3-1-1-80-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-80-13

Määruse kuupäev

27. september 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi R.H süüdistuses KarS § 420 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. aprilli 2013. a määrus kriminaalasjas

nr 1-13-2520 (apellatsiooni läbi vaatamata jätmine)

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.H kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi

Ain Tali

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

18. september 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. aprilli 2013. a määrus, millega jäeti R.H kaitsja apellatsioon läbi

vaatamata, ja saata kriminaalasi arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 15. märtsil 2013. a sõlmisid prokuratuur, R.H ja tema kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban kokkuleppe, mille kohaselt

pani R.H toime järgmise teo. Ajavahemikul 1.-3. juunini 2012 omandas R.H Jäneda aia- ja lillepäevadel tundmatu

meesterahva käest ebaseaduslikult tulirelva helisummuti ning hoidis seda 24. augustini 2012 enda sõiduautos. Sellega

rikkus R.H relvaseaduse (RelvS) § 201 lg 3, § 34 lg-te 1 ja 2 ning § 35 lg 5 nõudeid. Kokkuleppes kvalifitseeriti R.H tegu

KarS § 420 lg 1 järgi.

2. Viru Maakohtu 15. märtsi 2013. a kokkuleppemenetluse otsusega tunnistati R.H KarS § 420 lg 1 järgi süüdi ja teda

karistati vangistusega 3 kuuks. KarS § 65 lg 2 alusel mõistis kohus R.H-le liitkaristuseks 8 kuud vangistust, mis KarS § 69

alusel asendati 480 tunni üldkasuliku tööga 10 kuu jooksul. KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeeriti R.H-lt tulirelva helisummuti.

Samuti mõisteti süüdistatavalt välja menetluskulud.

Maakohus märkis, et süüdistatav ja prokurör jäid kohtuistungil sõlmitud kokkuleppe juurde. Süüdistatava toimepandu on

kvalifitseeritud õigesti, kokkuleppemenetluses on järgitud kriminaalmenetluse sätteid, süüdistatav tuleb talle esitatud

süüdistuses süüdi tunnistada ja teda tuleb karistada vastavalt kokkuleppele.

3. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R.H kaitsja Harland Paas, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja

kriminaaltoimiku tagastamist prokuratuurile. Apellant põhjendas oma taotlust kokkuvõtlikult järgmiselt.

3.1 KarS § 420 lg 1 sätestab kriminaalvastutuse tulirelva helisummuti, laser- või öösihiku ebaseadusliku käitlemise eest.

Selle kuriteo saab toime panna ainult tahtlikult. R.H on menetluse algusest peale andnud sarnaseid ja muutumatuid ütlusi, et

ta ostis tundmatult isikult stardirevolvri ja pidas helisummutit selle relva juurde kuuluvaks. Seega oli ta algusest peale

kindel, et tegemist ei ole tulirelvaga, mille ebaseaduslik omamine on keelatud. Seda kinnitab tõsiasi, et revolvri näol ei olegi

tegemist tulirelvaga. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et R.H teadis, et koos revolvriga soetatud

helisummuti näol on tegemist tulirelva helisummutiga. See asjaolu sai isegi menetlejale üheselt selgeks alles pärast

ekspertiisi, mille tulemusena andis ekspert arvamuse, et ekspertiisiks esitatud laskekõlbulik revolver ei ole tulirelv ja et

ekspertiisiks on esitatud kasutuskõlblik tulirelva helisummuti. Kriminaalasja menetleja ei ole mingil moel selgitanud

kuriteokoosseisu subjektiivse tunnuse (tahtluse) olemasolu.

3.2 Viga R.H teo kvalifitseerimisel sai võimalikuks tänu menetluslikele minetustele kokkuleppe sõlmimisel. R.H selgituste

kohaselt kutsuti ta kokkuleppe sõlmimiseks prokuratuuri, kus teda ootasid prokurör ja riigi õigusabi korras määratud kaitsja

A. Suuban. R.H kaitsjaga teiste isikute juuresolekuta vestelda ei saanud. Tõsi, R.H ei avaldanud selleks ka soovi, kuid

samas ei selgitatud talle sellise võimaluse olemasolu. Kokkuleppe läbirääkimistel kinnitasid prokurör ja kaitsja

süüdistatavale, et kuritegu on tõendatud ja läbirääkimiste ese puudutab üksnes karistust. Lisaks kinnitasid prokurör ja

kaitsja, et kaitsja osavõtt kokkuleppe kohtulikust arutamisest ei ole vajalik, ning R.H allkirjastas prokuratuuris taotluse

kohtumenetluses kaitsja osalemisest loobumise kohta.

4. Tartu Ringkonnakohtu 10. aprilli 2013. a määrusega jäeti R.H kaitsja apellatsioon KrMS § 326 lg 2 alusel läbi

vaatamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1

Vaidlustades

R.H

tahtluse

olemasolu,

taotleb

kaitsja

ringkonnakohtult

sisuliselt

tõendite

hindamist.

Kokkuleppemenetluses see aga võimalik ei ole. Lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud

tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte

dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad.

Ringkonnakohus ei ole kokkuleppemenetluses pädev hindama, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on

tõendatud. (Vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-70-12.) Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik hinnata, kas R.H tahtlus on

tõendatud. Järelikult tuleb apellatsioon R.H tahtluse tuvastatuse osas edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta.

4.2 Kriminaalasjas ei ole rikutud menetlusnorme. Kokkuleppe sõlmimisel on R.H-le selgitatud tema õigusi

kokkuleppemenetluses, sh õigust kaitsja abile ja õigust kohtuda kaitsjaga teiste isikute juuresolekuta. Kaitsja osales

kokkuleppe sõlmimisel ja nagu ka apellatsioonis mööndakse, ei avaldanud R.H soovi kaitsjaga eraldi vestelda. Samuti

avaldas süüdistatav maakohtu istungil, et ta on kokkuleppe sisust aru saanud, jäädes kokkuleppe juurde ega soovinud

kaitsja osavõttu kohtuistungist. Eeltoodud põhjustel on apellatsioon osas, mis puudutab kriminaalmenetlusõiguse

väidetavaid rikkumisi, perspektiivitu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel ilmselgelt põhjendamatuna läbi vaatamata jätta.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse R.H kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova, kes taotleb

ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Kaitsja leiab, et praeguse asja lahendus taandub küsimusele, kuidas sisustada KrMS § 318 lg-s 4 sisalduvat teksti

"kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu". Ringkonnakohus leidis viitega Riigikohtu lahendile asjas nr 3-1-1-70-12, et

osutatud sättest tuleneb apellatsioonikohtu kohustus võrrelda kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa

sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustada, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Samas

puudub ringkonnakohtul pädevus hinnata, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendatud. Kaitsja arvates ei

ole ringkonnakohtu seisukoht kooskõlas KrMS § 318 lg 4 tekstiga. Kõnealuse normi teises lauses eristatakse kahte erinevat

situatsiooni: 1) kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, ja 2) kui kokkuleppes kirjeldatud tegu on

karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud. Ringkonnakohtu põhjendus jätab täiesti tühjaks teise alternatiivi, sest

üldarusaama järgi ongi otsustus selle üle, millise karistusseaduse eriosa sätte järgi faktilised asjaolud subsumeerida, otsustus

teole antavast õiguslikust hinnangust ehk selle kvalifitseerimisest. Praeguses asjas ei vaja R.H tahtluse hindamine

ringkonnakohtu poolt muud, kui kvalifikatsiooni õigsuse küsimuse lahendamist KrMS § 318 lg 4 tähenduses.

6. Vastuses määruskaebusele palub prokuratuur jätta ringkonnakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Esmalt tuleb lahendada küsimus, kas R.H kaitsja, vaidlustades kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu süüdimõistvat

otsust süüdistatava tahtluse tuvastamatuse motiivil, väljus apellatsiooniõiguse piiridest. Sellest sõltub, kas ringkonnakohtu

otsustus jätta apellatsioon kõnealuses osas KrMS § 326 lg 2 ls 1 ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata on seaduslik või

mitte.

7.1 Väär on määruskaebuse esitaja seisukoht, nagu annaks KrMS § 318 lg 4 teise lause esimene alternatiiv süüdistatavale ja

kaitsjale õiguse vaidlustada kokkuleppes kirjeldatud faktiliste asjaolude tõendatust. KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt ei saa

kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada, välja arvatud sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud

juhtudel. KrMS § 318 lg 4 näeb ette, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada

apellatsiooni juhul, kui tegemist on seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega (lause 1). Süüdistatav

ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud

tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest

mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe (lause 2). Kolleegium märgib, et KrMS § 318 lg 4 teise lause esimeses

alternatiivis ("kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu") peetakse silmas olukorda, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu

(faktilised asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. Sama lause teine alternatiiv

(kokkuleppes kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud) käsitleb aga juhtumeid, mil

kokkuleppes kirjeldatud tegu on küll kuriteona karistatav, ent kokkuleppes ja maakohtu otsuses teole antud karistusõiguslik

hinnang on ebaõige (nt on tegu karistatav mõne teise kuriteokoosseisu järgi; kuriteo kvalifikatsioon, mille järgi isik süüdi

tunnistati, hõlmab mõnd koosseisulist raskendavat asjaolu, mida kokkuleppe teokirjeldusest ei nähtu vmt). Kolleegium jääb

oma varasema seisukoha juurde, et KrMS § 318 lg 4 teise lause esimeses alternatiivis nimetatud apellatsiooni esitamise alus

- s.t see, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu - hõlmab üksnes materiaalõigusliku hinnangu vaidlustamist. See

tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab

ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja

otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole võimalust ega

pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-70-12, p-d 8-10).

7.2 Praeguses asjas ei saa aga eelnevast siiski järeldada, et ringkonnakohtu seisukoht R.H kaitsja apellatsiooni osalise

lubamatuse kohta oli õige.

7.2.1 Olukorras, kus apellant tugines R.H tahtluse puudumisele, oli ringkonnakohus KrMS § 318 lg 4 teise lause esimesest

alternatiivist tulenevalt õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas R.H-ga sõlmitud kokkuleppes toodud teokirjeldus hõlmab

kõigile KarS § 420 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnustele vastavaid faktilisi

asjaolusid. KrMS § 245 lg 1 p 7 kohaselt märgitakse kokkuleppes muu hulgas kuriteo asjaolud. Kokkuleppes sisalduv

kuriteo asjaolude kirjeldus peab vastama samadele nõuetele nagu süüdistusaktis esitatav süüdistuse sisu (KrMS § 154 lg 3

p 2). Riigikohus on korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses

kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks

peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku

vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava

kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Teisisõnu tuleb süüdistusakti

lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri

hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik

süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas 3-1-

1-24-05, p 14 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 19 ning 27. septembri

2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 10 koos edasiviidetega). Sarnaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluses KrMS § 306

lg 1 p-s 3 nimetatud küsimuse lahendamisel väljuda kokkuleppes toodud teokirjelduse piiridest ega omistada isikule mõnd

karistusõigusliku vastutuse eeldust täitvat faktilist asjaolu, mida kokkuleppes ei nimetata.

7.2.2 KarS § 420 lg-s 1 ette nähtud kuritegu, milles maakohus R.H süüdi tunnistas, on KarS § 15 lg 1 kohaselt võimalik

toime panna üksnes tahtlikult (KarS § 16). Seega peab ka KarS § 420 lg 1 järgi esitatava süüdistuse sisust või sõlmitava

kokkuleppe kuriteo asjaolude kirjeldusest piisava selgusega järelduma, et süüdistatav pani talle omistatava teo toime

tahtlikult. Seda, et süüdistuse - ja seega ka kokkuleppe - tekstis peavad kajastuma ka kuriteo subjektiivse koosseisu

tunnustele vastavad asjaolud, on kohtupraktikas selgitatud varemgi (vt eelviidatud Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

83-10, p 19, samuti 9. juuni 2011. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-45-11).

7.2.3 R.H-ga sõlmitud kokkuleppe tekstis on välja toodud üksnes see, et R.H omandas tulirelva helisummuti ja hoidis seda

enda sõiduautos. Seda, et R.H pani kõnealuse teo toime tahtlikult, sh vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16

lg 4), et käideldava eseme näol on tegemist just tulirelva helisummutiga, pole teokirjelduses märgitud. Samuti ei ole R.H teo

tahtlikkus tuletatav kokkuleppes toodud teokirjelduse kontekstist.

7.2.4 Eeltoodud olukorras puudub kolleegiumi hinnangul alus väita, nagu väljunuks R.H kaitsja süüdistatava teo tahtlikkust

vaidlustades KrMS § 318 lg-s 4 sätestatud apellatsiooniõiguse piiridest. Seetõttu on ekslik ringkonnakohtu otsustus jätta

apellatsioon apellatsiooniõiguse puudumise tõttu KrMS § 326 lg 2 ls 1 ja § 323 lg 2 p 2 alusel osaliselt läbi vaatamata.

Ühtlasi ei saa kaitsja apellatsiooni kõneksolevas osas pidada ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause

tähenduses.

8. Kolleegium peab vajalikuks lisada, et praeguses asjas võis kuriteo subjektiivsele koosseisule vastavate asjaolude

kokkuleppes kajastamata jätmine mõjutada R.H kokkuleppega nõustuma. Nimelt on R.H kogu kriminaalmenetluse vältel

tunnistanud süüdistuses nimetatud helisummuti omandamist ja hoidmist, ent eitanud oma teadlikkust asjaolust, et tegemist

oli tulirelva helisummutiga. Seega kajastab kokkuleppe tekst üksnes neid fakte, milles vaidlust pole, ent jätab nimetamata

need KarS § 420 lg-st 1 tuleneva karistusõigusliku vastutuse eeldustele vastavad asjaolud, mille esinemise osas on

prokuratuur ja süüdistatav erinevat meelt. On arvestatav tõenäosus, et kui kokkuleppes oleks lisaks süüdistatava poolt

omaks võetud asjaoludele märgitud ka seda, et R.H sai aru, et käideldud eseme näol on tegemist tulirelva helisummutiga,

poleks süüdistatav kokkulepet allkirjastanud, sest kõnealust fakti on R.H kogu menetluse vältel eitanud. Samas ei

pruukinud R.H kokkulepet sõlmides aru saada, et tema teadlikkusel käideldud helisummuti liigist on teo karistatavuse

seisukohalt otsustav tähtsus.

9. Kuna käesoleva määruse punktis 7.2 toodud põhjustel tuleb ringkonnakohtul R.H kaitsja apellatsioon sisuliselt läbi

vaadata, ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda küsimust, kas apellatsiooni ülejäänud väiteid saab pidada KrMS § 326 lg 2

teise lause mõttes ilmselt põhjendamatuteks või mitte.

10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 10. aprilli 2013. a määruse ja saadab kriminaalasja arutamiseks

ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. R.H kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris