3-2-1-98-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-98-13

Määruse kuupäev

Tartu, 14. oktoober 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

Tiskre elanike MTÜ hagi Eve Küüni vastu 2341 euro

8 sendi saamiseks ja lepingut sõlmima kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2013. a menetluskulude

kindlaksmääramise määrus tsiviilasjas nr 2-10-42161

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tiskre elanike MTÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tiskre elanike MTÜ (registrikood 80205147), esindaja

vandeadvokaat Tambet Laasik

Kostja Eve Küün, esindaja vandeadvokaat Hannes Küün

Asja läbivaatamise kuupäev

16. september 2013. a

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2013. a menetluskulude kindlaksmääramise

määrus tsiviilasjas nr 2-10-42161 muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Arvata Tiskre elanike MTÜ määruskaebuselt 13. märtsil 2013 tasutud kautsjonist

50 (viiskümmend) eurot riigituludesse ja tagastada Tiskre elanike MTÜ-le ettenähtust rohkem

makstud kautsjon 333 (kolmsada kolmkümmend kolm) eurot 46 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tiskre elanike MTÜ (hageja) esitas 30. augustil 2010 Eve Küüni (kostja) vastu hagi, milles palus

mõista kostjalt hagejal kasuks välja hagejalt saadud teenuste eest tasumata jätmisega alusetult

säästetud 36 630 krooni (2341 eurot 8 senti) ja kohustada kostjat sõlmima hagejaga viivitamatult

haldus- ja hooldusteenuste leping samadel tingimustel teiste Tiskre elurajooni elanikega.

2. Harju Maakohus jättis 21. jaanuari 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. juuni 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja nii

maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Riigikohus jättis 5. detsembri

2011. a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ning kassatsiooniastme menetluskulud

hageja kanda.

3. Kostja esitas 15. detsembril 2011 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja palus mõista

hagejalt kostja kasuks välja 5752 eurot 5 senti ning seadusjärgse viivise alates menetluskulude

kindlaksmääramise lahendi jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Avalduse kohaselt kandis kostja menetluses lepingulise esindaja kuludena 5752 eurot 5 senti (koos

käibemaksuga), mida tõendab arve nr 1138505 ja sellele lisatud spetsifikatsioon. Arvele lisatud

spetsifikatsiooni järgi osutas esindaja kostjale õigusabi 39 tundi, sh pidas kliendiga nõu, tutvus

kohtuasja materjalidega, koostas kostja vastuse hagiavaldusele ja täiendas kostja vastust, analüüsis

asjas esitatud täiendavaid tõendeid, analüüsis Riigikohtu lahendeid, esitas kohtule täiendava tõendi,

tutvus hageja vastuse ja materjalidega, koostas vastusele vastuse ning esitas kohtu nõudmisel kostja

täiendavad seisukohad, tutvus hageja apellatsioonkaebusega, pidas kliendiga nõu ja koostas

apellatsioonkaebusele vastuse.

Õigusabikulud on märgitud ulatuses põhjendatud, kuna tegemist oli õiguslikult keeruka vaidlusega,

sest hageja püüdis oma nõudeid kostja vastu rahuldada erinevatel õiguslikel alustel ja esitas

kohtumenetluses hulga lisasid, mille läbitöötamine ja nende kohta seisukoha võtmine oli ajamahukas

protsess. Samuti esitas hageja ringkonnakohtus erinevaid taotlusi, millele kostja pidi vastama.

Õigusabikulude suurus on kooskõlas ka Vabariigi Valitsuse 1. jaanuari 2011.a määruses nr 137

sätestatud piirmääradega.

Asjas ei ole tähtsust sellel, et kostja ja J. Kröönström kasutasid sarnastes hageja algatatud

tsiviilasjades sama esindajat. J. Kröönströmi kantud menetluskulud on väiksemad kui kostjal, sest

tema menetluses esitas hageja oluliselt vähem ja väiksemas mahus seisukohti, lisasid ning taotlusi,

samuti kulus esindajal tema menetluses vähem aega, sest esindaja oli enne J. Kröönströmi osutanud

juba õigusabi kostjale (kostja tsiviilvaidlus oli varasem).

Asjaolu, et kostja menetluskulude nimekiri koostati pärast menetluse lõppu, ei tähenda, et kostja

oleks esitanud pahatahtliku nõude hageja vastu. Esindaja leppis kostjale õigusabiteenust osutades

kokku tulemustasus. Samuti ei välista õigusabikulude väljamõistmist see, et kostja ei ole esitanud

kohtule maksekorraldust esindajale menetluskulude tasumise kohta.

4. Hageja vaidles kostja avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja vastuse kohaselt ei ole kostja esitatud menetluskulude suurus ega kostjale osutatud õigusabi

maht põhjendatud ega vajalik. Praegune vaidlus on sarnane teiste hooldusteenuse võlgnikega peetud

kohtuvaidlustega, sh J. Kröönströmi vaidlusega, kus J. Kröönströmi esindas sama esindaja, kuid

tolles menetluses esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse järgi kulus esindajal üksnes

9 töötundi. Seega ei ole ka kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud suuremad kui 9 tunni eest.

Kuigi esindaja hakkas menetluskulude nimekirja järgi osutama kostjale õigusabi juba 14. septembril

2010, esitas ta kostjale arve alles 13. detsembril 2011. Seega on alust arvata, et menetluskulude

nimekiri koostati ja arve esitati pärast menetluse lõppu sooviga esitada hageja vastu maksimaalselt

suur rahaline nõue. Seda kinnitab ka asjaolu, et kostja ei ole esitanud kohtule maksekorraldust arve

tasumise kohta.

5. Harju Maakohtu kohtunikuabi rahuldas 28. detsembri 2012. a määrusega menetluskulude

kindlaksmääramise taotluse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 5752 eurot 4 senti,

kohustades hagejat määruse jõustumisest kuni täitmiseni tasuma kostjale viivist võlaõigusseaduse

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Kohtunikuabi määruse põhjenduste kohaselt on Harju Maakohtu 21. jaanuari 2011 otsuse järgi

tsiviilasja hind 3938 eurot 87 senti. Kohus menetles nii varalist kui ka mittevaralist nõuet. Seega on

Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 §-de 1–3 alusel lepingulise esindaja kulude

teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 200 000 krooni ja kostja taotlus

lepingulise esindaja kulude (5752 euro 5 sendi (90 000 krooni 3 sendi)) hüvitamiseks jääb alla

hagiavalduse esitamise ajal kehtinud piirmäära.

Kostja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tähtaegselt. Menetluskulude nimekiri,

milles on detailselt näidatud kulude koosseis (õigusabi osutamiseks kulunud aeg ja tehtud toimingud),

sisaldub avaldusele lisatud arve lisas. Kostja on avalduses kinnitanud, et kõik õigusabikulud olid

vajalikud. Sellega on kostja ühtlasi kinnitanud, et kõik kulud kanti kohtumenetluse tõttu.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi ei ole kulude kandmist tõendavate dokumentide esitamine

menetluskulude väljamõistmiseks teiselt menetlusosaliselt vajalik. Õigusabikulu väljamõistmiseks

piisab, kui poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus, mistõttu võib kuludokumendiks olla

ka dokument, millest nähtub esindaja osutatud õigusabi eest tasumise kohustus. Õigusabikulud on

tõendatud avaldusele lisatud arvega. Kohus ei ole kostjalt nõudnud menetluskulude tasumist

tõendavate dokumentide esitamist ning ei pea seda vajalikuks. Kohtule esitatud arve on dokument,

millest nähtub esindaja osutatud õigusabi eest tasumise kohustus, ning arvele on lisatud

menetluskulude nimekiri.

Menetlusosalisel on õigus tasuda lepingulisele esindajale kokkulepitud tunnihinna alusel ja

tingimustel. Advokatuuriseaduse § 61 lg 3 järgi võib kokkuleppel kliendiga seada lepingulise

esindaja tasu sõltuvusse advokaadi töö tulemusest ja muudest asjaoludest. Teisel menetlusosalisel on

võimalik ette näha kulusid Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmääras. Asjas ei tule

arvestada teises tsiviilasjas menetluskulude kindlaksmääramiseks esitatud menetlusdokumente ega

anda hinnangut teise kohtuasja menetluskuludele.

Kostja on kohtule kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Ka Maksu- ja Tolliameti andmetel

ei ole kostja käibemaksukohustuslane. Seega tuleb kostjale hüvitada lepingulise esindaja kulud koos

käibemaksuga.

Kostja esitatud 13. detsembri 2011. a arve nr 1138505 ja arve lisa kohaselt on lepinguline esindaja

osutanud kostjale õigusabi 39 tundi, mille eest tuleb tasuda 5752 eurot 4 senti (koos käibemaksuga).

Seega on keskmine tunnihind 147 eurot 49 senti (2307 krooni 69 senti).

Toimiku andmetel on menetluskulude nimekirjas nimetatud menetlusdokumendid esitatud ja

lepinguline esindaja on õigusabi osutanud. Kohtuvaidluse asjaolusid (hagihind, menetlusaeg, esitatud

menetlusdokumendid, asja lahendamine mitmes kohtuastmes) arvestades on osutatud õigusabi maht

ja tasu põhjendatud ning vajalik arvel märgitud ulatuses (5752 eurot 4 senti).

6. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu kohtunikuabi määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega mõista kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses või saata asi uueks arutamiseks

maakohtule.

7. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

8. Harju Maakohtu kohtunikuabi võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas selle

kohtunikule. Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja edastas selle Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Ringkonnakohus jättis 1. märtsi 2013. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

kohtunikuabi 28. detsembri 2012. a määruse muutmata, nõustudes TsMS § 654 lg 6 alusel täielikult

määruse põhjendustega.

Vastuseks määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et enamikule hageja kaebuse väidetele on

kohtunikuabi kaevatavas määruses vastanud. Kohtunikuabi on kaalunud kostja esindaja

õigusabikulude väljamõistmisel kõiki vajalikke asjaolusid ja hinnanud neid piisava põhjalikkusega.

Määrusest nähtuvalt lähtus kohtunikuabi õigusabikulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest ja tsiviilasja toimikust, arvestades hagihinda,

menetlusaega, esitatud menetlusdokumente ning seda, et asja lahendati mitmes kohtuastmes.

Järelikult on kohus määruse koostamisel kontrollinud ka toimingute tegemist ja hinnanud nende

vajalikkust. Lisaks ei ole ka hageja ise välja toonud, milline kostja esindaja konkreetne toiming ei ole

vajalik või millisele toimingule kulunud aeg on ülemäärane ja millises ulatuses.

Kaebuse väide, et kohtunikuabi ei ole arvestanud hageja vastuväidetega, ei ole täpne. Asjaolu, et

kohtunikuabi ei ole nõustunud hageja vastuväidetega, ei tähenda, et kohtunikuabi oleks vastuväiteid

ignoreerinud. TsMS § 175 lg 1 järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab

sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Diskretsioonipiiride ületamist

maakohtule kõnealusel juhul ette heita ei saa ning seetõttu ei ole võimalik määruskaebust rahuldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada ning teha

uue määruse, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, või

saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus hageja tagastada ekslikult rohkem tasutud

kautsjoni 333 eurot 46 senti.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei vastanud ringkonnakohus hageja väitele, et nii suured kulud

ei olnud põhjendatud, kuna teistes samalaadsetes asjades, mille hageja algatas teiste kostjate vastu, oli

kõige suurem nõutud hüvitis õigusabikulude eest kaks korda väiksem võrreldes praeguses asjas

nõutavaga. Hageja ei pidanud ette nägema, et sarnastes hagimenetlustes võib temalt välja mõista

sedavõrd erineva suurusega vastaspoole õigusabikulud. Teistes analoogsetes kohtuasjades olid

hagejalt väljamõistetud õigusabikulud 2–10 korda väiksemad.

Samuti ei võtnud ringkonnakohus seisukohta selles, et kostja ei ole tõendanud menetluskulude

kandmist. Menetluskulude nimekiri ei ole koostatud tegelikult tehtud tööde kohta, sest see koostati

pärast positiivse kohtulahendi tegemist hagejalt võimalikult suure õigusabikulu väljamõistmiseks.

Kostja poeg osutas kostja esindajana kostjale tasuta õigusabi ja esitas arve üksnes seetõttu, et kostja

võitis kohtus. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on õigusabi eest tasunud. Need

asjaolud kinnitavad, et kostja on kunstlikult õigusabikulusid suurendanud. Kostja ei ole kuidagi

hageja kahtlust ümber lükanud.

11. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja määruskaebus on põhjendamata, kuna hageja ei ole põhistanud, kuidas on ringkonnakohus

määrust tehes rikkunud menetlusõiguse normi või kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Hageja

on üksnes üldsõnaliselt väitnud, et ringkonnakohus ei ole tema vastuväiteid arvestanud, ja asunud

seisukohale, et menetluskulud tulnuks jätta välja mõistmata, kuna kostja ei ole tõendanud kulude

kandmist.

Kostja hinnangul on õigusabikulud 5752 eurot 4 senti vajalikud ja põhjendatud. Hageja ei ole toonud

esile, millised toimingud ei olnud vajalikud ja põhjendatud. Hagejal on kogu menetluse vältel olnud

esindaja, kes sai hagejale selgitada, millises ulatuses tekib hagejal õigusabikulude hüvitamise

kohustus, st hageja pidi kostja õigusabikulude hüvitamist ette nägema.

Põhjendatud ei ole hageja väide, et kõigis hageja algatatud sarnastes kohtuasjades tulnuks hagejalt

välja mõista sarnase suurusega õigusabikulud. Nimetatud menetlused ei olnud mahult sarnased ning

hageja ei ole oma väidet kuidagi tõendanud.

Põhjendamata on hageja väide selle kohta, et kostja ei ole esitanud õigusabikulude tasumist tõendavat

dokumenti. Õigusabikulude väljamõistmist ei takista asjaolu, et kostjat esindas kohtumenetluses tema

lähisugulane, ega see, et kostja leppis esindajaga kokku tulemustasus. Kostja esitas detailse

kulunimekirja ning hageja ei ole ühegi selles märgitud toimingu vajalikkust või põhjendatust

vaidlustanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata,

sest määruskaebuse väited ei anna alust TsMS § 701 lg 3 alusel ringkonnakohtu määrust tühistada.

Riigikohus järgib TsMS § 695 ja § 689 lg 5 järgi ringkonnakohtu määruse põhjendusi ega pea

vajalikuks neid korrata.

13. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus,

millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire

(vt nt Riigikohtu 26. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 11).

Kolleegiumi arvates on maakohus õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust piisava põhjalikkusega

hinnanud ja põhjendanud. Maakohus ei ole lahendit tehes rikkunud menetlusõiguse normi ega

ületanud menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsiooni piire. Seetõttu on ka

ringkonnakohus põhjendatult maakohtuga nõustunud.

Kolleegium lisab, et kostja õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust ei mõjuta asjaolu, et hageja on

pidanud samalaadseid vaidlusi ka teiste kostjatega, kelle õigusabikulud ei olnud nii suured. Samuti ei

ole alust arvata, et kostja esindaja on koostanud arve ja menetluskulude nimekirja eesmärgiga mõista

hagejalt kostja kasuks välja võimalikult suured õigusabikulud. Kolleegiumi arvates on maakohus

kostja esitatud õigusabikulude nimekirja hinnanud ja leidnud põhjendatult, et kostja esindaja on kõik

nimekirjas nimetatud toimingud teinud ning need toimingud on olnud kostja esindamiseks

kohtumenetluses vajalikud. Samuti on kostjale osutatud õigusabi keskmine tunnihind olnud

tavapärane. Seega ei ole kostja esindaja menetluskulude nimekirjas esitanud kulusid, mida kostja

tegelikult kandma ei oleks pidanud.

Õige ei ole ka hageja arusaam, et õigusabikulusid ei tule välja mõista, kuna kostja ei ole tegelikult

õigusabikulusid kandnud. Asjaolu, et kostjale osutas õigusabi tema poeg, kes ei ole nõudnud kostjalt

arve maksmist, ei tähenda seda, et kostjal ei ole nimetatud õigusabikulu tekkinud või et kohus pidi

nõudma kostjalt arve tasumist tõendavaid dokumente. TsMS § 174 lg 3 teise lause järgi tuleb

menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele lisada menetluskulude nimekiri, milles on detailselt

näidatud kulude koosseis. TsMS § 174 lg 4 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist

menetlusosalisele asjaolu, et menetluskulud kandis muu isik. Menetluskulusid tõendavaid dokumente

ei pea menetlusosaline TsMS § 174 lg 5 teise lause järgi kohtu nõudmiseta esitama. Kolleegium leiab,

et viidatud sätete järgi on kohtul õigus nõuda menetluskulude kohta selgitusi või tõendavaid

dokumente, kui kohtul tekib menetluskulude kandmise kohta kahtlus või ei ole menetluskulude

nimekiri selge. Mh märgib kolleegium, et menetluskulu tõendavaks dokumendiks TsMS § 174 mõttes

on lisaks kulu kandmist tõendavale dokumendile ka menetlusosalisele esitatud arve.

14. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

TsMS § 140 lg 2 teise lause järgi tasutakse määruskaebuselt kautsjonit 50 eurot. Hageja on

määruskaebuse esitamisel tasunud ekslikult kautsjonit 383 eurot 46 senti. Seega tuleb TsMS § 149

lg 4 alusel arvata riigituludesse 50 eurot ning ettenähtust rohkem makstud kautsjon 333 eurot 46 senti

tuleb hagejale TsMS § 149 lg 7 alusel tagastada.

Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses kantud menetluskulusid TsMS § 178 lg 3 järgi ei

hüvitata.

Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa, Jaak Luik