3-1-1-91-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-91-13

Otsuse kuupäev

1. november 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Jüri Põld

Kohtuasi

Servet Satani (Satan) väärteoasi välismaalaste seaduse § 303

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 11. veebruari 2013. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-12-4480

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuväline menetleja Ida prefektuur, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Niina Agarjova

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

2. oktoober 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 11. veebruari 2013. a otsus ja lõpetada väärteomenetlus Servet

Satani suhtes väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Välja maksta riigieelarvest eraldatud vahenditest Niina Agarjova Advokaadibüroole 240

(kakssada nelikümmend) eurot vandeadvokaat Niina Agarjova poolt Servet Satanile riigi

õigusabi osutamise eest.

4. Välja mõista Servet Satanilt Eesti Vabariigi kasuks 240 (kakssada nelikümmend) eurot

kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (Amet) Ida prefektuuri kodakondsus- ja migratsioonibüroo

migratsioonijärelevalve talituse peainspektor Eve Kikkase 24. augusti 2012. a otsusega karistati

Servet Satani seadusliku aluseta Eestis töötamise eest välismaalaste seaduse (VMS) § 303 järgi

rahatrahviga 50 trahviühikut (200 eurot). Türgi kodanikul S. Satanil oli tähtajaline elamisluba E OÜ-s

töötamiseks kuni 8. veebruarini 2012. a. S. Satan esitas 8. detsembril 2011. a Ametile uue esmase

tähtajalise elamisloa taotluse Eestis elamisloa saamiseks abikaasa juurde. VMS § 130 alusel on

välismaalase Eestis viibimine seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal, kui ta on esitanud elamisloa

pikendamise taotluse. Menetlusalune isik ei esitanud aga mitte senise töötamiseks antud elamisloa

pikendamise taotlust, vaid palus väljastada endale uus elamisluba asumaks elama abikaasa juurde.

Seega viibis S. Satan Eestis seadusliku aluseta alates 9. veebruarist 2012. a. Ka ei täitnud S. Satan

Ameti 13. veebruari 2012. a ettekirjutust, millega kohustati teda hiljemalt 11. märtsiks 2012. a Eestist

lahkuma.

2. Otsuse peale esitas S. Satan kaebuse Viru Maakohtule. Menetlusaluse isiku töötamist võimaldav

elamisluba kehtis kuni 8. veebruarini 2012. a. S. Satan esitas 8. detsembril 2011. a aga Ametile uue

esmase tähtajalise elamisloa taotluse Eestis elamisloa saamiseks abikaasa juurde. Ameti 13. veebruari

2012. a ettekirjutuse peale esitas menetlusalune isik halduskohtule kaebuse. Tartu Halduskohtu 22.

veebruari 2012. a määrusega kohaldati S. Satani suhtes esialgset õiguskaitset ja Ameti 13. veebruari

2012. a ettekirjutuse täitmine peatati kuni ettekirjutuse peale esitatud kaebust lahendava kohtulahendi

jõustumiseni. Tulenevalt VMS § 105 lg-st 3 võis S. Satan Eestis töötada. Selle sätte järgi võib Eestis

ajutiseks viibimiseks seaduslikku alust omav välismaalane Eestis viibida siin registrisse kantud

juriidilise isiku või välismaa äriühingu filiaali juhtimis- või järelevalvefunktsiooni täitmise eesmärgil

aasta jooksul kuni kuus kuud.

3. Viru Maakohtu 11. veebruari 2013. a otsusega S. Satani kaebus rahuldati ja väärteomenetlus

lõpetati väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel väärteotunnuste puudumise tõttu.

Kohtu hinnangul oli S. Satanil seaduslik alus Eestis töötada.

3.1 8. detsembril 2011. a esitatud taotluse näol ei olnud tegemist senise elamisloa pikendamise

taotlusega, vaid uue elamisloa taotlusega. Seetõttu ei laienenud kaebajale VMS §-st 130 tulenev õigus

viibida taotluse menetlemise ajal Eestis. Kaebaja õigus Eestis viibida tulenes Ameti poolt

13. veebruaril 2013. a välja antud lahkumisettekirjutusest. VMS § 43 lg 1 p 5 kohaselt loetakse

välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks muu hulgas ka vahetult seadusest,

kohtulahendist või haldusaktist tulenevat õigust või kohustust Eestis viibida. Lahkumisettekirjutus on

haldusakt haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 tähenduses ja seega oli kaebajal lahkumisettekirjutuses

märgitud tähtaja lõpuni seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kuivõrd ettekirjutuse täitmine peatati,

pikenes Eestis viibimise õiguse tähtaeg. Eestis viibimiseks õigustatud isiku õigus Eestis töötada

tuleneb aga VMS § 105 lg-s 3 sätestatust.

3.2 S. Satani süüditunnistamist ei tingi ka asjaolu, et VMS § 105 lg 3 järgi võib isik töötada Eestis

vaid kuue kuu kestel aasta jooksul. Nimelt jääb kohtuvälise menetleja otsuse pinnalt ebaselgeks

väidetava teo toimepanemise aeg. See ebaselgus tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks ja

lugeda, et ta töötas Eestis vaid Veterinaar- ja Toiduameti poolt kohvikus El Paso läbiviidud

kontrollkäigu päeval, 17. juulil 2012. a. Et tõendatud on S. Satani töötamine vaid ühel päeval, jäi

menetlusaluse isiku Eestis töötamise aeg VMS § 105 lg-s 3 lubatud kuue kuu piiridesse. Isegi kui

leida, et kontrollkäigu protokolli ja S. Satani ütluste pinnalt saab tuvastada menetlusaluse isiku

töötamise terve juuli ja augusti kestel, on see ikkagi alla kuue kuu.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Viru Maakohtu otsuse peale esitas kaebuse Ida , kes palub jõustada kohtuvälise menetleja otsus ja

esitada seisukoht VMS § 43 lg 1 p 5 tõlgendamiseks.

4.1 Ameti 13. veebruari 2013. a ettekirjutus ei ole vaadeldav VMS § 43 lg 1 p-s 5 sätestatud Eestis

viibimise õigusliku alusena. Sellest haldusaktist ei tulene mitte isiku õigus Eestis viibida, vaid tema

kohustus riigist lahkuda. Lahkumisettekirjutuse puhul on oluline see, et selles määratakse tähtaeg, mil

välismaalase suhtes võib kohaldada riigist lahkumiseks sundi. Isiku riigis viibimine pärast

lahkumisettekirjutuse tegemist ja selle peatamist on jätkuvalt ebaseaduslik, kuivõrd ta ei oma välismaalaste

seaduses, välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses või Euroopa Liidu kodaniku seaduses

sätestatud seaduslikku alust Eestis viibimiseks.

4.2 Kuna kohtupraktikas puudus selgus välismaalase õigusliku staatuse kohta lahkumisettekirjutuse

vaidlustamise ajal, täiendati väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadust (VSS) §-ga 72, mille

seitsmes lõige sätestab, et lahkumisettekirjutuse vabatahtliku lahkumise tähtaja pikendamise, pikendamisest

keeldumise või lühendamise otsuse või lahkumisettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu või selle

kehtivusaja muutmise vaidlustamine ei lükka välismaalase lahkumiskohustuse sundtäitmise tähtaega edasi

ega anna välismaalasele seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Seega ei anna kehtiv seadus Eestis

viibimisõiguseta isikule seaduslikku alust Eestis viibimiseks lahkumisettekirjutuse vabatahtliku tähtaja

jooksul, vaid see annab isikule võimaluse lahkuda vabatahtlikult võimalikult lühikese aja jooksul ilma riigi

poolse sunni kasutamiseta.

4.3 Teo toimepanemise aja väidetava ebaselguse kohta märgib kassaator järgmist. Ameti väärteootsuse

sissejuhatavas osas on väärteo toimepanemise ajaks märgitud 17. juuli 2012. a seetõttu, et sellel kuupäeval

koostas E. Kikkas kohvikus El Paso sündmuskoha vaatluse protokolli. Väärteo toimepanemise tegelik aeg -

6 kuud ja 16 kalendripäeva arvates 9. veebruarist 2012. a - on märgitud väärteo kirjeldavas osas.

5. Kassatsioonivastuses palub S. Satani kaitsja vandeadvokaat Niina Agarjova jätta kassatsioon rahuldamata

ja maakohtu otsus muutmata. S. Satan viibis Eestis seaduslikul alusel ja võis seetõttu vastavalt VMS § 105

lg-le 3 töötada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. S. Satan on süüdi tunnistatud VMS § 303 järgi, mis näeb ette karistuse Eestis töötamiseks

seaduslikku alust mitteomava välismaalase poolt Eestis töötamise eest. Seega eeldab selle väärteo

objektiivne koosseis esiteks seda, et menetlusalune isik on välismaalane, teiseks peab tuvastama

töötamise ja kolmandaks on tarvis teha kindlaks, et töötamiseks ei olnud seaduslikku alust.

7. VMS § 3 sätestab, et välismaalaste seaduse tähenduses on välismaalane isik, kes ei ole Eesti

kodanik. Et Türgi kodanikul S. Satanil pole Eesti kodakondsust, on ta välismaalane VMS § 303

mõttes.

8. Järgnevalt on tarvis otsustada, kas S. Satan töötas Eestis VMS § 303 tähenduses. Tulenevalt

VMS §-st 8 on Eestis töötamine mis tahes tegevus Eestis töölepingu või muu lepingu alusel, samuti

muu tegevus teise isiku heaks, mille puhul võib eeldada tulu või muu varalise hüve saamist,

sõltumata tegevuse aluseks oleva lepingu liigist, vormist või lepingu sõlminud teise poole asukohast

või elukohast, kui välisleping või seadus ei sätesta teisiti. Väärteoasja materjalide pinnalt ilmneb, et

S. Satan täitis Narvas asuvas kohvikus El Paso E OÜ juhatuse liikme ülesandeid. Selline tegevus

mahub VMS §-s 8 kirjeldatud töötamise mõiste alla ja tuleb lugeda töötamiseks ka VMS § 303

tähenduses.

9. Käesoleva väärteoasja keskne küsimus on selles, kas menetlusalusel isikul oli Eestis töötamiseks

seaduslik alus VMS § 303 mõttes. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga, et analüüsida tuleb,

kas selline seaduslik alus võib tuleneda VMS § 105 lg-st 3.

10. VMS § 105 lg 3 sätestab, et Eestis ajutiseks viibimiseks seaduslikku alust omav välismaalane

võib Eestis viibida Eestis registrisse kantud juriidilise isiku või välismaa äriühingu filiaali juhtimis-

või järelevalvefunktsiooni täitmise eesmärgil aasta jooksul kuni kuus kuud. Seega on otsustamisel

selle üle, kas VMS § 105 lg 3 käesolevas väärteoasjas kohaldub, vaja vastata kolmele küsimusele.

Esiteks on tarvis teha selgeks, kas S. Satan võis Eestis viibida; teiseks tuleb võtta seisukoht selle

kohta, kas S. Satan viibis Eestis eesmärgil, millest kõneleb VMS § 105 lg 3; kolmandaks peab

analüüsima, kas menetlusaluse isiku tegevus jäi normis nimetatud kuuekuulise piirangu raamesse.

11. Eestis viibimist õigustavad alused on sätestatud VMS §-s 43. Kolleegiumi hinnangul tuleb

praegusel juhul viibimisalusena kõne alla VMS § 43 lg 1 p 5, mis määrab, et välismaalase Eestis

ajutise viibimise seaduslikud alused on vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev

õigus või kohustus Eestis viibida. Lähtuvalt sellest sättest peab viibimisalustena analüüsima

S. Satanile töötamiseks väljastatud elamisluba, Ameti 13. veebruari 2012. a lahkumisettekirjutust ja

Tartu Halduskohtu 22. veebruari 2012. a määrust esialgse õiguskaitse kohaldamise osas.

11.1 S. Satanile töötamiseks väljastatud elamisluba tuleb VMS § 43 lg 1 p 5 mõttes vaadelda

haldusaktist tuleneva õigusena viibida Eestis. Samas lõppes selle loa kehtivus 8. veebruaril 2012. a.

Seetõttu ei saa S. Satan tugineda sellele loale käesolevas väärteoasjas, milles talle heidetakse ette

töötamist alates 9. veebruarist 2012. a. Tuleb aga küsida, kas S. Satanil olnud elamisluba andis talle

aluse Eestis viibimiseks tulenevalt VMS §-st 130. See paragrahv sätestab, et kui välismaalane on

taotlenud elamisloa kehtivusajal elamisloa pikendamist või pikaajalise elaniku elamisluba, on tema

Eestis viibimine seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. Et aga S. Satan ei esitanud 8. detsembril

2011. a mitte töötamiseks antud elamisloa pikendamise taotlust, vaid palus endale hoopis väljastada

elamisluba elama asumiseks abikaasa juurde, siis ei olnud tal alates 9. veebruarist 2012. a tulenevalt

VMS §-st 130 Eestis viibimise õigust.

11.2 Küll aga leiab Riigikohus tuginevalt varasemale halduskolleegiumi praktikale, et S. Satani õigus

Eestis viibida tuleneb tema osas koostatud lahkumisettekirjutusest ja esialgse õiguskaitse määrusest.

11.2.1 Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et lahkumisettekirjutuse tegemisel on kahesugune

tähendus - ühelt poolt pannakse inimesele kohustus lahkuda teatud aja jooksul Eestist, kuid samas

antakse talle ka õigus viibida selle tähtaja saabumiseni riigis (Riigikohtu halduskolleegiumi

27. septembri 2007. a määrus asjas nr 3-3-1-71-07, p 9). Halduskolleegiumi viidatud lahendi

tegemise ajal tulenes VSS § 8 lg-st 2, et lahkumisettekirjutus tehakse viibimisaluseta inimesele ja

ettekirjutuse vabatahtliku täitmata jätmise korral järgneb teatud aja pärast lahkumiskohustuse

sundtäitmine. Samasugune on situatsioon ka täna - lahkumisettekirjutus tehakse viibimisaluseta

Eestis viibivale välismaalasele (VSS § 7 lg 1), selles määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku

täitmise tähtaeg (VSS § 7 lg 2) ja ettekirjutuse vabatahtliku täitmata jätmise korral on ette nähtud

lahkumiskohustuse sundtäitmine (VSS § 73). Seega ei ole endiselt võimalik öelda, et isik, kes peab

lahkumiskohustuse täitma alles teatud kuupäeva saabudes, ei viibi Eestis enne seda kuupäeva

seaduslikul alusel. Ameti 13. veebruari 2012. a lahkumisettekirjutus andis S. Satanile haldusaktist

tuleneva õiguse Eestis viibimiseks VMS § 43 lg 1 p 5 kolmanda alternatiivi tähenduses.

11.2.2

Kui

aga

lahkumisettekirjutuse

täitmine

peatatakse

esialgse

õiguskaitse

korras

halduskohtumenetluse seadustiku 24. peatüki järgi kuni haldusasjas tehtava kohtulahendi

jõustumiseni, tekib isikul tulenevalt esialgse õiguskaitse määrusest Eestis viibimise õigus VMS § 43

lg 1 p 5 teise alternatiivi tähenduses (s.o kohtulahendist tulenev õigus Eestis viibida). Sellisel

seisukohal on olnud ka halduskolleegium, märkides, et ajal, mil lahkumisettekirjutuse täitmine on

peatatud, ei ole isikul kohustust Eestist lahkuda (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas

nr 3-3-1-71-07, p 11). Seega viibis S. Satan alates 22. veebruarist 2012. a, mil esialgse õiguskaitse

määrus jõustus, selle määruse alusel Eestis seaduslikult.

11.3 Eeltoodut kokku võttes leiab kriminaalkolleegium, et S. Satanil oli Eestis viibimiseks seaduslik

alus VMS § 43 lg 1 p 5 ja seega ka VMS § 105 lg 3 tähenduses. Lahkumisettekirjutus andis

S. Satanile õiguse riigis viibida alates 13. veebruarist 2012. a. Esialgse õiguskaitse määrusele

tuginevalt sai menetlusalune isik õiguse Eestis viibimiseks alates 22. veebruarist 2012. a.

12. Järgnevalt tuleb otsustada, kas S. Satan viibis Eestis siin registrisse kantud juriidilise isiku või

välismaa äriühingu filiaali juhtimis- või järelevalvefunktsiooni täitmise eesmärgil (VMS § 105 lg 3).

Nagu käesoleva otsuse kaheksandas punktis märgitud, oli S. Satan tegev E OÜ juhatuse liikmena. E

OÜ näol on tegu Eesti äriregistrisse kantud äriühinguga ja tegevus juhatuse liikmena tuleb lugeda

juhtimisfunktsiooni täitmiseks. Seega viibis menetlusalune isik Eestis siin registrisse kantud

juriidilise isiku juhtimisfunktsiooni täitmise eesmärgil VMS § 105 lg 3 mõttes.

13. Töö iseloomuga seonduva piirangu kõrval - vt otsuse eelmist punkti - näeb VMS § 105 lg 3 ette

ka kitsenduse seoses töötamise perioodiga. VMS § 105 lg-s 3 nimetatud tööd võib välismaalane teha

kuni kuus kuud aasta jooksul. Senises menetluses ongi vaieldud selle üle, millise perioodi kestel

S. Satani poolt töötamine on tuvastatud.

13.1 Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus märkinud ekslikult, et väärteoprotokolli pinnalt

saab teha järelduse, nagu oleks S. Satan töötanud Eestis üksnes 17. juulil 2012. a või äärmisel juhul

2012. a juulis ja augustis. Kassaator märgib, et kuupäev 17. juuli 2012. a kanti väärteoprotokolli

seetõttu, et sellel päeval viidi läbi kontrollkäik E OÜ ruumides. Tuleb nõustuda kassaatoriga, et

väärteoprotokolli ülejäänud teksti pinnalt saab öelda, et S. Satanile heidetakse ette Eestis ilma

seadusliku aluseta töötamist alates 9. veebruarist 2012. a. Samuti on asjakohane kassaatori viide S.

Satani poolt maakohtule esitatud kaebusele. Kaebusest ilmneb, et S. Satan võtab omaks töötamise

Eestis ka enne 17. juulit 2012. a, esindades E OÜ-d kõigis juriidilistes toimingutes, teostades

isiklikult firma tegevuse organisatsioonilist ja majanduslikku juhtimist ning arendades ärisuhteid

partnerite ja klientidega.

13.2 Nõustuda pole võimalik kassaatori seisukohaga, et S. Satanile saab ette heita ka tegusid, mida ta

pani väidetavalt toime pärast 26. juulit 2012. a. Nimetatud kuupäeval on koostatud väärteoprotokoll

(tl 26-26, pöördel). Väärteoprotokoll saab kajastada vaid tegusid, mis on toime pandud enne

protokolli koostamist. Kui väärteootsust tehes arvatakse isikule süüks ka sellised teod, mis on toime

pandud pärast väärteoprotokolli koostamist, kujutab see endast väärteoprotokollis kajastatud faktiliste

asjaolude eiramist ja seeläbi väärteoprotokolli piirest väljumist. Väärteoprotokolli piirest väljumine

on aga tulenevalt VTMS §-st 87 kriminaalkolleegiumi väljakujunenud praktika kohaselt lubamatu (vt

nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1 ja 10. juuni

2013. a otsus asjas nr 3-1-1-71-13, p 7). Seega on väär kohtuvälise menetleja otsuses väljendatud

seisukoht, et S. Satan töötas Eestis 6 kuu ja 16 päeva jooksul s.o 9. veebruarist kuni otsuse tegemise

päevani e 24. augustini 2012. a. Väärteoprotokolli ja muude tõendite pinnalt saab öelda vaid seda, et

menetlusalune isik töötas Eestis 9. veebruarist kuni 26. juulini 2012. a.

14. Eelnevast nähtub, et töötamist 13. veebruarist kuni 26. juulini 2012. a ei saa S. Satanile

VMS § 303 järgi ette heita, sest sel perioodil viibis menetlusalune isik Eestis tulenevalt

lahkumisettekirjutusest ja esialgse õiguskaitse määrusest õiguspäraselt. Ühtlasi saab aga eelöeldu

pinnalt teha järelduse, et vahemikus 9. veebruarist kuni 12. veebruarini 2012. a ei olnud S. Satanil

Eestis viibimiseks seaduslikku alust. Seega ei saanud ta sel perioodil tugineda VMS § 105 lg-le 3 ja

VMS § 303 koosseis on täidetud. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud S. Satani käitumises

puuduvad.

15. Süülise väärteo toime pannud isikut ei ole aga tingimata tarvis karistada. Vastavalt VTMS § 30 lg

1 p-le 1 võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Sealjuures saab menetluse sellisel

alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-29-11, p 14). Väärteoasja

otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202 sätestatut. Seega tuleb praegusel juhul küsida selle

järele, kas S. Satani süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb neile küsimustele vastata eitavalt.

15.1 S. Satan on terve menetluse kestel viidanud sellele, et ta esitas 8. detsembril 2011. a Ametile

taotluse elamisloa saamiseks abikaasa juurde. Sellest ilmneb, et S. Satan uskus pärast 8. veebruari

2012. a endise töö tegemist jätkates, et ta toimib õiguspäraselt ega riku seadust. Seega tegutses

menetlusalune isik seaduseavastaselt töötades - s.o 9. veebruarist kuni 12. veebruarini 2012. a -

keelueksimuses karistusseadustiku (KarS) § 39 lg 1 tähenduses. Samas tuleneb VMS §-st 130 selgelt,

et töötamist võimaldava elamisloaga välismaalane ei saa õigust viibida Eestis tulenevalt sellest, et ta

esitab taotluse väljastada endale elamisluba elama asumiseks abikaasa juurde; samuti langeb seetõttu

ära õigus Eestis töötada. Seega oleks S. Satan professionaalse juristi poole pöördudes võinud oma

eksimusest aru saada, mistõttu oli eksimus tema jaoks välditav. Kui tegu pannakse toime välditavas

keelueksimuses, on teo toimepanija süü tulenevalt KarS § 39 lg-st 2 aga väiksem kui olukorras, kus

isik paneb teo toime selle keelatusest teadlik olles (vt 20. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-29-11, p

14).

15.2 Menetlusaluse isiku süü suurust hinnates ei ole võimalik mööda vaadata ka sellest, et ta töötas

ebaseaduslikult üksnes nelja päeva jooksul. Kui menetleja karistas algselt S. Satani enam kui kuue

kuu pikkuse seaduserikkumise eest selgelt sanktsiooni alammäära lähedale jääva karistusega - kuni

300 trahviühiku suurust rahatrahvi võimaldava väärteokoosseisu järgi määrati karistuseks 50 ühiku

suurune trahv -, on menetlusaluse isiku süü neljapäevase rikkumise eest sedavõrd väike, et

karistamisest tuleb loobuda.

16. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 8, § 175 p-st 1 ja § 30 lg 1 p-st 1 tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 11. veebruari 2013. a kohtuotsuse osaliselt ja lõpetab

väärteomenetluse S. Satani suhtes otstarbekuse kaalutlusel. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt.

17. S. Satani kaitsja vandeadvokaat N. Agarjova esitas kriminaalkolleegiumile taotluse riigi õigusabi

tasu ja kulude hüvitamise kindlaksmääramiseks summas 280 eurot, märkides asja materjalidega

tutvumise ajaks neli pooltundi ja kassatsioonivastuse ettevalmistamise ning koostamise ajaks kümme

pooltundi. Lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ning Eesti Advokatuuri

juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud ja 15. juunil 2013. a muudetud "Riigi õigusabi

osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi

osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (Kord) p-st 28 on kaitsja taotlus

kolleegiumi hinnangul põhjendatud osaliselt. Et N. Agarjova määrati S. Satani kaitsjaks alles

kassatsioonimenetluses ja kuivõrd tegemist on mõningaid õiguslikult keskmisest keerukamaid

küsimusi sisaldava süüasjaga, on taotlus RÕS § 22 lg 7 tähenduses suuresti põhjendatud. Küll aga

tuleb taotletavat summat vähendada, kuivõrd Korra p 33 kohaselt on isiku kaitsja tasu väärteoasja

kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest maksimaalselt 240 eurot. Seetõttu tuleb riigi õigusabi

tasu suuruseks määrata 240 eurot. Vastavalt VTMS § 38 lg-le 1 järgitakse väärteomenetluses

menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kui tulenevalt KrMS §-st 183 hüvitab

menetluse lõpetamise korral menetluskulud reeglina riik, tehakse sellest üldpõhimõttest KrMS § 202

lg-s 1 erand. Selle sätte järgi hüvitab juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse avaliku menetlushuvi

puudumise korral ja kui süü ei ole suur, kriminaalmenetluse kulud süüdistatav. See tähendab, et

väärteomenetluses tuleb menetluse lõpetamisel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel menetluskulud hüvitada

menetlusalusel isikul. Seetõttu tuleb S. Satanil RÕS § 25 lg 1 kohaselt 240 euro suurune kaitsjatasu

riigile hüvitada.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Jüri Põld