3-1-1-72-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-72-13

Otsuse kuupäev

4. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi H. V.-i süüdistuses KarS § 184 lg 1 ja § 392 lg 1

- § 25 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2013. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-12-4136

Kassatsiooni esitaja

Süüdistatava H. V.-i kaitsja vandeadvokaat Paul Järve

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Leelet Kivioja

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

4. september 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 1. juuni 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2013. a

kohtuotsused osaliselt H. V.-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 1 järgi, talle

KarS § 63 lg 1 ja § 65 lg 2 järgi liitkaristuse mõistmises ja sundraha väljamõistmise osas.

2. Mõista H. V. süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi õigeks.

3. Mõista H. V.-ile KarS § 392 lg 1 - § 25 lg 2 järgi karistuseks 10 (kümme) kuud vangistust.

4. Suurendada KarS § 65 lg 2 alusel H. V.-ile mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 16. juuli

2010. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 4 (nelja) kuu võrra ja mõista talle

liitkaristuseks 1 (üks) aasta 2 (kaks) kuud vangistust.

5. Mõista H. V.-ilt välja sundraha 480 eurot.

6. Rahuldada kaitsja kassatsioon osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 1. juuni 2012. a otsusega tunnistati H. V. süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja talle

mõisteti karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Sama otsusega tunnistati H. V. süüdi ka KarS § 392

lg 1 - § 25 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem

karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust. Karistusseadustiku

§ 74 lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust Harju Maakohtu 16. juuli 2010 otsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa (4 kuud vangistust) võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 1 aasta

10 kuud vangistust.

2. H. V. tunnistati KarS § 184 lg 1 järgi süüdi selles, et ta ebaseaduslikult omandas ja valdas suures

koguses narkootilist ainet midasolaami. Nimelt leiti ja võeti 4. novembril 2011 kella 16.50 ajal

Tallinna reisisadama A-terminalis teostatud tollikontrolli käigus H. V.-i jope taskust ja jope voodri

vahele peidetuna ära 168 tabletti midasolaami sisaldavat ravimit Dormicum kogumassiga 34,45

grammi. Leitud tablettidest 30 tableti omandamise päritolu kohta esitas H. V. enda nimele väljastatud

retsepti, kuid 138 tableti (massiga kokku 28,29 grammi) kohta tal retsept puudus. Vastavalt 23.

detsembri 2011 arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisiaktis nr 96 sisalduvale eksperdiarvamusele

piisab kümnele inimesele psühhotroopse toime tekitamiseks 0,05-0,25 grammist midasolaamist ehk

6,5-33 tabletist. Seega omandas H. V. eeluurimisel täpselt tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid enne

4. novembrit 2011 ebaseaduslikult ravimit Dormicum massiga 28,29 grammi, milles oli midasolaami

puhtal kujul kokku 1,035 grammi, s.o enam kui kümnele inimesele narkootilise joobe tekitamiseks

mõeldud koguses.

3. KarS § 392 lg 1 - § 25 lg 2 järgi tunnistati H. V. süüdi selles, et ta üritas ilma loata toimetada

ebaseaduslikult narkootilist ainet üle Eesti Vabariigi riigipiiri Soome Vabariiki. Nimelt üritas ta 168

tabletti midasolaami sisaldavat ravimit Dormicum toimetada 4. novembril 2011 kella 16.50 ajal läbi

Tallinna Reisisadama A-terminali reisilaevale Nordlandia, eesmärgiga toimetada aine üle Eesti

Vabariigi riigipiiri Soome Vabariiki. Ravim oli peidetud jope taskusse ja jope voodri vahele.

Seejuures ei olnud H. V.-il nõutavat Ravimiameti poolt väljastatavat tunnistust, mis lubanuks tal neid

tablette üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetada. Kuritegu jäi lõpule viimata H. V.-i tahtest

olenematutel põhjustel, kuna tollitöötajad võtsid narkootilisi aineid sisaldavad ravimid temalt

tollikontrolli käigus ära.

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H. V.-i kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. augusti 2012 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja

apellatsiooni rahuldamata.

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H. V.-i kaitsja vandeadvokaat Paul Järve. Kaitsja

leidis, et maakohus rikkus H. V.-i kriminaalasja tagaselja arutades ja otsust tehes ausa ja õiglase

kriminaalmenetluse põhimõtet.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2013. a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu

27. augusti 2012. a otsus ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2013. a otsusega tühistati maakohtu otsus H. V.-ile KarS § 184

lg 1 ja § 392 lg 1 - § 25 lg 2 järgi mõistetud karistuste ning KarS § 64 lg 1 ja KarS § 65 lg 2 alusel

liitkaristuste mõistmise osas. Uue otsusega jäeti H. V.-ile KarS § 184 lg 1 järgi esitatud süüdistusest

välja koosseisuline tunnus "omandamine" ja mõisteti talle KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 184 lg 1 ja §

392 lg 1 - § 25 lg 2 järgi karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati

karistust Pärnu Maakohtu 16. juuli 2010. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 4 kuu

võrra ja liitkaristuseks mõista 1 aasta 8 kuud vangistust. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt.

Ringkonnakohtu otsuse põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised.

8.1. H. V.-i isikuomadusi arvestades ei ole eluliselt usutav, et ta on kõik temalt ära võetud Dormicumi

tabletid omandanud talle välja kirjutatud retseptide alusel. Isik, kellel on tugev tung psühhoaktiivseid

aineid tarvitada, ei ole võimeline oma sõltuvuse tõttu neid sellisel määral koguma. Retsepte taotledes

on H. V. arstidele öelnud, et illegaalsel teel on tablette kulukas soetada. Järelikult on ta tabelette

soetanud ka illegaalselt, sest muidu ei oleks ta sellest asjaolust teadlik. Kui H. V.-il jäid Dormicumi

tabletid ära tarvitamata, siis ei oleks tal olnud mingit põhjust arstilt uue retsepti väljakirjutamist

taotleda. Ringkonnakohtu istungil ei osanud H. V. ka ise seletada, miks ta piisava tabletivaru korral

järjest uute retseptide väljakirjutamist taotles. Isegi juhul, kui kõik H. V.-ilt ära võetud tabletid oleks

omandatud retseptide alusel, ei tooks see kaasa H. V.-i õigeksmõistmist KarS § 184 lg 1 järgi, sest

ravimid tuleb ära tarvitada retseptis toodud tarvitamisõpetuse järgi. Kui isik narkootilist ainet

sisaldavat ravimit tarvitamisõpetuse järgi ei kasuta ja asub seda aastate vältel koguma, on tegemist

narkootilise aine ebaseadusliku valdamisega.

8.2. Ainuüksi H. V.-i tabamisel leitud ja tema valduses olnud narkootilise aine koguse pinnalt talle

narkootilise aine omandamise omistamine toob kaasa karistusõiguslikult lubamatu objektiivse

vastutuse. Kummutamata on H. V.-i ütlused selle kohta, et ta on soetanud need tabletid enda tarbeks.

Selles osas on kaitsja apellatsioon põhjendatud. Samas ei ole kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast

tähtsust asjaolul, millisel viisil H. V. tabletid omandas. Koosseisuline tunnus „omastamine" on

hõlmatud koosseisulisest tunnusest „valdamine“ ega vaja täiendavat kvalifitseerimist. Seetõttu tuleb

H. V. KarS § 184 lg 1 järgi süüdi tunnistada üksnes narkootilise aine valdamises.

8.3. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et H. V.-i võime oma teo keelatusest aru saada või oma

käitumist vastavalt sellele juhtida oli KarS §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud. H. V.-i

käitumine kuriteo toimepanemise ajal (tablettide peitmine retseptita katmata koguse osas) ja ka pärast

seda (soov kohtust kõrvale hoiduda) annavad alust järelduseks, et ta sai aru oma teo keelatusest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H. V.-i kaitsja vandeadvokaat Paul Järve, kes

taotleb ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist. Kaitsja leiab, et kohtud on H. V.-i

süüditunnistamisel tuginenud oletustele ja jätnud kaitse tõendid sisuliselt hindamata. Määramata on

jäetud asjas nõutav kohtupsühhiaatria- ja psühholoogia kompleksekspertiis, mis aitaks välja selgitada

süüdistatava vaimse seisundi teo toimepanemise ajal. Samuti on ringkonnakohtu otsuse põhistused

ebajärjekindlad ja jälgimatud ning ebaõigesti on kohaldatud ka materiaalõigust, tunnistades H. V.-i

süüdi KarS § 184 lg 1 järgi. Kaitsja toonitab põhiliselt kahte asjaolu. Esiteks seda, et eranditult kõik

H. V.-ilt Tallinna Reisisadamas 4. novembril 2011. aastal äravõetud narkootilist ainet sisaldavad

tabletid olid saadud seaduslikult - arsti poolt välja kirjutatud retseptide alusel. Ja teiseks seda, et

seaduslikult soetatud narkootilist ainet sisaldavate tablettide retseptis ettenähtud viisil kasutamata

jätmine ei saa olla automaatselt kvalifitseeritav KarS § 184 lg-s 1 ettenähtud kuriteona.

10. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja, et

kuna kohtute otsused on seaduslikud ja põhjendatud, tuleb need jätta muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. H. V.-i KarS § 184 lg 1 järgi süüdi tunnistades märkis ringkonnakohus, et tema isikuomadusi

arvestades ei ole eluliselt usutav, et H. V.-ilt ära võetud Dormicumi tabletid on omandatud retseptide

alusel. Isegi juhul, kui kõik H. V.-ilt ära võetud tabletid oleks omandatud retseptide alusel, ei tooks

see kaasa H. V.-i õigeksmõistmist KarS § 184 lg 1 järgi, sest ravimid tuleb ära tarvitada retseptis

toodud tarvitamisõpetuse järgi. Ringkonnakohus leidis, et kui isik narkootilist ainet sisaldavat ravimit

tarvitamisõpetuse järgi ei kasuta ja asub seda aastate vältel koguma, on tegemist narkootilise aine

ebaseadusliku valdamisega.

12. Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on H. V.-i KarS § 184 lg 1 järgi süüdi tunnistades

rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. KarS § 184 lg 1

järgi on karistatav narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine. Aine

käitlemise ebaseaduslikkus on objektiivse koosseisu normatiivne tunnus, mis seisneb narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete ja nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 kohase loa puudumises

kõnealuste ainete käitlemiseks. Muuhulgas on KarS § 184 lg 1 kooseisu välistava loana NPALS § 3

lg 1 tähenduses tegemist siis, kui arst on isikule välja kirjutanud narkootilise ainet sisaldava ravimi

retsepti või teinud raviasutuses ettekirjutuse sellise ravimi manustamiseks. Juhul kui narkootilist või

psühhotroopset ainet sisaldav ravim on omandatud seaduslikult, ei muutu selle valdus ravimit

tarvitamata jättes ebaseaduslikuks. Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnus on

garandikohustusega isik, nagu nt narkootilise aine käitleja kohustus tema valdusse sattunud

ebaseadusliku narkootilise ja psühhotroopse aine üleandmiseks politseiasutusele vastavalt NPALS § 7

lg-le 1. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest

tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1). Järgmise tegevusetusdelikti

objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik

pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010. a

otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p-d 24-25). Samuti peaks selline etteheide kajastuma ka süüdistuses.

Seadusest aga ei nähtu kohustust seaduslikult omandatud narkootilist või psühhotroopset ainet

sisaldava ravimi äratarvitamiseks, tagastamiseks või hävitamiseks. Nii näiteks panevad ravimiseaduse

(edaspidi RavS) § 35 lg 1 ja § 37 lg 2 kohustuse kõlbmatute ravimite vastuvõtmiseks ja hävitamiseks

nende käitlejale RavS § 3 tähenduses, s.o ravimite tootjatele, tarnijatele ja müüjatele. Seega on

ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et narkootilist ainet sisaldava ravimi tarvitamisõpetuse kohaselt

tarvitamata jätmine ja selle kogumine on käsitletav narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisena KarS

§ 184 lg 1 tähenduses.

13. Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus

riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb

võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise

ebaseaduslikkus. Ringkonnakohus on asjas tõendatuks lugenud, et H. V.-ile on alates 1. oktoobrist

2010 erinevate arstide poolt välja kirjutatud suures koguses Dormicumi jt sarnase toimega tablette.

Samas pole aga kohus välja selgitanud, kas väljakirjutatud tablettide kogused vastavad H. V.-i jope

voodri vahelt leitud ja äravõetud ravimite hulgale. Seega tuleb KrMS §-st 7 lähtudes eeldada, et H.

V.-i valduses olnud ravimi Dormicum tabletid olid soetatud retsepti alusel. Samuti peab kohus

lähtuma arsti väljakirjutatud retsepti eeldatavast õiguspärasusest. Kui süüteoasjas ei ole tuvastatud

retsepte väljastanud arstide ebaseaduslik käitumine, siis ei saa pelgalt isikult ravimite leidmise fakti

pinnalt talle omistada nende ebaseaduslikku omandamist ega valdamist KarS § 184 lg 1 tähenduses.

Kaitse väidet, et H. V. on narkootlist ainet midasolaami sisaldavad ravimid omandanud seaduslikult,

ei ole prokuratuur tõenditega kummutanud.

14. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab, et eluline usutavus on küll üks tõendi usaldusväärsuse

hindamise kriteeriume aga mitte iseseisev tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. KrMS § 60 lg 1 kohaselt

tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks.

Seejuures ei või tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma

süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11, p 26). Kriminaalmenetluse seadustiku §

211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses välja kahtlustatavat

ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Kohus ei saa asuda elulise usutavuse kriteeriumiga

heastama prokuratuuri tegematajätmisi tõendite kogumisel. Ringkonnakohus on H. V.-i KarS § 184 lg

1 järgi süüdi tunnistades aga üksnes süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest ja elulise

usutavuse kriteeriumist lähtuvalt leidnud, et tema juurest leitud ravimi Dormicum tabletid on soetatud

ebaseaduslikult. Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise

menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise

ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta

omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni

põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Eeltoodu alusel

tuleb H. V. süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi õigeks mõista, kuna tema käitumises pole tuvastatud

narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise koosseis.

15. Seevastu H. V.-i süüditunnistamises KarS § 392 lg 1 - § 25 lg 2 järgi tuleb ringkonnakohtu otsus

jätta muutmata. Midasolaam on kantud sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kinnitatud

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja nr IV. NPALS § 4 lg 5 kohaselt võib IV nimekirjas

loetletud aineid ja neid sisaldavaid ravimeid välja vedada ainult psühhotroopsete ainete käitlemise

õigust omav isik. NPALS § 2 p-i 1 kohaselt on sisse- ja väljavedu muuhulgas ka nimetatud ainete

toimetamine Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse või vastupidi. H. V. üritas tablette

viia üle Eesti piiri Soome Vabariiki, mistõttu on see tunnus tema käitumises tuvastatud. Väljaveoks

on vajalik Sotsiaalministeeriumi või Ravimiameti poolt antav ühekordne kindlaks määratud

kehtivusajaga väljaveoluba (NPALS § 2 p 5), kui isiklikuks tarbimiseks lubatud kogused ületavad

sotsiaalministri määrusega kehtestatud ülempiiri (RavS § 25 lg-d 1 ja 4). Sotsiaalministri 18.

veebruari 2005. a määrusega nr 31 kehtestatud "Ravimiameti eriluba nõudva kauba sisse- ja väljaveo

ning ravimite isiklikuks tarbimiseks kaasavõtmise või posti teel saatmise tingimused ja kord,

erilubade vormid ning Ravimiameti eriluba nõudvate kaupade loetelu" § 8 lg 4¹ kohaselt võib isik,

kelle püsiv elukoht on Eestis ja kes soovib sõita teise Schengeni konventsiooniosalise riigi

territooriumile, võtta narkootilisi või psühhotroopseid aineid kaasa reisi kestuse ajaks vajaminevas

koguses, kuid mitte enam kui 30-päevaseks raviks. Iga kaasasoleva arsti retsepti järgse narkootilise

või psühhotroopse aine kohta peab kaasas olema Ravimiameti poolt väljastatud tunnistus. H. V. ei

olnud NPALS §-de 2 ja 4 tähenduses narkootilise või psühhotroopse aine väljaveoks õigustatud isik,

kuna tal puudus nõutav Ravimiameti eriluba. Ühtlasi on ebaõige kaitsja seisukoht, et H. V.-il oli

olemas retsept midasolaami käitlemiseks ja see andis talle õiguse tablette ka üle riigipiiri toimetada.

16. Kaitsja väidete kummutamiseks muude kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste osas ja

H. V.-i võimaliku süüvõimetuse tuvastamise osas on ringkonnakohtu otsuses esitatud ammendavad

põhjendused. Kriminaalasja uuel arutamisel on ringkonnakohus järginud Riigikohtu poolt

kriminaalasjas nr 3-1-1-17-13 tehtud otsuses antud juhtnööre. Nii on H. V.-il võimaldatud olla

vahetult enda kohtuasja arutamise juures ja kohus on uurinud kaitsja esitatud tõendeid ning vastanud

kaitsja taotlustele kriminaalasjas. Seega puudub alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ja

kassatsiooni rahuldamiseks ülejäänud osas.

17. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-dest 1 ja 2 ning §-st 363

tühistab Riigikohus Harju Maakohtu 1. juuni 2012. a kohtuotsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu

27. augusti 2012. a kohtuotsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt H. V.-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 1 järgi,

samuti talle liitkaristuse mõistmise ja temalt sundraha väljamõistmise osas ning mõistab ta selles

süüdistuses õigeks.

18. Riigikohtu kriminaalkolleegium mõistab H. V.-ile KarS § 392 lg 1 - § 25 lg 2 järgi karistuseks 10

(kümme) kuud vangistust ja põhjendab seda järgmiselt. Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2013. a

otsusega oli H. V.-i karistatud KarS § 184 lg 1 ja § 392 lg 1 - § 25 lg 2 järgi KarS § 63 lg 1 alusel -

seega kuritegude ideaalkogumi eest vangistusega 1 aastaks ja 4 kuuks. Karistusseadustiku § 63 lg 1

alusel mõistetakse kuritegude ideaalkogumi korral isikule vaid üks karistus seadusesätte järgi, mis

näeb ette raskeima karistuse. Puudub kahtlus selles, et KarS § 184 lg 1 näeb ette raskema karistuse,

kui KarS § 392 lg 1. Seega tuleb asuda seisukohale, et mõistes ideaalkogumi eest karistust pidi

ringkonnakohus lähtuma KarS § 184 lg-st 1 tulenevatest karistusraamidest. Olles tunnistanud H.V.-i

õigeks eelnevalt karistusraame määranud kuriteos ja arvestades seda, et KarS §-s 392 ettenähtud

karistusraamid on KarS § 184 lg-s 1 ettenähtud karistusraamidega võrreldes oluliselt madalamad,

tulebki kolleegiumi arvates vähendada H. V.-ile KarS § 392 lg 1 - § 25 lg 2 järgi mõistetavat

karistust.

19. KarS § 65 lg 2 ja § 74 lg 5 alusel tuleb suurendada H. V.-ile mõistetud karistust Pärnu Maakohtu

16. juuli 2010. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 kuu võrra ja mõista talle

liitkaristuseks 1 aasta 2 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda H. V.-i kinnipidamine

12. augustil 2012. Kriminaalmenetluse seadustiku § 179 lg 1 p 2 alusel mõistab kolleegium seoses

H. V.-i teise astme kuriteos süüditunnistamisega temalt välja sundraha 480 eurot. Muus osas jätab

Riigikohus maakohtu ja ringkonnakohtu otsused muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg