3-1-1-75-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-75-13

Otsuse kuupäev

11. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Kristjan Talviku (Talvik) süüdistuses KarS § 200

lg 2 p-de 7 ja 9 järgi ja Oliver Meili (Meil) süüdistuses

KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2013. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-15276

Kassatsiooni esitaja

Süüdistatava Kristjan Talviku kaitsja vandeadvokaat Lembit

Nirgi ja Oliver Meili kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör

Sirje Merilo

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. september 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 28. jaanuari 2013. a ja Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2013. a

kohtuotsused Kristjan Talviku ja Oliver Meili süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg

2 p-de 7 ja 9 järgi.

2. Saata kriminaalasi Kristjan Talviku ja Oliver Meili süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 9

järgi Viru Maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks ja otsuse kuulutamiseks samas

kohtukoosseisus.

3. Kristjan Talvikule ja Oliver Meilile valitud tõkend - vahistamine - jätta muutmata.

4. Oliver Meili kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Kristjan Talviku kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

6. Mõista Eesti Vabariigilt Oliver Meili kasuks välja 1368 (üks tuhat kolmsada kuuskümmend

kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 228 (kakssada kakskümmend kaheksa) eurot valitud

kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

7. Määrata OÜ-le Rakvere Advokaadibüroo kassatsioonimenetluses Kristjan Talvikule

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 216 (kakssada kuusteist) eurot, sealhulgas

käibemaks 36 (kolmkümmend kuus) eurot ja jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kristjan Talvikut süüdistati KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi selles, et ajavahemikul 21.-22.

veebruarini 2010 sisenes ta koos Oliver Meiliga aknaklaasi eemaldades vara hõivamise eesmärgil

Lääne-Virumaal Laekvere vallas Xxxxx külas Xxxxxxxx 15 asuva elumaja garaaži ja sealt edasi

ukseluku lõhkumise teel elumajja, kus O. Meil tungis kallale majaperemehele R. L.-ile, peksis teda

sõrgkangiga pähe, tekitades eluohtlikke vigastusi, mis põhjustasid kannatanu surma, samuti vähem

ohtlikke tervisekahjustusi. Majast lahkudes võtsid O. Meil ja K. Talvik kaasa erinevaid esemeid

väärtusega kokku üle 7000 krooni ja vähemalt 2500 krooni sularaha. KarS § 418 lg 1 järgi süüdistati

K. Talvikut 15 tulirelva laskemoona hulka kuuluva automaadipadruni ebaseaduslikus omandamises ja

valdamises alates 2010. aasta algusest kuni 7. juunini 2010.

2. Oliver Meili süüdistati KarS § 114 p 5 järgi selles, et ajavahemikul 21.-22. veebruarini 2010

sisenes ta koos K. Talvikuga aknaklaasi eemaldades vara hõivamise eesmärgil Lääne-Virumaal

Laekvere vallas Xxxxx külas Xxxxxxxx 15 asuva elumaja garaaži ja sealt edasi ukseluku lõhkumise

teel elumajja, kus tungis kallale R. L.-ile, peksis teda sõrgkangiga pähe, tekitades kannatanule

eluohtlikke vigastusi, mis põhjustasid kannatanu surma, samuti vähemohtlikke tervisekahjustusi.

Majast lahkudes võtsid O. Meil ja K. Talvik sealt kaasa erinevaid esemeid väärtusega kokku üle 7000

krooni ja vähemalt 2500 krooni sularaha. Kohtuvaidluse käigus loobus prokurör O. Meili

süüdistamisest KarS § 114 p 5 järgi, sest pole võimalik kindlaks teha, kumb süüdistatavatest

põhjustas kannatanu surma, ja esitas O. Meilile süüdistuse KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi. Prokurör

leidis, et süüdistusest tuleb välja jätta viide O. Meilile kui konkreetsele peksjale, ja heitis vägivalla

kasutamist ette mõlemale süüdistavale.

3. Viru Maakohtu 10. mai 2011. a otsusega tunnistati K. Talvik ja O. Meil süüdi KarS § 200 lg 2 p-de

7 ja 9 järgi ja neid karistati 7-aastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel liitis maakohus K. Talviku

karistusele Viru Maakohtu 3. märtsi 2009. a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 7 kuud

vangistust ja mõistis K. Talviku lõplikuks karistuseks 7 aastat ja 7 kuud vangistust. Süüdistuses KarS

§ 418 lg 1 järgi mõisteti K. Talvik õigeks.

4. Tartu Ringkonnakohtu 23. novembri 2011. a määrusega tühistati maakohtu otsus K. Talviku ja

O. Meili süüdimõistmises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi ning tsiviilhagi

lahendamise osas ja kriminaalasi saadeti selles osas maakohtu samale kohtukoosseisule uue

kohtuotsuse tegemiseks.

5. Viru Maakohtu 28. jaanuari 2013. a otsusega tunnistati K. Talvik süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 9

järgi ning teda karistati 7-aastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti K. Talvikule lõplikuks

karistuseks 7 aastat ja 7 kuud vangistust. O. Meil tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi

ning ka teda karistati 7-aastase vangistusega. Süüdistatavatelt mõisteti kannatanu kasuks solidaarselt

välja 833,92 eurot. Maakohtu otsus tehti pooltele kättesaadavaks e-posti ja kohtu kantselei kaudu.

6. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid K. Talvik ja tema kaitsja vandeadvokaat Lembit

Nirgi, samuti O. Meili kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm. Apellandid leidsid, et maakohus on

otsust tehes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Maakohus on väljunud süüdistuse piiridest, omistades süüdistatavatele kannatanu rusikatega löömise.

Samuti

ei

ole

süüdistatavate

ütlusi

hinnatud

järjekindlalt.

Röövimise

toimepanemine

kaastäideviimisena pole leidnud tõendamist ja on otsuses põhistamata.

7. Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2013. a otsusega muudeti maakohtu otsuse põhiosa. Sellest jäeti

välja kannatanu peksmine rusikatega, kuna taoline etteheide väljus süüdistuse piiridest, samuti

osaline

tuginemine

mõlema

süüdistatava

ütlustele,

sest

need

tuleb

tervikuna

lugeda

ebausaldusväärseks. Samas leidis kohus, et K. Talviku ja O. Meili süü röövimise kaastäideviijatena

on vaatamata tõendikogumi kahanemisele tõendatud. O. Meili kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt.

K. Talviku ja tema kaitsja apellatsioonid jäeti rahuldamata.

7.1. Ringkonnakohus märkis, et maakohus ei kuulutanud kohtuotsust avalikult ega kaasanud selle

juurde prokuröri ja kaitsjat, millega rikkus kriminaalmenetlusõigust, kuid seda rikkumist ei saa

lugeda oluliseks KrMS § 339 lg 1 p-de 3 ja 4 ega lg 2 mõttes. Ringkonnakohus põhjendas oma

seisukohta lühidalt järgnevaga.

7.2. Isiku süüküsimus lahendatakse pärast kõigi tõendite vahetut uurimist ja hindamist kohtu poolt

nõupidamistoas ehk teisisõnu on see küsimus kohtuotsuse kuulutamise ajaks juba lahendatud ning

aset leiab üksnes otsustuse teatavakstegemine. Seega ei toimu kohtuotsuse kuulutamisel enam

kriminaalasja ega isiku süüküsimuse sisulist arutamist KrMS § 339 lg 1 p-de 2-4 tähenduses.

Olukorras, kus süüdistatav ei pea kohtuotsuse kuulutamisel osalema, ei saa temale otsuse sisu

selgitamata jätmine olla menetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Samuti pole

kohtutotsust vaja selgitada advokatuuri liikmele ega riiklikule süüdistajale. Käesolevas asjas on kõik

menetlusosalised saanud oma kaebeõiguse täielikult realiseerida ja harvanähtavas üksmeeles

kinnitasid riiklik süüdistaja ning kaitsjad ringkonnakohtu istungil, et nende protsessuaalseid õigusi ei

ole maakohtu otsuse teatavaks tegemisega rikutud. Kirjanduses käsitletakse kriminaalasja arutamiselt

puudumist mitte nn universaalse (milleks on nt KrMS § 339 lg 1 p-d 5-6), vaid nn individuaalse

menetlusõiguse rikkumisena. Sellele rikkumisele saab tugineda ja selle tuvastamist taotleda vaid isik,

kelle õigusi see vahetult tema enda hinnangul puudutab. Nii ei saa süüdistatav taotleda kohtuotsuse

tühistamist argumendil, et teatud ajahetkel puudus kriminaalasja arutamiselt mitte tema, vaid hoopis

kaassüüdistatava kaitsja. Samuti asus ringkonnakohus seisukohale, et ringkonnakohtu seisukohtadest

erinev varasem Riigikohtu praktika ei ole tulenevalt KrMS §-st 364 käesolevas asjas

ringkonnakohtule siduv.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid O. Meili kaitsja vandeadvokaat K. Namm ja K.

Talviku kaitsja vandeadvokaat L. Nirgi.

9. K. Nammi kassatsioonis taotletakse O. Meili õigeksmõistmist ja tema vahi alt vabastamist.

Kassatsiooni põhistused on lühidalt järgmised.

9.1. Ringkonnakohus võis rikkuda kriminaalmenetlusõigust, jättes otsesõnu järgimata Riigikohtu

otsuses asjas nr 3-1-1-26-13 antud seisukohad kriminaalmenetlusõiguse tõlgendamisel. Kohtul on

kohustus kohtuotsus avalikult kuulutada. KrMS § 269 lg 1 teise lause mõte seisneb selles, et

süüdistatava ilmumata jäämine kohtuotsuse kuulutamisele ei takista kohtuotsuse kuulutamist.

Kriminaalmenetluse seadustik ega PS § 24 lg 2 ei näe ette võimalust, et mõne kohtuistungi

toimumisest ei pea kohus süüdistatavat teavitama. Käesoleval juhul polegi sellist kohtuistungit

toimunud. Kuivõrd praeguses asjas ei ole kohtuotsust avalikult kuulutatud, on ringkonnakohus

rikkunud menetlusõigust. KrMS § 339 lg-s 1 kirjeldatud rikkumised on alati olulised ning toovad

kaasa kohtuotsuse tühistamise. Õigus avalikult kuulutatud kohtuotsusele tuleneb Euroopa inimõiguste

ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lg 1 teisest lausest. Kohtuotsuse avaliku kuulutamise

nõue on äärmiselt oluline, kuivõrd selle abil tagatakse ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte

järgimine. KrMS § 11 lg-st 3 tulenevalt on avalikkusel äärmiselt rangelt kaitstud huvi teada

kohtuotsuse sisu ja selle olulisemaid põhjendusi. Seetõttu on kriminaalmenetluse seadustiku

koostamisel lähtutud asjaolust, et esimese astme kohtu otsuse avalik kuulutamine on kohustuslik.

Esimese astme kohtu otsuse võib Euroopa inimõiguste kohtu praktika kohaselt jätta kuulutamata

äärmiselt piiratud juhtudel, millega käesoleval juhul aga tegemist ei olnud.

9.2. O. Meil on süüdi tunnistatud kuriteos, mida talle ei ole hiljemalt kohtuliku uurimise jooksul

süüks arvatud, sest asjaolust, et isikut süüdistatakse KarS § 114 p 5 järgi, ei saa tuletada, et teda

süüdistatakse ka röövimise toimepanemises. Prokuratuur ei ole välja toonud ka süüteo toimepanemist

grupis. Maa- ja ringkonnakohus on hinnanud tõendeid vastuoluliselt ning ei ole aru saada, milliseid

asjaolusid kohus loeb tõendatuks ja milliseid mitte. Samuti on kohus meelevaldselt hinnanud

tõendeid süüdistatava kahjuks, mis omakorda on käsitletav olulise menetlusõiguse rikkumisena. Ka

on ringkonnakohus väljunud apellatsiooni piiridest ja tuginenud O. Meili süü tuvastamisel tõenditele,

mida maakohus ei pidanud piisavalt usaldusväärseks. Selliselt toimides on ringkonnakohus rikkunud

tõendite hindamisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

10. L. Nirgi kassatsioonis taotletakse kohtute otsuste tühistamist ja K. Talviku õigeksmõistmist või

alternatiivselt tema süüditunnistamist kergemas süüteos (varguses) ja karistuse kergendamist. Kaitsja

leiab, et kohtute otsused on nõutavalt põhistamata ja tuginevad oletustele. Kohus on ebaõigesti

omistanud K. Talvikule röövimise, kuigi tõendid selle kohta, et K. Talvik oleks kasutanud vägivalda,

puuduvad. Vastuses O. Meili kaitsja kassatsioonile nõustus K. Talviku kaitsja väidetega

menetlusõiguse rikkumisest maakohtu otsuse kuulutamisel, nagu ka sellega, et süüdistusest ei nähtu,

millise vägivalla kasutamist süüdistatavatele ette heidetakse.

11. Kassatsioonivastuses leiab Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo, et

ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonide väited ei anna alust selle

tühistamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei anna O. Meili kaitsja etteheited süüdistusele ja tõendite

hindamisele kohtute poolt, nagu ka K. Talviku kaitsja väited selle kohta, et kohtute otsused on

nõutavalt põhistamata, tuginevad oletustele ja on tehtud ilma tema kaitsealust süüstavate tõenditeta,

alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Küll aga väärivad tähelepanu O. Meili

kaitsja väited kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kohta maakohtu otsuse kuulutamisel.

13. Kriminaalmenetluse seadustiku § 315 lg 1 kohaselt peab maakohus kohtuotsuse kuulutama

avalikult. Kohtuotsuse kuulutamine tähendab selle ettelugemist kohtusaalis kohtuniku poolt. Erandi

sellest reeglist kehtestavad KrMS § 315 lg-d 4 ja 5, mille kohaselt ei pea kohus tervikotsust enam

kuulutama, kui ta on avalikult kuulutanud kohtuotsuse resolutiivosa, selgitanud suuliselt kohtuotsuse

olulisemaid põhjendusi ja teatanud päeva, millal kohtuotsus tervikuna on kohtumenetluse pooltele

kohtus tutvumiseks kättesaadav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-

1-1-26-13, p 15). Seevastu kohtuasja uuel arutamisel maakohtus ei ole kohtuotsuse või selle

resolutiivosa kuulutamisele erandit ette nähtud. Jäädes kohtuotsuse kuulutamise osas varasemas

praktikas väljendatud seisukoha juurde, selgitab kolleegium järgmist.

14. Kohtuotsuse avaliku kuulutamise nõue tuleneb PS § 24 lg-st 4, mille kohaselt kuulutatakse

kohtuotsus avalikult, välja arvatud juhud, kui alaealise, abielupoole, või kannatanu huvid nõuavad

teisiti. Käesolevast kriminaalasjast ei nähtu eelnimetatud huvisid, mis tingiksid kohtuotsuse salajasust

või üksnes kohtumenetluse pooltele kättesaadavaks tegemist kohtu kantselei kaudu. Kohtuotsuse

kuulutamine peab lisaks kohtumenetluse pooltele tagama ka avalikkuse teavitamise eesmärki ja

otsuse tegemisega kaasnevaid eri- ning üldpreventiivseid eesmärke. Seega on ringkonnakohtu

seisukoht, et kohtuotsuse kuulutamine tugineb üksnes individuaalõiguse kaitsele, ekslik.

15. Kriminaalmenetluse seadustiku § 269 lg 1 kohaselt ei ole süüdistatava osavõtt kohtuotsuse

kuulutamisest tõepoolest kohustuslik. Küll aga peab kohus süüdistatava kohtuotsuse kuulutamisele

kutsuma ja tema soovil võimaldama tal kohtuistungil osaleda (KrMS § 269 lg 1 ja § 265 lg-d 1 ja 2).

Jättes kohtuotsuse kuulutamata ja kohtuistungi pidamata, jättis kohus ühtlasi süüdistatava ilma

võimalusest osaleda enda kohtuotsuse kuulutamisel. Seega on tegemist kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

16. Kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki süstemaatilise tõlgenduse pinnalt hõlmab kohtulik

arutamine maakohtus kõike esimese astme kohtu menetluses kohtuliku eelmenetluse järgselt

toimuvat. Seega hõlmab kohtulik arutamine kohtuistungi rakendamist, kohtulikku uurimist,

kohtuvaidlusi ja süüdistatava viimast sõna, aga ka kohtuotsuse kuulutamist. Kohtuotsuse tegemist ei

ole võimalik lahutada kohtuliku arutamise muudest etappidest muuhulgas sellegi tõttu, et tulenevalt

KrMS §-st 307 võidakse kohtulik uurimine kohtuotsuse tegemisel uuendada (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-106-06, p 8.2). Seadusandja pole olnud

kohtuliku arutamise mõiste ja menetlusosaliste sellest kohustusliku osavõtu sätestamisel järjekindel.

Ühelt poolt on tehtud süüdistatava osavõtt sellest vabatahtlikuks, teisalt on prokuröri ja kaitsja osas

regulatsioon jäänud muutmata. Prokuröri ja kaitsja osas seadus erandit kohtuotsuse kuulutamisel

osalemisest üldmenetluses ette ei näe. KrMS § 270 lg 1 kohaselt on prokurör kohustatud osalema

kohtuistungil ja KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt üldisest kohtumenetlusest kohustuslik.

Seepärast tuleb lähtuda seadusandja tahtest säilitada nende kohtumenetluse poolte kohustuslik osavõtt

kohtuotsuse kuulutamisest nii kriminaalasja esimesel kui ka uuel arutamisel maakohtus. Järelikult on

maakohus, jättes kohtuotsuse kuulutamata ja võttes sellega prokurörilt ja kaitsjalt võimaluse osaleda

kohtuistungil kohtuotsuse kuulutamisel, rikkunud oluliselt kriminaalmenetlus-õigust KrMS § 339 lg 1

p-de 3 ja 4 ning lg 2 tähenduses.

17. Viru Maakohtu 28. jaanuari 2013. a otsus K. Talviku ja O. Meili süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise tõttu. Samuti tuleb tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2013. a kohtuotsus, kuna

apellatsioonimenetluses jäeti maakohtu olulisele kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele reageerimata.

KrMS § 361 lg 1 p 6, lg 2 ja § 341 lg 1 suunavad sellises olukorras saatma kriminaalasja maakohtule

uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Pidades aga silmas kriminaalmenetluse senist kulgu, aga

ka seda, et K. Talvik ja O. Meil viibivad 2010. aasta juunikuust vahi all, et kriminaalasja

menetlemisel tuleb arvestada kriminaalasja mõistliku menetlusaja nõudega ja asjaolu, et

kassatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumised puudutavad üksnes maakohtu

kohtuotsuse kuulutamist, peab kriminaalkolleegium võimalikuks juhinduda KrMS § 341 lg-s 4

sätestatust ja saadab kriminaalasja maakohtule samas koosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks ja

kuulutamiseks KrMS §-s 315 ettenähtud korras.

18. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja 362 p-st 2, tühistab kriminaalkolleegium

Viru Maakohtu 28. jaanuari 2013. a ja Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2013. a kohtuotsused K.

Talviku ja O. Meili süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi ja saadab

kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks ja kuulutamiseks samas kohtukoosseisus. O.

Meili kaitsja vandeadvokaat K. Nammi kassatsioon rahuldatakse osaliselt, K. Talviku kaitsja

vandeadvokaat L. Nirgi kassatsioon jäetakse aga rahuldamata. K. Talvikule ja O. Meilile kohaldatud

tõkend - vahistamine - jäetakse muutmata.

19. O. Meili kaitsja K. Namm on esitanud lepingulise kaitsjana O. Meilile kassatsioonimenetluses

osutatud õigusabi kulude hüvitamise taotluse summas 1368 eurot, sh käibemaks 228 eurot.

Kolleegiumi hinnangul on tegu KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasuga. Kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 märgitud lahendi, mistõttu tuleb nimetatud

menetluskulu jätta KrMS § 186 lg 1 kohaselt Eesti Vabariigi kanda.

20. K. Talviku kaitsja L. Nirgi on esitanud taotluse määrata K. Talvikule kassatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Rakvere Advokaadibüroo tasu 216 eurot (sh käibemaks 36 eurot).

Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning

Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse punktidest 2, 3 ja 28 juhindudes rahuldada.

Lähtudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 186 lg-st 1 jääb K. Talviku kaitsjale kassatsioonimenetluses

määratud tasu menetluskuluna riigi kanda.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris