3-2-1-106-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-106-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. oktoober 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Starman hagi Elion Ettevõtted Aktsiaseltsi

vastu alusetult saadu tagastamiseks ning viivise ja intressi

saamiseks, alternatiivselt kahjuhüvitise ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-14176

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Starman kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

381 803 eurot 57 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts Starman (registrikood 10069659), esindaja

vandeadvokaat Ants Mailend

Kostja Elion Ettevõtted Aktsiaselts (registrikood 10283074),

esindaja vandeadvokaat Tanel Kalaus

Asja läbivaatamise kuupäev

30. september 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 5. novembri 2012. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 18. aprilli

2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-14176 ning saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Aktsiaseltsi Starman kassatsioonkaebuselt 20. mail 2013 tasutud kautsjon

3000 (kolm tuhat) eurot Aktsiaseltsi Starman arvelduskontole nr 10220023005014 (AS SEB

Pank).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Starman (hageja) esitas 31. märtsil 2009 Harju Maakohtule hagi Elion Ettevõtted

Aktsiaseltsi (kostja) vastu ja nõudis alusetult omandatud 5 973 927 krooni 71 sendi tagastamist ning

viivist ja intressi. Alternatiivselt nõudis hageja kahjuhüvitist ja viivist.

Hagiavalduse kohaselt on kostja omandis ja valduses üle 95% Eesti territooriumil asuvast

kaablikanalisatsioonist, mida kostja rendib teistele sideettevõtjatele, sh hagejale elektroonilise side

teenuse osutamiseks vajalike kaablite paigaldamiseks. Hageja rendib kostjalt kaablikanalisatsiooni,

kuna vajab seda kostja ja teiste sideettevõtjatega elektroonilise side teenuste turul konkureerimiseks.

Hagejal ega teistel sideettevõtjatel ei ole teist võimalust – kui nad soovivad teenust osutada, peavad

nad kasutama kostja kaablikanalisatsioonivõrku. Hageja on kostjaga sõlminud kirjalikud

kaablikanalisatsiooni rendilepingud.

Kostjale kuuluv kaablikanalisatsioon on oluline vahend konkurentsiseaduse (KonkS) § 15 mõttes ja

seega on kostjal kaablikanalisatsiooni renditeenuse osutajana turgu valitsev seisund, mistõttu ta peab

arvestama oma tegevuses KonkS-ist tulenevate piirangutega. Muu hulgas on keelatud kuritarvitada

turgu valitseva ettevõtja seisundit.

Enne 1. veebruari 2006 maksis hageja kostjale kaablikanalisatsiooni renti 81 senti paigalduskoha

meetri eest. Alates 1. veebruarist 2006 kehtestas kostja uued rendimäärad, mis olid seatud sõltuvusse

kaablikanalisatsiooni asukohast. Uued hinnad olid senisest ühtsest hinnast oluliselt kõrgemad, lisaks

kehtestati erinevad lisatasud. Sellest tulenevalt tõusis rent märgatavalt: kuni 2006. aastani ehitatud ja

ekspluatatsiooni võetud kaablikanalisatsiooni rent tõusis ligikaudu 20% ja pärast 2006. aastat ehitatud

kaablikanalisatsiooni rent ligikaudu 409%. Alates 1. jaanuarist 2008 kehtestas kostja uuesti ühtse

rendi 67 senti paigalduskoha jooksva meetri eest.

Kuni 1. jaanuarini 2005 reguleeris telekommunikatsiooni valdkonda telekommunikatsiooniseadus

(TKS) ja alates 1. jaanuarist 2005 elektroonilise side seadus (ESS). Tulenevalt ESS §-st 192 kehtisid

telekommunikatsiooni valdkonnas üleminekuperioodil ehk kuni 31. detsembrini 2007 osaliselt veel

ka TKS ja selle alusel vastu võetud õigusaktid. Vaatamata osas elektroonilise side valdkondades

kehtivatele erinormidele kohaldub KonkS ka elektroonilise side valdkonna ettevõtjatele.

Valdkonnaspetsiifiliste reeglite kohaldamisega ei saa õigustada vastuolu KonkS-iga.

Hageja on seisukohal, et 1. veebruarist 2006 kuni 1. jaanuarini 2008 kehtinud kostja uus hinnakiri oli

vastuolus KonkS § 16 lg 1 p-ga 1 ja § 18 lg 1 p-ga 1 ning seetõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 86 järgi tühine kui heade kommete vastane ja avaliku korraga vastuolus olev tehing. Hageja

leiab veel, et uus hinnakiri on tühine ka TsÜS § 87 alusel vastuolu tõttu seadusega. Tulenevalt

TsÜS § 84 lg-st 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg-st 1 peab kostja hagejale tühise tehingu alusel

saadu tagastama. Kostja peab saadud rendi tagastama osas, mis ületab enne 1. veebruari 2006

kehtinud hinnakirja järgset renti. Kostja on alusetult omandanud 5 973 927 krooni 71 senti. Lisaks

peab kostja hagejale seisuga 30. märts 2009 tasuma VÕS § 113 alusel viivist 1 232 511 krooni

80 senti ja edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täieliku täitmiseni. VÕS § 1035 lg 1, lg 3

p 2 ja § 94 järgi peab kostja tasuma ka intressi. Alternatiivselt palus hageja KonkS §-le 78, § 16 lg 1

p-le 1 ja § 18 lg 1 p-le 1 ning VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 7 tuginedes mõista kostjalt välja

kahjuhüvitis ja VÕS § 113 alusel viivis.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja vastuväidete kohaselt kehtivad elektroonilise side valdkonnas valdkonnaspetsiifilised

erinormid. Kaablikanalisatsiooniga seotut reguleerib eelkõige elektroonilise side seadus. Kõnealusel

perioodil oli selle valdkonna reguleerimine Sideameti pädevuses ja kostja pidi rendi kehtestamisel

arvestama Sideameti juhistega. Kostja oli vaidlusalusel ajavahemikul kohustatud teenuse

tasumäärades kulude arvestamisel kasutama Vabariigi Valitsuse kehtestatud metoodikat. KonkS

teenuse tasumääradele ei kohaldunud. 1. veebruarist 2006 kuni 31. detsembrini 2007 kehtinud rent

vastas elektroonilise side valdkonda reguleerivatele õigusaktidele. 2006. a veebruaris kehtestatud

uued hinnad võtsid arvesse sel ajal kehtinud ehitus- ja hooldushindu, amortisatsioonimäärasid,

kapitali hinda ja kaablikanalisatsiooni täituvust. Tasumäärad vastasid ka KonkS-is sätestatud õiglase

hinnakujunduse reeglitele.

16. novembril 2011 esitatud menetlusdokumendis taotles kostja, et kohus teeks vaheotsuse hageja

nõude põhjendamatuse kohta ja tuvastaks, et 1. veebruarist 2006 kuni 31. detsembrini 2007 kehtinud

kaablikanalisatsiooni rendile ei kohaldunud KonkS-i sätted.

Hageja palus jätta vaheotsuse tegemise taotluse rahuldamata.

3. Harju Maakohus tegi 5. novembril 2012 vaheotsuse lõppotsusena, tunnustas hagi põhjendamatust

ja jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tunnistati kostja Sideameti peadirektori 29. novembri 2004. a

käskkirjaga nr 1-3/04/269 Eesti Vabariigi territooriumil 2005. aastaks üldkasutatava telefoniteenuse,

püsiliiniteenuse ja sidumisteenuse turul olulise turujõuga ettevõtjaks (OTE-ks). 1. jaanuaril 2005

jõustunud ESS § 192 kohaselt kehtisid enne ESS-i jõustumist TKS-i alusel tehtud OTE-ks

tunnistamise otsused ja TKS-ist tulenevad OTE kohustused kuni märkimisväärse turujõuga

ettevõtjaks tunnistamise otsuse tegemiseni.

TKS § 51 lg 7 kohaselt pidi üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator, kes osutas

püsiliini- või sidumisteenust, võtma tasude arvestamisel aluseks Vabariigi Valitsuse kehtestatud

metoodika. TKS § 53 lg 6 delegeeris kulude omistamise ja arvestamise metoodika kehtestamise

Vabariigi Valitsusele. TKS § 53 lg 6 alusel oli Vabariigi Valitsus 11. detsembri 2003. a määrusega

nr 312 kehtestanud ,,Telekommunikatsioonivõrgu operaatori poolt kulude arvestamise ja kulude

omistamise metoodika" (määrus nr 312). TKS § 51 lg 7 alusel oli Vabariigi Valitsus 11. detsembri

2003. a määrusega nr 313 kehtestanud „Püsiliini- ja sidumisteenuse tasude arvestamise metoodika"

(määrus nr 313).

ESS § 205 lg 2 järgi kehtisid TKS § 53 lg 6 ja § 51 lg 7 ning nende alusel vastu võetud määrused

nr 312 ja 313 ka pärast ESS-i jõustumist kuni nende kehtetuks tunnistamiseni niivõrd, kuivõrd nad ei

olnud vastuolus ESS-iga. Kostja kui OTE pidi ka üleminekuperioodil järgima TKS-i sätteid ning

määruseid nr 312 ja 313, mis reguleerisid püsiliini- ja sidumisteenuseid ning sätestasid tasude

arvestamise metoodika. Kaablikanalisatsiooni rent on nii püsiliini- kui ka sidumisteenuse osa ja selle

oluline kulukomponent. Määrused nr 312 ja 313 ei ole põhiseadusega vastuolus ja nende

kohaldamata jätmiseks pole alust.

Kui isiku majandustegevus allub mitmele riikliku järelevalve asutusele, siis peavad riigiasutused

tegema omavahel koostööd ja nende arvamused ei tohi lahkneda. Kuna vaidlusaluse teenuse suhtes

kehtisid elektroonilise side valdkonda reguleerivatest õigusaktidest ja Sideameti praktikast tulenevad

kohustuslikud valdkonnaspetsiifilised nõuded ja teenuse tasumäärad vastasid neile, siis ei

kohaldunud kostja suhtes KonkS-i sätted ja hageja nõue on põhjendamatu.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. aprilli 2013. a otsusega Harju Maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et KonkS-i sätted ei ole

kaablikanalisatsiooni rendi suuruse hindamisel asjakohased. Tasumäärad vastasid teenusele kehtinud

elektroonilise side valdkonda reguleerivatele õigusaktidele ja Sideameti kirjalikest ning suulistest

haldusotsustustest tulenevatele valdkonnaspetsiifilistele nõuetele. KonkS-i saab kohaldada vaid juhul,

kui valdkonnaspetsiifilisi norme rikutakse, kostja ei ole neid aga rikkunud.

Vaidlustatud kohtuotsus ei väljunud vaheotsuse raamidest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 449 lg 1 kohaselt võib kohus teha poole taotlusel vaheotsuse nõude põhjendatuse või

põhjendamatuse kohta. Maakohus pidi nõude põhjendatusele hinnangut andes käsitlema ka

valdkonnaspetsiifiliste reeglite kohaldumise põhjendatust. Kohus ei teinud seda omal algatusel ega

rikkunud dispositiivsuse põhimõtet.

Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole andnud hinnangut sellele, milliste

õigusnormide alusel kehtestas kostja alates 1. veebruarist 2006 uued tasumäärad. Maakohus analüüsis

sel ajal kehtinud õigusnorme ja leidis põhjendatult, et kostja kui OTE õigused ja kohustused (sh rendi

suuruse kehtestamisega seotud õigused ja kohustused) kehtisid ESS-i rakendussätetest tulenevalt kuni

Sideameti 2007. a otsusteni. Kostja pidi järgima nii TKS-i sätteid kui ka selle rakendusakte,

sealhulgas määruseid nr 312 ja 313.

Samuti leidis maakohus õigesti, et määrused nr 312 ja 313 ei ole vastuolus põhiseadusega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus ja saata asi

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuses leiab hageja, et kohtud on ekslikult asunud seisukohale, et kostja ei pidanud

1. veebruarist 2006 kuni 1. jaanuarini 2008 kaablikanalisatsiooni rendi suuruse kehtestamisel

arvestama KonkS §-dega 16 ja 18. Maakohtu ega ringkonnakohtu otsuses ei ole viidatud

õigusnormile, mis pani kostjale kohustuse tõsta 1. veebruaril 2006 kaablikanalisatsiooni renti ja

langetada seda uuesti 1. jaanuaril 2008. Kui selliseid õigusnorme ei ole, siis ei saa ka väita, et KonkS

kaablikanalisatsiooni rendi suhtes vaidlusalusel perioodil ei kehtinud. Seega on ringkonnakohtu otsus

vastuolus KonkS §-dega 16 ja 18 ning ESS § 144 lg-ga 5. Samuti on kohtud rikkunud TsMS § 442 lg-

s 8 sätestatud nõuet märkida otsuses ära kohaldatud seadus.

Hinnatõus ei olnud tingitud mitte kostja tegevust reguleerivate õigusnormide muutumisest, vaid

kostja soovist kasutada ära turgu valitsevat seisundit ja suurendada rendi tõstmise kaudu kasumit.

Turgu valitseva ettevõtja seisundi kuritarvituste vältimine ongi KonkS § 16 p 1 ja § 18 lg 1 p 1

eesmärgiks. Kostja seisund OTE-na ei välista KonkS-i kohaldamist.

Määrused nr 312 ja 313 ei reguleeri kaablikanalisatsiooni rentimist kui iseseisvat teenust.

Kaablikanalisatsiooni rendile elektroonilise side valdkonda reguleerivad erinormid ei kohaldunud.

TKS § 51 lg 7 sätestas vaid püsiliini- ja sidumisteenuse tasu arvestamise nõuded.

Kaablikanalisatsiooni renditeenus ei ole sidumisteenus ega püsiliiniteenus.

Kostja taotles vaheotsuse tegemist ainult selle üle otsustamiseks, kas vaidlusaluse rendi suhtes

kohaldusid KonkS-i sätted või mitte. Sellisena määras vaheotsuse eseme kindlaks ka maakohus.

Tegelikult põhjendas maakohus oma otsust aga ka väidetega Sideameti praktika kohta, millega olevat

kostjale pandud kohustusi. Sellega rikkus maakohus tsiviilkohtumenetluse dispositiivsuse põhimõtet

(TsMS § 4 lg 2). KonkS-i kohaldumine vaidlusalustele hindadele ei saa olla sõltuvuses Sideameti ega

ühegi teise haldusorgani praktikast. Tegemist on õigusliku küsimusega, mis saab olla lahendatud

ainult õigusaktide, mitte aga haldusaktide või -toimingute kaudu. ESS § 144 lg-st 5 (1. jaanuarist

2006 kuni 1. jaanuarini 2008 kehtinud redaktsioonis) tulenevalt kohalduvad sideettevõtjatele nii

konkurentsiõiguse reeglid kui ka valdkonnaspetsiifilised normid.

Kostja ei vabaneks alusetult omandatu tagastamise kohustusest isegi juhul, kui renti oleks tõstatud

Sideameti nõudmisel. Sel juhul oleks kostja pidanud Sideameti õigusvastased haldusaktid

vaidlustama ja ebaseaduslikku hinnatõusu vältima.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 4 ning § 692

lg 1 p 1 ja lg 5 teise lause alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb

saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Kolleegium käsitleb esmalt vaheotsuse tegemist (I), edasi hindab, kas KonkS kohaldus

kaablikanalisatsiooni rendile, mille kostja oli kehtestanud perioodiks 1. veebruarist 2006 kuni

31. detsembrini 2007 (II). Seejärel annab kolleegium juhised asja uueks läbivaatamiseks, analüüsides

kõigepealt hageja esitatud alusetust rikastumisest tulenevat nõuet (III) ja seejärel kahju hüvitamise

nõuet (IV). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (V).

I

10. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsus on vaheotsuse taotluse alusel tehtud otsus. TsMS § 449 lg 1

järgi võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, kui

menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma

suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta

on kohtul võimalik otsust teha. Kostja taotleski vaheotsuse tegemist, et teha kindlaks, kas

1. veebruarist 2006 kuni 31. detsembrini 2007 kehtinud kostja kaablikanalisatsiooni rendile

kohaldusid KonkS-i sätted või mitte. Maakohus tegi vaheotsuse lõppotsusena, tunnustas hagi

põhjendamatust ja jättis hagi rahuldamata.

Kolleegium selgitab, et maakohus ei rikkunud TsMS § 449 lg-s 1 sätestatut, kuna ta leidis, et kostja

vastuväide, millele ta vaheotsuse tegemise taotluses tugines, välistas hagi rahuldamise. Sellises

olukorras ei pidanud maakohus hindama, kas esinevad ülejäänud hageja nõude rahuldamise eeldused

(vt selle kohta ka Riigikohtu 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-08, p 12).

11. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et maakohus väljus vaheotsuse tegemisel vaheotsuse raamidest

ja rikkus tsiviilkohtumenetluse dispositiivsuse põhimõtet ehk TsMS § 4 lg-s 2 sätestatud põhimõtet,

mille kohaselt määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad

taotluste ja kaebuste esitamise. Hageja on seisukohal, et vaheotsuse tegemisel selle kohta, kas

kaablikanalisatsiooni rendile kohaldusid KonkS-i sätted või mitte, ei võinud maakohus otsuses

käsitleda Sideameti kui haldusorgani praktikat. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

Hagi aluseks on asjaolu, et kostja kehtestas ajavahemikuks 1. veebruarist 2006 kuni 31. detsembrini

2007 kaablikanalisatsiooni rendi, mis oli väidetavalt liiga kõrge ja seega vastuolus sel ajal kehtinud

KonkS § 16 lg 1 p-ga 1 ja § 18 lg 1 p-ga 1 ning seetõttu tühine. Kostja omakorda on seisukohal, et

eelnimetatud rent oli kooskõlas kõigi sideteenuse valdkonda reguleerivate spetsiifiliste õigusaktide

nõuetega ning Sideameti juhistega ja et KonkS kaablikanalisatsiooni rendile ei kohaldugi.

Kolleegium leiab, et tuvastamaks seda, kas pooltevahelisele suhtele kohaldus vaidlusalusel ajal

KonkS ja kas kostja oli kohustatud järgima kaablikanalisatsiooni rendi suuruse määramisel KonkS-is

sätestatud õiglase hinnakujunduse reegleid, võis kohus muu hulgas analüüsida ka Sideameti

praktikat, sest kostja tugines oma vastuväidetes sellele, et tulenevalt sidevaldkonna jaoks kehtivatest

erinormidest ja nende alusel vastu võetud hinna määramise metoodikast ning Sideamti juhistest ei

olnud KonkS kaablikanalisatsiooni rendile kohaldatav. Seega ei rikkunud maakohus vaheotsuse

tegemisel tsiviilkohtumenetluse dispositiivsuse põhimõtet.

II

12. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli vaidlusalusel perioodil olulist vahendit omav ettevõtja

KonkS § 15 mõttes, ega ka selle üle, et Sideamet oli tunnistanud kostja OTE-ks.

KonkS § 15 kohaselt loetakse olulist vahendit omavaks ettevõtja, kelle omandis, valduses või

opereerimisel on võrgustik, infrastruktuur või muu oluline vahend, mida teisel isikul ei ole võimalik

või ei ole majanduslikult otstarbekas dubleerida, kuid millele juurdepääsuta või mille olemasoluta ei

ole võimalik kaubaturul tegutseda. KonkS § 13 lg-te 1 ja 2 koostoimes on olulist vahendit omaval

ettevõtjal turgu valitsev seisund. KonkS § 16 lg 1 p 1 kohaselt on ettevõtjal keelatud turgu valitsevat

seisundit kaubaturul otseselt või kaudselt kuritarvitada, sealhulgas kehtestada otseselt või kaudselt

ebaõiglasi ostu- või müügihindu või muid ebaõiglasi äritingimusi. KonkS § 18 lg 1 p 1 järgi on olulist

vahendit omav ettevõtja kohustatud lubama teisele ettevõtjale mõistlikel ja mittediskrimineerivatel

tingimustel juurdepääsu võrgustikule, infrastruktuurile või muule olulisele vahendile kaupadega

varustamise või nende müügi eesmärgil.

Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidis, et KonkS pooltevahelistele suhetele ei kehtinud. Kolleegiumi

arvates jätsid kohtud sellisele seisukohale jõudes kohaldamata materiaalõiguse normid, mis

vaidlusalust õigussuhet reguleerivad. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas kostja kui olulist

vahendit omav ettevõtja pidi kaablikanalisatsiooni rendi suuruse määramisel juhinduma KonkS-is

sätestatud õiglase hinnakujunduse nõuetest. Sellele küsimusele vastamiseks peab esmalt selgitama,

kas kaablikanalisatsiooni rendile kehtisid kostja viidatud valdkonnaspetsiifilised õigusaktid.

13. Vaidlusalusel perioodil kehtinud KonkS § 17 lg 2 sätestas, et olulist vahendit omavale ettevõtjale

võib Vabariigi Valitsus või seadusega määratud riigiasutus määrata kasutatavad hinnad, arvestades

ettevõtja põhjendatud kulusid, või kehtestada muid tingimusi või kohustusi, et selle ettevõtja kaupade

ostjad või sellele ettevõtjale kaupade müüjad ei satuks oluliselt halvemasse olukorda kui vaba

konkurentsi puhul selles valdkonnas. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võis Vabariigi

Valitsus kehtestada mingit liiki eri- või ainuõigust või olulist vahendit omavatele ettevõtjatele

hindade reguleerimise korra, juhul kui seaduse või selle alusel antud õigusaktiga ei ole niisugust

korda kehtestatud.

14. Elektroonilise side valdkonda reguleeris kõnealusel ajavahemikul telekommunikatsiooniseadus.

1. jaanuaril 2005 jõustunud ESS-i § 192 järgi kehtisid enne ESS-i jõustumist TKS-i alusel

2005. aastaks OTE-ks tunnistatud ettevõtja suhtes OTE kohustused kuni märkimisväärse turujõuga

ettevõtjaks tunnistamise otsuse tegemiseni. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et Sideamet määras

kostja ESS § 49 alusel märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks 2007. aastal, siis on iseenesest õige

kohtute järeldus, et kostja suhtes kehtisid 2006. ja vähemalt osaliselt ka 2007. aastal TKS-ist ja selle

alusel vastu võetud õigusaktidest tulenevad õigused ja kohustused.

15. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on tuginenud TKS § 51 lg-le 7, mille kohaselt pidi üldkasutatava

telekommunikatsioonivõrgu operaator, kes osutas püsiliini- või sidumisteenust, võtma tasude

arvestamisel aluseks Vabariigi Valitsuse kehtestatud metoodika. Lisaks oli Vabariigi Valitsus

11. detsembril 2003 kehtestanud kaks määrust, millest üks reguleeris telekommunikatsioonivõrgu

operaatori kulude arvestamise ja kulude omistamise metoodikat (määrus nr 312) ja teine püsiliini- ja

sidumisteenuse tasude arvestamise metoodikat (määrus nr 313).

Vaidlusalusel perioodil kehtinud TKS § 3 lg 17 järgi oli telekommunikatsioonivõrkude vastastikune

sidumine kahe telekommunikatsioonivõrgu tehniline ja loogiline ühendamine viisil, mis võimaldab

osutada telekommunikatsiooniteenuseid kasutajatele, kellel on juurdepääs ühendatud

telekommunikatsioonivõrkudele. TKS § 2 lg 6 järgi oli sidumisteenus defineeritud kui

telekommunikatsiooniteenus, mis seisneb kahe telekommunikatsioonivõrgu vastastikuses sidumises

ja nende võrkude vahel signaalide suunamises, kommuteerimises või edastamises. Püsiliiniteenuse

mõistet TKS ei sisaldanud, küll aga sätestas püsiliini mõiste. TKS § 3 lg 16 järgi oli püsiliin

telekommunikatsioonivõrgu kahe punkti vahel signaalide mittekommuteeritavat edastamist

võimaldav ühendus, mille juurde võisid kuuluda tehniliste parameetrite ja marsruudi

juhtimisvõimaluse efektiivseks kasutamiseks vajalikud abisüsteemid.

16. Maakohus asus seisukohale ja ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kaablikanalisatsiooni

rentimine on nii püsiliini- kui ka sidumisteenuse osa ja selle oluline kulukomponent ning seetõttu

kohalduvad kaablikanalisatsiooni rendile määrused nr 312 ja 313 ja ei kohaldu KonkS-is sisalduvad

hinnakujunduse reeglid.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et õige on hageja käsitlus, mille kohaselt

kaablikanalisatsiooni rentimine ei ole püsiliiniteenus TKS § 3 p 16 mõttes ega sidumisteenus TKS § 3

p 17 mõttes. Sellest tulenevalt ei olnud määrused nr 312 ja 313 kohaldatavad rendile, mida kostja kui

olulist vahendit omav ettevõtja nõudis teistelt sideettevõtjatelt sidekaablite paigaldamiseks vajaliku

kanalisatsiooni kasutamise eest. Sideliinide paigaldamiseks vajaliku kaablikanalisatsiooni kasutusse

andmine ei ole samastatav sideliinide kasutusse andmise ega eri telekommunikatsioonivõrkude vahel

ühenduse loomisega.

17. Kolleegium märgib täiendavalt, et isegi juhul, kui sidevaldkonda reguleerivad õigusaktid

kehtestavad osa teenuste liikidele valdkonnapõhise hinnakujunduse reeglid, ei või need olla vastuolus

konkurentsiõigusega. Valdkonnaspetsiifilistele reeglitele või haldusorganite otsustele tuginedes ei saa

õigustada ebaõiglaste hindade kehtestamist.

Lisaks valdkonnaspetsiifilistele nõuetele laienevad olulist vahendit omavale ettevõtjale ka

konkurentsiõigusest tulenevad nõuded (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 62). Turgu valitsev ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses ei tohi

KonkS § 16 p 1 järgi oma seisundit kuritarvitada, muu hulgas otsese või kaudse ebaõiglaste ostu- või

müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega, isegi kui ta allub

valdkonnaspetsiifilistele erinormidele ja talle on hinnakujunduseks kehtestatud erireeglid. Sama

tuleneb ka Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versiooni art 102 lg 2 lit-st a (vt ka

nt Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. a otsus asjas nr C-280/08 P, Deutche Telekom vs. Euroopa

Komisjon).

III

18. Hageja nõude kvalifitseerimine ja õige seaduse kohaldamine on kohtu ülesanne. Nimelt ei ole

kohus tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga,

vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud (vt nt Riigikohtu

6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12, p 13; 9. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-

09, p 13; 10. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-08, p 11; 15. mai 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 10).

19. Hageja on esitanud hagi, tuginedes kahele alternatiivsele õiguslikule alusele, paludes esmase

nõudena kohtul hinnata alusetust rikastumisest tulenevat nõuet ja selle nõude rahuldamata jätmise

korral hinnata kahju hüvitamise nõuet.

Hageja leiab, et kuna rendi suurendamine on vastuolus KonkS-is sätestatud õiglase hinnakujunduse

reeglitega, siis on hinna tõstmine kui kostja ühepoolne tehing tühine kas TsÜS § 86 järgi kui heade

kommete vastane tehing või TsÜS § 87 järgi kui seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing.

KonkS § 16 lg 1 p 1 ja § 18 lg 1 p 1 käsitab hageja heade kommete ja avaliku korra tagamisele

suunatud normide või kaitsenormidena, mille rikkumise tagajärjeks on tehingu tühisus. Eelnevast

tulenevalt peab kostja hageja arvates talle liigselt makstud rendi TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1

alusel tagastama. Maakohus peab alusetust rikastumisest tuleneva nõude rahuldamise eeltingimusena

kontrollima, kas rendi tõstmine kui ühepoolne tehing on tühine TsÜS § 86 või TsÜS § 87 järgi.

20. Kolleegium selgitab, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel,

mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks

(vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23;

13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Tehing on vastuolus heade

kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute

ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib

tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest

tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23).

21. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu

mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on

sätestatud, et mingi tagajärg ei tohi saabuda.

Analüüsides hinna tõstmise tehingu vastuolu seaduses sätestatud keeluga, tuleb kohtul hinnata, kas

KonkS § 16 lg 1 p 1 ja § 18 lg 1 p 1 on sellised seaduses sätestatud keelud, mille mõtteks on nende

rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Hindamaks sätte imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks

teha, kas tegemist on keeluga teha normis sätestatust erineva sisuga tehingut. TsÜS §-st 87 tulenevalt

ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu

kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua

muu tagajärg (nt kokkuleppe sõlmija karistamine või järelevalve korras tehingutingimusi muutma

kohustamine). Tehing ei pruugi olla tühine näiteks juhul, kui keelava seaduse eesmärgiks ei ole

õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega tahetakse üksnes takistada mingit käitumist ja selleks on

olemas ka vajalik mehhanism (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08,

p 15).

22. Kuna hagiavaldusest nähtub, et kostja on hinda tõstnud, tuginedes poolte vahel sõlmitud

lepingule, mis eeldatavasti sisaldab tüüptingimusi, siis peab maakohus omal algatusel hindama, kas

kostja on tuginenud hagejalt tasu nõudes tüüptingimusele ja kas tüüptingimusele tuginemise korral

see tüüptingimus kehtib.

VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja

mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes

ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Selle sätte kohaselt loetakse tüüptingimuseks ka

muu ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes

seda kasutatakse, võimeline mõjutama.

Juhul kui kostja on hinda tõstnud tüüptingimustel sõlmitud lepingu alusel, tuleb arvestada

tüüptingimusi reguleerivate VÕS-i sätetega, mh tüüptingimuste tõlgendamist reguleeriva VÕS §-

ga 39 ja tüüptingimuste tühisust ettenägeva VÕS §-ga 42 (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05, p 26; 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-1-07, p 21; 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 13).

23. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,

lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele

kommetele. Nt näeb VÕS § 42 lg 3 p 14 koostoimes §-ga 44 ette eelduse, mille kohaselt

ebamõistlikult kahjustav on tüüptingimus, millega nähakse ette tingimuse kasutaja õigus seaduses

sätestamata või lepingus nimetamata põhjusel või viisil muuta ühepoolselt lepingutingimusi.

24. Juhul kui maakohtus selgub, et kostja on hinda tõstnud tühise tüüptingimuse alusel, peab

maakohus hagi rahuldama, vaatamata sellele, et hageja ei ole tuginenud tüüptingimuse olemasolule,

kohaldamisele ja tühisusele. Kolleegium selgitab, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu

kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi. Kui pooled vaidlevad

tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole

sellele tuginenud (vt Riigikohtu 24. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 12;

17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13).

Sarnaselt tüüptingimuste tühisuse arvestamisele peab kohus omal algatusel arvestama ka muude

tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08,

p 19; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14).

25. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus kontrollima ka seda, kas hinna tõstmise aluseks võis

esitatud asjaolude järgi olla kostja kehtestatud tüüptingimus ja kas selline tüüptingimus võis olla

hagejat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine. Seejuures võib kolleegiumi arvates olla tähtsust

sellel, kas poolte vahel sõlmitud lepingud olid tähtajalised või tähtajatud. Eelduslikult peab tähtajatu

leping vähemalt mingis ulatuses võimaldama lepingus ettenähtud tasu perioodilist korrigeerimist.

26. Juhul kui maakohus leiab, et hagi tuleks rahuldada VÕS § 1028 lg 1 alusel, peab ta kostjalt hageja

kasuks välja mõistma hageja makstud rahasumma VÕS § 1032 lg 1 esimese lause järgi. Hagejal on

õigus nõuda kostjalt seaduses sätestatud suuruses intressi VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi alates ajast, mil

kostja sai teada või pidi saama teada asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha

väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue

VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi ei muutu sissenõutavaks enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust

rikastumisest tulenev põhinõue. VÕS § 1035 lg 3 p 2 rakendamise korral ei pea kostja intressi

maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi ei ole viivist

lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul kui kostja on raha tagasimaksmisega

viivituses ja samal ajal vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, on tal õigus nõuda seaduses sätestatud

intressi asemel viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses (vt selle kohta Riigikohtu 16. juuni

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12).

IV

27. Hageja palub juhul, kui kohus esimest alternatiivset nõuet ei rahulda, rahuldada hagi

VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning KonkS § 16 lg 1 p 1, § 18 lg 1 p 1 ja § 78 alusel. Hageja

käsitluse järgi on kostja ebaõiglaseid hindu kehtestades rikkunud seaduses sätestatud kaitsenormi,

tema käitumine on seega VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi õigusvastane ning on põhjustanud hagejele

kahju, mis väljendub liiga kõrges kaablikanalisatsiooni rendis.

Eeltoodust ja TsMS § 370 lg-st 2 ning § 442 lg 8 viiendast lausest tuleneb, et kui maakohus leiab, et

alusetust rikastumisest tulenev nõue tuleb jätta rahuldamata, peab ta hindama kahju hüvitamise

nõuet.

28. KonkS § 78 sätestab, et KonkS-iga keelatud tegude toimepanemisega tekitatud varaline või muu

kahju tuleb hüvitada tsiviilkorras. Kolleegium selgitab, et viidatud KonkS-i säte ei kujuta endast

iseseisvat kahju hüvitamise nõude alusnormi, vaid üksnes kordab üldist kahju hüvitamise põhimõtet.

29. Delikti üldkoosseisul põhineva nõude maksmapanekuks peab hageja tõendama kostja teo, kahju,

põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja

põhjustas talle õigusvastaselt kahju, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise

(vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10;

9. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-02, p 10). Hageja on kahju hüvitamise nõuet esitades

tuginenud VÕS § 1045 lg 1 p-le 7, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitati

seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega.

30. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et VÕS § 1044 lg 2 järgi on seadusest tuleneva kohustuse

rikkumisega kahju tekitamine õigusevastane vaid siis, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk on

kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Sellest tulenevalt peab maakohus asja uuel

läbivaatamisel hageja deliktiõiguslikku nõuet käsitledes välja selgitama, kas KonkS § 16 lg 1 p 1 ja

§ 18 lg 1 p 1 eesmärgiks on olulist vahendit omava ettevõtjaga tehingu teinud isiku kaitsmine

põhjendamatult kõrge teenuse hinna (sh rendi) kui kahju eest.

V

31. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja

lahendamise tulemustest.

32. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel hagejale tagastada.

Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu