3-2-1-118-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-118-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. november 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Kristjan Olei hagi Mariliis Vahtra vastu 639 euro 22 sendi

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-56579

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mariliis Vahtra kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

639 eurot 22 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Kristjan Olei

Kostja Mariliis Vahtra, esindaja vandeadvokaat Janno Kuusk

Asja läbivaatamise kuupäev

7. oktoober 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-56579 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt 11. juunil 2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot Ivari

Koppeli pangakontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kristjan Olei (hageja) esitas 18. novembril 2011 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse, milles palus Mariliis Vahtralt (kostja) välja mõista 781 eurot 43 senti. Maakohus tegi

14. detsembril 2011 kostjale makseettepaneku. Kostja esitas 20. jaanuaril 2012 makseettepanekule

vastuväite. Maakohus lõpetas 17. veebruaril 2012 maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle

hagimenetlusse. Hageja esitas 14. märtsil 2012 maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista

639 eurot 22 senti ja viivise ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt laenas hageja kostjale 2010. a-l suulise lepingu alusel 20 000 krooni. Hageja

kandis raha kostja pangakontole kahe osamaksega: 15. veebruaril 2010. a-l 10 000 krooni ja 14. mail

2010. a-l 10 000 krooni. Pooled leppisid kokku, et kostja tagastab laenu hagejale ühe kuu jooksul

pärast hageja tehtud teist makset. Kohustus muutus sissenõutavaks alates 16. juunist 2010. Kostja on

hagejale tasunud osa laenust, s.o 10 000 krooni. 17. augustil 2011 esitas kostja hagejale ülejäänud

10 000 krooni (639 euro 22 sendi) tagastamiseks kirjaliku nõude, kuid kostja ei ole võlga tasunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt sõlmisid kostja ja Osaühing Qcell 6. augustil 2009 töölepingu, millele

kirjutasid alla kostja ja hageja tööandja esindajana. 1. jaanuaril 2010 sõlmisid pooled uue töölepingu.

Samal kuupäeval sõlmis kostja hageja initsiatiivil töölepingu ka OÜ-ga Fassaadiinfo (tööandja), kuna

hageja väitel pidi sellisel juhul kostja töötasu suurenema. Selle töölepingu kohaselt oli kostja

palgapäev iga kuu 10. kuupäev. Esimesel palgapäeval, s.o 10. veebruaril 2010 ei maksnud tööandja

kostjale töötasu. Kostja pöördus töötasu saamiseks hageja poole. Kuna tööandjal ei olnud raha, et

maksta kostjale töötasu, kandis hageja 15. veebruaril 2010 oma isiklikult kontolt kostjale

10 000 krooni, paludes selle endale tagastada, kui kostja on saanud tööandjalt 2010. a jaanuari

töötasu. Tööandja ei ole seda kostjale maksnud. Kostja sai 15. märtsil 2010 tööandjalt 2010. a

veebruari töötasu 13 492 krooni ning kahes osas 2010. a märtsi töötasu (5000 krooni 12. aprillil 2010

ja 7797 krooni 16. aprillil 2010). Tööandja ei maksnud kostjale ka 2010. a aprilli töötasu

kokkulepitud ajal. Hageja teatas taas kostjale, et maksab enda isiklikult kontolt kostjale 10 000 krooni

ning palus selle tagastada, kui kostja on saanud tööandjalt aprillikuu töötasu. Hageja maksis 14. mail

2010 kostjale 10 000 krooni. Tööandja maksis 21. mail 2010 kostjale 2010. a aprilli töötasu

13 492 krooni ning 24. mail 2010 maksis kostja hagejale 10 000 krooni tagasi.

Kuna kostja ei ole tööandjalt saanud jaanuarikuu töötasu, ei ole tal kohustus tagastada hagejale

10 000 krooni. Hageja ja kostja väidetavas laenulepingus ei ole laenu tagastamise tähtaega kokku

lepitud. Enne kohtumenetlust esitatud nõudes ei ole hageja märkinud, et laenuleping oli tähtaegne.

Kuna ei ole tõendatud, millal oli kostjal kohustus laen tagastada, tuleb eeldada, et laenuleping oli

tähtajatu. Hageja ei ole järginud võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg-s 1 sätestatud lepingu ülesütlemise

etteteatamise tähtaega. Seega ei ole hagejal õigust kostjalt laenu tagasi nõuda. Hageja kostjale tehtud

makset tuleb arvestada tööandja kohustuse täitmiseks. Kui eeldada, et poolte vahel oli sõlmitud

laenuleping, oli laenu tagasimaksmise tingimuseks töötasu saamine tööandjalt. Sellisel juhul võis

laenuleping olla tähtajaline, mille tähtaeg oli määratud sündmusega. Väidetava lepingu järgi, kui

tööandja ei maksa kostjale töötasu, ei ole hagejal õigust kostjale antud raha tagasi saada. Seda

kinnitab ka hageja käitumine, sest ta ei ole 15. veebruaril 2010 üle kantud raha tagasi nõudnud,

hoolimata sellest, et see tuli tagastada üks kuu pärast teist laenumakset, s.o juba 14. juunil 2010.

Hageja esitas kostjale laenu tagastamise nõude esimest korda alles 17. augustil 2011. Hageja

tegevusetus laenu tagasinõudmisel pika aja vältel ning asjaolu, et hageja täitis tööandja kohustuse,

pani kostja heas usus arvama, et hageja ei esita tema vastu nõuet ja on sellest nõudest loobunud.

Kostja palus alternatiivselt lugeda hageja nõue hea usu põhimõtte vastaseks või hageja nõudest

loobunuks.

3. Pärnu Maakohus jättis 28. novembri 2012. a põhjendava osata tehtud otsusega rahuldamata hageja

nõude kostjalt 639 euro 22 sendi saamiseks ning lõpetas hageja viivisenõude menetluse.

Menetluskulud jäid hageja kanda ja temalt mõisteti kostja kasuks välja viimase õigusabikulu

320 eurot. Kuna hageja teatas, et soovib esitada maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, tegi

maakohus 30. jaanuaril 2013 täiendava otsuse, lisades otsusele põhjendava osa.

Maakohus tuvastas kostja vande all antud seletuse alusel, et kostja töötas 31. detsembril 2009

Osaühingus Qcell ning tema töötasu oli 15 000 krooni. 31. detsembril 2009 tegi hageja kostjale

ettepaneku, et Osaühing Qcell hakkab edaspidi maksma kostjale töötasu Vabariigi Valitsuse

kehtestatud alammääras ja ülejäänu tasub OÜ Fassaadiinfo (tööandja). 1. jaanuaril 2010 vormistati

uued töölepingud, mille järgi maksis tööandja kostjale töötasu 13 400 krooni ja Osaühing Qcell

3800 krooni. Tööandjaga sõlmitud töölepingu tingimused rääkis kostjaga läbi hageja, tööandja

esindajana töölepingu allkirjastanud isikut ei ole kostja kunagi näinud. Tööandja ei maksnud kostjale

2010. a jaanuari ja aprilli töötasu. Kostja vande all antud seletusest nähtub, et nende tööandjalt

saamata jäänud töötasude kohta leppisid pooled kokku, et hageja tasub kostjale 10 000 krooni ning

kostja kohustub hagejale raha tagastama töötasu saamisel. Kostja vande all antud seletus on

usaldusväärseks tõendiks, sest see on kooskõlas kostjaga sõlmitud lepingutega. Kahe erineva

äriühinguga sõlmitud töölepingute identne vorm ja sisu ning töölepingute sõlmimine ja lõpetamine

samal ajal kinnitavad, et tööandjat esindas kostjaga töölepingu sõlmimisel ja lõpetamisel hageja.

Töölepingu kohaselt kohustus tööandja maksma kostjale töötasu iga kuu 10. kuupäevaks. Kostja

pangakonto väljavõttest nähtub, et veebruaris 2010 ei ole tema kontole jaanuari töötasu laekunud.

Hageja on oma konto väljavõtte kohaselt kandnud 15. veebruaril 2010 kostja kontole 10 000 krooni

selgitusega „laen". Kostja konto väljavõttest nähtub veel, et tööandja on tasunud 2010. a veebruari

töötasu märtsis, märtsi töötasu aprillis ning aprilli töötasu 21. mail 2010. Hageja konto väljavõttest

nähtub, et ta on 14. mail 2010 kandnud kostja arvele 10 000 krooni selgitusega „laen". Kostja on enda

pangakonto väljavõtte kohaselt tasunud 24. mail 2010 hagejale 10 000 krooni selgitusega „laenu

tagastus". Kontode väljavõtted kinnitavad kostja vande all antud seletust, et kostja ei saanud

tööandjalt 2010. a jaanuari töötasu, tööandja maksis 2010. a aprilli töötasu viivitusega ning hageja on

andnud kostjale kahel korral 10 000 krooni. Kui tööandjalt laekus 21. mail 2010 kostja pangakontole

töötasu, tagastas kostja hagejale 10 000 krooni. Oluline ei ole, et kostja tagastas hagejale

10 000 krooni selgitusega „laen", sest maksekorraldusel olev selgitus ei kajasta poolte kokkulepitud

tingimusi. Hageja käitumine tõendab, et ta esines kostja ees tööandja esindajana, sest iga kord, kui

tööandja ei maksnud kostjale töötasu, oli hageja nõus maksma kostjale oma isiklikult pangakontolt

10 000 krooni. Hageja andis kostjale alati raha ainult siis, kui viimasele ei makstud töötasu. Hageja

kandis ka teisel korral kostjale 10 000 krooni, kuigi varem antud 10 000 krooni oli kostjal hagejale

tagastamata. Hageja ei ole nõudnud kostjalt intresside tasumist.

Hageja ei ole tõendanud, et ta laenas kostjale 15. veebruaril 2010 ja 14. mail 2010 raha, mille kostja

kohustus tagastama hagejale ühe kuu jooksul pärast teist laenumakset. Kohtuistungil väitis hageja

hoopis, et kostja kohustus veebruaris laenatud raha tagastama ühe kuu jooksul raha saamisest,

kuupäevas kokku ei lepitud. Vaatamata sellele, et kostja raha ei tagastanud, laenas hageja maikuus

kostjale uuesti raha. Hageja väitis, et mais laenatud raha pidi kostja tagastama kuu aja pärast. Seda ta

ka tegi. Hagi kohaselt pidi kostja raha tagastama kuu aja jooksul pärast teise laenu saamist, kuid on

arusaamatu, kuidas hageja juba 15. veebruaril 2010 teadis, et ta laenab kostjale raha ka teist korda.

Hageja sai ekslikult aru, et kostja kohustus laenu tagastama pärast märtsikuu töötasu saamist. Kostja

kohustus hagejale raha tagastama pärast töötasu saamist, s.o pärast jaanuari ja aprilli töötasu

laekumist. Tööandja ei ole kostjale siiani 2010. a jaanuari töötasu maksnud, mistõttu ei ole kostja

kohustus tagastada hagejale 10 000 krooni muutunud VÕS § 82 lg 7 kohaselt sissenõutavaks. Seega

ei ole kostjal kohustust hagejale 10 000 krooni tagastada. Hageja nõue ei ole vastuolus hea usu

põhimõttega. Samuti ei ole hageja oma nõudest loobunud.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti

kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi ja hinnanud tõendeid valesti.

Hageja palus juhuks, kui tema nõue ei ole käsitatav laenuna, mõista kostjalt 639 eurot 22 senti välja

hüvitisena, sest viimane on hageja arvel alusetult rikastunud. Juhuks, kui hageja poolt kostjale tasutud

639 eurot 22 senti on käsitatav laenuna, kuid VÕS § 82 lg 7 kohaselt ei ole kostja kohustus muutunud

sissenõutavaks, palus hageja kinnitada, et lepingu sõlmimise aluseks olnud olulised asjaolud on

VÕS § 97 lg 1 järgi muutunud, sest tööandjal ei ole enam võimalik kostjale 2010. a jaanuari töötasu

maksta. Kuna olulised asjaolud on muutunud, on laenuleping muutunud tähtajatuks ja hageja lõpetab

selle kooskõlas VÕS § 398 lg-ga 1.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10. mai 2013. a otsusega maakohtu otsuse ja täiendava otsuse

ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 639 eurot 22 senti.

Menetluskulud jäid kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hageja väide, et pooled sõlmisid laenulepingu, tõendatud hageja

maksekorraldustega, millel on ülekannete selgituseks märgitud „laen". Asjaolu, et kostja maksis osa

saadud laenust tagasi ning märkis pangaülekande selgitusse „laenu tagasimakse", on tõendatud kostja

omaksvõtuga. Seega on tõendatud, et hageja tegi kostjale soorituse, mis seisnes raha maksmises.

Pooled ei vaidle selle üle, et hagejalt saadud rahast on kostjal tagasi maksmata 639 eurot 22 senti.

Poolte pangaülekannete maksekorralduste ning kostja omaksvõtu ja vande all antud ütlustega on

tõendatud, et hageja andis kostjale raha kasutada ajutiselt ning kostja pidi raha tagastama hiljemalt

siis, kui ta saab tööandjalt töötasu. Seega sõlmisid pooled laenulepingu, mille kohaselt võis kostja

kasutada raha kuni laenulepingu lõppemiseni.

Teistsuguse järelduse tegemiseks ei anna alust kostja väited, et hageja tegutses tööandja esindajana.

Isegi kui eeldada kostja väidete õigsust, ei muuda see eespool tehtud järeldusi, sest laenu andis hageja

kostjale isiklikult, oma nimel. Juriidiline isik saab alati tegutseda ainult füüsilise isiku kaudu. Kuid

kõiki juriidilist isikut esindanud füüsilise isiku tehinguid või toiminguid ei saa omistada juriidilisele

isikule. Eelduslikult teeb füüsiline isik tehinguid ja sooritusi oma nimel. Üksnes siis, kui esindaja teeb

tehingu esindatava nimel, ja juhul, kui esindajal on esindamiseks esindusõigus, saab esindaja tehtud

tehinguid omistada esindatavale. Kostja ütlustest tuleneb selgelt, et kostja sai aru, et hageja andis

kostjale laenu eraisikuna. Seega ei saa laenulepinguga seotud ja hageja tehtud tehinguid ega

toiminguid omistada kolmandatele isikutele.

Poolte esitatud elulised asjaolud, sh kostja vande all antud ütlustest nähtuvad elulised asjaolud on

sellised, mille alusel tuleb poolte õigussuhe kvalifitseerida laenuna. Kohtu hinnangut ei mõjuta see, et

kostja andis pooltevahelisele õigussuhtele teistsuguse õigusliku hinnangu. Asja materjalidest ei nähtu

asjaolusid, mis viitaksid sellele, et hageja soovis raha maksmisega luua muud õigussuhet kui laen.

Mitte miski ei viita sellele, et hageja oleks soovinud vastutada tööandja kohustuste eest.

Juhul kui lugeda tõendatuks, et kostja võis laenuraha kasutada seni kuni tööandja maksab kostjale

töötasu, tuleb lähtuda sellest, et pooled määrasid laenulepingu lõppemise tähtpäeva kindlaks

sündmusega, s.o töötasu maksmisega. Pooled ei vaidle selle üle, et tööandja ei ole kostjale 2010. a

jaanuari töötasu maksnud. Kostja kinnitas kohtus, et ta ei ole tööandja vastu nõuet esitanud ega

kavatse seda ka teha. Sellest saab järeldada, et poolte kokkulepitud tingimus ei saabu. Hageja tahe oli

anda kostjale laenu, st anda kostjale raha ajutiselt kasutada. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid,

millest saaks järeldada, et hageja soovis vastutada tööandja kohustuste eest, mis viimasel on kostja

vastu. Hageja ei pea kaotama laenu tagasisaamise nõuet, kui tööandja ei ole kostjale töötasu maksnud

ja töötasu saamine on muutunud ebatõenäoliseks. Kuivõrd kõnealuse tingimuse saabumine on

äärmiselt ebatõenäoline, sest tööandja oleks pidanud maksma kostjale töötasu juba peaaegu kolm

aastat tagasi, tuleb järeldada, et ajavahemik, mille vältel hagejaga sarnane mõistlik isik võis eeldada,

et kostja kasutab laenuraha, on ammu möödunud. Seega on laenuleping lõppenud ja kostjal on

tekkinud kohustus hagejale laen tagastada. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada,

et nõude esitamine on hea usu põhimõtte vastane või et hageja on nõudest loobunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus ja täiendav otsus.

Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Kassatsioonkaebuses leiab kostja, et ringkonnakohus on jätnud otsuse põhjendamata ning

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 2 ja VÕS § 8 lg 2 kohaldamata. Ringkonnakohus

nõustus kostja väitega, et poolte kokkuleppe kohaselt pidi kostja maksma hagejale raha tagasi üksnes

juhul, kui ta saab tööandjalt 2010. a jaanuari töötasu. Ringkonnakohus ei tuginenud ühelegi

õigusnormile, kui leidis, et kuna töötasu saamine tööandjalt on äärmiselt ebatõenäoline, tuleb

eeldada, et laenu andmise ajavahemik on möödunud ja laenuleping on lõppenud, mistõttu on kostjal

kohustus hagejale raha tagastada. Pooled sõlmisid laenulepingu edasilükkava tingimusega, milleks on

töötasu saamine tööandjalt. Kuna kostja ei ole tööandjalt töötasu saanud, ei ole lepingus kokkulepitud

tingimus saabunud. Kui hageja ei soovinud vastutada tööandja kohustuse eest, ei oleks pooled

sidunud laenu tagastamist tööandjalt saadava töötasuga. Pooled ei sõlminud lepingut võimatu

tingimusega, mille kohta oli tehingu tegemisel teada, et see ei saabu. Laenulepingu tegemise ajal ei

olnud teada, et töötasu saamine tööandjalt on ebatõenäoline. Hageja ei ole laenulepingut üles öelnud

ega muutnud.

Kostja arvates on ringkonnakohtu otsus ka üllatuslik, sest kumbki pool ei väitnud, et poolte

kokkulepitud tingimuse saamine ei ole tõenäoline ning et möödunud on mõistlik tähtaeg laenu

kasutamiseks ja laenuleping tuleb lugeda lõppenuks.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Hageja leiab, et ringkonnakohus ei ole aktsepteerinud, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt

pidi kostja tagastama hagejale raha üksnes juhul, kui ta saab tööandjalt 2010. a jaanuari töötasu.

Ringkonnakohus leidis menetlusökonoomiast lähtudes, et isegi kui lugeda kostja väited tõendatuks, ei

muuda see seisukohta, et kostja peab hagejale laenu tagastama. Ringkonnakohus ei ole

materiaalõiguse norme valesti kohaldanud, sest ta rahuldas hagi VÕS § 396 lg 1 alusel.

Kassatsioonkaebuses tugineb kostja valedele asjaoludele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg-

te 1 ja 2 järgi materiaalõiguse normi kohaldamata jätmise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu tühistada ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

10. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes selle üle, et tööandja ei maksnud kostjale õigel ajal 2010. a

jaanuari ja aprilli töötasu, hageja laenas kostjale 2010. a-l kahel korral 639 eurot 22 senti ning kostja

ei ole tööandjalt siiani 2010. a jaanuarikuu töötasu saanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja

võib nõuda kostjalt 639 euro 22 sendi tagastamist, kuna tööandja ei ole kostjale 2010. a jaanuarikuu

töötasu maksnud.

Hagiavalduses väitis hageja, et kostja kohustus esimese laenu tagastama üks kuu pärast teist

laenumakset (tl 21). Apellatsioonkaebuse kohaselt saabus laenu tagastamise tähtpäev kostja

palgapäeval (tl 116–117), kuid kui kostja kohustus ei ole sissenõutavaks muutunud, on lepingu

sõlmimise aluseks olnud olulised asjaolud muutunud, sest tööandjal ei ole enam võimalik kostjale

töötasu maksta, mistõttu ütleb hageja laenulepingu üles (tl 119). Kostja vastuväidete kohaselt ei ole

hageja laenulepingu sõlmimist tõendanud, kuid kui pooled sõlmisid laenulepingu, oli laenu

tagastamise tingimuseks (tähtajaks), et kostja saab tööandjalt töötasu (tl 40–41).

Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid kooskõlas VÕS § 396 lg-ga 1 laenulepingu, määrates

VÕS § 82 lg 1 kohaselt kindlaks kohustuse täitmise tähtpäeva, milleks oli töötasu saamine tööandjalt.

Kuivõrd sündmus, millega pooled kostja kohustuse täitmise aja kindlaks määrasid, ei ole saabunud,

leidis maakohus, et kostja kohustus ei ole VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks muutunud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et pooled sõlmisid laenulepingu, kuid leidis

erinevalt maakohtust, et hageja ei esindanud lepingut sõlmides tööandjat ning kuna töötasu saamine

tööandjalt on muutunud ebatõenäoliseks, tuleb laenuleping lugeda lõppenuks ja kostjal laen hagejale

tagastada.

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud ega jälgitav ja kontrollitav

osas, milles ringkonnakohus leidis, et laenuleping on lõppenud ja kostjal on kohustus hagejale laen

tagastada. Ringkonnakohus ei ole märkinud ühtegi õigusnormi, millele tuginedes ta sellistele

järeldustele jõudis, ega ole hinnanud poolte kõiki väiteid ja vastuväiteid. Samuti ei nähtu

ringkonnakohtu otsusest, miks tuleb teisiti hinnata maakohtus hinnatud tõendeid ning arvestada

hageja apellatsioonkaebuse väidetega, mida ta maakohtu menetluses ei esitanud. Seega on

ringkonnakohus rikkunud TsMS § 652 lg-t 4, § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5.

12. Asja õigeks lahendamiseks tuleb ringkonnakohtul tõlgendada poolte sõlmitud suulist

laenulepingut. Kolleegium on varem selgitanud, et lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte

tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas pooled ise sõlmitud

lepingut mõistsid. Eelkõige tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada VÕS § 29 lg 1 esimeses lauses

sätestatuga ning lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Juhul kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa

kindlaks teha, tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka seda, kuidas pidi

lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige

arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid,

tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne

ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat

(vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-06, p 12 ja 15. mai 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-51-13, p 12).

Kolleegium märgib, et poolte kokkulepe, mille kohaselt maksab kostja hagejale laenu tagasi, kui ta

saab tööandjalt töötasu, võib olla käsitatav kostja kohustuse täitmise aja määramisena VÕS § 82 lg 1

tähenduses või edasilükkava tingimusena TsÜS § 102 lg 2 mõttes. Kui kostja kohustuse täitmise

tähtpäeva ei ole kindlaks määratud, võib see tuleneda võlasuhte olemusest (VÕS § 82 lg 1). Juhul kui

kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus

VÕS § 82 lg 1 kohaselt täita sellel tähtpäeval. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud

ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse VÕS § 82 lg 3 järgi täitma mõistlikult

vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige

kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 kohaselt sissenõutavaks,

kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja

nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja

möödumisel.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta põhjendatud seisukoht, kas hagejal on õigus

nõuda kostjalt laenu tagastamist. Selleks peab ringkonnakohus poolte esitatud asjaolude, väidete ja

vastuväidete ning tõendite alusel tuvastama, kas pooled määrasid laenu tagastamise tähtpäeva

kindlaks või tuleneb see võlasuhte olemusest (VÕS § 82 lg 1) või sõlmisid laenulepingu edasilükkava

tingimusega (TsÜS § 102 lg 2). Juhul, kui ringkonnakohus tuvastab, et laenuleping sõlmiti

edasilükkava tingimusega, siis tuleb hinnata, kas esitatud asjaoludel saab tingimust lugeda saabunuks

TsÜS § 104 lg 1 järgi. Sõltuvalt eelnevast tuleb otsustada, kas kostja kohustus on muutunud

sissenõutavaks.

13. Kolleegium märgib, et TsMS § 652 lg 8 ja § 436 lg 7 kohaselt ei ole ringkonnakohus asja

lahendamisel seotud poolte esitatud õiguslike väidete ja põhjendustega. Samas peab ringkonnakohus

lähtuma TsMS § 652 lg 1 p-s 2 ning lg-tes 3 ja 4 sätestatust, mis piirab võimalust arvestada

menetlusosaliste esitatud uute faktiliste asjaoludega ning tuvastada maakohtu tuvastamata asjaolusid

ja hinnata maakohtu hindamata tõendeid.

14. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja

lahendamise tulemusest.

15. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb sellelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg-te 4

ja 8 alusel tagastada selle tasunud isikule.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull