3-1-1-94-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-94-13

Otsuse kuupäev

31. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

I OÜ (endise ärinimega H OÜ) sõiduauto BMW X5

arestimine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

10. mai

2013.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-13-3398

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Y esindaja vandeadvokaat Jaak Siim, määruskaebus

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja prokuröri abi Alar Lehemets

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

9. oktoober 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Y-i esindaja määruskaebus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigiprokuratuur esitas 12. aprillil 2013 Harju Maakohtule taotluse arestida kuritegelikul teel

saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks kahtlustatava H OÜ (praeguse ärinimega I OÜ)

sõiduauto BMW X5.

2. Harju Maakohtu 12. aprilli 2013. a määrusega arestiti KarS § 84 alusel konfiskeerimise asendamise

tagamiseks H OÜ nimel olev sõiduauto BMW X5 VIN-koodiga XXXXXXXXXX. Maakohus leidis,

et prokuratuuri taotlus tuleb selles esitatud motiividel rahuldada.

3. Harju Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse kahtlustatava H OÜ kaitsjad ja

menetlusvälise isiku Y-i esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ning Jaak Siim, kes taotlesid

maakohtu määruse tühistamist ja sõiduauto BMW X5 aresti alt vabastamist.

Määruskaebuse esitajad tuginesid muu hulgas väitele, et mootorsõiduk BMW X5 ei kuulunud selle

arestimise hetkel mitte H OÜ-le, vaid Y-ile, kuna H OÜ müüs 5. aprillil 2013 selle sõiduki Y-ile.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 2013. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et on alust arvata, et BMW X5 võõrandati Y-ile selleks, et vältida selle

sõiduki konfiskeerimist. Samas möönis kohtukolleegium, et sõiduki omandisuhe ei ole täielikult

selge. Kohtueelne menetleja ega ka kohus ei saa aga enne asjas lõpplahendi tegemist otsustada,

kellele võimaliku konfiskeerimise objekt tegelikult kuulub (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-2-3-12,

p-d 58-59).

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse menetlusvälise isiku Y-i esindaja

vandeadvokaat Jaak Siim, kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse tühistamist ja

sõiduauto BMW X5 aresti alt vabastamist. Määruskaebuse esitaja põhjendab oma taotlust järgmiselt.

5.1 Ringkonnakohtu määrusega on piiratud Y-i õigusi ja seaduslikke huve, sest kohus jättis jõusse

maakohtu määruse, millega arestiti mootorsõiduk BMW X5, mis arestimise ajal kuulus Y-ile.

Seetõttu on nimetatud äriühingul kui menetlusvälisel isikul praeguses asjas KrMS § 384 lg 2 kohaselt

kaebeõigus.

5.2 Ringkonnakohus on vääralt järeldanud, et arestitud sõiduk kuulus H OÜ-le. Ringkonnakohus ei

ole nõuetekohaselt selgitanud, kuidas on arestitav sõiduk kriminaalmenetlusega seotud ja millistest

asjaoludest nähtuvalt saab seda pidada H OÜ-le kuuluvaks. Kohtu käsitlus arestitud sõiduki

kuuluvuse vaieldavusest on vastuoluline. Ühest küljest on ringkonnakohus lähtunud eeldusest, et

tegemist on H OÜ varaga, jättes jõusse maakohtu määruse, millega sõiduk arestiti selle äriühingu

varana. Samal ajal on kohus leidnud, et vara kuuluvus on ebaselge.

6. Prokuratuur esitas Riigikohtule 7. oktoobril 2013 teate selle kohta, et Riigiprokuratuuri 7. oktoobri

2013. a määrusega vabastati vara ehk maastur BMW X5 aresti alt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. KrMS § 384 lg 1 kohaselt on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus

kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi

või seaduslikke huve. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse esitamise õigus on KrMS § 344 lg-s 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul

advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Seega

saaks Y-il olla praeguses asjas määruskaebeõigus üksnes juhul, kui vaidlustatava kohtumäärusega

otsustataks siduvalt tema õiguste üle.

8. Y vaidlustab kohtumäärust, millega kriminaaltulu konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestiti

kahtlustatava H OÜ (praeguse ärinimega I OÜ) sõiduauto BMW X5. Ringkonnakohtu poolt

muutmata jäetud Tartu Maakohtu 12. aprilli 2013. a määruses ei ole arestimisotsustuse adressaadina

nimetatud Y-it.

9. Tuginedes muu hulgas Riigikohtu üldkogu 27. novembri 2012. a määruses asjas nr 3-3-1-15-12

väljendatud seisukohtadele, leidis kriminaalkolleegium 10. mai 2013. a määruses asjas nr 3-1-1-49-

13, et kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega KrMS § 142 alusel arestitakse kahtlustatava,

süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku kinnisasi, ei saa puudutada isikut, kes

ise ei ole selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna

kinnistusraamatusse kantud. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda

väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt

(prokuratuuri kaudu) nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks ehk keelumärke

kustutamiseks või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist.

10. Kolleegium leiab, et eeltoodud põhimõtted kehtivad mutatis mutandis ka sõiduki või muu

vallasasja arestimise puhul. Arvestades vara arestimise määruse tegemise ja vaidlustamise korda ning

tähtaegu kriminaalmenetluses, ei saa vara arestimise menetluses tagada menetlusvälisele isikule

tõhusat võimalust tõendada, et arestitud asi kuulub talle. Lisaks tuleb silmas pidada, et enne asjas

lõpplahendi tegemist ei saa kohus kriminaalmenetluses lõplikult otsustada, kellele arestitud ese

tegelikult kuulub (vt ka Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 58).

Järelikult pole vara arestimise menetlus omandivaidluste lahendamiseks sobiv. Seetõttu tuleb asuda

seisukohale, et KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina

nimetatud isiku või isikute kohta ja see ei puuduta isikut, kes ise arestimismääruse adressaat ei ole.

Seega säilib viimatinimetatud isikul võimalus kaitsta oma väidetavat omandiõigust arestimise vastu

üldises korras. Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud, et juhtudel, mil kohtumenetluses on hagi

tagamise korras ekslikult koormatud sellise kolmanda isiku õigusi, kes ei ole olnud menetlusosaline,

on võimalik tugineda TMS §-le 222 (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 2011. a määrus

asjas nr 3-2-1-94-11, p 16 ja 4. veebruari 2007. a määrus asjas nr 3-2-1-127-06, p 8).

Kriminaalkolleegium leiab, et sarnaselt kohaldub TMS § 222 ka siis, kui kriminaalmenetluses on

KrMS § 142 alusel ekslikult arestitud mingi ese - sh vallasasi -, mis kuulub isikule, kes ise

arestimismääruse adressaat ei ole. See tähendab, et arestimismäärus ei võta selle adressaadina

nimetamata isikult võimalust nõuda TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. TMS § 222 lg 1

järgi võib kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti

omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul

põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub.

11. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et ringkonnakohtu poolt muutmata jäetud Tartu

Maakohtu 12. aprilli 2013. a määrus ei ole tehtud Y-i kohta ega piira seega ka selle äriühingu õigusi.

Järelikult ei ole Y-il KrMS § 384 kohaselt ka õigust sõiduauto BMW X5 arestimist määruskaebe

korras vaidlustada. Seetõttu jätab kolleegium Y-i esindaja määruskaebuse KrMS § 390 lg 1 ja § 350

lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

12. Kuna Y ei olnud selles asjas kohtumenetluse pool ega menetlusväline isik, kelle õigusi või

seaduslikke huve oleks maakohtu määrusega piiratud, pidanuks ka ringkonnakohus jätma tema

esindaja määruskaebuse läbi vaatamata. Kuna aga ringkonnakohtu otsustust Y-i esindaja

määruskaebus sisuliselt läbi vaadata ei ole vaidlustatud, puudub kolleegiumil menetluslik alus

ringkonnakohtu määruse tühistamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 2013. a

määrus asjas nr 3-1-1-49-13, p 11).

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar