3-2-1-83-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-83-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. september 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

J.J hagi A.D vastu kehtetute lepingupunktide alusel saadu

tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-16214

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.J kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

100 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja J.J, esindaja vandeadvokaat Urmas Kiik

Kostja A.D, esindaja vandeadvokaat Nigul Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

26. august 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-16214 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada J.J kassatsioonkaebuselt 15. aprillil 2013 tasutud kautsjon 500 (viissada) eurot.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.J (hageja) esitas 24. aprillil 2012 A.D (kostja) vastu hagi, milles palus tühistada poolte 18. aprilli

2011. a vara jagamise lepingu (leping) p-d 3.1.1, 4.1–4.6 ja 6.1 või tunnistada leping selles osas

tühiseks ning kohustada kostjat andma nõusolek Xxxxx maakonnas Xxx vallas Xxxxxxxxx külas

Xxxxxxxxx xxx XX asuva kinnisasja (kinnisasi) omanikukande muutmiseks selliselt, et hageja

kantakse kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Hagiavaldust täpsustades palus hageja lugeda, et

ta tühistas hagiavaldust esitades poolte lepingu nimetatud punktid, või lugeda need lepingupunktid

tühiseks.

Samuti palus hageja kanda hagi tagamise korras kinnistusraamatusse nimetatud kinnisasja käsutamise

keelumärke.

Hagiavalduse kohaselt lahutasid pooled 18. aprillil 2011 notari juures abielu ning sõlmisid vara

jagamise lepingu ja hooldusõiguse kokkuleppe. Lepingu p 3.1.1 kohaselt sai kostja hagejale kuulunud

kinnisasja ainuomanikuks. Lepingu p-s 2.4.1 avaldasid pooled, et hageja omandas kinnisasja enne

abielu sõlmimist, kuid abielu kestel ehitati sellele elamu. Poolte abielu sõlmiti 5. detsembril 2003 ja

selleks ajaks oli elamust umbes pool valmis. Kahekorruseline elamu valmis abielu ajal. Seega kuulus

kinnisasi koos poole elamu väärtusega hageja lahusvara hulka ning ülejäänud pool elamu väärtusest

poolte ühisvara hulka. Hoonestatud 2465 m² suuruse kinnisasja väärtuseks märkisid pooled

lepingusse vaid 100 000 eurot, mis oli umbkaudu neli korda väiksem vara tegelikust väärtusest.

Lepingu p 4.1 järgi sai hageja kinnisasja omandi üleandmise eest kostjalt vastutasuks tingimusliku

isikliku kasutusõiguse kostjale kuuluvale kuni kolmetoalisele korterile. Lepingu p 4.4 kohaselt oli

kasutusõigus tähtajaline (kestusega kuni 4. augustini 2026) ja pidi lõppema ennetähtaegselt, kui

hageja uuesti abiellub või soovib korterisse elama võtta oma uue elukaaslase. Selliselt ei ole poolte

õigused ja kohustused tasakaalus ning leping on selgelt hagejale kahjulik.

Kuna lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja veel omandanud korterit, mille kasutusõiguse hageja pidi

saama, elasid pooled kuni 10. detsembrini 2011 kostjale loovutatud elamus ning hageja oli kostja

mõju all, taludes alandamist, ähvardusi ja vägivalda. Pärast kolimist mõju leevenes ning hageja

mõistis, et sõlmis endale kahjuliku lepingu kostja vägivalla ja vägivallaga ähvardamise mõjul, mitte

oma vabal tahtel. Hageja jaoks oli abielu kostjaga muutunud 2011. aastaks väljakannatamatuks, kuid

kostja nõustus abielu lahutama vaid tingimusel, et hageja loovutab kinnisasja temale. Seega sõlmis

hageja lepingu, et vabaneda kostja ähvardustest ja vägivallast. Asjaolu, et kostja oli hagejaga

vägivaldne, tõendavad patsiendikaardid, millest nähtub, et hageja on kostja peksmise tõttu pöördunud

meditsiiniasutusse. Kostja peksis hagejat tihti nende ühiste laste nähes, mis raskendas veelgi hageja

olukorda, sest ta soovis lapsi säästa vägivalla ja ähvarduste pealtvaatamisest.

Juhul kui kohus leiab, et hageja ei sõlminud lepingut ähvarduse ja vägivalla mõjul, on tehing tühine,

kuna see on vastuolus heade kommetega. Kostja teadis lepingut sõlmides, et hageja sõlmib endale

äärmiselt ebasoodsa lepingu erakorralise vajaduse tõttu vabaneda vägivaldsest suhtest. Asjaolu, et

kostja mõju ja vägivald jätkusid ka pärast lepingu sõlmimist, kinnitab lisaks patsiendikaartidele ka

kostja vastu 15. mail 2011 kriminaalmenetluse alustamine. Menetlus küll lõpetati, kuid seetõttu, et

kostja sundis hagejat avaldusest loobuma. Määruses on siiski tuvastatud, et kostja tunnistas oma süüd

ja kahetses hagejale füüsilise valu tekitamist.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning märkis, et isegi hagi rahuldamise

korral ei saaks hageja kinnisasja ainuomanikuks, vaid taastub olukord, kus abikaasade ühisvara on

jagamata. Kostja vaidles vastu ka haginõude muutmisele.

Kuigi pooled sõlmisid abielu 5. detsembril 2003, elasid nad juba aastaid enne seda koos. 2001. aastal

leidis kostja sobiva hoonestamata kinnisasja ja otsustas selle omandada, et ehitada sellele maja, kuhu

koos elukaaslasega (hagejaga) elama asuda. Tehingu läbirääkimiste ajal selgus, et kuna kostja oli

kodakondsuseta isik, ei saanud ta kehtiva õiguse järgi kinnisasja omandada. Seetõttu lepiti müüjaga

kokku, et kinnisasja eest tasub kostja, kuid selle omandab hageja. Elamu ehitati nii enne kui ka pärast

abielu sõlmimist kostja raha eest. Hagejal ei olnud sissetulekut, sest ta õppis ning aasta pärast abielu

sõlmimist sündis poolte esimene laps. Kostja võttis 23. aprillil 2004 elamu valmisehitamiseks

485 000 krooni laenu ja tasus laenu tagasimakseid ise. 27. detsembril 2004 müüs kostja ka talle

lahusvarana kuulunud korteriomandi 850 000 krooni eest, sest pangalaenust ei piisanud elamu

valmisehitamiseks.

Kostja väitel on hageja väited kostja vägivaldsuse kohta alusetud ja tõendamata. Poolte kooselu

purunes, kuna tekkisid konfliktid tavapärastest olmeprobleemidest, mis ajaga aina süvenesid. Pooltel

ei olnud erimeelsusi abielu lahutamise, vara jagamise ega laste hooldusõiguse osas, st konfliktid ei

tekkinud sel põhjusel. Seega ei ole ka konfliktid mõjutanud hagejat lepingut sõlmima. Hageja

tõendatud vigastused olid tingitud sellest, et kostja pidi hagejat hüsteeriahoogude ajal kinni hoidma,

et hageja ei oleks endale ega teistele ohtlik. Ka kostja sai neis konfliktides vigastada.

Pooled otsustasid 2011 abielu lahutada ning jagada vara ja lahendada laste hooldusõiguse küsimuse.

Selleks esitasid nad 14. märtsil 2011 notarile andmed tehingu sisu kohta ja abielu lahutamise

avalduse. 22. märtsil 2011 saatis notar pooltele tehingu projekti ning pooled allkirjastasid lepingu

18. aprillil 2011. Lepingu järgi sai hageja isikliku kasutusõiguse kostja omandatavale korteriomandile

kuni vanema lapse täisealiseks saamiseni, misjärel tuli korter jätta vanemale lapsele. Lepingu

täitmiseks käisid pooled koos ja ka eraldi vaatamas ca 10–15 korterit ning hageja kinnitas, et on nõus

Xxxxxxxxx Xxxxxxxxx XX–X asuva korteriomandiga, kui ta saab sinna elamust kaasa võtta kõik

endale meelepärased asjad. 10. detsembril 2011 kolis hageja lastega korterisse, kus kostja oli aidanud

teha ka sanitaarremondi. Seega ei teinud hageja tehingut vägivalla ega ähvarduse mõju all ning

tegemist ei olnud olukorraga, kus hagejal ei olnud võimalik teha mõistlikke valikuid. Hageja ei ole

esitanud kostjale üheselt mõistetavat tehingu tühistamise avaldust. Kui lugeda hagiavaldus tehingu

tühistamise avalduseks, on see esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist.

Kostja oli hea tahte märgina nõus andma korteriomandi omandi kohe poolte ühisele tütrele üle, et

kõrvaldada hageja etteheide, et ta ei saanud ühisvara jagamisel midagi.

3. Harju Maakohus rahuldas 7. mai 2012. a määrusega hagi tagamise avalduse ja lubas kanda

kinnisasjale hageja kasuks eelmärke omandiõiguse üle käiva kohtuvaidluse kohta.

4. Harju Maakohus rahuldas 2. oktoobri 2012. a otsusega hagi, tuvastas, et hageja tühistas lepingu

p-d 3.1.1, 4.1–4.6 ja 6.1, ning kohustas kostjat andma nõusoleku kostja kui kinnisasja omaniku

kinnistusraamatust kustutamiseks ning hageja kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja hagi täpsustades nõuet muutnud. Hageja on kogu

menetluse vältel soovinud lepingu osaliselt tühistada ja taastada lepingueelse olukorra.

Hageja hagiavalduse saab lugeda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 98 lg 1 järgi lepingu

osalise tühistamise avalduseks, kuna see on kostjale ka kätte toimetatud.

Isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, võib TsÜS § 96 lg 1 järgi tehingu

tühistada, kui ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu

teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Eelkõige tuleb arvestada ähvardaja või vägivalla kasutaja ja

tehingu teise poole isikut ning olukorda, milles ähvardus või vägivald aset leidis. TsÜS § 96 lg 2 järgi

on ähvardus õigusvastane, kui õigusvastane on: 1) tegu või tegevusetus, millega tehingu teinud isikut

ähvardati; 2) ähvarduse mõjul tehtud tehingu eesmärk; 3) teo või tegevusetuse, millega ähvardati,

kasutamine tehingu tegemisele kallutamiseks. Ähvarduse mõjul tehtud tehingu tühistamise tähtajaks

on TsÜS § 99 lg 1 p 1 järgi ähvarduse või vägivalla korral kuus kuud arvates ajast, mil vastava

asjaolu mõju lakkas.

Hageja esitas 24. aprillil 2012 kostja vastu hagiavalduse, mida ta hiljem pidas ka tehingu tühistamise

avalduseks. Pooled sõlmisid vara jagamise lepingu 18. aprillil 2011. Kohtule esitatud arstitõenditest

nähtub, et hageja on saanud korduvalt sarnaseid füüsilisi vigastusi ning iga kord toonud välja nende

põhjuseks abikaasa tarvitatud vägivalla. Kostja tarvitas hageja vastu vägivalda hiljemalt

23. novembril 2011, mil on väljastatud viimane arstitõend, ning sellest päevast alates hakkas kulgema

ka tühistamisavalduse esitamise tähtaeg. Seega esitas hageja avalduse tähtaegselt. Füüsiline vägivald,

mis tõi kaasa kehavigastused, võib mõjutada isikut tegema tehinguid tema tahte vastaselt.

Perevägivalla mõju ei pruugi raugeda kohe pärast abikaasadevaheliste suhete lõppemist. Ka asjaolu,

mida kostja ei ole küll kohtumenetluses tõendanud, et pooled otsisid pärast lahutust koos korterit,

kuhu hageja võiks koos lastega elama asuda, ei tähenda, et kostja vägivalla mõju oleks hageja suhtes

lakanud.

Seega on täidetud tühistamise nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused. Hageja on esitanud

tehingu teisele poolele tühistamisavalduse ning esines vägivald, mis kallutas hagejat tehingut tegema.

Seega on hageja nõue põhjendatud.

TsÜS § 90 lg 2 järgi tuleb tühistatud tehingu alusel saadu tagastada alusetu rikastumise sätete alusel,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1

järgi saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb

hiljem ära.

Poolte sõlmitud lepingu p 3.1.1 järgi sai kostja kinnisasja ainuomanikuks, s.t kinnisasjast sai tema

lahusvara. Lepingu p 6.1 järgi leppisid pooled kokku lepingu eseme omandi üleandmises. Seega saab

hageja nõuda, et kostja annaks talle kinnisasja omandi tagasi.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta

hagi rahuldamata, või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 1. märtsi 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Samuti tühistas ringkonnakohus kohtuotsuse jõustumisel hagi tagamise.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja ja kostja abielu

lahutati 18. aprillil 2011 ja nad sõlmisid samal päeval notariaalse vara jagamise lepingu ja vanemate

hooldusõiguse teostamise kokkuleppe, mille p 3.1.1 järgi sai kostja hagejale kuulunud kinnisasja

ainuomanikuks. Hageja esitas 24. aprillil 2012 kostja vastu hagiavalduse, mida ta pidas ka tehingu

tühistamise avalduseks.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08 asunud järgmisele seisukohale: "Hageja esitas aktsiaseltsile

ja kostjale kokkuleppe kohta tühistamisavalduse. Tühistamisavalduse kehtivus sõltub selle

vastavusest TsÜS § 96 eeldustele ja on seotud TsÜS §-s 99 sätestatud tähtaegadega.

Tühistamisavalduse esitaja peab tõendama, et ta on tühistamiseks õigustatud TsÜS § 96 lg-s 1

nimetatud alusel, seega ta peab tõendama põhjusliku seose ähvarduse ja tahteavalduse vahel ning ka

TsÜS § 96 lg-s 2 nimetatud asjaolude esinemise, mis põhjustasid ähvarduse õigusvastasuse.

Õigusvastase ähvarduse tulemusel tehtud tehingu tühistamise võimalus kaitseb tahteavalduse teinud

isiku vaba otsustamisõigust ning seega tuleb põhjusliku seose juures subjektiivselt kontrollida, kas

ähvardatut on tahteavalduse tegemisel mõjutatud."

Maakohus pidi kontrollima, kas vägivald oli asjaolude kohaselt nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud

tehingut teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Hageja ei ole hagiavalduses toonud esile asjaolusid

ega esitanud tõendeid kostja vägivallatsemise kohta hagejaga vahetult enne tehingu tegemist. Hageja

on esitanud kaks tõendit, millest nähtub, et hageja vastu on kasutatud vägivalda. Nimetatud tõenditest

nähtub, et hageja pöördus arsti vastuvõtule 14. juulil 2009 ja 30. augustil 2009 Maakohus ei ole

otsuses analüüsinud ega põhjendanud oma seisukohti, mistõttu ei selgu otsusest, kuidas need tõendid

tõendavad sellist vägivalda, mis oli suunatud vahetult tehingu tegemisele, ja kuidas on nende kahe

tõendiga tõendatud, et just kostja kasutas hageja vastu vägivalda. Täiesti põhjendamata on seisukoht,

et väidetava vägivalla eesmärgiks oli mõjutada hageja tahet teha vaidlusalune tehing. Kostja eitab

vägivalla kasutamist hageja vastu. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja esindaja, et rohkem

tõendeid neil esitada ei ole.

Eeltoodut arvestades tuleb hagi jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud sellise vahetu

vägivalla kasutamist, mis oleks otseselt mõjutanud tema tahteavaldust vaidlusaluse tehingu tegemisel.

Isegi kui eeldada, et kostja kasutas sellist vägivalda, tuleb TsÜS § 99 lg 1 p-s 1 märgitud tähtaja

kulgemise aluseks lugeda 19. aprill 2011, s.o vaidlusaluse tehingu tegemisele järgnev päev. Hagejal

oli võimalus teada anda tehingu teinud notarile nii enda vastu rakendatud vägivallast kui ka oma

tegelikust tahtest. Õigustlõpetava tähtaja kulgemine algas tehingu sõlmimisele järgnenud päevast,

millest tulenevalt lõppes kuuekuuline tähtaeg 19. oktoobril 2011. Tühistamisavalduse esitas hageja

alles 24. aprillil 2012.

Hageja esitas ka alternatiivse nõude tuvastada, et tehing on tühine, kuna on vastuolus heade

kommetega, sest kostja teadis tehingu tegemise ajal, et hageja sõlmib lepingu erakorralise vajaduse

tõttu vabaneda vägivaldsest suhtest, ning samal ajal oli tehing tehtud hageja jaoks äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel.

Riigikohus on leidnud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida

ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on

vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja

väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade

kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole

ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb

arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise

asjaolusid. Riigikohus on korduvalt toonitanud, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu

tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes,

s.t tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade

kommete vastasuse tõttu.

Eeltoodut arvestades tuleb ka hageja alternatiivne nõue jätta rahuldamata, kuna ka selle nõude

alusena on tuginetud samadele asjaoludele, milleks on vägivald ja ähvardamine. Hageja esitatud

asjaolud ei anna alust lugeda vaidlusaluse abieluvaralepingu osa punkte vastuolus olevaks heade

kommetega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse

maakohtu otsus või teha uus otsus, millega rahuldada hageja alternatiivne nõue. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus põhjendamata hageja alternatiivse

nõude rahuldamata jätmise. Hageja alternatiivse nõude aluseks oli asjaolu, et hageja tegi tehingu

sundolukorras, vabanemaks vägivaldsest sõltuvussuhtest kostjaga, ning kostja teadis seda. Hageja

tõendas, et lepingupoolte sooritused ei olnud proportsionaalsed, kuna hageja loobus kinnisasja

omandist saades vastu alandavate tingimustega isikliku kasutusõiguse kordi odavamale korterile. Kui

ähvardus ja vägivald ka ei mõjutanud hagejat lepingut sõlmima, siis on need igal juhul käsitatavad

raskete asjaoludena TsÜS § 86 mõttes, mille tõttu hageja tehingu tegi.

Ringkonnakohus tuvastas vääralt, et hagejal ei olnud vägivalla kohta rohkem tõendeid esitada.

Hageja märkis kohtuistungil, et kirjalikke tõendeid rohkem ei ole, kuid märkis, et tunnistajate

ütlustega saab kostja vägivaldsust tõendada. Ühtlasi on ringkonnakohtu arusaam perevägivalla

tõendamatusest eluvõõras, kuna ei arvesta asjaolu, et perevägivald ja selle mõju jäävad üldjuhul

teistele nähtamatuks.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsÜS § 96 lg-t 1 ja § 86. Hageja ei oleks ilmselgelt tavapärases

olukorras sellist alandavat lepingut sõlminud.

9. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohus jättis õigesti hagi TsÜS § 96 lg 1 alusel rahuldamata ja asus õigesti seisukohale, et

hagi ei saa rahuldada ka TsÜS § 86 alusel. Hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Abielu lahutamine ja

ühisvara jagamine viisil, mida pooled pidasid otstarbekaks, ei ole heade kommetega vastuolus.

Asjaolu, et ühisvara jagatakse ebavõrdselt, ei anna lepingupoolele alust nõuda hiljem vara jagamist

võrdselt.

TsÜS § 86 lg 2 mõttes võib sõltuvussuhteks olla küll peresuhe, kuid tehing on vastuolus heade

kommetega üksnes siis, kui see tehakse kartuses muuta see suhe negatiivseks sooviga suhet säilitada.

Praegusel juhul lahutasid pooled abielu ja lõpetasid peresuhte. Abielu purunemine ei tekita ka

erakorralist vajadust tehingut teha.

Kuna tegemist ei olnud sõltuvussuhte ega erakorralise vajadusega, ei pidanud kohus kaaluma ka

tehingu ebasoodsaid tingimusi või vastastikuste kohustuste väärtuste tasakaalu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas 18. aprilli 2011. a vara jagamise leping kehtib osas, milles pooled

leppisid kokku, et enne abielu sõlmimist hageja omandatud kinnisasi, millele ehitati abielu ajal

elamu, jääb vara jagamise kokkuleppe järgi kostja omandisse ning seetõttu kantakse

kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna kostja, samuti osas, milles pooled leppisid kokku, et kuna

elamuga kinnisasi jääb kostjale, kohustub kostja omandama korteriomandi ja koormama selle

tähtajalise tingimusliku tasuta isikliku kasutusõigusega hageja kasuks (lepingu p 3.1.1, p-d 4.1–4.6 ja

p 6.1).

Hageja on kogu menetluse vältel väitnud, et poolte leping selles osas ei kehti. Seetõttu on hageja

palunud kostjal kinnisasja omand tagastada ja anda nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks

selliselt, et kostja annaks lepingu alusel saadud kinnisasja hageja omandisse tagasi ja hageja saaks

uuesti kinnisasja omanikuks. Ühtlasi on hageja nõustunud loobuma tema kasuks korteriomandile

seatud isiklikust kasutusõigusest, mille ta sai vastutasuks kinnisasja omandist loobumise eest.

Hageja väitel on poolte leping nimetatud osas kehtetu, kuna hageja sõlmis kostjaga endale selgelt

kahjuliku lepingu kostja vägivalla ja vägivallaga ähvardamise mõjul olukorras, kus ta soovis

vabaneda väljakannatamatust vägivaldsest suhtest ja säästa lapsi vägivalla pealtvaatamisest. Hageja

palus lugeda hagiavalduse vaidlusaluste lepingupunktide tühistamise avalduseks.

Lisaks on hageja toonud nii hagiavalduses kui ka muudes menetlusdokumentides välja asjaolu, et kui

vaidlusaluste lepingupunktide tühistamiseks ei peaks olema alust (ähvardus ja vägivald ei viinud

hagejale kahjuliku lepingu sõlmimiseni), on lepingupunktid tühised, kuna need on vastuolus heade

kommetega. Heade kommetega vastuolu põhjendas hageja sellega, et kostja teadis, et hageja sõlmib

endale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel lepingu erakorralise vajaduse tõttu vabaneda vägivaldsest

suhtest.

Hageja arvates on vaidlusalused lepingupunktid talle äärmiselt ebasoodsad ning hageja ja kostja

õigused ja kohustused tasakaalust väljas. Hageja loobus abielust vabanemise eesmärgil talle kuulunud

kinnisasjast, mille väärtuseks märkisid pooled lepingus 100 000 eurot, kuid mille tegelik väärtus on

neli korda suurem, ning sai selle eest vastu tasuta tähtajalise isikliku kasutusõiguse kostjale kuuluvale

korteriomandile väärtusega ca 45 000 eurot, kuid sedagi üksnes tingimusel, et tasuta tähtajaline

kasutusõigus lõppeb, kui hageja uuesti abiellub või soovib korteris elukaaslasega koos elama hakata.

12. Eeltoodut arvestades on kolleegiumi hinnangul hageja nõue suunatud kehtetu tehingu alusel saadu

tagastamisele (kinnistusraamatus omanikukande muutmisele) ning hagi alusena on hageja toonud

välja selle, et lepingu punktid, mille alusel kostja kinnistusraamatusse omanikuna sisse kanti, on kas

tühised või tühistatud. Nii tühise kui ka tühistatud tehingu alusel saadu tuleb TsÜS § 84 lg 1 teise

lause ja § 90 lg 2 järgi üldjuhul alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1028 jj) alusel tagastada ja seda

hageja hagis nõuabki.

Nii maa- kui ka ringkonnakohus on vääralt käsitanud hageja nõuet kahe alternatiivse nõudena ning

lahendanud hageja ekslikult alternatiivsena sõnastatud nõuded hageja soovitud järjekorras, sh ei ole

maakohus lepingu osalise tühisuse kohta üldse seisukohta võtnud, kuna rahuldas hageja esimese

alternatiivse nõude, ning ringkonnakohus jättis hageja mõlemad alternatiivsed nõuded rahuldamata.

Kolleegiumi hinnangul ei ole asjas tegemist alternatiivsete nõuetega TsMS § 370 lg 2 mõttes, mille

puhul hageja esimesena esitatud nõude rahuldamise korral ei pea teise rahuldamata jätmist

põhjendama (TsMS § 442 lg 8 viies lause). Kohtutel tuli hageja nõuet lahendades esmalt kontrollida,

kas poolte lepingu vaidlusalused punktid ei ole heade kommetega vastuolu tõttu tühised, ning alles

seejärel, kui selgub, et tühisuse aluseid ei esine, kontrollida, kas hageja on need kehtivalt tühistanud.

Riigikohus on korduvalt märkinud, et kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust

seadus imperatiivselt ei tunnista, ning seetõttu saab kohus tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata

tehingu heade kommete vastasust ka omal algatusel (vt nt Riigikohtu 21. novembri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12).

Eeltoodust tulenevalt peab kohus ka tehingu väidetava tühistamise korral kontrollima esmalt, olgu

siis omal algatusel või menetlusosalise väite alusel, kas tehing ei ole tühine.

13. Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine.

Ringkonnakohus on lepingupunktide heade kommete vastasust hinnates õigesti viidanud Riigikohtu

senistele seisukohtadele, mille kohaselt võivad tehingud olla heade kommetega vastuolus erinevatel

põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja

taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate

inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal.

Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või

ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu 21. novembri 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23).

Lisaks eelnevale on tehing TsÜS § 86 lg 2 järgi heade kommetega vastuolus mh ka siis, kui pool teab

või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest

vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (s.o sundolukorras), ja kui

tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate

vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui esineb viimati

nimetatu (tehingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt

tasakaalust väljas), siis eeldatakse TsÜS § 86 lg 3 järgi, et pool teadis või pidi teadma teise poole

erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest.

Kolleegium on selgitanud, et tehingu tühisuse tuvastamiseks vastastikuste soorituste väärtuste

ebakõla korral tuleb esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on

heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning alles seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu

sundolukorras ning kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma lepingupartneri sundolukorrast.

Seejuures peab tehingu tühisusele tuginev pool tõendama, et tehingust tulenevate vastastikuste

soorituste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning tooma välja asjaolud, mis

kinnitavad tema sundolukorda. Tehingu kehtivusele tuginev pool peab aga tõendama, et ta ei teadnud

ega pidanudki teadma teise poole sundolukorrast. Kolleegium selgitas ka seda, et soorituste väärtuste

vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega

käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu

väärtuse vastu. Kolleegium lisas, et üldjuhul sõlmitakse tehingud, mille vastastikuste soorituste

väärtus on äärmiselt ebavõrdne siis, kui selleks on eriline vajadus või sundolukord, kuid see ei pea

alati nii olema, st on võimalik, et isik oleks sõlminud lepingu igal juhul sõltumata väärtuste ebakõlast.

Seejuures tuleks arvestada, et mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete

vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust

arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p-d 8–10). Eelmärgitu, v.a TsÜS § 86 lg 3 esimeses lauses sätestatud

sundolukorra eeldus, kehtib kolleegiumi hinnangul ka juhul, kui tehing on tehtud teise poole jaoks

äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kuid vastastikuste kohustuste väärtus ei ole heade kommete

vastaselt tasakaalust väljas.

14. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et lepingu heade kommete vastasuse

hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh nii lepingu sisu kui ka

lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke (vt Riigikohtu 29. aprilli

2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-02, p 9).

Kuigi ringkonnakohus viitas otsuses kolleegiumi eelmärgitud lahendile, ei ole ringkonnakohus asjas

tähtsatele asjaoludele hinnangut andnud ega hageja väiteid lepingupunktide heade kommete vastasuse

kohta analüüsinud. Selle asemel on ringkonnakohus asunud paljasõnaliselt seisukohale, et

vaidlusalused lepingupunktid ei ole vastuolus heade kommetega, sest hageja on tuginenud tühisust

põhistades samadele asjaoludele (ähvardus ja vägivald) nagu lepingu tühistamise puhul ja need

asjaolud ei anna alust lugeda tehingut heade kommete vastaseks.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et hageja tugines lepingupunktide heade kommete

vastasust põhistades üksnes asjaolule, et ta sõlmis vaidlusalused lepingupunktid kostja vägivalla ja

vägivallaga ähvardamise mõjul, ega sellega, et vägivallal või vägivallaga ähvardamisel ei ole tehingu

heade kommete vastasuse hindamisel tähtsust.

15. Kuigi hageja on lepingupunktide kehtetust põhistanud eelkõige asjaoluga, et ta sõlmis lepingu

kostja ähvarduse ja vägivalla mõjul, on hageja juhtinud tähelepanu ka sellele, et kostja oli nõus

lahutama abielu üksnes siis, kui hageja loobub kinnisasja omandist, ning hageja soovis vabaneda

vägivaldsest suhtest, sh säästa poolte alaealisi lapsi vägivalla pealtnägemisest. Ka kostja ei ole

eitanud, et perekonnas esines konflikte ja füüsilist vägivalda. Seega ei pruukinud hageja sõlmida

vaidlusaluseid lepingupunkte kostja otsese vägivalla kasutamise või sellega ähvardamise mõjul, mis

oleks tehingu tühistamise aluseks, kuid eelnimetatut saab lepingu sõlmimise asjaolu ja ajendina

koosmõjus kõigi muude asjaoludega tehingu headele kommetele vastavust hinnates arvestada.

16. Lisaks on hageja toonud esile, et ajendatuna soovist vabaneda vägivaldsest suhtest sõlmis ta

endale äärmiselt ebasoodsa lepingu, kus hageja ja kostja õigused ja kohustused on oluliselt

tasakaalust väljas, ning kostja teadis, et hageja sõlmib neil tingimustel lepingu sundolukorras,

vabanemaks vägivaldsest suhtest. Seega on hageja tuginenud sellele, et vaidlusalused lepingupunktid

on TsÜS § 86 lg 2 mõttes heade kommete vastased. Ringkonnakohus ei ole ka neile asjaoludele

hinnangut andnud ning on jätnud otsuse ka selles osas täielikult põhjendamata.

Kolleegium juhib tähelepanu, et käesoleva otsuse p-s 13 märgitut arvestades tuli kohtutel esmalt

kontrollida, kas vaidlusalused lepingupunktid on hagejale äärmiselt ebasoodsad TsÜS § 86 lg 2 p 1

mõttes ja/või kas hageja ja kostja vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt

tasakaalust väljas TsÜS § 86 lg 2 p 2 mõttes. Pooled vaidlevad selle üle, kas nende abielu lahutamisel

sõlmitud vara jagamise kokkuleppes sisalduvate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete

vastaselt tasakaalust väljas või on kokkulepe muul viisil hagejale äärmiselt ebasoodne. Kolleegium

märgib, et kuigi perekonnaseaduse § 37 lg 3 järgi jagatakse abikaasade ühisvara üldjuhul võrdsetes

osades, võivad abikaasad viidatud sätte järgi kokku leppida ka ühisvara jagamise teistsuguses

proportsioonis. Seetõttu ei ole iseenesest veel heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ega ühele

abikaasale äärmiselt ebasoodne abikaasade kokkulepe, kus abikaasade osad ühisvara jagamisel ei ole

võrdsed. Samuti võib abikaasa anda abielu lõppedes teise abikaasa omandisse endale lahusvarana

kuuluvaid esemeid. Kolleegiumi hinnangul saab vara jagamise kokkuleppe heade kommete vastasuse

hindamisel lähtuda ühelt poolt sellest, mida olnuks kummalgi abikaasal õigus seaduse järgi vara

jagades saada, ning teiselt poolt sellest, mida kumbki abikaasa vara jagamise kokkuleppe alusel sai.

Kui vara jagamise kokkuleppe järgi on ühe abikaasa jaoks vara jagamise tulemus

ebaproportsionaalselt ebasoodne ning teine saab ebaproportsionaalse eelise, võib olla tegemist heade

kommete vastase ühisvara jagamise kokkuleppega, kui on täidetud ka muud TsÜS § 86 lg-s 2

sätestatud tingimused.

Lisaks äärmiselt ebasoodsatele või tasakaalust väljas lepingutingimustele tuleb kohtul lepingu heade

kommete vastasust hinnates arvestada ka endale ebasoodsa või ebaproportsionaalse vara jagamise

lepingu sõlminud abikaasa olukorda lepingu sõlmimisel, sh seda, kas abikaasa sõlmis lepingu

erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse vms erakorralise asjaolu tõttu (TsÜS § 86 lg 2).

Kolleegium möönab, et abikaasad, sh lahutavad abikaasad on perekondlikult lähedaselt seotud isikud,

mistõttu on väga tõenäoline, et üks abikaasa nõustub teise abikaasa pakutud kahjulikku lepingut

sõlmima perekondliku sõltuvussuhte tõttu, mitte aga sel põhjusel, et leping vastab tema tegelikule

tahtele.

Viimaks tuleb lepingu heade kommete vastasust hinnates selgitada ka seda, kas lepingust

ebaproportsionaalse eelise saanud abikaasa teadis või pidi teadma, et teine abikaasa sõlmib temaga

sellise ebaproportsionaalse lepingu sundolukorras, sh eeldatakse teise lepingupoole teadmist, kui

lepingus on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Kuna ringkonnakohus on jätnud ülalmärgitud asjaolud täielikult hindamata, tuleb asi saata

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Vajadusel tuleb ringkonnakohtul anda pooltele võimalus

oma väiteid ja vastuväiteid tõendada.

17. Lisaks on hageja juhtinud tähelepanu ka asjaolule, et vaidlusalused lepingutingimused on

hagejale äärmiselt ebasoodsad ja tasakaalust väljas mh seetõttu, et hageja andis kostjale kinnisasja

omandi, kuid sai vastu ajaliselt piiratud ja alandavate tingimustega isikliku kasutusõiguse

korteriomandile. Alandavateks pidas hageja neid lepingupunkte, mille kohaselt kaotab ta isikliku

kasutusõiguse uuesti abiellumise korral ega või korteris elada koos uue elukaaslasega.

Kolleegium leiab, et abikaasade vara jagamise kokkulepped, kus vara jagamise tulemus ja ühe

abikaasa saadava vara väärtus on seatud sõltuvusse selle abikaasa uuesti abiellumisest või uue

elukaaslase leidmisest viisil, et abiellumisel või uue elukaaslase leidmisel jääb abikaasa varast kas

osaliselt või täielikult ilma, piirab oluliselt isiku vaba eneseteostust ja õigust abielluda ning luua

perekond. Sellised kokkulepped on kolleegiumi hinnangul heade kommetega vastuolus TsÜS § 86

lg 1 mõttes, kuna kitsendavad lubamatult selle abikaasa põhiõigusi (vt ka Riigikohtu 6. veebruari

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p17).

Kuna hageja isiklik kasutusõigus oli seatud sellistest tingimustest sõltuvusse, tuleb ringkonnakohtul

asja lahendades hinnata vaidlusaluste lepingupunktide vastuolu heade kommetega ka sellest aspektist.

Eeltoodud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada ja saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

18. Tehingu tühistamist puudutavas osas nõustub kolleegium ringkonnakohtu põhjendustega.

Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et TsÜS § 96 järgi saab tehingu tühistada üksnes juhul, kui

vägivald või ähvardus oli suunatud tehingu tegemiseks tahteavalduse andmisele ning asjaolusid

arvestades oli see nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut.

Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, et kostja oleks sundinud teda vägivalda tarvitades või sellega

ähvardades vaidlusaluseid lepingupunkte sõlmima.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on tasunud kautsjoni hageja.

Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik