3-1-1-84-13 · Riigikohus

Konkureeriv arvamus

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. oktoobri 2013. aasta otsuse nr 3-1-1-84-13

juurde

1. Leian kokkuvõttes, et Riigikohtu selles otsuses (edasiselt Otsus) on kõiki olulisi asjaolusid

võimalikult igakülgselt kaalutud ja kehtiva regulatsiooni ( pean siinjuures silmas

finantsinspektsiooni seadust - edasiselt FIS, aga ka Finantsinspektsiooni juhatuse otsusega

kinnitatud kohtuvälise väärteomenetluse asjaajamise korda - edasiselt Kord) pinnalt üsna

keerukas õigusolustikus tõlgendamise teel välja pakutud võimalikult optimaalne lahendus.

2. Samas on mul kahtlusi selles, et kas kehtiva regulatsiooni enesega on ikka kõik kõige paremas

põhiseaduslikus korras. Need kahtlused seonduvad konkreetsemalt järgmiste asjaoludega.

2.1. FIS üldsätetest (I peatükk) lähtuvalt on põhjust väita, et selle seaduse reguleerimisesemeks

on halduse sfääri paigutuv riiklik finantsjärelevalve. Tõsi: FIS §-st 1 lähtuvalt on selle

seaduse reguleerimisesemes veel ka “Finantsinspektsiooni õiguslik seisund, tegevuse alused,

sealhulgas rahvusvahelise koostöö korraldus, ning tema rahastamise alused ja kord”. Samas

nähtub FIS § 5 tekstist üheselt, et ka kõik inspektsiooni tööpõhimõtted on suunatud eranditult

vaid finantsjärelevalvele.

2.2. Süüteomenetlused aga ei ole mingil juhul käsitatavad (haldusliku) järelevalvelise

tegevusena. Süüteomenetlused on hoopis kohtumenetluse alaliigid. Seda põhimõttelist

seisukohta

ei

saa

väärata

ka

tõsised

praktilised

raskused

järelevalvelise-

ja

süüteomenetlusliku tegevuse piiritlemisel. Täiesti kindel on see, et kooskõlas PS § 104 p-s 14

sätestatuga peavad kohtumenetluse seadused, nii nagu teisedki konstitutsioonilised seadused,

olema vastu võetud Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Kuigi selle nõude täitmine ja

sealhulgas ka kohtumenetlust reguleerivate normide piiritlemine on meil tekitanud mitmeid

probleeme (vt PS kommentaaride kolmas väljaanne 2012, lk 641-642 p-d 24 ja 25), võib

käesoleval ajal lugeda üldtunnustatuks vähemalt kahte järgmist seisukohta:

2.2.1. esiteks seda, et kohtumenetlusega seonduvat tuleks (muuhulgas olulisel määral ka

õigussüstemaatilisel põhjusel) maksimaalselt reguleerida kohtumenetluse seadustikes;

2.2.2. teiseks seda, et kui erandlikult on olemuslikult kohtumenetlusliku mateeria paigutatud

seadusse, mis ei ole kohtumenetluse seadus, vaid mingi muu seadus, siis saab selline

regulatsioon olla põhiseadusega kooskõlas vaid siis, kui see muu seadus on vastu võetud

Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Olemuslikult kohtumenetluslik norm, mida ei ole

kehtestatud PS §-s 104 ettenähtud korras ei saa olla põhiseaduspärane.

2.3. Käesolevas kohtuasjas on kohtumenetluse mõlemad pooled (vt Otsuse p-d 4.2.5 ja 5.4)

kinnitanud, et FIS § 18 lg 2 p 6 on VTMS § 10 suhtes erinorm. Seega on mõlemad pooled

seisukohal, et FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestatu (aga siit loogiliselt edasi minnes ka Korra p-s 3.1.

sisalduv) on käsitatav kohtumenetlusõigusliku normina. Kookõlas eelnevalt p-s 2.2.2

märgituga saaks kõnealune nn erinorm olla põhiseadusega kooskõlas vaid siis, kui see oleks

vastu võetud PS §-s 104 silmaspeetavas korras. FIS aga ei ole vastu võetud Riigikogu

koosseisu häälteenamusega.

3. Otsuse p-s 9.1 on asutud seisukohale, et finantsinspektsiooni seaduse esemeks oleva valdkonna

spetsiifikat

arvestades

tagab

karistusliku

otsustuspädevuse

andmine

kollegiaalorganile

(Finantsinspektsiooni juhatusele) kõige paremini menetlusaluse isiku huvide ja õigustega

arvestamise. Nimelt saavat just sellise kollegiaalorgani poolse karistamise kaudu vähendada

otsuste langetamise mõjutamise riski või kaasata otsustusprotsessi enamal hulgal kompetentseid

kohtuvälise menetleja ametnikke. Kuna VTMS § 10 reguleerivat esmajoones vaid kohtuvälise

menetleja sisemise otsustuspädevuse delegeerimise ja ametniku volituste tõendamise korda, ei

hälbivat FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestatu väärteomenetluse kõnealuse sätte eesmärgist.

3.1. Puuduvad veenvad põhjendused selle kohta, miks on kõnealuse valdkonna spetsiifika

sedavõrd eripärane, et see peab ainsa erandina kogu väärteomenetluse süsteemis tingima

kollegiaalset karistusotsuse tegemist kohtuvälises menetluses.

3.2. Karistusotsuste tegemise kollegiaalsel vormil on kahtlemata omad eelised kohtumenetlustes.

Kohtuvälises menetluses ei pruugi aga sellised eelised enam samavõrd ilmsed olla. Võib ju

iseenesest ehk küll loota, et Finantsinspektsiooni juhatuse kõik liikmed on läbinud piisava

õigusalase koolituse; et nad tunnevad end koduselt nt karistusõiguse üldosa küsimustes ja et

nad on pidevalt kursis ka vastava kohtupraktikaga. Tegelikkus aga on paraku selline, et

kõnealast väärteomenetluslikku pädevust on õigem oodata ja nõuda siiski konkreetselt

kohtuvälise menetleja ametnikult. Ja just seda ongi silmas peetud VTMS § 10 lg-s 1

sätestatus, mille kohaselt osaleb kohtuväline menetleja väärteomenetluses konkreetse

ametniku kaudu.

4. Kõiki eelnevalt nimetatud muresid seoses FIS § 18 lg 2 p 6 "erinormilise olemusega" võiks ju

pidada vaid pelgalt teoreetilisteks, kui need mured ei oleks end ilmutanud kõige ehtsamal kombel

käesolevas kohtuasjas. Nii näiteks on just sellest kõnealusest erinormist (aga ka Korrast

tervikuna) lähtuvalt alguse saanud segadus nii menetlustähtaegade arvutamisel (vt otsuse p 3.1.)

kui ka juhatuse ning juhatuse esimehe pädevuse piiritlemisel (vt Otsuse p 3.5.).

5. Arvestades seda, kuivõrd oluliseks regulatiivseks aktiks on Finantsinspektsioon pidanud Korda,

tuleks põgusalt peatuda ka sellega seonduvatel probleemsetel momentidel. Diskuteerimata

sedalaadi siseregulatiivse dokumendi vajalikkuse üle ei tohiks siiski unustada, et ka

väärteoasjades, mida menetleb Finantsinspektsioon tuleb eeskätt lähtuda ikka VTMS-st ja

menetlustoimingute tegemisel viidata ikka VTMS konkreetsetele sätetele. Eriti siis, kui ilmneb

lahknevus või suisa vastuolu VTMS-s ja Korras sätestatu vahel.

Eerik Kergandberg

riigikohtunik