3-1-1-90-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-90-13

Otsuse kuupäev

22. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Väärteoasi H. H. karistamises liiklusseaduse § 227 lg 2 ja § 227 lg

5 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 1. aprilli 2013. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-12-

6735

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. H. kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lääne prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

2. oktoober 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 1. aprilli 2013. a kohtuotsus H. H. karistamises liiklusseaduse § 227 lg 2 ja § 227 lg 5

p 1 järgi ja saata väärteoasi samale kohtule uueks arutamiseks.

2. Rahuldada kaitsja kassatsioon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne prefektuuri 29. novembri 2012. a otsusega karistati H. H.-d LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 260 eurot. LS § 227

lg 5 p 1 alusel kohaldati tema suhtes lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kaheks kuuks.

2. H. H. kaitsja vandeadvokaat I. Sirk esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles ta taotles lisakaristuse

tühistamist KarS § 50 lg 2 alusel. Kaebuse kohaselt on menetlusalusel isikul tuvastatud liikumispuue ja töövõime kaotus

40% ulatuses. Aastal 2009 lõppes puude raskusastme määramise otsuse kehtivus, kuid menetlusalune isik ei taotlenud siis

kohe uue otsuse tegemist, sest otsus ei parandanud tema elukvaliteeti. Kaebuse esitamise ajal oli puude määramise menetlus

pooleli. H. H. elab Xxxxxxx, aga tema töökoht on Tallinnas, mistõttu ei saa ta sõita tööle autot kasutamata. Kaebuse lisana

esitas kaitsja puude raskusastme määramise viimase otsuse kehtivusega kuni 31. augustini 2009; ortopeed R. R. ja perearst

R. L. tõendid ning X haigla Y kliiniku juhataja J. T. vastuse järelepärimisele.

3. Kaebusele esitatud vastuses leidis kohtuväline menetleja, et otsuse tühistamine lisakaristuse kohaldamise osas on

põhjendatud.

4. Pärnu Maakohtu 1. aprilli 2013. a otsusega kirjalikus menetluses jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus

rahuldamata, põhjendades seda järgmiselt. Ei ole tõendatud, et isikul on liikumispuue KarS § 50 lg 2 tähenduses ja sellest

tulenev mootorsõiduki kasutamise vajadus. Kuigi ei ole alust kahelda, et H. H.-l on kaebuses ja sellele lisatud arstitõendites

märgitud tervisekahjustuste tõttu käimine raskendatud ning auto kasutamine hõlbustab oluliselt tema igapäevast elu, ei saa

sellest järeldada, et auto kasutamine on tema jaoks vajalik suuremal määral, kui teiste inimeste jaoks, kes elavad samuti

töökohast kaugel ja vajavad oma elu korraldamiseks autot. H. H.-d on kaheksa korda karistatud kiiruse ületamise eest

rahatrahviga, kuid see ei ole mõjutanud teda oma käitumist muutma.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat I. Sirk, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist lisakaristuse mõistmise osas või asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhjendused on

kokkuvõtvalt järgmised.

5.1 Maakohus rikkus VTMS § 132 p-s 2 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt ei või kaebemenetluses menetlusaluse isiku

olukorda raskendada. Kohtuväline menetleja nõustus oma vastuses lisakaristuse tühistamisega. Sellest võib järeldada, et

kohtuväline menetleja ei oleks sellist karistust mõistnud, kui ta oleks teadnud kaebuses esitatud asjaolusid. Maakohus ei

vaadanud asja läbi täies ulatuses ehk ab ovo. Kuigi kaebuses oli selgelt viidatud sellele, et puude määramise menetlus on

pooleli ja esitati tõendeid liikumispuude kohta, jättis kohus need tähelepanuta. Maakohus pidanuks uurima välja, kas puude

määramise otsus on tehtud, mitte nentima, et tõendeid ei ole. Kohus peab olema aktiivne ja selgitama välja, kas

menetlusalusel isikul on liikumist takistav puue, mis välistab lisakaristuse kohaldamise KarS § 50 lg 2 tähenduses. Samuti

kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, kui jättis KarS § 50 lg 2 kohaldamata, põhistades seda muu hulgas

menetlusaluse isiku varasema karistatusega, mis ei ole selle sätte rakendamisel oluline.

5.2 Kassaator lisas kassatsioonile ka 7. veebruari 2013. a puude tuvastamise otsuse ja liikumispuudega isiku

parkimiskaardi. Ta märkis, et ei esitanud neid maakohtule, kuna kohtuväline menetleja toetas tema taotlust ja ta ei tajunud

vajadust esitada täiendavaid tõendeid.

6. Kassatsioonivastuses nõustub kohtuväline menetleja kassaatori taotlusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus ei tohi kaebemenetluses tõepoolest raskendada menetlusaluse isiku olukorda

võrreldes kohtuvälise menetleja otsusega, sh mõista isikule raskemat karistust, kui kohtuväline menetleja. Praeguses asjas

siiski seda ei juhtunud, kuna maakohus jättis kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Ei ole küll välistatud, et kohtuväline

menetleja vähendab kaebemenetluses väärteoprotokollis algselt kirjeldatud süüdistuse mahtu, loobudes menetlusalusele

isikule osaliselt või täielikult ette heitmast talle süükspandud tegusid, mis tingib väärteomenetluse lõpetamise vastavas osas

(vt nt Riigikohtu 29. jaanuari 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-94-07, p 8 ja 24. septembri 2008. a otsus väärteoasjas nr

3-1-1-50-08, p 7). Sellega ei saa siiski võrdsustada olukorda, mil kohtuväline menetleja nõustub kohtumenetluses kaebaja

taotlusega kergendada talle mõistetud karistust. Karistuse mõistmine on kohtumenetluses kohtu pädevuses ja seda piirab

vaid VTMS § 132 p-st 2 tulenev keeld raskendada menetlusaluse isiku olukorda.

8. Seoses H. H.-le LS § 227 lg 5 p 1 alusel mõistetud lisakaristuse sisulise põhjendatusega selgitab kolleegium järgmist. 3.

juuli 2008. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-37-08 andis Riigikohus juhiseid KarS § 50 lg 2 rakendamiseks. Selles otsuses

nenditakse esmalt, et mootorsõiduki kasutamine seoses liikumispuudega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult

enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Riigikohus on juba varasemalt asunud seisukohale, et

mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 7). KarS § 50 lg 2 eelduste tuvastamine peab aga toimuma

järgmiselt.

8.1 Esmalt tuleb arvestada, et väärteoasja võib lahendada kirjalikus menetluses vaid juhul, kui kaebuse ja sellele lisatud

materjalide põhjal on võimalik lahendada kõik VTMS §-s 133 nimetatud küsimused, sh kas karistuse määramine

menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (VTMS § 133 p 7). Kui isik esitab

kaitseväite, mis seab kahtluse alla talle lisakaristuse kohaldamise võimalikkuse ja kahtluste kõrvaldamiseks on vaja koguda

uusi tõendeid, siis tuleb nende uurimiseks korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel. Vajadusel võib kohus anda

pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks.

8.2 Kohtul tuleb välja selgitada, kas isikul on tuvastatud liikumispuue kooskõlas asjakohaste õigusaktidega, milleks on

puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktid. PISTS § 22 lg 1 kohaselt tuvastab

puude raskusastme ja lisakulud Sotsiaalkindlustusamet, kaasates ekspertarste. Ekspertarste kaasatakse riikliku

pensionikindlustuse seaduse § 16 kohaselt.

8.3 Seejärel peab kohus tuvastama, kas isiku jaoks on liikumispuudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse

olemasolu. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest

käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka isikule

kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. Selleks on võimalik kasutada kõiki

väärteomenetluses lubatud tõendeid. Seejuures kehtib VTMS § 31 lg 1 ja KrMS § 61 kohaselt ka väärteomenetluses

tõendite vaba hindamise põhimõte.

9. Käesolevas väärteoasjas asus kohus kirjalikus menetluses seisukohale, et H. H. liikumispuue ei ole tõendatud. Samas

nähtus maakohtule esitatud kaebusest, et isiku suhtes on varasemalt tehtud puude määramise otsus (kehtivusega kuni

31. augustini 2009) ja menetlus uue puude määramise otsuse tegemiseks on pooleli. Kolleegium leiab, et KarS § 50 lg 2

kohaldamisel ei olegi määrav see, kas puue oli olemas teo toimepanemise päeval. Oluline on eeskätt see, kas vastav eeldus

on olemas karistuse mõistmise ja kaebemenetluse ajal. Vajadusel, näiteks kui puude määramise menetlus kestab, võib lükata

väärteoasja arutamise edasi. Käesolevas asjas jättis aga kohus karistuse mõistmiseks olulise asjaolu välja selgitamata. Sellest

tulenevalt ei tuvastanud kohus ka seda, kas isiku elukorraldus koostoimes liikumispuudega eeldab sõiduki kasutamist või

mitte, piirdudes üldsõnalise tõdemusega, et tema olukord ei ole raskem, kui teistel töökohast kaugel elavatel isikutel.

Lisakaristuse kohaldamata jätmise tingimuseks ei sea KarS § 50 lg 2 varasemate karistuste puudumist, mistõttu ei ole

õiguslikult tähtsust asjaolul, kas menetlusalust isikut on varasemalt liiklusalaste rikkumise eest karistatud.

10. Seega leiab kolleegium, et maakohus rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna kohus

ei kõrvaldanud lisakaristuse mõistmisel kahtlust oluliste asjaolude esinemise osas, s.t kas isikul on liikumispuue KarS § 50

lg 2 tähenduses ja kas see tingib vältimatult sõiduki kasutamist.

11. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 2 tühistab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse

osaliselt, s.o menetlusalusele isikule mõistetud lisakaristuse osas, ja saadab väärteoasja selles osas samale kohtule uueks

arutamiseks. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg