3-1-1-83-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-83-13

Määruse kuupäev

18. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Martin Vaiksaare vara arestimise tühistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2013. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-13-3099

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lääne Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör

Aarne Pruus, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Martin Vaiksaare kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. september 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2013. a määrus Martin Vaiksaare vara arestimise

tühistamises muutmata ja prokuratuuri määruskaebus rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroole Natalia Lausmaa määruskaebemenetluses Martin Vaiksaarele

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 91 (üheksakümmend üks) eurot ja 20

(kakskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 15 (viisteist) eurot ja 20 (kakskümmend) senti

ning jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus esitas 3. aprillil 2013 Pärnu

Maakohtule taotluse arestida kannatanute tsiviilhagi tagamiseks kahtlustatava Martin Vaiksaare vara

väärtusega 765 eurot: digiboks DVD koos puldiga, fotoaparaat Casio Ex-z1200 aku ja mälukaardiga,

sülearvuti Fujitsu Siemens AMILO Pa 1538, liivakell, vaaderpass Lider, tööriistakohver Black &

Decker, teler Samsung DV3 puldi ja klaaslauaga ning antiikne õmblusmasin.

1.1 Taotluse kohaselt alustati kriminaalmenetlust 6. novembril 2012 KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8

tunnustel selles, et sama päeva õhtul sisenes M. Vaiksaar koos M. K. ja V. K.-ga rehealuse ukse

lahtikangutamise teel Rapla maakonnas Xxxxxx vallas Xxxxxx külas Xxxxxx taluhoonesse, kust ta

varastas mitmesuguseid riideesemeid, toiduaineid, tööriistu ja olmeelektroonikat koguväärtusega

3097 eurot 60 senti. Eelnevalt samal päeval varastas M. Vaiksaar koos V. K. ja A. B.-ga Xxxxxx

taluhoonest olmeelektroonikat, riietusesemeid ja ehteid koguväärtusega 1136 eurot. Vargustega

tekitati Xxxxxx talu omanikule M. B.-le materiaalne kahju koguväärtusega 4233 eurot 60 senti.

1.2 Kriminaalmenetluses esitati M. Vaiksaarele kahtlustus KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9, § 266 lg 2

p-de 1 ja 3 ning 118 lg 1 p 1 järgi kokku kaheksateistkümnes teos. Vargustega on tekitatud

kolmeteistkümnele kannatanule materiaalne kahju summas 13 153 eurot 73 senti. M. Vaiksaare süü

talle etteheidetavate kuritegude toimepanemises on tõendatud läbiotsimiste protokollide, teiste

kahtlustatavate ütlustega ja muude kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kannatanutele on kuriteoga

tekitatud materiaalne kahju, nad esitasid tsiviilhagi ja soovivad süüdlastelt kuriteoga tekitatud

materiaalse kahju väljamõistmist. Seetõttu tuleb tsiviilhagi tagamiseks arestida kahtlustava

M. Vaiksaare vara. M. Vaiksaarele kuuluvad esemed võeti ära M. K. elukoha läbiotsimise käigus.

2. Pärnu Maakohtu 4. aprilli 2013. a määrusega rahuldati prokuratuuri taotlus ja arestiti taotluses

nimetatud vallasasjad. Maakohtu määruse kohaselt teostati kriminaalasjas tähtsust omavate esemete

leidmiseks M. Vaiksaare elukohas läbiotsimine, mille käigus leiti ja võeti kaasa vara arestimise

taotluses märgitud esemed, mis olid M. Vaiksaare valduses. Pärnu Maakohtu 25. aprillil 2013. a

vigade parandamise määruses täpsustas maakohus väidetava elukoha aadressi. Kohus viitas sellele, et

taotluse kohaselt tekitas kuriteos kahtlustatav kahju kaheteistkümnele kannatanule kokku 13 153

eurot 73 senti. Läbiotsimisprotokolli ja fototabelite kohaselt võeti M. Vaiksaare elukohast ära vara

arestimise taotluses nimetatud esemed, koguväärtusega 765 eurot. Arestimisele kuuluva vara väärtus

ei ületa kuriteoga tekitatud kahju suurust, mistõttu vara arestimine ei ole vastuolus proportsionaalsuse

põhimõttega.

3. Maakohtu määruse peale esitas ringkonnakohtule määruskaebuse kahtlustatav M. Vaiksaar, kes

palus maakohtu määruse tühistada. M. Vaiksaar märgib, et ta ei ole kunagi elanud maakohtu

määruses nimetatud kohas. M. K. elukoha läbiotsimise käigus ära võetud esemed ei kuulu

M. Vaiksaarele. Samuti eksis maakohus M. B.-le tekitatud kahju suuruse hindamisel. Kahju tegelik

suurus on 200 eurot, sest muud asjad on kannatanule tagastatud.

4. Ringkonnakohtu 13. mai 2013. a määrusega rahuldati määruskaebus ja tühistati maakohtu määrus,

vabastades vara aresti alt. Seega jäeti prokuröri taotlus rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas oma

määruse järgmiselt.

4.1 Ringkonnakohtule esitatud materjalide põhjal, milleks on vara arestimise taotlus, Pärnu Maakohtu

4. aprilli 2013. a määrus, vigade parandamise määrus, M. Vaiksaare määruskaebus ja prokuratuuri

vastus määruskaebusele, ei ole võimalik M. Vaiksaare suhtes esinevat põhjendatud kuriteokahtlust

tuvastada. Samuti ei ole põhjendatud kuriteokahtlust tuvastanud ka maakohus. Prokuratuuri vara

arestimise taotlusest nähtub, et M. Vaiksaare süü talle etteheidetavate kuritegude toimepanemises on

leidnud tõendamist läbiotsimise protokollide, kaaskahtlustatavate ütlustega ja teiste kriminaalasjas

kogutud tõenditega, kuid neid tõendeid ei ole ringkonnakohtule esitatud. Taotlusest nähtub lisaks, et

M. Vaiksaart kahtlustatakse 6. novembril 2012 varguste toimepanemises ja seejärel on märgitud

lakooniliselt, et M. Vaiksaarele on esitatud kahtlustus kaheksateistkümnes teos. Ringkonnakohtule

esitatud materjalidest ei nähtu, mille alusel on isikule esitatud kahtlustus taotluses nimetatud

karistusseadustiku sätete alusel. Maakohtu määrusest nähtuvalt tekitas M. Vaiksaar kahju

kaheteistkümnele kannatanule, kuid vara arestimise taotluse kohaselt oli kannatanuid kolmteist.

4.2 Oluline on märkida, et arestida saab vara, mis kuulub kahtlustatavale, kuid maakohus arestis vara,

mis oli kahtlustatava valduses. M. Vaiksaare määruskaebuse kohaselt ei kuulu läbiotsimisel ära

võetud ning arestitud esemed temale. Ringkonnakohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid

prokuröri väiteid, et läbiotsimisel ära võetud ning arestitud esemed kuulusid just M. Vaiksaarele.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu

määruse

peale

esitas

määruskaebuse

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör A. Pruus, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse

jõustamist, põhjendades seda järgmiselt.

5.1 M. Vaiksaarele esitati 3. aprillil 2013 kahtlustus KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi

kuueteistkümnes varguses ja KarS § 118 lg 1 p-le 1 vastavas teos. Kriminaaltoimikule lisatud

läbiotsimisprotokollist ja asitõendite vaatlusprotokollist nähtub, et M. K. elukohast võeti ära

hulgaliselt esemeid, sealhulgas ka vara arestimise määruses nimetatud esemed. Kahtlustavana

ülekuulamisel avaldas M. Vaiksaar, et ta on kahe kuu seitsme päeva jooksul joonud alkoholi ja kogu

selle aja jooksul elas ta M. K. elukohas. M. K. ütlustest nähtub, et osa läbiotsimisel äravõetud

esemetest kuulub M. Vaiksaarele. Mõned läbiotsimisel äravõetud esemed tagastas uurija 4. detsembril

2012 M. Vaiksaarele, kes avaldas, et tagastatud esemete osas tal pretensioone ei ole. Nendest

andmetest lähtuvalt ei vasta tegelikkusele M. Vaiksaare poolt avaldatu, et ta ei elanud M. K. elukohas

ning samuti see, et läbiotsimisel ära võetud ning arestitud esemed ei kuulunud temale.

5.2 Enne M. Vaiksaare vara arestimise otsustuse tegemist tutvus Pärnu Maakohus kriminaalasja

materjaliga ning tuvastas põhjendatult, et kannatanute tsiviilhagi tagamiseks on vaja arestida

M. Vaiksaare vara. M. Vaiksaare vahistamisega seonduvalt oli nii Pärnu Maakohus kui ka Tallinna

Ringkonnakohus eelnevalt tuvastanud, et olemasolevate tõendite pinnalt on olemas põhjendatud

kahtlus, et M. Vaiksaar pani toime kuriteod, milles teda kahtlustatakse. Seejuures 28. märtsil 2013

jättis ringkonnakohus muutmata maakohtu määruse, millega jäeti rahuldamata M. Vaiksaare taotlus

asendada vahistamine elektroonilise valvega. Eeltoodust tulenevalt M. Vaiksaare vara arestimise

küsimuse otsustamisel ei pidanud Pärnu Maakohus enam kontrollima, kas M. Vaiksaare puhul on

olemas põhjendatud kuriteokahtlus, sest eelneva vahistamismenetlusega oli põhjendatud

kuriteokahtluse olemasolu tuvastatud.

6. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab kahtlustatava kaitsja, et ringkonnakohtu määrus on

põhjendatud, kuna puuduvad tõendid selle kohta, et tegemist oleks M. Vaiksaarele kuuluva varaga.

Vara asus M. K. elukohas, vara kuuluvuse kohta puudusid igasugused dokumendid ja M. Vaiksaar ise

väitis, et vara ei kuulu talle, vaid kolmandale isikule, kes andis need esemed temale hoiule. Vara

arestimise kohaldamisel tuleb kohtul veenduda, et tegemist on varaga, mille kuuluvus on väljaspool

vaidlust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Esmalt leiab kolleegium, et väär on määruskaebuse esitaja seisukoht, mille kohaselt olukorras, kus

isik viibib kuriteos kahtlustatavana vahi all, ei pea eeluurimiskohtunik vara arestimisel tuvastama

kuriteokahtlust. Kuriteokahtlus on nii sisu kui ka tõendatuse poolest ajas muutuv nähtus, mistõttu ei

saa kohtueelses menetluses kriminaalmenetluse tagamise vahendite kohaldamisel lähtuda kahtluse

varasemast olemasolust ja selle ulatusest. Kuriteokahtluse täpne sisu mõjutab vaieldamatult

kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamise põhjendatust. Seega leiab Riigikohus, et vara

arestimise menetluses tuleb kohtul vältimatult tuvastada kuriteokahtluse olemasolu ka siis, kui sama

isiku suhtes on juba varasemalt kohaldatud tõkendit. Kuriteokahtluse sisu nagu ka vara arestimise

alused peavad seejuures olema kirjeldatud juba prokuratuuri poolt esitatud vara arestimise taotluses.

8. Kuriteokahtluse ja vara arestimise aluste esinemise kontrollimiseks peab kohus omakorda tutvuma

kriminaaltoimiku materjaliga, mis kuriteokahtlust kinnitab. Vastavad tõendid peavad olema lisatud

juba prokuratuuri poolt esitatud vara arestimise taotlusele ja kohtule peab olema tagatud võimalus

tutvuda kriminaaltoimikuga. Kriminaaltoimiku materjaliga tutvumise ja selle hindamise tulemusena

tehtav vara arestimise määrus peab võimaldama isiku suhtes kohaldatava meetme kontrolli,

sisaldades piisavaid põhjendusi kuriteokahtluse kohta. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema

kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et

toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud

kuriteokahtluse olemasolus. Ei ole välistatud, et kuriteokahtluse põhjendatust hinnates tuginetakse

muuhulgas ka KrMS § 63 lg 2 mõttes vabatõendina käsitletavale teabele. Samuti on kohtupraktikas

kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel aktsepteeritavaks peetud täiendavat tuginemist ka

üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Kohus ei pea siiski

kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see

on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades (vt ka RKKK

1. veebruari 2012. a määrus nr 3-1-1-105-11, p 12.1; 20. veebruari 2012. a määrus nr 3-1-1-1-12, p

9). Seejuures ei ole vara arestimise määruse tegemisel välistatud viitamine varasemalt vahistamisel

tuvastatud kuriteokahtluse aluseks olevatele asjaoludele ja neid kinnitavatele tõenditele, kui

eeluurimiskohtunik veendub, et nimetatud asjaolud pole muutunud.

9. Selles kriminaalasjas on vara arestimise taotluses kirjeldatud vaid üks isikule etteheidetav tegu ja

seejärel lakooniliselt nenditud, et isikule on tegelikult esitatud kahtlustus KarS § 199 lg 2p- de 7, 8 ja

9, § 266 lg 2 p-de 1 ja 3 ning 118 lg 1 p 1 järgi kaheksateistkümnes teos kokku kolmeteistkümne

kannatanuga. Samuti ei ole taotlusele lisatud tõendeid, mis kinnitaksid kuriteokahtluse ja vara

arestimise aluste esinemist.

10. Vaatamata prokuratuuri sellekohastele kinnitustele Riigikohtule esitatud määruskaebuses, ei selgu

maakohtu määrusest, kas eeluurimiskohtunik tutvus vara arestimise taotluse läbivaatamisel seda

kinnitavate tõenditega. Lisaks, kuigi kõigi toimepandud tegude sisu ei ole prokuratuuri taotluses

kirjeldatud, on maakohus vara arestimisel viidanud sellele, et taotluse kohaselt tekitas kuriteos

kahtlustatav kahju kaheteistkümnele (prokuratuuri taotluse kohaselt kolmeteistkümnele) kannatanule

kokku 13 153 eurot 73 senti. Kolleegiumi hinnangul ei saa vara arestimise otsustus tugineda

kuriteokahtlusele ega kuritegudega põhjustatud kahjule, mille sisu ja olemust ei ole vara arestimise

taotluses avatud. Ei ole küll põhimõtteliselt välistatud, et vara arestimise aluseks võetakse ka vaid

mõni üksik kahtlustuses kirjeldatud tegu, kuid sel juhul peab vastav arutluskäik nähtuma vara

arestimise määrusest. Maakohtu määrus ei sisalda tegelikkuses üldse kuriteokahtlust puudutavaid

põhjendusi. Seega rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7

tähenduses.

11. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus ei sisalda ka hinnangut selle kohta, kas tegemist on

kahtlustatavale kuuluva varaga. Määruses märgitakse vaid seda, et M. Vaiksaare elukohas teostati

läbiotsimine, mille käigus leiti ja võeti kaasa vara arestimise taotluses märgitud esemed, mis olid

M. Vaiksaare valduses. Prokuratuuri vara arestimise taotlusest nähtub seejuures, et läbiotsimine

teostati hoopis M. K. elukohas, kust leiti M. Vaiksaarele kuuluvat vara. Alles Riigikohtule esitatud

prokuratuuri määruskaebusest selgub, et M. Vaiksaar elas M. K. juures. Kuigi vara arestimise

menetluses ei saa kohus otsustada lõplikult konfiskeerimise või tsiviilhagi tagamiseks arestitava vara

kuuluvust, peab kohus siiski andma vähemalt esialgse hinnangu vara kuuluvuse kohta, mis vastaks

KrMS §-s 142 sätestatud vara arestimise tingimustele. Selle tegemata jätmist tuleb lugeda

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

12. Eelnevast tulenevalt tuleb lahendada küsimus, millised olid ringkonnakohtu õiguslikud

võimalused maakohtu määruse läbivaatamisel. Nähtuvalt ringkonnakohtu istungiprotokollidest ja

vara arestimise tühistamise määrusest ei ole ka ringkonnakohtule määruskaebemenetluses esitatud

kuriteokahtlust ja vara arestimise aluseid põhistavaid tõendeid. Seega on ringkonnakohus õigustatult

asunud seisukohale, et tal ei ole võimalik kontrollida kahtlustatava suhtes rakendatud meetme sisulist

põhjendatust, sõltumata kahtlustatava suhtes varem kohaldatud tõkendist. Kohus ei pea ka vara

arestimise menetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel

kuriteokahtluse või vara arestimise aluste kohta selliseid tõendeid, mida taotlusele lisatud ei ole

(vt RKKK määrus nr 3-1-1-105-11, p 17). Ringkonnakohtul on kohtueelses menetluses küll võimalik

enda algatusel tutvuda kriminaaltoimikuga, kuid seda eeskätt kuriteokahtluse või vara arestimise

aluste esinemisel tekkinud kahtluste kõrvaldamiseks kahtlustatava õiguste tagamise eesmärgil, mitte

prokuratuuri ülesannete täitmiseks kuriteokahtluse põhistamisel. Seega oli ringkonnakohus õigustatud

jätma prokuröri taotluse rahuldamata.

13. Kolleegium märgib, et käesolevaks ajaks on M. Vaiksaar antud kriminaalasjas süüdistatavana

kohtu alla, mistõttu prokurör saab vara arestimise taotluse esitada uuesti kriminaalasja kohtuliku

arutamise käigus. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1 jätab

Riigikohus ringkonnakohtu 18. oktoobri 2013. a määruse M. Vaiksaare vara arestimise määruse

tühistamises muutmata ja prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata.

14. M. Vaiksaare kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 91 euro ja

20 sendi suuruses summas, sh käibemaks 15 eurot ning 20 senti. Taotluse kohaselt on määruskaebuse

ja asja materjalidega tutvumiseks kulutatud aega kaks pooltundi ning kaebusele vastuse koostamisele

samuti kaks pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud vajalikud ja nende

tegemiseks kulutatud aeg põhjendatud. Lähtudes riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja

tuginedes vastava toimingu tegemise ajal kehtinud Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a

otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord

ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord"

punktidele 2 ja 23, tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 91 eurot ja 20 senti. Vastavalt KrMS §

175 lg 1 p-le 4, §-le 183 ja § 187 lg-le 2 tuleb see summa jätta riigi kanda.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg