3-3-1-47-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-47-13

Otsuse kuupäev

3. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Suurap Räägeli kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju

tekitamise eest hüvitise summas 4150 eurot väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. märtsi 2013. a otsus haldusasjas

nr 3-11-2317

Menetluse alus Riigikohtus

Tartu Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tartu Vangla kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. märtsi 2013. a otsus haldusasjas nr 3-11-2317 osas,

millega mõisteti Tartu Vanglalt Suurap Räägeli kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitis

1700 eurot.

3. Teha asjas tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tartu Vanglalt Suurap Räägeli kasuks

välja mittevaralise kahju eest hüvitis 1275 eurot.

4. Mõista Tartu Vanglalt Suurap Räägeli menetluskulude katteks riigituludesse 101 (ükssada

üks) eurot ja 99 senti.

5. Jätta Suurap Räägeli menetluskulud ülejäänud osas riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kasutas kinnipeetav S. Räägeli suhtes perioodil 7. detsember 2008 – 18. november

2009 seitsmel korral ohjeldusmeetmetena käeraudu ning rahustusvoodisse paigutamist.

2. S. Räägel esitas 25. juulil 2011 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, milles

palus talle vanglas seitsmel korral ohjeldusmeetmete õigusvastase kasutamise tõttu mittevaralise

kahju hüvitamiseks välja mõista kokku 4150 eurot.

Tartu Vangla jättis taotluse rahuldamata.

3. S. Räägel esitas kaebuse halduskohtule, kus palus talle perioodil 7. detsember 2008 – 18. novem-

ber 2009 seitsmel korral ohjeldusmeetmete õigusvastase kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju

eest välja mõista 4150 euro suurune hüvitis. Kaebuse kohaselt seisnes mittevaraline kahju kaebaja

tervise kahjustamises, väärikuse alandamises, piinamises ja hingeliste kannatuste põhjustamises.

4. Tartu Halduskohus jättis 9. juuli 2012. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et

vangla on ohjeldusmeetmete kasutamisel toiminud õiguspäraselt. Ohjeldusmeetmeid on kasutatud

proportsionaalselt ja tulenevalt vajalikkusest. Ohjeldusmeetmete kasutamisel ei ole alandatud kaebaja

inimväärikust ning ei ole riivatud kaebaja au ega head nime ega kahjustatud kaebaja tervist.

Ohjeldusmeetmete kasutamise vajadus on tulenenud meditsiinilistest põhjustest ning kaebaja suhtes

jõu kasutamine on tulenenud kaebaja enda käitumisest. Kaebaja on tekitanud endale ise keha-

vigastusi, mis vajasid operatiivset sekkumist, et ära hoida kaebaja tervisele suurema kahju tekitamise

oht.

5. S. Räägel esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 22. märtsi 2013. a otsusega S. Räägeli apellatsioonkaebuse

osaliselt ja tühistas Tartu Halduskohtu 9. juuli 2012. a otsuse osaliselt. Ringkonnakohus tegi

tühistatud osas uue otsuse ja mõistis Tartu Vanglalt S. Räägeli kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitise summas 1700 eurot. Muus osas jättis ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et kaebaja 7.–8. detsembril 2008 ohjeldusmeetmena rahustusvoodisse

paigutamist saab pidada vajalikuks ja proportsionaalseks, kuna ta tekitas samal päeval kell 19.50

kambris põlengu ja lubas ennast vigastada. Samas leidis ringkonnakohus, et kaebaja rahustusvoodis

hoidmine oli õigusvastane. Vangla pikendas ohjeldusmeetme kohaldamist iga poole tunni järel

põhjusel, et kaebaja oli rahutu. Rahustusvoodisse fikseeritud isiku rahutus võib olla põhjustatud ka

füüsilisest ebamugavustundest, mistõttu ei saa isiku rahutust seitsme ja poole tunni vältel pidada

ohjeldusmeetme jätkuva kohaldamise piisavaks põhjuseks. Tõsiseltvõetavaid põhjendusi ohjeldus-

meetme jätkuvaks kohaldamiseks seitsme ja poole tunni vältel ei nähtu ka vangla meditsiiniosakonna

juhataja seletusest vangla direktorile. Kuigi ei ole võimalik tuvastada, et ohjeldusmeetme kasutamine

tekitas kaebajale püsivat laadi tervisekahju, tekitas see kaebajale olulise füüsilise ebamugavustunde,

mida tuli ravida buscopani manustamisega. Seitsme ja poole tunni vältel liikumatult ühes asendis

viibimine tekitas kaebajale nii olulise füüsilise ebamugavustunde kui võis põhjustada abituse, hirmu

ning ahastuse tunnet, mida saab kokkuvõtlikult isiku väärikust alandavaks pidada.

Hüvitise suuruse määramisel arvestas ringkonnakohus Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 29. mai

2012. a otsusega asjas Julin vs. Eesti isikule rahustusvoodisse õigusvastase fikseerimise eest välja-

mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Tartu Vangla palub kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonnakohtu 22. märtsi 2013 otsus tühistada

osas, millega apellatsioonkaebus rahuldati, ning jätta jõusse Tartu Halduskohtu 9. juuli 2012. a otsus.

Kassatsioonkaebuse põhjendused:

1) ringkonnakohus rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg-t 1, mõistes kaebajale

välja hüvitise suuremas summas, kui viimane seda nõudis. Vanglale esitatud kahjunõudes soovis

kaebaja perioodil 7.–8. detsember 2008 ohjeldusmeetme kohaldamise eest hüvitist kokku 700 eurot.

Kaebaja jäi halduskohtule esitatud kahju hüvitamise taotluses vanglale esitatud kahjunõudes toodud

nõude summa ja põhjenduste juurde ega palunud haldus- ja ringkonnakohtus mõista välja hüvitist

kohtu äranägemisel;

2) kui ringkonnakohus pidas ohjeldusmeetme algset kohaldamist õiguspäraseks, ei saanud ringkonna-

kohus tunnistada kogu ohjeldamismeetme kohaldamise aega õigusvastaseks ega võtta hüvitise

suuruse arvestamisel aluseks kogu ohjeldusmeetme kohaldamise aega;

3) ohjeldusmeedet kohaldati isiku poolt enesevigastamise takistamise eesmärgil. Ohjeldusmeetme

kohaldamise õiguspärasuse hindamise aluseks ei saa olla ainult see, kas isik on rahunenud. Isegi siis,

kui isiku seisund oleks aktile märgitud rahulikuna, ei oleks see olnud põhjus meetme kohaldamise

lõpetamiseks. Ohjeldusmeetme kohaldamine lõpetati, kui otsustamisõigust omav ametnik oli piisavalt

veendunud, et sellele ei järgne koheselt kaebaja poolt enese uut tahtlikku vigastamist. Et enese-

vigastust ei järgnenud, oli meetme kohaldamise aeg põhjendatud;

4) isegi juhul, kui kaebaja peab tema suhtes seitsme ja poole tunni vältel ohjeldusmeetme

kohaldamist inimväärikust alandavaks, oli selle eesmärgiks oluliselt suuremate vääruste – kaebaja elu

ja tervise tagamine. Ilmselge liialdus on pidada isiku elu ja tervise alalhoiuks ja tagamiseks vajaliku

meetme kohaldamist süüliseks tegevuseks, eriti arvestades, et võrreldavateks väärtusteks oli ühelt

poolt kaebaja väärikus, mis võib saada alandatud, ja teiselt poolt tema elu ja tervis;

5) ringkonnakohus on lähtunud summa suuruse arvestamisel EIK otsusest. Ringkonnakohtu otsusest

ei nähtu, et kohus oleks arvestanud hüvitise suuruse arvutamisel riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13

lõikes 1 toodud põhimõtteid;

6) õigeks ei saa pidada ringkonnakohtu järeldusi, et buscopani manustamine oli tingitud just

ohjeldusmeetme pikaajalise kohaldamisega kaasnenud füüsilisest ebamugavustundest. Kaebaja

kurdetud kõhuvalu oli põhjustatud sellest, et kaebaja neelas rulli keeratud madratsi ribasid, mitte

sellest, et ta oli rahustusvoodisse paigutatud. Madratsitükkide neelamine ei toimunud mitte ohjeldus-

meetme kohaldamise ajal, vaid varem. Selle toimumist kinnitas kaebaja meditsiiniosakonna juhataja

vastuvõtul.

8. S. Räägel kassatsioonkaebusele vastust ei esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kassatsioonkaebuse lahendamiseks käsitleb kolleegium esmalt küsimust, kas S. Räägeli rahustus-

voodisse paigutamine ja ohjeldusmeetme jätkuv kohaldamine 7 tunni ja 35 minuti vältel oli õigus-

vastane (I). Seejärel võtab kolleegium seisukoha küsimuses, kas S. Räägelil on õigus rahalisele

hüvitisele ja milline on rahalise hüvitise põhjendatud suurus (II). Viimasena jagab kolleegium

menetluskulud (III).

I

10. HKMS § 229 lg 1 teise lause kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu

otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Ringkonnakohtu otsusele on esitanud kassatsiooni

üksnes Tartu Vangla. Kassatsioonis vaidlustatakse ringkonnakohtu otsust ainult ulatuses, milles

kaebus rahuldati, s.o osas, millega kohus mõistis Tartu Vanglalt S. Räägeli kasuks välja 1700 eurot.

Seega on kassatsiooniastmes vaidluse all ainult kaebaja 7.–8. detsembril 2008 rahustusvoodisse

paigutamisega seonduv mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

11. Kaebuse ja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse kohaselt kaasnes 7.–8. detsembril 2008

rahustusvoodisse paigutamisega kaebaja tervise kahjustumine (kõhuvalu ja käte marrastused),

piinamine, inimväärikuse alandamine ja hingeliste kannatuste põhjustamine. Kaebaja oli 7 tunni ja 35

minuti vältel ilma joomata, söömata ja WC kasutamise võimaluseta ning pidi lebama enda uriini sees.

12. Vaidluse all oleval perioodil kehtinud vangistusseaduse (VangS) redaktsioon reguleeris

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist sarnaselt praegu kehtivaga. VangS § 69 lg 1 näeb ette, et

täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistus-

seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemis-

kalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule,

täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks.

VangS § 69 lg 2 p 5 kohaselt on täiendava julgeolekuabinõuna lubatud ohjeldusmeetmete kasutamine.

Ohjeldusmeetmetena võib VangS § 70 lg 1 esimese lause kohaselt kasutada fikseerimist, käeraudu,

jalaraudu või rahustussärki. Ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni (VangS § 70 lg 2).

13. VangS § 70 lg 1 esimesest lausest tulenevalt otsustatakse ohjeldusmeetme kohaldamine kaalutlus-

õiguse alusel. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada

kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi

asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Ohjeldusmeetme kohaldamiseks tuleb tuvastada ka

kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14. märtsi

2012. a otsus asjas nr 3-3-1-80-11, p 16).

14. Tartu Vangla on 7.–8. detsembri 2008. a ohjeldusmeetmete kasutamise akti (tl 22–23) kohaselt

kohaldanud S. Räägeli suhtes ohjeldusmeetmena rahustusvoodit. Rahustusvoodi kasutamist põhjen-

datakse aktis sellega, et S. Räägel tekitas 7. detsembril 2008 kell 19.50 kambris põlengu ja lubas

ennast vigastada. Ringkonnakohus on otsuse p-s 20 leidnud, et kaebaja suhtes kohaldatud meedet sai

neil asjaoludel pidada vajalikuks ja proportsionaalseks.

15. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kaebaja rahustusvoodisse paigutamist sai pidada

vajalikuks ja proportsionaalseks. Kambris tulekahju tekitamine on ohuks nii kinnipeetavale endale

kui ka teistele vanglas viibivatele isikutele, ohustades ühtlasi ka vangla julgeolekut. Vangla

meditsiiniosakonna juhataja seletuse (tl 94–95) kohaselt toodi S. Räägel 7. detsembril 2008 kell 16.15

meditsiiniosakonda, sest võttis ise niidid haavadelt, haav veritses ning ta keeldus ravist. Seega oli

vanglal alus lugeda ka kinnipeetava enesevigastamise ohtu reaalseks.

16. VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine olukorras, kus

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused on ära langenud. Ohjeldusmeetmete kasutamise

akti kohaselt oli S. Räägel rahustusvoodisse fikseeritud 7.–8. detsembril 2008 kell 20.45–4.20 ehk 7

tundi ja 35 minutit. Akti kohaselt kontrolliti kinnipeetavat kell 21.03, 21.30 ja edaspidi iga poole

tunni tagant. Ohjeldusmeetme kohaldamise jätkamist põhjendati aktis sõnaga „rahutu“.

Ohjeldusmeetme kohaldamine lõpetati kell 4.20 märkega „rahunes“.

17. Kolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-80-11 tehtud otsuse p-s 16 selgitanud, et ohjeldusmeetme

kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja

kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte. Kolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-18-12

tehtud otsuse p-s 15 märkinud järgmist: „Märkus „rahutu“ ohjeldusmeetme kasutamise aktis ei taga

mitte ühelgi juhul kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrolli mis tahes menetlusstaadiumis. Ebaselgeks

jääb, milles seisnes kinnipeetava rahutus ligi viie tunni vältel ning milliseid kontrollimehhanisme

rakendati selle kindlakstegemiseks, milles seisnes ohjeldusmeetme jätkuval kohaldamisel isikust

tulenev oht vangla julgeolekule või isikule endale. Kaalutlusõiguse teostamise jälgitavuse puudumine

on viga, mis teeb võimatuks kohtuliku kontrolli ja tingib käesoleval juhul rakendatava meetme õigus-

vastasuse.“

Kolleegiumi hinnangul on toodud seisukohad kohaldatavad ka käesolevas asjas. Seetõttu nõustub

kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et rahustusvoodisse fikseeritud isiku rahutus võib olla

põhjustatud ka füüsilisest ebamugavustundest, mistõttu ei saa isiku rahutust seitsme ja poole tunni

vältel pidada ohjeldusmeetme jätkuva kohaldamise piisavaks põhjuseks. Selle tõttu oli Tartu Vangla

poolt S. Räägeli jätkuv hoidmine rahustusvoodisse fikseerituna õigusvastane.

18. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt õigustas ohjeldusmeetme

jätkuvat kohaldamist see, et seda kohaldati isiku enesevigastamise takistamise eesmärgil, ning see, et

ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamisel kaebaja end tahtlikult ei vigastanud. Ka siis, kui

ohjeldusmeedet kasutatakse isiku enesevigastamise takistamiseks, on ohjeldusmeetme kohaldajal

kohustus jälgida, et ohjeldusmeetme kasutamisel teostataks kaalutlusõigust õiguspäraselt ning

tagataks kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrollimise võimalus. Rahustusvoodisse fikseerimise kui

isiku õigusi erakordselt piirava meetme kohaldamise jätkamise otsustamisel on vanglal kohustus

tuvastada kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus. Sellise kohustuse täitmata

jätmist ei saa õigustada ohjeldusmeetme kasutamisega kaitstavate hüvede olulisusega ega sellega, et

pärast ohjeldusmeetme kohaldamise lõpetamist kaebaja ennast tahtlikult ei vigastanud.

II

19. Kaebaja taotles talle õigusvastase rahustusvoodis hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamist. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei

olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või

sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt

hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü

vormi ja raskust. Seega jätab RVastS § 9 lg 2 kohtule kaalutlusruumi otsustamaks hüvitise suuruse

üle.

20. Kolleegium on varem leidnud, et olukorras, kus ohjeldusmeetme kasutamine oli õiguspärane,

kuid selle meetme pikaajaline põhjendamata kohaldamine õigusvastane, puudusid kaebajal kahju ära-

hoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid (otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 22). Kolleegiumi hinnangul

puudusid kaebajal rahustusvoodisse paigutatuna ka käesoleval juhtumil kahju ärahoidmiseks kohased

õiguskaitsevahendid.

21. Kolleegium on varem asunud seisukohale, et õigusvastane täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja

kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (otsus asjas nr 3-3-1-18-

12, p 25). Samuti on kolleegium leidnud, et isiku ohjeldusmeetmena rahustusvoodisse fikseerimine

kujutab eeskätt tema füüsilise vabaduse maksimaalset võimalikku kitsendamist. Selle abinõu

rakendamine võib põhjustada olulisi kannatusi, isik viibib kestvalt sundasendis ja sellest tulenevalt on

kõrgendatud risk isiku tervisele (otsus asjas nr 3-3-1-80-11, p 12).

Kinnipeetava rahustusvoodis hoidmine oli põhjendamata ja pikaajaline, kaebajal tekkis rahustus-

voodis kõhuvalu, talle ei võimaldatud tualetti. Kolleegiumi hinnangul on kaebajale sellega

põhjustatud mittevaralist kahju, mille eest on kohane määrata rahaline hüvitis.

22. Kaebaja taotles vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses õigusvastase rahustusvoodisse

paigutamise eest 7.–8. detsembril 2008 hüvitist summas 700 eurot (tl 15). Halduskohtule esitatud

kaebuses taotles kaebaja seitsmel juhul täiendavate julgeolekumeetmete õigusvastase rakendamise

eest mittevaralise kahju hüvitamist summas 4150 eurot (tl 7). Tartu Vangla leiab, et ringkonnakohus

väljus kaebajale 7.–8. detsembril 2008 ohjeldusmeetme õigusvastase kasutamise eest 1700-eurose

hüvitise väljamõistmisel kaebuse piiridest.

Kolleegium vangla selle seisukohaga ei nõustu. Kolleegium on varem märkinud, et kohustusliku

kohtueelse menetluse läbimise kohustusest ei tulene keeld suurendada kohtueelses menetluses

esitatud kahju hüvitamise nõuet kohtumenetluses (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2011. a

otsus asjas nr 3-3-1-97-10, p 13). Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses märkinud, et jääb

vanglale esitatud taotluse põhjenduste ja selgituste juurde (tl 3p). Halduskohtule esitatud kaebuses ei

märkinud kaebaja eraldi iga kaebuses toodud episoodi eest nõutavat hüvitise summat. Sellises

olukorras ei pidanud kohtud mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel lähtuma kaebaja

kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõudest. Ringkonnakohus ei väljunud kaebajale

1700-eurose hüvitise väljamõistmisel kaebuse piiridest.

23. Hüvitise suuruse määramisel on ringkonnakohus lähtunud EIK 29. mai 2012. a otsuses Julin vs.

Eesti määratud kahju hüvitise suurusest. Vangla hinnangul ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, et kohus

oleks arvestanud hüvitise suuruse arvutamisel RVastS § 13 lõikes 1 toodud põhimõtteid.

Kolleegium nõustub vanglaga, et ringkonnakohtu otsuses ei ole võetud seisukohta, kas antud juhul

esines RVastS §-s 13 lõikes 1 sätestatud vastutuse piiramise aluseid. RVastS § 13 lõikes 1 tooduga

arvestamata jätmine oleks ringkonnakohtule etteheidetav siis, kui vastavad alused asjas esineksid.

Kassatsioonkaebuses on vangla viidanud sellele, et ohjeldusmeedet kasutati eelkõige kaebaja enda

kaitseks ning et kaitstav hüve (kaebaja elu ja tervis) oli rikutud hüvest (kaebaja väärikus) olulisem.

Kolleegium leidis eelnevalt (p-s 18), et ohjeldusmeetme kohaldamise eesmärk ei õigusta ohjeldus-

meetme õigusvastast kohaldamist. Need eesmärgid ei saa iseenesest olla ka aluseks vastutuse

piiramisele RVastS § 13 lg 1 järgi. Kolleegiumi hinnangul puuduvad asjas RVastS § 13 lõikest 1

tulenevad alused hüvitise vähendamiseks. Rahustusvoodisse fikseeritud kinnipeetaval puudus

võimalus kahju vähendada või ära hoida.

Kassatsioonkaebuses ei nõustu Tartu Vangla ka ringkonnakohtu järeldusega, mille kohaselt põhjustas

kaebaja kõhuvalu ja buscopani manustamise vajaduse just ohjeldusmeetme pikaajalise kohaldamisega

kaasnenud füüsiline ebamugavustunne. Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu otsuse p-s 25

toodud põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata.

24. Siiski ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurusega. Ringkonna-

kohus on hüvitise väljamõistmisel lähtunud sellest, et seitsme ja poole tunni vältel liikumatult ühes

asendis viibimine tekitas S. Räägelile nii olulise füüsilise ebamugavustunde kui võis põhjustada

abitust, hirmu ning ahastust, mida saab kokkuvõttes pidada isiku väärikust alandavaks.

Kolleegium nõustub vangla poolt kassatsioonkaebuses märgituga, et ringkonnakohus ei ole hüvitise

väljamõistmisel arvestanud sellega, et kaebaja suhtes kohaldatud ohjeldusmeedet sai algselt pidada

vajalikuks ja proportsionaalseks. Samuti ei ole ringkonnakohus arvestanud seda, et vangla meditsiini-

osakonna juhataja seletuse kohaselt toodi kaebaja 7. detsembril 2008 kell 21.10 meditsiiniosakonda,

kus tal puhastati haavu (tl 94). Kaebaja seletuses toodule vastu ei vaielnud. Seega ei kohaldatud

kaebaja suhtes ohjeldusmeedet õigusvastaselt kogu rahustusvoodisse paigutamise ajal. Nendel

asjaoludel ei saanud kaebajale hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju tekkida rahustusvoodisse

paigutamise alguses, samuti ka ajal, mil kaebaja viibis meditsiiniosakonnas.

Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus kaebajale kahjuhüvitise määramisel lähtunud ekslikult kogu

ohjeldusmeetme kasutamise kestusest, jättes arvestamata, et osaliselt oli ohjeldusmeetme kasutamine

õiguspärane.

25. Kolleegium peab asja materjalide põhjal võimalikuks ise määrata aja, mille eest kaebajal on õigus

mittevaralise kahju hüvitamisele. Õiguspärase ohjeldusmeetme kohaldamise aja hindamisel arvestab

kolleegium EIK 29. mai 2012. a otsuse asjas Julin vs. Eesti p-s 127 märgituga, mille kohaselt peaks

harva esinema vajadus rahustusvoodisse paigutamise järele ilma meditsiiniliste näidustusteta

kauemaks kui paar tundi.

Arvestades, et ohjeldusmeetme kohaldamise põhjustas kaebaja enda käitumine ning see oli vajalik

vangla julgeoleku ja kaebaja tervise kaitseks, samuti seda, et kaebaja toimetati pärast ohjeldusmeetme

kasutamise alustamist meditsiiniosakonda, kus puhastati tema haavu, loeb kolleegium ohjeldus-

meetme kohaldamise õiguspäraseks kahe tunni jooksul. Kaebaja rahustusvoodis hoidmine muutus

õigusvastaseks 7. detsembril 2008 alates kella 22.45. Sellest tulenevalt kestis 7.–8. detsembril 2008

kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete õigusvastane kasutamine 5 tundi ja 35 minutit.

26. Tulenevalt sellest, et õigusvastaseks saab pidada kaebaja rahustusvoodis hoidmist 5 tunni ja 35

minuti jooksul, väheneb hüvitise määramise aluseks olev aeg võrreldes ringkonnakohtu otsuses

hüvitise määramise aluseks oleva ajaga rohkem kui neljandiku võrra. Arvestades kaebaja suhtes

ohjeldusmeetme kasutamise jätkamist ka pärast seda, kui ta oli kaevanud kõhuvalu, vähendab

kolleegium ringkonnakohtu poolt kaebajale väljamõistetud hüvitist neljandiku võrra. Kolleegium teeb

asjas HKMS § 230 lg 5 p 5 alusel uue otsuse, millega mõistab Tartu Vanglalt S. Räägeli kasuks

mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 1275 euro suuruse hüvitise.

III

27. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit,

muudab ta kohtukulude jaotust. Alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS § 285 lg 1 järgi

kohaldatakse enne käesoleva seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude

jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut.

Vastavalt HKMS § 108 lõikele 2 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Samasisuline on HKMS vana redaktsiooni (v. r) § 92 lg 2.

HKMS § 118 lg 2 kohaselt, kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus

menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud, tema poole vastaspoolelt välja

riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS v.r § 95 lg 1 sätestas, et kui kaebuse

esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt

tasumisele kuulunud riigilõivu tuludesse. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on

kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus

menetluskulud riigi kanda.

Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on eksinud menetluskulude arvestamisel, leides, et S. Räägel

oli haldus- ja ringkonnakohtus vabastatud kokku 415 euro suurusest riigilõivust. Tulenevalt haldus-

kohtusse kaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) redaktsiooni § 57 lõikest 14 oli

S. Räägel halduskohtus riigilõivu 207,50 eurot tasumisest vabastatud. Apellatsioonkaebuse esitamise

ajal kehtinud RLS redaktsiooni § 571 lõigetest 2 ja 7 tulenevalt oli S. Räägel ringkonnakohtus

riigilõivu 124,50 eurot tasumisest vabastatud. Mõlemas astmes kokku oli S. Räägel vabastatud

riigilõivu tasumisest summas 332 eurot.

Arvestades, et S. Räägelile välja mõistetud hüvitis (1275 eurot) moodustab kogu taotletud hüvitisest

30,72%, mõistab Riigikohus Tartu Vanglalt HKMS § 118 lg 2 ja HKMS v.r § 95 lg 1 koostoimes

HKMS v.r § 92 lõikega 2 alusel riigituludesse S. Räägeli menetluskulud summas 101,99 eurot.

S. Räägeli kaebuse rahuldamata osaga võrdelised menetluskulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi

kanda.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann