3-1-1-84-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-84-13

Otsuse kuupäev

25. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Hannes Kiris ja Lea

Kivi

Kohtuasi

AS EEREIF Management väärteoasi investeerimisfondide

seaduse § 307 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22. veebruari 2013. a otsus väärteoasjas nr 4-

12-6858

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS EEREIF Management kaitsja vandeadvokaat Toomas

Pikamäe ja kohtuväline menetleja Finantsinspektsioon,

kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

25. september 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Harju Maakohtu 22. veebruari 2013. a otsuse põhiosa, jättes sellest välja

põhjendused,

mis

puudutavad

Finantsinspektsiooni

juhatuse

pädevust

otsustada

finantsinspektsiooni seaduse § 18 lg 2 p 6 kohaselt üksnes isiku suhtes kohtuvälise menetleja

lahendi tegemise üle ja et VTMS §-le 74 vastava otsuse või menetluse lõpetamise lahendi

tegemise volitused on kohtuvälise menetleja ametnikul. Muus osas jätta maakohtu otsus

muutmata.

2. Kassatsioonid jätta rahuldamata.

3. Taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Finantsinspektsiooni 4. detsembri 2012. a otsusega karistati AS-i EEREIF Management

investeerimisfondide seaduse (IFS) § 307 lg 1 alusel 14 000 euro suuruse rahatrahviga. Menetlusalust

isikut karistati selle eest, et alates 2. juulist 2010 kuni 5. septembrini 2012 jättis ta fondivalitseja

veebilehel avalikustamata AS-i EEREIF Management kui avaliku fondi vara puhasväärtuse

määramise sisereeglid, rikkudes sellega rahandusministri 17. juuni 2010. a määruse nr 39

„Investeerimisfondi vara puhasväärtuse määramise kord“ § 4 lg 4 ja IFS § 242 lg 1 nõudeid.

2. Harju Maakohtule esitatud kaebuses taotles AS EEREIF Management kaitsja vandeadvokaat

Toomas Pikamäe kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29

lg 1 p 1 alusel ja menetlusalusele isikule menetluskulude hüvitamist. Alternatiivselt taotles kaebaja

menetlusalusele isikule kergema karistuse mõistmist.

3. Harju Maakohtu 22. veebruari 2013. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt, kohtuvälise menetleja

otsus tühistati, AS EEREIF Management tunnistati süüdi IFS § 307 lg 1 järgi ja teda karistati 10 000

euro suuruse rahatrahviga. Taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jäeti rahuldamata.

Maakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

3.1 Põhjendatud pole kohtuvälise menetleja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.

Väärteoprotokollis puudub kuupäev, millal kohtuväline menetleja enda lahendi tutvumiseks

kättesaadavaks tegema pidi. Seetõttu oli menetlusalune isik õigustatud eeldama, et otsus on

kättesaadav 30 päeva möödumisel väärteoprotokolli koostamisest, s.o 9. detsembril 2012. VTMS §

70 lg 5 nõuete rikkumist tuleb silmas pidada kaebuse esitamise tähtaja arvestamisel. Ka ei selgu

väärteootsusest, millal see paberkandjal allkirjastati. Pooltevahelise kirjavahetuse pinnalt pole

usaldusväärselt tõendatud, et Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Raul Malmstein allkirjastas

otsuse enne 6. detsembrit 2012. On tuvastatud, et digitaalselt allkirjastas ta otsuse 6. detsembril 2012

ja samal päeval edastati see menetlusalusele isikule, kes kinnitas otsuse kättesaamist 7. detsembril

2012. Harju Maakohtusse laekus kaebus 21. detsembril 2012, mis tähendab, et kaebus esitati VTMS

§ 114 lg-s 4 sätestatud tähtaja jooksul.

3.2 Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt andsid AS EEREIF Management nimel

ütlusi juhatuse liige Raiko Uri ja kaitsja Matti Laarmaa. Tulenevalt VTMS § 18 lg-st 3 ei ole M.

Laarmaa ütlused lubatavaks tõendiks, kuna ta pole AS EEREIF Management juhatuse liige.

3.3 Finantsinspektsiooni juhatuse 4. detsembri 2012. a protokollilise otsuse alusel koostatud

kohtuvälise menetleja lahendi allkirjastas R. Malmstein. 4. detsembri 2012. a erakorralise koosoleku

protokolli väljavõtte kohaselt tegi juhatus finantsinspektsiooni seaduse (FIS) § 18 lg 2 p 6 alusel

ühehäälse otsuse, tegemaks väärteoasjas nr 4.5-3.6/2422 kohtuvälise menetleja lahendi ja karistamaks

AS-i EEREIF Management väärteokorras rahatrahviga. Vastavalt juhatuse volitusele tuli kohtuvälise

menetleja lahend vormistada eraldi dokumendina. Protokolli väljavõte vastab sisult väärteotoimiku

lehekülgedel 79-83 ja 152-154 olevale juhatuse 4. detsembri 2012. a erakorralise koosoleku

protokolli pikemale väljavõttele. Väärteotoimiku leheküljel 151 asuva juhatuse 4. detsembri 2012. a

erakorralise koosoleku protokolli väljavõtte kohaselt tegi aga juhatus ühehäälse haldusotsuse nr 102,

karistamaks 14 000 euro suuruse rahatrahviga AS-i EEREIF Management väärteoasjas nr 4.5-

3.6/2422. Kohtuvälise menetleja esindaja ei osanud selgitada, miks protokollide väljavõtted üksteisest

erinevad. Ühest väljavõttest ei nähtu, et koosolekul arutati menetlusalusele isikule määratava

rahatrahvi suurust. Seetõttu on tõendatud, et Finantsinspektsiooni juhatus otsustas üksnes AS-i

EEREIF Management rahatrahviga karistamise, kuid trahvi suurust ta kindlaks ei määranud.

3.4 Finantsinspektsioonis kehtestatud kohtuvälise väärteomenetluse asjaajamise korra punktist 3.1

nähtuvalt peab väärteootsuse tegema juhatus, kuid selle allkirjastab juhatuse esimees. Seega tuleb

VTMS §-le 74 vastav otsus teha kollegiaalselt. FIS § 2 lg-st 1 nähtub, et Finantsinspektsiooni juhatus

on pädev otsustama finantsjärelevalve teostamist puudutavaid küsimusi, mis on seotud kontrolliga

investeerimisfondide seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tegevuse üle. FIS § 18

lg 2 p 6 kohaselt otsustab finantsjärelevalve teostamisega seotud küsimustes § 2 lg-s 1 nimetatud

seadustes sätestatud alustel juhatus väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise ja

sunnivahendite kohaldamise. IFS § 319 lg 2 kohaselt on investeerimisfondide seaduses sätestatud

väärtegude kohtuväline menetleja Finantsinspektsioon. Seega oli Finantsinspektsiooni pädevuses

menetleda AS-ile EEREIF Management süüksarvatavat väärtegu ja asjas tehtud otsus pidi vastama

VTMS §-s 74 toodud nõuetele. Juhatuse erakorralise koosoleku protokollist nähtuvalt tehti otsus

menetlusaluse isiku karistamise kohta kollegiaalselt. VTMS § 10 ei näe aga ette, et väärteomenetluses

teeb kohtuvälise menetleja nimel otsuseid kollegiaalne organ. Eeltoodust tulenevalt pole juhatus

pädev tegema VTMS § 74 nõuetele vastavat otsust. Ka ei vasta toimiku leheküljel 34 olev juhatuse

otsus VTMS § 74 nõuetele.

3.5 Arvestades FIS § 18 lg 2 p 6 sõnastust, on Finantsinspektsiooni juhatus pädev otsustama

konkreetse isiku suhtes kohtuvälise menetleja lahendi tegemise üle. Karistusotsuse või menetluse

lõpetamise määruse saab aga teha ametnik, kellele on selleks antud vastav pädevus. Praeguses asjas

nähtub juhatuse otsusest, et protokollilist otsust käsitati volitusena anda pädevale ametnikule

korraldus väärteoasjas otsuse tegemiseks. Lehekülgedel 79-83 oleva koosoleku protokolli väljavõte

ega ka leheküljel 34 oleva otsuse väljavõte ei kinnita kohtuvälise menetleja esindaja väidet, et

juhatuse liikmed tutvusid enne koosolekut väärteootsuse projektiga, kujundasid pärast Riin Heinaste

selgituste ärakuulamist oma seisukohad ja et otsuse projekt võeti ühehäälselt muutmata kujul vastu.

Protokoll kinnitab, et juhatus andis R. Malmsteinile volituse väärteootsuse vormistamiseks ja see

tuleneb ka kohtuvälise menetleja lahendi sissejuhatavas osas märgitust. Lõppkokkuvõttes pole siiski

arusaadav, kes VTMS § 74 nõuetele vastava otsuse tegi. Arvestades seda ja asjaolu, et otsus põhineb

osaliselt lubamatult tõendil, rikuti oluliselt väärteomenetluse norme, mille tõttu tuleb kohtuvälise

menetleja lahend tühistada ning teha uus otsus.

3.6 Äriühingu seadusest tulenevate kohustuste täitmise, sh AS-i EEREIF Management vara

puhasväärtuse määramise sise-eeskirja avalikustamise eest, vastutas R. Uri, kes tunnistas, et

rahandusministri määruse kohaselt avalikustamisele kuuluvad avaliku fondi vara puhasväärtuse

määramise sisemisi protseduurireegleid 20. juulil 2012 IFS § 242 lg-s 1 sätestatud korras

avalikustatud ei olnud. Menetlusaluse isiku seaduslik esindaja ja kaitsja ei vaidlustanud, et AS

EEREIF Management rikkus fondivalitseja veebilehel fondi vara puhasväärtuse arvutamise

sisereeglite veebilehel avalikustamata jätmisega määruse § 4 lg 4 ning IFS § 242 lg 1 nõudeid. Seega

on menetlusaluse isiku tegevus õigesti kvalifitseeritud IFS § 307 lg 1 järgi. Swedbank

Investeerimisfondid AS-i kaebus ja elektronkirjavahetus AS-i Swedbank töötajate ning R. Uri vahel

kinnitavad samuti, et fondi vara puhasväärtuse määramise sisemisi protseduurireegleid ei

avalikustatud. R. Uril oli piisavalt aega, kontrollimaks, et tema juhitav äriühing täidaks seadusest

tulenevaid kohustusi. Juhtides spetsiifilises valdkonnas tegutsevat äriühingut, eeldatakse äriühingu

juhilt konkreetse valdkonna seaduste ja nõuete väga head tundmist. Kui investorid juhtisid tähelepanu

sisereeglite avalikustamata jätmisele, ei astunud R. Uri koheselt samme rikkumise kõrvaldamiseks ja

suhtus enda kohustustesse hooletult. Väärtegu pandi toime hooletusest ja on KarS § 14 lg 1 alusel

omistatav juriidilisele isikule.

3.7 Karistuse mõistmisel tuleb kergendavate asjaoludena arvestada puhtsüdamlikku kahetsust ja

õiguserikkumise kõrvaldamiseks kulunud lühikest ajavahemikku. Menetlusalune isik ei saanud

väärteo toimepanemisest kasu, tahtlikult ta valeinformatsiooni ei edastanud ja investoritele väärteoga

kahju ei tekitanud. Arvestades süü suurust, varasemate karistuste puudumist ja eripreventiivseid

eesmärke, tuleb menetlusalust isikut karistada 10 000 euro suuruse rahatrahviga.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid AS-i EEREIF Management kaitsja

vandeadvokaat T. Pikamäe ja kohtuväline menetleja.

4.1 Kaitsja taotleb rahandusministri 17. juuni 2010. a määruse nr 39 „Investeerimisfondi vara

puhasväärtuse määramise kord“ § 4 lg 4 kohaldamata jätmist ja põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks

tunnistamist, maakohtu otsuse resolutiivosa punktide 3 ning 4 tühistamist, väärteomenetluse

lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja menetlusalusele isikule menetluskulude hüvitamist.

Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

4.1.1 Menetlusaluse isiku karistamise kohta koostati kohtuvälises menetluses kaks dokumenti:

Finantsinspektsiooni juhatuse erakorralise koosoleku protokoll ja väärteootsus. Protokolli väljavõte ei

vasta VTMS § 74 lg 1 nõuetele ega ole seetõttu käsitatav kohtuvälise menetleja lahendina.

Väärteootsus vastab VTMS § 74 lg 1 nõuetele, kuid selle allkirjastas Finantsinspektsiooni juhatuse

esimees. Vastavalt FIS § 18 lg 2 p-le 6 pidanuks otsuse allkirjastama kõik juhatuse liikmed.

Kirjeldatud põhjusel ei vasta seegi dokument VTMS § 74 lg-le 2 ega ole vaadeldav kohtuvälise

menetleja lahendina. Lähtuvalt eeltoodust puudub pädeva kohtuvälise menetleja lahend AS-i EEREIF

Management väärteos süüditunnistamise ja karistamise kohta. Samale järeldusele jõudis maakohus,

pidades siiski võimalikuks menetlusaluse isiku süüditunnistamist ja karistamist, millega rikkus

VTMS § 123 lg 2 nõudeid.

4.1.2 Väärteoprotokoll pole õiguspärane ega vasta VTMS § 69 nõuetele, kuna selles sisalduvad

väited ja järeldused tuginevad muuhulgas lubamatul tõendil. Seetõttu ei saanud kohus otsuse

tegemisel väärteoprotokollist lähtuda.

4.1.3 Menetlusalune isik ennast süüdi ei tunnistanud ja väitis, et sisereeglite avaldamise nõudeid ta ei

rikkunud. Nõutavad andmed avaldati kodulehel, kuid mitte fondi vara puhasväärtuse määramise korra

nime all.

4.1.4 Kohustus, mille rikkumist menetlusalusele isikule ette heidetakse, tuleneb kohtu ja kohtuvälise

menetleja hinnangul IFS § 242 lg-st 1 ja rahandusministri määruse § 4 lg-st 4. IFS § 242 lg 1 on

blanketne norm, mis on rakendatav koostoimes investeerimisfondide seaduse või selle alusel antud

õigusaktidega. IFS § 242 lg 1 ei sätesta fondivalitseja kohustust sisereeglite avaldamiseks.

Rahandusministri määrus kehtestati IFS § 142 lg 2 ja § 204 lg 1 alusel, aga kumbi norm ei anna

rahandusministrile pädevust kehtestada reegleid mingite andmete, sh avaliku fondi sisereeglite

avalikustamiseks. Määruse § 4 lg 4 kehtestamisel rikuti IFS § 142 lg-s 2 ja § 204 lg-s 1 sätestatud

delegatsiooninormi. Vastavalt PS § 3 lg 1 esimesele lausele ja § 94 lg-le 2 saab minister määrusi anda

seaduses sätestatud delegatsiooni piires. Seetõttu on määruse § 4 lg 4 vastuolus PS § 3 lg-ga 1 ja § 94

lg-ga 2.

4.1.5 Sõltumata menetlusosaliste taotlustest või väidetest oleks kohus pidanud kontrollima määruse §

4 lg 4 kooskõla põhiseadusega ja jätma selle normi kohaldamata. Seda järeldust kinnitab ka VTMS §

156 lg 41. Määruse § 4 lg 4 on asjassepuutuv norm põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seadustiku § 9 lg 1 mõttes, sest kehtivas õiguskorras puudub muu säte, mis paneks menetlusalusele

isikule fondi vara puhasväärtuse arvutamise sisereeglite avaldamise kohustuse. Kohaldades

põhiseadusega vastuolus olevat normi, rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150

lg 2, § 157 p 2 ja § 175 p 2 mõttes.

4.2 Finantsinspektsioon taotleb maakohtu otsuse tühistamist, kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist

ja menetluskulude jätmist AS-i EEREIF Management kanda, märkides kokkuvõtlikult järgmist.

4.2.1 Finantsinspektsiooni seaduse kohaselt teeb väärteootsuse Finantsinspektsiooni juhatus

kollegiaalselt ja selle allkirjastab vastavalt FIS § 27 lg-le 3 juhatuse esimees. Asjaolu, et VTMS § 74

nõuetele vastava otsuse tegi juhatus, tõendab 4. detsembri 2012. a erakorralise koosoleku protokoll

(lk 151) ja Finantsinspektsiooni kohtuvälise väärteomenetluse asjaajamise kord. Otsuse tegemisel

jättis kohus hindamata korra punkti 5.3.7, mille kohaselt tuleb juhatusele piisava ajavaruga esitada

muuhulgas rahatrahvi määramise otsuse projekt. R. Heinaste selgitas kohtuistungil, et rahatrahvi

suuruse küsimus oli koosolekul arutusel ja juhul, kui otsus vormistatakse eraldi dokumendina,

esitatakse see projektina päevakorda ning selle suhtes kujundatakse seisukoht. Väärteootsuse projekt

esitati juhatusele kujul, nagu see hiljem menetlusalusele isikule edastati, ja piisava ajavaruga, et

juhatuse liikmed said sellega tutvuda. Juhatus võttis otsuse muutmata kujul ühehäälselt vastu. Neid

asjaolusid kohus ei hinnanud. Kahtluse korral tulnuks kohtul kontrollida, kas Finantsinspektsioon

siseregulatsiooni järgis. Kohus võrdsustas otsuse tegemise vormistamisega. Kõiki otsuseid ei saa

protokollilisena vormistada, mille tõttu on vajalik eraldi dokumendi koostamine. Kollegiaalorgani

otsuste vormile väärteomenetluse seadustik erisusi ei sätesta ja nende koostamisel tuleb järgida

finantsinspektsiooni seaduses sätestatud korda.

4.2.2 Jättes tähelepanuta siseregulatsioonis sätestatud põhimõtete kokkulangevuse kohtuvälise

menetleja esindajate väidetega, rikkus maakohus VTMS § 123 lg-st 2 tulenevat uurimispõhimõtet.

Kui tõendid kohut ei veennud, tulnuks koguda täiendavaid tõendeid, tehes lähtuvalt

uurimispõhimõttest ettepanek täiendavate tõendite esitamiseks. Kaebuses ei vaidlustatud

Finantsinspektsiooni juhatuse pädevust teha väärteootsuseid, mille tõttu oli kohtuvälise menetleja

jaoks ootamatu, et juhatuse otsustuspädevus kahtluse alla seati.

4.2.3 Kaebuse esitamise tähtaja rikkumise tõttu oleks tulnud jätta kaebus läbi vaatamata.

Menetlusalune isik sai otsuse kätte 5. detsembril 2012. Tähtaegselt esitatuks saanuks kaebuse lugeda

juhul, kui see oleks kohtule laekunud enne 20. detsembrit kella 24.00. Kaebus esitati aga 21.

detsembril 2012. Kaebuse esitamise tähtaega ei ennistatud ja ennistamist ei taotletud. Menetlusalusele

isikule saadetud dokument oli koopia väärteotoimikus sisalduvast 4. detsembri 2012. a paberkandjal

tehtud otsusest, mille juhatuse esimees allkirjastas otsuse vastuvõtmisega samal päeval. Allkirja

olemasolu nähtub menetlusalusele isikule elektronkirjaga edastatud otsuse koopiast. Asjaolu, et R.

Uri palvel saadeti hiljem digitaalallkirjaga otsus, kättesaamise aega ei muuda. Kohus jättis hindamata

allkirjastatud väärteootsuse koopia, mis oli R. Heinaste 5. detsembri 2012. a elektronkirja manuseks.

4.2.4 Nõustuda ei saa järeldusega, et kohtuväline menetleja rikkus otsuses M. Laarmaa ütlustele

tuginedes oluliselt väärteomenetlusõigust. Kohus seda seisukohta ei põhjendanud. Väärteootsuses ei

tuginetud lubamatule tõendile olulises ega määravas ulatuses.

4.2.5 Maakohus jättis kohaldamata FIS § 18 lg 2 p 6 ega põhistanud, miks ei või väärteootsust teha

kollegiaalorgan. FIS § 18 lg 2 p 6 on VTMS § 10 suhtes erinorm. FIS § 2 lg-s 1 nimetatud

finantsvaldkonna eriseadustes sätestatud väärtegude korral on VTMS § 73 lg-s 1 sätestatud ja § 74 lg

1 nõuetele vastava otsuse tegemine Finantsinspektsiooni juhatuse pädevuses. Nõustuda ei saa

järeldusega, mille kohaselt ei vasta juhatuse esimehe allkirjastatud väärteootsus VTMS § 74 lg-le 2.

4.2.6 Karistuse mõistmisel arvestati põhjendamatult puhtsüdamlikku kahetsust ja õigusrikkumise

kõrvaldamise aega. Menetlusalune isik tunnistas teo toimepanemist, kuid ei väljendanud

puhtsüdamlikku kahetsust. Kahetsuse arvestamist kohus ei põhistanud. Väärteoasja materjalist

nähtuvalt juhiti rikkumisele tähelepanu 9. augustil 2012, sise-eeskirja väljavõte avaldati aga alles 5.

septembril 2012, milliseks ajaks oli rikkumine pikalt väldanud.

5. Kassatsioonivastuses peab AS-i EEREIF Management kaitsja Finantsinspektsiooni kassatsiooni

ebaõigeks, leides kokkuvõtlikult järgmist.

5.1 Tõele ei vasta kassaatori väide, et VTMS § 74 nõuetele vastava väärteootsuse tegi

Finantsinspektsiooni juhatus. Arusaamatuks jääb kassaatori viide Finantsinspektsiooni sise-eeskirjale.

Asjaolu, et eeskiri midagi ette näeb, ei tähenda, et korda järgiti. Vaidlus seisneb selles, kes VTMS §

74 nõuetele vastava otsuse tegi. Tähtsust ei oma, kas rahatrahvi määramise otsuse projekt esitati

juhatusele tutvumiseks. Juhatuse koosoleku protokoll VTMS § 74 nõuetele ei vasta ja väärteootsuse

allkirjastas üksnes juhatuse esimees. Etteheited täiendavate tõendite kogumata jätmise kohta pole

asjakohased, sest maakohtu uurimiskohustus ei hõlma kohustust parandada kohtuvälise menetleja

otsust juhul, kui selle tegi ebapädev menetleja.

5.2 Põhjendamatud on kassaatori väited, mis puudutavad kaebetähtaja möödalaskmist ja VTMS § 118

lg 2 p 1 nõuete rikkumist.

5.3 Kohus põhjendas, miks loeti M. Laarmaa ütlused lubamatuks tõendiks. Samas ei vaidlusta

kassaator järeldust, et tegemist on lubamatu tõendiga. Väärteootsus tühistati põhjusel, et seda ei

teinud pädev ametnik, kuid ka põhjusel, et see tugines osaliselt lubamatul tõendil, mitte pelgalt

viimati märgitud põhjusel.

5.4 FIS § 18 lg 2 p 6 on VTMS § 10 suhtes erinorm. Vaidlus on aga selles, et juhatuse otsus ei vasta

VTMS § 74 nõuetele. Samal arvamusel on ka maakohus, millest johtuvalt on asjakohatu kassaatori

väide FIS § 18 lg 2 p 6 kohaldamata jätmise kohta. Ühtlasi on ebaõige seisukoht, et juhatuse esimehe

allkirjastatud väärteootsus vastab VTMS § 74 lg-le 2. Viide FIS § 23 lg-le 3 pole asjassepuutuv.

5.5 Kohus põhistas kergema karistuse mõistmist ja sellega mittenõustumine otsuse tühistamiseks

alust ei anna.

6. Kassatsioonivastuses palub Finantsinspektsioon jätta kaitsja kassatsiooni rahuldamata ja

menetluskulud menetlusaluse isiku kanda. Kohtuvälise menetleja hinnangul tühistati kohtuvälise

menetleja otsus ebaõigetele motiividele tuginevalt. Seetõttu pole väärteomenetluse lõpetamiseks

VTMS § 29 lg 1 p-st 1 tulenevat alust. Ekslik on seisukoht, et väärteootsuse pidid allkirjastama kõik

juhatuse liikmed. M. Laarmaa ütluste näol ei ole tegemist tõendiga, mis mõjutaks väärteokoosseisu

tuvastamist menetlusaluse isiku käitumises. Üllatav on väide, et menetlusalune isik ennast süüdi ei

tunnistanud. R. Uri tunnistas rikkumist kohtuvälises menetluses antud ütlustes ja kohtuistungil. Tõele

ei vasta ka väide, et AS EEREIF Management avaldas enda veebilehel sisereeglid teise nime all.

Erinevalt kaitsja seisukohast ei välista IFS § 142 lg-s 2 ja § 204 lg-s 1 sisalduv regulatsioon

avalikustamiskohustuse reguleerimist rahandusministri määrusega. IFS § 242 lg 1 sõnastusega on

seadusandja väljendanud avalikustamiskohustuse delegeerimise osas selget tahet ja rahandusminister

pole määruse § 4 lg 4 kehtestamisel delegatsiooni piiridest väljunud. Seega on määruse regulatsioon

põhiseadusega kooskõlas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Lähtuvalt kassatsioonides tõstatatud probleemidest annab Riigikohtu kriminaalkolleegium

kõigepealt hinnangu maakohtu järeldustele, mis puudutavad kaebuse esitamise tähtaja järgmist (I),

käsitleb seejärel Finantsinspektsiooni juhatuse pädevuse ja väärteootsuse allkirjastamisega seonduvat

(II), lahendab küsimuse, kas maakohus oli kohtuliku arutamise tulemina õigustatud menetlusaluse

isiku süüdi tunnistama ning teda karistama (III) ja võtab viimaks kokku kassatsioonimenetluse

tulemused (IV).

I

8. Kassatsioonimenetluse poolte vahel on esmalt vaidlus selle üle, millisel kuupäeval kohtuvälise

menetleja otsus kohtuvälise menetleja juures kättesaadav oli. Teisisõnu puudutab kõnealune vaidlus

küsimust, millal Finantsinspektsiooni juhatuse esimees R. Malmstein väidetavalt juhatuse volitusel

põhineva väärteootsuse allkirjastas. Finantsinspektsiooni kassatsioonis leitakse, et menetlusalune isik

ei järginud maakohtule kaebust esitades VTMS § 114 lg-s 4 sätestatud tähtaega, kuivõrd väärteootsus

oli kättesaadav alates 5. detsembrist 2012. Arvestades, et kaebus registreeriti maakohtus alles 21.

detsembril 2012, s.o pärast 15 päeva möödumist, pidanuks kohus jätma selle läbi vaatamata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatori väitega ei nõustu.

8.1 VTMS § 114 lg 4 kohaselt tuleb üldmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse

esitamise 15-päevast tähtaega hakata lugema päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on

menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav. VTMS § 70 lg 4 esimese lause kohaselt

peab kohtuvälise menetleja lahend olema menetlusosalisele kättesaadav 30 päeva möödudes

väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule või tema kaitsjale kätteandmisest alates. VTMS § 70

lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli koopia anda menetlusalusele isikule kätte allkirja vastu.

Protokolli koopia vastuvõtmisest ja sellega tutvumisest keeldumise korral teeb menetleja protokollile

vastava märke. Sellisel juhul loetakse väärteoprotokolli koopia menetlusosalise poolt kätte saaduks

selle vastuvõtmisest keeldumise päevast (VTMS § 70 lg 2). Väärteoprotokolli kantakse ka

kohtuvälise menetleja otsuse kättesaadavaks tegemise kuupäev (VTMS § 70 lg 5). Kui menetleja on

eeltoodud regulatsioonist kinni pidanud, on kõik seadusest tulenevad nõuded menetlusaluse isiku

kaitseõiguse tagamiseks täidetud. Väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule allkirja vastu

kätteandmise või sellest keeldumise kohta protokollile vastava märke tegemisega loetakse

väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks tehtuks. VTMS §

114 lg-s 4 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja arvutamise juures on õiguslik tähendus vaid sellel,

millal on väärteoprotokolli kohaselt kohtuvälise menetleja otsus kohtuvälise menetleja juures

kättesaadav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-99-10, p

16).

8.2 Maakohus tuvastas, et praeguses asjas rikuti väärteoprotokolli koostamisel VTMS § 70 lg 5

nõudeid, sest protokollis pole märgitud kuupäeva, millal on kohtuvälise menetleja otsus

menetlusosalisele kättesaadav. Õige on seisukoht, et seda minetust tuleb silmas pidada kaebuse

esitamise tähtaja arvestamisel. Kohtu hinnangul pole arusaadav seegi, millisel kuupäeval väärteootsus

paberkandjal allkirjastati. Kõnealune asjaolu on tähtis VTMS § 114 lg-s 4 sätestatud tähtaja

kulgemise alguse kindlaksmääramisel, sest olukorras, kus kohtuväline menetleja veel otsust

allkirjastanud pole, puudub alus rääkida VTMS § 74 nõuetele vastava kohtuvälise menetleja lahendi

olemasolust. Maakohtu hinnangul on vaadeldaval juhul tõendatud üksnes see, et digitaalselt

allkirjastati otsus 6. detsembril 2012 ja et menetlusaluse isiku seaduslik esindaja kinnitas selle

kättesaamist 7. detsembril 2012.

8.3 Vaagides küsimust kaebuse tähtaegsusest, tugines kohus Finantsinspektsiooni ja menetlusaluse

isiku seadusliku esindaja elektronkirjavahetusele, mille sisuks oli väärteootsuse allkirjastamise ning

edastamisega seonduv. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et kirjavahetuse pinnalt pole

tõsikindlat alust väita, nagu oleks R. Malmstein otsuse allkirjastanud enne 6. detsembrit 2012.

Kohtuväline menetleja osutab kassatsioonis asjaolule, et R. Heinaste elektronkirjale lisatud manusest

nähtuvalt saadeti 5. detsembril 2012 menetlusaluse isiku seaduslikule esindajale skaneeritud ja

allkirjastatud otsus ning et maakohus jättis sellele tõendile hinnangu andmata. Vastuseks sellele

etteheitele on vajalik märkida, et kohtulikul arutamisel pole usaldusväärselt kindlaks tehtud, et 5.

detsembri 2012. a elektronkirja manuseks oli juhatuse esimehe allkirjastatud väärteootsus. Teisalt

jääb kohtumenetluse poolte kirjavahetuse pinnalt ka arusaamatuks, miks tekkis väidetavalt

allkirjastatud ja menetlusalusele isikule saadetud otsuse olemasolu korral vajadus arutada küsimust

otsuse allkirjastamise võimalikkusest ja selle ametliku versiooni saatmisest alles 7. detsembril 2012.

Väärteomenetluse seadustiku kohaselt ei mõjuta kohtuvälise menetleja lahendi seaduslikkust asjaolu,

kas see allkirjastatakse paberkandjal või digitaalselt. Seega tõstatab kirjavahetuse sisu põhjendatud

kahtluse otsuse allkirjastamise tegeliku aja suhtes, mille tõttu asus kohus õigustatult seisukohale, et

kohtuvälise menetleja otsuse allkirjastamine enne 6. detsembrit 2012 pole usaldusväärselt tõendatud.

Menetlusaluse isiku kaebus registreeriti maakohtus 21. detsembril 2012, mis tähendab, et selle

esitamisel järgiti VTMS § 114 lg-s 4 sätestatud tähtaega. Tulenevalt eeltoodust puudus kaebuse läbi

vaatamata jätmiseks VTMS § 118 lg 2 p-s 1 nimetatud alus.

II

9. Vastavalt IFS § 319 lg-le 2 on investeerimisfondide seaduses sätestatud väärtegude kohtuväline

menetleja Finantsinspektsioon. Kassatsioonimenetluse pooled on erineval arvamusel küsimuses, kas

ja kui, siis missuguse menetlusdokumendi alusel saab väita, et menetlusalune isik tunnistati

kohtuvälises menetluses IFS § 307 lg 1 järgi pädeva kohtuvälise menetleja otsusega süüdi ning teda

selle teo eest karistati.

9.1 VTMS § 9 p-de 1 ja 2 kohaselt on kohtuväliseks menetlejaks seadusega sätestatud juhul

täidesaatva riigivõimu volitustega asutus ning valla- ja linnavalitsus. Vastavalt VTMS § 10 lg-le 1

osaleb kohtuväline menetleja väärteomenetluses ametniku kaudu. Sellise ametniku volitused

tulenevad kohtuvälise menetleja otsustusest, millega kinnitatakse nende ametikohtade loetelu, mida

täitev ametnik on pädev väärteomenetluses kohtuvälise menetleja nimel osalema (VTMS § 10 lg 2).

Kohtuväliselt menetlejalt saadud volituse alusel on pädev ametnik õigustatud väärteomenetluses

kohtuvälise menetleja nimel tegema menetlustoiminguid, koostama menetlusdokumente, neid

allkirjastama ja täitma muid väärteomenetluse läbiviimiseks vajalikke ülesandeid. Võrreldes

väärteomenetluse seadustiku regulatsiooniga on aga seadusandja FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestanud

erisuse, mille kohaselt on finantsjärelevalve teostamisega seotud küsimustes FIS § 2 lg-s 1 nimetatud

seadustes sätestatud alustel väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise ja

sunnivahendite kohaldamise üle otsustamine Finantsinspektsiooni juhatuse ainupädevuses. Ka

kassatsioonimenetluse pooled on seisukohal, et FIS § 18 lg 2 p 6 kujutab endast väärteomenetluse

seadustiku suhtes erinormi. Kassatsioonimenetluse pooltega nõustuvalt leiab kolleegium, et pidades

silmas

finantsinspektsiooni

seaduse

esemeks

oleva

valdkonna

spetsiifikat,

tagatakse

kollegiaalorganile otsustuspädevuse andmisega muuhulgas paremini menetlusaluse isiku huvide ja

õigustega arvestamine. Nimelt märgitakse Finantsinspektsiooni kassatsioonis põhjendatult, et selle

kaudu saab näiteks vähendada otsuste langetamise mõjutamise riski või kaasata otsustusprotsessi

enamal hulgal kompetentseid kohtuvälise menetleja ametnikke. Võttes arvesse, et VTMS § 10

reguleerib esmajoones kohtuvälise menetleja sisemise otsustuspädevuse delegeerimist ja ametniku

volituste tõendamise korda, ei hälbi FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestatu kõnealuse väärteomenetluse

seadustiku sätte eesmärgist.

9.2 Analüüsides finantsinspektsiooni seaduse ja Finantsinspektsioonis kehtestatud kohtuvälise

väärteomenetluse asjaajamise korra sätteid, millest nähtuvalt on kohtuvälise menetleja otsuse

tegemine Finantsinspektsiooni juhatuse pädevuses, asus maakohus seisukohale, et VTMS § 10 ei näe

ette väärteootsuse tegemist kollegiaalorgani poolt. Sellest tulenevalt järeldas kohus, et

Finantsinspektsiooni juhatus on FIS § 18 lg 2 p 6 kohaselt pädev otsustama üksnes konkreetse isiku

suhtes kohtuvälise menetleja lahendi tegemise üle, s.t otsustama, kas isiku suhtes väärteoasja

menetleda või mitte. Karistusotsuse või menetluse lõpetamise määruse saab aga teha ametnik, kellele

on selleks antud vastav pädevus. Maakohtu hinnangul käsitas juhatus enda protokollilist otsust

volitusena VTMS § 74 nõuetele vastava väärteootsuse vormistamiseks ja allkirjastamiseks.

9.3 Vaidlustatud otsuse põhistuste pinnalt järeldub, et kuivõrd väärteomenetluse seadustiku

regulatsioon FIS § 18 lg 2 p-ga 6 kohtuvälise menetleja lahendi tegemist puudutava erisuse tõttu

täielikult ei haaku, tuleb tekkinud vastuolud kõrvaldada asjassepuutuvate normide tõlgendamise teel.

Selle tulemusena ei ühildu aga kohtu seisukohad kummagi õigusakti regulatsiooniga ega ole ka

loogiliselt põhjendatavad. Nii tõusetub otsuse lugemisel küsimus, missugune oleks kirjeldatud

asjaolude korral Finantsinspektsiooni juhatuse otsuse sisuline ja õiguslik tähendus ning missugused

küsimused täpsemalt sellise otsuse tegemisel lahendada tuleks. Kohtuotsusest pole arusaadav seegi,

missuguses kohtueelse menetluse etapis kõnealune otsustus teha tuleb ja kas selles on vajalik hinnata

pelgalt menetluse jätkamise võimalikkust või peaks lahendit vormistava ametniku jaoks otsuses

kajastuma ka juhised, mis puudutavad väärteo kvalifikatsiooni, tõendite hindamist, otsuse põhistusi,

karistuse raskust vmt.

9.4 Kolleegiumi arvates ei vasta kohtuotsuse põhjendused ka FIS § 18 lg 2 p 6 grammatilisele ja

eesmärgipärasele tõlgendusele. FIS § 18 lg 2 p 6 järgi otsustab Finantsinspektsiooni juhatus

väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise. Tulenevalt VTMS § 73 lg 1 p-dest 1 ja 2

saab kohtuvälise menetleja lahendina üldmenetluses vaadelda otsust (VTMS § 74) või määrust

(VTMS § 75). Maakohtu käsitluses kujutaks Finantsinspektsiooni juhatuse otsus endast pelgalt

seadusest tuleneva otsustuspädevuse delegeerimist ega vastaks kohtuvälise menetleja lahendile

esitatavatele nõuetele. Lisaks ei tulene finantsinspektsiooni seadusest juhatuse õigust delegeerida FIS

§ 18 lg 2 p-s 6 sätestatud küsimuste lahendamist teistele isikutele. Kirjeldatud põhjustel ei nõustu

kriminaalkolleegium seisukohaga, mille kohaselt on Finantsinspektsiooni juhatus FIS § 18 lg 2 p 6

kohaselt pädev otsustama üksnes konkreetse isiku suhtes väärteoasja menetlemise üle ja et

karistusotsuse või menetluse lõpetamise määruse saab teha selleks pädevust omav ametnik. Nagu

eelnevalt märgitud, kujutab selline regulatsioon endast võrreldes VTMS § 10 lg-ga 1 erinormi, mille

tõttu

on

võimalik

asuda

seisukohale,

et

väärteoasja

üldmenetluse

tulemina

tehtavas

Finantsinspektsiooni juhatuse otsuses peavad kajastuma VTMS § 74 lg-s 1 sätestatud andmed,

arvestades kollegiaalse organi lahendi erisusi.

10. Leides, et kohtuvälise menetleja lahendi tegemine on Finantsinspektsiooni juhatuse

ainupädevuses ja et selline lahend peab vastama VTMS § 74 nõuetele, tuleb järgnevalt kontrollida,

kas praegusel juhul väärteootsuse tegemisel neid nõudeid järgiti.

10.1 Vastavalt 4. detsembri 2012. a erakorralise koosoleku protokolli väljavõttele võttis

Finantsinspektsiooni juhatus FIS § 18 lg 2 p-st 6 tuleneva volitusnormi alusel vastu ühehäälse otsuse

nr 4.1-1/102, et teha väärteoasjas nr 4.5-3.6/2422 kohtuvälise menetleja lahend, millega karistatakse

AS-i EEREIF Management väärteokorras rahatrahviga. Vastavalt protokollile tuli otsuses sisalduva

volituse alusel vormistada kohtuvälise menetleja lahend eraldi dokumendina. Maakohus tuvastas, et

kõnealune väljavõte vastab oma sisu poolest sama koosoleku protokolli pikemale variandile. Teisalt

nähtub väärteotoimiku leheküljel 151 asuvast Finantsinspektsiooni juhatuse 4. detsembri 2012. a

erakorralise koosoleku protokolli väljavõttest, et juhatus tegi ühehäälse haldusotsuse nr 102,

karistamaks AS-i EEREIF Management väärteoasjas nr 4.5-3.6/2422 14 000 euro suuruse

rahatrahviga ja ka selle kohaselt tuli kohtuvälise menetleja otsus vormistada eraldi dokumendina.

Arvestades, et kohtuvälise menetleja esindaja protokollide väljavõtete erinevust veenvalt selgitada ei

osanud, järeldas maakohus õigustatult, et juhatus tegi otsuse üksnes menetlusaluse isiku rahatrahviga

karistamise, mitte aga määratava rahatrahvi suuruse kohta.

10.2 Kriminaalkolleegium ei nõustu Finantsinspektsiooni väitega, mille kohaselt tõendavad VTMS §

74 nõuetega kooskõlas oleva otsuse tegemist 4. detsembri 2012. a erakorralise koosoleku protokoll,

Finantsinspektsiooni kohtuvälise väärteomenetluse asjaajamise korra punkt 5.3.7 ja kohtuvälise

menetleja esindaja kohtuistungil antud seletused. Nagu otsuse eelnevas osas märgitud, ei kajastu

protokolli väljavõttes, et juhatuse koosolekul oli arutuse all menetlusalusele isikule määratava

rahatrahvi suurus ega ka see, et otsus rajaneb juhatusele eelnevalt tutvumiseks esitatud kohtuvälise

menetleja lahendi projektil, mis kollegiaalselt heaks kiideti. Asjaolu, et järgitud on

Finantsinspektsiooni kohtuvälise väärteomenetluse asjaajamise korra punkti 5.3.7, mille kohaselt

tuleb juhatusele esitada piisava ajavaruga muuhulgas rahatrahvi määramise otsuse projekt, ei saa

tõendada pelgalt korra olemasolule ega kohtuvälise menetleja esindaja kohtuistungil antud seletustele

viidates. Menetlusalusel isikul ja kohtul peab olema võimalus veenduda, et otsuse tegi pädev

kohtuvälise menetleja ametnik või kollegiaalorgan. Eelöeldu tähendab, et kui kohtuvälise menetleja

lahend vormistatakse protokollilise otsusena, peab selle kujunemine olema hilisema menetluse käigus

kontrollitav. Protokollis on võimalik fikseerida näiteks see, et väärteootsus põhineb kollegiaalorgani

liikmetele eelnevalt tutvumiseks esitatud ja protokollile lisatud lahendi eelnõul, mis täielikult või

osaliselt heaks kiideti. Viimati märgitud juhul peab protokollist nähtuma, millises osas ja missuguste

muudatustega kollegiaalorgan otsuse vastu võttis.

10.3 Arvestades eeltoodut nõustub kriminaalkolleegium kaitsja ja maakohtu seisukohaga, mille

kohaselt ei vasta Finantsinspektsiooni juhatuse protokolliline otsus AS-i EEREIF Management

karistamise kohta VTMS § 74 lg 1 nõuetele. Kohtuvälise menetleja lahendina ei saa käsitada

Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe allkirjastatud väärteootsust, kuna kohtumenetluses pole

tuvastatud selle vastuvõtmist pädeva kohtuvälise menetleja volituse alusel.

11. Finantsinspektsioon leiab täiendavalt, et maakohtule esitatud kaebuses ei vaidlustatud juhatuse

pädevusega seonduvat, mille tõttu oli kohtuvälise menetleja jaoks ootamatu, et kohtuliku arutamise

tulemina seati seda küsimust puudutavate asjaolude tõendatus kahtluse alla. Kassaatori arvates

pidanuks kohus lähtuvalt VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud uurimispõhimõttest tegema kohtuvälisele

menetlejale ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Kriminaalkolleegium eelnevate väidetega ei

nõustu.

Maakohtule

esitatud

kaebuses

osutas

menetlusalune

isik

ühemõtteliselt,

et

Finantsinspektsiooni juhatuse erakorralise koosoleku protokollis ei kajastu VTMS § 74 lg-s 1

sätestatud andmeid, tehes järelduse, et kollegiaalorgan AS-i EEREIF Management karistamise kohta

väärteootsust ei teinud. Samuti tõi kaebaja esile otsuse allkirjastamisega seotud minetused, millest

johtuvalt pidi menetlusaluse isiku positsioon kohtuvälise menetleja jaoks juba kaebuse pinnalt olema

arusaadav. Kõnealuste väidete osas ongi Finantsinspektsioon kaebusele esitatud kirjalikus vastuses

omapoolsed

argumenteeritud

seisukohad

esitanud,

lisades

vastusele

ka

asjassepuutuvad

dokumentaalsed tõendid. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt küsitles kohus kohtuvälise menetleja

esindajaid seoses juhatuse otsuse vastuvõtmise ja Finantsinspektsiooni sisemise töökorraldusega

põhjalikult, tehes ühtlasi ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Vastavalt kohtuistungi

protokollile Finantsinspektsioon kohtuliku uurimise lõpetamisel taotlusi ega tõendeid esitada ei

soovinud. Kirjeldatud põhjustel pole etteheide maakohtu otsuse üllatuslikkuse kohta põhjendatud.

III

12. Olukorras, kus Finantsinspektsiooni juhatuse protokolliline otsus ei vasta VTMS § 74 lg 1

nõuetele ja ka juhatuse esimehe allkirjastatud väärteootsuse näol ei saa rääkida pädeva kohtuvälise

menetleja lahendist, sedastas maakohus õigesti, et kõnealused minetused on vaadeldavad

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena ning seetõttu tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada.

Kaitsja arvates rikkus maakohus seejärel uut otsust tehes VTMS § 123 lg 2 nõudeid, kuid selle

seisukohaga pole alust nõustuda.

13. VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab

ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks

olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise

menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada apellatsioonimenetluse

analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise

menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus tuvastab VTMS § 29 lg-s 1 loetletud

väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib kohus jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2-

9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1

loetletud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust

läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2-7 loetletud küsimused

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-66-06, p 6).

14. Tuvastatud väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine pole praeguses asjas kaasa toonud selliseid

tagajärgi, mis tingiksid väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 kohaselt. Samuti pole arutatava

väärteoasja tehiolud võrreldavad Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-86-07

käsitlemist leidnud menetlusõigusliku olukorraga, millele osutab kaitsja. Kõnealuses kohtuasjas

tunnistas Riigikohtu üldkogu ühistranspordiseaduse § 5411 lg 3 ning VTMS § 9 p 3 ja § 10 lg 5 PS §-

dega 3, 10, 13 ja 14 vastuolus olevaks, asudes seisukohale, et AS Ühisteenused töötajail puudus

pädevus menetlusaluse isiku käitumises väärteo tunnuseid tuvastada. Kuna tõendamiseseme

asjaolusid saab väärteomenetluses tuvastatuks lugeda üksnes kohtuväline menetleja, tugines üldkogu

väärteomenetluse lõpetamisel VTMS § 29 lg 1 p-le 1 (vt viidatud otsuse punkt 27).

Kriminaalkolleegium

märgib,

et

üldkogu

otsuses

kirjeldatud

rikkumise

kõrvaldamine

kohtumenetluses pole erinevalt praegusest väärteoasjast võimalik. Juhul, kui väärteoasja menetleb

kohtuvälises menetluses selleks pädevust mitteomav isik, ei saa kohus hilisemas menetluses tugineda

ka kohtuvälises menetluses kogutud tõenditele ja menetlusdokumentidele, sh väärteoprotokollile.

Kirjeldatud olukorras puudub maakohtul rikkumise kõrvaldamiseks vajalik pädevus muuhulgas

seetõttu, et vastavalt VTMS §-le 87 on väärteoasja arutamise piirid seotud väärteoprotokolli

olemasolu ja selle ulatusega. Arutatavas väärteoasjas tegi maakohus aga kindlaks, et väärteoprotokoll

vastab VTMS § 69 nõuetele, selle koostas kohtuvälise menetleja pädev ametnik ja pädevaks

kohtuväliseks menetlejaks oli Finantsinspektsioon. Minetuseks on aga asjaolu, et kohtuvälise

menetleja kollegiaalorgani otsus ei vasta VTMS § 74 nõuetele. Arvestades, et rikkumise

kõrvaldamine kohtumenetluses oli võimalik, juhinduski kohus põhjendatult VTMS § 132 p-st 2, mille

kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või

osaliselt ning teha uue otsuse siis, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Menetlusaluse

isiku süüditunnistamisel tugineti väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele ja kergendati võrreldes

kohtuvälise menetleja lahendiga AS-le EEREIF Management määratud karistust. Seetõttu on

vaidlustatud otsuse tegemisel järgitud ka VTMS § 132 p-s 2 sisalduvat reformatio in peius keelu

põhimõtet.

15. Seejuures pole põhjendatud kaitsja seisukoht, et kuna väärteoprotokollis sisalduvad väited ja

järeldused tuginevad muuhulgas lubamatule tõendile, s.o AS-i EEREIF Management kaitsja ütlustele,

pole väärteoprotokolli näol tegemist õiguspärase menetlusdokumendiga ning kohus ei saanud otsuse

tegemisel sellest lähtuda. Kolleegium selgitab, et üldmenetluses koostatav väärteoprotokoll on

olemuslikult võrreldav kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga. Menetlusdokumendina

täidab

väärteoprotokoll

eeskätt

informeerimis-

ja

piiritlemisfunktsioone

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-80-06, p 6.3 ja 7. detsembri 2007. a

otsus asjas nr 3-1-1-84-07, p 10). Seega ei too asjaolu, kas mõni väärteoprotokollis loetletud

tõenditest tunnistatakse hilisemas menetluses lubamatuks, kaasa väärteoprotokolli ebaseaduslikkust

ega tähenda ühtlasi keeldu väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele tugineda.

16. M. Laarmaa kohtuvälises menetluses antud ütluste osas märkis maakohus põhjendatult, et

tegemist on lubamatu tõendiga, kuivõrd sellel isikul puudus VTMS § 18 lg 3 kohaselt õigus

menetlusaluse isiku nimel ütlusi anda. Kirjeldatud põhjusel ei oleks kohtuväline menetleja tohtinud

otsuse tegemisel tema ütlustele tugineda. Finantsinspektsiooni kassatsioonis neid järeldusi ka ei

vaidlustata, kuid samas on õige kassaatori seisukoht, et otsustamaks, kas kõnealusele tõendile

tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena, oleks tulnud hinnata, kas see tõi

kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu otsuse tegemise (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

25. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-85-08, p 14.2). Maakohtu otsuse pinnalt pole ühemõtteliselt

arusaadav, kas kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel M. Laarmaa ütlustele tuginemist saab

eraldiseisvalt vaadelda väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena ja kui see on nii, siis millisel

põhjusel. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellel ebaselgusel väärteoasja lõpliku lahendamise

seisukohalt siiski olulist tähtsust, sest kohtuvälise menetleja lahendis ilmnenud muude puuduste tõttu

oli maakohus igal juhul õigustatud kohtuvälises menetluses tehtud otsuse tühistama.

17. Sedastades, et väärteoasjas on võimalik teha uus otsus, põhistas maakohus kriminaalkolleegiumi

hinnangul jälgitavalt, millistele tõenditele tuginevalt ja miks ta leiab, et AS EEREIF Management

pani toime IFS § 307 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Samuti on kohus kooskõlas

väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega näidanud, kes füüsilise isikuna teo toime pani ning miks

on see tegu omistatav juriidilisele isikule. Vaidlustatud otsuses osutati ka tõenditele, mis kummutavad

kaitsja väite avaliku fondi vara puhasväärtuse määramise sisemiste protseduurireeglite

avalikustamisest muu nime all. Soovides sellega seonduvatele tõenditele teistsuguse hinnangu

andmist, taotleb kassaator sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist, millise küsimuse

lahendamine pole KrMS § 363 lg 5 kohaselt kassatsioonikohtu pädevuses.

18. Veel leiab kaitsja, et rahandusministri 17. juuni 2010. a määruse nr 39 „Investeerimisfondi vara

puhasväärtuse määramise kord“ § 4 lg 4 on vastuolus PS § 3 lg-ga 1 ja § 94 lg-ga 2 ning oleks tulnud

jätta kohaldamata. Kriminaalkolleegium seda seisukohta põhjendatuks ei pea.

18.1 Vastavalt väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele heidetakse AS-le EEREIF Management

ette IFS § 242 lg 1 ja rahandusministri 17. juuni 2010. a määruse nr 39 „Investeerimisfondi vara

puhasväärtuse määramise kord“ § 4 lg 4 nõuete rikkumist, mis seisnes fondivalitseja veebilehel

avaliku fondi vara puhasväärtuse määramise sisereeglite avalikustamata jätmises. Vastavalt IFS § 242

lg-le 1 peab fondivalitseja investeerimisfondide seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud

andmeid avaldama ja kättesaadavaks tegema fondivalitseja asukohas, tema filiaalides ning

fondivalitseja veebilehel või konsolideerimisgrupi, millesse fondivalitseja kuulub, veebilehel või

fondi puhul, mille osakute või aktsiatega kaubeldakse Eestis registreeritud reguleeritud turul, selle

turu korraldaja veebilehel. Rahandusministri määrus on kehtestatud IFS § 142 lg-s 2 ja § 204 lg-s 1

sisalduvate volitusnormide alusel ning määruse § 4 lg-s 4 sätestatakse, et avaliku fondi vara

puhasväärtuse määramise sisereeglid avalikustatakse IFS § 242 lg-s 1 sätestatud korras.

18.2 Kaitsja märgib iseenesest õigesti, et IFS § 242 lg 1 on rakendatav koostoimes rahandusministri

määruse § 4 lg-ga 4, kuna seaduse kõnealune säte ei näe eraldivõetult ette kohustust avaliku fondi

vara puhasväärtuse määramise sisereeglite avalikustamiseks. Eelöeldu ei tähenda siiski kassaatoriga

nõustumist selles, et rahandusministri määruse § 4 lg 4 on põhiseadusega vastuolus.

Kriminaalkolleegium leiab, et kuivõrd kohustus avaldada ja teha kättesaadavaks investeerimisfondide

seaduses ning selle alusel antud õigusaktides sätestatud andmed tuleneb IFS § 242 lg-st 1 ja

rahandusminister on vastavalt seaduses sisalduvale delegatsiooninormile pädev täpsustama,

missugused avalikustamisele kuuluvad andmed on, saab praeguse kohtuasja puhul rääkida eeskätt

seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmisest. Eeltoodud põhjustel kolleegium kaitsja väidetega

rahandusministri määruse § 4 lg 4 põhiseadusevastasuse kohta ei nõustu ja leiab, et menetlusaluse

isiku süüditunnistamisel IFS § 307 lg 1 järgi pole väärteomenetlusõigust rikutud.

19. Finantsinspektsiooni kassatsioonis on vaidlustatud ka menetlusalusele isikule mõistetud karistust.

Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kuigi väärteoasja materjalist nähtuvalt AS-i

EEREIF Management seaduslik esindaja väärteo toimepanemist tunnistas, ei ole pelgalt süü

omaksvõtt karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Samas võttis maakohus

karistust kergendava asjaoluna põhjendatult arvesse õigusrikkumise kõrvaldamisele kulunud aega.

Nimelt nähtub väärteoasja materjalist, et menetlusalune isik tegi väärteomenetluse alustamise järgselt

menetlejaga aktiivselt koostööd, aidates välja selgitada vajalikke asjaolusid ja võttis seejärel

tarvitusele meetmed rikkumise kõrvaldamiseks. Tulenevalt KarS § 56 lg-s 1 sätestatud põhimõtetest

põhistas kohus ülejäänud karistuse mõistmise aluseks olevaid asjaolusid küllaldaselt ja jälgitavalt,

millest johtuvalt vastab menetlusalusele isikule mõistetud karistus tema süü suurusele, isikut

iseloomustavatele andmetele ja eripreventiivsetele eesmärkidele.

IV

20. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 3 muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Harju Maakohtu 22. veebruari 2013. a otsuse põhiosa, jättes sellest välja põhjendused, mis

puudutavad Finantsinspektsiooni juhatuse pädevust otsustada FIS § 18 lg 2 p 6 kohaselt üksnes isiku

suhtes kohtuvälise menetleja lahendi tegemise üle ja et VTMS §-le 74 vastava otsuse või menetluse

lõpetamise lahendi tegemise volitused on kohtuvälise menetleja ametnikul. Muus osas jätab

kolleegium maakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonid rahuldamata.

21. Menetlusaluse isiku kaitsja on esitanud taotluse AS-le EEREIF Management väärteomenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks 3948 euro ja 36 sendi suuruses summas (sh käibemaks).

Vastavalt VTMS §-le 23 hüvitatakse väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja

5-6 sätestatud alustel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega

tasu

kohtu

määruse

alusel

riigi-

või

kohaliku

eelarve

vahenditest.

Kuna

kriminaalkolleegium jätab maakohtu otsuse AS-i EEREIF Management süüditunnistamises ja

karistamises sisuliselt muutmata, tuleb rahuldamata jätta ka taotlus valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamiseks.

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi