3-2-1-110-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-110-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. oktoober 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Tamsalu Veskid (pankrotis) pankrotihaldur

Urmas Ustavi (Ustav) hagi Aadu Jaansoo vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 1. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-23429

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aadu Jaansoo kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

592 650 eurot 74 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaseltsi Tamsalu Veskid (pankrotis) pankrotihaldur

Urmas Ustav

Kostja Aadu Jaansoo, esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Asja läbivaatamise kuupäev

23. september 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 30. märtsi 2012. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 1. aprilli 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 2-05-23429 ning saata asi uueks läbivaatamiseks Viru Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Aadu Jaansoo kassatsioonkaebuselt 9. juunil 2013 tasutud kautsjon 1000 (üks

tuhat) eurot Aadu Jaansoo arvelduskontole nr 10502001005000 (AS SEB Pank).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaseltsi Tamsalu Veskid (pankrotis; aktsiaselts) pankrotihaldur Urmas Ustav (hageja) esitas

27. detsembril 2005 Viru Maakohtule hagi Aadu Jaansoo (kostja) vastu, milles nõuab 592 650 euro

74 sendi suurust kahjuhüvitist.

Hagiavalduse ja hageja kohtumenetluses avaldatud seisukohtade kohaselt oli kostja alates aktsiaseltsi

äriregistrisse kandmisest ehk 22. maist 2001 aktsiaseltsi juhataja ja ainuaktsionär. Aktsiaseltsi üheks

põhitegevuseks oli kanamunade müük. Munade müügitehingute kohta on tehtud erikontroll ja selle

tulemuste kohta koostatud audiitori arvamusest nähtub, et raamatupidamises ei kajastunud üldse või

kajastus vääralt AS-le MVG (MVG) müüdud munade käive. MVG-lt laekus ostuhind sularahas ja

need laekumised jäeti aktsiaseltsi ametlikus raamatupidamises osaliselt kajastamata. Sularaha

laekumiste kohta peetud eraldi kaustikutest nähtub, et MVG-lt laekus ajavahemikus 2001–2004

munade eest vähemalt 19 662 969 krooni (1 256 692 eurot 70 senti). Nimetatud summast

10 390 000 krooni (664 042 eurot 2 senti) on viidud panka. 9 272 969 krooni (592 650 euro 74 sendi)

suurune summa aga ei kajastu aktsiaseltsi ametlikus raamatupidamises. Aktsiaselts ei ole seda raha

saanud ja kostja ei ole selle raha kasutamist selgitanud ega tõendanud.

Kostja oli aktsiaseltsi juhatajana kohustatud korraldama aktsiaseltsi raamatupidamist ja vastutab selle

eest äriseadustiku (ÄS) § 306 lg 4 järgi. Samuti oli kostja kohustatud tegutsema aktsiaseltsi jaoks

majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ja äriühingu parimates huvides. Kostja ei ole oma tegevuses

lähtunud äriühingu huvidest. Kostja korraldamisel müüdi mune suures ulatuses sularaha eest ja jäeti

saadud sularaha raamatupidamises kajastamata. Kostja on rikkunud nii juhatuse liikme hoolsus- kui ka

lojaalsuskohustust. Kostja käsul oli raamatupidamine korraldatud selliselt, et MVG-ga seotud tehingud

kustutati juba müügilepingu sõlmimise päeva õhtul raamatupidamisprogrammist ja tehingute kohta

peeti eraldi arvestust käsikirjalistes kaustikutes.

Aktsiaseltsi raamatupidamises kajastamata ja kostja ära võetud raha 9 272 969 krooni (592 650 eurot

74 senti) on käsitatav aktsiaseltsi varalise kahjuna. Isegi juhul, kui seda raha oleks kasutatud

aktsiaseltsi huvides, ei vabaneks kostja vastutusest, sest ametlikust käibest kõrvaldatud raha

kasutamine mis tahes eesmärgil on kostja enda, mitte aga äriühingu tegevus. Isegi kui eeldada, et raha

kasutati kas tervikuna või mingis osas ümbrikupalkade maksmiseks, ei vähenda ebaseaduslike ja

raamatupidamises kajastamata tasude maksmine aktsiaseltsile tekkinud kahju. Kostja kohustuste

rikkumine ja aktsiaseltsile kahju tekkimine on otseses põhjuslikus seoses.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks munade müügist laekunud rahast 9 272 969 krooni

(592 650 eurot 74 senti) omastanud. Kostja ei tegelenud ise vahetult müügilepingute sõlmimise ega

raamatupidamisega. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et töötajatega olid sõlmitud töölepingud ja

materiaalse vastutuse lepingud, samuti olid olemas kõik sularaha eest müüdud kaupade saatelehed.

Kuna pankrotihaldur kostjat pärast aktsiaseltsi pankroti väljakuulutamist enam ettevõtte

territooriumile ega kontorisse ei lasknud ning pankrotihaldur ei ole kostjalt ühtegi dokumenti vastu

võtnud, siis peab pankrotihaldur selgitama, mida ta nii saatelehtede kui ka teiste aktsiaseltsi

dokumentidega tegi. Pankrotihalduri esitatud kuriteoteate alusel alustatud kriminaalmenetluse ja

tunnistajate ütluste alusel on selgunud, et kostja ei ole 9 272 969 krooni (592 650 eurot 74 senti)

omastanud. Kogu aktsiaseltsile laekunud raha kasutati aktsiaseltsi huvides.

3. Viru Maakohus rahuldas 30. märtsi 2012. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

592 650 eurot 74 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on erikontrolli aruande ja tunnistajate ütlustega tõendatud, et

munade MVG-le müügist saadud raha ei kajastatud hageja raamatupidamises ja et see toimus kostja

heakskiidul. Kostja on hageja juhatuse liikmena rikkunud hoolsus- ja lojaalsuskohustust.

Hoolsuskohustuse rikkumine seisneb selles, et kostja korraldamisel ei peetud aktsiaseltsi

raamatupidamist seadusega ettenähtud viisil, äriühingu majandustegevuse tulemused olid

raamatupidamises teadvalt moonutatud ja osa majandustegevusest jäi raamatupidamises kajastamata.

Lojaalsuskohustuse rikkumine seisneb selles, et kostja jättis teadlikult osa müügikäibest äriühingu

raamatupidamises kajastamata ja võttis selle raha endale.

Aktsiaseltsile tekkis varaline kahju sellest, et raamatupidamises jäi kajastamata 592 650 euro 74 sendi

suurune summa, mille kasutamine ei ole tõendatud. Isegi kui kostja kasutas ametlikust käibest

kõrvaldatud raha osaliselt hageja huvides, ei vähenda see aktsiaseltsile tekkinud kahju.

Kostja on küll väitnud, et ta ei ole vaidlusalust raha omastanud, kuid ei ole ka tõendanud süü

puudumist. Kuigi kostja vastu lõpetati kriminaalasi rahapesu süüdistuses, ei tõenda see, et kostja täitis

hoolsuskohustust ja raamatupidamise kohustust.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 1. aprilli 2013. a otsusega Viru Maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus põhjendatult pidanud tõendatuks, et MVG-

le müüdud munade eest saadud rahast ei kajastunud 592 650 eurot 74 senti aktsiaseltsi

raamatupidamises ja et see toimus kostja heakskiidul. Seega ei täitnud kostja juhatuse liikme hoolsus-

ega lojaalsuskohustust. Nõuetekohase raamatupidamise korraldamata jätmise eest kuni 1. juulini 2002

vastutab kostja ka kuni selle ajani kehtinud raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamise õigsuse

eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse § 4 lg 1 alusel, mille kohaselt kannab tippjuht täielikku

isiklikku vastutust kogu majandusüksuse raamatupidamise korralduse, dokumentatsiooni ja

informatsiooni säilimise eest ning seda kohustust ei saa kellelegi delegeerida, v.a § 4 lg-s 4 märgitud

juhul (haigus, puhkus jms). Juhatuse kohustuse korraldada aktsiaseltsi raamatupidamist näeb ette ka

ÄS § 306 lg 4 (nii enne kui ka pärast 1. juulit 2002 kehtinud redaktsioonis). Raamatupidamise

korraldamise kohustus hõlmab muu hulgas ka juhatuse kohustust tagada järelevalve raamatupidajate

üle. Hageja on hagiavalduses kostja raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumisele ka

tuginenud.

Kuigi kostja väidab apellatsioonkaebuses, et ta ei saanud raha omastada seetõttu, et see maksti

töötajate palkadeks ja tehti muid kulutusi, ei ole ta maakohtu menetluses avaldanud MVG-lt saadud ja

panka kandmata 9 272 969 krooni kasutamise üksikasju. Maakohtu menetluses on kostja avaldanud

vaid seda, et tema teada oli MVG-nimeline isik olemas ja et ta ei ole sellelt isikult laekunud raha

omastanud. Maakohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et kostja ei ole kooskõlas enne 1. juulit

2002 kehtinud ÄS § 315 lg-ga 1 süü puudumist tõendanud. Samuti ei ole kostja tõendanud alates

1. juulist 2002 kehtiva seaduse kohaselt rikkumise vabandatavust.

Kriminaalasja osalise lõpetamise määrusest nähtuvalt on kriminaalmenetluses selgunud, et MVG-lt

laekunud 9 272 969 krooni on kasutatud töötajatele palkade maksmiseks ja muudeks kuludeks.

Nimetatud määrus on dokumentaalne tõend tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272 lg 1

tähenduses, mis ei tõenda kostja süü puudumist ega muuda ka tõendamiskoormuse jaotust poolte

vahel. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui

pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kahju ja selle suurus ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel

tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses, kuna see eeldab lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele ka

õiguslike küsimuste lahendamist. Vastasel juhul ei oleks hagi läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluses

mõtet. Lisaks on kriminaalasja osalise lõpetamise määruse järeldus vaidlusaluse rahasumma

kasutamise kohta äärmiselt üldsõnaline. Määrusest ei nähtu, kellele konkreetselt on makstud palka või

lisatasu ja milliste kulude katteks on raha kasutatud.

Isegi kui eeldada, et raha kasutati töötasu jms maksmiseks, on raha omavoliline kasutamine kostja

eestvedamisel käsitatav aktsiaseltsile kahju tekitamisena. Kostja ei ole tõendanud rahaliselt

mõõdetavat hüve ega selle väärtust, mille aktsiaselts sellisest rahakasutusest sai. Samuti ei vähendaks

ebaseaduslike ja raamatupidamises kajastamata tasude maksmine aktsiaseltsi kahju. Kahju suuruse

kindlaksmääramisel ei ole tähtsust mitte üksnes sellel, kui suure rahasumma kostja omastas, vaid ka

sellel, kui palju raha jäi aktsiaseltsil munamüügist saamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi Tartu

Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude esitamise üheks eelduseks on aktsiaseltsile

kahju tekkimine. Kahju olemasolu peab tõendama hageja. Maakohus asus seisukohale, et aktsiaseltsile

tekkis kahju sellega, et raamatupidamises jäi kajastamata ja kostja omastas 592 650 eurot 74 senti.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, kuid leidis otsuse põhjendustes, et käibes

kajastamata jäetud raha kasutamise asjaolud ei ole teada. Seega on maakohtu ja ringkonnakohtu

järeldused vastuolulised. Eeltoodust tulenevalt jääb selgusetuks, mida pidas ringkonnakohus

aktsiaseltsi kahjuks. Väide, et kostja omastas raha, oli põhiline hagi alus. Ringkonnakohus ei pidanud

seda tõendatuks, kuid leidis ometi, et juhatuse liikme vastutuse kohaldamine on põhjendatud.

Asjas ei ole tõendatud, et kostja oleks 9 272 969 krooni (592 650 eurot 74 senti) omastanud. Samuti ei

ole tõendatud aktsiaseltsi vara vähenemine MVG-lt sularahas saadud summa võrra. Kostja on kogu

menetluse vältel tuginenud prokuratuuri loal kriminaalasja osalise lõpetamise määrusele, mille

kohaselt on kriminaalmenetluses selgunud, et MVG-le müüdud kanamunade eest saadud

9 272 969 krooni (592 650 eurot 74 senti) on kasutatud töötajatele palkade maksmiseks ja muudeks

kulutusteks. Kui äriühing maksab laekunud sularaha välja töötasuna, teeb ta ettevõtlusega seotud

kulutusi, mida äriühing peaks nagunii tegema. Ettevõtlusega seotud kulusid ei saa käsitada äriühingule

tekitatud kahjuna. Palga maksmine on seotud ettevõtlusega, sest palk makstakse töötajatele tööandjale

osutatud tööpanuse eest. Tööpanus ongi hüve, mille aktsiaselts raha eest vastu sai.

Jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-09-5750 on tuvastatud vaidlusaluse raha kasutamine

töötajate palkadeks. Seega ei ole põhjendatud ringkonnakohtu järeldus, et raha kasutamise kohta

puuduvad andmed, samuti on põhjendamatu maakohtu järeldus, nagu oleks kostja raha omastanud.

Lisaks ei ole asjas tõendatud põhjuslik seos juhatuse liikme väidetava rikkumise ja kahju vahel. Isegi

kui kostja jättis aktsiaseltsi raamatupidamise nõuetekohaselt korraldamata, ei saa see tuua kaasa MVG-

lt laekunud raha kadumist või omastamist. Kui aktsiaseltsil on ametliku käibe kõrval kasutusel n-

ö mitteametlik käive või kui makstakse ümbrikupalka, saab see tähendada vaid maksuõiguslikke

probleeme, kuid selline rikkumine ei tekita äriühingule kahju. Ka mitteametlik käive on äriühingu

kasutuses ega lähe kaotsi.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 4 ning § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 teise lause alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja

materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Hageja nõuab kostjalt kui äriühingu juhatuse liikmelt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega

aktsiaseltsile tekitatud kahju hüvitamist. Kassatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas kostja

tekitas aktsiaseltsile kahju ja kas kahju tekitamine on põhjuslikus seoses kohustuste rikkumisega,

millele hageja tugineb.

10. Kuna kostja rikkus väidetavalt juhatuse liikme kohustusi 2001–2004, siis tuleb kohaldada sel ajal

kehtinud ÄS § 315 lg-t 1, mille kohaselt juhatuse liikmed vastutavad seaduse ja põhikirja nõuete

rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile süüliselt tekitatud kahju eest

solidaarselt.

11. Enne võlaõigusseaduse (VÕS) jõustumist ehk enne 1. juulit 2002 toimunud rikkumiste puhul tuleb

kohaldada ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 222 lg-t 1 ja § 227 ning ÄS § 315 lg 1 kuni 1. juulini 2002

kehtinud redaktsiooni. Nimetatud sätete järgi peab aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise

nõude rahuldamiseks olema tuvastatud, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi aktsiaseltsi vastu,

rikkumine toimus juhatuse liikme süül ja rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju (vt ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 21; 14. juuni 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-52-06, p 12). Tõendamiskoormus jaguneb poolte vahel allpool esitatud viisil.

Hageja peab tõendama, et juhatuse liige (kostja) on rikkunud oma kohustusi ja et just selle rikkumise

tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. TsK § 227 teise lause järgi eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse

liikme süül. Süü puudumist peab tõendama juhatuse liige (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai

2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 22; 2. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-03, p 25).

Alates 1. juulist 2002 toimunud rikkumiste puhul pidi hageja ÄS § 315 lg 1 järgi nõude

maksmapanekul tõendama, et aktsiaseltsile on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi

ja et just need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile hagiavalduses nimetatud kahju. Pärast nende

asjaolude tõendamist oli juhatuse liikmel võimalik vabaneda vastutusest, kui ta tõendas, et rikkumine

oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. novembri 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-91-11, p 11; 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 22; 29. mai 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 17).

12. Kohtud tuvastasid, et kostja rikkus ÄS § 306 lg-s 4 sätestatud raamatupidamise korraldamise

kohustust, kui jättis osa aktsiaseltsi sularahakäibest aktsiaseltsi raamatupidamises kajastamata, ning

lojaalsuskohustust, kui kasutas sularaha omavoliliselt. Samuti tuvastasid kohtud, et kostja tekitas

eelnimetatud rikkumisega aktsiaseltsile 592 650 euro 74 sendi suuruse kahju. Kahjuna käsitasid

kohtud sularaha, mille aktsiaselts sai MVG-lt ja mida ei kajastatud aktsiaseltsi raamatupidamises.

Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et kostja ei ole maakohtu menetluses MVG-lt saadud ja panka

kandmata 9 272 969 krooni kasutamise üksikasju avaldanud. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et

kostja on siiski ka maakohtu menetluses esitatud vastuses tuginenud sellele, et vaidlusalust sularaha

kasutati töötajatele palkade maksmiseks (vt II kd, tl 6). Kostja on sellele asjaolule tuginenud ka

edaspidises menetluses.

TsMS § 442 lg 8 kohaselt tuleb kohtuotsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja

nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus

kohaldas. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta

seda otsuses põhjendama. Kolleegium leiab, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis

põhjendamatult kõrvale tunnistaja ütlused, millest nähtub, et raamatupidamises kajastamata sularaha

maksti töötajatele palkadeks (II kd, tl 76). Samuti ei põhjendanud kohtud, miks nad kogumis teiste

tõenditega ei arvestanud kriminaalasja menetluse kohta esitatud tõenditega. Tsiviilasja lahendav kohus

ei ole küll seotud kriminaalasja menetluses tehtud otsustes tuvastatuga, kuid sellised otsused on

kasutatavad dokumentaalse tõendina, mida kohus peab hindama koos teiste asjas kogutud tõenditega

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 25; 19. oktoobri

2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04, p 30).

13. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud. Selline kahju on ÄS § 315 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse

liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai 2010. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 19).

Kolleegium nõustub kostjaga, et kohtud on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi tõendite

hindamisel hageja kahju tuvastamise osas. Samuti on ringkonnakohus asunud ekslikule seisukohale, et

raamatupidamises kajastamata jäänud rahaga raamatupidamises kajastamata jäänud töötasu ehk

nn ümbrikupalga maksmine töötajatele ei vähenda aktsiaseltsile tekkinud kahju ja et kahju suuruse

kindlaksmääramisel ei ole tähtsust mitte sellel, kui suure rahasumma kostja omastas, vaid eelkõige

sellel, kui palju raha jäi aktsiaseltsil munamüügist saamata.

14. Praeguses asjas on hageja kostja rikkumistest tuleneva negatiivse tagajärjena käsitanud seda, et

aktsiaseltsil jäi MVG-le müüdud munade eest laekunud raha saamata. Ringkonnakohus leidis, et isegi

kui eeldada, et raha kasutati töötasu maksmiseks, on raha omavoliline kasutamine kostja eestvedamisel

käsitatav aktsiaseltsile kahju tekitamisena, kuna pole tõendatud, et aktsiaselts sai raha eest mingi

vastusoorituse. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et kui äriühing maksab talle laekunud

sularaha töötajatele välja töötasuna, siis on selline kulu äriühingu jaoks vähemalt eelduslikult vajalik

kulu, sest äriühing oleks töötajatele nende töö eest nagunii pidanud palka maksma. Seega ei saa raha

maksmine nn ümbrikupalgana iseenesest olla käsitatav äriühingule kahju tekitamisena.

15. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et olukorras, kus juhatuse liige teeb kas

raamatupidamislikus või maksunduslikus mõttes ebaseadusliku väljamakse, tuleb aktsiaseltsile kahju

tekkimise tuvastamisel hinnata väljamakse eest saadud vastusoorituse väärtust. Seejuures tuleb enne

1. juulit 2002 toimunu hindamisel lähtuda TsK § 222 lg-st 2, mille kohaselt saab kahjuks pidada

võlausaldaja tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti võlausaldaja saamata

jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustuse täitnud. Alates 1. juulist toimunu

hindamisel tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-st 1, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud

isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Lisaks tuleb arvestada VÕS § 127 lg-

s 5 sätestatuga, mille järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai

kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine

oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.

16. Järgnevalt selgitab kolleegium seda, milles võib seisneda äriühingu kahju olukorras, kus juhatuse

liige paneb toime maksusüüteo.

Kolleegium leiab, et nn must käive tähendab äriühingu jaoks maksuõiguslikku rikkumist ja sellega

kaasnevaid võimalikke kohustusi riigi suhtes. Nn musta käibe ja ümbrikupalkade maksmise tulemusel

võib aktsiaseltsile tekkida kahju eelkõige maksuõigusliku rikkumise tuvastamisel aktsiaseltsile

määratud sanktsiooni ja tekkinud kulude näol.

Karistusseadustiku (KarS) § 3891 näeb ette vastutuse maksuhaldurile andmete esitamata jätmise või

valeandmete esitamise eest maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude

suurendamise või tekitamise eesmärgil või kinnipidamiskohustuse rikkumise eest, kui sellega jäi

maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või

enam. KarS § 3892 näeb ette vastutuse maksuhaldurile teadvalt valeandmete esitamise eest

tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati,

tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või enam.

Kui juhatuse liige paneb toime eelnimetatud paragrahvides sätestatud teo, siis võib äriühingule

tekitatud kahju kolleegiumi arvates väljenduda eelkõige äriühingult välja mõistetud maksuintressides,

maksusüüteo eest äriühingule mõistetud rahalises karistuses ja muudes kulutustes, mida äriühing ei

oleks pidanud tegema, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega.

Nagu eespool märgitud (vt otsuse p 14), ei saa äriühingu kahjuna automaatselt käsitada

ümbrikupalkadena väljamakstud summat, millelt maksud maksmata jäid, sest iseenesest ei tähenda

töötajatele ümbrikupalga maksmine vastusoorituse puudumist ega tekita seega ka varalist diferentsi.

Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing

peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes

selle olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Kui aktsiaselts maksab

töötajatele nn ümbrikupalka, ei satu aktsiaselts selle väljamakse osas varaliselt halvemasse olukorda

kui seaduslikku palka makstes. Kolleegium kordab siinkohal oma varasemat seisukohta, mille kohaselt

kahju hüvitamise eesmärgiks on luua olukord, milles võlausaldaja oleks siis, kui võlgnik oleks

kohustuse täitnud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks

(vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-85-09, p 22).

17. Kohtud lugesid tuvastatuks, et kostja rikkus raamatupidamise kohustust. Asja materjalidest

nähtuvalt on kostja suhtes toimunud kriminaalmenetlus maksudeklaratsioonides valeandmete

esitamise süüdistuses.

TsMS § 230 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Lojaalsuskohustuse rikkumise korral,

näiteks olukorras, kus äriühing või selle pankrotihaldur tugineb hagejana sellele, et kostja omastas

äriühingu raha, on omastamise tõendamine hageja kohustus (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

30. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03, p 12). Kui hageja tõendab, et aktsiaseltsile laekus

raha, mida ei kajastatud ametlikus raamatupidamises, ja kostja väidab, et seda raha kasutati aktsiaseltsi

huvides, peab kostja eelnimetatud väidet ka tõendama. Selleks võib kostja kasutada kõiki lubatavaid

tõendeid. Praeguses asjas on kostja tõendid ka esitanud.

18. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil

kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti, ja et kriminaalasjas

tehtud lahendid saavad tsiviilasjas olla dokumentaalseks tõendiks. Eelnev tähendab aga, et ka neid

tõendeid tuleb asja uuel läbivaatamisel kogumis teiste tõenditega hinnata ja muu hulgas põhjendada,

miks selline tõend jäetakse tähelepanuta. Seda kohtud praeguses asjas ei teinud (vt otsuse p 12).

Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas raha, mille raamatupidamises kajastamata

jätmist kostjale ette heidetakse, võidi kasutada aktsiaseltsi huvides ja kas sellest tulenevalt võib kahju

tekkimine täielikult või osaliselt olla välistatud. Muu hulgas tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel

hinnata tunnistajate ütlusi, mille kohaselt MVG-lt laekunud sularaha kasutati vähemalt osaliselt

töötajatele palkade maksmiseks, ning arvestada sellega, et aktsiaseltsi huvides tehtud

raamatupidamislikus mõttes ebakorrektne väljamakse võib olla kahju vaid ulatuses, milles aktsiaselts

selle eest midagi vastu ei saanud.

19. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

20. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 esimese lause alusel kostjale tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu