3-3-1-44-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-44-13

Määruse kuupäev

7. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Stadler Bussnang AG kaebus riigihangete vaidlustuskomisjoni

21. märtsi 2013. a otsuse nr 51-13/134921 tühistamiseks ning

Tallinna Linnatranspordi AS ja Construcciones y Auxiliar de

Ferrocarriles, S.A. vahel riigihankes nr 134921 sõlmitud

lepingu tühisuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2013. a määrus haldusasjas

nr 3-13-699

Menetluse alus Riigikohtus

Stadler Bussnang AG määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Halduskohtu 17. mai 2013. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni

2013. a määruse põhjendusi haldusasjas nr 3-13-699 vastavalt käesoleva määruse

põhjendustele. Muus osas jätta kohtumäärused muutmata.

3. Kassatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

4. Kautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise AS (Tallinna Linnatranspordi AS õiguseellane) avaldas

7. juunil 2012 riigihangete registris hanketeate riigihankes "Uute trammide ostmine Tallinna trammi-

liinile nr 4" (viitenumber 134921). Pakkumused esitasid kaks pakkujat: Stadler Bussnang AG (Stadler)

ja Construcciones y Auxiliar de Ferrocarriles, S.A. (CAF).

Tallinna Linnatranspordi AS riigihanke komisjoni 30. oktoobri 2012. a protokollilise otsuse kohaselt

kvalifitseeris hankija mõlemad pakkujad, lükkas Stadleri pakkumuse selle mittevastavuse tõttu tagasi

ning tunnistas CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks.

2. Stadler esitas 14. novembril 2012 riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse, milles

palus tunnistada kehtetuks hankija 30. oktoobri 2012. a otsused Stadleri pakkumuse tagasilükkamise

ning CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise kohta.

VAKO rahuldas 10. detsembri 2012. a otsusega nr 225-12/134921 (jõustunud) vaidlustuse osaliselt

ning tunnistas kehtetuks hankija 30. oktoobri 2012. a otsused CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks

tunnistamise kohta.

3. Tallinna Linnatranspordi AS tunnistas 14. jaanuari 2013. a otsusega riigihankes (viitenumber

134921) CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks ning sõlmis 21. veebruaril 2013 trammide ostu-

müügilepingu (hankelepingu).

4. Stadler esitas 12. märtsil 2013 VAKO-le vaidlustuse, milles palus nõuda Tallinna Linnatranspordi

AS-lt välja 14. jaanuari 2013. a otsused CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise kohta ning

tunnistada need kehtetuks, samuti tuvastada riigihangete seaduse (RHS) § 69 lg 1 ja § 127 lg 5

rikkumine ja 21. veebruaril 2013 sõlmitud hankelepingu tühisus või alternatiivselt tuvastada CAF

pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise otsuste õigusvastasus.

5. Riigihangete vaidlustuskomisjon jättis 21. märtsi 2013. a otsusega nr 51-13/134921 Stadleri

vaidlustuse läbi vaatamata. Alates 6. märtsist 2013, mil jõustusid VAKO ja kohtute otsused selle

kohta, et hankija lükkas 30. septembri 2012. a otsusega Stadleri pakkumuse tagasi õiguspäraselt, ei

osalenud vaidlustaja edasises hankemenetluses (RHS § 47 lg 9). Seetõttu puudub vaidlustajal

vaidlustuse esitamise hetkel võimalus jõuda vaidlusaluses hankemenetluses hankelepinguni ja hankija

tegevus ei saanud seetõttu vaidlustuskomisjoni poole pöördumise ajal enam kuidagi tema õigusi

rikkuda. Vaidlustajal puudub põhjendatud huvi nii hankija otsuste vaidlustamiseks kui ka sõlmitud

hankelepingu tühisuse tuvastamiseks, mistõttu jääb vaidlustus RHS § 122 lg 3 p 6 alusel läbi

vaatamata.

6. Stadler esitas 30. märtsil 2013. a halduskohtule kaebuse VAKO 21. märtsi 2013. a otsuse

nr 51-13/134921 peale, milles palus nõuda Tallinna Linnatranspordi AS-lt välja 14. jaanuari 2013. a

otsused CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise kohta ning tunnistada need kehtetuks,

samuti tuvastada RHS § 69 lg 1 ja § 127 lg 5 rikkumine ning 21. veebruaril 2013 sõlmitud

hankelepingu tühisus või alternatiivselt tuvastada CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise

otsuste õigusvastasus. Kaebaja esitas järgmised väited:

1) hankijal lasus kohustus teavitada kaebajat uutest otsustest;

2) hankeleping on nii RHS § 69 lg 1 kui ka RHS § 127 lg 5 alusel tühine;

3) kaebeõigust tuleb hinnata RHS § 117 alusel. Stadleri õigustatud huvi lepingu tühisuse tuvastamise

vastu seisneb selles, et õiguslikult siduvalt tehakse kindlaks, et kõnealuses riigihankes ei ole

hankelepingut sõlmitud ja hankemenetlus ei ole lõppenud. Kui kumbki pakkumus ei vastanud

hankedokumentide nõuetele, oli kaebajal huvi, et hankija lõpetab menetluse ja annab huvitatud

isikutele võimaluse esitada kohane pakkumus uues menetluses või jätkab menetlust RHS § 65 lg 4

alusel väljakuulutamisega läbirääkimistega hankemenetlusena. Vaidlustusmenetluses tuvastati, et CAF

ei esitanud vormilistele nõuetele vastavat pakkumust, mis välistab CAF võimaluse jätkata pakkujana

läbirääkimistega hankemenetluses. Seega ei ole kaebaja täielikult minetanud võimalust sõlmida

hankeleping. RHS § 121 lg 1 on kohaldatav üksnes olukorras, kus hankija on hankelepingut sõlmides

järginud RHS-s sätestatud reegleid.

7. Tallinna Halduskohus jättis 17. mai 2013. a määrusega kaebuse läbi vaatamata Stadleri kaebe-

õiguse puudumise ja kaebusega kaebuse eesmärgi saavutamise võimatuse tõttu (HKMS § 121 lg 2

p-d 1 ja 2, § 151 lg 2 p 1):

1) isikul on hankija otsuste vaidlustamise vastu õigustatud huvi siis, kui nende otsuste vaidlustamise

kaudu oleks tal vaidlustuse esitamise ajal võimalus osutuda edukaks pakkujaks (RHS § 117 lg 1 ja

HKMS § 268 lg 1; vt ka Riigikohtu 16. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-65-11, p 17). Kaebajal

seda võimalust ei ole, sest vaidlustuse esitamise ajaks olid jõustunud kohtuotsused Stadleri pakkumuse

tagasilükkamise õiguspärasuse kohta. Isegi kui hankija oleks pidanud kaebajat teavitama kolmanda

isiku pakkumuse 14. jaanuari 2013. a otsusega uuesti edukaks tunnistamise otsusest, ei loo selle

kohustuse rikkumine kaebajale vaidlustuse esitamise ajaks kaebeõigust, sest Stadleril puudub

6. märtsist 2013 kaebeõiguse eelduseks olev õigustatud huvi saavutada hankelepingu sõlmimine, kuna

ta ei ole enam hankemenetluses osaleja ega ka osalemisvõimalust omav isik;

2) RHS § 65 lg 4 alusel ei ole üleminek võimalik, kui pakkumus on juba tagasi lükatud. RHS § 65 lg 4

kohaldamiseks oli täitmata RHS § 27 lg 2 p-s 1 sätestatud eeldus ja isegi juhul, kui hankija ei oleks

võinud RHS § 47 lg 2 alusel tunnistada CAF pakkumust vastavaks, ei saanuks RHS § 65 lg-t 4

kohaldada, sest kaebaja pakkumus oli tagasi lükatud. RHS § 65 lg 4 kohaldamise eeltingimuste

täidetuse korral oleks pidanud läbirääkimistel osalema ka CAF. Hankijal on RHS § 65 lg 4

rakendamise otsustamisel kaalutlusõigus ning kohus ei saaks hankijat selleks kohustada. Ka ei ole

RHS § 65 lg 4 kohaldamine võimalik olukorras, kus hankemenetlus on hankelepingu sõlmimise tõttu

RHS § 29 lg 3 p 1 alusel lõppenud. Hankemenetluses kasutatud Hispaania Kuningriigi sihtotstarbelist

raha sai kasutada üksnes 2013. a märtsi lõpuni.

8. Stadler palub määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 17. mai 2013. a määrus tühistada.

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. juuni 2013. a määrusega asjas nr 3-13-699 Stadleri määrus-

kaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata, kuna:

1) Stadleril puudub hankija 14. jaanuari 2013. a otsuste ja 21. veebruari 2013. a hankelepingu

vaidlustamise õigus;

2) haldusasjas nr 3-12-2650 keelasid kohtud esialgse õiguskaitse korras 18. veebruarini 2013 (kaasa

arvatud) üksnes hankelepingu sõlmimise vaidlusaluses riigihankes, kuid ei peatanud hankija

30. oktoobri 2012. a otsuste kehtivust. Hankija 30. oktoobri 2012. a otsus Stadleri pakkumuse

tagasilükkamise kohta oli siduv ka hankijale endale;

3) tulenevalt RHS § 47 lg-test 1, 2 ja 9, § 54 lg-st 1 ja § 12 lg-st 1, puudus Tallinna Linnatranspordi

AS-l pärast 30. oktoobri 2012. a otsusega Stadleri pakkumuse tagasilükkamist kohustus teda edasises

hankemenetluses tehtavatest otsustest teavitada. Hankijal tekkinuks uutest otsustest Stadleri

teavitamise kohustus tagantjärele vaid juhul, kui Stadleri pakkumuse tagasilükkamise otsus oleks

kohtumenetluse tulemusel tühistatud;

4) kaebajat ei saa käsitada enam huvitatud isikuna, sest kehtib hankija otsus Stadleri pakkumuse

tagasilükkamise kohta. Kaebaja ei osalenud edasises hankemenetluses. Tal puudub võimalus

vaidlustada hankija hilisemaid otsuseid, sest need ei saa enam kuidagi rikkuda tema subjektiivseid

õigusi. Kaebaja viidatud Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-31-11 (p 16) ja selles

kajastatud Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. a otsus asjas C-496/99 ei ole analoogia alusel laienda-

tavad käesolevale vaidlusele (vt ka Euroopa Kohtu 9. juuni 2011. a otsus asjas C-401/09, p 49);

5) arutlus selle üle, kas ja millistel tingimustel olnuks hankijal RHS § 27 lg 2 p 1 ja § 65 lg 4 kohaselt

võimalus jätkata alustatud hankemenetlust väljakuulutamisega läbirääkimistega hankemenetlusena, ei

ole asjakohane, sest hankija pole vaidlusaluses riigihankes kordagi teinud otsuseid kõikide

pakkumuste sisulise mittevastavuse kohta;

6) kuna halduskohus jättis HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel Stadleri kaebuse põhjendatult

läbi vaatamata juba kaebaja kaebeõiguse (vaidlustuse esitamise õiguse) puudumise tõttu, ei oma

kaebuse eesmärgi saavutamise võimalikkuse või võimatuse küsimus enam määravat tähtsust ning

sellest ei olene ka halduskohtu 17. mai 2013. a määruse resolutsiooni õiguspärasus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Stadler esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse ja palub selle tühistada, kuna:

1) RHS § 54 lg-st 1 tulenes kohustus teavitada Stadlerit CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks

tunnistamise otsustest. Hankija tunnustas kaebajat menetluses pakkujana, kuna ta tegi 18. jaanuaril

2013 RHS § 45 alusel Stadlerile ettepaneku pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks;

2) VAKO, haldus- ja ringkonnakohtu seisukoht kaebeõiguse osas on vastuoluline, kui nad asusid

seisukohale, et Stadleril oli 14. jaanuaril 2013 kaebeõigus, kuid vaidlustamise hetkel, 12. märtsil 2013,

seda enam ei olnud;

3) kaebaja on riigihankest huvitatud isik. Haldusasjas nr 3-12-2650 ei olnud kaebajal võimalik

vaidlustada hankija otsuseid CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise kohta. Kuna hankija

varjas CAF osas uute otsuste tegemist, siis kinnitab see kaebeõiguse olemasolu;

4) kaebajal on kaebeõigus tulenevalt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsusest asjas nr 3-3-1-31-11;

5) hankijal oli võimalus jätkata alustatud hankemenetlust läbirääkimistega hankemenetlusena;

6) kui kohus tunnistaks hankija otsused CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise osas

kehtetuks ja tuvastaks sõlmitud lepingu tühisuse, oleks hankija pidanud jätkama riigihanke läbi-

rääkimistega hankemenetlusena või korraldama uue riigihanke.

11. Tallinna Linnatranspordi AS palub jätta Stadleri määruskaebuse rahuldamata, kuna:

1) kaebajal puudub kaebeõigus. Stadler ei osale hankemenetluses pärast hankija 30. oktoobri 2012. a

kehtivat otsust ning ta ei saa vaidlustada hankija edasisi otsuseid. Stadleril ei ole kaitstavat õigust ja tal

puudub võimalus hankelepingut sõlmida. Kaebeõigus ei teki sellest, et teda ei teavitatud CAF edukaks

tunnistamise otsusest. Kaebeõigus ei teki hankija tegevuse tulemusena, vaid seadusest;

2) Stadleriga ei ole võimalik lepingut sõlmida, sest see on juba sõlmitud. Stadleri pakkumus oli mitte-

vastav ning puudub võimalus korraldada uus hange, sest kvoodiraha kasutamise tähtaeg möödus

märtsis 2013;

3) Stadleri viidatud kohtupraktika ei toeta tema kaebeõiguse olemasolu;

4) Stadleril puudub õiguslikult kaitstav huvi hankija otsuste vaidlustamiseks.

12. CAF palub jätta Stadleri määruskaebuse rahuldamata, kuna:

1) Stadler omistab ringkonnakohtule seisukohti, mida viimane pole väljendanud;

2) hankija ei ole teavet varjanud ega teavitamiskohustust rikkunud;

3) kuna Stadleri pakkumus lükati tagasi, siis puudub tal kaebeõigus. Stadleri viidatud Euroopa Kohtu

seisukoht asjas C-496/99 ei ole kohaldatav. Vaidlustamise hetkel ei olnud Stadler enam huvitatud isik;

4) VAKO ei tuvastanud oma 10. detsembri 2012. a otsuses CAF pakkumuse mittevastavust. Hankijal

puudus õigus minna läbirääkimistega hankemenetlusele. Kuna hankija ei lükanud CAF pakkumust

tagasi, siis ei saanud kõne alla tulla ka uue hankemenetluse korraldamine. See oleks olnud välistatud

ka tänu vahendite puudumisele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, et kas Stadler Bussnang AG-l on kaebeõigus (HKMS

§ 121 lg 2 p 1) ning kas kaebusega on võimalik saavutada selle eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2)

olukorras, kus Stadler Bussnang AG pakkumus on kehtiva hankija otsuse alusel tagasi lükatud

põhjusel, et see ei vastanud hankedokumentidele.

14. Kolleegium märgib, et nii kaebuse tagastamise kui ka läbi vaatamata jätmise korral HKMS

§ 121 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 151 lg 2 alusel on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus. Kui

tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning keeruka

õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud

tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 10. detsembri

2012. a otsus asjas nr 3-3-1-65-12, p 12).

15. Riigikohtu halduskolleegium on 12. oktoobri 2011. a otsuses asjas nr 3-3-1-31-11 (p 18)

Euroopa Kohtu praktikale viidates märkinud, et riigihankes võib olla ka sellisel isikul kohtusse

pöördumise õigus, kes pakkumust ei esitanud, kuid oleks pakkumisel osalenud juhul, kui hanke- või

kontsessioonilepingusse muudatusega sissetoodud tingimused olnuks ette nähtud esialgses

pakkumismenetluses. Nimetatud asjas oli aga tegemist olukorraga, kus küsimuse all oli lepingu

kehtivuse ajal lepingu muutmine ning kes ja kas seda muudatust peavad saama eraldi vaidlustada.

Praeguses asjas aga ei ole tegemist sõlmitud lepingu muutmise küsimusega, vaid sellega, kas pakkujal,

kelle pakkumus lükati hankemenetluses õiguspäraselt tagasi, peab olema tagatud võimalus vaidlustada

hankija hankemenetluses tehtud edaspidiseid otsuseid ja selle alusel sõlmitud hankelepingut. Seega

erineb praegune vaidlus asjas nr 3-3-1-31-11 vaidluse all olnud küsimusest.

16. RHS § 117 lg 1 kohaselt saavad VAKO-le vaidlustuse esitada pakkuja, taotleja või hanke-

menetluses osalemisest huvitatud isik, kui tema õigusi võidakse rikkuda või huvisid kahjustada.

Vaidlustus- ja kohtumenetluses selgitatakse välja, kas õigusi on rikutud või huve kahjustatud.

Hankeasjas tuleb kaebeõiguse hindamisel analüüsida, kas isik on RHS § 117 lg 1 kohaselt määratletav

pakkujana, taotlejana või hankemenetluses osalemisest huvitatud isikuna ning kas hankija saab tema

õigusi rikkuda või õigusega kaitstud huvisid kahjustada (HKMS § 44 lg 1, § 268 lg 1, nõukogu

21. detsembri 1989. a direktiiv 89/665 art 1 lg 3). Kolleegium märgib, et kaebeõiguse olemasolu ei

tähenda, et kaebaja õigusi ongi rikutud või õigusega kaitstud huve kahjustatud, see otsustatakse

haldusasja sisulise arutamise käigus.

17. Euroopa Kohus on märkinud, et menetlusosalisel ei saa olla õigustatud huvi niisuguse otsuse

tühistamiseks, mille puhul on juba kindel, et see otsus saab tema suhtes taas vaid kinnitust leida ja kui

vaidlustatud õigusakti tühistamine ei rahulda tema nõuet (Euroopa Kohtu 9. juuni 2011. a otsus asjas

C-401/09, p 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

18. Kolleegium on seisukohal, et kohtud on Stadleri kaebuse õigesti läbi vaatamata jätnud, kui on

ilmselge, et hankija ja CAF vahel sõlmitud hankeleping ei ole tühine. Sellisel juhul ei ole Stadleril

enam võimalik saavutada endaga hankelepingu sõlmimist.

19. Stadler väidab, et sõlmitud hankeleping on tühine, kuna hankeleping sõlmiti enne 14 päeva

möödumist pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse kohta pakkujale teate edastamisest arvates (RHS

§ 69 lg 1) ning see on vastuolus VAKO 10. detsembri 2012. a otsusega nr 225–12/134921 (RHS § 127

lg 5).

20. Kolleegium on seisukohal, et hankeleping ei ole tühine RHS § 69 lg 1 alusel, sest Stadler ei

olnud pakkuja, kuna tema pakkumus lükati kehtiva hankija otsuse alusel tagasi ning hankijal ei

lasunud kohustust teda teavitada 14. jaanuari 2013. a otsusest.

20.1. Kolleegiumi arvates lõppeb pakkuja õiguslik seisund pärast seda, kui ettevõtja pakkumus on

hankija kehtiva otsuse alusel tagasi lükatud, põhjusel, et see ei vasta hankedokumentidele. Nimelt

määratleb riigihangete seadus pakkujana isiku, kes on esitanud hankemenetluses pakkumuse (RHS

§ 12 lg 1). Sarnane pakkuja määratlus tuleneb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. a

direktiivi 2004/18 art 1 lg-st 8, mille kohaselt nimetatakse ettevõtjat pakkujaks siis, kui ta on esitanud

pakkumise. Kui hankija lükkab pakkumuse kehtiva otsuse alusel tagasi, siis ei osale pakkuja enam

edasises hankemenetluses (RHS § 47 lg 9). Kuna Stadleri pakkumus lükati hankija kehtiva otsuse

alusel tagasi põhjusel, et see ei vasta hankedokumentidele, ei tulnud teda enam pakkujana käsitada.

20.2. RHS § 69 lg 1 kohaselt ei või hankija anda nõustumust hankelepingu sõlmimiseks enne 14

päeva möödumist pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse kohta teate edastamisest arvates ning enne

nimetatud tähtaja möödumist sõlmitud hankeleping on tühine. RHS § 54 lg 1 kohaselt esitab hankija

pakkujale viivitamata, kuid mitte hiljem kui kolme tööpäeva jooksul kirjalikult teate pakkuja

pakkumuse vastavaks tunnistamise otsusest ja pakkumuse edukaks tunnistamise otsusest koos

pakkujate või taotlejate nimedega, kelle enda või kelle pakkumuse suhtes vastav otsus tehti.

Kolleegiumi hinnangul ei kohusta RHS § 69 lg 1 ega ka RHS § 54 lg 1 hankijat teavitama oma

otsusest seda isikut, kes ei ole hankemenetluses pakkuja. Hankijal lasub selline kohustus pakkuja

suhtes.

21. Kolleegium on seisukohal, et hankeleping ei ole tühine ka RHS § 127 lg 5 alusel, kuna sõlmitud

hankeleping on kooskõlas VAKO 10. detsembri 2012. a jõustunud otsusega.

21.1. VAKO tunnistas 10. detsembri 2012. a otsuse resolutsiooni p-ga 1 hankija 30. oktoobri 2012. a

otsuse, millega hankija tunnistas CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks, kehtetuks.

21.2. Esmalt märgib kolleegium, et hankija tegi 14. jaanuaril 2013. a uue otsuse, millega tunnistas

CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks. Seejärel sõlmiti hankeleping.

21.3. RHS § 47 lg 2 teise lause kohaselt võib hankija tunnistada pakkumuse vastavaks, kui selles ei

esine sisulisi kõrvalekaldeid hankedokumentides märgitud tingimustest. Seega on oluline, kas CAF

pakkumuses esinesid sisulised kõrvalekalded, mis ei võimaldanud hankijal CAF pakkumust uuesti

vastavaks ja edukaks tunnistada (RHS § 47 lg 2 teine lause).

21.4. VAKO märkis 10. detsembri 2012. otsuses, et kuna CAF pakkumuses esinesid nii sisulised kui

ka vormilised puudused, ei saanud hankija CAF pakkumust tunnistada RHS § 47 lg 1 alusel vastavaks

(p 8.6).

Kolleegiumi hinnangul ei ole VAKO 10. detsembri 2012. a otsuses aga lahanud küsimust, kas VAKO

poolt tuvastatud puudused CAF pakkumuses olid sisulised kõrvalekalded RHS § 47 lg 2 teise lause

mõttes. VAKO-l ei olnudki alust selle küsimusega tegelemiseks, sest hankija ei tuginenud CAF

pakkumust algselt vastavaks tunnistades RHS § 47 lg 2 teisele lausele. Seega ei välistanud VAKO

10. detsembri 2012. a otsusega võimalust, et hankija tunnistab riigihanke jätkamisel CAF pakkumuse

RHS § 47 lg 2 teise lause alusel uuesti vastavaks. Isegi kui hankija oleks käesoleval juhul RHS § 47

lg 2 teist lauset kohaldanud ebaõigesti, ei oleks ta sellega rikkunud VAKO 10. detsembri 2012. a

otsust, mis kõnealuse sätte kohaldamist üldse ei puudutanud.

VAKO pidas 10. detsembri 2012. a otsuses veaks seda, et CAF pakkumuses esitatud andmed ei olnud

loogilised (otsuse p 8.1.1.), üheselt ja veenvalt kontrollitavad (otsuse p 8.1.2.), pakkumuses puudus osa

andmeid (otsuse p 8.2., 8.2.2., 8.3., 8.5.), pakkumus ei järginud nõutavat numeratsiooni (otsuse

p 8.2.1.). VAKO heitis hankijale ennekõike ette pakkumuse tingimustele vastavuse ebapiisavat

kontrolli.

Kolleegium on seisukohal, et VAKO esile tõstetud puudused on käsitatavad vormilise eksimusena

pakkumuse koostamisel, mitte sisulise kõrvalekaldena hanketeate ja hankedokumentide tingimustest

RHS § 47 lg 2 teise lause mõttes. Kolleegium jääb oma seisukoha juurde, et erandjuhul on pakkujal

võimalik korrigeerida pakkumusega seonduvaid andmeid, eriti siis, kui ilmselgelt on vaja vaid

täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead, nii et selle muudatusega ei kaasneks tegelikult uue

pakkumuse esitamist (vt analoogselt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-3-

1-24-13, p 20 ja seal viidatud Euroopa Kohtu 29. märtsi 2012. a otsus asjas nr C-599/10: SAG ELV

Slovensko jt, p-d 36–40).

22. Hankelepingu aluseks olevate hankija otsuste tühistamise eelduseks on see, et hankeleping oleks

tühine (HKMS § 267 lg 4). Kuna kolleegium on seisukohal, et hankeleping ei ole tühine, ei saa

tühistada ka hankelepingu aluseks olevaid hankija otsuseid.

23. Kaebaja on esitanud alternatiivselt taotluse tuvastada vaidlustatud otsuste õigusvastasus

(tuvastamiskaebus). Tuvastamiskaebuses tuleb selgitada, miks on see vajalik kaebaja õiguste kaitseks

(HKMS § 38 lg 4). Kui tuvastamiskaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki, siis ei aita

see kaitsta ka kaebaja õigusi ning sellise kaebuse võib tagastada (HKMS § 121 lg 2 p 2).

Kaebaja on kaebuses märkinud, et tema eesmärgiks on, et hankija sõlmiks temaga õiguspärase

hankelepingu (I kd, tl 7). Samuti on kaebaja määruskaebuses Riigikohtule märkinud, et tema

eesmärgiks on jätkata alustatud hankemenetlust läbirääkimistega hankemenetlusena või et hankija

korraldaks uue hankemenetluse (II kd, tl 14 ja 15).

Kolleegium on seisukohal, et ka hankija otsuste, millega tunnistati CAF pakkumus vastavaks ja

edukaks, õigusvastasuse tuvastamine ei aita saavutada kaebaja poolt kaebuses ja määruskaebuses esile

toodud eesmärke. Juhul, kui vaidlustatud otsused ei peaks osutuma õiguspärasteks, ei tooks see kaasa

hankelepingu tühisust ega seda tagajärge, et kaebaja saaks osaleda uues või läbirääkimistega

hankemenetluses. Seetõttu on kohtud jätnud ka selle nõude õiguspäraselt läbi vaatamata (HKMS § 151

lg 2 p 1 koostoimes § 121 lg 2 p-ga 2). Eelnevast tulenevalt ei saa kaebaja kaitsta õigust osaleda uues

võimalikus hankemenetluses, sest selline hankemenetlus ei ole enam võimalik. Kaebaja saaks oma

õigusi kaitsta kahju hüvitamise teel. Seda eesmärki ei ole kaebaja välja toonud.

24. Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kuna vaidlustatud hankelepingu puhul on

tühisuse aluse puudumine ilmne, ei ole kaebajal võimalik enam oma õigusi kaitsta ega esitatud

nõudeid rahuldada. Seetõttu võis kaebuse jätta läbi vaatamata (HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2, § 151

lg 2 p 1, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-11-13, p 17).

Kolleegium jätab Stadleri määruskaebuse rahuldamata ning haldus- ja ringkonnakohtu määruste

resolutsioonid muutmata. Kolleegium muudab kohtute määruste põhjendusi vastavalt käesoleva

määruse põhjendustele.

Määruskaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad Riigikohtus kantud menetluskulud Stadleri kanda

(HKMS § 108 lg 1 esimene lause). Tallinna Linnatranspordi AS ja CAF kuludokumente ja menetlus-

kulude nimekirja ei esitanud, mistõttu menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Stadleri

poolt tasutud kautsjon arvatakse riigituludesse (HKMS § 107 lg 4 kolmas lause).

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann