3-2-1-84-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-84-13

Määruse kuupäev

Tartu, 25. september 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

Pandora Baltics OÜ hagi Pandora Jewelry CEE Sp z.o.o.

vastu lepingu kehtivuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. märtsi 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-48811

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Pandora Jewelry CEE Sp z.o.o. määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Pandora Baltics OÜ (registrikood 11726875), esindaja

vandeadvokaat Rivo Kaldvee

Kostja Pandora Jewelry CEE Sp z.o.o. (registrikood

141750921), esindaja vandeadvokaat Arne Ots

Asja läbivaatamise kuupäev

2. september 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 22. märtsi 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-48811

muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Arvata Pandora Jewelry CEE Sp z.o.o. määruskaebuselt 10. aprillil 2013 tasutud kautsjon

50 (viiskümmend) eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pandora Baltics OÜ (hageja) esitas 12. oktoobril 2011 Harju Maakohtule Pandora Jewelry

CEE Sp z.o.o. (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada pooltevahelise frantsiisilepingu kehtivus.

Hagi kohaselt on pooled sõlminud tähtajalise lepingu, millega hagejale anti Balti riikides Pandora

kaubamärgi toodete edasimüügi- ja frantsiisiõigused. Selline kokkulepe nähtub kostja ja hageja

juhatuse liikmete sõlmitud dokumendist „Letter of Intent" (edaspidi kavatsuste protokoll). Kostja

ütles lepingu üles ilma õigusliku aluseta. Hagi võib esitada Eesti kohtusse Euroopa Liidu Nõukogu

22. detsembri 2000. a määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja

kaubandusasjades (Brüsseli I määrus) art 5 p 1 b järgi, kuna lepingujärgseks teenuse osutamise

kohaks on Eesti.

2. Kostja leidis, et hagi ei allu Harju Maakohtule, ning palus jätta selle läbi vaatamata. Euroopa Liidu

Nõukogu 22. detsembri 2000. a määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta

tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I määrus) art 2 kohaselt kaevatakse juriidilised isikud, kelle

alaline asukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtusse. Kuna kostja alaline asukoht on Poolas,

tuleks hagi esitada Poola kohtusse. Hagi Eesti kohtusse esitamist ei võimalda ka Brüsseli I määruse

art 5 p 1, kuna poolte vahel ei ole sõlmitud lepingut, mille kohaselt anti või tulnuks anda müüdavad

kaubad üle Eestis või osutas või oleks pidanud osutama üks lepingupooltest Eestis mingit teenust.

Hageja ei ole hagile lisatud kavatsuste protokolli pooleks, seega ei saa sellest tuleneda poolte

kokkulepe.

3. Harju Maakohus jättis 29. jaanuari 2013. a määrusega hagi läbi vaatamata.

Maakohus leidis, et hagi tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 13 aluse jätta

läbi vaatamata. Kavatsuste protokolli tekstist nähtub, et selle poolteks on kostja, M. Kaufmann ja

A. Rischmüller ning eesmärgiks on moodustada äriühing, mille nimeks saab Pandora Jewelry Baltic

States asukohaga Tallinnas ning millest kostja omandab 51% ning M. Kaufmann ja A. Rischmüller

49%. Kavatsuste protokollis ei ole hagejat käsitatud edasimüügi- ning frantsiisilepingu poolena.

M. Kaufmann ning A. Rischmüller on kavatsuste protokolli allkirjastanud enda, mitte hageja nimel.

Asjaolu, et M. Kaufmann ning A. Rischmüller on hageja juhatuse liikmeteks, ei võimalda pidada

hagejat kavatsuste protokolli pooleks. Ükski hageja kohtule esitatud muudest tõenditest ei tõenda

poolte vahel eksklusiivse edasimüügi- ning frantsiisilepingu olemasolu ega seda, et hageja oli

kavatsuste protokolli pooleks või et hageja ning kostja vaheline koostöö põhines kavatsuste

protokollil. Seega tuleb kohtualluvus määrata Brüsseli I määruse art 2 järgi, lähtudes üldisest

kohtualluvuse reeglist. Kostja asukohaks on Poola Vabariik, järelikult tuleb hagi esitada Poola

Vabariigi pädevale kohtule.

4. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus selle tühistada.

5. Kostja määruskaebusele ei vastanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. märtsi 2013. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja

maakohtule menetluse jätkamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas valesti Brüsseli I määruse art-t 2. Brüsseli I määruse

art 5 p 1 a kohaselt võib isiku, kelle alaline elukoht (asukoht) on liikmesriigis, vastu teises

liikmesriigis esitada nõude lepinguga seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane

kohustus. Brüsseli I määruse art 5 p-s 1 sätestatud valikulise kohtualluvuse kontrollimisel on kohtul

esiteks vajalik määrata, kas poolte vahel oli lepinguline suhe. Seda on võimalik määrata tulenevalt

hageja esitatud asjaoludest ja kostja kohtualluvuse kohta esitatud vastuväidetest. Hageja on esile

toonud, et pooled on sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt andis kostja hagejale 2009. aastal oma

toodete müügi- ja frantsiisiõiguse. Seega on hageja esile toonud ja põhistanud, et pooltel oli

lepinguline suhe. Kostja ei ole väitnud, et pooltel puudusid igasugused ärisuhted. Kostja möönis, et

hageja on kostja tooteid Eestis müünud. Samas ei ole kostja täpselt esile toonud, millise õigussuhte

alusel see toimus. Ebaõige on maakohtu käsitlus, nagu saaks lepinguna käsitada ainult kostja ja

hageja juhatuse liikmete vahel sõlmitud kavatsuste protokolli. Frantsiisileping ja müügiõiguse

andmise leping võib olla sõlmitud ka suuliselt ja sellise lepingu olemasolu on vaidluse korral

võimalik tõendada kõigi lubatud tõenditega. Lepinguliste suhete olemasolu kinnitab muuseas ka see,

et 25. augustil 2011 on kostja saatnud hagejale lepinguliste suhete lõpetamise kohta kirjaliku

avalduse. Järgnevalt tuleb tuvastada, kus tuli täita lepingust tulenevad kohustused. Hageja on esile

toonud, et poolte kokkuleppel oli tal õigus kostja tooteid edasi müüa Eestis, mida ta on ka teinud.

Hageja äritegevus toimus Tallinnas, mis on Harju Maakohtu tööpiirkond. Eeltoodust tulenevalt tuleb

hagi Brüsseli I määruse art 5 p 1 a järgi lahendada Harju Maakohtus ja maakohtul ei olnud alust jätta

hagi TsMS § 423 lg 1 p 13 järgi läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub selle tühistada ja teha

uus lahend, millega jätta jõusse maakohtu määrus.

Kostja leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti Brüsseli I määruse art-d 2 ja 5. Vaidlus allub art 2

kohaselt Poola kohtule, kuivõrd ei esine asjaolusid, millest võiks tuleneda valikuline kohtualluvus

art 5 järgi. Brüsseli I määruse art 5 p 1 kohaldamiseks on esmalt vaja määrata, kas poolte esitatud

asjaolude ning väidete põhjal saab eksisteerida hageja väidetud lepinguline suhe. Hageja ei ole

suutnud põhistada, et pooltel oli eksklusiivne ja tähtajaline edasimüügi- ja frantsiisileping. Hageja

väitis, et pooltevaheline edasimüügi- ja frantsiisileping tuleneb kavatsuste protokollist. Samas ei ole

hageja kavatsuste protokolli pooleks. Hageja ei ole ka äriühinguks, mille asutamist kavatsuste

protokollis plaaniti. Hageja ei ole väitnud, et pooltevaheline leping oli suuline. Vale on

ringkonnakohtu seisukoht, et kohtualluvuse jaoks piisaks pooltel mis tahes lepingulise suhte

olemasolust. Oluline ei ole asjaolu, et kostja on hagejale kaupa müünud.

Isegi juhul, kui kavatsuste protokollist tuleneks poolte kokkulepe, ei õigustaks see hagi menetlemist

Eesti kohtus. Brüsseli I määruse art 5 p 1 a ja b kohaselt valikulise kohtualluvuse olemasoluks peaks

asjaomase kohustuse täitmise koht olema üksnes Eestis, kuid kavatsuste protokolli kohaselt tulnuks

loodavale äriühingule anda üle edasimüügi- ja frantsiisiõigused kõigis Balti riikides.

Kohtud rikkusid TsMS § 663 lg-t 3 sellega, et ei küsinud kostjalt seisukohta hageja määruskaebuse

kohta. Seega ei olnud kostjal võimalik esitada enda seisukohti määruskaebuse kohta. Tegemist on

olulise menetlusnormi rikkumisega.

8. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus

muutmata.

10. Praeguses asjas esitas Eesti äriühing hagi Poola äriühingu vastu Harju Maakohtusse. Kohtud on

õigesti leidnud, et rahvusvahelist kohtualluvust tuleb sellises olukorras kontrollida, lähtudes Brüsseli

I määrusest. Üldjuhul tulnuks Brüsseli I määruse art 2 p 1 järgi esitada hagi Poola juriidilise isiku

vastu Poola kohtusse. Sellest reeglist sätestab erandi Brüsseli I määruse art 5, mille p 1 a kohaselt

võib isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, teises liikmesriigis kaevata lepingutega seotud

asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Seda, mida konkreetsete lepingute

puhul peetakse asjaomaseks kohustuseks, täpsustab Brüsseli I määruse art 5 p 1 b. Seega on art 5 p 1

kohaldamise eelduseks asjaolu, et poolte vaidlus peab olema seotud lepinguga.

11. Kostja leiab, et Brüsseli I määruse art 5 p 1 ei kohaldu põhjusel, et pooled ei ole sõlminud sellistel

tingimustel lepingut, nagu väidab hageja. Arvestades seda, et Brüsseli I määrus asendab

liikmesriikide suhetes 27. septembri 1968. a konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise

kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli konventsioon), võib Euroopa Kohtu tõlgendusi

konventsiooni sätetele laiendada ka määrusele, kui need sätted on sisult võrdväärsed (vt nt Euroopa

kohtu 16. juuli 2009. a otsus C-189/08 Zuid-Chemie BV v Philippo's Mineralenfabriek NV/SA, p 18).

Kuna Brüsseli konventsiooni ja Brüsseli I määruse art 5 p 1 regulatsioonid praeguse vaidluse

lahendamiseks olulises osas sisult kattuvad, saab seega lähtuda ka Euroopa Kohtu Brüsseli

konventsioonile antud tõlgendustest. Euroopa Kohus on 4. märtsi 1982. a otsuses kohtuasjas C-38/81

Effer SpA v Hans-Joachim Kantner leidnud, et hageja saab Brüsseli konventsiooni art 5 p-s 1 toodud

kohtualluvust kasutada ka juhul, kui pooled lepingu olemasolu üle vaidlevad. Viidatud otsuse p 7

kohaselt saab kohus kohtualluvuse määramisel hinnata ka lepingu olemasolu eelduseks olevate

asjaolude esinemist.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et poolte esile toodud asjaoludest nähtub, et pooltel võis olla

lepinguline suhe kostja kaupade edasimüügi kohta. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei ole märgitud

kavatsuste protokolli pooleks, seda ei välista. Hageja on maakohtu 8. oktoobri 2012. a istungil

mh tuginenud sellele, et pooltel oli suuline kokkulepe. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja müüs

tegelikult kostja kaupu Eestis edasi. Seega saab lepingulise suhte tuvastamise hagi pidada praegusel

juhul Brüsseli I määruse art 5 p 1 mõttes lepinguga seotud asjaks. See, milline oli pooltevaheliste

suhete tegelik sisu, tuleb välja selgitada asja sisulisel lahendamisel.

12. Olukorras, kus tegemist on lepinguga seotud vaidlusega, tuleb Brüsseli I määruse art 5 p 1 a

kohaselt kohtualluvuse määramiseks tuvastada asjaomase kohustuse täitmise koht. Teenuse osutamise

lepingute puhul täpsustab seda art 5 p 1 b, mille kohaselt on teenuste osutamise puhul asjaomase

kohustuse täitmise kohaks koht liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid

oleks tulnud osutada. Kohtud on õigesti leidnud, et frantsiisileping, mille kehtivust hageja tuvastada

palub, on Brüsseli I määruse mõttes teenuse osutamise leping. Selline järeldus tuleneb selgelt

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse nr 593/2008 põhjenduste p-st 17, milles

on märgitud, et teenuste osutamise mõistet selles määruses tuleks tõlgendada sarnaselt Brüsseli

I määrusele, ning samuti, et frantsiisileping on teenuste osutamise leping.

Seega on vaja selgeks teha koht, kus vaidlusaluse lepingu kohaselt teenuseid osutati. Kostja on

esitanud vastuväite, et teenuste osutamise kohaks olid Balti riigid, mistõttu ei ole põhjendatud

kohtualluvus Eestis. Kolleegium ei nõustu selle väitega. Euroopa Kohus on 11. märtsi 2010. a otsuses

C-19/09 Wood Floor Solutions Andreas Domberger GmbH v Silva Trade SA leidnud, et Brüsseli

I määruse art 5 p 1 b on kohaldatav ka olukorras, kus teenust osutatakse mitmes liikmesriigis. Kui

teenuseid osutatakse mitmes liikmesriigis, saab kõikide lepingust tulenevate nõuete üle otsustada see

kohus, kelle piirkonnas asub peamine teenuste osutamise koht. Kaubandusagendi lepingu osas on see

koht agendi peamine teenuste osutamise koht, nagu see tuleneb lepingu tingimustest, selliste

tingimuste puudumisel selle lepingu tegelik täitmise koht, ning kui sellel alusel ei ole kohta võimalik

kindlaks teha, siis on selleks agendi elukoht. Sarnastest kriteeriumidest saab lähtuda praeguses asjas

väidetava frantsiisilepingu järgse peamise teenuste osutamise koha tuvastamisel. Kui lepingust seda

selgelt ei nähtu, tuleb hinnata poolte käitumist. Hageja väitel oli tema peamine tegevuskoht Eesti. See

nähtub ka kostja vastusest hagile, milles on märgitud, et hageja avas Tallinnas 2010. aastal kaks

poodi, Lätis 2011. aastal ühe poe ning Leedus poodi ei avanudki. Kuna eeltoodust nähtub, et peamine

teenuste osutamise koht oli Tallinn, on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et hagi allub Brüsseli

I määruse art 5 p 1 b järgi Harju Maakohtule.

13. Põhjendatud on määruskaebuse väide, et kohtud rikkusid menetlusõiguse norme sellega, et ei

küsinud kostjalt vastust hageja määruskaebusele. Maakohtul oli TsMS § 663 lg 3 järgi kohustus

küsida kostjalt määruskaebusele vastus. TsMS § 664 lg 1 kohaselt oleks ka ringkonnakohus pidanud

kontrollima, kas maakohus on teinud kõik vajalikud menetlustoimingud määruskaebuse menetlusse

võtmisel, ning vajadusel oleks ringkonnakohus pidanud ise määruskaebuse kohta kostjalt vastuse

küsima. Tegemist ei ole siiski sellise rikkumisega, mis tingib ringkonnakohtu määruse tühistamise.

Seda põhjusel, et kostja oli esitanud oma seisukohad kohtualluvuse kohta maakohtus. Seega olid

määruskaebuse lahendamisel ringkonnakohtule kostja seisukohad rahvusvahelise kohtualluvuse kohta

üldjoontes teada. Samuti sai kostja esitada enda seisukohad Riigikohtule ringkonnakohtu määruse

peale määruskaebust esitades. Sellega on kostja vaidlusaluses küsimuses ära kuulatud ning maa- ja

ringkonnakohtu menetlusõiguse normi rikkumine kõrvaldatud.

14. Kuna asja menetlus jätkub maakohtus, tuleb menetluskulude jaotus lahendada maakohtul asja

sisulisel lahendamisel. Seejuures tuleb mh arvestada TsMS § 171 lg-s 1 sätestatuga.

15. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik