3-3-1-38-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-38-13

Otsuse kuupäev

10. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Ivo

Pilving, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Egon Jaegeri (Jaeger) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

Lõuna Prefektuuri vastu mittevaralise kahju 15 977,91 euro

nõudes seoses arestimaja kinnipidamistingimuste nõuetele

mittevastavusega Võru arestimajas

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. märtsi 2013. a otsus haldusasjas

nr 3-11-700

Menetluse alus Riigikohtus

Egon Jaegeri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Egon Jaegeri kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. märtsi 2013. a otsus haldusasjas nr 3-11-700 ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Egon Jaeger (kaebaja) esitas 16. märtsil 2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista

Politsei- ja Piirivalveametilt (vastustaja) välja mittevaralise kahju hüvitis 15 977,91 eurot. Kaebuse

kohaselt viibis kaebaja aastatel 2007–2010 erinevatel ajavahemikel Võru arestimajas, mille kinni-

pidamistingimused ei vastanud nõuetele ja mis alandasid tema inimväärikust ning tekitasid seeläbi

mittevaralist kahju. Kaebaja palus, juhul kui osa nõuetest on esitatud tähtaega rikkudes, kaebetähtaeg

ennistada. Kaebuse kohaselt ei vastanud kambri tingimused ehitustehnilistele nõuetele ega

hügieeninõuetele ning arestimajas piirati tema õigusi olulisel määral. Ei magamistingimused ega

toitlustamine vastanud nõuetele ning arestimajas oli pidevalt lärm.

2. Vastustaja teavitas halduskohut, et nende andmetel viibis kaebaja Võru arestimajas ajavahemikel

5.–18. märts 2008; 23. märts – 2. aprill 2008; 4.–9. aprill 2008; 18.–23. aprill 2008; 20. november

2008 – 27. jaanuar 2009, 24.–31. august 2010; 7.–14. september 2010. Vastustaja möönis, et

kambrites puudusid lauad, riidenagid ja toolid ning kambri aknad olid klaasblokkidest. Kunstliku

valgusallikana kasutati elektripirne. Tualett asus kambri ühes nurgas ja see oli eraldatud umbes 80 cm

kõrguse piirdega ning eraldamata oli üksnes üks külg. Hügieeniprotseduuride tegemisega seotud

väited on asjakohatud ja ebaõiged. Kaebajale olid tagatud võimalused pesemiseks. Puuduvad

andmed, et kaebaja oleks avaldanud tahet kasutada jalutamisvõimalusi. Kambrid ei olnud niisked ega

jahedad, toitlustamine oli nõuetekohane. Vastustajal puuduvad andmed, et kambri seinu oleks katnud

hallitus. Kambrites kasutatud magamisase ja voodivarustus vastasid nõuetele.

3. Kaebaja esitas 26. juunil 2011 kaebuse täpsustuse, milles soovis täiendada mittevaralise kahju alust

ning taotles kaebuse muutmist ja täiendamist ka varalise kahju hüvitamise nõudega.

4. Tartu Halduskohus jättis 5. aprilli 2012. a määrusega kaebaja taotluse tähtaja ennistamiseks

rahuldamata. Kohtu hinnangul oli kaebus tähtaegne alates 17. märtsist 2008 tekitatud kahju osas.

Tähtaja ennistamiseks puuduvad mõjuvad põhjused. Taotlus kaebuse täiendamiseks uute nõuetega

jäeti rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus tühistas 29. jaanuari 2013. a määrusega halduskohtu

määruse osas, millega loeti kaebaja kahju hüvitamise nõue 16. märtsil 2008 tekkinud kahju eest

mittetähtaegseks ja jäeti tähtaeg ennistamata. Kohus luges kaebuse tähtaegselt esitatuks ka 16. märtsil

2008 tekkinud kahju osas. Muus osas jäeti halduskohtu määrus muutmata. Riigikohtu

halduskolleegium jättis 14. märtsi 2013. a määrusega kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 28. septembri 2012. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis

vastustajalt kaebajale arestimajas viibitud 103 päeva eest välja mittevaralise kahju hüvitise 206 eurot.

Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Siseministri 8. jaanuari 2008. a määrusega nr 8 kehtestatud ja kaebaja arestimajas viibimise ajal

kehtinud arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE v.r) § 10 lg 1 p-de 2, 3 ja 5 nõudeid on rikutud, sest

kambris puudusid laud, tool ja riidenagi. Kambrid olid ebapiisavalt valgustatud ja ventileeritud ning

liikumisruum võis olla vähene. Kasutatud klaasblokist aknad ei taganud loomulikku valgustust,

kasutatud kunstlik valgustus oli kehv ja raskendas lugemist. Akende avamise võimatus tingis ka

kambri vähese õhutuse. Seega rikuti vangistusseaduse (VangS) § 45 nõudeid. Jalutamisvõimaluse

kasutamise võimatus on käsitatav VangS § 93 lg 5 ja ASkE v.r § 31 p 4 rikkumisena. Samuti rikuti

kaebaja õigust lugeda värskeid ajalehti ning kasutada helistamisvõimalust.

5.2. Osaliselt avatud tualett kambris ei kvalifitseeru eraldiseisvalt inimväärikust alandava kohtle-

misena. Õigusvastaseks ei saa tunnistada arestimaja toimingut ka pesemiskoha räpasuse ja kambri

koristamata jätmise osas, kuna ASkE v.r § 32 lg 1 p 6 kohaselt tuleb kinnipeetul endal hoida kambris

puhtust ja hoolitseda isikliku hügieeni eest. Arstiabi andmisest keeldumine ei ole tõendatud. Kaebaja

väiteid tervisliku seisundi halvenemise kohta ei ole võimalik tagantjärele tõendada.

5.3. Magamistingimused vastasid nõuetele ja froteerätikute mittevõimaldamisega ei rikutud isiku

õigusi. Võimaluste piires olid kaebajale esemed tagatud. Kainestuskambri lärm ei olnud tingitud

mitte arestimaja tingimustest, vaid kambrites viibinud isikute käitumisest. Samuti oli toitlustamine

nõuetekohane. Kaebaja on ise väitnud, et tal võimaldati vastunäidustatud toiduaine asemel alterna-

tiivset toiduainet tarbida. Tuvastamist pole leidnud, et kaebaja oleks temale vajalikke õigusakte

tutvumiseks küsinud ja et nende andmisest oleks keeldutud.

5.4. Tuvastatud rikkumised ületavad kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste vältimatu

taseme ja on käsitatavad seetõttu inimväärikust alandavana ning riigivastutuse seadus (RVastS) § 9

järgi on alus mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hüvitise ulatuse määramisel tuleb arvestada, et

kaebaja viibis arestimajas 103 päeva ning senist kohtupraktikat aluseks võttes tuleb õiglaseks

hüvitiseks määrata 2 eurot päeva eest ehk 206 eurot. Kahjuhüvitise vanglavälisele arvele kandmise

taotluse rahuldamiseks ei ole alust, sest VangS § 44 kohaselt tuleb kinnipeetava töötasu ja muud

kinnipeetavale tehtud laekumised kanda kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele.

6. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas, millega jäeti

kaebus rahuldamata, ja rahuldada kaebuse täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikuti ka teiste

kaebuses märgitud puudustega kaebaja õigusi ning põhjustati mittevaralist kahju, kuid ei apelleeritud

halduskohtu otsust osas, mis puudutas arstiabi võimaldamata jätmist. Halduskohtu määratud hüvitis

on rikkumiste raskust arvestades ebaproportsionaalselt väike. Varasemates analoogsetes asjades on

kohtupraktikas mõistetud välja oluliselt suuremaid hüvitisi. Hüvitise palus kaebaja kanda

vanglavälisele arvelduskontole. Kaebajale teadaolevalt on Võru arestimaja puudustele juhtinud

mitmel korral tähelepanu ka õiguskantsler.

7. Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ning halduskohtu otsus

muutmata.

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 7. märtsi 2013. a otsusega haldusasjas nr 3-11-700 apellatsioon-

kaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse

põhjendustega, mis puudutasid arestikambri käimlat, kambri puhtust, lärmi arestimajas, froteerätikute

tagamist, katkist voodipesu, toitlustustingimusi arestimajas ning hüvitise vanglavälisele

arvelduskontole kandmise keelatust. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

8.1. Apellatsioonimenetluses välja nõutud Võru arestimaja tööarvestuse raamatutest nähtuvalt ei

vasta Lõuna Prefektuuri 21. aprilli 2011. a vastuses märgitud andmed kaebaja viibimise kohta Võru

arestimajas ajavahemikul 5. märts kuni 18. märts 2008 tõele. Tööarvestuse raamatu sissekannetest

nähtuvalt vabastati kaebaja arestimajast 15. märtsil 2008 ja järgnevalt saabus kaebaja arestimajja alles

23. märtsil 2008. Seega on halduskohus alusetult arvestanud kahju hüvitamise nõude lahendamisel

ajavahemikuga 17.–18. märts 2008 ning ka ringkonnakohus on varasemas määruses ekslikult

järeldanud, et kaebaja kahju hüvitamise nõue tuleks lahendada 16. märtsi 2008. a seisuga.

8.2. Õigusaktide tutvustamata jätmisega seonduvaid puudusi ei ole kaebaja seostanud enda õiguste

rikkumisega ja need on esitatud üksnes õiguskantsleri kontrollkäigul leitud puuduste refereerimise

eesmärgil ning puudub alus käsitada neid kaebuse täiendamisena. Apellatsioonkaebuses esitatud

väited seoses kokkusaamiste võimaldamata jätmisega, valjuhääldi puudumisega kambris, vajalike

õigusaktide ja kohtulahenditega tutvumise mittevõimaldamisega ning ebapiisava tervisekontrolliga

tuleb jätta tähelepanuta, sest need alused esitati esmakordselt alles apellatsioonimenetluses.

8.3. Halduskohus on jätnud otsuses käsitlemata kaebuse täienduse väited, mis seondusid arestimaja

pesemisruumi ja -tarvete seisukorraga, öökapi puudumisega, voodipesu vahetamata jätmisega ning

eraldihoidmispõhimõtte rikkumisega. Samuti ei ole halduskohus võtnud seisukohta väite kohta, et

loomuliku valguse puudumine tingis kaebaja silmade nägemisteravuse languse.

8.4. Loomuliku valguse puudumise seost isiku nägemisteravuse väidetava langusega võiks järeldada

olukorras, kus isik on sunnitud pikema aja jooksul loomuliku valguseta ruumis oma silmi

intensiivselt pingutama, nt lugema, kirjutama või tegelema peenkäsitööga. Arvestades arestimajas

viibimise kestust ei ole kaebaja nägemisteravuse langus eluliselt usutav.

8.5. Arestimaja tööarvestuse raamatust nähtuvalt olid pesemisvõimalused arestimajas kinnipeetutele

tagatud. Puhtuse hoidmine kambris ja arestimaja teistes ruumides oli arestimaja sisekorraeeskirja

kohaselt üks kinnipeetute kohustustest. Haldusasja materjalidest ei ilmne, et väidetavad probleemid

vee ärajooksu või inventariga oleksid pesemisvõimalusi sedavõrd piiranud, et võiks järeldada

negatiivset mõju kaebaja inimväärikusele.

8.6. Kaebaja ei ole arestimajas viibitud ajal pesemisruumi ja kasutatava inventari seisukorra ega sooja

vee puudumise, samuti magamis- ega toitlustamistingimuste ebapiisavuse ning vee sulgemise kohta

kaebusi või taotlusi esitanud.

8.7. Eluliselt pole usutav ka asjaolu, et kaebajal oli kõigis kambrites magamisasemeks voodi, mis

põhjustanuks korduvaid ja püsivaid seljavaevusi. Kahjuhüvitise nõuet seoses eraldihoidmise

kohustuse rikkumisega tuleb pidada samuti põhjendamatuks, sest kaebaja ei astunud võimaliku kahju

vältimiseks või kõrvaldamiseks samme. Ebaselge on ka asjaolu, milles seisnes eraldihoidmis-

kohustuse rikkumisega kaebajale põhjustatud mittevaraline kahju.

8.8. Arestimaja kambri sisustuse nõuded ei näinud ette kambris öökappi ja vett ööpäevaringselt. Vee

sulgemisega põhjustatud võimalikke ebameeldivusi oli võimalik tegevust planeerides vältida.

8.9. Kohtupraktikas on isiku ebaseadusliku kartseris kinnipidamisega seoses loetud põhjendatuks

6,39 euro väljamõistmist iga kartseris viibitud päeva eest ning kartseris viibimist tuleb lugeda isiku

õiguste olulisemaks riiveks kui vaidlusaluseid õigusvastaseid kinnipidamistingimusi arestikambris.

Tartu Ringkonnakohus on varasemalt sarnastes asjades mõistnud mittevaralise kahju hüvitisena välja

1,6–2,2 eurot iga arestimajas viibitud päeva eest. Arvestades arestimajja paigutamise ja sealt

lahkumise päeva arestimaja tööarvestuse raamatu kannete põhjal üheks päevaks, viibis kaebaja aresti-

majas kõige pikemalt 68 päeva. Kaebaja arestimajas viibimise kestust (kohtlemise kestus) arvestades

on keskmisest suurema (2 eurot päeva eest) kahjuhüvitise määramine rikkumise hüvitamiseks piisav.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses palub kaebaja tühistada kohtute otsused osas, millega

jäeti kaebus rahuldamata, ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Kaebaja jääb

varasemas menetluses kaebuse aluste kohta esitatud väidete juurde. Arestimaja kambrid ei vastanud

eluruumidele kehtestatud üldistele nõuetele ning kaebaja privaatsus hügieenitoimingute tegemisel ei

olnud tagatud. Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud hüvitise ulatuse kontrollimisel apellatsioon-

kaebuses vaidlustatud ulatuses nõude rahuldamata ja leidnud vääralt, et hüvitis on piisav ning senise

kohtupraktikaga kooskõlas. Arestimajas viibides esines kaebajal tervisekahjustusi ja need on

fikseeritud. Menetluskulud on vääralt jäetud kaebaja kanda. Kohtud on jätnud ekslikult kohtlemise

kestuse määramisel arvestamata, et Tartu Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2013. a määrusega tuvastati

kaebuse tähtaegsus alates 16. märtsist 2008. Samuti on hüvitise arvutamisel kasutatud päevamäär

ebamõistlikult madal ega kata tekkinud kahju. Kaebaja on arestimaja kinnipidamise puudustele

juhtinud administratsiooni tähelepanu 26. veebruari 2008. a vaides. Ringkonnakohus on ebaõigesti

leidnud, et kaebaja nägemisteravus ei saanud arestimaja kinnipidamistingimuste tõttu langeda.

Kaebaja luges ja kirjutas kambris korduvalt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

10. HKMS § 193 kohaselt määrab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist

ning apellatsioonkaebusele vastuse saamist või vastamise tähtaja möödumist kindlaks kohtuistungi

aja või kirjalikus menetluses otsuse teatavakstegemise aja ja asja läbivaatava kohtukoosseisu. Tartu

Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2013. a korraldava määruse resolutsiooni punktis 1 ja 7 märgiti, et

ringkonnakohus lahendab asja kirjalikus menetluses koosseisus M. Lokk, A. Timmi, T. Pappel ja teeb

otsuse avalikult teatavaks 7. märtsil 2013. Tartu Ringkonnakohtu 7. märtsi 2013. a otsuse on teinud

kohtukoosseis M. Ernits, A. Timmi ja T. Pappel. Seega on kohtukoosseis apellatsioonimenetluse

kestel muutunud.

11. HKMS § 11 lg 5 esimene lause näeb ette, et kui asja menetluse käigus kohtukoosseis muutub,

alustatakse asja läbivaatamist algusest peale. Sama lõike teises lauses sätestatakse, et eelmise kohtu-

koosseisu poolt tehtud menetlustoiminguid ei pea uus koosseis kordama, kui pool või kolmas isik

seda ei taotle. HKMS § 11 lg 5 esimese lausega on sätestatud imperatiivne norm, mis ei anna kohtule

kaalumisruumi, kas menetluse jätkamine vahetunud kohtukoosseisuga on võimalik või mitte. Asja

tuleb hakata arutama algusest peale. HKMS § 11 lg 5 teine lause ei sätesta erandit normi esimese

lause suhtes, vaid üksnes võimaldab muutunud kohtukoosseisul jätta osa toimunud menetlusest

menetlusosaliste nõusolekul kordamata. Kolleegium on väljendanud analoogset seisukohta enne

1. jaanuari 2012 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS v.r) § 5 lg 1 koosmõjus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 20 tõlgendamisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27. mai

2010. a otsus asjas nr 3-3-1-34-10, p 14, ja 10. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-82-10, p 9).

12. Et menetlusosalistel oleks võimalik menetlustoimingute tegemise vajaduse ja teiste menetlus-

seadustikes sätestatud õiguste kasutamise osas seisukoht esitada, peavad nad olema asja läbivaatava

koosseisu muutumisest teadlikud. Samuti peab toimikust nähtuma, millal ja mis põhjustel on kohtu-

koosseis vahetunud. Tegemist on erapooletu õigusemõistmise ühe garantiiga. Kohtukoosseisu

muutumise korra täitmiseks ei ole piisav üksnes kohtunike asendamise graafiku märkimine töö-

jaotusplaani, vaid oluliseks tingimusteks on menetlusosaliste teavitamine ja vastavat teavet kandva

dokumendi kajastamine toimikus, et kõrgema astme kohtul oleks võimalik kohtukoosseisu määramise

õiguspärasust kontrollida.

13. Koosseisu muutmise korra mittejärgimine tõstatab kahtluse kohtu objektiivsest erapooletusest,

mis on üks ausa menetluse põhimõtte osiseid ja põhiseaduse § 15 ja § 146 lg 2 kaitsealas. Ka Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 näeb ette, et igaühel on oma

tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele

ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel

moodustatud kohtus. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtupraktika järgi hõlmab sõnastus

„seaduse alusel moodustatud kohtus“ ka seaduses ettenähtud kohtukoosseisu moodustamise korra

järgimist (vt nt EIK 2. aprilli 2013. a otsus asjas nr 23103/07: Momćilović vs. Serbia, p 29). Seega on

kohtukoosseisu moodustamise kord kui üks kohtu erapooletuse tagatis lisaks põhiseadusele ka

konventsiooni artikli 6 kaitsealas ja menetlusnormi rikkumine kohtukoosseisu muutmisel seab

kahtluse alla kohtu ja õigusemõistmise objektiivse erapooletuse. Kohus mitte üksnes ei pea olema,

vaid ka näima erapooletu.

14. Kolleegium on varasemas praktikas käsitanud analoogset rikkumist HKMS v.r § 45 lg 1 p-s 1

sätestatud olulise rikkumisena, mis tingib kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest

olenemata kohtuotsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks saatmise (vt Riigikohtu haldus-

kolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-34-10, p 16, ja nr 3-3-1-82-10, p 11). Nimetatud kohtupraktika

on asjakohane ja kohaldatav ka kehtiva HKMS § 199 tõlgendamisel, sest HKMS § 199 lg 1 p 1 ja

HKMS v.r § 45 lg 1 p 1 langevad sõnastuslikult kokku. Kolleegium jääb seetõttu oma senise praktika

juurde.

15. Kohtumaterjalides ei ole ühtegi menetlusdokumenti, millest nähtuks kohtukoosseisu muutumise

õiguslik alus, aeg ja põhjus ning menetlusosaliste teavitamine sellest. Eelmärgitud rikkumised on

käsitatavad menetlusnormide olulise rikkumisena ka kirjaliku menetluse ja lihtmenetluse korral, sest

sellised rikkumised võivad mõjutada asja läbivaatamise tulemust.

16. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes HKMS § 230 lg-st 2 koostoimes HKMS § 199 lg 1 p-ga 1

tuleb Tartu Ringkonnakohtu 7. märtsi 2013. a otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, sest kaebaja soovis asjas uue

lõpliku otsuse tegemist, kuid kolleegium saadab asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kuna

asi saadetakse uueks läbivaatamiseks, ei võta kolleegium seisukohta menetluskulude jagamise osas.

Kautsjoni tasumisest oli kaebaja menetlusabi korras vabastatud.

II

17. Kolleegium peab vajalikuks seoses kahju hüvitise suuruse ja hüvitise määramise eeldustega

märkida järgmist.

18. Kohtlemise kestuse päevade määramisel tuleb arvestada ka KarS §-s 67 sätestatud karistuse täht-

aegade arvutamise reeglitega. KarS § 67 lg-te 1 ja 2 kohaselt arvutatakse vangistuse tähtaega aastates,

kuudes ja päevades, aresti tähtaega aga päevades, ning ühele päevale arestile vastab kakskümmend

neli tundi. Tulenevalt eeltoodust on arestimajja saabumise ja sealt lahkumise päeva arvestamine ühe

päevana põhjendatud aresti, kuid mitte vahistatu või kinnipeetavana arestimajas viibimise ajalise

kestuse määratlemisel. Vahistatu või kinnipeetavana arestimajas viibides oli kaebaja kinnipidamisel

tema vabadus võetud nii arestimajja saabumise kui ka sealt lahkumise päeval, samas kui aresti

kandmisel saab üheks arestipäevaks lugeda üksnes 24-tunnist perioodi. Sarnaselt on ka

kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena määratud kartserikaristuse kandmisel relevantne lähtuda 24

tunni reeglist, sest kartserikaristus määratakse ööpäevades. Seetõttu on kohtlemise kestuse

arvutamisel asjakohane arvestada ka karistuse tähtaegade arvutamise reeglitest tulenevate erisustega.

19. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka asjaolule, et kohtutoimikus on ainult Politsei- ja

Piirivalveameti esitatud materjalide esileht, millest nähtub üksnes väljavõtete esitamine kohtule ja

tööarvestuse raamatutes kajastatud ajavahemik (I kd, tl 203). Toimikus puuduvad tööarvestuse

raamatu väljavõtted, millele ringkonnakohus kaebuse tähtaegsuse ja kahju hüvitamise nõude

kontrollimisel tugines. Tõendid, millele ringkonnakohus oma otsuses tugineb, peavad olema kohtu-

toimikus kajastatud.

20. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, ei pea kolleegium vajalikuks võtta

iga kaebuses ette heidetud kambri tingimuse osas eraldi seisukohta. Kolleegium märgib üksnes, et

kinnipeetaval piisab hoolsuskohustuse täitmiseks võimalikule rikkumisele tähelepanu juhtimisest

ning administratsiooni vastusest sellele. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et olukorras,

kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja

toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel samasisulisi taotlusi

või kaebusi (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 4. mai 2011. a määrus asjas nr 3-3-1-11-11, p 11).

21. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab

õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume

(vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12. juuni 2013. a otsus asjas 3-3-1-80-12, p 28). Kahju ulatuse

otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt ka

Riigikohtu halduskolleegiumi 30. jaanuari 2012. a otsus asjas 3-3-1-78-11, p 15). Haldusorganil lasub

kohustus tagada kinni peetavatele isikutele kohased kinnipidamistingimused, sõltumata

kinnipidamise kestusest. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise

suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise

intensiivsus. Kohtlemise kestuse määravat rolli on rõhutanud hüvitise suuruse määramisel ka

Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt EIK 10. jaanuari 2012. a otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08:

Ananyev jt vs. Venemaa, p 172). Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu

analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas märkinud,

et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab

välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest,

ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas

õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need

täidetakse viivitamata.“ (Vt EIK 7. mai 2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets

vs. Eesti, p 31).

22. Arvestades kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, võivad isiku kinnipidamisega nõuetele

mittevastavas kambris kaasneda isikule vähemalt samaväärsed negatiivsed tagajärjed kui vabadus-

õiguse täiendava piiramisega nõuetekohases kambris. Seetõttu ei ole põhjendatud hüvitise

määramisel lähtuda eeldusest, et isiku kinnipidamisega nõuetele mittevastavas kambris rikutakse

tema õigusi võrreldes õigusvastase vabadusõiguse täiendava piiramisega eelduslikult väiksemas

ulatuses, mistõttu peaks hüvitise ulatus olema kohtupraktikas välja kujunenud õigusvastase

kartserisse paigutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisest oluliselt väiksem. Negatiivsete

tagajärgede hierarhiline käsitlemine on asjakohatu ka seetõttu, et vabaduse täiendava piiramisega

ning teiselt kinnipidamistingimuste nõuetele mittevastavusega tekitatavad negatiivsed tagajärjed on

erineva ulatusega, rikkumisega kahjustatavad õigushüved erinevad ja seetõttu raskesti võrreldavad.

23. Kolleegium rõhutab, et kahju hüvitamisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid,

rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju, mitte lähtuda kitsalt nn üldisest väljakujunenud

päevamäärast. Päevamäära rakendamisel tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui

ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel aja-

vahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele.

24. VangS § 44 lg 1 kohaselt kannab vanglateenistus kinnipeetava töötasu ja muud kinnipeetavale

laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele. VangS § 44 lg-d 2, 3 ja 4 reguleerivad

isikuarvele kantud summadest tehtavaid mahaarvamisi ja isikuarve käsutamist. Kolleegium on

varasemas praktikas leidnud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad

summad (sh menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44

lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 8. jaanuari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-86-08,

p 16). Nimetatud seisukoht on kohaldatav aga üksnes nende laekumiste olemuse määramisel, mille

kandmine kinnipeetava isikuarvele on seaduse järgi kohustuslik. VangS § 44 ei sätestata impera-

tiivselt, et kinnipeetaval puudub õigus omada vara (sh rahalisi nõudeid) ja käsutada seda väljaspool

vanglat. VangS § 44 reguleerib isikuarvele kantud summade käsutamist ja sellest mahaarvamisi,

sellest ei tulene kohustust, et kõik kinnipeetava sissetulekud tuleb kanda läbi nimetatud isikuarve.

Erandina on sätestatud piirang kinnipeetava töötasule. VangS § 44 lg-s 4 sätestatud käsutuskeeld

kehtib üksnes juba isikuarvele laekunud summade käsutamisele. Kolleegium on seisukohal, et kinni-

pidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju

hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira

vastavat käsutusõigust. Kohtupraktikas on näiteks võimaldatud kanda kohtumenetluses haldusorganilt

välja mõistetud menetluskulud kinnipeetava vanglavälisele arvelduskontole või kolmanda isiku

arvelduskontole (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 3. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12,

p 19, ja 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 50). Võlausaldajate kaitse on tagatud läbi täite-

menetluse, mille raames on kohtutäituril võimalik vajadusel arestida võlgniku vanglavälised

arvelduskontod. Seejuures tuleb arvestada täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg-tes 1 ja 2

mittevaralise kahju hüvitisele sissenõude pööramisele seatud piirangutega. Üldjuhul ei ole mitte-

varalise kahju hüvitisele sissenõude pööramine lubatud (vt § TMS § 131 lg 1 p 6). Kohtutäituri

pädevuses on ka TMS § 111 alusel nõude arestimine ja võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku

kohustamine täita kohustus sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Kinnipeetavale määratava mittevaralise

kahju hüvitise nõude arestimine on võimalik ka siis, kui hüvitise määramise otsuses on rahuldatud

kahju kannatanud isiku taotlus täita kohustus mitte talle, vaid kolmandale isikule.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann