaolu, et kostja on

pakkunud hagejale raha või et pooled on olnud intiimsuhetes. Kirjavahetusest nähtub selgelt, et kostja

ei ole kordagi tunnistanud last enda omaks ning on süüdistanud hagejat väljapressimises. Seega ei ole

tõendatud, et hageja ja kostja suhtlesid omavahel lapse võimaliku eostamise ajal, mis toimus

orienteeruvalt ajavahemikul 15.–30. märts 2006.

Kuna elatise väljamõistmise eelduseks on isiku põlvnemise tuvastamine ning lapse põlvnemine

kostjast ei ole tõendatud, tuleb ka elatisenõue jätta rahuldamata.

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada.

8. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. aprilli 2013. a (otsuses ekslikult märgitud 2012) otsusega

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kordamata tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis

apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel

menetlusõiguse normi rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja

lahendanud vaidluse enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 42 alusel. Kuna tegemist on hagimenetluses

lahendatava nõudega, siis on TsMS § 230 lg 1 järgi ennekõike hagejal kohustus tõendada oma väidete

aluseks olevaid asjaolusid, kuid lapse huvisid silmas pidades võib seda teha ka kohus. Hageja ei ole

oma väidete aluseks olevaid asjaolusid tõendanud. Arvestades, et hagi aluseks olevad sündmused

toimusid Itaalias, ei olnud Eesti Vabariigi kohtul võimalik tõendeid ise koguda. Õige on maakohtu

järeldus, et ainuüksi see, et kostja keeldus osalemast DNA-ekspertiisis ja andmast ekspertiisi

tegemiseks vajalikku proovi, ei anna alust järeldada, et ta on loobunud tõendamast oma vastuväidet.

Ainult juhul, kui oleks tõendatud muude asjaolude olemasolu, mis võimaldavad kostjat pidada lapse

isaks, saaks kostja keeldumist DNA-ekspertiisi tegemisest tõlgendada viisil, mille kohaselt on kostja

ise loobunud oma vastuväidete tõendamisest. Maakohus pidas õigesti ebapiisavaks hageja vande all

antud seletust, sest teised tõendatud asjaolud hageja väidetud sündmuste toimumist ei kinnitanud.

Asjaolu, et kostja ei ole tõendanud DNA-ekspertiisist keeldumise usuliste põhjuste olemasolu, ei ole

oluline. Tulenevalt Itaalia õigusest ei ole oluline mitte isiku usuline kuuluvus, vaid isiku vaba tahe

ennast ekspertiisile allutada. Lisaks ei ole hageja maakohtu menetluses tõstatanud küsimust kostja

usulisest kuuluvusest ja selle tõendamise vajadusest. Kostja on esimeses kohtule esitatud

menetlusdokumendis selgitanud, et ta ei nõustu DNA-ekspertiisiga usulistel põhjustel, mistõttu ei saa

kostjale ette heita, et tema seisukohad molekulaargeneetilise ekspertiisi kohta on menetluse vältel

muutuvad.

Õige on see, et lapsesse puutuva vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda lapse huvidest, kuid eeltoodu ei

anna alust tuvastada isadus ilma igasuguste tõenditeta, tuginedes ainult lapse ema vande all antud

seletusele. Muid tõendeid, mis kinnitaksid lapse põlvnemist kostjast, ei ole asjas esitatud.

Maakohus ei ole vääralt tõlgendanud Euroopa Liidu Nõukogu määrust nr 1206/2001 (edaspidi

määrus nr 1206/2001). Samuti on Itaalia Vabariigi kohus tõendi kogumisel nimetatud määruse sätteid

järginud. Määruse nr 1206/2001 art 10 p 2 järgi rahuldab taotluse saanud kohus taotluse oma riigis

kehtivate õigusaktide järgi ja art 13 sätestab, et vajaduse korral kohaldab taotluse saanud kohus

taotlust rahuldades asjakohaseid sunnimeetmeid sellistel juhtudel ja sellisel määral, mis on ette

nähtud taotluse saanud kohtu liikmesriigi õigusaktidega riigisiseste asutuste või ühe asjaomase poole

samal eesmärgil esitatud taotluse rahuldamise puhul. Määruse nr 1206/2001 art 17 p 2 järgi on

tõendite vahetu kogumine võimalik ainult siis, kui see toimub vabatahtlikult, ilma vajaduseta

rakendada sunnimeetmeid. Kuna Itaalia kohtu selgituse kohaselt ei ole Itaalias võimalik põlvnemise

kohta ekspertiisi tegemiseks kasutada vajaliku materjali saamiseks sundi, siis oli taotluse rahuldamata

jätmine õigustatud. Õige ei ole hageja arusaam määruse nr 1206/2001 alusel tõendi kogumisel

sunnimeetmete rakendamise võimalikkusest Eesti Vabariigi TsMS § 300 lg 2 kohaselt.

Väär on hageja väide, et talle ei ole selgitatud vajadust tõendada hagi aluseks olevaid asjaolusid.

Ringkonnakohus selgitas asja esimesel korral läbi vaadates, et hageja esitatud asjaolud ei ole piisavad

ja hagejal tuleks maakohtus võimalusel esitada nõude põhistamiseks veel asjaolusid ja samuti

tõendeid, mis hageja väiteid tõendavad. Sellisteks tõenditeks võivad olla poolte kirjad, sõnumid ja

muu taoline ning tunnistajate ütlused. Ringkonnakohus on viidanud võimalusele ka Itaalias elavate

tunnistajate ülekuulamiseks määruse nr 1206/2001 järgi. Ringkonnakohtu otsusele järgnenud

maakohtu menetluses ei ole hageja uusi tõendeid esitanud ega esitanud taotlust Itaalias asuvate

tunnistajate ülekuulamiseks või muul moel Itaaliast tõendite kogumiseks.

See, et kostja on vastu vaielnud ka elatise nõudele, ei tähenda, et ta oleks kaudselt isaduse omaks

võtnud. Kuna hageja on esitanud kaks nõuet, siis see, et kostja ei tunnista isaduse tuvastamise nõuet,

ei tähenda, et ta ei võiks esitada vastuväiteid elatise suurusele. Arvestades esitatud nõudeid, oli see

vajalik, kuna juhul, kui kohus oleks isaduse tuvastamise nõude rahuldanud, oleks tulnud lahendada ka

elatise väljamõistmise nõue ja sellisel juhul oleksid olnud vastuväited elatise suurusele asjakohased.

Hageja on koos kaebusega esitanud tõendina itaaliakeelse 17. juuli 2006. a e-kirja, mille tõlge on

esitatud varem, kuid sellest ei nähtu, et kostja oleks tunnistanud oma isadust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt hindas maakohus vääralt asjas esitatud tõendeid ja jättis

osa tõendeid analüüsimata, mistõttu tegi asja materjalidega kokkusobimatuid järeldusi.

Ringkonnakohus ei kõrvaldanud maakohtu otsuse puudusi.

Vaidlustatud kohtuotsuse järgi on tekkinud olukord, kus kostja, olles välisriigi kodanik, on saanud

Eesti kohtumääruste täitmisest kõrvale hoidmisega õigusliku eelise, sest talle ei ole võimalik teha

DNA-ekspertiisi sundkorras. Kostja on kohtu korralduste ja määruste täitmata jätmisega saavutanud

ebaõiglase lahendi. Eesti Vabariigil on põhiseaduse § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks

kohased menetlused, st riik peab kehtestama menetluse, mis tagab isiku õiguste tõhusa kaitse.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et hagejale selgitati kohtumenetluses vajadust tõendada hagi

aluseks olevaid asjaolusid. Kuigi ringkonnakohus andis asja esimest korda läbi vaadates otsuses

maakohtule suunise, et hagejale tuleb selgitada, milliseid asjaolusid peab tõendama, ei ole maakohus

seda teinud. Samuti on maakohus põhjendamatult otsuses hagejale ette heitnud, et hageja ei ole

kirjeldanud kostja kodu, samas ei ole maakohus hagejalt vande all seletust võttes seda küsinud.

Lisaks võib kohus koguda põlvnemise asjas tõendeid ka ise. Kohtud on selgitanud hagejale

tõendamist alles kohtulahendites.

11. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja väited tõendite väära hindamise kohta ei ole põhjendatud. Hageja ei ole kogu menetluse vältel

suutnud oma väidete põhistamiseks esitada ühtegi tõendit, mis viitaks tõsikindlalt poolte

intiimsuhetele. Seega on hageja nõue alusetu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas,

mille peale on kaevatud.

13. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas laps põlvneb kostjast ning milline õiguslik

tähendus on lapse põlvnemise tuvastamise kohtumenetluses asjaolul, et kostja keeldub põlvnemise

tuvastamiseks vajaliku ekspertiisi jaoks proovi andmast olukorras, kus hagejal napib lapse

põlvnemise kohta muid tõendeid.

14. Esmalt juhib kolleegium tähelepanu, et põlvnemise tuvastamisele kohaldatakse rahvusvahelise

eraõiguse seaduse § 62 lg 1 järgi lapse sünniaegse elukohariigi õigust. Kuna asjaoludest nähtuvalt

sündis laps Eestis, tuleb lapse põlvnemine kostjast teha kindlaks Eesti Vabariigi õiguse järgi.

Kuna laps sündis ja hagi põlvnemise tuvastamiseks esitati kohtule enne 1. juulit 2010, kohaldasid

kohtud PKS § 210 lg-s 2 sätestatut arvestades asjas õigesti enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseaduse sätteid.

15. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 38 lg 3 järgi põlvneb laps mehest, kes on tema eostanud, ning

PKS § 42 lg 2 järgi tuvastas kohus lapse põlvnemise isast asjaolude alusel, mis võimaldasid meest

lapse isaks pidada, s.o eelkõige asjaolude alusel, mis võimaldavad järeldada, et mees on lapse

eostanud. Ka kehtiva PKS § 84 lg 1 järgi on lapse isaks mees, kes on lapse eostanud, ning PKS § 94

lg 2 järgi tuvastab kohus isast põlvnemise asjaolude alusel, mis võimaldavad eeldada, et laps põlvneb

sellest mehest, st mees on lapse eostanud. Seega saab kohus nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka

kehtiva perekonnaseaduse järgi tuvastada isaduse asjaolude alusel, millest saab järeldada, et laps

põlvneb bioloogiliselt kindlasti või ülimalt suure tõenäosusega sellest mehest.

Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et isaduse kohtus tuvastamise regulatsiooni

eesmärgiks on eelkõige tagada lapse isa kindlakstegemine juhul, kui muud perekonnaseaduses

sätestatud võimalused on end ammendanud või kui soovitakse kindlust, et lapse isana saab seaduses

sätestatud korras kindlaks tehtud mees, kes on ka tegelikult lapse bioloogiline vanem (vt Riigikohtu

26. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-11, p 10). Kolleegiumi hinnangul on lapse isa

kindlakstegemine eelduslikult iga sündinud lapse huvides, et lapsel oleks mõlemad vanemad, kes

tema eest hoolitseks ja teda kasvataks.

Asjaolu, et laps on mehe bioloogiline järglane, saab tänapäeval kõige usaldusväärsemalt kindlaks teha

molekulaargeneetilise uuringuga. Olukorras, kus molekulaargeneetilise uuringu tegemine osutub

võimatuks (mh nt mehe surma korral), saab kolleegiumi hinnangul tuvastada lapse põlvnemist ka

muude asjaolude alusel, mis annavad piisavalt alust järeldada, et laps põlvneb sellest mehest.

Eelkõige saab arvestada asjaolu, et lapse emal olid lapse oletatava eostamise ajal selle mehega

intiimsuhted, aga ka kõiki muid asjaolusid, mis koosmõjus annavad alust piisavalt kindlalt järeldada,

et laps põlvneb sellest mehest.

16. Põlvnemise tuvastamiseks kohtus peavad nimetatud asjaolud olema tõendatud.

Õige on kohtute arusaam, et põlvnemise tuvastamiseks hagi esitanud menetlusosaline peab hagi

aluseks olevaid asjaolusid tõendama. Hagimenetluses peab TsMS § 230 lg 1 järgi üldjuhul kumbki

pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sellest tulenevalt peab

hageja tõendama, et kostja on lapse bioloogiline vanem, st on lapse eostanud. Kostja saab omakorda

aga tõendada oma vastuväidet, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem, st ta ei ole last eostanud. Lisaks

võib põlvnemise asjas TsMS § 230 lg 3 järgi kohus ka omal algatusel tõendeid koguda.

Kuna põlvnemise tuvastamiseks on vaja selgitada, kas laps põlvneb bioloogiliselt sellest mehest,

tuleb asjas selgitada eriteadmisi nõudvaid asjaolusid, milleks kohus võib menetlusosalise taotlusel või

omal algatusel küsida eksperdi arvamust TsMS § 293 alusel. Seejuures saab põlvnemise tuvastamise

asjas nii hageja väidet kui ka kostja vastuväidet tõendada kõige tõsikindlamalt molekulaargeneetilise

ekspertiisiga, mille käigus tuvastatakse proovi andnud isikud ning lapse mehest põlvnemise

tõenäosus. Seega teenib molekulaargeneetilise ekspertiisi tegemine ühest küljest hageja huve, kes

soovib tõendada, et kostja on lapse isa, teisalt aga ka kostja huve, kes väidab vastu, et ta ei ole lapse

isa.

Eelnevat arvestades peab isik TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat

ekspertiisi, eelkõige vereproovide võtmist veregrupi määramiseks ja geneetiliseks analüüsiks, kui

põlvnemist on võimalik tuvastada teaduse tunnustatud põhimõtete ja meetodite alusel ning uurimine

ei põhjusta uuritavale või tema lähisugulastele eeldatavasti tervisekahjustust. Seega võib isik

keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt

vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud. Sellest

tulenevalt ei saa lugeda õigustatuks ka kostja usulistel kaalutlustel proovi andmisest keeldumist.

Mh märgib kolleegium, et arvestades tänapäevaseid uurimismeetodeid, kus molekulaargeneetilist

uuringut tehakse süljeproovist saadud materjali abil, on kolleegiumi hinnangul meditsiinilised

vastunäidustused proovi andmiseks praktiliselt olematud.

Põlvnemise ekspertiisist keeldumise korral võib kohus määrata TsMS § 300 lg 2 järgi ekspertiisi

tegemise kohustuslikus korras ning uurimisest korduva õigustamatu keeldumise puhul võib

ekspertiisi teha sundkorras kohtu määruse alusel, kaasates vajaduse korral politsei.

Viidatud sätete järgi tuleb isikul põlvnemise tuvastamiseks anda molekulaargeneetilise ekspertiisi

tegemiseks vajalik proov ning üldjuhul on see proov võimalik saada. Kui isik keeldub õigustamatult

proovi andmast ning temalt ei õnnestu ülalmärgitud sätete kohaselt mingil põhjusel ekspertiisiks

vajalikku proovi saada, sh kui proovi ei õnnestu saada välisriigis elavalt menetlusosaliselt ka

välisriigi kohtu abiga erinõude korras, tuleb kolleegiumi hinnangul arvestada seda asjaolu tõendite

hindamisel. Kuna lapse põlvnemise tuvastamise asjas on tänapäeval kõige usaldusväärsemaks

tõendiks molekulaargeneetiline uuring ning lapse eostamise kohta ei pruugi menetlusosalistel olla

muid piisavalt usaldusväärseid tõendeid, tuleb kolleegiumi hinnangul tõlgendada isiku proovi

andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tema kahjuks, kohaldades TsMS § 8 lg 2 järgi analoogia

korras TsMS § 283 lg-t 2, kuna isiku keeldumine annab alust arvata, et isik peab võimalikuks, et ta on

lapse isa, ja kardab seetõttu ekspertiisi tulemust.

TsMS § 272 lg 2 järgi on menetlusosalise esitatud eriteadmistega isiku arvamus dokumentaalne

tõend. Kuigi põlvnemise tuvastamise asjas määratakse eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks

ekspertiis, mitte ei kohustata menetlusosalist vastavat dokumentaalset tõendit esitama, on mõlemad

olemuselt sarnased, mistõttu saab kolleegiumi hinnangul kohaldada kohtule dokumendi esitamata

jätmise sätteid ka eksperdiarvamuseks TsMS § 300 järgi vajaliku proovi andmata jätmise korral.

Kui vastaspool ei täida dokumendi kohtule esitamise kohustust, võib kohus TsMS § 283 lg 2 järgi

lugeda mh tõendatuks tõendi taotleja väited esitamata jäetud dokumendi olemuse ja sisu kohta.

Kolleegiumi arvates võib kohus viidatud sätet eksperdiarvamuseks vajalike proovide andmisest

õigustamatule keeldumisele kohaldades lugeda tõendatuks ka ekspertiisi taotlenud menetlusosalise

väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab aga kohus

ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama.

17. Kuigi molekulaargeneetiline uuring võimaldab selgitada suhteliselt täpselt, kui suure

tõenäosusega võib mees olla lapse isa, tuleb kohtul teha otsus kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis

hinnates. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud

väide on tõendatud või mitte. Seejuures ei saa kohus kolleegiumi arvates jätta põlvnemise

tuvastamise hagi rahuldamata pelgalt põhjusel, et hageja ei ole suutnud hagi tõendada, s.o esitada

piisavalt usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et kostja on lapse eostanud. Kuna TsMS § 230 lg 3

järgi saab kohus ka ise põlvnemise asjas tõendeid koguda, peab kohus tegema kõik endast oleneva, et

asjas oleks piisavalt tõendeid põlvnemise kindlakstegemiseks. Kolleegium leiab, et kohus peab

põlvnemise asjas selgitama asjaolusid seni, kuni tal on kindel siseveendumus selle kohta, et mees on

või ei ole lapse isa, ning langetama vastavalt sellele otsuse.

18. Eeltoodud põhjendustel asusid nii maa- kui ka ringkonnakohus vääralt seisukohale, et hagi tuleb

jätta rahuldamata, kuna asjas ei ole esitatud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid lapse põlvnemist

kostjast.

Kolleegium märgib, et olukorras, kus ema on andnud vande all seletuse lapse eostamise kohta ja

palunud kohtul selle tuvastamiseks teha molekulaargeneetilise ekspertiisi, sh olnud ise nõus lapsega

proovi andma, kuid lapse väidetav isa ei ole nõustunud vande all seletust andma ega ekspertiisi

tegemiseks vajalikku proovi andma ning temalt ei ole õnnestunud proovi saada ka Itaalia kohtu abiga

erinõude korras, ei ole kohtul asja lahendamiseks kõige usaldusväärsemat tõendit

(molekulaargeneetilise uuringu tulemust). Lapse ema vande all antud seletus koosmõjus muude asjas

kogutud tõenditega ning kostja keeldumine seletuste ja ekspertiisiks vajaliku proovi andmisest

st vastuväite tõendamata jätmine, viitavad aga sellele, et haginõue on pigem põhjendatud.

Asja uuesti läbi vaadates tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas asjas on kogutud piisavalt tõendeid,

mille alusel saab otsustada mehe isaduse üle, ning vajadusel koguda uusi tõendeid. Mh tuleb

ringkonnakohtul määrata kordusekspertiis põlvnemise tuvastamiseks ning hoiatada kostjat, et selle

kohtumääruse täitmata jätmise korral võib kohus lähtuda eeldusest, nagu oleks ekspertiis tehtud ja

selle tulemus kinnitaks hageja nõuet.

Menetlusökonoomia huvides ei pea kolleegium vajalikuks saata asja maakohtule tõendite kogumiseks

ja hindamiseks.

19. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hageja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse

lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema

korraldusel muule isikule. Asjas on tasunud kautsjoni hageja.

Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Jaak Luik, Henn Jõks, Lea Laarmaa