3-4-1-29-13 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-29-13

Määruse kuupäev

15. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Tõnu Anton, Eerik

Kergandberg, Lea Laarmaa ja Ivo Pilving

Kohtuasi

Kohtute seaduse § 1251 lg 2 põhiseaduslikkuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 2-11-18297

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 3-4-1-29-13 lahendamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus jättis 8. augusti 2012. a määrusega tsiviilasjas nr 2-11-18297 OÜ VANALINNA

REISID hagi Aleksandr Tetekini vastu läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Määrus jõustus

29. augustil 2012.

2. Kostja esitas 28. septembril 2012 menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse,

millele hageja esitas vastuväited.

3. Maakohus rahuldas 3. aprilli 2013. a määrusega kostja menetluskulude kindlaksmääramise

avalduse osaliselt. Lahendi tegi kohtujurist.

4. Maakohtu 3. aprilli 2013. a määruse peale esitas hageja määruskaebuse, milles palus maakohtu

määruse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse esitaja ei nõustunud

maakohtu määrusega, kuna seda ei teinud kohtunik ning väljamõistetud menetluskulud on

ebamõistlikult suured.

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

TALLINNA RINGKONNAKOHTU MÄÄRUS

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. juuni 2013. a määrusega kohtute seaduse § 1251 lg 2

kohaldamata ja tunnistas selle põhiseadusega vastuolus olevaks. Ühtlasi tühistas ringkonnakohus

Harju Maakohtu 3. aprilli 2013. a määruse ja saatis asja uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

7. Menetluskulude kindlaksmääramise asja lahendas ning sisulise lõpplahendi tegi ametnik, mitte

kohtunik. Kohtute seaduse (KS) § 1251 lg 2 on asjassepuutuv säte, sest ilma selleta ei saa kohtujurist

menetluskulude kindlaksmääramise asja lahendada. Kohtute seadus on vastuolus põhiseaduse (PS) §-

ga 146, kuna õigust saab mõista üksnes kohtunik. PS §-dest 78, 146, 147 ja 153 tuleneb, et õigust

saab mõista vaid selline kohus, mis koosneb eluks ajaks ametisse nimetatud kohtunikest, kelle

nimetab ametisse Vabariigi President, kelle ametist vabastamise alused ja korra sätestab seadus, keda

saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega, keda saab kriminaalvastutusele võtta üksnes

Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul ning kelle suhtes on seadusega kehtestatud

erilised sõltumatuse tagatised ja õiguslik seisnud. Kohtujurist nimetatud tingimustele ei vasta.

Põhiseadus tagab igaühele, et tema tahtest sõltumatuid, siduvaid, isiku vara või elusaatust

puudutavaid otsustusi tohib teha ainult kohtunik. Menetluskulude kindlaksmääramist tuleb käsitada

õigusemõistmisena, sest lahend tehakse isiku suhtes, tema tahtest sõltumatult ja see on talle siduv.

Õigusemõistmise üleandmist kohtunikelt ametnikele ei õigusta riigieelarve vahendite kokkuhoidmise

vajadus, seaduses sätestatud kohtujuristide palga miinimummäär, määruskaebuse esitamise võimalus

ega asjaolu, et kunagi on Eestis või teistes riikides mingeid ülesandeid ametnikele üle antud.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu põhiseaduskomisjon

8. KS § 1251 lg 2 ei ole vastuolus PS §-ga 146. Samale seisukohale asus ka õiguskomisjon.

Õigusemõistmine põhiseaduse tähenduses kujutab endast seadusega kohtu ainupädevusse antud

asjade sisulist lahendamist ning kohtulahendite seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimist kõrgemas

kohtuastmes. Kuigi kohtunik on õigusemõistja, ei välista see, et õigusemõistmisega seotud või sellega

sarnast ülesannet täidab ka isik, kellele seadus sellise pädevuse ette näeb. Vaidlusalune säte üksnes

võrdsustab kohtujuristi pädevuse kohtunikuabi või muu kohtuametniku pädevusega. Menetluskulude

kindlaksmääramine on tehniline protseduur. Selle määruse peale saab esitada määruskaebuse.

Õiguskantsler

9. KS § 1251 lg 2 ei ole vastuolus PS §-dega 146 ja 147. Samas, kui kehtivas õiguses puuduvad

kohtujuristi taandamise alused ja kord, on kohtujuristile menetluskulude kindlaksmääramise määruse

tegemise pädevuse andmine vastuolus PS §-de 13, 14 ja 15 koostoimest tuleneva isiku põhiõigusega

tõhusale õiguskaitsele.

10. KS § 1251 lg 2 on asjassepuutuv üksnes osas, milles see annab kohtujuristile pädevuse teha

menetluskulude kindlaksmääramise määruse (arvestades ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 174 lõikega 8).

11. KS § 1251 lg 2 on formaalselt põhiseaduspärane.

12. Kontrollida tuleb, kas KS § 1251 lg 2 on kooskõlas PS §-de 13, 14 ja 15 koostoimest tuleneva

isiku põhiõigusega tõhusale õiguskaitsele.

13. PS § 146 ei saa tõlgendada selliselt, et see välistaks täielikult õigusemõistmise funktsiooni

kandmise väljaspool põhiseaduse nõuetele vastavat kohtusüsteemi. Vastasel juhul oleks välistatud

vaidluste lahendamine kohtusüsteemivälistes institutsioonides (nt riigihangete vaidlustuskomisjon)

ning väärtegude kohtuväline menetlemine.

14. Kohtujuristile menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegemise pädevuse andmise

põhiseaduspärasuse hindamisel tuleks kõigepealt lahendada küsimus, kas tegemist on üldse

õigusemõistmisega materiaalses mõttes. Võimalik ei ole esitada õigusemõistmise sellist definitsiooni,

mis võimaldaks kahtluseta paigutada kõik sisuliselt ja/või funktsionaalselt õigusemõistmisele

sarnanevad

tegevused

ühele

või

teisele

poole

õigusemõistmise

joont.

Menetluskulude

kindlaksmääramine on tsiviilasi ja see on tihedalt seotud põhivaidluse lahendamisega. Kulude

kindlaksmääramine

moodustab

osa

tsiviilasja

õiglasest

lahendusest.

Menetluskulude

kindlaksmääramine on üldiselt formaliseeritud menetlus ja see toetub faktidele. Üldjuhul ei toimu

selles menetluses klassikalises mõttes võistlevat vaidluse lahendamist. Seetõttu võiks menetluskulude

kindlaksmääramise menetluse vähemalt vaidluse tekkimiseni paigutada väljapoole õigusemõistmist

(materiaalses mõttes). Kohtujurist peab langetama ka kaalutlusotsuseid, sh lahendama keerulisi

õigusküsimusi ning sealjuures ei ole kohtujuristil võimalust asja kohtunikule üle anda. Menetluses

poolte vahel tekkinud vaidlus tuleb lahendada kohtujuristil. Kohtujurist teostab kaalutlusõigust, kas

nõuda menetluskulude täpsustamist (ning anda selleks tähtaja) või kohustada esitama

menetluskulusid tõendavaid dokumente. Ta peab kontrollima lepingulise esindaja kulude

põhjendatust ja vajalikkust, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu

või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, ning hindama asja keerukust või

esindaja vahetamise vajadust, kui taotletakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste

hüvitamist. Seetõttu on tegemist keeruliste õigusküsimuste lahendamisega. Eelmainitud küsimuste

kohta seisukoha võtmine ei vaja otseselt siseveendumuse kujundamist, kummal poolel on õigus, vaid

hinnata tuleb menetluskulude vastavust kohtulahendile ja tõendatust ning kohtuasja keerukust.

15. Kohtunike töökoormuse vähendamine teenib kohtusse pöördujate huve, kuna võib tõhustada

õigusemõistmise kvaliteeti ning tagada menetluse toimumine mõistliku aja jooksul. Kohtukulude

kindlaksmääramise menetluse osas on tulemus hoopis vastupidine. Õigusemõistmise üldise kvaliteedi

tõstmiseks ja mõistliku aja põhimõtte paremaks tagamiseks on võimalik täita olemasolevad

kohtunikukohad või vajadusel luua uusi. Siinkohal tuleb arvestada ka isikul tekkivat ootust, et kui

tema asi on juba kohtusse jõudnud, siis teeb kohtunik kõik otsused, mis on käsitatavad teda

puudutava küsimuse lahendusena.

16. Selge ei ole see, kas kohtujurist saab käivitada konkreetse normikontrolli menetluse.

17. Kohtujuristile menetluskulude kindlaksmääramise pädevuse andmine ei ole vastuolu PS §-dega

146 ja 147, kuna menetluskulude kindlaksmääramise määrus on määruskaebe korras vaidlustatav, kui

kaebuse hind ületab 200 eurot. Kui kohtujurist ise määruskaebust täielikult ei rahulda, siis vaatab

maakohtunik määruskaebuse läbi. Eelviidatud lähenemine kätkeb mitmeid ohte, kuna võib viia

selleni, et kohtujuristidele antakse üle kõik kohtunike täidetavad ülesanded. Seetõttu võib järeldus

kohtujuristi teiste pädevuste põhiseaduspärasuse osas olla erinev.

18. Kohtujuristid ei läbi spetsiifilist ettevalmistusteenistust ega soorita eksamit, sh ei kontrollita

kohtujuristi kandidaadiks taotlejate usaldusväärsust. Neile ei laiene KS §-s 49 toodud kohtuniku

ametikitsendused, keeld nimetada ametisse KS § 47 lõikes 2 nimetatud isikut ega isikut, kes on

kohtuniku ametist vabastatud KS § 99 lõike 1 punkti 3 alusel. Nende ametisse nimetamisel ei osale

kollegiaalne organ, nad ei anna kohtunikuabiga samasugust ametivannet ning neile kohaldatakse

kuuekuulist katseaega. Neile ei laiene kohtute seaduse §-dega 122 ja 123 kohtunikuabidele antud

sotsiaalsed tagatised: lisatasud ja koondamishüvitis (kuue kuu ametipalk). Seadus ei sisalda

regulatsiooni nendele kohtuasjade jagamise osas. Neile ei laiene ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus

kohtunikuabi

pädevusele

seatud

piirangud

ning

taandamist

puudutav

regulatsioon

ega

karistusseadustikus

ettenähtud

vastutus.

Ainsate

positiivsete

erinevustena

kohtunikuabi

institutsiooniga võrreldes tuleb personaalse sõltumatuse tagamise osas välja tuua, et seadus ei anna

kohtujuristi palga määramist täidesaatva võimu pädevusse ning kohtujuristi ei nimeta ametisse

täidesaatva võimu esindaja, vaid kohtu esimees. See tähendab ühtlasi, et ka distsiplinaarvõim ei kuulu

täidesaatva võimu esindajale. Samas puudub õiguskantsleri pädevus algatada distsiplinaarmenetlus

kohtujuristi vastu. Samuti tekib küsimus, kas kohtujurist peaks vastutama kohtulahendi tegemisel

riigivastutuse seaduse alusel.

19. Kui puuduvad kohtujuristi taandamise alused ja kord, siis on kohtujuristile menetluskulude

kindlaksmääramise määruse tegemise pädevuse andmine vastuolus PS §-de 13, 14 ja 15 koostoimest

tuleneva isiku põhiõigusega tõhusale õiguskaitsele (ka kõiki teisi eespool väljatoodud puudusi

kõrvale jättes).

Justiitsminister

20. Vaidlusalune säte on kooskõlas PS §-ga 146.

21. Vaidlusalune säte on asjassepuutuv, sest ilma selleta ei oleks kohtujuristil pädevust

menetluskulusid kindlaks määrata.

22. Vaidlusalune säte on formaalselt põhiseaduspärane.

23. Õigusemõistmine on kohtunike ülesanne ja teistele kohtus töötavatele ametnikele ei tohiks

iseseisvaks täitmiseks anda üle ülesandeid, mida sisuliselt peaksid täitma kohtunikud.

24. Kohtunikuabi pädevus teha menetluskulude kindlaksmääramise määrus sisaldus juba 1. jaanuaril

2006 jõustunud TsMS-is ning seda ei ole kohtupraktikas kuni praeguseni põhiseadusvastaseks

tunnistatud. Seega saab eeldada, et juba alates 2006. aastast kehtiv TsMS § 174 lg 8 regulatsioon on

põhiseaduspärane. Kui TsMS § 174 lg 8 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse

teha kohtunikuabi, kes KS-i kohaselt ei ole kohtunik, ei esine põhjuseid, miks seda ei võiks teha

kohtujurist.

25. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegemine on pigem sellist laadi toiming, mis ei

peaks kuuluma kohtunikuprivileegi alla, ning on oma olemuselt mittekohtunikust isikule delegeeritav

ülesanne. Kui põhimenetluses on kulude jaotuse otsustanud kohtunik, siis menetlusökonoomia

huvides on otstarbekam delegeerida täpsem menetluskulude kindlaksmääramine kohtunikku

abistavatele

kohtuteenistujatele.

Menetluskulude

kindlaksmääramine

ei

peaks

kuuluma

kohtunikuprivileegi alla, kuna juba saabunud õigusrahu selle tegemisel ei kahjustata. Menetluskulude

põhimõtteline jagunemine otsustatakse põhimenetluse lahendis ning edasi määratakse menetluskulud

üksnes kindlaks. Pärast sisulise vaidluse lahendamist toimuv menetluskulude kindlaksmääramine on

eraldiseisev toiming, mille sisuks on üksnes menetlusele kulutatud ressursside kompenseerimine.

26. Kohtueelsete õigusemõistmise volitustega organite loomist õigustab eesmärk vältida ja vähendada

kohtute koormust ja kiirendada vaidluste lahendamist (vt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

soovitus CM/Rec(2010)12). Kuna õigusemõistmisega sarnast funktsiooni täidavad ka teised

kohtusüsteemivälised organid ja sellekohase regulatsiooni põhiseaduslikku õigustatust on seni nähtud

selles, et otsused on vaidlustatavad kohtus, siis ka juhul, kui käsitleda õigusemõistmist väga laialt, on

kohtujuristi tehtud määruste põhiseaduspärasus tagatud vaidlustamise korra abil.

27. Kui asuda seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramine on õigusemõistmiselaadne

menetlus, siis kohtujuristile menetluskulude kindlaksmääramise andmist õigustab nii menetlus-

ökonoomia kui ka riigieelarveliste vahendite kokkuhoidmine.

28. Kohtujuristil on eristaatus avalikus teenistuses, kuna ta on sõltumatu, ta allub kohtu esimehele, ta

abistab konkreetset kohtunikku kohtujuhi antud ülesannete kohaselt, ta lahendab menetlusküsimuse

iseseisvalt kohtuniku juhendamise ja kontrolli all, ta peab vastama KS § 47 lg 1 p-des 1–3 sätestatud

nõuetele, seaduses on sätestatud tema palga alam- ja ülemmäär. Alusetu on arvata, et kohtujuristi

vastu alustataks seadusvastast distsiplinaarmenetlust ning see on kohtus vaidlustatav. Lisatasu

maksmine on seaduses selgelt piiritletud. Ette on valmistatud eelnõu, millega täiendatakse TsMS-i

kohtujuristi taandamise sätetega.

OÜ Vanalinna Reisid

29. Vaidlusalune säte on põhiseadusega vastuolus, kuna kohtujurist ei ole erapooletu ega sõltumatu

ning tal ei ole kohtunike garantiisid.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED

30. Kohtute seaduse (RT I 2002, 64, 390; RT I, 29.12.2012, 2) § 1251 lõige 2:

31. „(2) Kohtujurist on pädev tegema ka neid toiminguid ja lahendeid, mida kohtumenetluse seaduse

kohaselt on pädev tegema kohtunikuabi või muu kohtuametnik."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

32. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium peab vajalikuks anda põhiseaduslikkuse järelevalve asi

nr 3-4-1-29-13 põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lõike 3 esimese lause

alusel arutamiseks Riigikohtu üldkogule.

Priit Pikamäe, Tõnu Anton, Eerik Kergandberg, Lea Laarmaa, Ivo Pilving