3-2-1-116-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-116-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. oktoober 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Tõnis Urbase hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti

kaudu) ja kohtutäitur Kairi Laiõuna vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-29311

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tõnis Urbase kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tõnis Urbas, esindaja vandeadvokaat Margus Viira

Kostja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

Kostja kohtutäitur Kairi Laiõun

Asja läbivaatamise kuupäev

30. september 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 10. aprilli 2013. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-12-29311

muutmata, kuid muuta osaliselt ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta hageja kanda.

4. Arvata Tõnis Urbase kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot

riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tõnis Urbas (hageja) esitas 26. juulil 2012 Viru Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja

Tolliameti kaudu) (kostja I) ja Rakvere kohtutäitur Kairi Laiõuna (kostja II, kohtutäitur) vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 140/2002/1867. Hageja palus kostja I suhtes

tunnistada sundtäitmine lubamatuks nõude aegumise tõttu ning kostja II suhtes lugeda aegunuks

täiteasjas koostatud kohtutäituri tasu ja täitekulu otsused.

Hagiavalduse kohaselt algatas kohtutäitur 12. juunil 2002 kostja I avalduse alusel täitemenetluse

hagejalt 1 544 220 krooni 30 sendi sissenõudmiseks. Täitemenetluse aluseks on Tallinna Linnakohtu

28. märtsi 2002 otsus kriminaalasjas nr 1/2-365/02, millega mõisteti hagejalt kostja I kasuks välja

1 544 220 krooni 30 senti (98 693 eurot 67 senti).

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse (VÕSRS) § 9 lg 2 kohaselt, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) või võlaõigusseaduse

(VÕS) kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt,

arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Alates 5. aprillist

2011 kehtiva TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni järgi on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude,

samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg

10 aastat. Kuna kostja I on esitanud nõude sundtäitmiseks, siis on TsÜS § 159 lg 1 kohaselt nõude

aegumine katkenud ja alanud uuesti nõude täitmisele esitamise tõttu. Seega on nõude aegumise

alguskuupäevaks täitemenetluse alustamise kuupäev ja nõue on aegunud, kui sundtäitmise algusest

on möödunud 10 aastat. Seega on hageja vastu esitatud nõue aegunud, mistõttu tuleb lugeda

aegunuks ka kohtutäituri tasu ja täitekulu nõuded.

Koos hagiga esitatud hagi tagamise taotluses palus hageja hagi tagamiseks peatada täitemenetlus

täiteasjas nr 140/2002/1867. Viru Maakohus rahuldas 30. juuli 2012. a kohtumäärusega hagi tagamise

taotluse ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr 140/2002/1867 kuni tsiviilasjas tehtava lõpplahendi

jõustumiseni.

2. Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja I vastuse kohaselt aegub

VÕSRS § 9 lg 4 alusel sissenõudja nõue võlgniku (hageja) vastu 1. märtsil 2021.

3. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata, kuna täitedokumendist tulenevad nõuded ei ole aegunud.

Samuti ei ole hagiavalduses täpsustatud, milliste kohtutäituri otsustest tulenevate nõuete osas

taotletakse aegumise kohaldamist.

4. Viru Maakohus jättis 6. novembri 2012 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda. Maakohus tühistas ka hagi tagamise abinõu.

Otsuse põhjendustes leidis kohus, et kostja I (sissenõudja) nõue ei ole aegunud. 28. märtsi 2002

otsuse alusel esitas kostja I kohtutäiturile täitemenetluse alustamise avalduse 13. juunil 2002. Enne

1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 123 lg 1 järgi oli kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg

10 aastat kohtuotsuse jõustumisest. See, et täitemenetlus algatati 13. juunil 2002, ei tähenda, et

aegumisele tuleb kohaldada otsuse jõustumise või täitemenetluse algatamise ajal kehtinud TsÜS-is

sätestatud aegumistähtaega. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse TsÜS-is ning VÕS-is aegumise kohta

sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja

katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või

katkenud enne 1. juulit 2002. TsÜS § 157 lg 1 kuni 4. aprillini 2011 kehtinud redaktsiooni järgi on

jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust

täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Selle sätte järgi on kohtulahenditest

tulenevate lahendite aegumistähtaeg 30 aastat alates lahendi jõustumisest. VÕSRS § 9 lg 4 sätestab,

et TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 2011. aasta 1. märtsi tekkinud

aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg

lõpeks varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele

enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS § 157 lg-t 1.

Kuna hageja kohta kriminaalasjas 1/2-365/02 tehtud 28. märtsi 2002 kohtuotsuse aegumistähtaeg oli

kuni 4. aprillini 2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni alusel 30 aastat, mis ei lõpe TsÜS § 157

lg 1 alates 5. aprillil 2011 kehtivas redaktsioonis sätestatud tähtajast varem, siis kohaldatakse nõude

aegumisele 10-aastast aegumistähtaega alates 1. märtsist 2011. TsÜS § 157 lg 1 muutmisel oli

seadusandja tahteks minna üle lühemale aegumistähtajale 10-aastase üleminekuperioodi

kehtestamisega. Eeltooduga on tuvastatud, et puudub seadusest tulenev alus täitemenetluse

lõpetamiseks nõude aegumise tõttu. Sellepärast ei ole ka alust hagi rahuldada.

Hageja nõudeks on ka kohtutäituri tasu ja täitemenetluse kulude väljamõistmise otsuste aegunuks

tunnistamine. Hageja ei ole nimetanud, milliste kuupäevadega kostja II otsused on aegunud, ega ole

kohtutäituri otsuseid hagiavaldusele lisanud. Kostja II vastuse kohaselt ei ole täitekulu

väljamõistmise otsust tehtudki. Hageja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Seega on tõendamata

kohtutäituri tasu ja täitemenetluse kulude kohta otsuste tegemine. TMS § 218 lg 1 alusel kaebuse

kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates

kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Kohtutäituri

otsuse või tegevuse peale ilma enne otseselt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata ei saa.

Hageja ei ole väidetavate otsuste peale kohtutäiturile kaebust esitanud, mistõttu on olemas

TsMS § 423 lg 1 p-s 1 sätestatud alus selles osas hagi läbi vaatamata jätmiseks, sest hageja ei ole

kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud

kohustuslikust korrast ja selle korra rakendamise võimalust ei ole minetatud. Eeltoodust tulenevalt

tuleks hageja nõue kohtutäituri otsuste aegunuks tunnistamise osas jätta läbi vaatamata. Kuna hageja

on tuginenud kohtutäituri otsuste aegumisele, siis asjas tehtava otsuse kõrgema astme kohtus

formaalsetel alustel tühistamise vältimiseks lahendab kohus hagi ka selles osas sisuliselt. Hagi tuleb

jätta rahuldamata põhjusel, et sissenõudja nõuded hageja vastu ei ole aegunud. Seetõttu ei saanud

aeguda ka kohtutäituri tasu ja täitekulu sissenõudmise otsustest tekkinud nõuded hageja vastu.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.

6. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 10. aprilli 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi on õige maakohtu seisukoht, et nõue hageja vastu ei ole aegunud.

Seetõttu puuduvad ka alused sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

5. aprillini 2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohaselt oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude,

samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg

30 aastat. Kehtiva TsÜS § 157 lg 1 (jõustunud 5. aprillil 2011) kohaselt on jõustunud kohtuotsusega

tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude

aegumistähtaeg 10 aastat. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt algab lg-s 1 nimetatud aegumistähtaeg

kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude

sissenõutavaks muutumist. Asja materjalide kohaselt algatati täitemenetlus hiljemalt 13. juunil 2002.

VÕSRS § 9 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta

sätestatut ka enne 2011. aasta 1. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Teise lause kohaselt, kui enne

2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui VÕSRS § 9

lg 4 esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 1. märtsi

kehtinud TsÜS § 157 lg-t 1.

Praegusel juhul on tegemist VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses nimetatud juhtumiga. Kostja I nõue

hageja vastu oleks aegumise katkemist arvestades tollase TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni järgi aegunud

hiljemalt 13. juunil 2032. Seega on tegemist enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõudega ning

VÕSRS § 9 lg 4 esimese lause järgi on nõude aegumistähtaeg 10 aastat alates 1. märtsist 2011. Seega

aegub nõue hageja vastu 1. märtsil 2021.

Hageja viited Riigikohtu lahendile nr III-4/A-5/94 on asjakohatud. Ringkonnakohus selgitab, et

VÕSRS § 9 lg 4 teine lause loob erandi puhuks, kui eelmise redaktsiooniga sätestatud 30-aastane

aegumistähtaeg lõppeks enne 1. märtsi 2021. Sellisel juhul tuleks kohaldada vana aegumistähtaega,

st et uus regulatsioon küll lühendab aegumisperioodi, kuid ei pikenda seda. Seadusandja tahe oli

lühendada jõustunud kohtulahendist tulenevate nõuete aegumisperioodi, kuid lühemale

aegumistähtajale üleminek ilma nn üleminekuperioodita jätaks kaitseta võlausaldaja huvid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada ja hagi

rahuldada.

TsÜS § 157 lg-t 1 muutva seaduse seletuskirjas puuduvad viited ringkonnakohtu lahendis märgitud

võlausaldaja huvidele. Seletuskirja kohaselt on 30-aastane aegumisperiood võlgniku suhtes

ebaproportsionaalselt pikk. VÕSRS § 9 lg 4 teine lause kui ebaselge ja vastuoluline tuleks jätta

kohaldamata. Ebaselge on, millisele redaktsioonile see lause viitab, enne 1. juulit 2002 kehtinud

TsÜS-i järgi oli aegumistähtaeg 10 aastat.

9. Kostja I leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Kostja II ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada.

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 692 lg 2 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb

muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

11. Praeguses tsiviilasjas tuleb lahendada õiguslik küsimus, kuidas tõlgendada VÕSRS § 9 lg-t 4,

arvestades, et TsÜS § 157 lg 1 alates 5. aprillist 2011 kehtivas redaktsioonis sätestati

täitedokumendist, eelkõige kohtulahendist tuleneva nõude uueks aegumistähtajaks 10 aastat varasema

30 aasta asemel. Kohtud on leidnud, et seadusandja tahe oli kehtestada pikema aegumistähtaja asemel

oluliselt lühema tähtaja kasutuselevõtul nn üleminekuperiood, mis arvestaks võlausaldaja huvidega.

Hageja väidab, et VÕSRS § 9 lg 4 esimene lause kehtestab TsÜS § 157 lg 1 uuele redaktsioonile

tagasiulatuva toime.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuse järeldusega, mille kohaselt lühemale aegumistähtajale

üleminek ilma nn üleminekuperioodita jätaks kaitseta võlausaldaja huvid.

TsÜS § 157 lg 1 enne 5. aprilli 2011 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli mh jõustunud kohtulahendist

tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Alates 5. aprillist 2011 kehtiva TsÜS § 157 lg 1

redaktsiooni kohaselt on see tähtaeg 10 aastat. Pikemalt aegumistähtajalt lühemale ülemineku

rakendamist on reguleeritud VÕSRS § 9 lg-s 4. Selle lõike esimese lause kohaselt kohaldatakse

TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 2011. a 1. märtsi tekkinud aegumata nõuetele.

Sellisena reguleerib nimetatud lause uue, lühema aegumistähtaja kehtimist tagasiulatuva toimega. Nii

lõpeks selle lause kohaselt nt 2002. a septembris 30 aasta pikkusena kulgema hakanud tähtaeg

2012. a septembris. Seega ei ole õige ringkonnakohtu järeldus, et praegusel juhul on tegemist (ainult)

VÕSRS § 9 lg 4 esimese lause juhtumiga (mil nn üleminekuperioodi 10-aastane tähtaeg hakkaks

kulgema 1. märtsist 2011, lõppedes 1. märtsil 2021). Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsuse

põhjendust muuta.

Küll saab sellise järelduse 10-aastase nn üleminekuperioodi kohta kolleegiumi arvates teha

VÕSRS § 9 lg 4 esimest ja teist lauset koos tõlgendades. VÕSRS § 9 lg 4 teise lause kohaselt, kui

enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui

VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta

1. märtsi kehtinud TsÜS § 157 lg-t 1. Teises lauses on seega üritatud reguleerida juhtumit, mil varem

kehtinud 30-aastane aegumistähtaeg lõpeks lühemale tähtajale ülemineku tõttu võlausaldaja jaoks

liiga vara. Teise lausega on püütud uut aegumistähtaega osal juhtudel pikendada. Kolleegium märgib,

et teises lauses sätestatud juhtum ei ole võimalik, sest kõige varem sai 30-aastane aegumistähtaeg

kulgema hakata 1. juulist 2002, mil see tähtaeg TsÜS § 157 lg-s 1 sellise pikkusega kehtestati (varem

10 aastat). Kõige varem 2002 juulis kulgema hakanud 30-aastane tähtaeg ei saaks aga kuidagi olla

möödunud varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses reguleeritud tagasiulatuva toimega

aegumistähtaeg, mille pikkus on maksimaalselt 10 aastat ja mis sai samuti kõige varem kulgema

hakata 1. juulil 2002. Samuti ei saa kõige varem juulis 2002 alanud 30-aastane tähtaeg lõppeda enne

1. märtsi 2021, nagu märkis ringkonnakohus. Seega tuleb muuta ka ringkonnakohtu selgitust

VÕSRS § 9 lg 4 teise lause kohta.

13. Siiski on VÕSRS § 9 lg 4 teise lause alusel selgelt arusaadav seadusandja soov aegumistähtaja

olulist lühenemist võlausaldaja huvides osaliselt tasakaalustada üleminekuperioodi kehtestamisega.

Seetõttu leiab kolleegium olevat võimaliku VÕSRS § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimes

järeldada, et enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsist 2011 kulgema

10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist

tulenevaid õigusi.

14. Viru Maakohus on 30. juuli 2012. a määrusega peatanud täitemenetluse täiteasjas

nr 140/2002/1867 kuni praeguses tsiviilasjas lahendi jõustumiseni. Riigikohus ei saada asja tagasi

alama astme kohtutele. Seega langeb praeguse otsuse jõustumisel ära täitemenetluse peatamise toime.

15. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja

kanda.

16. Kuna kolleegium jätab hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull