3-1-1-87-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-87-13

Määruse kuupäev

14. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Prokuratuuri taotlus T OÜ vara konfiskeerimiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2013. a määrus

kriminaalasjas nr 1-13 -2545

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur

(esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Vallo Kariler), määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

25. september 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2013. a ja Harju Maakohtu 27. märtsi 2013. a

määrused, millega jäeti prokuratuuri taotlus T OÜ vara konfiskeerimiseks rahuldamata.

2. Jätta prokuratuuri konfiskeerimistaotlus läbi vaatamata.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 15. märtsil 2013 esitas Põhja Ringkonnaprokuratuur Harju Maakohtule taotluse konfiskeerida

kolmanda isiku T OÜ vara - osaühingu pangakontol olev raha summas 4545 eurot 50 senti.

Prokuratuur põhistas oma taotlust järgmiselt.

1.1 Põhja Politseiprefektuur menetles KarS § 209 lg 2 p 3 tunnustel kriminaalasja, milles tehti

kindlaks kokkuvõtlikult järgmised asjaolud. Tuvastamata isikud, kes esinesid E OÜ töötajatena,

võtsid ühendust erinevate transpordifirmadega ja tellisid neilt transporditeenust. Samas võeti

ühendust ka isikutega, kellele pakuti T OÜ nimel veoteenust. Seda veoteenust osutasid eelnimetatud

transpordifirmad, kellega teo toimepanijad olid ühendust võtnud E OÜ töötajatena (tegelikult E OÜ

transporditeenust ei tellinud). Transpordifirmad täitsid teo toimepanijatelt saadud tellimused ja

transporditeenuse tegelikud saajad kandsid tasu teenuse eest üle T OÜ pangakontole.

Transporditeenuse tegelikele osutajatele teo toimepanijad aga kokkulepitud tasu ei maksnud ja T OÜ

pangakontole laekunud raha võeti sealt Hispaanias, Portugalis ja Suurbritannias sularahaautomaatide

kaudu välja. T juhatuse ainukene liige ja osanik P. K. oli variisik, kes nõustus Olegi-nimelise isiku

ettepanekul vormistama osaühingu enda nimele, avas ühingu nimel pangakonto ja andis kõik

dokumendid (sh pangakaardi ja internetipanga paroolid) Olegi kätte. Kokkuvõttes viitavad

kohtueelses menetluses kogutud andmed sellele, et tuvastamata isikud, kasutades tegutseva ettevõtte

nime ja mainet, tellisid erinevatest firmadest veoteenuseid, olles teadlikud, et jätavad nende teenuste

eest raha maksmata. Seega on kriminaalasja kohtueelses menetluses tuvastatud KarS § 209 lg 2 p 3

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine. Samas ei ole suudetud kindlaks teha kuriteo

toimepanijaid ja Põhja Politseiprefektuuri 12. detsembri 2011. a määrusega lõpetati kriminaalasjas

menetlus.

1.2 Harju Maakohtu 28. oktoobri 2009. a määrusega on arestitud T OÜ kui kolmanda isiku

pangakonto, mille jääk arestimise hetkel oli 4545 eurot 50 senti.

1.3 KarS § 831 kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse

tegemise ajal toimepanijale. Erandina konfiskeerib kohus süüteoga saadud vara, kui see kuulub

otsuse tegemise ajal kolmandale isikule ja kui see on omandatud täielikult või olulises osas

toimepanija arvel. T OÜ pangakonto väljavõttest ei nähtu mingit majandustegevust, vaid üksnes raha

laekumine teenuse tellijatelt ja sularaha väljavõtmine. Need asjaolud viitavad sellele, et kõneksolevat

pangakontot kasutasid kuriteo toimepanijad raha hoidmiseks ja oma kuriteo varjamiseks. Seega on T

OÜ omandanud arestitud vara täielikult kuriteo toimepanijate arvel. On lubamatu lasta kuritegelikul

teel saadud vara legaalsesse käibesse.

2. Harju Maakohtu 27. märtsi 2013. a määrusega jäeti prokuratuuri taotlus T OÜ pangakontol oleva

raha konfiskeerimiseks rahuldamata.

Maakohus märkis, et KarS § 83¹ kohaldamiseks peab kohus tõendama konfiskeeritava vara

pärinemise kuriteost. Kuna KarS § 83¹ lg 2 teeb ühemõttelise viite üksnes sama paragrahvi esimeses

lõikes nimetatud varale ehk tahtliku süüteoga saadud varale, siis peab ka kolmandalt isikult KarS

§ 83¹ lg 2 p-de 1 või 2 alusel konfiskeeritav vara pärinema konkreetsest kuriteost. Seega tuleb

tõendada nii süüteo toimepanemine kui ka fakt, et vara on saadud just tahtliku süüteo toimepanemise

tulemusena. Eesti õigussüsteem ei võimalda konfiskeerida vara ilma süüdimõistva kohtuotsuseta.

Praeguses asjas on uurimisasutus 12. detsembril 2011. a kriminaalmenetluse KrMS § 2001 alusel

kuriteo toimepannud isiku(te) tuvastamatuse tõttu lõpetanud, sest ei suudetud koguda piisavalt

tõendeid kellegi süüdistamiseks. Konfiskeerida ei saa vara, mille kohta on küll põhjendatud kahtlus,

et see on saadud kuritegelikul teel, kuid ei ole võimalik tõendada, millise süüteo tulemusel see vara

on saadud.

3. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, taotledes maakohtu määruse

tühistamist ja T OÜ pangakontol oleva 4545 euro 50 sendi konfiskeerimist.

Määruskaebuse esitaja leidis, et KarS § 831 alusel vara konfiskeerimiseks ei ole ilmtingimata vaja

süüdimõistvat kohtuotsust. Piisab, kui tuvastada, et toime on pandud kuritegu ja et selle tulemusel on

saadud vara. Kriminaalasjas on menetlus lõpetatud, sest ei õnnestunud tuvastada kuriteo toimepannud

isikuid. Küll on aga kohtueelses menetluses tuvastatud KarS § 209 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemine.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2013. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

Prokuratuur ei saa pärast kriminaalmenetluse lõpetamist esitada taotlust vara konfiskeerimiseks. Seda

olenemata asjaolust, kas prokuratuuri arvates on alust rääkida tahtliku kuriteo toimepanemisest.

Kolmanda isiku vara konfiskeerimine kohtumenetluses toimub üldjuhul koos süüdimõistva

kohtuotsusega. Võimalus lahendada vara konfiskeerimise küsimus süüdimõistvast kohtuotsusest

eraldi on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161. Kuid ka selles peatükis sätestatud

korras saab kohus vara konfiskeerida ainult siis, kui teo toimepanijad on eelnevalt konfiskeerimise

aluseks olevas kuriteos jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud. See järeldub üheselt KrMS § 4031

lg-st 3 ja §-st 4037. Ka Riigikohus on otsuses asjas nr 3-1-1-90-11 asunud seisukohale, et KarS § 831

lg 1 kohaselt peab konfiskeeritav vara olema saadud selle sama süüteoga, milles isik

konfiskeerimisotsustust sisaldava kohtuotsusega süüdi tunnistatakse, või juhul kui konfiskeerimise

küsimus lahendatakse kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 sätestatud korras, siis süüteoga,

milles isik on varem kohtuotsusega süüdi tunnistatud. Ringkonnakohtu hinnangul oleks kolmandalt

isikult süüteoga saadud vara konfiskeerimine ilma toimepanija suhtes tehtud süüdimõistva

kohtuotsuseta vastuolus PS § 22 mõttega. Samuti on süüdimõistva otsuse vajalikkus kolmandalt

isikult vara konfiskeerimise eeldusena tuletatav Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest asjas Silickienė

v. Leedu. Praeguses asjas on võimalik kriminaalmenetluse uuendamine KrMS § 2001 lg 2 alusel.

Seega on teoreetiline võimalus, et enne aegumistähtaja möödumist tuvastatakse menetletavas

kriminaalasjas teo võimalikud toimepanijad ja kriminaalasi saadetakse kohtusse, kes süüdistatavad

õigeks mõistab. Toimepanija õigeksmõistmisel ei ole aga võimalik kolmanda isiku vara

konfiskeerida. Kuna käesolevas asjas ei ole ühtegi toimepanijat kuriteos süüdi tunnistatud, puudub

menetluslik alus kohtult konfiskeerimisküsimuse otsustamise taotlemiseks.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, kes taotleb

ringkonnakohtu määruse tühistamist ja T OÜ pangakontol oleva 4545 euro 50 sendi konfiskeerimist.

Määruskaebuse esitaja põhiväited on järgmised.

5.1 Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu tuginemine kriminaalmenetluse seadustiku peatükile 161, sest

seda ei ole käesolevas asjas kohaldatud. KrMS § 4031 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kuriteoga saadud vara

konfiskeerimise menetlus alustatakse prokuratuuri määrusega konfiskeerimismenetluse eraldamiseks

uude toimikusse konfiskeerimisega seotud asjaolude erilise keerukuse või mahukuse korral.

Praegusel juhul ei ole prokuratuur sellist määrust koostanud. Konfiskeerimistaotlus esitati üldises

korras KrMS §

126 lg 5 alusel.

5.2 Väljaspool kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 sätestatud menetlust ei saa tugineda selle

peatüki sätetele. Põhjus, miks on kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 viidatud jõustunud

kohtuotsusele, tuleneb asjaolust, et eelkõige on selles peatükis sätestatu mõeldud kohaldamiseks

laiendatud konfiskeerimiste puhul. Vastupidiselt KarS §-le 832, ei sätesta KarS § 831 piirangut, mille

kohaselt on konfiskeerimist võimalik kohaldada üksnes süüdimõistva kohtuotsusega.

5.3 Juhul kui tegemist oleks vara konfiskeerimisega kuriteo toimepanijalt, oleks obligatoorne

tuvastada toimepanija süü, mida on võimalik teha üksnes süüdimõistva kohtuotsusega. Käesoleval

juhul taotletakse aga kuriteoga saadud vara konfiskeerimist kolmandalt isikult. Kolmanda isiku

mõistest tulenevalt ei olegi võimalik rääkida tema süüst kuriteo toimepanemisel. Samuti ei oma

kolmandalt isikult kuriteoga saadud vara konfiskeerimisel tähtsust toimepanija süüküsimus. Siinkohal

võiks rääkida analoogiast kuriteost osavõtja süüditunnistamisega: kohtupraktika aktsepteerib osavõtja

süüditunnistamist ka juhul, kui täideviimistegu on tuvastatud, kuid konkreetset täideviijat ei ole

suudetud kindlaks teha. Praeguses asjas on menetleja kriminaalmenetluse lõpetamisel tuvastanud, et

toime on pandud KarS § 209 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi kvalifitseeritav kuritegu. Sisuliselt on sellega

nõustunud ka maakohus, mööndes, et võib olla põhjendatud alus arvata, et vara on saadud kuriteoga.

Kõikidest kogutud tõenditest on ilmne, et kelmus on toime pandud. Kindlaks ei ole suudetud teha

vaid süüdlasi. Samuti on tuvastatud, et kuriteoga kannatanutelt välja petetud raha on laekunud

kolmanda isiku - OÜ T - arveldusarvele. T OÜ on raha omandanud täielikult toimepanijate arvel, s.o

pettuse tulemusena, omapoolset vastusooritust tegemata. Seega on kindlaks tehtud kõik KarS § 831

lg 2 p 1 kohaldamise eeldused.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

6. PS § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas

olevate seaduste alusel. Süüteoga saadud vara konfiskeerimine on käsitatav isiku põhiõigusi piirava

riigivõimu teostamisena, milleks peab menetlejal olema ka protsessuaalne pädevus (vrd ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-7-06, p 8.2). Seega seda, kas mingi vara

puhul on täidetud KarS §-s 831 sätestatud konfiskeerimise materiaalõiguslikud eeldused ja kas see

vara tuleb isikult konfiskeerida, saab kohus otsustada üksnes juhul, kui seadus annab talle selleks

menetlusliku aluse. Kohus ei saa vara konfiskeerida väljaspool selleks ette nähtud menetlust. Näiteks

on Riigikohtu üldkogu selgitanud, et lahendades konfiskeeritud asja riigi ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmiseks esitatud hagi, pole kohus pädev välja selgitama, kas hageja näol on tegemist KarS

§ 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud kolmanda isikuga, kellelt tuleks asi

konfiskeerida (vt Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 66).

7. Kriminaalmenetluse seadustik annab kohtule menetlusliku pädevuse otsustada KarS § 831

kohaldamise ehk selle sätte alusel süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimise üle kahel

juhul: 1) kriminaalasja lahendamisel süüdimõistvat kohtuotsust tehes ja 2) seadustiku peatükis 161

sätestatud korras kuriteoga saadud vara konfiskeerimise menetluses. Seejuures, nagu ringkonnakohus

õigesti leidis, eeldab süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimine kriminaalmenetluse

seadustiku peatükis 161 ette nähtud korras alati seda, et konfiskeerimise kohaldamise aluseks oleva

kuriteo kohta on tehtud jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Osutatud järeldus tuleneb nii KrMS

§ 4036 lg 1 p-st 3, mis kohustab tegema konfiskeerimistaotluses viite konfiskeerimise aluseks oleva

kuriteo kriminaalasja nimetusele ja kohtuotsusele; KrMS § 4038 lg-st 2, mis ei nimeta

konfiskeerimismenetluses nõupidamistoas lahendatavate küsimuste hulgas küsimust, kas toime on

pandud kuritegu; kui ka KrMS § 4037 lg-st 1, mis sätestab, et konfiskeerimise otsustab prokuratuuri

taotlusel kohus määrusega pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist konfiskeerimise aluseks

olevas kuriteos.

8. Taotluse konfiskeerida KarS § 831 lg 2 p 1 alusel T OÜ pangakontol olev raha esitas prokuratuur

maakohtule pärast seda, kui kriminaalmenetlus konfiskeerimistaotluse aluseks oleva kuriteo osas oli

KrMS § 2001 lg 1 alusel kuriteo toime pannud isikute tuvastamatuse tõttu lõpetatud. KrMS § 4031 lg-

s 2 nimetatud määrust pole asjas tehtud. Prokuratuuri 15. märtsi 2013. a taotlusest ei nähtu selle

menetluslik alus, ent Riigikohtule esitatud määruskaebuses selgitab prokuratuur, et taotlus esitati

"kohtueelse menetluse üldises korras KrMS § 126 lg 5 alusel, mil lahendamist vajab konfiskeerimise

tagamiseks arestitud vara küsimus".

9. KrMS § 126 ega ükski teine kriminaalmenetluse seadustiku säte ei anna kohtule

(eeluurimiskohtunikule) menetlusõiguslikku alust asuda pärast kriminaalmenetluse lõpetamist

lahendama selle kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara konfiskeerimise

küsimust. See on ka mõistetav, sest olukorras, kus väidetava kuriteo osas on kriminaalmenetlus

lõpetatud, ei saa rääkida ka selle kuriteoga saadud varast KarS § 831 tähenduses. Seejuures ei ole

oluline, kas tegemist on väidetava kuriteo toimepanija või kolmanda isiku varaga, sest ka kolmandalt

isikult on KarS § 831 lg 2 kohaselt võimalik konfiskeerida üksnes vara, mille toimepanija sai tahtliku

süüteoga. Pärast mingi kuriteo osas kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga alus väita, nagu oleks

kolmandale isikule üle antud vara näol tegemist selle kuriteoga saadud varaga. Määruskaebuse esitaja

vastupidine seisukoht põhineb suuresti väärarusaamal, nagu saaks kohtueelne menetleja olukorras,

kus teo toimepanijaid ei ole võimalik kindlaks teha, lugeda kuriteo siiski tuvastatuks.

Kriminaalmenetluse seadustik ei anna - ega saagi PS § 22 lg 1 kohaselt seda teha - kohtueelsele

menetlejale pädevust kuriteo toimepanemise fakti õiguslikult siduvaks tuvastamiseks. Kohtueelse

menetleja siseveendumus saab olla aluseks üksnes kuriteokahtlusele ja süüdistuse esitamisele, mitte

aga lõplikule järeldusele kuriteo toimepanemisest. Kehtiva õiguse kohaselt ei ole ka kohus väljaspool

kriminaalasja lahendamist üld- või lihtmenetluses pädev tuvastama, et toime on pandud kuritegu, kui

selle kuriteo kohta pole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust. Seetõttu ei saa ka eeluurimiskohtunik

KrMS §-s 126 ette nähtud korras tuvastada kuriteo toimepanemise fakti kui KarS § 831 lg-te 1 ja 2

kohaldamise vältimatut eeldust. Siinkohal ei ole asjakohane määruskaebuses toodud võrdlus kuriteost

osavõtja süüditunnistamisega olukorras, kus täideviijat pole sama või mõne varasema kohtuotsusega

süüdi tunnistatud. Kaasaaitaja või kihutaja süüditunnistamisel tuvastatakse põhitegu kui osavõtja

vastutuse üks eeldus osavõtuteo kohta tehtava süüdimõistva kohtuotsusega, ehkki selline otsus ei ole

siduv täideviija suhtes, keda pole samas asjas süüdistatavana kohtu alla antud (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 12.2). Seevastu KrMS §-s 126

ette nähtud menetluses ei saa kohus kuriteo olemasolu kindlaks teha.

10. Seega kokkuvõttes ei saa kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda konfiskeerida

kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla

kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui

kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks KrMS § 202 alusel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

26. oktoobri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-87-12, p 14), samuti konfiskeerimine KrMS § 126 lg 2

alusel olukorras, kus vara seaduslikku valdajat pole tuvastatud. Viimatinimetatud juhul ei ole siiski

tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-832 tähenduses (sest teadmata päritolu vara puhul pole

karistusõigusliku konfiskeerimise eeldused tuvastatavad), vaid riigi poolt vara omandamise

erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses.

Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 2001 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või

seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist

puudub aga üldse menetlusõiguslik alus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. oktoobri 2012. a

määrus asjas nr 3-1-1-87-12, p-d 15-16).

11. Juhul kui kriminaalmenetluses arestitud vara omanik või seaduslik valdaja on teada - nagu see

käesolevas kriminaalasjas on - puudub prokuratuuril kriminaalmenetluse lõpetamisel alus taotleda

kohtult KrMS §-s 126 ette nähtud korras arestitud vara edasise saatuse otsustamist. Nimelt tuleb

KrMS § 206 lg 1 p 2 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamise määruses alati märkida kohaldatud

tõkendi või muu kriminaalmenetluse tagamise vahendi tühistamine. Üheks kriminaalmenetluse

seadustiku 4. peatüki 2. jaos nimetatud kriminaalmenetluse tagamise vahendiks on ka vara arestimine

(KrMS § 142). Seega tuleb vara arest kriminaalmenetluse lõpetamisel tühistada. Samuti sätestab

KrMS § 422 lg 1, et kui õigeksmõistetult või isikult, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, on

ära võetud dokumente või asju või kui on arestitud tema vara, saadab kohtuotsust täitmisele pöörava

maakohtu täitmiskohtunik jõustunud kohtuotsuse või -määruse asjaomasele asutusele nende

dokumentide või asjade tagastamiseks või vara aresti alt vabastamiseks. Ehkki viidatud säte

reguleerib otsesõnu üksnes asjade tagastamist ja vara arestist vabastamist kriminaalmenetluse

lõpetamisel kohtumenetluses, tuleb sellest sättest analoogia korras juhinduda ka siis, mil

kriminaalmenetlus lõpetatakse kohtueelses menetluses.

12. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et praeguses asjas esitatud prokuratuuri

konfiskeerimistaotlusel puudub menetlusõiguslik alus. Seega ei tule prokuratuuri taotlust tagasi

lükata mitte selle põhjendamatuse, vaid lubamatuse tõttu: kohtul puudub pädevus kõnealuse taotluse

sisuliseks läbivaatamiseks ja selle otsustamiseks, kas materiaalõiguslikud eeldused T OÜ

pangakontol oleva vara KarS § 831 lg 1 p 2 alusel konfiskeerimiseks on täidetud. Sisuliselt ongi

kohtud nii toiminud, kuna nad pole asunud kontrollima KarS § 831 kohaldamise eelduste olemasolu.

Samas pidanuksid kohtud sellises olukorras prokuratuuri taotluse jätma läbi vaatamata, mitte

rahuldamata. Selles osas saab Riigikohus kohtumäärusi muuta, sest see ei raskenda isiku olukorda.

Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 7, tühistab kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 22. aprilli 2013. a ja Harju Maakohtu 27. märtsi 2013. a määrused osas, millega

prokuratuuri taotlus T OÜ vara konfiskeerimiseks jäeti rahuldamata, ning teeb ise uue määruse,

millega jätab prokuratuuri konfiskeerimistaotluse läbi vaatamata.

II

13. Väljaspool

määruskaebuse

lahendamise

piire

osutab

Riigikohus

järgnevale.

Ehkki

ringkonnakohtu seisukoht prokuratuuri konfiskeerimistaotluse ja määruskaebuse alusetuse kohta on

kahtlemata õige, kasutas kohtukolleegium omapoolse hinnangu väljendamisel kohati stiili, mis on üht

menetluspoolt halvustav ega ole seetõttu kohtulahendile kohane. Siinkohal peab Riigikohus eeskätt

silmas ringkonnakohtu määruse põhistusi sissejuhatavat punkti 15, mille esimene lõik kõlab

järgmiselt: "Esmalt märgib kohtukolleegium, et ühtegi seadust ei saa tõlgendada sedavõrd

lihtsakoeliselt ja õigusemõistmisega tegelevale juristile mittekohaselt nagu seda teeb arutatavas asjas

prokurör. Prokurör nimelt, eirates absoluutselt kehtivat kriminaalmenetlusõigust ja selles kehtivaid

üldtunnustatud ning seaduses arusaadavalt kehtestatud seisukohti, n-ö rebib materiaalõigusest ehk siis

antud juhul karistusseadustikust välja ühe seadusesätte ning tõlgendamata seda koostoimes kehtiva

kriminaalmenetlusõigusega, asub selle sättega sisuliselt kohtutelt taotlema ebaseadusliku otsustuse

tegemist. Prokuröri seisukoha vastu räägib seadus, s.h EV põhiseaduse § 22, Riigikohtu seisukohad

ning tegelikult ka kriminaalmenetluses menetlejana tegutsevale juristile vajalik deduktiivne loogika.

Prokuröri sellist tegutsemist kinnitab sisuliselt ka tema enda poolt kohtule esitatud taotlus, kus ei ole

viidatud mitte ühelegi menetluslikule alusele, millest tulenevalt prokurör kohtule taotluse esitab.

Taotluses tuginetakse vaid KarS §-le 831 lg 2 p 1."

14. Vaatamata sellele, et kõigis kolmes kohtuastmes loeti prokuratuuri seadusetõlgendus ekslikuks,

pole põhjust arvata, et prokurör taotles teadlikult kohtult ebaseadusliku lahendi tegemist. Just selline

mulje võib aga jääda eelmises punktis tsiteeritud ringkonnakohtu seisukohta lugedes. Kolleegiumi

arvates peab kohus kohtulahendis menetlusosalise seisukohtadele hinnangut andes säilitama nii

sisemise kui ka välise erapooletuse ja hoiduma menetlusosalist tarbetult halvustavatest

kommentaaridest ning märkustest.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Lea Kivi