3-2-1-94-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-94-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. oktoober 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

OÜ Top 3 hagi Mainor Ülemiste AS-i ja Foodmaier OÜ

vastu vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-09-67268

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Top 3 kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

38 346 eurot 99 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Top 3 (registrikood 11608348), esindaja

vandeadvokaat Jüri Leppik

Kostja Mainor Ülemiste AS (registrikood 10348595), esindaja

vandeadvokaat Margus Lentsius

Kostja Foodmaier OÜ (registrikood 11681339), esindaja

vandeadvokaat Tarvo Lindma

Asja läbivaatamise kuupäev

9. september 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-67268 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid Osaühingule 1. aprillil 2013 OÜ Top 3

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 383 (kolmsada kaheksakümmend kolm) eurot 47 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Top 3 (hageja) esitas 11. detsembril 2009 Harju Maakohtule hagi AS Ülemiste City (praeguse

ärinimega Mainor Ülemiste AS) (kostja I) ja Foodmaier OÜ (kostja II) vastu vara ebaseaduslikust

valdusest väljanõudmiseks.

Hagiavalduse kohaselt ostis OÜ Smart Ventures (edaspidi Smart) 3. veebruaril 2009 OÜ-lt Bellavista

Grupp (edaspidi Bellavista) pagaritööstuse seadmed (kaks küpsetusahju, kaks kergituskappi,

taignarullimismasin, spiraalsegaja ja kuklipress) (edaspidi seadmed), mis asusid restorani Mercado

ruumides aadressil Lõõtsa 6 Tallinnas (edaspidi äriruumid). Äriruumid kuuluvad

kostjale I. Müügilepingu järgi võis Bellavista seadmeid 6 kuud kasutada ning seetõttu jäid seadmed

äriruumidesse. Kostja I ja Bellavista sõlmitud üürileping on lõppenud ning seadmed ei ole enam

Bellavista valduses. Äriruumide valdjaks on kostja II. 4. augustil 2009 müüs Smart seadmed hagejale.

Hageja ei ole saanud seadmeid enda valdusesse, sest kostjad keelduvad nende üleandmisest. Smart

kinnitas, et tema ega Bellavista ei ole seadmeid kellelegi üle andnud. Hagejale teadaolevalt omandas

kostja I Bellavistalt 26. augustil 2009 sõlmitud vallasasjade müügilepingu ja tasaarvestuskokkuleppe

(edaspidi tasaarvestusleping) kohaselt osa Bellavistale kuulunud vallasvarast. Lepingule lisatud

vallasasjade üleandmise-vastuvõtmise aktis ei ole hagi esemeks olevaid seadmeid loetletud. Seega

teadis kostja I, et äriruumides asuvad seadmed ei kuulu Bellavistale. Kostjal I ei olnud õigust teostada

seadmete suhtes pandiõigust. Hageja palub kohustada kostjaid andma talle seadmed üle.

Hilisemas menetluses märkis hageja, et seadmete omandiõigus läks Smartilt talle üle 25. augustil

2009. Hageja esitas selle asjaolu tõendamiseks Smarti 22. juuli 2011. a kinnituse (edaspidi Smarti

kinnitus). Selles dokumendis kinnitab Smarti juhatuse liige, et 4. augusti 2009. a müügilepingu

kohaselt läks omandiõigus ja võõrandatud asjade kaudne valdus koos asja väljanõudeõiguse

loovutamisega 25. augustil 2009 üle hagejale.

2. Kostja I ei tunnistanud hagi, leides, et ta on seadmete omanikuks, mistõttu ei ole hagejal õigust

neid välja nõuda. Nimelt omandas kostja I seadmed tasaarvestuslepingu alusel kehtiva pandiõiguse

teostamise tulemusel.

Smart ei saanud 3. veebruari 2009. a müügilepingu (edaspidi esimene müügileping) alusel seadmete

omanikuks, sest lepingus ei ole asjaõiguslikku kokkulepet seadmete omandi üleandmiseks ning

omandi üleminek on tõendamata. Isegi juhul, kui Smart sai esimese müügilepingu järgi seadmete

omanikuks, ei ole hageja saanud seadmete omanikuks 4. augusti 2009. a müügilepingu (edaspidi

teine müügileping) alusel. Hageja ei ole ostuhinna tasumist ega seadmete omandi saamist tõendanud.

Samuti ei ole hageja saanud seadmete valdust, mis on vallasomandi tekke eelduseks. Ka juhul, kui

asuda seisukohale, et hageja sai teise müügilepingu alusel seadmete omanikuks, tuleb arvestada

tasaarvestuslepinguga, mille alusel on kostja I saanud seadmete omanikuks. Hageja esitatud Smarti

kinnituse kohta märkis kostja I, et see pole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) kohaselt

tõendiks.

Kostja II ei tunnistanud hagi ja ühines kostja I vastuväidete ja tõenditega.

3. Harju Maakohus rahuldas 14. detsembri 2009. a määrusega hageja taotluse hagi tagamiseks ja

arestis kostjate valduses olevad seadmed. Harju Maakohus rahuldas 23. aprilli 2010. a määrusega

kostja II taotluse hagi tagamise abinõu asendamiseks ja arestis kostjate valduses olevad seadmed ning

lubas kostjal II neid asju vallata ja sihtotstarbeliselt kasutada.

4. Harju Maakohus jättis 2. detsembri 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja tühistas hagi tagamise.

Maakohus leidis, et hageja nõude esemeks olevad seadmed on hõlmatud kostja I kui üürileandja

pandiõigusega.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. aprilli 2011. a otsusega maakohtu otsuse puuduliku

eelmenetluse korraldamise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb asjas tuvastada, kas hageja on saanud seadmete

omanikuks.

6. Harju Maakohus jättis 10. septembri 2012. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 järgi omanikul

nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 92 lg 1 järgi tekib

vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on

kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 94 kohaselt, kui asja omanik on asja otseseks

valdajaks, võib omandi üleandmisel asja valduse üleandmise asendada võõrandaja ja omandaja vahel

sõlmitava lepinguga, mille alusel omandaja saab asjale kaudse valduse.

Smarti ja Bellavista sõlmitud esimeses müügilepingus ei ole asjaõiguslikku kokkulepet

müügiobjektiks olnud seadmete omandi üleandmise kohta. Lepingu sõnastusest nähtuvalt on tegemist

võlaõigusliku müügilepinguga. Üleandmiseks eeldatakse nii asjaõigusliku kui ka võlaõigusliku

lepingu olemasolu. Müügilepingu p-st 6.1 saab järeldada, et asjaõiguslik kokkulepe omandi

üleandmise kohta tuli sõlmida kirjalikus vormis, müügilepingus aga sätteid asjaõiguslepingu kohta ei

ole. Kuna AÕS § 92 lg 1 eeldused ei ole täidetud, ei ole Smart seadmete omanikuks saanud. Seetõttu

ei olnud Smartil teist müügilepingut sõlmides seadmete käsutusõigust. Kuivõrd Smartil ei olnud

seadmete käsutusõigust, ei saanud seadmeid heauskselt omandada ka hageja. Seega ei ole AÕS § 80

lg-s 1 sätestatud tingimused täidetud ja hageja nõue tuleb jätta rahuldamata.

7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. veebruari 2013. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus valesti materiaalõiguse norme, kui

leidis, et Smartil ei tekkinud esimese müügilepingu alusel seadmete käsutusõigust. Seda lepingut

tõlgendades saab asuda seisukohale, et pooled pidid olema kokku leppinud ka omandi üleminekus.

Vastasel juhul kaotaksid mõtte teises müügilepingus sisalduvad kokkulepped seadmete tasuta

kasutusse andmise kohta ostja poolt müüjale (p 4.1) ja müüja tagasiostuõiguse kohta (p 5.1). Kui ka

nõustuda maakohtuga, et esimeses müügilepingus ei olnud asjaõiguskokkulepet, oleks Smartil õigus

käsutada seadmeid tulenevalt teise müügilepingu p-st 5.3, mille kohaselt leppisid pooled kokku, et

pärast tagasiostu tähtaega oli ostjal õigus varad võõrandada.

Maakohus ei uurinud sisuliselt teist müügilepingut ja seetõttu tuleb maakohtu otsuse põhjendusi

täiendada. Hageja omandiõiguse tekkimine ei ole selle lepingu alusel tõendatud. Lepingust nähtub, et

pooled sõlmisid tingimusliku asjaõigusliku kokkuleppe (lepingu p 6 järgi läheb omandiõigus ostjale

üle pärast ostuhinna tasumist). Lepingus kokkulepitud arve tasumine on tõendamata. Kreeditarvega

on seevastu tõendatud, et müüja tühistas ostjale esitatud arve. Seega teise müügilepingu kohaselt ei

läinud seadmete omandiõigus hagejale üle.

Smarti kinnitus on dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 lg 1 mõttes, kuid kogumis muude

tõenditega ei ole sellel tõenduslikku jõudu, millele tuginedes tekiks kohtul veendumus, et pooled on

teist müügilepingut muutnud suuliselt päev enne tasaarvestuslepingu sõlmimist. Kohtu

siseveendumus kujunes järgmiste asjaolude alusel. Teise müügilepingu p-s 10 on pooled sõnaselgelt

kokku leppinud lepingusse muudatuste tegemise kirjalikus vormis võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lg 2

mõttes. Sellist kirjalikus vormis muudatusdokumenti kohtule esitatud ei ole. Tõenditest ei nähtu, et

pooled oleksid enne 25. augusti 2009. a menetlusdokumenti teinud kolmandatele isikutele teatavaks

väidetavad asjaõiguslikud muudatused. Smarti kinnitusest ei selgu, mis 25. augustil 2009 tegelikult

toimus (kes, milles ja millistel asjaoludel kokku leppis). 8. septembri 2009. a e-kirjast nähtub, et

endise üürniku (Bellavista) juhatuse liige oli 2009. a augusti lõpus andnud kostjale I seadmete

hagejale kuulumise tõendamiseks müügilepingu koopia. Seega teadis kostja I tingimuslikku

asjaõiguslikku kokkulepet sisaldavast tehingust, kuid ei saanud teada muudatusest, sest nimetatud

koopia sellist muudatust ei sisalda. Väidetavast muudatusest ei teavitatud kostjat I ka siis, kui tema

esindaja teatas vajadusest tõendada omandiõigust.

Eeltoodust tuleneb, et peaaegu kaks aastat pärast tehingu sõlmimist esitatud Smarti kinnitus

omandiõiguse ülemineku kohta 25. augustil 2009 ei ole veenvaks tõendiks, et lugeda tuvastatuks teise

müügilepingu tingimuste muutmine enne 26. augustit 2009. Kuivõrd ei ole tõendatud, et hageja on

seadmete omanik, ei ole tõendatud ka tema õigus esitada AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi. Seega

tuleb jätta hageja nõue rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja kohustada kostjaid andma

seadmed üle hagejale.

Ringkonnakohus tõlgendas valesti teist müügilepingut ja sellega seotud poolte avaldusi ja käitumist.

Hageja tugines enda ja Smarti ühisele tahteavaldusele, et seadmete omandiõigus kuulub alates

25. augustist 2009 hagejale. Teises müügilepingus lepiti kokku omandireservatsiooni tingimuses,

kuid kuna Smart ei saanud seadmete valdust hagejale kostjatest tulenevate asjaolude tõttu üle anda,

siis lepiti müügilepingu eesmärgi saavutamiseks kokku, et omandireservatsiooni tingimust

muudetakse. Smart ja hageja on ka oma käitumises lähtunud sellest, et seadmete väljanõudeõigus on

hagejal. Ringkonnakohus eeltooduga ei arvestanud. Samuti ei selgu ringkonnakohtu otsuse

põhjendustest, miks Smarti kinnitus ei tõenda, et pooled on teises müügilepingus kokkulepitud

omandireservatsioonist loobunud.

10. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidleb kostja I sellele vastu. Kostja II nõustus vastuses

hageja kassatsioonkaebusele kostja I esitatud seisukohtade ja põhjendustega ning palus jätta

kassatsioonkaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi

tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Hagiavalduse kohaselt tugineb hageja oma nõudes AÕS §-le 80, mille esimese lõike kohaselt on

omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama paragrahvi teise

lõike järgi on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele

ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on saanud seadmete

omanikuks. Hageja on esitanud oma nõude nii kostja I kui ka kostja II vastu. Pooled ei vaidle selle

üle, et seadmed asuvad kostja II kasutuses olevates ruumides. Sellest järeldub, et kostja II on

seadmete otsene valdaja (vt AÕS § 33 lg-d 1 ja 2) ja kostja I on seadmete kaudne valdaja

(vt AÕS § 33 lg 2).

13. Kolleegium märgib esmalt, et AÕS § 80 alusel ei ole võimalik rahuldada hagi asjade kaudse

valdaja vastu. Hagi rahuldamine otsese valdaja vastu sõltub sellest, kas asja kaudse valdaja valdus on

seaduslik. Seega sõltub hagi rahuldamine kostja II vastu sellest, kas kostja I on saanud seadmete

omanikuks. Kostja II saab ennast AÕS § 80 alusel esitatud hagi vastu kaitsta ka väitega, et ta ei ole

seadmete otsene valdaja. Kostja II ei saa tugineda heausksusele AÕS § 95 lg 1 järgi, sest selle

vastuväitega saab ennast kaitsta ainult asja omandanud isik.

14. Hageja avaldatu asjaoludest tulenevalt ei ole praegusel juhul võimalik hagi AÕS § 80 alusel

rahuldada kostja I vastu, sest hageja ei väida, et kostja I oleks seadmete otsene valdaja. Seadmete

otseseks valdajaks on hagiavaldusest nähtuvalt kostja II ning hageja on selle juurde jäänud ka

edaspidi.

Kolleegium selgitab, et juhul, kui hageja nõuab AÕS § 80 alusel asja välja otseselt valdajalt ning

kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja omanikuks on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab

ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik esitada tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) omandiõiguse

kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu. Kohus võib sellisel juhul TsMS § 374 järgi liita need

hagid ühte menetlusse.

Asja omandiõiguse kuuluvuse üle peetavas tuvastushagi kohtuvaidluses võib ennast asja omanikuks

pidav pool taotleda TsMS § 216 lg 1 järgi asja otsese valdaja menetlusse kaasamist iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna. Juhul kui asja otsese valdaja vastu esitatakse hagi AÕS § 80 alusel, on ennast asja

omanikuks pidaval muul isikul õigus astuda TsMS § 213 lg 1 esimese lause järgi menetlusse iseseisva

nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel.

Kohtutoimikust nähtuvalt on hageja esindaja ringkonnakohtu 12. aprilli 2011. a istungil märkinud, et

hageja nõuab, et mõlemad kostjad tunnustaksid tema omandiõigust, seadmete valdusest

väljanõudmise hagi on ta esitanud aga ühe kostja vastu (II kd, tl 50). Ringkonnakohus jättis hageja

esindaja väited põhjendamatult tähelepanuta. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel

selgitama, kas hageja soovib jätkuvalt hageda kostjat I ning mis liiki hagi ta silmas peab.

Selgituskohustuse järgimiseks võib ringkonnakohus anda hagejale hagi täpsustamiseks tähtaja

TsMS § 3401 lg 1 järgi. Juhul kui hageja kohtu määratud tähtaja jooksul ei täpsusta hagi, peab

ringkonnakohus jätma hagi selles osas TsMS § 3401 lg 1 järgi läbi vaatamata.

15. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt läks esimese müügilepingu alusel seadmete

käsutusõigus üle Smartile. Selle asjaolu üle enam ei vaielda. Kassatsioonkaebusest nähtuvalt

vaieldakse kassatsioonimenetluses selle üle, kas ringkonnakohus lahendas hageja omandiõiguse

küsimuse õigesti, arvestades, et kohtule oli esitatud Smarti kinnitus, mille kohaselt Smarti ja hageja

ühise tahteavalduse järgi kuulub seadmete omandiõigus alates 25. augustist 2009 hagejale.

Ringkonnakohus tuvastas, et teises müügilepingus leppisid Smart ja hageja kokku, et seadmete

omandiõigus läheb hagejale üle pärast ostuhinna tasumist, ning kuivõrd hageja ostuhinna tasumise

kohustust ei täitnud, ei ole seadmete omandiõigus teise müügilepingu alusel hagejale üle läinud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa Smarti kinnitusest tulenevalt lugeda teises müügilepingus

kokkulepitut muudetuks enne 26. augustit 2009, mil Bellavista võõrandas seadmed

tasaarvestuslepinguga kostjale I.

Kostja I esitas hagile vastuväite, et Smarti kinnitus ei ole TsMS § 229 mõttes tõendiks

(vt kohtutoimiku II kd, tl 106), kuid ta ei ole TsMS § 333 lg-tes 1–3 ettenähtud tingimustel

vaidlustanud maakohtu sellekohast tegevust (Smarti kinnituse kohtuasja juurde võtmist).

Ringkonnakohtus leidis, et Smarti kinnitus on dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 lg 1 mõttes.

Kolleegiumi nõustub ringkonnakohtuga, kuid ei ole nõus sellega, et ringkonnakohus hindas seda

kinnitust kui dokumentaalset tõendit üksnes sellest aspektist, kas see tõendab teise müügilepingu

muutmist enne 26. augustit 2009.

Ringkonnakohus on tuginenud valesti teise müügilepingu p-le 10. Asja lahendamisel ei ole tähtsust

asjaolul, kas ja millal teist müügilepingut muudeti, sest omandiõiguse loovutamise kui käsutustehingu

kehtivus ei sõltu tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 4 järgi sellest, kas oli olemas käsutuse

tegemiseks kohustav tehing (kohustustehing). AÕS § 93 kohaselt, kui asi on kolmanda isiku

valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada

väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale. Seega võis Smart seadmete omandiõiguse kehtivalt

hagejale üle anda vaatamata sellele, et hageja ei saanud nende asjade otsest valdust. Vallasasjade

käsutamiseks ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku tehinguvormi. Lepingu muutmise vormis

VÕS § 13 lg 2 järgi kokku leppimine ei välista käsutuse tegemist muus vormis. Seega võis Smart

eeldatavasti loovutada seadmete omandiõiguse hagejale ka suulises vormis sõlmitud

käsutustehinguga. Asja lahendamise jaoks ei ole lõpptulemusena tähtsust ka sellel, et Smart loovutas

hagejale seadmete omandiõiguse pärast seda, kui hageja oli kostjate vastu esitanud hagi. Samuti ei

ole asjakohane ringkonnakohtu põhjendus, et hageja ei teavitanud kolmandaid isikuid väidetavatest

asjaõiguslikest muudatustest. Kolleegium selgitab, et hageja omandiõiguse tekkimine ei sõltu

seadusest ega tehingust tulenevalt sellest, kas ta kostjaid jt isikuid omandiõiguse saamisest teavitas

või mitte. Käesoleva asja lahendamine ei sõltu ka sellest, mis ajast sai hageja seadmete omanikuks.

16. Ringkonnakohus tuvastas, et esimese müügilepingu alusel läks seadmete käsutusõigus üle

Smartile. Järelikult pidas ringkonnakohus Smarti seadmete omanikuks. Seega on Bellavista juhul, kui

tasaarvestuslepingu esemeks olid ka seadmed, käsutanud asju, mis talle ei kuulunud.

AÕS § 95 lg 1 kohaselt on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja

oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Järelikult

on võõra asja omandamiseks selle sätte järgi oluline asja otsesesse valdusse saamise hetkel teadmine

sellest, kas asja käsutanud isikul oli asja käsutamise õigus. Eeltoodust tulenevalt võis kostja I saada

seadmete omanikuks vaid siis, kui ta oli seadmete otsese valduse saamisel heauskne

(vt Riigikohtu 23. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-05, p-d 14–16).

Kostja I heausksuse hindamisel AÕS § 95 lg 1 järgi ei ole tähtsust, kas ta teadis või pidi teadma

hageja väidetava omandiõiguse rikkumisest. Sellest tulenevalt ei ole praeguses asjas oluline ka see,

kas kostjat I, kes kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt teadis tingimuslikku asjaõiguslikku

kokkulepet sisaldavast tehingust hageja ja Smarti vahel, teavitati Smarti (hilisemast) kinnitusest või

mitte. Tähtsust ei ole ka ringkonnakohtu tuvastatud asjaolul, et väidetavast omandiõiguse

muudatusest ei teavitatud kostjat I ka mitte siis, kui tema esindaja teatas vajadusest tõendada

omandiõigust. Kostja I sai AÕS § 95 lg 1 järgi seadmete omanikuks vaid juhul, kui ta ei teadnud ega

pidanudki teadma, et Bellavistal ei olnud enam seadmete omandiõigust ja seega ka nende

käsutusõigust.

17. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kõigepealt selgitada, millise hagi on hageja

kostja I vastu esitanud (vt otsuse p 14). Samuti tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas Smarti

kinnitus on käsitatav asjade käsutamisena AÕS § 93 mõttes (vt otsuse p 15). Kui Smarti kinnitus on

käsitatav asjade käsutamisena AÕS § 93 mõttes, tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas

Bellavista võõrandas kostjale I võõraid asju (seadmeid) ja kas kostja I sai seadmete otsese valduse

ning oli seadmete omandamisel heauskne AÕS § 95 lg 1 järgi (vt otsuse p 16).

18. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja

lahendamise tulemusest.

19. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebuse osalise

rahuldamise tõttu tagastada. Hageja on soovinud, et kautsjon tagastatakse Advokaadibüroo Leppik ja

Partnerid Osaühingule.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu