3-2-1-104-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-104-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. oktoober 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Janno Paasi hagi Anna Lipašina vastu 4154 euro 26 sendi

ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-28053

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Janno Paasi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2939 eurot 95 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Janno Paas, esindaja vandeadvokaat Ann Saar

Kostja Anna Lipašina

Asja läbivaatamise kuupäev

30. september 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-28053 osas,

milles Tartu Maakohtu otsus Janno Paasi hagi osalise rahuldamise kohta tühistati. Saata asi

selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Jätta muutmata ringkonnakohtu

otsus osas, milles hagi osaliselt rahuldati ja mõisteti Anna Lipašinalt Janno Paasi kasuks välja

437 eurot 60 senti.

2. Tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas.

3. Janno Paasi kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Ann Saar 26. märtsil 2013 Janno Paasi

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Janno Paas (hageja) esitas 15. juunil 2011 Tartu Maakohtule hagi Anna Lipašina (kostja) vastu,

milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 4154 eurot 26 senti, viivise 99 eurot 70 senti (hagiavalduse

esitamise seisuga) ja viivise 0,02% põhinõudelt (alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni).

Hagiavalduse kohaselt leppisid hageja ja kostja (mõlemad tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjatena)

2008. aastal kokku, et kostja ostab hagejalt 58 tõulammast, tasudes nende eest alates 2009. aastast

osade kaupa vähemalt 15 000 krooni aastas. Samas lepiti kokku, et sularaha asemel võib kostja igal

tasumise aastal tagastada eelnimetatud väärtuses noorloomi, arvestades, et uted poegivad ja kari

tallede arvel suureneb. Tagastatud loomad oleks hageja ise realiseerinud kas elusloomadena või

lihana. Kokkuleppe kohaselt oli üleantava karja väärtuseks 58 000 krooni (58 * ühe lamba väärtus

1000 krooni), s.o 3706 eurot 88 senti. Hageja andis lambad üle 1. juulil 2008 allkirjastatud

üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Lisaks loomadele andis hageja kostja omandisse lambakasvatuseks

vajaliku inventari, lakukivid ja mineraalsoola (edaspidi inventar) koguväärtusega 7000 krooni

(447 eurot 38 senti), mille eest pidi kostja hagejale tulevikus võimalust mööda tasuma. Mõni aeg

pärast lammaste üleandmist lõpetas kostja tegutsemise füüsilisest isikust ettevõtjana ja andis loomad

Julia Katokile (kolmas isik). Hagejal ei olnud sellele vastuväiteid, sest kokkuleppe järgi jäi hageja ees

võlgnikuks kostja. 2010. a alguses sai hageja teada loomade hukkumisest. Hageja välistab võimaluse,

et loomad haigestusid tema juures ning et kostjale anti üle haiged loomad.

Kostja ei ole kokkulepet täitnud: hageja ei ole saanud raha, samuti pole talle tagastatud loomi. Hageja

nõuab kostjalt 4154 euro 26 sendi suuruse (lammaste väärtus 3706 eurot 88 senti ja inventari väärtus

447 eurot 38 senti) kohustuse täitmist. Samuti on hagejal õigus nõuda viivist.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete järgi leppisid pooled suuliselt kokku, et kostja saab

endale 58 lammast ja inventari tasuta. Kostja tänu hagejale pidi olema sümboolne, s.o mõni lihakere

igal aastal. Loomade üleandmisel varjas hageja kostja eest asjaolu, et lambad olid haiged. Mõni päev

pärast üleandmist suri kaks lammast, augustis 2008 tuli teha viie lamba hädatapp. Kostja andis

50 lammast 28. augustil 2008 kolmandale isikule.

3. Tartu Maakohus rahuldas 5. septembri 2012. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 3579 eurot 5 senti ja viivise 454 eurot 24 senti (kohtuotsuse tegemise seisuga),

s.o kokku 4033 eurot 29 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise

protsendina põhinõudelt alates 6. septembrist 2012 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohtu hinnangul ei ole pooled kokku leppinud tasuta kasutamisest tulenevas õigussuhtes, selline

kokkulepe eeldaks asja tagastamist. Poolte kokkulepe vastab müügilepingu tunnustele juhul, kui lepiti

kokku loomade eest tasu maksmises. Pooled vaidlevad selle üle, kas loomad anti üle samaväärse tasu

eest.

Maakohus tuvastas, et pooled leppisid kokku müügilepingus. Tunnistajate ütlused samaväärse tasu

kohta on vastuolulised. Tunnistajad Gea Leppik (hageja elukaaslane), Ritta Nutov (sai hagejalt

lambaid 2008. a mais) ja kolmas isik väidavad, et lammaste eest tuli anda vastutasuks kindel arv

noorloomi või lihakeresid. Tunnistajate Helgi Lipašina (kostja ema) ja Egle Kogeri (kostja õetütar)

ütluste kohaselt tuli lammaste eest anda sümboolne vastutasu – mõni lihakere tähtpäevadeks.

Usaldusväärsemad on hagejaga vahetult suhelnud R. Nutovi ja kolmanda isiku ütlused, sest need

põhinevad hagejaga räägitul. Kuna lammaste üleandmine oli seotud hageja majandustegevusega,

tuleb juhinduda ka VÕS § 28 lg-st 1, mille kohaselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute

puhul eeldatakse, et need on tasulised. Tuvastatud ei ole asjaolusid, mille tõttu oleks olnud hageja

huviks anda loomad ära tasuta. Seega võib loomade võõrandamise lepingule kohaldada tasulisuse

eeldust ning kostja kohustuseks on tõendada, et leping ei olnud tasuline. Kostja ei ole seda

tõendanud.

Asjas pole tuvastatud, milline oli poolte hinnakokkulepe. Seega tuleb VÕS § 28 lg 2 järgi lähtuda

mõistlikust hinnast (asja turuhinnast). Kostja ei ole hageja tõendatud hinnale (1000 krooni ute eest)

vastuväiteid esitanud. Tõendeid ei ole esitatud ka inventari hinna kohta.

Hagejal on õigus nõuda müügilepingu alusel kostjalt lammaste eest tasu juhul, kui müüdud asjad

(lambad) pole puudustega (VÕS § 217 lg 2 p 2, § 77 lg 1). Vastasel juhul on kostjal õigus keelduda

oma kohustuse täitmisest VÕS § 111 lg 1 alusel. Lambad on puudusteta juhul, kui nad on terved.

Lammaste müügileping on korrektselt täidetud ka juhul, kui lammaste puudused tekivad pärast nende

üleandmist ostjale (VÕS § 218 lg 1). Tõenditest nähtuvalt (usaldusväärsed on 10. juunil 2008

koostatud loomade heaolu hindamise akt ja akti koostanud spetsialisti ütlused) oli enamik lambaid

kostjale üleandmisel heas tervislikus seisundis, kuid samal päeval oli kostja sunnitud tegema kahe

haige lamba hädatapmise. Neid kahte lammast ei saa pidada üleandmise ajal lepingutingimustele

vastavaiks. Kuna nimetatud lammaste surma põhjust ei ole kindlaks tehtud, ei saa eeltoodust

järeldada, et kõik lambad olid üleandmisel haiged.

Maakohus luges tõendatuks, et pooled sõlmisid müügilepingu tingimusel, et kostja saab enda

valdusse 58 lammast ning inventari ning kostja peab saadu eest tasuma järgnevatel aastatel (alates

2009. aastast) hagejale lihakerede andmisega. Kostja ei ole lepingut täitnud – ta ei ole andnud

hagejale mitte ühtegi lihakeret ega ka noorlooma, samuti ei ole ta hüvitanud saadud loomade väärtust.

Seega tuleb lugeda poolte sõlmitud leping VÕS § 196 alusel üles öelduks alates hagi esitamisest.

VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse

täitmist. Kostjal on õigus keelduda lepingu täitmisest (lammaste müügihinna hüvitamisest) kahe

lamba puhul, kes hädatapeti lammaste kostjale üleandmise päeval. Need loomad ei vastanud

ilmselgelt lepingutingimustele. Rahuldamata tuleb jätta ka nõue tasuda inventari eest. Inventariga

seotud hinnakokkuleppe sõlmimine on tõendamata. Kuna kostja on esile toonud, et andis inventari

lammastega kaasa kui temale kasutu, võib eeldada, et tasu lammaste eest hõlmas ka inventari

maksumuse. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 3579 eurot 5 senti, s.o tasu 56

lepingutingimustele vastava lamba eest. Põhjendatud on ka viivisenõue seaduses sätestatud ulatuses,

kuna pooled ei ole suulise lepinguga viivise määras kokku leppinud.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta

hagi rahuldamata. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega hagi jäeti osaliselt rahuldamata, ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 25. veebruari 2013. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 383 eurot 46 senti ja

viivise 54 eurot 14 senti (kohtuotsuse tegemise seisuga), s.o kokku 437 eurot 60 senti. Samuti mõistis

ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina põhinõudelt alates 26. veebruarist

2013 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ringkonnakohtu arvates kohaldas maakohus materiaalõiguse norme valesti. Pooled sõlmisid

vahetuslepingu (VÕS § 254). Kuna viidatud sätte lg 2 alusel kohaldatakse vahetuslepingule

müügilepingu kohta sätestatut ning hagi on esitatud müügilepingu sätete alusel, siis on hageja nõude

õiguslik alus asjakohane. Asja lahendamisel tuleb tõlgendada lepingut (VÕS § 29), arvestades

tehingu olemust ja eesmärki, samuti poolte käitumist.

Asjas on tõendatud, et kostja pidi hagejale lepingu täitmiseks üle andma lihakehad. Hageja väidet

selle kohta, et lepingu sõlmimisel lepiti kokku lammaste ostuhinnas, ei tõenda ükski esitatud tõend.

Kostja vastuväidet, et lepiti kokku lihakehade üleandmises, tõendavad kostja ema, kostja õetütre ja

kolmanda isiku ütlused. Seda tõendab ka hageja enda käitumine, mis väljendub selles, et ta helistas

kolmandale isikule ja nõudis loomade üleandmist, mitte raha maksmist. Tunnistajate ütlustest

nähtuvalt leppisid pooled kokku, et kostja annab hagejale vastutasuks saadud lammaste eest 2

lihakeha aastas alates 2009. aastast kuni 2012. aastani (k.a), s.o kokku kaheksa lihakeha.

Usaldusväärseks ei saa pidada hageja elukaaslase ja kostja ema ütlusi. Usaldusväärsed on kolmanda

isiku ütlused, mis kinnitavad kostja seisukohta. Ka inventari üleandmine oli hõlmatud hageja

kohustusega, millele vastas kostja kohustus anda hagejale kaks lihakeha aastas.

Kostja ei ole täpsustanud, mitme aasta jooksul on tal kohustus anda hagejale kaks lihakeha aastas,

seetõttu tuleb lähtuda hageja esitatud nelja-aastasest ajavahemikust, s.o aastatest 2009–2012. Hageja

selgituse kohaselt tuli ettenähtud kohustus täita iga aasta 31. detsembriks. Seega olid kohustuse

täitmise tähtpäevad 31. detsember 2009, 31. detsember 2010, 31. detsember 2011 ja 31. detsember

2012. Hageja saab nõuda üksnes sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmist ning kuivõrd

ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on

edasi kaevatud, siis saab vaidluse objektiks olla vaid kohustused, mis olid muutunud sissenõutavaks

31. detsembri 2011. a seisuga. Hageja väitel ütles ta poolte sõlmitud lepingu üles 14. veebruaril 2011

e-kirjaga. Viidatud e-kiri ei ole vaadeldav taganemisavaldusena. Samuti on ebaõige maakohtu

seisukoht, et leping on üles öeldud hagiavalduse esitamisega VÕS § 196 alusel. Viidatud sätte alusel

on võimalik kestvuslepingu erakorraline ülesütlemine. Samuti nähtub hagiavaldusest, et hageja on

nõudnud lepingu täitmist.

Asjakohatud on kostja vastuväited (ja sellekohased tõendid), et üleantud lambad ei vastanud

lepingutingimustele. Juhul kui kostja leidis, et lambad ei vasta lepingutingimustele, oleks ta pidanud

käituma VÕS §-s 220 (asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamine) sätestatu järgi ning

seejärel valima sobiva õiguskaitsevahendi (nõudma asendamist, hinna alandamist vms) ning esitama

kohtusse rikkumisest tuleneva nõude. Kostja ei ole hageja vastu sellist nõuet esitanud.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 31. detsembri 2012. a seisuga

sissenõutavaks muutunud 6 lihakeha. Arvestades seda, et kostja ei tegele enam loomakasvatusega ja

on andnud lambad kolmandale isikule, samuti seda, et hageja on esitanud kostja vastu rahalise nõude

(mitte nõudnud lihakehade üleandmist), tuleb lihakehade üleandmine asendada raha maksmisega.

Hageja on nimetanud lihakeha turuväärtuseks 2009. aastal 1000 krooni (63 eurot 91 senti), kostja ei

ole selle kohta arvamust esitanud. Seega tuleb kostjalt välja mõista 383 eurot 46 senti (6 * 63 eurot

91 senti), samuti seadusjärgne viivis.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus

rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja jättis hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja

palub saata ringkonnakohtu otsuse tühistatud osas samale lingkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti tehingu tõlgendamise reegleid ja hindas valesti poolte käitumist

ning lepingu eesmärki, kui asus seisukohale, et kostja pidi andma hagejale vastutasuna ainult kaheksa

lihakeha. Selline järeldus ei ole mõistliku isiku seisukohast ka usutav. Müügilepingut ei muuda

olematuks asjaolu, et hageja nõudis 2009. aastal lepingu täitmiseks lihakehade üleandmist. Võlgnikul

oli valikuõigus, kas anda vastu lihakehi või raha. Ringkonnakohus leidis valesti, et lammaste

ostuhinnas kokkuleppimist ei kinnita ükski tõend (ostuhinna kokkulepe on tõendatud kostja

elukaaslase ütlustega). Samuti rikkus ringkonnakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui

eelistas alusetult kolmanda isiku ütlusi. Kolmas isik oli tunnistajaks, kes sai pooltevahelisest

tehingust kasu. Samas ei arvestanud ringkonnakohus hageja käitumise hindamisel R. Nutovi kui ainsa

erapooletu pooltega mitteseotud tunnistaja ütlusi. Kuivõrd ringkonnakohus kohaldas valesti

materiaalõigust, jättis ta hageja vastuapellatsioonkaebuse väited olulises ulatuses analüüsimata.

7. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ja palus jätta ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohtu otsus hageja nõude osalise rahuldamise kohta tühistati.

Asi tuleb saata selles osas TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles hagi rahuldati osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja

kasuks välja 437 eurot 60 senti.

9. Hagiavalduse kohaselt andis hageja 1. juulil 2008 kostjale üle 58 lammast ja lambakasvatuseks

vajaliku inventari, kuid ei ole selle eest kostjalt midagi vastu saanud. Pooled vaidlevad

kassatsioonimenetluses selle üle, mida tuli kostjal lepingu alusel vastusooritusena hagejale üle anda.

Hageja väitel pidi kostja lepingu järgi tasuma 58 lamba eest alates 2009. aastast 15 000 krooni aastas

(kokku 58 000 krooni, arvestades, et lamba väärtus on 1000 krooni) või andma aastas üle nimetatud

summa väärtuses noorloomi või lihakehi. Kostja vastuväitel oli poolte kokkuleppeks, et hageja

nõudmisel annab kostja talle vastutasuks paar lihakeha aastas.

10. Maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

3579 eurot 5 senti ja viivise. Maakohus asus seisukohale, et loomad anti kostjale üle samaväärse tasu

eest (kokku 58 lihakeha järgnevate aastate jooksul alates 2009. aastast), mistõttu saab vaidlusalust

lepingut käsitada müügilepinguna. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja mõistis uue otsusega

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 383 eurot 46 senti. Ringkonnakohus leidis, et pooled sõlmisid

vahetuslepingu, mille järgi tuli kostjal hagejale üle anda sümboolne vastutasu (kaks lihakeha aastas,

kokku 8 lihakeha alates 2009. aastast kuni 2012. aastani). Mõlema astme kohtud leidsid, et

pooltevaheline suhe ei ole käsitatav tasuta kasutamise lepinguna.

11. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kuivõrd kostjal tuli hagejale üle anda

lihakehad, on põhjendatud käsitada pooltevahelist suhet vahetuslepinguna. Hagiavalduse kohaselt

palus hageja täita ühe alternatiivsetest kohustusest (VÕS § 86 lg 1), seega võisid pooled kokku

leppida ka müügilepingu sõlmimises. Müügilepingu sõlmimisel tuleb müüjal tasuda ostuhind

(VÕS § 208 lg 1), vahetuslepingu sõlmimisel antakse vastastikku teineteisele üle ese (VÕS § 254

lg 1) ning eelduslikult on vahetatavate esemete hind võrdne (VÕS § 255). Seega ei ole asja

lahendamisel määravat tähtsust sellel, kas kvalifitseerida pooltevaheline suhe müügi- või

vahetuslepinguks. VÕS § 254 lg 2 järgi kohaldatakse vahetuslepingule vastavalt müügilepingu kohta

sätestatut ning kumbagi lepingupoolt vaadeldakse tema poolt üleandmisele kuuluva eseme suhtes

müüjana ja talle üleandmisele kuuluva eseme suhtes ostjana.

12. Tuvastatud asjaoludel oli loomade üleandmine seotud mõlema poole majandustegevusega.

VÕS § 28 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need

on tasulised. Seega tuli kostjal nimetatud eelduse ümberlükkamiseks tõendada, et leping ei olnud

tasuline.

13. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus lepingu

tõlgendamisel VÕS §-s 29 sätestatud reegleid. Kohtuotsuse kohaselt lähtus ringkonnakohus otsuse

tegemisel lepingu kui terviku olemusest ja arvestas lepingupoolte käitumist, kuid kohtuotsuse

põhjendustes eeltoodu ei kajastu. Nii ei nähtu otsusest, miks ringkonnakohus ei nõustu maakohtu

põhjendustega lepingu sõlmimise asjaolude kohta. Maakohus tuvastas, et kohtule ei ole esitatud

asjaolusid, mille tõttu oleks loomade müügiks võinud kuluda ülemäära palju aega, mistõttu oli

hagejal kasulik loomad tasuta ära anda. Samuti ei ole ringkonnakohus hinnanud kostja käitumist

pärast lepingu sõlmimist. Tuvastatud asjaoludel jäi kohustuse täitmise eest vastutavaks kostja (kolmas

isik ei olnud kohustust üle võtnud) ning hageja nõudis 2009. aastal lepingu täitmist. Kuigi kostja

vastuväite kohaselt tuli tal hagejale vastu anda viimase nõudmisel kaks lihakeha aastas, jättis ta oma

kohustuse täitmata. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ka enne lepingu sõlmimist hageja

käitumist iseloomustavad asjaolud. Asjas on tuvastatud, et hageja oli 2008. a mais sõlminud

R. Nutoviga lepingu lammaste üleandmiseks samaväärse tasu eest.

14. Kolleegiumi arvates on põhjendatud ka hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus

rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus

seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu

hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Sama sätte lg-st 2 tulenevalt ei ole ühelgi tõendil

kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtuotsuse

põhjendamise kohustuse sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 654 lg 4. TsMS § 654 lg-

s 5 märgitakse, et kohus peab võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja

õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja

lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb

tal võtta otsuses seisukoht kõigi väidete ja vastuväidete kohta, mille pooled on maakohtu menetluses

esitanud. Ringkonnakohtu otsus ei vasta eeltoodud nõuetele.

Kohtud lugesid tunnistajate ütlustega tõendatuks, et kostja kohustus vastutasuna lammaste eest üle

andma lihakehad, ning on oma järeldust põhjendanud. Lepingujärgse vastutasu suuruse kohta on

kohtute hinnangul viie asjas ülekuulatud tunnistaja ütlused vastuolulised. Otsuse põhjendustest

nähtuvalt rajasid kohtud oma järeldused eelkõige kahe tunnistaja (R. Nutov ja kolmas isik) ütlustele,

sest ülejäänud tunnistajate (hageja elukaaslane, kostja ema ja kostja õetütar) ütlused ei olnud kohtute

hinnangul usaldusväärsed. Maakohus tugines eelkõige R. Nutovi ütlustele, mille kohaselt sai ta

2008. a maikuus hageja käest kolm lammast tingimusega anda nende eest hagejale kolm looma

lihakehadena ja selle kohustuse ta ka järgnevatel aastatel täitis. Ringkonnakohus rajas oma järeldused

kolmanda isiku ütlustele, mis kinnitavad kostja seisukohta. Seejuures jättis ringkonnakohus

põhjendamata, miks ta jätab R. Nutovi kui menetluses osaleva erapooletu isiku ütlused tähelepanuta

ja eelistab ainsa usaldusväärse tõendina kolmanda isiku ütlusi.

15. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades otsustada esitatud tõendite ja

poolte väidete ning vastuväidete (sh hageja vastuapellatsioonkaebuse väidete) alusel hageja nõude

rahuldamise üle. Ringkonnakohus leidis, et praeguse vaidluse objektiks saavad olla vaid kohustused,

mis on muutunud sissenõutavaks seisuga 31. detsember 2011. Hageja on kassatsioonkaebuse kohaselt

eeltooduga nõustunud, märkides, et ringkonnakohus jättis õigesti hagi rahuldamata osas, milles

hageja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud.

16. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

17. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada. Hageja on soovinud, et kautsjon tagastatakse OÜ Advokaadibüroo Ann Saar

arvelduskontole.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik