3-1-1-78-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-78-13

Määruse kuupäev

11. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kahtlustatava V. N.-i vara arestimine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2013. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-13-1183

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Aare

Pere, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

V. N.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. september 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2013. a määrus kriminaalasjas nr 1-13-1183

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Tibar & Partnerid kassatsioonimenetluses V. N.-ile

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 86 (kaheksakümmend kuus) eurot ja 40

(nelikümmend) senti, sealhulgas käibemaks 14 (neliteist) eurot ja 40 (nelikümmend) senti ning

jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri taotluse alusel arestis Harju Maakohus 11. veebruari 2013. a

määrusega V. N.-ile kuuluva sõiduauto Opel Astra riikliku registreerimismärgiga XXX XXX. V. N.

juhtis seda sõidukit 5. veebruaril 2013 Tallinnas joobeseisundis, kuivõrd alkoholisisaldus tema

väljahingatavas õhus oli 1,21 mg/l. Sellises seisundis auto juhtimine vastab KarS §-s 424 sätestatud

kuriteokoosseisule. V. N. pani teo toime katseajal, kandes talle Harju Maakohtu 16. veebruari 2012. a

otsusega KarS § 424 järgi mõistetud karistust. Maakohtu hinnangul oli alust arvata, et V. N. paneb

KarS §-le 424 vastavaid tegusid toime ka tulevikus. Seetõttu arestis maakohus kahtlustatava sõiduki

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 142 lg 1 ja karistusseadustiku (KarS) § 83 lg 1 alusel.

2. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebe V. N.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske,

kes palus kohtumääruse tühistada. Kaitsja leidis, et maakohus ei süvenenud piisavalt asja sisusse.

V. N.-i on varem küll KarS § 424 järgi karistatud, aga kõige leebema karistusega. Muid rikkumisi 57-

aastasel V. N.-il ei ole. Kahtlustatav töötab juba kakskümmend aastat transporditöölisena AS-s F. On

ebaõiglane, et V. N.-ilt kui auto omanikult võetakse auto ära, ent riik ei suuda midagi ette võtta

inimeste suhtes, kes sõidavad purjuspäi tööandjale või liisingfirmadele kuuluvate autodega.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2013. a määrusega kaebus rahuldati. Ringkonnakohtu

hinnangul esineb küll piisav alus arvata, et V. N. pani toime KarS §-le 424 vastava teo, samas ei saa

väita, et kahtlustatav võib ka tulevikus panna toime sellele sättele vastavaid kuritegusid. Seda

põhjusel, et V. N.-i on tema 57 eluaasta jooksul varem karistatud vaid ühel korral. Ka ei võtnud

maakohus piisaval määral arvesse asjaolu, et V. N.-ile varasema kuriteo eest mõistetud saja

päevamäära suurune rahaline karistus oli võimalikest kergeim. Seetõttu vabastas ringkonnakohus

sõiduki aresti alt.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Aare

Pere, paludes kohtumääruse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Prokuratuur

leiab, et vara arestimist ei saa samastada konfiskeerimisega, mistõttu ei ole asjassepuutuv ka

ringkonnakohtu arutlus selle kohta, kas V. N. võib ka tulevikus purjus olles autot juhtida või mitte.

Isegi kui eeltooduga mitte nõustuda, esinevad alused auto konfiskeerimiseks. V. N. pani katseajal

toime uue samaliigilise kuriteo ja rikkus seega katseaja tingimusi kõige rängemal moel. Seetõttu on

põhjust arvata, et kahtlustatav jätkab edaspidigi auto juhtimist joobeseisundis.

5. Määruskaebuse vastuses leiab V. N.-i kaitsja T. Vaske, et pikka aega õiguskuulekalt elanud V. N.-i

autot ei tohi arestida. Ebaõiglane on olukord, kus mitte kunagi juhtimisõigust omanud purjuspäi autot

juhtinud isikud saavad karistada leebemalt kui need joobeseisundis autot juhtinud inimesed, kellel on

juhtimisõigus olemas või on see pelgalt ajutiselt ära võetud. Samuti ei saa pidada õigeks, et autod

võetakse ära üksnes nende omanikelt, mitte aga tööandja või liisingfirma autosid kasutavatelt

isikutelt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Puutuvalt V. N.-i kaitsja väitesse, et ei saa aktsepteerida olukorda, kus riik võtab sõiduki ära üksnes

selle omanikult, ent ei suuda midagi ette võtta isikute suhtes, kes joobeseisundis sõidavad tööandjale

või liisingfirmale kuuluva autodega, märgib kolleegium järgmist. Alates 2008. a lõpust kehtiva KarS

§ 83 lg 31 kohaselt võib kohus juhul, kui tahtliku süüteo toimepanemise vahend või süüteo vahetu

objekt oli isiku kasutuses kasutuslepingu või omandireservatsiooniga müügilepingu alusel,

konfiskeerida nimetatud lepingust tulenevad isiku varalised õigused. Samuti on Riigikohtu üldkogu

asunud seisukohale, et teo toimepanemise vahendi konfiskeerimisel ei ole autoomanikud ja autot

kasutavad

mitteomanikud

põhiseaduslikus

mõttes

võrreldavad,

sest

määratledes

süüteo

toimepanemise vahendi konfiskeerimise materiaalses mõttes karistuseks, peab kohus konfiskeerimise

põhjendatuse üle otsustades iga kord arvesse võtma konkreetse juhtumi asjaolusid (vt 12. juuni 2008.

a otsus asjas nr 3-1-1-37-07, p 24). Seega ei saa nende kaitseväidetega nõustuda.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et otsustades vara arestimist konfiskeerimise

tagamiseks on tarvis võtta seisukoht selle kohta, kas menetluse esemeks olev vara võib olla

konfiskeerimise objekt (vt nt 12. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p 9 ja 17. detsembri

2012. a määrus asjas nr 3-1-1-118-12, p 12-13). Käesoleval juhul tuleb seega hinnata, kas sõiduautot

Opel Astra saaks V. N.-ilt mõne karistusseadustiku seitsmendas peatükis sätestatud konfiskeerimist

käsitleva normi alusel konfiskeerida.

8. Karistusseadustiku § 424 korral on auto kuriteo toimepanemise vahend, mille konfiskeerimist auto

omanikult võimaldab KarS § 83 lg 1 (vt 12. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-37-07, p 16-17).

Seega on sõiduauto arestimine KrMS § 142 lg 1 alusel joobeseisundis autot juhtinud

sõidukiomanikult võimalik. Siiski ei tähenda eelöeldu, et KarS § 424 järgi süüdi tunnistatavalt

autoomanikult tuleb sõiduk alati konfiskeerida. Omandiõigust intensiivselt riivav mootorsõiduki

konfiskeerimine on põhjendatud vaid juhul, kui on alust arvata, et sõidukit purjuspäi juhtinud inimene

paneb sarnaseid rikkumisi toime ka tulevikus (vt 12. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-37-07, p 23).

Seega peab kohus analoogselt vahistamisele (selle kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8.

detsembri 2009. a määrus asjas nr 3-1-1-108-09, p 9) esitama tulevikuprognoosi joobeseisundis autot

juhtinud inimese edasise käitumise kohta.

9. Kriminaalkolleegiumi hinnangul pole ringkonnakohtu poolt esitatud V. N.-i käitumise positiivsele

tulevikuprognoosile võimalik teha olulisi etteheiteid ja maakohtu otsustuse tühistamine

ringkonnakohtu poolt on põhjendatud. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et eeskätt

kõneleb pensionieale lähenema hakkava süüdistatava kasuks asjaolu, et teda on varem karistatud vaid

ühel korral. Samuti tuleb nõustuda, et V. N.-i varasem karistus oli väga leebe, mis viitab suhteliselt

väikesele süüle. See annab põhjust eeldada, et kuritegude toimepanek tulevikus V. N.-i poolt on

märksa vähemtõenäolisem kui see oleks mõne suurema teosüüga isiku puhul.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2013. a määruse muutmata ja prokuratuuri

määruskaebuse rahuldamata.

11. V. N.-i kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 86 euro ja 40 sendi

suuruses summas, sh käibemaks 14 eurot ning 40 senti. Taotluse kohaselt on määruskaebuse ja

asjakohase kohtupraktikaga tutvumiseks kulutatud aega kaks pooltundi ning kaebusele vastuse

koostamisele samuti kaks pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud

vajalikud ja nende tegemiseks kulutatud aeg põhjendatud. Lähtudes riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st

3, § 22 lg-st 7 ja tuginedes vastuse koostamise ajal kehtinud Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri

2009. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused,

maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja

kord" punktidele 2 ja 23, tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 86 eurot ja 40 senti

(sh käibemaks 14 eurot ning 40 senti). Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 4, §-le 183 ja § 187 lg-le 2

tuleb see summa jätta riigi kanda.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris