3-1-1-73-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-73-13

Otsuse kuupäev

3. oktoober 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi

Svetlana

Piekkala

süüditunnistamises

KarS § 257 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2013. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-12-8298

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Svetlana Piekkala kaitsja vandeadvokaat Viktor Särgava,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia

Miilvee

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

4. september 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2013. a kohtuotsus osas, millega tühistati

Harju Maakohtu 28. novembri 2012. a kohtuotsus Svetlana Piekkala süüditunnistamises

KarS § 121 järgi ja tunnistati Svetlana Piekkala süüdi KarS § 257 järgi.

2. Jõustada Harju Maakohtu 28. novembri 2012. a kohtuotsus Svetlana Piekkala KarS § 121

järgi süüditunnistamise ja karistamise osas.

3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2013. a kohtuotsus muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Svetlana Piekkalale esitati KarS § 257 järgi süüdistus selles, et ta nõudis OÜ A osaniku ja juhatuse

liikmena 23. detsembril 2011 kella 11.00 paiku Tallinnas aadressil Xxxxxx XX asuvas OÜ A

kontoriruumis, ajendatuna osanike ja juhatuse liikmete vahelisest õiguslikust vaidlusest, teiselt OÜ A

juhatuse liikmelt E. M.-ilt juhatusest tagasiastumise avalduse esitamist. Samuti nõudis süüdistatav, et

E. M. teostaks OÜ A pangakontolt makseid süüdistatava ja tema poja A. M.-i pangakontodele. Kui

E. M. nõuete täitmisest keeldus, haaras süüdistatav käega kannatanu kaelast, surus ta laua kohale ja

tiris teda juustest. Oma tegevusega tekitas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ja hirmu. Samuti

lukustas süüdistatav kannatanu lahkumise või kõrvaliste isikute sekkumise takistamiseks

kontoriruumi ukse. Vägivalla mõjul allus kannatanu süüdistatava nõudmistele ja teostas

internetipanga vahendusel neli makset − kaks komandeeringutasu makset kogusummas 196,80 eurot

ja ühe N saldo selgitusega makse summas 822,60 eurot süüdistatava arveldusarvele ning ühe

komandeeringutasu makse summas 64 eurot A. M.-i arveldusarvele. Süüdistatav nõudis veel ka

dividendidena 20 000 euro kandmist oma arveldusarvele, kuid seda makset kannatanu ei teostanud.

2. Harju Maakohtu 28. novembri 2012. a otsusega tunnistati S. Piekkala süüdi KarS § 121 järgi ja

teda karistati rahalise karistusega 260 päevamäära, s.o 832 eurot. Maakohtu hinnangul ei selgunud

süüdistusest, millist tõelist või oletatavat õigust süüdistatav 23. detsembril 2011 vägivallaga teostas.

Seetõttu polnud kohtul võimalik analüüsida tema tegevuse vastamist KarS § 257 tunnustele. Asudes

analüüsima süüdistatava tegevust KarS § 121 järgi, märkis maakohus, et kannatanu ja tunnistajate V.

M.-i, N. B. ning M. H. ütlustest nähtuvalt haaras süüdistatav käega kinni kannatanu kaelast, surus ta

laua kohale ja tiris teda juustest. Kuna süüdistatav tekitas kannatanule füüsilist valu ja hirmu, tuleb ta

KarS § 121 järgi süüdi tunnistada.

3. Harju Maakohtu 28. novembri 2012. a otsuse peale esitasid apellatsioonid Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Õnne

Neare-Vaarmann

ja

S. Piekkala

kaitsja

vandeadvokaat Viktor Särgava.

3.1. Prokurör taotles süüdistatava süüditunnistamist KarS § 257 järgi. Prokuröri hinnangul nähtus

esitatud süüdistusest piisava selgusega nii ette heidetava käitumise faktiline kirjeldus kui ka etteheite

õiguslik sisu. Süüdistuse pinnalt on arusaadav, et süüdistatav teostas 23. detsembril 2011 vastavalt

oma arusaamale õigust ettevõtet juhtida ja rahaliste ülekannete tegemise üle otsustada, samuti see,

millises ulatuses süüdistatav oma eesmärgi saavutas. Süüdistuses on välja toodud ka kuriteo motiiv.

Sõltumata eeltoodust, on maakohus jätnud ekslikult kohaldamata KarS § 68 lg-s 1 sätestatu.

3.2. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist, märkides, et

maakohus on jätnud tõendid analüüsimata ja tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata. Kaitsja

hinnangul tugines maakohus otsuse tegemisel vaid prokuröri tõenditele ega vastanud ühelegi kaitsja

väitele kannatanu E. M.-i ja tunnistaja V. M.-i ütluste ebausaldusväärsuse kohta. Samuti pole

võimalik aru saada, miks jäeti kohtuotsuse tegemisel kõrvale süüdistatava ning tunnistajate A. M.-i ja

V. K. ütlused.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2013. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 28. novembri

2012. a otsus osaliselt S. Piekkala süüditunnistamises KarS § 121 järgi ja ärakandmisele kuuluva

karistuse osas. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega tunnistas süüdistatava süüdi

KarS § 257 järgi. Jättes maakohtu poolt mõistetud rahalise karistuse määra muutmata, luges

ringkonnakohus KarS § 68 lg 1 alusel ühe eelvangistuses viibitud päeva karistusaja hulka, märkides,

et S. Piekkalal tuleb tasuda rahaline karistus 257 päevamäära, s.o 822,40 eurot. Ringkonnakohus

rahuldas prokuröri apellatsiooni, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused

on kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. Vägivalla kasutamise osas on maakohtu siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse lugejale

jälgitav ja kohtuotsuse põhjendused piisavad. Kannatanu poolt kriminaalasja erinevatel

menetlusetappidel antud ütlused on omavahel kooskõlas. Ainuüksi asjaolu, et kannatanu täiendas

maakohtu istungil varasemalt antud ütlusi, ei anna alust rääkida ütluste ebausaldusväärsusest.

Usaldusväärsed on ka kannatanu ütlustega kooskõlas olevad tunnistaja V. M.-i ütlused. Neid ütlusi ei

kummuta tunnistajate A. M.-i ja V. K. ütlused. Nimelt kinnitasid A. M. ja V. K., et kontoriruumist

väljudes ja süüdistatavat ning kannatanut omaette jättes sulges üks neist küll ruumi ukse, kuid

kumbki tunnistaja pole väitnud, et uks nende seljataga ka lukku läks. Samuti andis A. M. ütlusi selle

kohta, et ta nägi pärast kontoriruumist väljumist ja enne tootmistsehhi minekut V. M.-i ning keelas tal

kontorisse minna, kuid kinnitas samas, et seejärel sisenes ta üksinda tootmistsehhi ja jättis V. M.-i

endast maha. Eeltoodust nähtuvalt oli V. M.-il võimalik kontoriruumi siseneda ja vägivalla kasutamist

pealt näha.

4.2. Kuigi süüdistatav eitab vägivalla kasutamist ja väidab, et kannatanu teostas süüdistuses

nimetatud maksed vabatahtlikult ning andis süüdistatavale maksete teostamiseks vabatahtlikult üle ka

oma telefoni ja pin-kalkulaatori, on need ütlused vastuolus kriminaalasjas kogutud muude tõenditega.

Kuna kriminaalasja materjalide kohaselt oli kannatanul õigus otsustada ainuisikuliselt kõikide OÜ A

maksete tegemise üle, polnud tal vaja oma telefoni ega pin-kalkulaatorit süüdistatavale anda. Samuti

pole süüdistatava ütlused kooskõlas tunnistajate V. M.-i ja N. B. ütlustega selle kohta, kuidas

süüdistatav kannatanu peale karjus, ning tunnistaja M. H. ütlustega selle kohta, kuidas süüdistatav

hakkas kohale jõudnud politseinike peale karjuma ja käskis neil lahkuda.

4.3. Kohtul on võimalik analüüsida S. Piekkala tegevuse vastamist KarS § 257 tunnustele, vaatamata

sellele, et esitatud süüdistusest ei selgu, millise nõude esitamiseks oli süüdistataval tõeline õigus ja

millist nõuet esitades ta üksnes ekslikult oletas vastava õiguse esinemist. See, kas süüdistatav teostas

vägivalla abil oma tõelisi või oletatavaid õigusi, ei selgu küll ka kriminaalasjas kogutud tõenditest,

kuid antud juhul annavad esitatud süüdistus ja KrMS § 7 lg 2 aluse asuda seisukohale, et süüdistatav

teostas tegelikke õigusi. Seetõttu tuleb S. Piekkala tegevus kvalifitseerida KarS § 257 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2013. a otsuse peale esitas kassatsiooni S. Piekkala kaitsja

V. Särgava, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning kriminaalasja maakohtule

uueks arutamiseks saatmist. Kuna maakohtu otsuses pole vastatud ühelegi kaitsja väitele kannatanu

E. M.-i ega tunnistaja V. M.-i ütluste ebausaldusväärsuse kohta ega põhjendatud süüdistatava ning

tunnistajate A. M.-i ja V. K. ütluste kõrvalejätmist, pidanuks ringkonnakohus maakohtu otsuse kaitsja

hinnangul tühistama ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks tagasi saatma või süüdistatava

õigeks mõistma. Asudes maakohtu asemel tõendeid analüüsima ja kaitseväiteid kummutama, rikkus

ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest tõendite esmase hindamise kohustus lasub

esimese astme kohtul.

6. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia Miilvee,

kelle hinnangul on vaidlustatud kohtuotsused nõuetekohaselt põhjendatud. Kohtud on välja toonud

nii tõendid, millistele S. Piekkala süüditunnistamisel tugineti, kui ka faktilised asjaolud, millised

tõendite pinnalt tuvastatuiks loeti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Vastates kaitsja etteheidetele S. Piekkala süüditunnistamise ebaseaduslikkuse kohta, märkis

ringkonnakohus kõigepealt, et maakohtu siseveendumuse kujunemine on vägivalla kasutamise osas

kohtuotsuse lugejale jälgitav, kummutas seejärel väited kannatanu E. M.-i ja tunnistaja V. M.-i ütluste

ebausaldusväärsuse kohta ning selgitas viimaks, miks tuleb kohtuotsuse tegemisel jätta kõrvale

süüdistatava S. Piekkala ning tunnistajate A. M.-i ja V. K. ütlused. Eeltoodust nähtuvalt − ja nagu

tõdetakse kassatsiooniski − kõrvaldas ringkonnakohus maakohtus tõendite hindamisel aset leidnud

vead.

8. Samas märgib kolleegium, et S. Piekkala süüditunnistamisel KarS § 257 järgi kohaldas

ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas

korduvalt selgitanud, et isiku süüditunnistamine KarS § 257 järgi eeldab, et süüdistatav pani

koosseisupärase teo toime oma tõelist või oletatavat õigust teostades (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06, p 9 ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-12, p 7). Seega on

kõnealuse kuriteokoosseisu objektiivse külje üks kesksemaid tunnuseid küll isiku tegevuse

ebaseaduslikkus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-96-06, p 9), kuid samaaegselt tuleb süüdistatava süüditunnistamiseks KarS § 257 järgi

obligatoorselt ära näidata, millist (tõelist või oletatavat) õigust ta teostas. Vastasel juhul pole selge,

kas süüdistatava käitumine on käsitatav mingisuguse õiguse teostamisena, ja järelikult puudub siis ka

alus KarS § 257 omistamiseks. Praeguses asjas asus ringkonnakohus seisukohale, et kriminaalasjas

kogutud tõendid ei võimalda tuvastada, kas süüdistatav teostas süüdistuses kirjeldatud tegudega oma

tõelisi või oletatavaid õigusi, kuid leidis siiski, et „antud juhul esitatud süüdistuse alusel ja vastavalt

KrMS § 7 lg 2 esitatud põhimõttele on alust järelduseks, et S. J. Piekkalal olid süüdistuses esitatud

nõudmisteks tegelikud õigused“. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kuna kriminaalasjas

kogutud tõenditest ei nähtu, millist (tõelist või oletatavat) õigust süüdistatav ebaseaduslikult teostas,

pole järelikult selge ka see, kas süüdistatav üldse teostas 23. detsembril 2011 mingisugust õigust.

Sellises olukorras puudub alus talle KarS § 257 omistamiseks. Kuna KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb

kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, millised ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks, ei

saa koosseisutunnuste jaatamiseks pöörduda ka esitatud süüdistuse ega KrMS § 7 lg-s 2 sätestatu

poole. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus S. Piekkala

süüditunnistamises KarS § 257 järgi tühistada.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et juhul, mil kohus loeb kohtuliku

arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud

karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus

peab nõupidamistoas oma algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab mõnele muule

karistusseaduse normile, mille järgi oleks võimalik see ümber kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-12, p 14.2). Tuvastatud on,

et S. Piekkala haaras 23. detsembril 2011 kella 11.00 paiku Tallinnas aadressil Xxxxxx XX asuvas

OÜ A kontoriruumis käega kinni E. M.-i kaelast, surus ta laua kohale ja tiris teda juustest. Oma

tegevusega tekitas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ja hirmu. Kuna süüdistatava eelkirjeldatud

tegevus vastab KarS § 121 tunnustele ning tema tegevuse õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud

puuduvad, on maakohtu poolt antud materiaalõiguslik hinnang süüdistatava teole kolleegiumi

hinnangul õige. Seetõttu tuleb maakohtu otsus S. Piekkala süüditunnistamises KarS § 121 järgi

jõustada. Kuna süüdistatavale mõistetud karistus vastab tema süü suurusele, puudub alus selle

muutmiseks.

10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 5 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2013. a otsuse osas, millega tühistati

Harju Maakohtu 28. novembri 2012. a otsus S. Piekkala süüditunnistamises KarS § 121 järgi ja

tunnistati S. Piekkala süüdi KarS § 257 järgi. Riigikohus jõustab Harju Maakohtu 28. novembri

2012. a otsuse S. Piekkala KarS § 121 järgi süüditunnistamise ja karistamise osas. Muus osas jätab

Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2013. a otsuse muutmata. Kaitsja kassatsioon

rahuldatakse osaliselt.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Lea Kivi