3-2-1-96-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-96-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. oktoober 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Raul Markuse hagi Kalev Sildva vastu aktsiate

omandiõiguse tunnustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-17469

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kalev Sildva ja OÜ KETAL VÕRU ühine kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

447 eurot 38 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Raul Markus, esindaja vandeadvokaat Anto Kasak

Kostja Kalev Sildva, esindaja vandeadvokaat Kenno Vilippus

Kolmas isik kostja poolel OÜ KETAL VÕRU (registrikood

10769150), esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel

Asja läbivaatamise kuupäev

23. september 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kassatsioonkaebus OÜ KETAL VÕRU osas läbi vaatamata.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-17469 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Menetluskulud Riigikohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.

5. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjonist 100 (ükssada) eurot Advokaadibüroo

Vilippus Polman Partnerid OÜ-le (konto nr 17001440351, Nordea Bank Finland Plc Eesti

filiaal) ja 100 (ükssada) eurot Advokaadibüroo Narlex OÜ-le (konto nr 332160920002, Danske

Bank A/S Eesti filiaal).

6. Jätta toimikusse võtmata Raul Markuse esitatud tõend – müügilepingu ärakiri.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raul Markus (hageja) esitas 13. aprillil 2004 Tallinna Linnakohtule hagi Juhannes-Ervi Sildva

(J. Sildva) vastu. Hageja palus tunnustada enda omandiõigust kahele Aktsiaseltsi Kagu-Eesti Turvas

(KET) aktsiale, mis on Eesti Väärtpaberite Keskregistris (EVK) registreeritud J. Sildva nimele, ja

kohustada EVK-d kandma nimetatud aktsiate omanikuna EVK-sse hageja.

16. aprillil 2004 tagas Tallinna Linnakohus hageja avalduse alusel hagi ja seadis EVK-s

vaidlusalustele aktsiatele käsutamise keelamiseks keelumärke.

3. mail 2004 liitis Tallinna Linnakohus J. Sildva taotlusel asja ühte menetlusse hageja hagidega Alar

Antsovi, Mait Juhansoni, Kadri Juhansoni ja Ossip Kuusi vastu. 10. juunil 2005 kaasas Tallinna

Linnakohus liidetud menetlusse kolmanda isikuna kostjate poolel OÜ KETAL VÕRU (KV).

28. septembri 2005. a määrusega eraldas Tallinna Linnakohus J. Sildva surma tõttu 28. juunil 2004

hagi tema vastu uuesti iseseisvasse menetlusse ja peatas menetluse kuni õigusjärglase

kindlakstegemiseni. 21. augusti 2006. a määrusega uuendas asja edasi menetlenud Harju Maakohus

menetluse, peatades menetluse samal põhjusel 15. detsembril 2006 uuesti. 4. septembri 2008. a

määrusega uuendas Harju Maakohus asja menetluse taas ja asendas kostja J. Sildva tema

õigusjärglase Kalev Sildvaga (kostja).

17. novembril 2008 esitas KV taotluse lubada tal astuda menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda

isikuna kostja poolel. 21. novembril 2008 kaasas Harju Maakohus menetlusse KV iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna kostja poolel.

2. Hageja väitel sõlmis ta 16. jaanuaril 2001 J. Sildvaga aktsiate müügilepingu, mille järgi müüs

J. Sildva hagejale kaks KET-i esitajaaktsiat. Müügilepingu esemeks olnud aktsiatähed andis J. Sildva

hagejale üle 16. jaanuaril 2001, mistõttu sai hageja aktsiad müügilepingu sõlmimise päeval endale.

Pärast aktsiate registreerimist EVK-s sai hageja teada, et teda ei ole aktsionärina registrisse kantud ja

aktsiate omanikuks on EVK järgi ikka veel J. Sildva. Seega on EVK kanne vale.

Hageja on saanud aktsiate omanikuks ka juhul, kui hageja ja J. Sildva sõlmisid aktsiate võõrandamise

kokkuleppe pärast seda, kui J. Sildva oli need juba väidetavalt võõrandanud KV-le. Pooltel ei ole

keelatud varem sõlmitud kokkuleppeid tagantjärele vormistada. Lisaks kuulus aktsiate nõudeõigus

hagejale, kuna ta sõlmis müügilepingu J. Sildvaga enne, kui see sõlmis lepingu KV-ga. Sama kehtib,

kui leping hagejaga sõlmiti pärast lepingut KV-ga, kuna KV osakapitali suurendamine on

vaidlustatud ja võimalik, et langeb ära kostja alus aktsiate üleandmiseks KV-le.

Kui J. Sildva võõrandas hagejale aktsiad ajal, kui need kuulusid juba KV-le, on hageja omandanud

aktsiad heauskselt asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 1 alusel. Hageja ei teadnud ega pidanudki teadma,

et J. Sildva on võõrandanud aktsiad KV-le. Isegi kui J. Sildva võõrandas aktsiad 2002. a juunis KV-le,

sai ta oktoobris 2002 aktsiad tagasi ja võis need müüa hagejale. Kui kohus leiab, et aktsiate

omandiõigus ei läinud 2001. a jaanuaris üle hagejale, tuleb aktsiad mõista välja KV-lt.

3. Kostja ei tunnistanud hagi ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. KV

toetas kolmanda isikuna kostja seisukohti.

Kostja ja KV arvates ei ole hageja vaidlusaluseid aktsiaid omandanud. Hageja viidatud leping on

allkirjastatud 2002. a detsembris. Müügilepingu järgi ostis hageja esitajaaktsiaid, mitte nimelisi

aktsiaid ega nõudeõigust aktsiatele. Selle järgi olid lepingu esemeks esitajaaktsiad nimiväärtusega

3500 krooni, hagile lisatud aktsiatähe nimiväärtus on aga 2500 krooni. J. Sildva võõrandas aktsiad

20. juunil 2002 KV-le mitterahalise sissemaksena KV osa eest. Esitajaaktsia omandamine üksnes

aktsiatähe üleandmisega ja omandamiskokkuleppeta ei ole võimalik. 2002. a detsembris aga ei olnud

esitajaaktsiate omandi ülemineku kokkulepet enam võimalik sõlmida. Tagantjärele kuupäevaga

lepingute sõlmimine ei ole lubatud, kui selle eesmärgiks on kahjustada kolmandate isikute õigusi.

Pealegi ei saanud lepingu pooled 2002. a detsembris kokku leppida, et aktsiad läksid hagejale üle

16. jaanuaril 2001, sest 2002. a detsembris ei tulenenud esitajaaktsiatest enam õigusi. Hageja ei

saanud 2002. a detsembris omandada ka nõudeõigust aktsiatele. Hageja ei ole esile toonud, kuidas

mõjutaks KV osakapitali suurendamise registreerimata jätmine J. Sildva tehingut KV-ga.

Ka ei saanud hageja aktsiaid heauskselt omandada, sest need ei kuulunud väidetavale võõrandajale.

Vallasasja heauskse omandamise sätted praegusel juhul ei kohaldu. Lisaks ei olnud hageja heauskne.

Hageja ei ole esitanud aktsiate väljanõudmise nõuet KV vastu. 2002. a lõpus toimunud EVK

muudatused, mille tulemusena kanti KET aktsionäridena EVK-sse KV asemel väikeaktsionärid, oli

põhjustatud Anto Kasaku eksitavast tegevusest. Hageja üritas aktsiaid saada tagantjärele, sest teadis,

et dokumentide koostamise ajal ta neid enam omandada ei saanud.

4. Harju Maakohus jättis 18. septembri 2012. a otsusega hagi rahuldamata. Lisaks tühistas maakohus

hagi tagamise ja jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et J. Sildvale kuulusid enne 16. jaanuari 2001 KET-i

esitajaaktsiad nr 15 ja 16, ega ka selle üle, et J. Sildva sõlmis hagejaga aktsiate müügilepingu,

märkides lepingu kuupäevaks 16. jaanuari 2001. Tunnistajate ütlustega tsiviilasjas nr 2-04-348 on

tõendatud, et väikeaktsionärid (sh J. Sildva) kirjutasid KET-i aktsiate müügilepingule tegelikult alla

2002. a detsembris. Seda seisukohta kinnitab ka kriminaalmenetluse lõpetamine hageja vastu

põhjusel, et kahtlustatava süü ei olnud suur ja puudus avalik menetlushuvi. Hageja määrust ei

vaidlustanud.

Hageja ei saanud 2002. a detsembris J. Sildvalt omandada ka nimelisi aktsiaid. Aktsiate

müügilepingu p-st 1 nähtub, et lepingu objektiks olid KET-i esitajaaktsiad nimiväärtusega

3500 krooni. Lepingust ei nähtu, et hagejale oleks loovutatud nimelised aktsiad või nõudeõigus

aktsiatele. 2500-kroonise aktsiatähe valduse saamisega ei saa tõendada 3500-krooniste aktsiate

omandamist. 20. juunil 2002 sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise lepingust nähtuvalt andis

J. Sildva aktsiad üle KV-le. Seega olid aktsiad juba 20. juunil 2002 võõrandatud KV-le. Aktsiad ei

saanud hagejale üle minna ka seetõttu, et esitajaaktsiad ei olnud Eesti väärtpaberite keskregistri

seaduse (EVKS) § 88 lg-te 5 ja 9 järgi 2002. a detsembris enam vabalt võõrandatavad ja need pidid

olema vahetatud nimelisteks aktsiateks. KET-i aktsionärid otsustasid 12. aprillil 2001 muuta põhikirja

ja viia see esitajaaktsiate osas vastavusse seadusega. Muu hulgas loeti alates põhikirja muudatuste

äriregistrisse kandmisest sätestatuks, et aktsiaseltsil on ühte liiki nimelised aktsiad, mille nimiväärtus

on 3500 krooni, ning aktsiatest tulenevad õigused kuuluvad aktsiaraamatusse kantud aktsionärile.

Hageja ei saanud aktsiaid omandada ka heauskselt. Tõendatud on, et aktsiate müügilepingule märgiti

tahtlikult vale kuupäev. Kokkukorjamata jäänud esitajaaktsia võõrandamisel ei andnud see

omandajale aktsiast tulenevaid õigusi.

Rahuldada ei saa hageja nõuet aktsiate väljamõistmiseks KV-lt, kuna KV ei ole kostjaks.

Kuna hagi esitati enne 1. jaanuari 2006, kohaldub sellele eelnenud menetluskulude jaotamise ja

kindlaksmääramise kord. Kuna pooled ei ole enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekirja ega

kuludokumente esitanud, olgugi et kohus juhtis sellele tähelepanu, jättis maakohus kulud poolte endi

kanda.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja ja kolmanda isiku kanda.

Kostja ja kolmas isik vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. märtsi 2013. a otsusega Harju Maakohtu otsuse ning

rahuldas hagi ja tunnustas hageja omandiõigust vaidlusalustele aktsiatele. Menetluskulud jättis

ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi tuvastas maakohus õigesti, et aktsiate müügileping sõlmiti 2002. a

detsembris. Tehingu objektiks oli osalus, mille moodustasid kaks J. Sildva nimele registreeritud KET-

i aktsiat. Lepingu eseme nimetamine esitajaaktsiateks ei väära poolte tahet sõlmida 2002. a

detsembris leping J. Sildvale kuulunud KET-i osaluse võõrandamiseks hagejale. Võlaõigusseaduse

(VÕS) § 29 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ei saa aktsiate müügilepingu tõlgendamisel lähtuda selles

kasutatud terminist „esitajaaktsia", vaid tehingu tegemise soovist lähtudes tuleb arvestada nende

KET-i aktsiatega, mis 2002. a detsembris J. Sildvale tegelikult kuulusid. Kuna esitajaaktsiaid ei

saanud alates 1. jaanuarist 2002 enam müüa, said lepingupooled teha tehingu üksnes nimeliste

aktsiatega. Seda, et pooled pidasid lepingus silmas nimelisi aktsiaid, kinnitab ka lepingus aktsiate

nimiväärtuse 3500 krooni märkimine esitajaaktsiate nimiväärtuse 2500 krooni asemel.

KV ainuosaniku 20. juuni 2002. a otsuse alusel ei märgitud selles ettenähtud tingimustel ja ajaks

kõiki osasid ja osakapitali suurendamine jäi ära. Seega tuli mitterahalise sissemakse esemeks olnud

KET-i aktsiad üleandjatele tagastada. Kui osakapitali suurendamine jääb äriregistrisse kandmata,

tuleb märkimislepingu alusel tehtud sissemakse lugeda aluseta saaduks ja sissemakse selle teinud

isikule tagastada. J. Sildva nõue tagastada mitterahaline sissemakse muutus sissenõutavaks juba

2002. a-l. Lähtudes mh äriseadustiku (ÄS) § 228 lg-st 2, mille järgi kuuluvad aktsiast tulenevad

õigused isikule, kes on aktsionärina kantud aktsiaraamatusse, ja pidades silmas, et

alates 10. oktoobrist 2002 oli aktsiate omanikuna EVK-sse kantud J. Sildva, võis J. Sildva need

2002. a detsembris hagejale võõrandada. Seetõttu tuleb hagi rahuldada ja tunnustada hageja

omandiõigust vaidlusalustele aktsiatele, mis on EVK-s seni registreeritud J. Sildva nimele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja ja kolmas isik paluvad ühises kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta

jõusse Harju Maakohtu otsus.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on hagi aluseks kaks teineteist välistavat väidet: 1) hageja

omandas aktsiad 16. jaanuaril 2001, 2) aktsiad omandati 2002. a detsembris. Hageja nõue põhineb

asjaolul, et aktsiad omandati 16. jaanuaril 2001, kuid kohtud on tuvastanud, et see on vale.

Ringkonnakohus kohaldas valesti tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg-d 1 ja 2 ning pidas

ekslikult tehinguks toimingute kogumit, mis ei ole käsitatav tehinguna. Samuti kohaldas

ringkonnakohus vääralt VÕS § 29 lg-d 1 ja 2, kui jättis arvestamata enamikuga tõenditest, millest

nähtub, et 2002. a detsembris ei tehtud mingit tehingut, vaid loodi üksnes dokumentaalne tõend selle

kohta, nagu oleksid hageja ja J. Sildva sõlminud 16. jaanuaril 2001 aktsiate müügilepingu.

Ringkonnakohus jõudis ekslikule järeldusele, et lepingu objekti nimetamine esitajaaktsiateks ei väära

lepingupoolte tahet sõlmida 2002. aasta detsembris leping.

Ringkonnakohus märkis küll, et vaidluse all ei ole asjaolu, et alates 10. oktoobrist 2002 oli aktsiate

omanikuna registrisse kantud J. Sildva, kuid jättis vastamata vastuväidetele, et hageja teadis, et

J. Sildvale ei kuulu 2002. a detsembris KET-i aktsiaid. Vaidlusalused aktsiad kanti J. Sildva

väärtpaberikontole viimase teadmata hageja advokaadibüroos tegutsenud advokaadi A. Kasaku

tegevuse tulemusena, kes teadis, et KV ei ole aktsiaid J. Sildvale loovutanud.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Menetluskulud palub

hageja jätta solidaarselt kostja ja KV kanda. Hageja esitas uue tõendina KV osa müügilepingu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et KV kui kolmanda isiku osas tuleb kassatsioonkaebus jätta

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 682 lg 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja

täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRS) § 41 alusel läbi vaatamata. Samas

rahuldab kolleegium osaliselt kostja kassatsioonkaebuse ning tühistab TsMS § 691 p 2 alusel

ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kolleegium

heidab ringkonnakohtule ette materiaalõiguse normi väära tõlgendamist ja tuvastatud asjaoludele

ebaõige õigusliku hinnangu andmist (TsMS § 692 lg 1 p 1).

10. Kolleegium käsitleb esmalt KV seisundit menetluses ja põhjendab tema osas kassatsioonkaebuse

läbivaatamata jätmist (I). Edasi käsitleb kolleegium hageja nõuet (II) ning selle aluseks olevaid

asjaolusid ja nende tuvastamist (III). Seejärel analüüsib kolleegium aktsiate võõrandamisel kehtivaid

reegleid (IV) ja käsitleb tuvastatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmist (V). Lõpetuseks käsitleb

kolleegium menetluslikke probleeme ja teeb menetluslikud otsustused (VI).

I

11. Kolleegium märgib esmalt, et KV on toimiku andmetel eksitavalt kaasatud menetlusse kaks

korda.

Nimelt liitis alguses hageja hagisid väikeaktsionäride (sh J. Sildva) vastu menetlenud Tallinna

Linnakohus asjad 3. mail 2004 ühte menetlusse (I kd, tl 19). Seejärel kaasas linnakohus 10. juuni

2005. a määrusega liidetud asjade menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel KV (I kd, tl 23). Edasi

eraldas linnakohus 28. septembril 2005 hageja hagi J. Sildva vastu taas eraldi menetlusse (I kd, tl 18).

17. novembril 2008 esitas KV praeguses asjas taotluse lubada tal astuda menetlusse iseseisva nõudeta

kostja poolel (I kd, tl 128–130). 21. novembri 2008. a määrusega kaasas asja edasi menetlenud Harju

Maakohus KV menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel (I kd, tl 135–136).

12. Kaasates liidetud kohtuasja menetlusse kõigi kostjate poolel iseseisva nõudeta kolmanda isiku, ei

muutu kolmanda isiku menetluslik seisund ühe kostja suhtes asja eraldamisel eraldi menetlusse.

Seega oli KV tegelikult menetlusse kaasatud ka juba enne 21. novembrit 2008.

Tähendust ei ole sellel, et esmane kaasamine toimus enne 1. jaanuari 2006 kehtinud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS1998) alusel, kuna sellest ei tulenenud teistsugust

regulatsiooni. Pealegi sai KV tulenevalt TsMS §-st 6 alates 1. jaanuarist 2006 kolmanda isiku

seisundi kehtiva TsMS-i järgi.

13. Lisaks eksis maakohus KV-d 2008. a-l menetlusse kaasates vähemalt vormiliselt TsMS § 215 lg 4

vastu. Nimetatud säte näeb ette, et kui isik soovib menetlusse astuda iseseisva nõudeta kolmanda

isikuna, saab kohus rahuldada tema taotluse ja lubada tal menetlusse astuda. Kolmanda isiku saab

menetlusse kaasata TsMS § 216 lg 1 alusel üksnes poole taotlusel.

14. Pooled ei ole siiski esile toonud ja ka kolleegiumile ei nähtu asja materjalidest, et eelkirjeldatud

eksimused oleksid mõjutanud asja lahendamist.

KV on saanud oma seisukohad menetluses esitada. Tema seisukohad ja taotlused ei ole olnud

vastuolus kostja seisukohtadega, vaid nad on neid esitanud ühiselt ja üksteist täiendavalt, st kostja ja

KV seisukohti saab TsMS § 214 lg 2 alusel vaadelda ühtsetena.

15. KV osas tuleb kassatsioonkaebus aga jätta läbi vaatamata TsMSRS §-st 41 tulenevalt, mille järgi

ei ole iseseisva nõudeta kolmandal isikul asjas, milles ta kolmanda isikuna osales, tehtud lahendi

peale kaebuse esitamise õigust, kui ta astus menetlusse või kaasati sinna enne 1. jaanuari 2009.

See ei mõjuta aga kostja osas kaebuse lahendamist ega kaebuse sisu, kuna kostja ja KV esitasid

kaebuse ühiselt. Samuti lähtub kolleegium sellest, et KV toetab kaebuses esitatud kostja argumente.

II

16. Hageja palus tunnustada enda omandiõigust kahele KET-i aktsiale, mis on EVK-s registreeritud

J. Sildva nimele.

Tegemist on tuvastusnõudega, mille õiguslikuks aluseks saab olla TsMS § 368 lg 1. Kuna hageja

väidab, et aktsiad kuuluvad talle ja need on EVK-s registreeritud J. Sildva kui kostja õiguseellase

nimele, on hagejal hagi esitamiseks olemas õiguslik huvi.

17. Vaidluse esemeks olevad aktsiad on kehatute õigustena kajastatud väärtpaberitena VÕS § 917 lg 2

mõttes EVK-s. Seega ei ole tegemist asjadega (kehaliste esemetega) TsÜS § 49 lg 1 mõttes, millele

saab tuvastada asjaõiguslikult omandit AÕS § 68 lg 1 mõttes. Nii ei saa hagi lugeda ka asja valduse

väljaandmisele suunatud vindikatsioonihagiks AÕS § 80 mõttes (vt ka Riigikohtu 5. detsembri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 33).

18. Hageja palus algses hagis lisaks kohustada EVK-d kandma hageja EVK-sse kahe vaidlusaluse

aktsia omanikuna (I kd, tl 5).

Hageja ei ole seda nõuet esitanud EVK-d kui registrit pidava äriühingu (registripidaja) kui kostja

vastu. Kostjaks saaks olla registripidaja, mitte register kui selline. Samuti ei saaks hageja EVKS-i

järgi nõuda registripidajalt aktsia kuuluvuse kohta tehtud kande muutmist aktsiate kuuluvuse üle

peetavast vaidlusest tulenevalt. Kande muutmist on võimalik saavutada üksnes EVK-sse aktsionärina

kantud isiku (või tema õigusjärglase) tahteavaldusega kande tegemiseks registripidajale või selle

tahteavalduse asendamisega kohtulahendiga, kuna kande tegemine sõltub aktsiatele pretendeerivate

isikute vahelise vaidluse tulemusest.

Hageja saanuks lisaks aktsiate kuuluvuse tuvastamisele nõuda kostjalt tahteavaldust aktsiate omaja

kohta tehtud kande parandamiseks. Kuigi EVKS sellise nõude esitamise võimalust selgesõnaliselt ei

sätesta, saab seda järeldada eelkõige kande tegemist ja parandamist reguleerivatest EVKS § 12 lg-

test 1 ja 3 ning § 15 lg-st 1. Koos tahteavaldust andma kohustamisega saanuks hageja nõuda kostjalt

kande parandamiseks vajaliku tahteavalduse asendamist kohtulahendiga TsÜS § 68 lg 5 ja

täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 alusel (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-142-12, p-d 34, 35).

19. Edasises menetluses on hageja nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus nõudnud üksnes enda

omandiõiguse tunnustamist aktsiatele, st jätnud märkimata kohustamisnõude (vt nt I kd, tl 86; II kd,

tl 10, 93, 106, 147). Seda on hageja teinud ka täites maakohtu korraldust hagi tervikuna uuesti

formuleerida (II kd, tl 1, 10).

Kolleegiumi arvates pidanuks kohtud tulenevalt nõude erinevast sõnastamisest eri

menetlusdokumentides kohustama hagejat selgitama, kas ta on registripidaja kohustamise nõudest

loobunud või selle nõude tagasi võtnud, ja selle määrusega ka fikseerima. Hagist osaline loobumine

või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta

hagi muutmiseks (vt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 24). Siiski

tuleb selle kohta kohtul võtta selge seisukoht enne lõpplahendi tegemist kas või juba kostja

menetlusliku positsiooni selguse huvides (vt ka Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

50-13, p 15).

Kuna hageja on hagi tervikteksti esitanud kohustamisnõudeta, kohtud on lahendanud hagi selle

nõudeta ja pooled ei ole sellele vastuväiteid esitanud, lähtub kolleegium sellest, et hageja on

kohustamisnõude tagasi võtnud ja kohus selle vastu võtnud.

20. Maakohus leidis õigesti, et vaidlusaluseid aktsiaid ei saa välja mõista KV-lt, kuna hageja ei ole

KV kui kostja vastu nõuet esitanud.

III

21. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

· KET-il olid esitajaaktsiad nimiväärtusega 2500 krooni, mis 2001. a-l muudeti nimelisteks aktsiateks

nimiväärtusega 3500 krooni ja registreeriti EVK-s;

· hageja ja J. Sildva on kirjutanud alla aktsiate müügilepingu, mis kannab 16. jaanuari 2001. a

kuupäeva;

· 20. juunil 2002 sõlmis J. Sildva KV-ga mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu, mille järgi

võõrandas ta aktsiad KV-le selleks, et suurendada KV osakapitali;

· hageja valduses on aktsiate kohta välja antud esitajaaktsiatäht;

· aktsiad on EVK-s registreeritud J. Sildva nimele;

· kostja on surnud J. Sildva õigusjärglane.

22. Pooled (eelkõige hageja) on esitatud asjaolusid ja oma seisukohti menetluses korduvalt muutnud

ja täiendanud, kuid maakohus on muudatused vastu võtnud ning seega lähtub asjaolude muutmisest

ka kolleegium.

23. Kokkuvõttes on hageja tuginenud hagi esitades esmalt asjaolule, et ta sõlmis J. Sildvaga

16. jaanuaril 2001 müügilepingu vaidlusaluste aktsiate ostmiseks ja J. Sildva andis talle samal päeval

üle ka aktsiatähed, mistõttu hageja omandas aktsiad.

Alternatiivselt on hageja asunud seisukohale, et ta omandas vaidlusalused aktsiad isegi juhul, kui

hageja ja J. Sildva sõlmisid aktsiate võõrandamise kokkuleppe pärast seda, kui J. Sildva oli need

võõrandanud KV-le. Seejuures väidab hageja järgmist:

· pooled võisid tagantjärele vormistada varem sõlmitud kokkuleppe;

· KV osakapitali suurendamine on vaidlustatud ja võimalik on, et langeb ära J. Sildva alus aktsiate

üleandmiseks KV-le;

· hageja võis omandada aktsiad heauskselt, kuna ta ei teadnud aktsiate võõrandamisest KV-le;

· J. Sildva sai 2002. a oktoobris aktsiad tagasi;

· hagejal on aktsiate suhtes nõudeõigus.

24. Kolleegium ei nõustu kostja ja KV-ga, et hageja esitas vastuolulised seisukohad ja et

alternatiivsetele asjaoludele tuginemine on lubamatu. Seadus ei keela hagejat tugineda hagis

alternatiivselt asjaoludele, kui seda ei tehta vastuoluliselt.

Kolleegiumi arvates on hageja seisukohad esitatud küll alternatiivselt, kuid mõistetavalt ja ei ole

vastuolulised. Esmalt palub hageja hinnata, kas ta sõlmis aktsiate üleandmiseks lepingu 2001. a-l, ja

kui kohus sellega ei nõustu, siis palub hinnata alternatiivseid asjaolusid.

25. Kohtud tuvastasid tõenditele tuginedes, et hageja ja J. Sildva ei allkirjastanud lepingut

16. jaanuaril 2001, vaid 2002. a detsembris, vale kuupäev märgiti lepingule teadlikult.

Kolleegiumi arvates ei ole kohtud seejuures eksinud menetlusnormide vastu ja on oma seisukohti ka

nõuetekohaselt põhjendanud. Seega saab kolleegium asja lahendamisel sellest asjaolust lähtuda.

26. Ringkonnakohus tuvastas samuti, et poolte tegelik tahe oli võõrandada 2002. a detsembris

vaidlusalused aktsiad hagejale.

Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus seejuures eksinud menetlusnormide vastu ja on

nõuetekohaselt põhjendanud oma seisukohta, et pooled pidasid lepingu sõlmimisel silmas

vaidlusaluseid aktsiaid. Kolleegium TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi ise asjaolusid ei tuvasta ja tõendeid ei

hinda. Seega saab kolleegium asja lahendamisel lähtuda asjaolust, et hageja ja J. Sildva tegelik tahe

oli 2002. a detsembris võõrandada vaidlusalused aktsiad hagejale.

27. Maakohus tuvastas samuti, et J. Sildva andis 20. juunil 2002 sõlmitud mitterahalise sissemakse

üleandmise lepingu alusel aktsiad mitterahalise sissemaksena üle KV-le osakapitali suurendamiseks.

Kolleegiumi arvates ei ole maakohus ka seejuures eksinud menetlusnormide vastu ja on oma

seiskohta ka nõuetekohaselt põhjendanud. Ringkonnakohus ei ole vastupidist tuvastanud, leides

üksnes, et KV peab aktsiad kostjale tagastama, kuna KV osakapitali ei suurendatud. Seega saab

kolleegium lähtuda ka asjaolust, et J. Sildva andis vaidlusalused aktsiad mitterahalise sissemaksena

20. juunil 2002 üle KV-le.

Samas ei ole kohtud tuvastanud hagi alusena esitatud asjaolu, et J. Sildva sai aktsiad 2002. a

oktoobris KV-lt tagasi. Tuvastatud ei ole, kas see toimus ning kui jah, siis millal ja millistel

asjaoludel.

IV

28. Kohtud on õigesti leidnud, et tehingud esitajaaktsiatega ei olnud 2002. a detsembris võimalikud.

Nimelt muudeti äriseadustiku erinevaid sätteid 1. jaanuarist 2001 EVKS-iga selliselt, et võimalus

anda aktsiad välja esitajaaktsiatena kaotati ja edaspidi võimaldati aktsiaid välja anda üksnes nimeliste

aktsiatena, mis pidid olema registreeritud EVK-s (vt selle kohta ka Riigikohtu 10. detsembri 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-08, p 9). EVKS § 88 lg 3 alusel pidid kõik olemasolevad aktsiaseltsid

esitama taotluse aktsiate registreerimiseks EVK-s hiljemalt 1. jaanuariks 2003. Aktsiaselts, mis on

välja lasknud esitajaaktsiaid, pidi need EVKS § 88 lg 5 järgi vahetama nimelisteks aktsiateks

hiljemalt 31. detsembriks 2001. Kuni esitajaaktsiate ümbervahetamiseni või esitajaaktsiatega

aktsiaseltsi lõppemiseni kohaldati EVKS § 88 lg 9 järgi esitajaaktsiatele äriseadustikus esitajaaktsiate

kohta enne 1. jaanuari 2001 sätestatut.

29. Kuna tehingud esitajaaktsiatega ei olnud pärast nimeliste aktsiate EVK-s registreerimist enam

võimalikud, ei olnud võimalik ka osalust aktsiaseltsis üle anda esitajaaktsiatähtede üleandmisega

vallasasjadena nagu selle nägi ette enne 1. jaanuari 2001 kehtinud ÄS § 230 lg 2 ja nagu näeb

esitajaväärtpaberite suhtes ette ka VÕS § 921 lg 1. Samuti ei saanud pärast esitajaaktsiate asendamist

nimeliste aktsiatega enam kohaldada enne 1. jaanuari 2001 kehtinud ÄS § 228 lg-t 3, mille järgi

esitajaaktsiast tulenevad õigused loetakse kuuluvaks isikule, kelle valduses on aktsiatäht, kui

vastupidine ei ole tõendatud.

Seega ei saanud esitajaaktsiaid pärast nende asendamist nimeliste aktsiatega enam üle anda

vallasasjadena AÕS § 92 alusel ja aktsiaid ei saanud omandada aktsiatähtede valduse saamisele

tuginedes heauskselt AÕS § 95 alusel (vt selle kohta ka Riigikohtu 10. detsembri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-116-08, p-d 9, 10).

30. Nimeline aktsia on ÄS § 229 lg 1 järgi vabalt võõrandatav. Aktsia kui EVK-s registreeritud

õiguse võõrandamise kehtivuse eeldusi ei ole seaduses sätestatud. Riigikohus on märkinud, et aktsia

kui õigus kuulub isikule, kes on selle omandanud aktsiaseltsi asutamisel või aktsiakapitali

suurendamisel või kellele selline isik on kehtiva käsutustehinguga aktsia üle andnud (vt ka Riigikohtu

5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 33).

Seega saab lähtuda VÕS §-st 174, mille järgi kohaldatakse õiguste ülemineku kohta nõuete

ülemineku kohta sätestatut. VÕS § 164 lg-t 1 vastavalt kohaldades on aktsia võõrandamiseks

(üleandmiseks) seega vajalik kehtiv üleandmise (võõrandamise) leping kui käsutustehing. Aktsia

läheb omandajale üle käsutustehingu tegemisest või selle järgi määratud hilisemal ajal.

Käsutustehingust ja selle kehtivusest tuleb TsÜS § 6 lg 3 esimese lause ja lg 4 järgi eristada

võõrandamise aluseks olevat kohustustehingut ja selle kehtivust.

31. Nimelise aktsia võõrandamise kehtivuse eeldusena ei ole seadusandja ette näinud vorminõuet ei

kohustus- ega käsutustehingule, st need tehingud võib TsÜS § 77 lg 1 ja VÕS § 11 lg 1 järgi teha ka

suuliselt.

32. ÄS § 228 lg 1 ja § 233 lg 1 ning EVKS § 2 lg 1 p 3 järgi peavad aktsiad olema registreeritud

aktsiaraamatus, mida peab ÄS § 233 lg 2 järgi EVK pidaja. Aktsiad on EVK-s kirjendatud isikute

väärtpaberikontodel ning neid kantakse ühelt väärtpaberikontolt teisele üle väärtpaberiülekandega

EVKS § 15 järgi. Kanne EVK-s on küll aktsia kui õiguse olemasolu eelduseks, kuid ei ole seaduse

järgi selle võõrandamise kehtivuse eelduseks.

ÄS § 229 lg 4 järgi on aktsia omandajal õigus nõuda enda kandmist aktsionärina aktsiaraamatusse

ning aktsiaseltsi suhtes loetakse aktsia üleläinuks omandaja kandmisest aktsiaraamatusse.

Registrikanne on aktsia omandajale eelkõige vajalik, vältimaks olukorda, kus kolmas isik omandab

aktsia EVKS § 9 lg 2 alusel registrile tuginedes heauskselt. Kui isikut ei ole aktsia omajana EVK-sse

kantud, ei saa ta lisaks kasutada ÄS § 228 lg 2 järgi aktsiast tulenevaid õigusi aktsiaseltsi suhtes,

st ÄS § 226 järgi eelkõige õigust osaleda aktsionäride üldkoosolekul ning kasumi ja aktsiaseltsi

lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel. Üksnes aktsiaid koormava õiguse (nt pant, arest) suhtes on

tähendus EVKS § 9 lg-l 1, mille järgi õigus registrisse kantud väärtpaberile loetakse kolmandate

isikute suhtes kehtivaks vaid juhul, kui õigus on kantud registrisse.

V

33. Pooled ei vaidle, et 2002. a detsembriks oli varem esitajaaktsiaid võimaldanud KET-i põhikirja

muudetud ja varasemad esitajaaktsiad kantud EVK-sse nimeliste aktsiatena. Seega oli vaidlusaluste

aktsiate õiguslik režiim 2002. a detsembriks muutunud ning tulenevalt EVKS § 88 lg-st 9 sai KET-i

aktsiaid üle anda vaid nimeliste aktsiatena ja mitte esitajaaktsiatele ettenähtud korras. Tähendust ei

ole sellel, kas esitajaaktsiatähed füüsiliselt kokku korjati või mitte, sest vaidlusaluste aktsiate kohta

oli tehtud kanne EVK-sse.

Kuna tehingud esitajaaktsiatega ei olnud 2002. a detsembris enam võimalikud, ei olnud toona

võimalik ka osalust KET-is üle anda aktsiatähtede kui vallasasjade üleandmisega (vt otsuse p-d 28

ja 29). Nii leidsid õigesti ka alama astme kohtud.

34. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, mille järgi sisuliselt juba ainuüksi asjaoluga, et

leping allkirjastatakse varasema kuupäevaga, on välistatud sellest õiguslike tagajärgede tekkimine.

Taunides küll lepingudokumendi teadlikult vale dateerimist (võltsimist), nõustub kolleegium ometigi

ringkonnakohtu antud õigusliku hinnanguga, et kui hageja ja J. Sildva ühine tahe oli 2002. a

detsembris võõrandada vaidlusalused aktsiad hagejale, tulebki lähtuda sellest tahtest. Nii VÕS § 29

lg 1 kui ka TsÜS § 75 lg 1 esimese lause järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel esmajoones poolte

ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 2 järgi ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige

tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma

tegelikku tahet. Tuvastatud on, et J. Sildva ja hageja ühiseks tegelikuks tahteks oli võõrandada

vaidlusalused aktsiad hagejale.

Ehkki ringkonnakohus ei eristanud 2002. a detsembris sõlmitud lepingut hinnates selgelt kohustus- ja

käsutustehingut, nähtub ringkonnakohtu otsuse p-st 32, et ringkonnakohus luges käsustustehingu

lepingudokumendis sisalduvaks, ja kolleegium lähtub sellest.

35. Tuvastatud asjaoludel ei ole aktsiate müügileping ega ka võimalik võõrandamisleping

(käsutustehing) tühine näiliku tehinguna TsÜS § 89 lg 1 alusel. Hageja ja J. Sildva ühine tahe oli

tuvastatud asjaoludel vaidlusaluste aktsiate võõrandamine hagejale, eksliku mulje soovisid nad jätta

üksnes aktsiate hagejale ülemineku aja osas.

Isegi kui lugeda esitajaaktsiate võõrandamise tehing näilikuks, varjati sellega tuvastatud asjaolude

järgi nimeliste aktsiatega tehtud tehingut TsÜS § 89 lg 3 mõttes. Nagu eespool märgitud (vt otsuse p-

d 30–32), piisas nimeliste aktsiate võõrandamiseks kehtivast käsutustehingust, millele ei ole ette

nähtud vorminõuet. Aktsiate võõrandamise kehtivuseks ei ole iseenesest vajalik kanne EVK-s, kuid

kandega on seotud aktsionäriõiguste teostamine ja kandele tuginedes on võimalik aktsia heauskselt

omandada.

36. Tuvastatud asjaoludel ei saanud ringkonnakohus siiski hagi rahuldada, kuna ta ei tuvastanud

hageja poolt vaidlusaluste aktsiate omandamise eeldust ehk seda, et 2002. a detsembris oleksid

aktsiad kuulunud J. Sildvale või et tal oleks olnud muul alusel õigus neid käsutada.

Lükkamata ümber maakohtu tuvastatud asjaolu, et vaidlusalused aktsiad läksid 20. juunil 2002 üle

KV-le (vt maakohtu otsuse p 15, käesoleva otsuse p 27), hindas ringkonnakohus ebaõigesti KV

osakapitali suurendamise ärajäämisest tingitud aktsiate tagastamiskohustuse õiguslikku olemust

(vt ringkonnakohtu otsuse p-d 33, 34). Viidates Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsusele tsiviilasjas

nr 3-2-1-142-12 KV osakapitali suurendamiseks üleantud aktsiate tagastamise kohta, jättis

ringkonnakohus tähelepanuta, et osakapitali suurendamata jäämisel tekkis KV-l üksnes võlaõiguslik

kohustus aktsiad tagasi anda (sh hagejale), kuid see ei tähenda, et aktsiaid ei oleks KV-le üle antud

või et üleandmine olnuks tühine või langenuks muul põhjusel ära (vt Riigikohtu 5. detsembri 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p-d 23, 27, 28, 34). Kuigi osakapitali suurendamine jõustub

ÄS § 196 lg 4 järgi äriregistri kandega, ei tähenda see, et enne kannet ei oleks sissemakset

osaühingule üle antud. Kui osakapital jääb suurendamata, ei lähe sissemakse automaatselt sissemakse

tegijale tagasi, vaid osaühingul tekib võlaõiguslik kohustus sissemakse ÄS § 347 alusel tagastada.

Eelnimetatud sätet saab osaühingule kohaldada analoogia alusel (vt Riigikohtu 5. detsembri 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p-d 23, 34). J. Sildva võimalik võlaõiguslik aktsiate tagastamise

nõue KV vastu ei muutnud teda 2002. a detsembris veel aktsiate omanikuks.

Kui J. Sildva oli aktsiad KV-le üle andnud, ei saanud ta neid enam üle anda hagejale. Hageja ja

J. Sildva ei saanud samuti kokku leppida, et aktsiaid käsutati tagasiulatuvalt ajal, mis eelnes aktsiate

KV-le üleandmisele (vt selle kohta ka Riigikohtu 10. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

116-08, p 10).

37. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta, et J. Sildva sai vaidlusaluseid aktsiaid 2002. a

detsembris võõrandada, ka sellega, et ta oli alates 10. oktoobrist 2002 kantud EVK-sse aktsiate

omanikuna. Kolleegium selgitas eespool (vt otsuse p-d 30–32), et aktsiate võõrandamiseks on vajalik

kehtiv käsutustehing, selleks ei ole vajalik kanne EVK-s. Seega pidanuks ringkonnakohus tuvastama

hagi rahuldamise eeldusena kehtiva käsutustehingu KV ja J. Sildva vahel, mille alusel KV võõrandas

aktsiad J. Sildvale tagasi. Seda aga ei ole tuvastatud. Ainuüksi J. Sildva võimalik võlaõiguslik

aktsiate tagastamise nõue ei asenda võõrandamistehingut (vt otsuse p 36) ja kuigi J. Sildva oli

aktsiate omanikuna kantud EVK-sse, ei ole tuvastatud, et tal oleks 2002. a detsembris olnud aktsiate

käsutamise õigust.

38. Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtul uuesti hinnata, kas J. Sildva oli 2002. a

detsembris vaidlusaluste aktsiate omanik või võis neid võõrandada (käsutada) muul põhjusel. Hagi

saab selle aluseks olevatel asjaoludel rahuldada üksnes juhul, kui hageja tõendab, et KV võõrandas

aktsiad J. Sildvale tagasi ja viimane võõrandas need kehtiva käsutsustehingu alusel hagejale. Üksnes

sellisel juhul saavad aktsiad kuuluda hagejale.

Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.

Seega ei saa kolleegium teha ka uut otsust ja ise hagi rahuldada või jätta jõusse maakohtu otsus, nagu

soovitakse kassatsioonkaebuses.

39. Hageja on väitnud ka seda, et on omandanud vaidlusalused aktsiad heauskselt EVK kandele

tuginedes. Selle väite esitas ta aga maakohtus alles pärast pooltele kõigi asjaolude ja seisukohtade

esitamiseks antud tähtaega 6. septembril 2012 kohtule esitatud nn kohtukõne teesides (vt II kd,

tl 122, 131–135). Asja sisuline arutamine oli selleks ajaks juba lõppenud, seega esitati selline väide

hilinenult.

Kolleegium märgib aga, et asja lahendust ei muudaks ka see, kui see väide oleks esitatud tähtaegselt.

Hageja saanuks EVK kandele tuginedes EVKS § 9 lg 2 alusel aktsiate omandamisele tugineda üksnes

juhul, kui ta oleks kantud aktsiate omajana EVK-sse. Vaidluse all ei ole aga, et aktsiate omajana on

EVK-sse kantud J. Sildva.

Kuna tuvastatud ei ole kehtivat käsutustehingut aktsiate ülekandmiseks J. Sildvale, ei ole alust väita

ka seda, et aktsiad omandas EVKS § 9 lg 2 alusel heauskselt J. Sildva. Sellise omandamise eelduseks

olnuks kehtiv käsutustehing isikuga, kes on aktsiate omanikuna ekslikult kantud EVK-sse. Aktsiaid ei

ole võimalik heauskselt omandada aktsiate võimaliku eksliku esmase registreerimise alusel EVK-sse

EVKS § 10 alusel või aktsiate omaniku muutmisel EVK-s muul alusel kui võõrandamistehingule

tuginedes.

40. Hageja tugines hagis selgelt sellele, et vaidlusalused aktsiad kuuluvad temale, ja palus seda kohtul

tunnustada. Hageja ei ole esitanud müügilepingu täitmise nõuet ega palunud kohustada kostjat andma

vaidlusalused aktsiad talle üle, isegi kui KV on need hagejale tagastanud.

See ei välista iseenesest hageja õigust nõuda müügilepingu täitmist ja aktsiate üleandmist edaspidi,

kui aktsiad kostjale tagastatakse. Samuti ei ole välistatud mh müügilepingust taganemine ja ostuhinna

tagastamise nõue kostja vastu ning muud müügilepingust tulenevad nõuded.

VI

41. Kolleegium juhib kohtute tähelepanu sellele, et asja võib olla menetletud ebamõistlikult kaua

(alates 2004. a-st), mille kestel on jõudnud pensioneeruda (ja seega asenduda) kaks maakohtus asja

lahendanud kolmest kohtunikust. Lisaks objektiivsetele asjaoludele, nagu algse kostja surm ja sellest

tingitud menetluse peatumine õigusjärgluse selgumiseni, on kolleegiumi hinnangul selle põhjustanud

nii poolte käitumine erinevate taotluste esitamisel ja seisukohtade muutmisel kui ka kohtu tegevus

menetluse juhtimisel. Kolleegiumi arvates jäeti asi vaatamata taotlustele mh põhjendamatult liitmata

KET-i aktsiate suhtes toimunud teiste vaidlustega, mis oleks suure tõenäosusega aidanud kaasa asja

kiiremale lahendamisele ja vältinud vastuolulisi kohtulahendeid sarnastes asjades, mis, olgugi

menetluslikult lubatav, ei aita kaasa kohtu autoriteedi tõusule (vt sarnaste probleemide kohta ka

Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p-d 15, 37).

Menetluse kestusega ei saa siiski põhjendada asja ebaõiget lahendamist ja see ei anna kolleegiumile

ka õigust asjaolusid rohkem hinnata.

42. Kolleegium ei võta toimikusse hageja esitatud dokumentaalset tõendit – KV osa müügilepingut.

TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi ei tuvasta kolleegium asjaolusid ega hinda tõendeid. Kuna dokumentaalne

tõend esitati elektrooniliselt, ei ole seda füüsiliselt tagastada võimalik.

43. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei ole vastuolus TsMS § 442 lg 5 esimese lause ja § 445

lg 2 esimese lausega hagi rahuldava otsuses hagi tagamise kohta midagi märkinud. Asja uuel

lahendamisel tuleb see puudus kõrvaldada.

44. Menetluskulud jäävad kassatsiooniastmes menetlusosaliste endi kanda.

Kuna asjas algas menetlus enne 1. jaanuari 2006, kohaldub selles menetluskulude jaotamisele ja

kindlaksmääramisele TsMSRS § 3 lg 1 järgi TsMS1998, mille § 60 lg 3 järgi ei ole poolel õigust

kulude hüvitamist nõuda, kui ta ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja

kuludokumente. Sätet vastavalt kirjalikule menetlusele kohaldades ei ole menetlusosalised

Riigikohtus taotluste esitamiseks antud tähtaja jooksul esitanud kolleegiumile menetluskulude

nimekirja, nagu nad ei ole teinud seda ka alama astme kohtutes, olgugi et maakohtu otsuses on sellele

ka poolte tähelepanu juhitud. Seega on menetlusosalised minetanud senises menetluses kantud kulude

hüvitamise õiguse.

Erinevalt maakohtust kohaldas ringkonnakohus menetluskulude jaotamisel ekslikult kehtivat TsMS ja

jättis kulud abstraktselt kostja kanda. Asja uuel lahendamisel tuleb tekkivate võimalike

menetluskulude väljamõistmisel lähtuda TsMS1998-s sätestatust.

45. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada. KV-le tuleb kautsjon tagastada TsMS § 149 lg 4 kolmanda lause

alusel, kuna tema osas jääb kaebus läbi vaatamata.

Kuna kautsjonit tasuti kostja ja KV kui kolmanda isiku kassatsioonkaebuselt kummagi eest 100 eurot,

st kokku 200 eurot, tulnuks asja hinnast lähtudes tagastada 100 eurot kautsjonist ka siis, kui kaebus

olnuks lubatav ka KV osas, kuid oleks tervikuna jäänud rahuldamata. Kostja ja KV ühises

kassatsioonkaebuses vaidlustati ringkonnakohtu otsust samas ulatuses ja TsMS § 137 lg 3 järgi

võetakse mitme menetlusosalise ühise kaebuse hinna määramisel aluseks kaebuses taotletu väärtus.

Seega tulnuks kaebuselt tasuda TsMS § 140 lg 2 esimese lause järgi kautsjoni 100 eurot, mitte

200 eurot ja enamtasutud kautsjon tulnuks TsMS § 149 lg 7 alusel tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik