3-1-1-82-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-82-13

Määruse kuupäev

7. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Veljo Linnu (Lind) süüdistuses KarS § 141 lg 2

p 1 - § 25 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

3. aprilli

2013.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-12-5975

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marja-

Liina Talimaa, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Veljo Linnu kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. september 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2013. a määrus kriminaalasjas Veljo Linnu

süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi ja saata kriminaalasi Tartu Ringkonnakohtule

uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Raul Tosmann määruskaebemenetluses Veljo Linnule

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 43 (nelikümmend kolm) eurot ja 20

(kakskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 7 (seitse) eurot ning 20 (kakskümmend) senti.

4. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Veljo Lind anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 141 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritavas

kuriteos. V. Lindu süüdistati selles, et 22. mail 2012 kella 20.15 paiku meelitas ta X linnas Y

linnaosas asuva Z platsilt endaga kaasa 6-aastase A ja viis kannatanu terviseraja lähedale kõrge heina

sisse. Kasutades ära füüsilist ja psüühilist üleolekut ning kannatanu east tingitud puudulikku

arusaamisvõimet, lükkas süüdistatav A pikali, võttis paljaks enda ja kannatanu alakehad, katsus

viimase suguelundit, võttis selle endale suhu ning üritas temaga suguühendusse astuda. Lapse

vaigistamiseks sulges V. Lind tema suu käega, kuid kuritegu jäi lõpule viimata A karjumise ja

pealtnägijate sekkumise tõttu.

2. Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2012. a otsusega tunnistati V. Lind süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 - § 25 lg

2 järgi ja teda karistati vangistusega 7 aastaks. Vastavalt KarS § 68 lg-le 1 arvati eelvangistuses

viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise aja alguseks loeti 22. mai 2012.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V. Linnu kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann,

taotledes otsuse tühistamist, süüdistatava süüditunnistamist KarS § 142 lg 2 järgi ja kergema karistuse

mõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja süüdistatavale kergema karistuse mõistmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2012. a määrusega tühistati maakohtu otsus KrMS § 339 lg 1

p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja kriminaalasi saadeti sama

maakohtu samale kohtukoosseisule uue otsuse tegemiseks.

5. Tartu Maakohtu 1. veebruari 2013. a otsusega tunnistati V. Lind süüdi KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi ning teda karistati vangistusega 7 aastaks. Vastavalt KarS § 68 lg-le 1 arvati eelvangistuses

viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise aja alguseks loeti 22. mai 2012. Maakohus

märkis kokkuvõtlikult järgmist.

5.1 Süüdistatava, tunnistajate B ja C ning kannatanu seadusliku esindaja D ütlustega on tõendatud, et

süüdistuses märgitud ajal ja kohas lükkas V. Lind kannatanu pikali, võttis enda alakeha paljaks,

katsus kannatanu suguelundit ning puudutas seda suuga. Usaldusväärselt pole aga tõendatud

kannatanu alakeha paljastamine ja tema suguelundi suhu võtmine.

5.2 Süüdistusest ei nähtu, milles seisnes V. Linnu tegevus kannatanuga suguühendusse astumise

üritamisel. Tulenevalt KrMS § 268 lg-st 1 ei saa kohus sellega seotud tegevust sisustama asuda ja see

pole ka tõendatud. Süüdistatava tegevus, mis väidetavalt seisnes suguelundi toppimises kannatanu

jalgade vahele, pole usaldusväärselt käsitatav suguühendusse astumise katsena. V. Lind tunnistas, et

tema eesmärgiks oli eneserahuldamine. Kannatanut ta vägistada ei tahtnud.

5.3 Kannatanu oli teo toimepanemise ajal 6-aastane ega olnud võimeline toimunust aru saama.

Süüdistatav oli lapse vanusest teadlik, sai tema abitusseisundist aru ja otsustas olukorda ära kasutada,

kaasates kannatanu oma sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil. V. Lind on

vastavalt Pärnu Maakohtu 11. detsembri 2000. a otsusele varem toime pannud KrK § 1151 lg-s 2

kirjeldatud kuriteo ja karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 9 kohaselt pole karistatus kustunud. Seetõttu

tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Juba kaitseaktis ja maakohtu

istungil oli kaitsja seisukohal, et süüdistatavale etteheidetav kuritegu vastab KarS § 142 lg 2

tunnustele. Seega oli V. Linnule tagatud õigus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta ja ka

prokuröril oli kohtuvaidluse raames võimalus kõnealuses küsimuses oma seisukohta avaldada.

5.4 Seksuaalkuritegu 6-aastase lapse suhtes on tegu, millega võib kaasneda korvamatu kahju lapse

tervisele. Võttes arvesse teo toimepanemise asjaolusid, süüdistatava isikut, tema varasemat

karistatust, kannatanu arusaamisvõimetut seisundit ja õiguskorra kaitsmise huvisid, on põhjendatud

süüdistatava karistamine 7-aastase vangistusega.

6. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V. Linnu kaitsja vandeadvokaat R. Tosmann ja

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa. Kaitsja taotles maakohtu

otsuse tühistamist osas, millega süüdistatav tunnistati süüdi KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning uue

otsuse tegemist, millega tunnistada V. Lind süüdi KarS § 142 lg 2 p 1 järgi ja mõista talle kergem

karistus. Alternatiivselt taotles kaitsja süüdistatavale kergema karistuse mõistmist. Prokurör taotles

maakohtu otsuse tühistamist V. Linnu süüditunnistamises KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning tema

süüditunnistamist KarS § 141 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi, jättes esimese astme kohtu otsusega mõistetud

karistuse muutmata.

7. Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2013. a määrusega Tartu Maakohtu 1. veebruari 2013. a otsus

tühistati ja kriminaalasi saadeti sama maakohtu samale kohtukoosseisule uue otsuse tegemiseks.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

7.1 Maakohus rikkus V. Linnu kaitseõigust ja halvendas tema olukorda, kuna väljus süüdistuse

piiridest, tuvastades omal algatusel uusi asjaolusid ning täiendades kuriteo kvalifikatsiooni KarS §

142 lg 2 p-s 2 märgitud raskendava koosseisutunnusega. Kohtulikul uurimisel esitas prokurör

süüdistatavat iseloomustava tõendina asja materjali hulka Pärnu Maakohtu 11. detsembri 2000. a

otsuse, mille kohaselt on V. Lind süüdi tunnistatud KrK § 1151 lg 2 järgi. Kuriteo kvalifikatsiooni

prokurör seejuures siiski ei muutnud. Seega rikkus maakohus ausa ja õiglase kohtumenetluse

põhimõtet KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses ning seda minetust ringkonnakohus kõrvaldada ei saa.

7.2 Osutades KrMS § 268 lg 6 järgimise vajadusele, jättis maakohus tähelepanuta, et V. Linnule

esitatud süüdistuses ei kajastu kvalifitseeriva koosseisutunnusena süüteo toimepanemist isiku poolt,

kes on varem toime pannud karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos sätestatud kuriteo. Kvalifitseerides

süüdistuse KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, väljus maakohus süüdistuse piiridest. Kohtumenetluse

pooltele oleks tulnud anda võimalus avaldada kuriteo kvalifikatsiooni muutmise osas oma seisukohti.

See nõue tuleneb KrMS § 268 lg-st 6, millega haakub otseselt ka KrMS § 307 lg 1 p-s 2 sätestatud

võimalus kohtuliku uurimise või kohtuvaidluse uuendamiseks, kui ilmnevad KrMS § 268 lg-s 6

sätestatud alused. Samuti on oluline osutada KrMS § 307 lg-le 2. Maakohus nendest sätetest ei

juhindunud, rikkudes süüdistatava kaitseõigust.

7.3 Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul välja selgitada poolte seisukohad küsimuses, kas

V. Lind on isik, kes on varem toime pannud karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos sätestatud kuriteo ja

uuendada selleks menetlus vastavalt KrMS §-le 307. Tuvastatud menetlusõiguse rikkumine on

kõrvaldatav vaid maakohtus. Apellatsioonides tõstatatud küsimusi kuriteo kvalifitseerimisest ja

karistuse raskusest kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kindlakstegemise tõttu sisuliselt

lahendada ei saa.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör M.-L. Talimaa, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist sama ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule uueks arutamiseks. Prokurör märgib

kokkuvõtlikult, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusele asjas nr 3-1-1-37-11 kujutab

küsimus süüdistatava käitumise vastavusest mõnele karistusseaduse eriosa koosseisule endast

otsustamist materiaalõiguse kohaldamise õigsuse üle KrMS § 338 p 2 tähenduses, mitte aga

menetlusõiguslike nõuete järgimise kontrolli. Olukorras, kus tuvastatakse materiaalõiguse ebaõige

kohaldamine, on ringkonnakohtu pädevus sätestatud KrMS §-s 340. Vastavalt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi määrusele asjas nr 3-1-1-35-13 ei näe kriminaalmenetlusõigus materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise korral ette kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks maakohtule.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt KrMS § 339 ja § 341 lg-t 3 ning see on käsitatav KrMS § 339 lg-s

2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis tõi kaasa põhjendamatu lahendi

tegemise.

9. Määruskaebuse vastuses peab V. Linnu kaitsja vandeadvokaat R. Tosmann kaebust

põhjendamatuks ja leiab kokkuvõtlikult, et kriminaalasja võib saata maakohtule uueks arutamiseks

selliste menetlusõiguse rikkumiste puhul, mida ringkonnakohus ise kõrvaldada ei saa.

Menetlusõiguse rikkumise kõrvaldamise võimatust põhistas ringkonnakohus õigesti. Süüdistuses

märgitud teole antud õigusliku hinnangu muutmisel peab kaitseõiguse kindlustamiseks arvestama

KrMS § 268 lg-tes 5 ja 6, § 305 lg-s 2 ning § 307 lg 1 p-s 2 sätestatud põhimõtetega, mis vastavalt

KrMS § 331 lg-le 1 laienevad ka apellatsioonimenetlusele. Korduvuse tunnuse lisamine kuriteo

kvalifikatsioonile väljus süüdistuse piiridest ja maakohus pidanuks andma kohtumenetluse pooltele

võimaluse seisukohtade avaldamiseks. See nõue tuleneb KrMS § 268 lg-st 6, millega haakuvad ka

KrMS § 307 lg 1 p 2 ja § 307 lg 2. Ringkonnakohtu hinnangul maakohus nendest sätetest ei

juhindunud, rikkudes süüdistatava kaitseõigust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Ringkonnakohtu volitusi seoses maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmisega esimese

astme kohtule uueks arutamiseks reguleerib KrMS § 341. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika

kohaselt sõltub kõnealusest sättest tulenevalt ringkonnakohtu pädevus taolise otsustuse tegemisel

maakohtu menetluses aset leidnud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise iseloomust. Jõudes kohtuliku

arutamise tulemina järeldusele, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg

1 p-de 1-11 tähenduses, tuleb ringkonnakohtul, juhindudes KrMS § 341 lg-st 1 või 2, maakohtu otsus

vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul

puudub ringkonnakohtul õigus asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama. Olukorras,

kus apellatsioonimenetluses tuvastatakse aga KrMS § 339 lg 1 p-s 12 või lg-s 2 nimetatud

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, võib ringkonnakohus esimese astme kohtulahendi

tühistada ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saata KrMS § 341 lg 3 kohaselt vaid juhul,

kui kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kuna

ringkonnakohtu volitused kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel hõlmavad menetluslikult ka

esimese astme kohtu vastavat pädevust, saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise

ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhistab, miks

tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-35-13, p 16).

11. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus praeguses asjas oluliselt kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Vastavalt vaidlustatud määruse põhjendustele seisneb menetlusõiguse

oluline rikkumine kokkuvõtlikult selles, et esimese astme kohus tuvastas omal algatusel uusi

asjaolusid ja tunnistas süüdistuse piiridest väljudes V. Linnu lisaks KarS § 142 lg 2 p-le 1 süüdi ka

kuriteo korduvas toimepanemises, s.t KarS § 142 lg 2 p 2 järgi.

12. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt kvalifitseeris maakohus V. Linnu käitumise erinevalt

süüdistuses toodud karistusõiguslikust hinnangust hoopis KarS § 142 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud

kuriteona, tuginedes süüdimõistva otsuse põhistustes muuhulgas KrMS § 268 lg-le 6, mille kohaselt

võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo

kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu

kaitsta. Kohtu hinnangul oli süüdistatava kaitseõigus tagatud, kuivõrd kaitsja asus juba kaitseaktis ja

kohtuistungil seisukohale, et arutatava kriminaalasja esemeks olev tegu vastab KarS § 142 lg 2

tunnustele. Analüüsides maakohtu järeldusi, leidis ringkonnakohus õigesti, et kuriteo kvalifikatsiooni

muutmisel jäeti tähelepanuta V. Linnule esitatud süüdistuse sisu. Nimelt puudub süüdistusaktis nende

faktiliste asjaolude kirjeldus, mis võimaldaksid süüdistatavat käsitada KarS § 142 lg 2 p-s 2 märgitud

erilise isikutunnusega isikuna. Olles kindlaks teinud, et süüdistuses kõnealuste faktiliste asjaolude

kirjeldus puudub, asus ringkonnakohus määruse järgnevas osas siiski arusaamatult seisukohale,

justkui oleks selle minetuse kõrvaldamine võimalik vaid kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus.

13. Tulenevalt KrMS § 14 lg-st 1 täidavad kohtumenetluses süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning

kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt

vabastab süüdistusest loobumine KrMS §-s 301 sätestatud korras kohtu menetluse jätkamise

kohustusest, moodustades õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluse, v.a juhul, kui süüdistusest

loobutakse põhjusel, et süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele. See tähendab, et lähtudes talle

pandud kriminaalasja lahendamise ülesandest peab kohus süüdistuse põhjal eeskätt otsustama

materiaalõiguse kohaldamise üle ega või nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. mai 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-37-11, p 15). Eelöelduga haakub

Riigikohtu praktikas väljendatud seisukoht, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis

piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku

vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik

süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu

tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-

1-24-05, p 14).

14. Lähtuvalt tsiteeritud põhimõtetest ja KrMS § 268 lg-te 1 ning 5 nõuetest oli maakohtul

kohtuotsuse tegemisel võimalik tugineda üksnes nendele faktilistele asjaoludele, mis kajastusid

V. Linnule esitatud süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kirjelduses ega erinenud neist oluliselt.

Kuivõrd apellatsioonimenetluses tuvastati, et süüdimõistvas otsuses omistati V. Linnule tema

karistusõiguslikku vastutust raskendav süüteokoosseisu tunnus, mida süüdistuses ei kirjeldatud, pole

selle tunnuse omistamine isikule enam võimalik sõltumata KrMS § 268 lg-s 6 ja § 307 lg 1 p-s 2 ning

lg-s 2 sätestatud menetluskorra järgimisest. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub seetõttu

prokuröri määruskaebuses väljendatud arvamusega, et tuvastatud menetlusnõuete rikkumise oleks

ringkonnakohus pidanud ise lähtuvalt KrMS § 341 lg-st 3 kõrvaldama. Saates aga kriminaalasja

maakohtule uueks arutamiseks, rikkus apellatsioonikohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS

§ 339 lg 2 mõttes.

15. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 341 lg-

st 3 rahuldab kriminaalkolleegium prokuröri määruskaebuse, tühistab Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli

2013. a määruse ja saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas

kohtukoosseisus.

16. V. Linnu kaitsja vandeadvokaat R. Tosmann esitas seoses määruskaebusele vastuse koostamisega

Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 43 euro ja 20 sendi suuruses summas

(sh käibemaks 7 eurot ning 20 senti). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes

riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a

otsusega kinnitatud korra punktidest 2 ja 23 rahuldada. KrMS § 187 lg 1 alusel tuleb see

menetluskulu jätta riigi kanda.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris