3-1-1-74-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-74-13

Määruse kuupäev

3. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kahtlustatava A. P. ja kolmanda isiku S. S.-i vara

võõrandamine KrMS § 126 lg 21 alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

19. märtsi

2013.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-13-1242

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. P. kaitsja ja S. S.-i esindaja vandeadvokaadi vanemabi

Rein Laid, määruskaebused

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör

Marek Vahing

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

4. september 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. märtsi 2013. a ja Tartu Maakohtu 12. veebruari

2013. a määrused ning saata prokuratuuri taotlus uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule

teises kohtukoosseisus.

2. Määruskaebused rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 1. veebruaril 2013 esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuur Tartu Maakohtule taotluse võõrandada

kahtlustatava A. P. sõidukid Volkswagen Passat ja Škoda Octavia ning kolmanda isiku S. S.-i

sõidukid Toyota Land Cruiser ja Volkswagen Sharan, mis kõik on konfiskeerimise ja/või selle

asendamise tagamiseks arestitud. Prokuratuur põhistas oma taotlust kokkuvõtlikult järgmiselt.

Maksu- ja Tolliameti uurimisosakond menetleb KarS § 255 lg 1 ja § 3892 lg 2 - § 22 lg 3 tunnustel

kriminaalasja, milles A. P.-d kahtlustatakse selles, et ta koos veel 7 isikuga kuulus kuritegelikku

ühendusse, mille eesmärk oli aidata kaasa maksupettustele ja teenida sellega tulu. On põhjust arvata,

et kuritegeliku ühenduse liikmed said umbes aastase tegevusega 154 765 eurot varalist kasu. Tartu

Maakohtu 16. märtsi 2012. a määrustega on süüteoga saadud vara konfiskeerimise ja konfiskeerimise

asendamise tagamiseks arestitud A. P.-le kuuluvad sõidukid Volkswagen Passat ja Škoda Octavia

ning kolmanda isiku S. S.-i sõidukid Toyota Land Cruiser ja Volkswagen Sharan. KrMS § 126 lg 21

järgi võib konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara võõrandada omaniku nõusolekuta, kui see on

vajalik, et hoida ära vara väärtuse olulisel määral vähenemine. On üldteada, et mootorsõidukite

turuväärtus väheneb sõiduki vananedes märgatavalt. Avalikust teabelevist kättesaadava info põhjal

hindavad uute mootorsõidukite müügiesindajad vara väärtuse vähenemiseks esimesel aastal

keskmiselt 20%, teisel aastal 15%, kolmandal aastal 10% ja edasi 10% aastas. Mootorsõiduki

turuhind väheneb isegi juhul, kui sõiduki füüsiline ja tehniline seisukord ei muutu. Tartu Maakohtu

16. märtsi 2012. a määruses on arestitud Škoda Octavia orienteeruvaks turuhinnaks märgitud 20 000

eurot. Automüügiportaali "auto24.ee" andmetel on 2012. aastal registreeritud Škoda Octavia

keskmine turuhind praegu 16 500 eurot. Seega on selle sõiduki väärtus vähenenud ligikaudu 20%.

Sama kohtumäärusega arestitud 1999. aastal registreeritud VW Passati väärtus on aastaga langenud

3560 eurolt 2600 eurole ja 2004 aastal registreeritud VW Sharani väärtus 7200 eurolt 6350 euroni.

Toyotade edasimüügiga tegeleva Amserv Grupi AS-i hinnangul oli 2011. aastal registreeritud Toyota

Land Cruiser 150 keskmine turuhind arestimise hetkel orienteeruvalt 41 000-45 000 eurot ning

praegu keskmiselt 39 000-42 000 eurot.

2. Tartu Maakohtu 12. veebruari 2013. a määrusega otsustati võõrandada A. P. sõidukid Volkswagen

Passat Variant (registreerimisnumbriga XXX XXX, VIN kood XXXXXXXXXXXXXXXXX) ja

Škoda Octavia (YYY YYY, VIN kood YYYYYYYYYYYYYYYYY) ning S. S.-i sõidukid Toyota

Land Cruiser 150 (ZZZ ZZZ, VIN kood ZZZZZZZZZZZZZZZZ) ja Volkswagen Sharan (WWW

WWW, VIN kood WWWWWWWWWWWWWWWWW) ning arestida võõrandamisest saadud

raha.

Maakohus märkis, et A. P. ja S. S. keeldusid 27. märtsil 2012. a vara võõrandamiseks nõusolekut

andmast. Tartu Maakohtu 16. märtsi 2012. a määruses kajastatud vara võidakse kriminaalasja

lahendamisel konfiskeerida. Arvestades asjaolu, et sõidukite turuväärtus väheneb kiiresti ja et

sõidukite müük pärast nende võimalikku konfiskeerimist ei leia ilmselt aset lähiajal, on vara väärtuse

olulise vähenemise ärahoidmiseks põhjendatud lubada arestitud sõidukid võõrandada enne nende

konfiskeerimise otsustamist. Võõrandatud vara eest saadud raha arestitakse ning see asendab senist

arestimise objekti. Juhul kui menetlus peaks lõppema otsusega, mis ei kätke endas konfiskeerimist,

arestitud summa tagastatakse. Seega tagatakse vara konfiskeerimiseelse müügiga parimal võimalikul

viisil ka menetlusosaliste õigused.

3. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebused A. P. kaitsja ja S. S.-i esindaja

vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid. Määruskaebustes taotleti maakohtu määruse tühistamist

vastavalt A. P. ja S. S.-i sõidukite võõrandamist puudutavas osas.

Määruskaebustes märgiti muu hulgas, et A. P. ja S. S.-i jaoks on arusaamatu, miks maakohus, asudes

otsustama menetlusosaliste jaoks üliolulist menetlusõiguse riivet, ei pidanud vajalikuks neid eelnevalt

kohtusse kutsuda ja ära kuulata. Samuti on maakohtu määrus puudulikult põhistatud. Määruskaebuse

esitaja hinnangul arestitud sõidukite turuväärtus aja jooksul küll väheneb, ent mitte kiiresti. Nõustuda

ei saa kohtu seisukohaga, nagu tagataks vara müügiga parimal võimalikul viisil A. P. ja S. S.-i õiguste

kaitse. A. P. ja S. S. soovivad ise oma õiguste eest seista. Vara müügiga tekitatakse A. P.-le ja S. S.-ile

kahju.

4. Tartu Ringkonnakohtu 19. märtsi 2013. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Alusetu on määruskaebustes väljendatud seisukoht, nagu pidanuks maakohus, asudes otsustama

A. P. ja S. S.-i põhiõiguste riive üle, nad kohtusse kutsuma ja ära kuulama. KrMS § 126 lg 21 ei näe

ette prokuratuuri taotluse lahendamiseks kohtuistungi korraldamist ja poolte ärakuulamist.

Ringkonnakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et praegusel juhul realiseerub isikute ärakuulamis-

ja vastuväidete esitamise õigus kaebemenetluses.

4.2 Käesoleva menetluse esemeks ei ole küsimus põhjendatud kuriteokahtlusest ega vara arestimise

aluste olemasolust. Need küsimused on lahendatud Tartu Maakohtu 16. märtsi 2012. a jõustunud

määrusega. Arestitud vara võõrandamise taotlus ei saa käivitada uut kontrolli vara arestimise eelduste

üle.

4.3 KrMS § 126 lg 21 kohaselt võib konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara selle omaniku

nõusolekul ja prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse alusel võõrandada. Vara võib

võõrandada omaniku nõusolekuta, kui see on vajalik, et hoida ära vara väärtuse olulisel määral

vähenemine. Võõrandamisest saadud summa arestitakse. Kuna A. P. ja S. S. on keeldunud nõusoleku

andmisest konfiskeerimise ja selle asendamise tagamiseks arestitud sõidukite võõrandamiseks, on

neid sõidukeid võimalik võõrandada vaid juhul, kui vara väärtus võib kriminaalmenetluse jooksul

oluliselt väheneda. Prokuratuuri taotlus on veenev ja põhjendatud. Võttes arvesse, et kahtlustuse

kohaselt on kuriteo toimepanemise tulemusena saadud kuritegelikku tulu 154 765 eurot, arestitud

sõidukite turuväärtus on praegu aga 67 450 eurot ja väheneb aja jooksul veelgi, on põhjendatud

sõidukite võõrandamine, tagamaks kuritegeliku tulu konfiskeerimine ja selle asendamine võimalikult

suures ulatuses.

4.4 Asjakohatu on määruskaebustes esitatud seisukoht, mille kohaselt on maakohus, andes loa

arestitud sõidukite võõrandamiseks, asunud otsustama A. P. ja S. S.-i süüküsimust.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebused A. P. kaitsja ja S. S.-i esindaja

vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid. Määruskaebustes taotletakse nii ringkonnakohtu kui ka

maakohtu määruste tühistamist vastavalt A. P. ja S. S.-i arestitud sõidukite võõrandamist puudutavas

osas. Määruskaebuste esitaja põhilised seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1 Ringkonnakohus, vaadates määruskaebused läbi kirjalikus menetluses, rikkus A. P. ja S. S.-i

õigust kohtulikule ärakuulamisele.

5.2 Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus võib oma otsustuse võõrandamismenetluses

teha pelgalt prokuröri taotluse alusel. Selles menetluses tehtav otsustus riivab oluliselt puudutatud

isiku põhiõigusi, mistõttu tuleb talle tagada ärakuulamisõigus juba esimese astme kohtus. Puudutatud

isiku ärakuulamine võõrandamismenetluses ei muuda võimatuks ega raskenda vara võõrandamise

otsustamist.

5.3 Kui enne süüdimõistva kohtuotsuse tegemist kriminaalasjas alustatakse võõrandamismenetlust,

siis tuleks puudutatud isiku taotlusel üle kontrollida ka vara arestimise eelduste olemasolu.

5.4 Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta maakohtu määruses kajastatu suhtes, vaid hindas üksnes

prokuröri taotlust arestitud vara võõrandamise kohta.

6. Prokuratuuri vastuses leitakse, et ringkonnakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja selle

tühistamiseks alust ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Käesolevas kohtuasjas tõusetunud küsimuste lahendamiseks on esmalt oluline selgitada vara

arestimise ja arestitud vara võõrandamise erinevust.

7.1 Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 142 sätestatud vara arestimise näol on tegemist olulisel määral

omandipõhiõigust

riivava

kriminaalmenetluse

tagamisele

suunatud

menetlustoiminguga.

Menetlustoimingu olemusest tulenevalt on vara kahtlemata võimalik arestida ka selle omaniku

nõusolekuta. Kuid sellegipoolest saab vara arestimine olla käsitatav vaid ajutise meetmena. Vara

arestimine ei saa kuidagi tähendada selle vara edasise saatuse lõplikku otsustamist - isikult vara

äravõtmist ja tema omandiõiguse lõpetamist. Konfiskeerimise tagamiseks vara arestimise ajutise

loomuse tingib asjaolu, et tegelikult fikseeritakse alles kohtuasja sisulise lahendi jõustumisega, kas

kuritegu on toime pandud ja kas arestitud varal on selle kuriteoga konfiskeerimiseks nõutav seos või

kas selle vara arvel võidakse sisse nõuda konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) või laiendatud

konfiskeerimise (KarS § 832) nõue. Vara arestimise ajutine loomus omakorda eeldab selle

menetlustoimingu tegemisel terve rea seadusest (eeskätt KrMS §-st 142) ja Riigikohtu praktikast

tulenevate nõuete täitmist, mille eesmärk on arestitud vara omaniku huvide võimalikult maksimaalne

kaitse. Vara arestimise määruse põhistustest peab alati üheselt ja selgelt nähtuma põhjendatud

kuriteokahtluse ja vara arestimise aluse olemasolu. Kohtupraktikast tulenevalt peab menetleja nii vara

arestimise hetkel kui ka pärast seda lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest ja järgima, et arestitud

vara väärtus ei rikuks n-ö ületagamise keeldu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari

2012. a määrus asjas nr 3-1-1-1-12). Viimatiöeldu loogilise jätkuna on KrMS § 142 lg-s 11 sätestatud,

et kui vara arestimise alus langeb ära enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist, tuleb vara koheselt

aresti alt vabastada.

7.2 Kriminaalmenetluse seadustiku § 126 lg-s 21 sätestatut - seega siis konfiskeerimise tagamiseks

arestitud vara võõrandamist - ei ole mingil juhul õige käsitada iseseisva kriminaalmenetluse tagamise

meetmena. Selle meetme puhul saab tegemist olla vaid sellise sammuga, mida võidakse erandjuhul

kasutada arestitud vara suhtes, ilma et seejuures moonutataks vara arestimise olemust - selle ajutisust.

Aktsepteerida ei saa mõttekäiku, nagu muutuks kord juba arestitud vara puhul mingil hetkel

ebaoluliseks vara arestimise ajutine iseloom ja edasiselt oleks ainumäärav vaid menetleja huvi

säilitada iga hinna eest arestitud vara olemasolev väärtus. Vara arestimise olemuse moonutamise oht

vara võõrandamisel on mõistetavalt eriti suur siis, kui vara võõrandatakse ilma selle omaniku

nõusolekuta, seega nii, nagu seda põhimõtteliselt võimaldaks KrMS § 126 lg 21 teise lause tekst.

Arestitud vara ilma selle omaniku nõusolekuta võõrandamine on käsitatav ka süütuse presumptsiooni

olulise riivena, sest selliselt toimides välistatakse võimalus, et kriminaalmenetluse tulemiks võib olla

ka näiteks süüdistatava õigeksmõistmine või muul põhjusel arestitud vara konfiskeerimise välistatus.

8. PS § 32 lg 1 sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku

nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja

kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda

kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Omandiõiguse riive

intensiivsus ühelt poolt vara arestimisel ja teiselt poolt arestitud vara omaniku nõusolekuta

võõrandamisel KrMS § 126 lg 21 teise lause alusel ei ole võrreldavad: arestitud vara võõrandamisel

selle vara endise omaniku omandiõigus lakkab olemast. Tõsi, vastavalt Vabariigi Valitsuse 30. juuli

2004. a määruse nr 263 § 113 lg-le 2 võib võõrandatud vara endine omanik hiljem omandada vara

võõrandamisest saadud raha koos intressidega. See ei tähenda aga, et isik, kelle arestitud vara ilma

tema nõusolekuta võõrandati, ei oleks omandist PS § 32 lg 1 mõttes ilma jäänud (vt ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 9. veebruari 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-168-05, p 9). Lisaks ei pruugi

müügisumma alati olla isiku jaoks kaotatud esemega samaväärne. Näiteks võib omanikul olla asja

vastu eriline huvi isiklike põhjuste tõttu (VÕS § 134 lg 4). Ka kasutuses olev tarbeese (nt sõiduauto)

võib isikule olla väärtuslikum kui sama vanuse ja kulumisastmega pruugitud ese, mille isik saaks

endale müügisumma eest soetada. Lisaks on oht, et riigi läbiviidaval vara müügil (enampakkumisel)

saadav hind osutub väiksemaks kui hind, mis isikul õnnestuks saada vara ise müües. Lõpuks ei ole

välistatud seegi, et ajaks, mil arestitud vara müügist laekunud summa Vabariigi Valitsuse 30. juuli

2004. a määruse nr 263 § 113 lg 2 alusel omanikule tagastatakse, on võõrandatud vara turuhind

tõusnud ja isikul ei ole saadud summa eest võimalik võõrandatud esemega samaväärset eset soetada.

9. Juba KrMS § 126 lg 21 esimese ja teise lause võrdlusest nähtub, et üldjuhul saab arestitud vara

võõrandada üksnes vara omaniku nõusolekul ja vara võõrandamine omaniku nõusolekuta on erand.

See erand on kohaldatav juhul, kui võõrandamine on vajalik, et hoida ära vara väärtuse vähenemine

"olulisel määral". Pidades silmas PS § 32 lg-s 1 sätestatut, tuleb asuda seisukohale, et arestitud vara

sundkorras võõrandamise lubatavus ei sõltu siiski mitte üksnes sellest, mil määral vara väärtus võib

selle võõrandamata jätmisel väheneda, vaid ka sellest, kuivõrd põhjendatud ja kaalukas on omaniku

huvi arestitud vara võõrandamist vältida.

10. Vara võõrandamine KrMS § 126 lg 21 teise lause alusel toimub olukorras, kus varalist kohustust

(riigi konfiskeerimisnõuet), mille tagamiseks vara arestiti, pole veel kohtuotsusega kindlaks määratud

ja seega pole ka teada, kas selline kohustus üldse tekib. On olemas üksnes põhjendatud kahtlus, et

tulevikus võidakse kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist. Sellises olukorras peavad

arestitud vara sundkorras võõrandamist õigustama ülekaalukad põhjused.

11. Arvestades seda, kuivõrd intensiivselt riivab arestitud vara omaniku nõusolekuta võõrandamine

PS §-st 32 tulenevat põhiõigust, peab KrMS § 126 lg 21 teist lauset tõlgendama nii, et oleks tagatud

kõnealuse sätte kooskõla põhiseadusega. KrMS § 126 lg 21 teise lause põhiseaduskonformne

tõlgendus tähendab eeskätt, et arestitud vara võõrandamise eeldusi tuleb käsitada kitsendavalt,

võõrandamise otsustamise korda aga isiku menetluslikke õigusi laiendavalt.

12. Arestitud eseme sundkorras võõrandamise lubatavus tuleb välja selgitada vastandlike huvide

kaalumise teel, kusjuures võõrandamist saab pidada lubatavaks vaid juhul, kui vara väärtuse eeldatav

vähenemine kaalub selgelt üles omaniku huvi mitte vahetada konkreetse eseme omandit selle

müügisumma vastu.

13. Hindamaks, millises ulatuses võib vara väärtus eseme võõrandamata jätmisel väheneda, on muu

hulgas vaja prognoosida ka kriminaalmenetluse kestust, s.o määratleda eeldatav aeg, mis võib kuluda

arestitud vara saatuse otsustamiseni. Vara sundmüüki taotlev prokuratuur peab esitama kohtule

omapoolse põhistatud hinnangu. Tähtsusetu pole seegi, kas kohtueelne menetleja on pärast vara

arestimist toimetanud kriminaalmenetlust vähemalt mõistliku tempoga.

14. Vastus küsimusele, kuivõrd kaalukaks saab pidada omaniku huvi arestitud eseme omandi

säilitamise vastu, sõltub erinevatest teguritest. Nii nagu ka eelnevalt punktis 8 märgitud, tuleb

arvestada, kas omanikul on konkreetse eseme suhtes isiklikel põhjustel eriline huvi (VÕS § 134 lg 4);

kuivõrd keerukas on uue samaväärse asja hankimine; kas arestitud asi on asendatav või asendamatu

(TsÜS § 51), äratarvitatav või äratarvitamatu (TsÜS § 52); kas isik omandas eseme kasutamiseks või

edasivõõrandamiseks; kas eset kasutati isiklikus tarbimises või majandus- ja kutsetegevuses. Oluline

on silmas pidada ka eseme käibevõimelisust ja asjaolu, kas eseme võõrandamisel riigi korraldatava

enampakkumise teel on tõenäoline saada eseme eest õiglane turuhind.

15. Arestitud vara väärtuse olulise vähenemise vältimiseks on selle omaniku nõusolekuta

võõrandamine üldjuhul alati põhjendatud näiteks siis, kui tegemist on kiiresti rikneva kaubaga (nt

teatud toiduained) või suure käibevõimelisusega asendatavate esemetega, eriti, kui need on

omandatud majandus- ja kutsetegevuse raames edasivõõrandamise eesmärgil (nt mingi kaubapartii).

Isiklikus tarbimises olevate esemete, eriti individuaaltunnustega asjade sundkorras võõrandamise

otsustamiseks tuleb aga põhjalikult kaaluda iga üksikjuhtumi asjaolusid, sh hinnata neid põhjusi,

miks arestitud vara omanik vara võõrandamisele vastu vaidleb.

16. Üldjuhul ei pea kohus arestitud vara võõrandamise otsustamisel uuesti kontrollima jõustunud

arestimismäärusega tuvastatud põhjendatud kuriteokahtluse ja vara arestimise aluste olemasolu.

Erandiks on siiski juhtumid, kus vara omanik esitab kohtule andmed, mis ilmselgelt viitavad

kuriteokahtluse või vara arestimise aluste äralangemisele.

17. Arestitud vara omaniku nõusolekuta võõrandamisega kaasneva omandipõhiõiguse riive

intensiivsus, samuti sellise otsustuse tegemiseks selgitamist vajavate küsimuste ring seavad kindlad

nõuded ka menetlusele, milles vara võõrandamine otsustatakse. Arestitud vara omanik peab saama

esitada vara võõrandamise küsimuses oma vastuväited ja vajadusel ka neid väiteid kinnitavad

tõendid. Selline võimalus peab isikul olema juba prokuratuuri taotluse läbivaatamisel esimese astme

kohtus. Kolleegium ei nõustu prokuratuuri ja kohtute seisukohaga, nagu piirduks KrMS § 126 lg 21

teises lauses nimetatud otsuse tegemisel arestitud vara omaniku õigus olla ära kuulatud ja esitada

vastuväiteid, üksnes võimalusega esitada maakohtu võõrandamismääruse peale määruskaebus.

Selliseks isiku õigusi kitsendavaks tõlgenduseks puudub alus. Analoogia arestimismäärusega, mis

KrMS § 142 lg-st 5 nähtuvalt tehakse vara omaniku osavõtuta, pole asjakohane. Erinevalt KrMS

§ 142 lg-st 5 ei näe KrMS § 126 ega ükski teine säte ette, et KrMS § 126 lg 21 teises lauses nimetatud

otsustus tuleks teha vara omaniku seisukohti eelnevalt ära kuulamata. Vara arestimise otsustab

maakohus omaniku osavõtuta seetõttu, et isiku eelnev teavitamine arestimisküsimuse lahendamisest

võib arestimismääruse täitmise võimatuks muuta või seda oluliselt raskendada. KrMS § 126 lg 21

teises lauses nimetatud otsustuse puhul aga vara omaniku menetluslike õiguste selliseks piiramiseks

põhjust ei ole. Kuna vara on juba arestitud, ei saa isik isegi juhul, kui ta teab prokuratuuri

võõrandamistaotlusest, võimaliku tulevase võõrandamismääruse täitmist takistada. Samas on

arestitud vara omaniku õigused tunduvalt tõhusamalt kaitstud siis, kui ta saab oma vastuargumendid

arestitud vara võõrandamisele esitada juba esimese astme kohtule, mitte alles - ja üksnes -

määruskaebemenetluses. Siinkohal tuleb muu hulgas arvestada ka määruskaebuse esitamise tähtaja

suhtelist lühidust (KrMS § 387 lg 1), mille mõju avaldub eriti olukorras, kus isik saab õigusvaidlusest

esmakordselt teada alles maakohtu määrusest.

18. Kriminaalmenetluse seadustik ei täpsusta, millises korras eeluurimiskohtunik KrMS § 126 lg 21

teises lauses nimetatud prokuratuuri taotluse läbi vaatab. Tuginedes KrMS § 2 p-le 4, leiab

kolleegium järgmist. Üldjuhul võib kohus prokuratuuri võõrandamistaotluse lahendada kirjalikus

menetluses, andes arestitud vara omanikule mõistliku tähtaja prokuratuuri taotlusele vastuse

esitamiseks. Peaks aga vara omanik taotlema võõrandamisküsimuse suulist arutamist, tuleb

maakohtul kaalulolevaid põhiõigusi arvestades korraldada prokuratuuri taotluse lahendamiseks

kohtuistung. Olukord, kus isik ei saaks üheski kohtuastmes kaitsta enda omandit võõrandamise eest

suulises menetluses, oleks küsitavas kooskõlas PS § 32 lg 1 kolmanda lausega koosmõjus PS § 24 lg-

ga 2. Siinkohal tuleb silmas pidada, et määruskaebus maakohtu võõrandamismääruse peale

vaadatakse KrMS § 390 lg 3 kohaselt läbi kirjalikus menetluses.

19. Praeguses asjas ei taganud maakohus arestitud vara omanikele ärakuulamisõigust, ei selgitanud

välja, miks nad on sõidukite võõrandamise vastu ega hinnanud nende vastuväidete kaalukust.

Kolleegium käsitab seda minetust kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2

tähenduses. Lisaks sellele on nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruste põhistused sõidukite

võõrandamise põhjendatuse küsimuses napid, arvestades eriti seda, et käesoleval juhul otsustati

võõrandada isiklikus kasutuses olnud asjad. Seega on kohtud rikkunud ka kohtulahendi

põhistamiskohustust (KrMS § 3051 lg 1, § 339 lg 1 p 7). Neil põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-

st 1, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2, § 339 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2 ning § 341 lg-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium nii Tartu Ringkonnakohtu 19. märtsi 2013. a kui ka Tartu Maakohtu

12. veebruari 2013. a määruse A. P. ja S. S.-i vara võõrandamise osas ning saadab prokuratuuri

taotluse uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebused tuleb

rahuldada osaliselt.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi