3-1-1-96-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-96-13

Määruse kuupäev

31. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kolmanda isiku A Ltd sõiduauto Lamborghini Aventador

arestimine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

17. mai

2013.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-13-3537

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A Ltd esindaja vandeadvokaat Jaak Siim, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Steven-Hristo Evestus

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

9. oktoober 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2013. a määrus sisuliselt muutmata, kuid täpsustada

kohtute arestimisotsustuse sõnastust, jättes sellest välja sõnad "nimele vormistatud", samuti

muuta ringkonnakohtu määruse põhiosa, jättes sellest välja põhjendused, mis puudutavad

KarS § 831 ja § 832.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel arvata A Ltd valitud esindajale Riigikohtus toimunud

määruskaebemenetluses osutatud õigusabi eest makstud tasu summas 325 (kolmsada

kakskümmend viis) eurot menetluskulude hulka.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigiprokuratuur esitas 17. aprillil 2013. a Harju Maakohtule taotluse arestida rahapesu objektiks

olev vara - kolmanda isiku A Ltd nimele vormistatud sõiduauto Lamborghini Aventador. Prokuratuur

põhistas oma taotlust järgmiselt.

1.1 H. K.-d kahtlustatakse KarS § 394 lg 2 p 3 järgi ja H OÜ-d (praeguse ärinimega I OÜ) KarS

§ 394 lg 4 järgi muu hulgas kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud 2 437 856 euro päritolu ja

omandiõiguse varjamises, omandamises ja ülekandmises eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku

päritolu. Täpsemalt põhineb kahtlustus järgneval.

1.1.1 Ajavahemikul 9. novembrist 2011 kuni 19. novembrini 2012 andsid H. K. juhitavad äriühingud

E Oy, M Oy, R Oy, L Oy ja V Oy Soome Vabariigis (edaspidi ka Soome) väikelaene, omamata selleks

nõutavat registreeringut. Registreeringuta laenuandmine on Soomes karistatav kuriteona.

Eelnimetatud Soome äriühingud andsid klientidele laenu oma pangakontode kaudu. Kliendid

tagastasid laenusummad koos intressidega laenuandjate pangakontodele. Nendelt pangakontodelt

kanti raha kogusummas 1 341 373 eurot 53 senti kohe edasi H. K. kontrolli all tegutsevate Eesti

äriühingute pangakontodele. Selliselt laekus G OÜ-le 74 000 eurot, H OÜ-le 711 000 eurot, Y OÜ-le

447 500 eurot ja F OÜ-le 98 000 eurot. Y OÜ ja W OÜ ühendati 21. veebruaril 2012. a H OÜ-ga.

Seega laekus H OÜ ja temaga ühendatud Y OÜ pangakontodele 1 158 500 eurot ebaseaduslikest

laenutehingutest pärinevat raha.

1.1.2 Lisaks kasutas H. K. Soomes väikelaenuteenuse pakkumiseks enda kontrolli all olevate Eesti

äriühingute N OÜ, W OÜ ja Y OÜ osutatavat SMS-teenust, mida vahendasid Soome äriühingud K

Oy ja T AB. SMS-teenust kasutati laenuklientidega suhtlemiseks, eelkõige laenupakkumiste

edastamiseks, laenutaotluste vastuvõtmiseks ning laenulepingu täitmisega seotud teabevahetuseks.

SMS-teenus oli tasuline ja kliendid tasusid laenuteenusega seotud suhtluse eest oma

telefonisideoperaatori kaudu K Oy-le ja T AB-le, kes pärast teenustasu mahaarvamist edastasid

saadud raha summas 2 692 213 eurot 99 senti H. K. kontrolli all olevatele äriühingutele, sh 610 279

eurot 85 senti W OÜ-le ja 669 076 eurot 23 senti Y OÜ-le. Perioodil 9. novembrist 2011 kuni

19. novembrini 2012 laekus H OÜ-ga ühendatud äriühingute Y OÜ ja W OÜ pangakontodele 1 279

356 eurot ebaseaduslikest laenutehingutest pärinevat raha.

1.1.3 Seega kokku laekus perioodil 9. novembrist 2011 kuni 19. novembrini 2012 H OÜ ja temaga

ühinenud äriühingute pangakontodele 2 437 856 eurot kuritegelikku tulu.

1.1.4 H. K., kellel oli H OÜ, Y OÜ ja W OÜ pangakontode käsutusõigus, tegi 9. novembrist 2011

kuni 27. novembrini 2012 nende äriühingute pangakontodel kuritegelikul teel saadud raha

varjamiseks ja legaliseerimiseks erinevaid ülekandeid, millel puudus majanduslik sisu. Pärast

mitmeid äriühingute-vahelisi ülekandeid soetati kuriteost pärit rahaga vara või suunati see B OÜ

kaudu legaalsesse majanduskäibesse.

1.1.5 Kuriteokahtlust H. K. ja H OÜ suhtes kinnitab Soome politseiasutuse õigusabipalve. Sellest

tuleneb, et H. K. poolt Soomes asutatud äriühingute teenitud tulu on kuritegelik, kuna 1. detsembril

2010. a jõustunud eralaenuandjate registreerimise seaduse (747/2010) järgi tuleb tarbijakaitseseaduse

7. peatüki kohaseid tarbijalaene (lühilaene) pakkuvatel laenuandjatel end registreerida piirkondliku

haldusasutuse laenuandjate registris. Neil isikutel, kes on alustanud laenuandmistegevust pärast

1. detsembrit 2010, on kohustus end registreerida enne laenuandmistegevuse alustamist. Kuna R Oy

ja L Oy kanti äriregistrisse 2011. a, oleksid mõlemad äriühingud pidanud end registreerima

laenuandjate registris enne laenuandmistegevuse alustamist. R Oy ja L Oy registreerimistaotlused

esitati registripidajale alles 31. mail 2011. a koos E Oy ja M Oy registreerimistaotlustega. Hiljem

võtsid R Oy ja L Oy taotluse tagasi ning E Oy ja M Oy registreerimisest piirkondlik haldusasutus

keeldus.

Nn

laenuandjakuriteo

toimepanemises

on

Soomes

menetletavas

kriminaalasjas

kahtlustatavateks E Oy, M Oy ja H. K..

1.1.6 Samuti on H. K. ja H OÜ kuriteokahtlus tõendatud vaatlusprotokolliga, millest nähtub, et

ajavahemikul 9. novembrist 2011 kuni 24. septembrini 2012 laekus H OÜ ja viimasega hiljem

ühinenud Y OÜ ning W OÜ kontodele 1 158 500 eurot H. K. kontrolli all olevalt Soome äriühingult

M Oy ning 1 279 356 eurot K Oy-lt ja T AB-lt. Need summad on käsitatavad Soomes toime pandud

kuriteo tulemusena saadud varana KarS § 831 lg 2 mõttes.

1.1.7 H. K. koordineeritavat skeemi ilmestavad pangatehingute jadad, mille käigus liigutatakse H. K.-

ga seotud äriühingute vahel suuri rahasummasid, mis ei ole seotud reaalse majandustegevusega ja

mille eesmärk on varjata raha päritolu ning kasusaajaid ning legaliseerida tahtliku süüteoga saadud

vara. Kuna tehinguid tehti KarS § 394 lg 5 ja KarS § 83 lg 2 mõttes rahapesu objektiks oleva varaga,

mis ühtlasi oli tahtliku süüteoga saadud vara KarS § 831 lg 1 mõttes, oli tehingute iseloomu, maksete

selgitusi ja ettevõtete majandustegevust arvestades tegemist rahapesuga rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 4 mõttes. Seega on H. K. ja H OÜ tegevuses vastavalt

KarS § 394 lg 2 p 3 ja KarS § 394 lg 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused.

1.2 27. juulil 2012 kandis H OÜ, keda esindas H. K., oma pangakontolt 300 000 eurot Küprose

äriühingu A Ltd Eesti pangakontole. Sealt kandis H. K. kui A Ltd volitatud esindaja selle 1. augustil

2012 edasi AS U pangakontole sõiduauto Lamborghini Aventador soetamiseks. Sellisel viisil

kriminaaltuluga tehtud tehingute eesmärk oli varjata rahapesu objektiks oleva vara - sõiduauto

Lamborghini Aventador - tegelikku kasusaajat H. K.-d. Kuna kogu H OÜ tulu ajavahemikul

9. novembrist 2011 kuni 27. novembrini 2012 on käsitatav kriminaaltuluna ja rahapesu objektina, on

ka H OÜ poolt A Ltd-le üle kantud 300 000 eurot ja selle arvel (283 333 euro 85 sendi eest)

omandatud Lamborghini Aventador rahapesu objekt. H. K. kontrollitavate äriühingute H OÜ ja A Ltd

vahel ei toimunud reaalset majandustegevust. Seega on A Ltd sõiduk omandatud täielikult kuriteo

toimepanija H OÜ arvel. Järelikult on kõnealuse Lamborghini Aventador näol tegemist KarS § 394

lg 5 ja KarS § 83 lg 3 p 2 kohaselt konfiskeerimisele kuuluva varaga.

1.3 A Ltd kaasati 15. aprillil 2013 kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse. A Ltd näol on tõenäoliselt

tegemist nn offshore ühinguga, millel tegelik majandustegevus puudub ja mis allub täielikult H. K.

kontrollile.

2. Harju Maakohtu 22. aprilli 2013. a määrusega arestiti konfiskeerimise tagamiseks kolmanda isiku

A Ltd nimele vormistatud sõiduauto Lamborghini Aventador (VIN-kood XXXXXXXXXX,

registreerimisnumbriga XXX XXX).

Maakohus leidis, et H. K. ja H OÜ suhtes on põhjendatud kuriteokahtlus. Kogu H OÜ vara perioodil

9. novembrist 2011 kuni 27. novembrini 2012 on käsitatav rahapesu objektina. Seega on ka H OÜ

27. juuli 2012. a pangaülekanne A Ltd-le tehtud rahapesu objektiks oleva varaga, mida on vara

ebaseadusliku päritolu varjamise ja saladuses hoidmise eesmärgil asutud RahaPTS § 4 lg 1 p 2 mõttes

ümber paigutama, üle kandma, muundama ja varjama, et kuritegelikus tegevuses osalenud H. K. kui

tegelik kasusaaja saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest. H OÜ-lt laekunud raha eest

tegi A Ltd 1. augustil 2012. a ülekande summas 283 333 eurot 35 senti sõiduauto Lamborghini

Aventador soetamiseks. Kuna enne H OÜ ülekannet oli A Ltd-l raha 235 eurot 11 senti, sai äriühing

sõiduki soetada üksnes H OÜ ülekande tõttu. Kuna A Ltd kontole üle kantud 300 000 eurot oli

rahapesu objekt, on rahapesu objekt ka selle raha eest soetatud sõiduk. Suure tõenäosusega puudub

H. K. kontrollitavate äriühingute H OÜ ja A Ltd vahel reaalne majandustegevus. Seega omandas A

Ltd sõiduauto Lamborghini Aventador täielikult kuriteo toimepanija ehk H OÜ arvel rahapesu

objektiks oleva vara eest. Seetõttu on ka sõiduki Lamborghini Aventador näol tegemist rahapesu

objekti ning konfiskeerimisele kuuluva varaga. H. K. on asunud suurt osa olemasolevast varast

võõrandama ja Eesti Vabariigist välja toimetama. Nii on Maanteeameti liiklusregistrist kustutatud 2

sõiduautot ja üritatud korraldada nende transport Ameerika Ühendriikidesse, kuhu H. K. on soetanud

endale elamise. Seetõttu on seaduslik alus A Ltd sõiduauto Lamborghini Aventador arestimiseks,

tagamaks selle konfiskeerimine.

3. Harju Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse kolmanda isiku A Ltd esindajad

vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Jaak Siim, kes taotlesid maakohtu määruse tühistamist ja sõiduauto

Lamborghini Aventador aresti alt vabastamist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2013. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised.

4.1 Vara arestimise taotluses on viidatud konkreetsetele tõenditele, millele H OÜ-le esitatud

kahtlustus tugineb. Tutvudes toimiku materjalidega, veendus ringkonnakohus, et esitatud kahtlustus

on tõepoolest põhjendatud.

4.2 H OÜ sai ajavahemikul 9. novembrist 2011 kuni 27. novembrini 2012 kuriteo tulemusena varalist

kasu vähemalt 2 437 856 eurot. Seega on ka H OÜ poolt 27. juulil 2012 A Ltd pangakontole üle

kantud 300 000 euro näol tegemist rahapesu objektiks oleva varaga. Selle raha arvelt on A Ltd teinud

1. augustil 2012 ülekande summas 283 333 eurot 35 senti sõiduauto Lamborghini Aventador

soetamiseks. Kuna enne H OÜ ülekande laekumist oli A Ltd-l raha 235 eurot 11 senti, sai äriühing

sõiduki soetada üksnes H OÜ ülekande tõttu. Kuna A Ltd kontole üle kantud 300 000 eurot oli

rahapesu objekt, on rahapesu objekt ka selle raha eest soetatud sõiduk.

4.3 KarS §-de 831 ja 832 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel.

Kriminaaltulu äravõtmist puudutava regulatsiooni mõtte kohaselt ei tohi süütegude toimepanek

osutuda süüdlase jaoks kasulikuks. H OÜ ei ole tõendanud tema pangaarvelt n-ö läbi käinud raha

legaalset päritolu. Kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud

tõendamiskoormis, sest KarS § 832 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille

suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Oluline ei ole

seejuures, et konfiskeeritav vara oleks pärinenud samast kuriteost, milles isik süüdi mõistetakse, ja et

isik üldse selle kuriteoga vara oleks saanud. KarS § 832 alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades

võib aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. H. K. ega H OÜ ei ole tõendanud, et eelnevalt

nimetatud vara oleks saadud legaalsel moel. On piisav alus arvata, et nii H. K. kui ka H OÜ said

kuritegelikku tulu. Seega omandas A Ltd Lamborghini Aventador täielikult kuriteo toimepanija ehk H

OÜ arvel rahapesu objektiks oleva vara eest. Seetõttu on kõnealuse sõiduki näol tegemist rahapesu

objekti ning konfiskeerimisele kuuluva varaga.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse menetlusvälise isiku A Ltd esindaja

vandeadvokaat Jaak Siim, kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse tühistamist ja

sõiduauto Lamborghini Aventador aresti alt vabastamist. Määruskaebuse esitaja põhjendab oma

taotlust järgmiselt.

5.1 Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtule piirdunud vara arestimise aluste olemasolu põhjendades

üksnes prokuratuuri taotluse põhjenduste ja seaduse ning kohtupraktika refereerimisega.

Ringkonnakohus on jätnud kõik määruskaebuse esitaja väited ja tõendid hindamata ega ole esitanud

hindamata jätmise põhjusi. Selline teguviis on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS

§ 339 lg 1 p 7 mõttes ja teisalt kohtuliku uurimise ühekülgsus KrMS § 338 p 1 tähenduses.

5.2 R Oy-l, L Oy-l, V Oy-l ja E Oy-l majandustegevus puudus või toimus äärmiselt väikeses mahus

ega olnud kahtlustuses kirjeldatud määral seotud laenuteenuse osutamisega. Seega ei saanud need

äriühingud ka kõnealusest tegevusest tulu.

5.3 Kohtud on jätnud tähelepanuta, et vastavalt Soome Vabariigi krediidiasutuste registreerimise

seaduse (747/2010) §-le 16 oli nii E Oy-l kui ka M Oy-l õigus kuni registreerimistaotluse kohta

otsuse tegemiseni ka ilma registreeringuta tarbijalaenude andmisega tegeleda.

5.4 Ringkonnakohus ignoreeris fakti, et kuriteokahtluses on H OÜ ning viimasega ühinenud Y OÜ ja

W OÜ pangakontodele laekunud 2 437 856 eurot loetud ebaõigesti kuriteo tulemusena saadud varaks

KarS § 831 mõttes. Soomes väljastas laene Eesti äriühing W OÜ, mitte prokuratuuri taotluses ja

vaidlustatud kohtumääruses nimetatud Soome äriühingud. Soomes toimuva kriminaalmenetluse

raames tuleb muu hulgas välja selgitada, kas laenude väljastamine sai üldse ebaseaduslik olla. Nimelt

näeb Soome krediidiasutuste registreerimise seaduse § 1 lg 4 ette, et see seadus ei puuduta teises

Euroopa majanduspiirkonna riigis asuvaid ettevõtjaid, kes pakuvad tarbijalaene Soomes ajutiselt.

"Ajutine" on seejuures määratlemata õigusmõiste, mis on jäetud kohtupraktika sisustada. Lisaks on

kuriteokahtluses väidetava kuritegelikul teel saadud vara suuruse arvestamisel jäetud tähelepanuta, et

igasuguse laenu andmise eelduseks on algkapitali olemasolu. Laenutulust on võimalik rääkida vaid

juhul, kui tagasimaksete kogusumma ületab laenuandja poolt laenatud põhisummat. Samuti ei saa

laenusaajate tagasimakseid, mis tehti kahtlustuses hõlmamata perioodil sõlmitud laenulepingute

alusel, pidada kuritegeliku tegevuse tulemusena saadud rahaks. K Oy-lt ja T AB-lt prokuratuuri

taotluses nimetatud Eesti äriühingutele seoses SMS-teenusega laekunud raha näol ei olnud tegemist

laenuteenusest saadud tuluga, vaid tasuga, mis saadi SMS-teenuse osutamise raames osutatud

tehnilise teenuse eest. Lisaks kasutasid SMS-teenust valdavalt sellised kliendid, kes olid laenulepingu

sõlminud kahtlustusega hõlmamata perioodil. Sellest tulenevalt puudub põhjus seostada osutatud

teenuse ees laekunud summasid arestimistaotluses nimetatud laenukuriteoga.

5.5 Nii H OÜ-l kui ka viimasega ühinenud Y OÜ-l ja W OÜ-l oli juba enne kahtlustusega hõlmatud

perioodi piisavalt vara, et A Ltd-le 300 000 eurot laenata. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta

tõendid, mis kinnitavad A Ltd ja H OÜ vahel tegelike majandussuhete olemasolu.

5.6 Lugedes arestitud sõiduki rahapesu objektiks, kohaldasid kohtud vääralt materiaalõigust. Kohtud

on jätnud tähelepanuta Riigikohtu praktikas korduvalt väljendatud seisukoha, et rahapesuna pole alust

käsitada neid toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara käitlemine isiklikuks tarbeks ja

mis pole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele, sh nt kuritegelikul teel saadud

vara suunamine vahetusse lõpptarbimisse ehk selle eest tarbeesemete soetamine (vt nt Riigikohtu

otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 44).

5.7 Täiendavas kirjalikus seisukohas märgib A Ltd esindaja, et vara arestimise taotluses ja alama

astmete kohtute lahendites on arestitavat vara käsitatud varana, mis tuleb KarS § 394 lg 5 ja § 83 lg 3

alusel arestida rahapesu objektiks oleva varana. Samas ei pööranud kohtud tähelepanu asjaolule, et

prokurör on vara arestimise taotluses näidanud ära vaid selle, et tehti toiminguid, mille puhul võib

olla tegemist rahapesuga, kuid ei ole ära näidanud seda, et kahtlustatavad rikastusid rahapesu

tulemusel selles ulatuses, nagu on taotletud vara arestimist. Ei ole mingit alust eeldada, et n-ö pestav

vara on ühtlasi rahapesus osalevate isikute tulu - rahapesus osalemine ei tähenda, et rahapesus osalev

isik selle vara, mille "pesemises" ta osaleb, täies ulatuses endale saab. Rahapesu nagu teistegi

kuritegude puhul saab tuluks lugeda vaid seda vara, mille võrra isik kuriteo tulemusel rikastub.

Karistusseadustik eristab selgelt rahapesu objektiks olevat vara ja rahapesu kui kuriteo tulemusel

saadud vara - vastasel juhul puuduks vajadus KarS § 394 lg 5 järele, mis näeb ette rahapesu objektiks

oleva vara konfiskeerimise. N-ö kriminaaltuluna saab "pestava" vara konfiskeerida (või kohaldada

konfiskeerimise asendamist) kriminaalmenetluses, mille esemeks on rahapesu eelkuritegu. Seega

selle raha puhul, millega H. K. kontrolli all olevad äriühingud tehinguid tegid, võib hüpoteetiliselt

olla tegemist küll kahtlustatava kuritegeliku tuluga, kuid nn tegevusloata laenuandjana tegutsemise

tulemusel saadud varaga. Rahapesu kontekstis on aga "pestava" vara puhul tegemist kuriteo vahetu

objektiga, mis konfiskeeritakse KarS § 394 lg 5 alusel.

6. Vastuses määruskaebusele leiab prokuratuur, et see on põhjendamatu ega anna alust

ringkonnakohtu määrust tühistada.

Prokuratuur leiab, et määruskaebuse esitamise põhieesmärk on kõrvaldada tõusetunud kuriteokahtlus.

Menetlusstaadiumis, kus Soomes ja Eestis menetletavates kriminaalasjades alles kogutakse

tõendusteavet, ei saa anda ühest ja lõplikku menetlusprognoosi. Kogutud tõendusteabe pinnalt esineb

põhjendatud kuriteokahtlus H. K. ja temaga seotud äriühingute seostamiseks rahapesukahtlaste

tehingutega. Määruskaebuse esitajal ei saa olla ootust, et Riigikohus annaks pooleliolevas kohtueelses

menetluses kogutud tõenditele lõpphinnangu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Nii maa- kui ka ringkonnakohus lugesid põhjendatuks kahtluse, et H OÜ (praeguse ärinimega I

OÜ) ja temaga hiljem ühinenud äriühingute pangakontodele laekunud 2 437 856 euro näol oli

tegemist Soomes toime pandud laenuandjakuriteoga (eelkuritegu) saadud varaga, millega H. K. ja H

OÜ tegid Eestis toiminguid, mis võivad olla kvalifitseeritavad rahapesukuriteona KarS § 394 lg 2 p 3

ning lg 4 järgi. Seetõttu käsitasid kohtud eelnimetatud 2 437 856 eurot võimaliku rahapesu vahetu

objektina KarS § 394 lg 5 ja § 83 lg 2 tähenduses. Samuti tuginesid kohtud kahtlusele, et H. K.

juhtimise ja kontrolli all tegutsev H OÜ andis rahapesu objektiks olnud rahast 300 000 eurot reaalse

majandusliku põhjuseta üle teisele H. K. kontrollitavale äriühingule A Ltd, kes ostis selle raha eest

sõiduauto Lamborghini Aventador.

8. Riigikohtule esitatud A Ltd esindaja määruskaebus on suuremas osas pühendatud H. K. ja I OÜ

kuriteokahtluse faktilise ja õigusliku põhjendatuse vaidlustamisele. Seoses sellega märgib kolleegium

järgmist.

9. Iseenesest on õige, et vara arestimise määrusest peab esmalt alati nähtuma üheselt ja selgelt

põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo.

Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Määruses tuleb esitada

selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas

põhjendatud kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes, kes

on vara päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse põhjendamine peab

tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et

toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud

kuriteokahtluse olemasolus. Ei ole välistatud, et kuriteokahtluse põhjendatust hinnates tuginetakse

muuhulgas ka KrMS § 63 lg 2 mõttes vabatõendina käsitatavale teabele. Kohtupraktikas on

kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel aktsepteeritavaks peetud täiendavat tuginemist ka

üldinimlikule,

kriminalistikalisele

ja

kriminaalmenetluslikule

kogemusele.

Põhjendatud

kuriteokahtluse kui vara arestimise eeltingimuse tuvastamine ei ole tsiviilhagi rahuldamine ega

konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse kohaldamine. Seetõttu ei pea kohus

kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see

on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p 9.)

10. Kooskõlas eelmärgituga selgitab kolleegium, et vara arestimisel toimuvat vaidlust kuriteokahtluse

põhjendatuse üle ei saa samastada isiku süüküsimuse lahendamisel otsustatavate küsimustega sellest,

kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse (KrMS § 306 lg 1 p 1); kas teo on toime pannud

süüdistatav (KrMS § 306 lg 1 p 2) ja kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti

järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida (KrMS § 306 lg 1 p 3). Põhjendatud kuriteokahtluse

tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis üldinimliku,

kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida arvestatavast

tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo. Põhjendatud

kuriteokahtlust kinnitavad tõendid ei pea olema kaugeltki sedavõrd kaalukad, et nende alusel oleks

võimalik teha süüdimõistev kohtuotsus. Samuti ei saa eeldada, et kohtueelses menetluses vara

arestimisel kuriteokahtluse põhjendatust kontrollides peaks menetleja suutma lõplikult ja veenvalt

ümber lükata kõik vara omaniku vastuväited kuriteokahtlusele ja olema muu hulgas suuteline

hindama kõigi vara omaniku esitatud tõendite usaldusväärsust. Vara arestimise eesmärkide

saavutamiseks tuleb selle abinõu kohaldamine sageli otsustada kiireloomuliselt kriminaalmenetluse

varajases staadiumis, mil võimalused faktilise ja õigusliku olukorra hindamiseks on piiratud.

Kuriteokahtluse põhjendatust peab eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks olevaid asjaolusid

kinnitavad tõendid puuduvad üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või ebausaldusväärsed või kui

kuriteokahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele

(viimativiidatud olukorra kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 2012. a määrus

asjas nr 3-1-1-105-11, p 19).

11. Praeguses asjas annavad need asjaolud, millele kohtud on Soome Vabariigi õigusabipalvele ja

H. K.-ga seotud äriühingute pangakontode väljavõtete vaatlusprotokollidele tuginedes viidanud, oma

koostoimes aluse rääkida vara arestimiseks piisavalt tõenäolisest kahtlusest, et H. K. ja H OÜ on

toime pannud rahapesukuriteo. Mõistagi võib see kahtlus osutuda edasise kriminaalmenetluse käigus

ekslikuks, ent seda küsimust ei saa lahendada arestimismenetluse käigus.

12. A Ltd esindaja on kuriteokahtlust vaidlustades esitanud sellele mitmeid vastuväiteid ja arvukalt

tõendeid. Kõigi nende väidete asjakohasus ja paikapidavus ning tõendite usaldusväärsus eeldab aga

sedavõrd põhjalikku kontrolli, et see ei ole arestimismenetluse olemusest tulenevalt selle menetluse

raames võimalik ning saab toimuda üksnes põhimenetluses süüküsimuse lahendamisel. Seejuures

puudutab enamik kolmanda isiku esindaja vastuväidetest Soome Vabariigis Soome karistusseaduse

järgi menetletavat eelkuritegu, mille olemasolu on küll üks KarS § 394 kohaldamise eeldustest, kuid

mille kohta käiva kuriteokahtluse faktilist ja õiguslikku põhjendatust saab Eesti kohus vara

arestimisel kontrollida vaid väga piiratud ulatuses. Nii näiteks puudub praeguses arestimismenetluses

sisuline võimalus hinnata, kas kuriteokahtluses nimetatud Soome äriühingud tegelesid laenude

väljastamisega või puudus neil üldse majandustegevus; millised äriühingud tegelikult Soomes laene

väljastasid ja kas nad rikkusid seda tehes Soome krediidiasutuste registreerimise seaduse nõudeid;

kas kuriteokahtluses kirjeldatud SMS-teenus on õiguslikult käsitatav laenuteenusena; kui suur oli

väidetava laenuandjakuriteoga saadud vara jne. Ükski kolmanda isiku esindaja vastuväidetest pole

selline, mis kuriteokahtluse põhjendatuse ilmselgelt välistaks või silmanähtavalt ebatõenäoliseks

muudaks.

13. Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium kohtute järeldusega, et praeguses asjas on H. K. ja H OÜ

suhtes põhjendatud rahapesukahtlus.

14. Vara arestimiseks tuleb tuvastada ka KrMS § 142 lg 1 esimesest lausest tulenev vara arestimise

alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada

tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud

nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma vara arestimata osutuda

võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks.

15. Praeguses asjas taotleb prokuratuur A Ltd sõiduauto Lamborghini Aventador arestimist selle kui

rahapesu vahetu objekti konfiskeerimise tagamiseks. Eelnevalt tuvastatud kuriteokahtluse järgi võib

H OÜ raha, mille arvelt ta 27. juulil 2012. a 300 000 eurot A Ltd pangakontole kandis, olla käsitatav

rahapesu vahetu objektina KarS § 394 lg 5 ja § 83 lg 2 mõttes. Arvestades 1) H OÜ raha arvatavat

päritolu; 2) seda, et nii H OÜ kui ka A Ltd tegutsesid H. K. juhtimise ja kontrolli all; 3) praegu

teadaolevaid andmeid H OÜ ja A Ltd majandustegevuse kohta ja 4) asjaolu, et A Ltd ostis H OÜ-lt

saadud raha eest sõiduauto, mis läks H. K. kasutusse, peab kolleegium piisavalt veenvaks kohtute

järeldust, et H OÜ andis kõnealuse 300 000 eurot A Ltd-le üle ilma vastusoorituseta. Seega võis olla

tegemist KarS § 83 lg 3 p-s 2 nimetatud rahapesu objektiga. Sellisel juhul võis rahapesu objektiks

muutuda ka arestitav sõiduauto Lamborghini Aventador, mille A Ltd H OÜ-lt rahapesu objektina

saadud raha eest omandas. Seda järeldust ei muuda ka määruskaebuses viidatud Riigikohtu seisukoht,

et rahapesuna pole alust käsitada toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara käitlemine

isiklikuks tarbeks ja mis pole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele, näiteks

kuritegelikul

teel

saadud

vara

suunamine

vahetusse

lõpptarbimisse

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 44). Osutatud tõlgenduse

kohaselt ei saa kuritegeliku päritoluga vara käitlemine isiklikuks tarbeks üldjuhul moodustada

rahapesu tunnustele vastavat tegu ega muuta käideldavat vara rahapesu objektiks. See ei tähenda aga

seda, et vara, mis on juba mingite teiste tegudega rahapesu objektiks muudetud, lakkaks olemast

rahapesu objekt pelgalt seetõttu, et seda vara kasutati (pärast rahapesu) isiklikuks tarbimiseks. Lisaks

pole üheselt selge, millisel eesmärgil A Ltd sõiduauto soetas.

16. Eeltoodud põhjustel saab rääkida ka põhjendatud kahtlusest, et praeguses kriminaalmenetluses

võidakse tuvastada sellised faktilised asjaolud, mis annaksid KarS § 83 lg 3 p-st 2 tulenevalt aluse

sõiduauto Lamborghini Aventador konfiskeerimiseks A Ltd-lt.

17. Kolleegiumile jääb arusaamatuks käesoleva määruse punktis 5.7 refereeritud määruskaebuse

esitaja etteheide, mille kohaselt ei pööranud kohtud tähelepanu asjaolule, et prokurör on vara

arestimise taotluses näidanud ära vaid selle, et tehti toiminguid, mille puhul võib olla tegemist

rahapesuga, kuid ei ole ära näidanud seda, et kahtlustatavad rikastusid rahapesu tulemusel selles

ulatuses, nagu on taotletud vara arestimist. Praeguses asjas on sõiduauto Lamborghini Aventador

arestitud selle kui rahapesu vahetu objekti (KarS § 83 lg 2), mitte aga kui rahapesuga saadud vara

(KarS § 831) konfiskeerimise tagamiseks - seda möönab otsesõnu ka määruskaebuse esitaja ise.

Järelikult pole käesolevas arestimisasjas mingit tähtsust sellel, kas ja kui, siis millises ulatuses teo

toimepanijad rahapesu tulemusena rikastusid.

18. Pidades silmas A Ltd arvatava tegeliku juhi H. K. kuriteokahtlustuse iseloomu, tema sagedast

viibimist ja arvatavat elukohta Ameerika Ühendriikides, samuti maakohtu osutatud H. K. püüdlusi

teatud vara Eestist välja toimetada, loeb kolleegium põhjendatuks ka hinnangu, et sõiduauto

Lamborghini Aventador arestimata jätmisel võib võimaliku tulevase konfiskeerimisotsustuse täitmine

arvestatava tõenäosusega võimatuks osutuda.

19. Seega on kohtud õigustatult jaatanud arestimise aluste olemasolu.

20. Samas on nii prokuratuuri arestimistaotluses kui ka ringkonnakohtu poolt muutmata jäetud

maakohtu määruse resolutiivosas ebatäpselt märgitud, et arestitakse A Ltd "nimele vormistatud"

sõiduauto. KrMS § 142 lg 1 teise lause kohaselt saab üldjuhul arestida üksnes konkreetse

kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku vara, mis ühtlasi

tähendab seda, et arestitav vara peab kuuluma arestimismääruse adressaadile. Rahapesu või terrorismi

rahastamise objektiks oleva vara arestimine on küll erandina võimalik ka n-ö impersonaalselt, kuid

seda vaid juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-62-13, p-d 10-11.)

Praeguses asjas viimatinimetatud olukorraga tegemist ei ole. Seejuures on nii prokuratuuri

arestimistaotluses kui ka kohtumäärustes lähtutud sellest, et arestitav sõiduauto kuulub A Ltd-le.

Järelikult tuleb kõnealune sõiduk ka arestida kui A Ltd vara. Kõnealuse ebatäpsuse kohtumäärustes

saab kolleegium ise KrMS § 390 ja § 361 lg 1 p 2 alusel kõrvaldada, jättes kohtute

arestimisotsustusest välja sõnad "nimele vormistatud".

21. Ehkki see ei mõjuta eelnevast tulenevat järeldust vara arestimise seaduslikkuse ja põhjendatuse

kohta, juhib kolleegium tähelepanu ka ühele ebaselgusele ringkonnakohtu määruse põhistustes.

Praeguses asjas taotles prokuratuur sõiduauto Lamborghini Aventador arestimist üksnes rahapesu

(KarS § 394) vahetu objektina (KarS § 83 lg 2 ja lg 3 p 2). Samuti nähtub nii maakohtu kui ka

ringkonnakohtu määrustest, et sõiduk arestiti rahapesu vahetu objekti konfiskeerimise tagamiseks,

lähtudes KrMS § 142 lg-st 1 ja KarS § 83 lg 3 p-st 2 ning § 394 lg-st 5. Ringkonnakohtu määruse

põhiosas ongi pärast H. K. ja H OÜ kuriteokahtluse põhjendatuse jaatamist asutud esmalt

seisukohale, et nii H OÜ poolt A Ltd-le üle kantud 300 000 eurot kui ka selle raha eest ostetud

sõiduauto on rahapesu vahetu objekt. Seejärel on aga ringkonnakohus oma määrusesse paigutanud

teksti, mille puhul jääb mõistetamatuks selle seos nii kohtu eelnevate põhistustega kui ka järgneva

lõppjäreldusega, et sõiduauto Lamborghini Aventador tuleb arestida kui rahapesu vahetu objekt.

Siinkohal peab kolleegium silmas järgmist ringkonnakohtu määruse leheküljel 8 paiknevat selgitust:

"KarS § 831 ja 832 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel.

Kriminaaltulu äravõtmist puudutava regulatsiooni mõtte kohaselt ei tohi süütegude toimepanek

osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (vt Riigikohtu 15.03.2011 otsus nr 3-1-1-4-11 ja 20.02.2012 otsus

nr 3-1-1-1-12). Käesoleval juhul ei ole H tõendanud tema pangaarvelt n.ö. läbi käinud rahast

2 437 856 euro osas selle raha legaalset päritolu. Riigikohus on otsuses 3-1-1-38-11 selgitanud, et

kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, sest KarS

§ 832 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on

omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Oluline ei ole seejuures, et konfiskeeritav vara

oleks pärinenud samast kuriteost, milles isik süüdi mõistetakse ja et ta üldse selle kuriteoga vara

oleks saanud. Riigikohus on ka varasemas praktikas osutanud, et KarS § 832 sätete alusel laiendatud

konfiskeerimist kohaldades võib aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi (vt. Riigikohtu 05.10.2010

otsus nr 3-1-1-73-10). Käesoleval juhul H. K. ega H OÜ ei ole tõendanud, et eelpool loetletud vara

oleks ta saanud enda valdusesse legaalsete sissetulekute arvelt või muul legaalsel moel.

Kriminaalasjas kohtueelse menetluse käigus kogutud tõenditele tuginedes on piisav alus arvata, et nii

H. K. kui ka H OÜ said kuritegelikku tulu."

22. Kuna käesolevas asjas ei ole tegemist sõiduauto Lamborghini Aventador arestimisega kuriteoga

saadud vara konfiskeerimise ega laiendatud konfiskeerimise tagamiseks, on ringkonnakohtu viited

KarS §-dele 831 ja 832 ning nende sätete tõlgendusele asjassepuutumatud ja eksitavad. Seetõttu tuleb

eelmises punktis osutatud põhistused ringkonnakohtu määruse põhiosast välja jätta.

23. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-dest 2 ja 3, jätab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2013. a määruse sisuliselt

muutmata, kuid täpsustab kohtute arestimisotsustust, jättes sellest välja sõnad "nimele vormistatud",

ja muudab määruse põhiosa, jättes sellest välja põhjendused, mis puudutavad KarS § 831 ja § 832.

Kuna A Ltd esindaja määruskaebuses taotletakse ringkonnakohtu määruse tühistamist, milleks aga

alust ei ole, tuleb määruskaebus jätta rahuldamata.

II

24. A Ltd esindaja esitas Riigikohtule taotluse jätta määruskaebuse rahuldamisel riigi kanda

määruskaebemenetluse kulu - kolmanda isiku poolt valitud esindajale makstud tasu summas 587

eurot 60 senti. Taotluse ja sellele lisatud arvete spetsifikatsioonide kohaselt kulus esindajal

ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse koostamiseks ja muudeks määruskaebemenetlusega

seotud toiminguteks kokku 3 tundi ja 46 minutit. Esindaja tunnitasu määraks oli 130 eurot, millele

lisandus käibemaks.

25. Esmalt märgib kolleegium, et 587 eurot 60 senti ei saa praegusel juhul pidada KrMS § 175 lg 1

p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasuks. Kõigepealt tuleb arvestada, et tegemist pole kriminaalasja

lõpliku lahendamisega, vaid vara arestimise küsimuses toimuva määruskaebemenetlusega. Nagu

kolleegium eelnevalt selgitas, on suur osa määruskaebuse esitaja vastuväidetest sellised, mida pole

võimalik määruskaebemenetluses hinnata. Teiseks väärib tähelepanu, et Riigikohtule esitatud

määruskaebuse põhjendused on olulises osas üle võetud ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse

põhjendustest. Neil põhjustel loeb kolleegium praeguses määruskaebemenetluses mõistliku suurusega

esindajatasuks 325 eurot, mis on seega käsitatav menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes.

26. Kuna A Ltd esindaja määruskaebus jääb rahuldamata, puudub kolleegiumil KrMS §-st 187

tulenevalt ka alus jätta määruskaebemenetluse kulu riigi kanda. Samas ei ole praegu teada

kriminaalmenetluse lõpptulemus. Seetõttu ei saa Riigikohus, pidades silmas KrMS §-des 180, 181 ja

1871 sätestatut, otsustada, kelle kanda A Ltd valitud esindajale määruskaebemenetluses osutatud

õigusabi eest makstav tasu menetluskuluna jääb. Määruse eelmises punktis nimetatud summa tuleb

arvata menetluskulude hulka ja küsimuse, kelle kanda see kulu jääb, peab otsustama kohus või

kohtueelne

menetleja

kriminaalasjas

lõpplahendi

tegemisel.

(Vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-36-05, p-d 10-12.)

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Lea Kivi