3-2-1-111-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-111-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. oktoober 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Annemari Auna vastu

põhivõla 1054 euro 54 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-62467

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Annemari Auna kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1054 eurot 54 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806),

esindaja vandeadvokaat Viljar Kähari

Kostja Annemari Aun, esindaja vandeadvokaat Kairi

Tuulmägi

Asja läbivaatamise kuupäev

23. september 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-62467 ja

jätta jõusse Harju Maakohtu 16. augusti 2012. a otsus samas tsiviilasjas, muutes selle õiguslikke

põhjendusi.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Menetluskulud jätta Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kanda.

4. Tagastada Annemari Aunale kassatsioonkaebuselt 4. aprillil 2013 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas Harju Maakohtule 19. detsembril 2011 Annemari Auna

(kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 1054 eurot 54 senti,

viivise 249 eurot 92 senti ja alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni viivise, mille määraks

on 0,06% tasumata põhivõlast päevas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja Tartu Ülikooliga 11. septembril 2008 õppeteenuse osutamise

lepingu (leping). Lepinguga kohustus Tartu Ülikool osutama kostjale õppeteenust ning kostja

kohustus selle eest tasuma. Tartu Ülikool esitas 22. septembril 2010 kostjale õppeteenustasu arve,

mille kohaselt tuli tasuda 16 500 krooni (1054 eurot 54 senti). Kostja esitas 15. oktoobril 2010 Tartu

Ülikoolile avalduse, milles palus lubada end akadeemilisele puhkusele alates 15. oktoobrist 2010,

tühistada talle esitatud õpeteenustasu arve ning tühistada registreeringud kolmele õppeainele. Tartu

Ülikooli õppekorralduseeskirja (õppekorralduseeskiri) p 177 kohaselt on akadeemilise puhkuse ajal

lubatud osaleda õppetööl ning sooritada arvestusi ja eksameid. Õppeainetele registreerimise

tühistamiseks tuleb esitada avaldus samal ajal akadeemilise puhkuse taotlemise avaldusega. Pärast

ainetele registreeringu tühistamist jäi kostjal kehtima registreering ainetele mahus 21 EAP. Kostjal oli

võimalik tasuda kas ainepunkti hinna alusel või semestritasu. Kostjale oli soodsam maksta

semestritasu. Tartu Ülikool loovutas 26. mail 2011 oma nõude kostja vastu hagejale.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et tal ei ole õppeteenuse

osutamise lepingu p 12.2 kohaselt kohustust õppeteenustasu maksta, kuna ta ei osalenud õppetöös ega

sooritanud eksameid või arvestusi. Ainuüksi ainetele registreering ei ole nõude esitamise aluseks.

Kostja saatis 22. detsembril 2010 Tartu Ülikoolile e-kirja, milles teatas, et ei ole osalenud loengutel

ega registreerunud eksamitele, ning palus veelkord tühistada enda registreeringud ainetele ja esitatud

arve.

3. Harju Maakohus jättis 16. augusti 2012. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus leidis, et lepingu p 12 kohaselt ei ole üliõpilasel akadeemilisel puhkusel viibimise ajal

õppeteenustasu maksmise kohustust, välja arvatud lepingu p-s 12.2 ettenähtud juhul. Lepingu p 12.2

järgi, kui üliõpilane akadeemilisel puhkusel viibimise ajal osaleb õppetöös ja/või sooritab eksameid

ning arvestusi (väljaarvatud korduseksamid ja -arvestused), kohustub ta maksma õppeteenustasu

ainete eest, millele ta on registreerunud, ainepunkti hinna alusel. Esitatud tõenditest nähtub, et Tartu

Ülikool esitas 22. septembril 2010 kostjale 16 500 krooni (1054 euro 54 sendi) suuruse

õppeteenustasu arve. 15. oktoobril 2010 esitas kostja Tartu Ülikoolile avalduse, milles palus lubada

end akadeemilisele puhkusele, tühistada arve ning tühistada registreeringud kolmele õppeainele.

Tartu Ülikool ei tühistanud arvet ning kostja jättis arve tasumata. Ei ole esitatud tõendeid, et kostjal

oli lisaks registreering ainetele mahus 21 ainepunkti või et kostja osales akadeemilisel puhkusel

viibimisel õppetöös ja/või sooritas eksameid. Väär on hageja seisukoht, et kostjal tuleb tõendada, et ta

ei osalenud õppetöös. Hagejal tuleb enda väiteid tõendada. Seega ei olnud kostjal kohustust tasuda

õppeteenustasu akadeemilisel puhkusel viibimise ajal. Lisaks oleks Tartu Ülikool tulenevalt lepingu

punktist 12.2 pidanud juhul, kui kostja osales õppetöös ja/või sooritas eksameid akadeemilisel

puhkusel viibimise ajal, esitama kostjale õppeteenustasu arve ainete eest, millele kostja oli

registreerunud, ainepunkti hinna alusel, mida Tartu Ülikool ei teinud. See näitab, et kostja ei osalenud

õppetöös akadeemilisel puhkusel viibimise ajal. Eeltoodust tulenevalt on tõendamata kostja

registreering ainetele ning osalemine õppetöös akadeemilisel puhkusel viibimise ajal, mistõttu on

hagi alusetu ning tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus

otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 1054 eurot 54 senti ja viivis 422 eurot

66 senti.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19. märtsi 2013. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse

osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1054 eurot 54 senti ja viivise 40 eurot.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, kui ta pidas vajalikus, et hageja

tõendaks seda, et kostjal oli registreering 21 ainepunkti ulatuses, kuid ei juhtinud sellele hageja

tähelepanu. Toimiku materjalide kohaselt ei vaidlustanud kostja asjaolu, et ta oli registreerunud ka

ainetele mahus 21 ainepunkti, mida ta 15. oktoobri 2010 avalduses ei palunud tühistada. Tartu

Ülikooli õppeinfosüsteemi kohaselt oli kostjal 2010/2011 õppeaastal kehtivad registreeringud 5 ainele

(21 EAP). Õppekorralduseeskirja p 61 järgi kannab üliõpilane õppeaine läbimiseks end

õppeinfosüsteemis vastavas õppeaines osalejate nimekirja ehk registreerub õppeainele. Õppeainele

registreerumisega väljendab üliõpilane oma soovi ja otsust see aine läbida ja ülikoolil tekib õigus

hinnata selle aine läbimise tulemuslikkust. Registreerumisega kohustub üliõpilane õppeaine lõppedes

vastama õpetamise ja õppeainete hindamise küsitlusele õppeinfosüsteemis.

Hinnates lepingu p 12.2 koos õppekorralduseeskirja p-ga 61, saab järeldada, et õppeteenustasu

nõudmise aluseks on õppeinfosüsteemis end vastavas õppeaines osalejate nimekirja registreerimine,

üliõpilase osalemine õppeaine loengutes on tema vaba valik ning õppeteenustasu maksmise kohustust

see ei mõjuta, samuti ei saa õppeteenustasu vähendada õpilase eksamile mitteilmumise korral.

Oluline on see, et Tartu Ülikool tegi kostjale teenuse kasutamise võimalikuks. Selle üle pooled ei

vaidle. Ka ei saa kostja avaldusest Tartu Ülikoolile, milles ta palus lubada end akadeemilisele

puhkusele, järeldada, et kostja tahab kõik oma registreeringud ainetele tühistada. Kostja palus

tühistada registreeringu üksnes kolme õppeaine osas. Lepingu p 12.2 ja õppekorralduseeskirja p 177

kohaselt on ette nähtud võimalus õppetöös osaleda akadeemilise puhkuse ajal. Kostja 15. oktoobri

2010. a avaldusest sai Tartu Ülikool teha põhjendatult järelduse, et 21 EAP ulatuses jäi ainetele

registreering kehtima. Väär on maakohtu järeldus, et asjaolu, et Tartu Ülikool ei esitanud kostjale

ainepunktidel põhinevat arvet, tõendab, et kostja õppetööl ei osalenud. Arve väljastatakse

õppeteenuse osutamise lepingu p 2.3 kohaselt enne õppetöö algust või selle algfaasis ning seetõttu ei

saa arve väljastamine olla kuidagi seotud hilisema tegeliku õppetööga. Samuti on Tartu Ülikool

kostjale kahel korral selgitanud põhjust, miks pole otstarbekas teha uut arvet. Akadeemilisele

puhkusele minek ja kolme aine registreeringu kustutamine polnud arve tühistamise aluseks.

Arvestades hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet, polnud Tartu Ülikoolil põhjust teha uut ja suuremat

arvet.

Esitatud tõendite kohaselt avaldas kostja esimest korda soovi kõigi ainete registreeringud kustutada

alles 22. detsembril 2010. Õppekorralduseeskirja p 65 järgi on üliõpilasel õigus tühistada

registreerumine õppeainele enne, kui on toimunud 10% kontaktõppest. 22. detsembriks 2010 oli

toimunud ilmselt tunduvalt enam kui 10% kontaktõppest. Seejuures oli avaldus esitatud e-kirja teel

ilma digitaalse allkirjata. 15. oktoobri 2010 avalduse, milles kostja palus tühistada kolme aine

registreeringud, oli kostja esitanud e-kirja lisana digitaalallkirjastatud dokumendina. Tartu Ülikooli

11. veebruari 2011. a e-kirjas on öeldud, et e-kirja põhjal pole õigust ega alust ainete registreeringuid

tühistada. Seega ei ole avaldus kõikide ainete registreeringute tühistamiseks esitatud vormikohaselt.

Õige on, et Tartu Ülikoolil tulnuks e-kirja saamisel üliõpilast informeerida avalduse puudustest.

Viivist tuleb vähendada võlaõigusseaduse (VÕS) § 162 järgi, arvestades kostja majandusliku

olukorda ning asjaolu, et kostja kasvatab kahte alaealist last.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja jätta

jõusse maakohtu otsus või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja leiab, et ringkonnakohus tõlgendas valesti lepingu p 12.2. Selle lepingupunkti kohaselt oli

kostjal kohustus akadeemilisel puhkusel olles maksta õppeteenustasu üksnes juhul, kui ta osaleb

õppetöös ja/või sooritab eksameid ning arvestusi. Kostja akadeemilisel puhkusel viibides õppetöös ei

osalenud. Ainuüksi asjaolu, et kostja ei palunud akadeemilisele puhkusele minnes tühistada

registreeringuid kõikidele ainetele, ei too kaasa tasu maksmise kohustust.

Kostja esitas 22. detsembril 2010 Tartu Ülikoolile avalduse ainetele registreerimise tühistamiseks.

Õppekorralduseeskirja p 177 kohaselt tühistab ülikool akadeemilisele puhkusele siirdunud üliõpilase

registreeringud ainetele tema avalduse alusel. See säte ei näinud ette, et avaldus tuleks esitada mingis

kindlas vormis või mingiks kindlaks ajaks.

Juhul kui kostja oleks akadeemilisel puhkusel viibides õppetööst osa võtnud, oleks lepingu p 12.2

kohaselt Tartu Ülikool pidanud tühistama esitatud arve ning edastama kostjale uue arve ainepunkti

hinna alusel. Tartu Ülikool seda aga ei teinud. Tegemist on vastuolulise käitumisega, mis on

vastuolus hea usu põhimõttega. Kui Tartu Ülikool oleks lepingu järgi esitanud arve ainepunkti hinna

alusel, oleks kostja osanud ülikooliga suhelda ülejäänud ainetele registreeringu tühistamiseks. Kuna

kostjale ei esitatud korrektset arvet, ei ole põhjendatud ka talt viivise väljamõistmine.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse

maakohtu otsuse resolutsiooni, arvestades Riigikohtu põhjendusi.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli lepingu kohaselt õppeteenustasu maksmise kohustus

ajal, mil ta oli akadeemilisel puhkusel. Selle vaidluse lahendamiseks tuleb tõlgendada lepingut.

Lepingu p 3.6 kohaselt oli kostjal kohustus järgida ka Tartu Ülikooli põhikirja, õppekorralduseeskirja

ja teisi ülikoolisiseseid õigusakte. Pooled ei vaidle selle üle, et nii lepingutingimuste kui ka lepingus

viidatud Tartu Ülikooli õigusaktide puhul on tegemist lepingu tüüptingimustega. Seega tuleb nende

tõlgendamisel lähtuda VÕS § 39 lg-st 1, mille esimese lause kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada

nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Järelikult

tuleb lepingut tõlgendada selliselt, nagu mõistlik üliõpilane sellest aru pidi saama. Viidatud sätte teise

lause kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks.

11. Üliõpilase kohustust maksta akadeemilisel puhkusel viibimise ajal õppeteenustasu reguleerivad

lepingu p-d 12-12.2. Lepingu p 12 kohaselt ei ole üldjuhul üliõpilasel akadeemilisel puhkusel

viibimise ajal õppeteenustasu maksmise kohustust. Erandiks sellest on lepingu p 12.2, mille kohaselt,

kui üliõpilane akadeemilisel puhkusel viibimise ajal osaleb õppetöös ja/või sooritab eksameid ning

arvestusi (välja arvatud korduseksamid ja -arvestused), kohustub ta maksma õppeteenustasu ainete

eest, millele ta on registreerunud, ainepunkti hinna alusel.

12. Kolleegium leiab, et lepingu p-st 12.2 tuleneb piisavalt selgelt, et vähemalt üheks õppeteenustasu

maksmise kohustuse tekkimise eelduseks on ainetele registreerumine, kuivõrd õppeteenustasu

maksmise kohustus on üksnes ainete eest, millele üliõpilane on registreerunud. Seega on hagi

rahuldamise esmaseks eelduseks see, et kostja oli vaidlusalusel ajal ainetele registreerunud.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et pärast akadeemilisele puhkusele siirdumist jäid kostjale

registreeringud ainetele 21 EAP ulatuses ning kostja palus nende ainete registreeringud tühistada

22. detsembri 2010. a e-kirjaga.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et kostja hilines selle avalduse esitamisega.

Ringkonnakohus on tõlgendanud ekslikult õppekorralduseeskirja p 65, mille kohaselt üliõpilasel on

õigus tühistada registreerumine õppeainele enne, kui on toimunud 10% kontaktõppest. Kolleegium

tõlgendab seda sätet koostoimes õppekorralduseeskirja p-ga 177, mille kohaselt akadeemilise

puhkuse ajal on lubatud osaleda õppetööl ning sooritada arvestusi ja eksameid ning ülikool tühistab

akadeemilisele puhkusele siirdunud üliõpilase õppeainetele registreerumise üliõpilase avalduse

alusel. Kolleegium leiab, et õppekorralduseeskirja p 65 reguleerib ainetele registreerumise

tühistamise ajalisi piire üldjuhtumil, mitte üliõpilase akadeemilisel puhkusel viibimisel. Ainetele

registreerumise tühistamist akadeemilisele puhkusele siirdumise tõttu reguleerib

õppekorralduseeskirja p 177. Mõistlikuks pole tõlgendus, mille korral ei oleks ainele registreerumise

tühistamine akadeemilise puhkuse ajal võimalik, kui üliõpilane on siirdunud akadeemilisele

puhkusele pärast 10% kontaktõppest läbimist, kuivõrd õppekorralduseeskirja p 168 kohaselt on

akadeemiline puhkus üliõpilase vabastamine õppe- ja teadustöö kohustusest.

13. Õppekorralduseeskirja p-s 177 ei ole selgelt sätestatud tähtaega, mille jooksul akadeemilisele

puhkusele siirdunud üliõpilane võib esitada avalduse ainetele registreerumise tühistamiseks.

Mõistlikuks ei saa pidada tõlgendust, et akadeemilise puhkuse ajal saab vastava avalduse esitada ilma

igasuguste ajaliste piirideta. Samas ei ole selge, kui kaugel see ajaline piir on. Sellises olukorras tuleb

tõlgendada õppekorralduseeskirja p 177 kui lepingu tüüptingimust VÕS § 39 lg 1 teise lause kohaselt

tüüptingimuse kasutaja kahjuks ning asuda seisukohale, et kostja võis esitada ainetele registreerumise

tühistamise avalduse ka 22. detsembril 2010.

Kolleegium ei pea põhjendatuks ringkonnakohtu seisukohta, et kostja eelnimetatud avaldus ei olnud

esitatud vormikohaselt. Ringkonnakohus ei ole välja toonud, mille alusel ta leiab, et avaldus tulnuks

digitaalselt allkirjastada. Õppekorralduseeskirja p-st 177 ega ka mujalt sellist nõuet ei tulene.

Seega pidanuks ülikool õppekorralduseeskirja p 177 kohaselt kostja 22. detsembri 2010. a avalduse

alusel kostja registreerumised ainetele tühistama. Järelikult ei ole täidetud üks lepingu p-s 12.2

sätestatud eeldus õppeteenustasu nõudmiseks ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

14. Kolleegium märgib täiendavalt, et kuigi ei ole välistatud, et mõistlik üliõpilane võib

lepingupunktist 12.2 aru saada selliselt, et õppeteenustasu maksmise kohustus akadeemilisel puhkusel

viibimisel tekib ainetele registreerumisega, nagu leiab hageja, võiks ka see lepingupunkt olla

sõnastatud selgemalt. Eelkõige jääb ebaselgeks, kas ainetele registreerumine on võrdsustatav

õppetööl osalemisega või on tegemist kahe eraldi eeldusega, mis peavad tasunõude tekkimiseks

olema mõlemad täidetud.

15. Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme

kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Tambet Tampuu, Henn Jõks, Jaak Luik