3-2-1-80-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-80-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. september 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Vladimir Aravini hagi Eesti Keskkonnateenused AS-i ja

KREEDIX OÜ vastu kahju tekitava tegevuse keelamiseks

ja 1500 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-39476

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vladimir Aravini kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3095 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vladimir Aravin, esindaja vandeadvokaat Ljudmila

Tamar

Kostja Eesti Keskkonnateenused AS (registrikood 10277820,

endine ärinimi mh AS Tallinna Sekto) (ühendanud endaga

20. detsembril 2012 Eesti Keskkonnateenused AS-i

(registrikood 10814608, endine ärinimi mh AS Veolia

Keskkonnateenused)), esindaja vandeadvokaat Toomas

Pikamäe

Kostja KREEDIX OÜ (registrikood 11043745), esindaja

juhatuse liige Marie Rosin

Asja läbivaatamise kuupäev

26. august 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-39476 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Vladimir Aravinile (konto nr 1102365422, Swedbank AS) 26. jaanuaril ja

15. veebruaril 2013 tasutud kassatsioonikautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Aravin (hageja) esitas 24. augustil 2011 Harju Maakohtule hagi AS-i Veolia

Keskkonnateenused (üldõigusjärglane ühinemise tulemusena Eesti Keskkonnateenused AS) (kostja I)

ja KREEDIX OÜ (kostja II) vastu. Hageja palus kohustada kostjat II lõpetama hagejat kahjustav

tegevus ja eemaldada hageja nimi võlgnike registrist veebilehelt www.volaturg.ee ning mõista

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1500 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Hagiavalduse järgi on kostja I esitanud hagejale alusetult arved, mille järgi nõuab kostja II hagejalt

põhjendamatult 33 euro 29 sendi maksmist jäätmete veo eest. Kostja II on avaldanud hageja nime

alusetult võlgnikuna veebilehel www.volaturg.ee, teavitamata hagejat sellest ette ja andmata talle

võimalust nõuet, selle suurust ja muid olulisi asjaolusid selgitada ning neile vastu vaielda. Hagejal ei

ole kostjatega lepingulisi suhteid ja ta ei ole neilt kaupu ega teenuseid saanud. Hageja on iseseisev

jäätmekäitleja, kes jäätmeseaduse (JäätS) § 73 lg 4 p 1 alusel ei vaja jäätmeluba ning on JäätS § 73

lg 4 ja § 69 lg 41 kohaselt vabastatud korraldatud jäätmeveost. Seetõttu ei ole hageja oma jäätmeid

kostjale I vedamiseks ja käitlemiseks andnud, vaid on need vedanud prügilasse ise.

Avaldades hageja kohta alusetut teavet, nagu oleks hageja võlgu kostjale I, on kostjad kahjustanud

hageja mainet ja tekitanud hagejale ka varalist kahju, kuna hageja äripartner lõpetas temaga sel

põhjusel lepingu ja jättis osaliselt tehtud töö eest tasumata. Hageja nõuab enda kui võlgniku registrist

eemaldamist ja tekitatud mittevaralise kahju eest 1500 euro suurust hüvitist.

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjate väitel ei ole nad õigusvastaselt käitunud ega hagejale kahju tekitanud. Kostja I on Raasiku

vallaga 17. veebruaril 2010 sõlmitud lepingu alusel vallas korraldatud jäätmeveo vedaja, kellele on

antud vastav jäätmeluba. Raasiku Vallavalitsus ei ole vabastanud hagejat korraldatud jäätmeveos

osalemast, mistõttu tuleb hageja lugeda liitunuks korraldatud jäätmeveoga 1. maist 2010, kui kostjale I

väljastati jäätmeluba. Kostja I on esitanud hagejale arveid kehtivate jäätmeveo eeskirjade kohaselt.

Kuna hageja ei ole tasunud kostjale I võlgnevust, on hageja andnud võlgnevuse sissenõudmise üle

kostjale II. Kostja II võis nõuda hagejalt kohustuse täitmist. Avaldatud andmed on õiged ja nende

avaldamine surveabinõuna võla tasumiseks ei olnud õigusvastane.

Kostja I lisas, et tegemist ei ole väärtushinnangu avaldamisega.

Kostja II lisas, et veebileht www.volaturg.ee ei kuulu temale, mistõttu ei saa hageja tema vastu hagi

esitada. Samuti ei ole hageja nõuded selged ega tõendatud. Ei ole selge, millised andmed tekitasid

hagejale 1500 eurot kahju. Kostjal II oli andmete avaldamise vastu ka õigustatud huvi ja ta kontrollis

neid piisava põhjalikkusega.

3. Harju Maakohus jättis 25. mai 2012. a otsusega hagi rahuldamata ja kostjate menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et kostja I on korraldatud jäätmeveo vedaja, hageja elab selles

jäätmeveopiirkonnas (Raasiku alevik) ja et hageja on teadlik, et kostja I on jäätmevedajaks, kuna ta on

kätte saanud kostja I esitatud arved. Vaidlustatud ei ole hageja väidet, et ta korraldab oma jäätmete

käitlemist ise, andes need üle prügilasse.

Kohalik omavalitsus ei ole hagejat vabastanud korraldatud jäätmeveoga liitumise kohustusest

JäätS § 69 lg 4 alusel. Samuti ei ole hagejat vabastatud korraldatud jäätmeveost JäätS § 69 lg 41 alusel

jäätmeloa omanikuna, alusetu on samastada seda JäätS § 73 lg 4 p-s 1 sätestatud jäätmeloast

vabastamisega. Seega oli hageja liitunud korraldatud jäätmeveoga, lähtudes JäätS § 69 lg-st 1, millest

omakorda tuleneb, et kostja I esitas hagejale arved õigustatult. Hageja arveid ei tasunud ja seega on tal

tekkinud võlgnevus, millele on viidatud ka hageja osutatud veebilehel.

Hageja ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis annaks alust järeldada, et avaldatud teave oli hagejale

kahjulik muul põhjusel kui tõele mittevastavus. Kuna tuvastatud ei ole vastutuse ühte koosseisulist

tunnust – õigusvastast tegu, ei ole kahju hüvitamise ja kahju tekitamisest hoidumise koosseisu ning ei

ole otstarbekas analüüsida teiste komponentide olemasolu. Eeltoodu alusel tuleb hagi jätta mõlema

kostja vastu rahuldamata.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada.

Lisaks teatas hageja kaebuses, et tühistab oma haginõude eemaldada tema nimi võlgnike registrist

veebilehelt www.volaturg.ee.

15. oktoobril 2012 palus hageja kaasata kolmanda isikuna menetlusse Raasiku Vallavolikogu.

5. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. jaanuari 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Hageja on JäätS § 69 lg 2

mõttes jäätmevaldaja ja ta loetakse Raasiku vallas korraldatud jäätmeveoga liitunuks seaduse alusel

tulenevalt JäätS § 69 lg-st 1 alates 1. maist 2010. „Liitunu õiguslik seisund" ei anna jäätmevaldajale

õigust iseseisvalt oma olmejäätmeid käidelda. Korraldatud jäätmeveoga mitteliitunuks lugemine eeldab

kohaliku omavalitsuse nõusolekut, mida hagejale ei ole antud. Seetõttu on hageja kohustatud

jäätmeveoteenuse (sh tühisõitude) eest kehtestatud jäätmeveo tasumäärade kohaselt ka tasuma.

Ringkonnakohus ei hinnanud hageja väiteid maakohtu istungiprotokolli ebaõigsuse kohta, kuna hageja

ei taotlenud protokolli parandamist, pealegi ei ole alust arvata, et protokolli puudused võisid mõjutada

kohtulahendi õigsust.

7. 15. jaanuari 2013. a määrusega jättis ringkonnakohus rahuldamata hageja taotluse kaasata menetlusse

kolmas isik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

Hageja väitel lahendati tema taotlus kolmanda isiku kaasamiseks pärast kohtuotsuse tegemist. Sellega

jäeti hageja ilma taotluse kohta tehtud kohtumääruse peale edasikaebamise õigusest.

Ringkonnakohtu otsus on põhjendamata. Otsusest ei nähtu, millised jäätmeseaduse sätted määravad

jäätmevaldaja võlaõiguslikud suhted jäätmevedajaga ja vedaja kohustuse teha toiminguid

jäätmevaldaja suhtes, kui nende vahel ei ole lepingut. Samuti ei ole põhjendatud, millised

jäätmeseaduse sätted annavad kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada kord selliste situatsioonide

nagu „tühisõit" reguleerimiseks, samuti vedaja õigust nõuda selle toimingu eest jäätmevaldajalt tasu.

Kostja I ei ole hageja suhtes toiminguid (sh tühisõit) teinud ega või nõuda arvete tasumist teenuste

eest, mida ei ole osutatud. Kohtud ei ole andnud hinnangut väitele, et isegi kui hageja loetakse

liitunuks, ei ole ta teenust saanud. Kohtu järeldustes samastatakse mõiste „korraldatud jäätmevedu"

mõistega „transporditeenus". Jäätmete ühistranspordi käigus kulub üle kahe korra enam kütust kui

hageja enda jäätmeveoga.

JäätS § 69 lg 4 enne 19. juulit 2010 kehtinud ja kehtiv redaktsioon erinevad. Kehtiva seaduse järgi

täidab isik „liitumise kohustused", kui ta annab enda olmejäätmed üle prügilasse, mis on määratud

korraldatud jäätmeveo raames. Kindlaks ei ole tehtud, kas hagejat võib lugeda „korraldatud

jäätmeveoga liitunuks", kel ei ole õigust oma olmejäätmeid käidelda, või on ta „transporditeenusega

mitteliitunu". JäätS § 69 lg 1 ei sätesta liitunu kohustusi ega kohusta jäätmeid üle andma vedajale.

JäätS § 69 lg 4 ei kohusta taotlema vabastamist olmejäätmete vedajale üleandmisest. Samuti ei ole

jäätmeseaduses muid sätteid, mis kitsendaks hageja õigust oma tegevuse määramiseks olmejäätmete

väljaveo ja kindlaksmääratud lõpliku utiliseerimise kohta üleandmise osas või määraks kindlaks

jäätmevaldaja ja vedaja vahelisi võlasuhteid.

Hagejal ei ole kostjatega võlasuhteid ja kostjad on tema põhiõigusi rikkunud hageja nime

avalikustamisega Internetis võlgnike nimekirjas. Nimetatud asjaolu tekitas hageja mainele kahju ja

pärsib tema tegevust ettevõtjana.

9. Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Kostja I palub alternatiivselt jätta kassatsioonkaebuse läbi vaatamata nõuetekohase

kaebuse hilinenult esitamise tõttu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja

kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

11. Kolleegium käsitleb esmalt hageja kahju hüvitamise nõuet (I) ning hoidumisnõuet ja võimalikku

loobumist sellest (II). Seejärel analüüsib kolleegium kostjate tegevuse õigusvastasust hageja

võimalikku võlga puudutavate andmete avaldamisel (III) ja hageja võimalikku võlgnevust kostja I ees

jäätmeveost tulenevalt (IV). Lõpetuseks käsitleb kolleegium muid menetluslikke probleeme asjas ja

teeb menetluslikud otsustused (V).

I

12. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt 1500 euro väljamõistmist talle tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks.

Kahju tekitamise alusena näeb hageja asjaolu, et teda on kujutatud veebilehel www.volaturg.ee kostja I

võlgnikuna. Hageja väitel ei võlgne ta kostjale I viimase esitatud jäätmeveo arvete alusel raha, kuna tal

ei ole kostjaga I raha nõudmist õigustavat suhet. Kostjale II heidab hageja ette lisaks seda, et tema

nimi avaldati veebilehel hagejat sellest ette teavitamata ja võimalust andmata asjaolusid selgitada.

Ebaõigete andmete avalikustamisega on hageja väitel tekkinud talle mittevaraline ja varaline kahju.

13. Kostjate väitel ei ole nad õigusvastaselt käitunud. Nende arvates on hageja kostjale I

jäätmeveoarvete järgi võlgu ja võla avalikustamine Internetis oli õiguspärane. Kostja I arvates ei ole

hageja kohta avaldatud väärtushinnangut. Kostjal II oli enda väitel andmete avaldamise vastu ka

õigustatud huvi ja ta kontrollis neid piisava põhjalikkusega. Kostja II väitis lisaks, et veebileht

www.volaturg.ee ei kuulu temale.

14. Asja lahendamisel jäävad tähelepanuta hageja väited talle andmete avalikustamisega põhjustatud

varalise kahju kohta, mis tekkis talle seetõttu, et äripartner lõpetas lepingu. Hageja nõuab üksnes

mittevaralise kahju hüvitamist ega ole oma väiteid varalise kahju kohta haginõudega seostanud (vt ka

nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 25).

15. Hageja kahju hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks saab esitatud asjaoludel olla esmalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 jj. See võimaldab isikul nõuda teiselt isikult talle õigusvastaselt

(lepinguväliselt) tekitatud kahju hüvitamist, st esitada delikti üldkoosseisul põhineva nõude.

Selle nõude rahuldamise üldise eeldusena peab hageja tõendama esmalt kostjate käitumise

õigusvastasuse, endal kahju tekkimise ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Nende eelduste

tõendamisel vabanevad kostjad VÕS § 1050 lg 1 järgi vastutusest, kui nad tõendavad, et ei esine

ühtegi seaduses sätestatud (eelkõige VÕS § 1045 lg 2 p-des 1–4) sätestatud õigusvastasust välistavat

asjaolu või et nad ei ole kahju tekitamises süüdi (vt ka nt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 15). Kui mõlemad kostjad vastutavad hagejale sama kahju tekitamise

eest, on nende vastutus hüvitise maksmise eest VÕS § 137 lg 1 järgi solidaarne.

Kostjate käitumise õigusvastasuse kohta vt käesoleva otsuse III osa.

16. Kostja II osas ei ole esitatud asjaolusid, mis annaks alust hageja kahju hüvitamise nõuet

kvalifitseerida teisiti kui VÕS § 1043 jj järgse nõudena. Hageja ja kostja II vahel ei ole esitatud

asjaoludel sõlmitud lepingut ega saanud nende vahel olla ka muud seadusjärgset võlasuhet kui delikti

toimepanemisest tulenev võlasuhe.

17. Kostja I osas pidanuks kohtud aga kahju hüvitamise nõude hindamist VÕS § 1043 jj alusel

täiendavalt põhjendama.

Kohtud leidsid sisuliselt, et JäätS § 69 lg 1 alusel tekkis hageja ja kostja I vahel korraldatud

jäätmeveoga liitumisest võlasuhe, mille alusel esitas kostja I hagejale õigustatult arveid. Kui nende

vahel oli aga seadusjärgne lepingusarnane võlasuhe, millest tulenevat kohustust on kostja I rikkunud ja

sellest on hagejale tekkinud kahju, mille tekkimise eest pidi see kohustus teda VÕS § 127 lg 2 mõttes

kaitsma, saab VÕS § 1044 lg-t 2 analoogia alusel kohaldades nõudeid esitada üksnes VÕS § 115 lg 1

alusel kohustuse rikkumisest tulenevalt (vt ka Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

51-11, p 19). Üksnes juhul, kui rikutud kohustuse kaitse-eesmärk ei hõlma tekkinud kahju, saab

hageja, olgugi, et poolte vahel on seadusest tulenev võlasuhe, VÕS § 1044 lg 1 järgi esitada kostja I

vastu deliktilise nõude.

Kolleegiumi arvates võib lepingu või seadusjärgse võlasuhte raames tekkinud võlgnevuse

avalikustamine olla vastuolus võlasuhtest tuleneva teise poole huvide arvestamise kaitsekohustusega

VÕS § 2 lg 2 mõttes, kui võlgnikul on õigustatud huvi, et võlgnevuse kohta andmeid ei avalikustata.

Vähemalt eelduslikult tuleneb igast lepingust või muust võlasuhtest kohustus teise poole huvidega

vähemalt sellises ulatuses arvestada, et mitte teise poole au teotada mainet kahjustavate andmete või

ebakohase väärtushinnangu avaldamisega mh teise poole võimaliku võlgnevuse kohta.

VÕS § 115 lg 1 alusel kohtud hageja nõuet aga ei käsitlenud. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 ja § 438

lg 1 järgi seotud nõudele poolte antud õigusliku kvalifikatsiooniga. Kohus peab pooltele selgitama

nõude võimalikku alternatiivset õiguslikku kvalifikatsiooni ja sellest tulenevat tõendamiskoormuse

jaotust. Lisaks on kohtute otsused ka vastuolulised – jaatades võlasuhet hageja ja kostja I vahel,

lahendati hageja kahju hüvitamise nõue põhjenduseta deliktilise nõudena.

18. Kolleegiumi arvates ei saaks hageja esitatud asjaoludel siiski VÕS § 115 lg 1 alusel kostjalt I kahju

hüvitamist nõuda ka siis, kui nende vahel on leping või jäätmeseaduse alusel tekkinud seadusjärgne

(lepingusarnane) võlasuhe. Seetõttu jäeti VÕS § 115 lg 1 kokkuvõttes õigesti kohaldamata, olgugi et

kohtud seda ei põhjendanud.

Lepingu olemasolul välistaks mittevaralise kahju hüvitamise nõude VÕS § 134 lg 1. Lepinguvälise

võlasuhte olemasolul ei oleks hageja nõutud mittevaralise kahju hüvitamine kolleegiumi arvates aga

VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud võlasuhtest tuleneva kohustuse (rahalise võlgnevuse kohta andmete

avalikustamise piirangud) kaitse-eesmärgiga.

Analoogia alusel VÕS § 1044 lg-st 2 lähtudes saab hageja esitada deliktilise nõude ka kostja I vastu.

Isikuõiguse rikkumise keeldu sätestavate deliktiõiguse normide (vt nende kohta käesoleva otsuse

III osa) kaitse-eesmärgiga on VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud isiku kohta ebaõigete andmete või

ebakohase väärtushinnangu avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine.

Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb sellistel juhtudel

kohaldada VÕS § 134 lg-s 2 sätestatut.

19. Kolleegium märgib, et muude kahju hüvitamise nõude eelduste olemasolu kindlakstegemisel tuleb

mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmisel arvestada ka kahju tekitamise aega, st aega, millal

andmed hageja võla kohta Internetis avalikustati. Tähendust võib see omada juhul, kui andmed

avalikustati enne 31. detsembrit 2010, kui muutus VÕS § 134 lg 2 redaktsioon. Kui andmed

avalikustati nii VÕS § 134 varasema kui ka hilisema redaktsiooni kehtivuse ajal, saab sellele kui

rikkumisele kohaldada vastavalt avaldamise ajale nii sätte varasemat kui ka kehtivat redaktsiooni.

VÕS § 134 lg 2 varasem redaktsioon nägi ette, et isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise

kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise

raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Sama sätte alates 31. detsembrist 2010

kehtiva redaktsiooni järgi tuleb isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse

olemasolu korral maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma,

st hüvitiskohustus on eelduslikult laiem. Lisaks lisandusid 31. detsembrist 2010 VÕS § 134 lg-d 5 ja 6

hüvitamise ulatuse kohta (vt nende kohaldamise kohta Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-18-13, p-d 25–29), mida saab samuti kohaldada.

20. Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha

väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata

diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust (vt ka

nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 25). Kohtute väljamõistetud

mittevaralise kahju hüvitised peavad aga vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise

võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel

võrreldavad (vt nt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 26).

21. Hageja on palunud välja mõista tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kostjatelt solidaarselt

1500 eurot, mitte jätnud hüvitise suurust hagis märkimata, mida võimaldab TsMS § 366.

See ei mõjuta iseenesest mittevaralise kahju hüvitise määramise põhimõtteid (vt otsuse p 20), kuid

piirab võimaliku väljamõistetava hüvitise määra ja omab tähendust hagi hinna määramisel (vt selle

kohta käesoleva otsuse p 65). Lisaks õigustab selge rahaline nõue hagejat vaidlustama kohtuotsust,

millega mõistetakse hüvitis välja väiksemas ulatuses, kuna hagi jäetakse sel juhul osaliselt

rahuldamata.

II

22. Hageja esitas kostja II vastu ka nõude kohustada teda lõpetama hagejat kahjustav tegevus ja

eemaldada hageja nimi võlgnike registrist veebilehelt www.volaturg.ee. Kohtulahenditest nähtub

vääralt, nagu oleks hageja esitanud selle nõude mõlema kostja vastu.

23. Hageja on apellatsioonkaebuses vigases eesti keeles märkinud mh järgmist: „Ma tühistan oma

haginõuet minu nime tühistamisest avalikutest nimekirjadest Internetis, sest novembri 2011. a seisuga

saidil www.volaturg.ee avalikke nimekirju ei ole olemas." (tl 128.) Sellest nähtub kolleegiumi arvates

hageja soov hoidumisnõudest loobuda või see tagasi võtta. Vajadusel võinuks ringkonnakohus lasta

hagejal oma taotlust TsMS § 3401 lg 1 järgi täpsustada. Kuigi hageja taotlusele juhtis ringkonnakohtu

tähelepanu ka kostja II (vt tl 143), jättis ringkonnakohus taotluse tähelepanuta.

Seega on ringkonnakohus jätnud lahendamata hageja taotluse haginõudest loobumise või selle

tagasivõtmise kohta. Oluline ei ole, et hageja ei ole kassatsioonkaebuses sellele ringkonnakohtu

rikkumisele viidanud. Kaebusest saab järeldada hageja ekslikku arusaama, nagu piirduks menetlus

kahju hüvitamise nõudega kostjate vastu, st et ringkonnakohus on hagist osalise loobumise või hagi

tagasivõtmise vastu võtnud.

24. Hageja võib TsMS § 429 lg 1 esimese lause järgi hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi

jõustumiseni. TsMS § 424 lg 1 järgi võib hageja haginõude kostja nõusolekul ka pärast eelmenetluse

lõppemist tagasi võtta. Pärast apellatsioonkaebuse esitamist lahendab hagist loobumise või selle

tagasivõtmise TsMS § 4511 lg 2 alusel ringkonnakohus. Hagist loobumise vastuvõtmisel tühistab

ringkonnakohus TsMS § 645 lg 1 esimese lause (ja § 431 lg 2 esimese lause) järgi määrusega esimese

astme kohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse. Kui ringkonnakohus ei võta hagist loobumist vastu, teeb

ta TsMS § 429 lg 5 ja § 645 lg 1 teise lause järgi selle kohta põhjendatud määruse ja vaatab asja

apellatsiooni korras läbi. Hagi tagasivõtmisel jätab ringkonnakohus TsMS § 423 lg 1 p 2 ning § 425

lg-te 1 ja 3 järgi hagi läbi vaatamata ja tühistab alama astme kohtu lahendi.

Kolleegium märgib, et hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude

kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks. Hagist loobumise või selle

tagasivõtmise avalduse saab vähemalt üldjuhul esitada ka pärast avalduste esitamise tähtaja

(vt TsMS § 329–331) möödumist menetluses, kuna selle lahendamine üldjuhul ei venita menetlust,

vaid kiirendab seda.

25. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, tuleb hagist loobumise või selle tagasivõtmise avaldus uuesti lahendada.

26. Kolleegium märgib ka, et kohtud ei ole hageja hoidumisnõuet sisuliselt üldse käsitlenud.

Hoidumisnõude õiguslikuks aluseks võib olla VÕS § 1055 lg 1. Ebaõigete andmete parandamist võib

nõuda ka VÕS § 1047 lg 4 alusel. Valeandmete parandamist võimaldavad nõuda ka isikuandmete

kaitse seaduse (IKS) § 6 p 7, § 21 ja § 24 p 3, vaidlustatud andmete eemaldamist ka IKS § 24 p 5

(vt selle kohta ka käesoleva otsuse p 34).

27. Kohtud ei ole andnud hinnangut kostja II vastuväitele, et veebileht www.volaturg.ee ei kuulu

temale, mistõttu ei saa hageja tema vastu hoidumisnõuet esitada.

Kostja II tahteavalduse andmete eemaldamiseks veebilehelt saab kohus asendada tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 alusel ka siis, kui

kostja II ise ei ole veebilehe omanik. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 1055 lg 1 alusel saab nõuda

kahju tekitajalt selliste toimingute tegemist, mis on suunatud kahju tekitaja tegevusest tingitud

kahjulike tagajärgede likvideerimisele, mh kohustada kostjat esitama taotlus veebilehe pidajale hageja

au teotavate ebaõigete andmete avaldamise lõpetamiseks (vt Riigikohtu 9. detsembri 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-127-10, p 11).

III

28. Hageja väitel on kostjad rikkunud tema isiklikke õigusi viisil, millest lähtudes tuleb kõne alla

kostjate käitumise õigusvastaseks lugemine VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja/või § 1047 alusel. Lisaks

võib kostjate käitumist pidada esitatud asjaoludel hageja majandustegevusse sekkumiseks

(VÕS § 1045 lg 1 p 6), aga ka seadusest tulenevat kohustust rikkuvaks (VÕS § 1045 lg 1 p 7) või

heade kommete vastaseks tahtlikuks käitumiseks (VÕS § 1045 lg 1 p 8).

Kohtute arvates ei olnud kostjate tegevus õigusvastane, mistõttu hageja deliktilise nõude eeldusi muus

osas ei analüüsitud. Samas ei tuvastatud õigusvastasuse puudumist nõuetekohaselt.

29. Kolleegium ei käsitle kostjate käitumist VÕS § 1045 lg 1 p 6 (ja § 1047) kontekstis hageja

majandustegevusse sekkumisena.

Kuigi hageja on väitnud, et andmete avalikustamine on pärssinud tema majandustegevust ja tekitanud

talle varalist kahju, ei ole ta varalise kahju hüvitamist nõudnud (vt käesoleva otsuse p 14). Hageja

nõutud hüvitist mittevaralise kahju eest ei saa kolleegiumi arvates VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt nõuda

majandustegevusse sekkumise eest, kuna majandustegevusse sekkumisest hoidumise kohustusega

kaitstakse üksnes ettevõtja majanduslikku (varalist) huvi ettevõtte majandamise ja majandustegevusest

tulu teenimise vastu. Seetõttu ei annaks ka hageja majandustegevusse õigusvastase sekkumise

tuvastamine alust mõista selle eest välja hageja soovitud hüvitist mittevaralise kahju eest.

30. Kolleegiumi arvates ei anna esitatud asjaolud ka alust arvata, et kostjad oleksid hageja väidetavat

võlgnevust avalikustades tegutsenud tema suhtes tahtlikult heade kommete vastaselt eesmärgiga

hagejat kahjustada. Võlgnikku kohustust täitma mõjutavat tegevust ei saa lugeda üldjuhul heade

kommete vastaseks, seda saavad õigustada vaid erandlikud asjaolud, esmajoones kostja käitumise

suunatus just võlgniku maine kahjustamisele, mitte aga võla saamisele (vt ka nt Riigikohtu

21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 24).

Seetõttu ei käsitle kolleegium kostjate tegevuse õigusvastasust ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 kontekstis.

31. Seaduseks, millest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine võib olla õigusvastane

VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi, saab olla eelkõige IKS, mis reguleerib isikuandmete avalikustamist

(vt ka Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13). Seda kinnitab ka IKS § 23

p 2, mille järgi on andmesubjektil tema õiguste rikkumisel isikuandmete töötlemisel eraõiguslikus

suhtes õigus nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud alustel ja korras.

Isikuandmete avalikustamisel IKS reeglite täitmise tagamise eesmärk on mh kaitsta isikut

seadusvastase andmete avalikustamisega mittevaralise kahju tekitamise eest VÕS § 1045 lg 3 mõttes.

Andmed füüsilise isiku võlgnevuse kohta on isikuandmed IKS § 4 lg 1 mõttes ning nende andmete

kogumine, salvestamine ja avalikustamine on andmete töötlemine IKS § 5 mõttes.

32. Isikuandmete töötlemine on IKS § 10 lg 1 järgi lubatud üldjuhul üksnes andmesubjekti nõusolekul.

IKS § 14 lg 1 p 4 järgi on isikuandmete töötlemine lubatud ka andmesubjekti nõusolekuta, kui

andmeid töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks,

välja arvatud, kui tegu on delikaatsete isikuandmetega. Kolleegiumi arvates on IKS § 14 lg 1 p 4

kohaldatav ka vähemalt lepingusarnasele püsivale seadusjärgsele võlasuhtele. Andmed isiku

võlgnevuse kohta ei ole delikaatsed isikuandmed IKS § 4 lg 2 mõttes, mille töötlemisele kehtivad IKS-

ist tulenevad lisapiirangud.

Isikuandmete töötlemisel tuleb järgida IKS §-s 6 sätestatud põhimõtteid, mh võib isikuandmeid

IKS § 6 p 2 järgi koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei

või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas, ning IKS § 6 p 3 järgi võib

isikuandmeid koguda vaid ulatuses, mis on vajalik määratletud eesmärkide saavutamiseks. Riigikohus

on leidnud, et juriidilistest isikutest võlglaste nimekirja avalikustamist koos juhatuse liikmete

nimedega ei saa pidada IKS-iga vastuolus olevaks (vt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 19).

33. Erireeglid kolmandale isikule edastatud andmete töötlemisele isiku krediidivõimelisuse

hindamiseks või muul samasugusel eesmärgil näevad ette IKS § 11 lg-d 6 ja 7 (vt nende sätete

kohaldamise kohta ka Riigikohtu 12. detsembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11, p-d 12–24).

IKS § 11 lg 6 järgi peab kolmandal isikul olema isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi ning

isikuandmete edastaja peab selle huvi olema tuvastanud, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja

registreerinud andmeedastuse. Sel eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine

ei ole IKS § 11 lg 7 järgi mh lubatud, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigustatud huve,

lepingu rikkumisest on möödunud vähem kui 30 päeva või kohustuse rikkumise lõppemisest on

möödunud rohkem kui kolm aastat.

34. Isikuandmete töötleja on isikuandmete töötlemisel kohustatud IKS § 24 p 2 järgi tagama, et

isikuandmed on õiged ja, kui see on eesmärkide saavutamiseks vajalik, viimases seisus. IKS § 24 p 3

järgi peab isikuandmete töötleja mittetäielikud ja ebaõiged isikuandmed sulgema ning nende

täiendamiseks ja parandamiseks võtma viivitamata kasutusele vajalikud abinõud. IKS § 24 p 5 järgi

peab töötleja isikuandmed, mille õigsus on vaidlustatud, sulgema kuni andmete õigsuse

kindlakstegemiseni või õigete andmete väljaselgitamiseni. Andmesubjektil on IKS § 6 p 7 ja § 21 lg 1

järgi õigus oma isikuandmete töötlejalt nõuda ebaõigete (ebatäpsete või eksitavate) isikuandmete

parandamist. Kui isikuandmete töötlemine ei ole seaduse alusel lubatud, on andmesubjektil IKS § 21

lg 2 järgi õigus nõuda isikuandmete töötlemise lõpetamist, isikuandmete avalikustamise või neile

juurdepääsu võimaldamise lõpetamist ning kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist. Need

sätted täpsustavad mh VÕS § 1047 lg-s 4 ja § 1055 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid

(vt käesoleva otsuse p 26).

Kui isikuandmete allikaks ei ole andmesubjekt, peab isikuandmete töötleja IKS § 15 lg 1 (samuti

IKS § 6 p 7) järgi pärast isikuandmete saamist, parandamist või enne isikuandmete edastamist

kolmandale isikule tegema andmesubjektile viivitamata teatavaks töödeldavate isikuandmete

koosseisu ja allikad ning andmete töötleja andmed.

35. Isegi kui andmete avalikustamisel ei ole rikutud IKS-i nõudeid, st kui andmete avaldamine ei

olnud õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 mõttes, võib see ikkagi rikkuda kannatanu isikuõigusi

ning olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 või § 1047 alusel (vt ka Riigikohtu 20. juuni

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13).

Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustuse tekkimine VÕS § 1045 lg 1 p 4 alusel isiku kohta

andmete avaldamisel eeldab mh seda, et avaldatud faktiväide on hageja au teotav (õigusvastane) ja au

teotavate andmete avaldamine on õigusvastane (vt ka nt Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-169-11, p 12). Avaldatud andmed isiku võlguoleku kohta on iseenesest faktiväited ning isiku

või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamine või faktilist laadi andmete mittetäielik või

eksitav avaldamine on VÕS § 1047 lg 1 järgi õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud

avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Teise isiku au

teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse VÕS § 1047 lg 2 järgi

õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Andmete või asjaolu

avaldamist ei loeta VÕS § 1047 lg 3 järgi siiski õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu

avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu

põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Lisaks tuleb arvestada VÕS § 1045 lg 2 p-

ga 1, mille järgi võib andmete avaldaja tõendada, et kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui kahju

tekitamise õigus tuleneb seadusest (mh IKS-ist).

36. Tegelikkusele vastava faktiväite, isegi kui see kahjustab isiku mainet, avaldamine ei ole iseenesest

isikuõigusi rikkuv ega seega õigusvastane (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-67-10, p 18; 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 12).

Siiski võib ka tulenevalt õige faktiväite esitamise viisist ja kontekstist selle avaldamine kujutada ka

isiku mainet kahjustavat väärtushinnangut ja olla õigusvastane VÕS § 1046 alusel isikuõigust

rikkuvana. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et

avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid

selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist, lisaks

võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist (vt ka nt Riigikohtu

21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 20). VÕS § 1046 lg 1 teine lause sätestab, et

õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet

rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb

VÕS § 1046 lg 2 teise lause järgi lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest.

Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav ja selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav,

väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses

kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega – väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte

aga tõendada selle sisu tõesust või väärust (vt eristamise kohta ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17). Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellisena, nagu need on,

st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida isik mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas

ja kas lisaks faktiväidetele on avaldatud ka väärtushinnang ning kas see väärtushinnang on teise isiku

mainet kahjustav (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 21).

37. Riigikohus on leidnud, et võlaandmete avalikustamisel sooviga saada võlgnikult kätte tasumata

võlg (surveabinõuna) võib avaldada võlgniku kohta ka kohaseid väärtushinnanguid, eeldusel et

võlgnik on tegelikult kostjale võlgu ja võlgnikule on vähemalt üldjuhul enne võla tasumise kohustust

meelde tuletatud, avaldamisel on järgitud sündsuse piire ega ole vastuollu mindud heade kommetega

(vt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 22).

38. Eelnevast võib kokkuvõtlikult järeldada, et seadus lubab võlausaldajal põhimõtteliselt avalikustada

kolmandale isikule andmeid oma võlgnike kohta ja kolmandad isikud võivad andmed omakorda ka

Internetis avaldada tingimusel, et järgitud on IKS-i sätteid (vt käesoleva otsuse p-d 31–34) ega ole

avaldatud ebakohaseid väärtushinnanguid.

Keelatud on avaldada ebaõigeid andmeid teise isiku võlgnevuse kohta. Ebaõigete andmete avaldamine

on VÕS § 1047 lg-te 1 ja 2 järgi eelduslikult õigusvastane ka juhul, kui avaldamise muude tingimuste

osas on järgitud IKS-i sätteid. Siiski ei pruugi avaldamine VÕS § 1047 lg-te 1–3 tingimustel olla

õigusvastane, kui avaldaja avaldamisel andmete ebaõigsusest ei teadnud ja andmeid piisavalt

kontrollis. Avaldamine võib aga muutuda õigusvastaseks, kui avaldaja ei kõrvalda või lükka andmeid

ümber mõistliku aja jooksul pärast tõeste andmete saamist, eelkõige pärast andmesubjekti vastava

avalduse saamist (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 23).

39. Kohtute arvates oli veebilehel hageja võlgnevuse kohta esitatud teave õige, mistõttu jäeti hageja

nõude eeldused muus osas ekslikult analüüsimata. Väär on maakohtu seisukoht, nagu oleks hageja

näinud andmete avaldamise õigusvastasust üksnes andmete tõele mittevastavuses. Hageja nägi oma

isikuõiguste rikkumist enda Internetis võlgnikuna kujutamises kui sellises. Eelnevast analüüsist

nähtub, et ka tõeste andmete avalikustamine allub kindlatele nõuetele ja nende rikkumisel võib

avalikustamine olla õigusvastane (mh kohatu väärtushinnangu andmise tõttu), mida kohtud ei ole

kontrollinud. Muu hulgas ei ole selge andmete veebilehel avaldamise eesmärk.

Kohtud on jaganud VÕS § 1047 lg-te 1 ja 2 kontekstis vääralt ka tõendamiskoormuse, kuna hageja au

teotava (tema mainet kahjustava) asjaolu (võlgnevuse) olemasolu pidid tõendama kostjad kui andmete

avaldajad, kes pidid tõendama ka andmete avaldamise õiguspärasust (vt täpsemalt käesoleva otsuse

p 43).

Hageja märkis hagis ka, et kostja II ei teavitanud teda enne andmete avaldamist avaldamise

kavatsusest ega võimaldanud esitada vastuväiteid andmetele. See asjaolu võib tõendatuse korral

tähendada IKS § 6 p 7 ja § 15 lg 1 rikkumist (vt käesoleva otsuse p 34). Samuti nähtub hageja esitatud

asjaoludest, et vaatamata andmete vaidlustamisele (hiljemalt hagiavalduse saamisel) võidi andmed

veebilehelt kõrvaldada liigse viivitusega (tl 128). See asjaolu võib tõendatuse korral tähendada

IKS § 24 p 5 rikkumist (vt käesoleva otsuse p 34).

40. Kohtud ei ole kindlaks teinud ka seda, mil viisil ja millises ulatuses võivad kostjad hageja kohta

andmete avaldamise eest vastutada. Avaldamine on VÕS § 1047 tähenduses andmete kolmandatele

isikutele teatavaks tegemine ning avaldaja on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks

(vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 16).

Vaidluse all ei ole, et kostja I avaldas andmed hageja väidetava võlgnevuse kohta kostjale II võla

sissenõudmise eesmärgil. Samas ei ole selge, kas kostja II tegutses andmeid Internetis avaldades ja/või

väärtushinnanguid andes iseseisvalt võlausaldajana (nõude omajana) või kostja I juhiste alusel või

hoopis kostja I volituse alusel viimase esindajana. Kostja I vastutab küll esmajoones ebaõigete

andmete ja/või ebakohaste väärtushinnangute avaldamise eest kostjale II, kuid sõltuvalt tema osalusest

andmete avaldamises Internetis ja süüst, ei ole välistatud tema vastutus ka selle eest, mh VÕS § 1045

lg 4 alusel.

41. Kostja II ei ole eitanud oma sidet andmete avalikustamisega veebilehel www.volaturg.ee, leides

vaid, et tema vastu ei saa esitada nõuet, sest veebileht ei kuulu temale. Kolleegium märgib, et

veebilehe kuuluvus ei ole andmete avalikustamise õigusvastasuse hindamisel määrav, oluline on see,

kas, kuidas ja millises ulatuses kostjad andmete avaldamise ajendasid (või sellele kaasa aitasid) või

muul viisil põhjustasid.

IV

42. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud nõuetekohaselt tuvastanud ka hageja võlgnevuse kohta kostjale I

veebilehel www.volaturg.ee esitatud andmete õigsust.

43. Kohtud on esmalt vääralt kohaldanud VÕS § 1047 lg-t 2. Selle järgi pidid kostjad hageja mainet

kahjustava ehk tema au teotava asjaolu (võlgnevuse) kohta andmete avaldamise õigusvastasuse

puudumiseks tõendama, et asjaolud vastavad tegelikkusele. Sisuliselt on kohtud aga nõudnud hagejalt

võla puudumise tõendamist, mitte kohustanud kostjaid hageja võlga tõendama. Selliselt jagasid kohtud

vääralt tõendamiskoormuse. Kuigi vaidluse esemeks ei ole hagejalt võlgnevuse sissenõudmine (selleks

pidanuks hagi esitama võlausaldajast kostja I või II), oli hageja selgelt võla vaidlustanud, mistõttu

pidanuks kostjad avaldatud võla olemasolu tõendama.

Kohtud ei tuvastanud ei veebilehel avaldatud võla suurust ega võrrelnud seda hageja võimaliku

tegeliku võlaga. Hinnates üldiselt üksnes jäätmekorraldust reguleerivaid õigusakte (sisuliselt küll

üksnes jäätmeseadust), ei ole kohtud kindlaks teinud, millisel alusel ja millises ulatuses võisid kostjad

nõuda hagejalt esitatud arvete (ja võimalike kõrvalnõuete) maksmist. Hageja võla kohta on maakohus

märkinud sisulise põhjenduseta üksnes, et hageja liitumise tõttu korraldatud jäätmeveoga JäätS § 69

lg-st 1 tulenevalt esitas kostja I hagejale arved õigustatult. Ringkonnakohus on märkinud samuti

üksnes, et hageja on „kohustatud jäätmeveoteenuse (s.h „tühisõitude") eest kehtestatud jäätmeveo

tasumääradele ka tasuma" (vt ringkonnakohtu otsuse lk 5).

44. Kolleegium nõustub hagejaga, et kohtud ei ole viidanud sätetele, millest tuleneb hagejale kohustus

kostjale I jäätmeveo (mh tühisõitude) eest tasuda, kui nende vahel ei ole sõlmitud lepingut. Vaatamata

jäätmeseaduse sätete üldisele analüüsile on kohtud jätnud kostja I ja hageja vahelise õigussuhte

olemuse ja sellest tulenevate võimalike kohustuste sisu olulises osas käsitlemata ega ole selgitanud ka

hagejale tema võimalusi võimalike põhjendamatute arvete vaidlustamiseks.

45. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud:

· hageja elab Raasiku alevikus Raasiku vallas;

· kostja I on sõlminud Raasiku vallaga 17. veebruaril 2010 korraldatud jäätmeveolepingu, mille järgi

on kostja I Raasiku vallas korraldatud jäätmevedajaks ning 1. maist 2010 hakkas kehtima talle

väljastatud jäätmeluba;

· hageja ei ole sõlminud kostjaga I jäätmete veoks lepingut ja on vedanud oma jäätmed ise prügilasse;

· Raasiku Vallavalitsus ei ole vabastanud hagejat korraldatud jäätmeveoga liitumise kohustusest;

· kostja I ei ole hageja prügi vedanud, kuid on esitanud hagejale arveid prügiveo (mh tühisõidu) eest,

mida hageja ei ole tasunud.

46. Tulenevalt JäätS §-dest 66 ja 67 on olmejäätmete kogumise ja veo korraldamine kohaliku

omavalitsuse territooriumil (vastavas veopiirkonnas) vastava kohaliku omavalitsuse ülesanne.

Korraldatud jäätmevedu (olmejäätmete kogumine ja vedamine määratud piirkonnast määratud

jäätmekäitluskohta või -kohtadesse) teeb JäätS § 66 lg 1 järgi kohaliku omavalitsuse üksuse valitud

ettevõtja.

JäätS § 66 lg 4 järgi kehtestab valla- või linnavolikogu määrusega mh jäätmeliigid, millele

kohaldatakse korraldatud jäätmevedu, veopiirkonnad, vedamise sageduse ja aja ning jäätmeveo

teenustasu suuruse määramise korra. Sama sätte enne 19. juulit 2010 kehtinud redaktsiooni järgi

kehtestas valla- või linnavolikogu ka jäätmeveo teenustasu piirmäära. Jäätmehoolduseeskirja

kehtestamise jäätmehoolduse korraldamiseks kohaliku omavalitsuse üksuses näeb ette ka JäätS § 71.

47. Raasiku vallas reguleerisid jäätmekorraldust enne 19. aprilli 2013 Raasiku Vallavolikogu

14. märtsi 2006. a määrus nr 6 „Raasiku valla jäätmehoolduseeskiri" (määrus nr 6) ning 10. novembri

2009. a määrus nr 20 „Raasiku vallas korraldatud jäätmeveo rakendamise kord" (määrus nr 20).

19. aprillist 2013 asendab neid Raasiku Vallavolikogu 13. märtsi 2013. a määrus nr 5 „Raasiku valla

jäätmehoolduseeskiri" (määrus nr 5).

Jäätmeveo eest kehtestatud tasusid reguleeris Raasiku vallas Raasiku Vallavolikogu 10. novembri

2009. a määrus nr 21 „Raasiku vallas korraldatud jäätmeveo teenustasude piirmäärad", 1. novembrist

2011 ka Raasiku Vallavalitsuse 19. septembri 2011. a määrus nr 3 „Segaolmejäätmete käitlemise

teenustasude muutmine".

48. Jäätmevaldaja loetakse JäätS § 69 lg 1 järgi liitunuks korraldatud jäätmeveoga elu- või

tegevuskohajärgses jäätmeveo piirkonnas alates kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatud jäätmeveo

jäätmeloa kehtima hakkamisest või JäätS § 66 lg-s 4 nimetatud määruse jõustumisest (alates hilisemast

neist). Põhimõtteliselt sama tuleneb määruse nr 6 § 6 lg-test 10 ja 12 ning määruse nr 20 § 6 lg-st 2 ja

§-st 7, samuti määruse nr 5 § 15 lg-test 1 ja 3 ja § 20 lg-test 1 ja 3.

Viidatud sätete järgi loetakse korraldatud jäätmeveoga liitunuks põhimõtteliselt kõik jäätmeveo

piirkonnas elavad isikud, seega Raasiku vallas ka hageja.

49. Jäätmeseadus näeb JäätS § 69 lg-tes 4 ja 41 korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks ette

kaks alust.

Kui kohaliku omavalitsuse üksus on veendunud, et kinnistul ei elata või kinnistut ei kasutata, võib ta

JäätS § 69 lg 4 kehtiva redaktsiooni järgi jäätmevaldaja erandkorras vabastada tema taotluse alusel

mingiks tähtajaks korraldatud jäätmeveoga liitumisest. Sama sätte enne 19. juulit 2010 kehtinud

redaktsiooni järgi võis valla- või linnavalitsus lugeda jäätmevaldaja erandkorras mingiks tähtajaks

korraldatud jäätmeveoga mitteliitunuks tema põhjendatud avalduse alusel, kui ta korraldab

jäätmekäitluse ise. Sätet on korratud ka määruse nr 6 § 6 lg-s 14 ja määruse nr 20 § 8 lg-s 4, samuti

määruse nr 5 § 22 lg-s 1.

Korraldatud jäätmeveoga liitumise kohustusest on JäätS § 69 lg 41 järgi vabastatud ka isikud, kellel on

jäätmeluba või kompleksluba.

50. Kolleegium nõustub kohtutega, et esitatud asjaoludel ei ole alust lugeda hagejat vabastatuks

korraldatud jäätmeveoga liitumisest ei JäätS § 69 lg 4 ega lg 41 alusel.

Raasiku Vallavalitsus ei ole hagejat korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastanud, võimaliku

vabastamata jätmise põhjendatus ei ole vaidluse esemeks. Samuti ei ole hagejale väljastatud

jäätmeluba ega kompleksluba. Jäätmeluba ei asenda JäätS § 73 lg 4 p 1 järgi see, et jäätmeluba ei

nõuta füüsiliselt isikult, kes käitleb ise oma kodumajapidamises tekkivaid jäätmeid jäätmeseaduse

nõuete kohaselt.

51. Korraldatud jäätmeveoga liitumise olemuse sisustamine hageja esitatud viisil muudaks selle

sisutühjaks. Nii jäätmeseadusest kui ka selle eelnõu (105 SE) seletuskirjast ning jäätmeseaduse

muudatustest tuleneb seadusandja tahe hõlmata kohaliku omavalitsuse territooriumil korraldatud

jäätmekäitlusega kohustuslikult võimalikult suur hulk isikuid. Nende vabastamine korraldatud

jäätmekäitlusega liitumisest on erandlik ja saab põhineda seadusest tuleneval alusel.

52. Kolleegium märgib samas, et kehtestades küll korraldatud jäätmeveoga liitunuks lugemise, ei ole

seadusandja jäätmeseaduses sisuliselt reguleerinud selle tähendust ega õiguslikke tagajärgi

jäätmevaldajate ja vedaja vahelises suhtes (vt ka Riigikohtu 29. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-78-08, p 12).

Seaduses ei ole selgelt sätestatud, et liitumisest tekiks kohustus sõlmida jäätmete veoks leping ega ka

sellise lepingu tekkimist seaduse jõul, samuti ei ole reguleeritud lepingu sõlmimata jätmise õiguslikke

tagajärgi.

53. Kolleegiumi arvates tuleneb jäätmevaldaja liitunuks lugemisest korraldatud jäätmeveoga talle

esmalt õigus nõuda jäätmevedajalt lepingu sõlmimist jäätmeveoks seaduses sätestatud tingimustel ja

teda teiste jäätmevaldajatega võrreldes mitte halvemini koheldes.

Kuigi põhiseadusega tagatud üldise lepinguvabaduse põhimõtte järgi võib igaüks reeglina vabalt

valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib, on seaduses sätestatud mitmetel juhtudel

eelkõige monopoolses seisundis olevale või olulist vahendit omavale ettevõtjale kohustus sõlmida

mittediskrimineerivatel tingimustel leping tarbijaga, kes seda teenust vajab, ning lisaks on Riigikohus

tunnustanud üldist tarbija õigust nõuda sellise lepingu sõlmimist erandlikult ka üksnes deliktiõiguse

sätete alusel (vt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p-d 30–34;

19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 29). Neil juhtudel on võimalik tarbijal hageda

ettevõtja tahteavalduse asendamist lepingu sõlmimiseks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese

lause alusel (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 30).

54. Riigikohtu praktikas ei ole vähemalt seni tunnustatud ettevõtja õigust nõuda lepingu sõlmimist

tarbijaga. Kolleegiumi arvates ei tulene jäätmevaldajale ka JäätS § 69 lg-st 1 kohustust sõlmida

jäätmeveoks leping vedajaga.

Lepingu olemasolu ei ole seaduse järgi korraldatud jäätmeveoga liitunuks lugemise eelduseks, kuna

liitumine toimub seaduse jõul. Seetõttu leiab kolleegium, et JäätS § 69 lg 1 loob jäätmevaldaja ja

vedaja vahel seadusest tuleneva lepingusarnase võlasuhte VÕS § 3 p 6 mõttes, mille põhisisuks on

jäätmevedaja kohustus jäätmed kokku koguda ja ära vedada ning jäätmevaldaja kohustus selle eest

maksta. Sellisest käsitlusest on kolleegiumi arvates põhimõtteliselt lähtunud ka kohtud, olgugi et nad

ei ole liitunuks lugemise tagajärgi selgitanud.

Selliselt on jäätmeveosuhet käsitletud põhimõtteliselt ka Raasiku valla õigusaktides. Kui jäätmevaldaja

on jätnud korraldatud jäätmeveo lepingu sõlmimata, loetakse ta määruse nr 6 § 6 lg 13 ja määruse

nr 20 § 6 lg 5 järgi (aga ka määruse nr 5 § 15 lg 5 järgi) siiski liitunuks korraldatud jäätmeveoga elu-

või tegevuskohajärgses jäätmeveo piirkonnas ning jäätmekäitluslepingu sõlmimine või sõlmimata

jätmine vedaja ja jäätmevaldaja vahel ei avalda mõju jäätmevaldaja liitunuks lugemisele korraldatud

jäätmeveoga. Jäätmekäitluslepinguga täpsustatakse määruse nr 20 § 6 lg 6 esimese lause järgi üksnes

korraldatud jäätmeveo asjaolusid (sama tuleneb määruse nr 5 § 20 lg-st 4).

55. Vedaja ja jäätmevaldaja võlaõiguslikule suhtele kehtivad võlaõigusseaduse üldised sätted võlasuhte

kohta. Erinevalt lepingust puudub pooltel suhte olemuse tõttu aga võimalus see võlasuhe üles öelda

või selle täitmisest keelduda, isegi kui jäätmevaldaja teenust ei soovi või jäätmeveo eest ei tasu. Vedaja

kohustus jäätmeid vedada, mh jäätmete kogumise sagedus ja tingimused ning jäätmeveo teenustasu

suuruse määramise kord nähakse JäätS § 66 lg 4 järgi ette kohaliku omavalitsuse volikogu määruses.

Kolleegium rõhutab, et see säte ei anna õigust kehtestada jäätmevaldajale muid kohustusi.

Jäätmekäitluslepingu mittesõlmimisel juhinduvad vedaja ja jäätmevaldaja Raasiku vallas määruse

nr 20 § 6 lg 6 teise lause järgi (aga ka määruse nr 5 § 20 lg 5 esimese lause järgi) vastastikuste õiguste

ja kohustuste kindlaksmääramisel korraldatud jäätmevedu reguleerivatest õigusaktidest. Juhul kui

jäätmekäitluslepingut ei ole sõlmitud, kasutatakse määruse nr 20 § 6 lg 6 kolmanda lause järgi

jäätmemahutitena 80, 140, 240, 370, 600, 800, 2500 või 4500 liitri suurusi standardseid konteinereid ja

neid tühjendatakse määruse nr 20 § 13 lg-s 3 sätestatud jäätmemahutite tühjendamise sageduse

kohaselt. Määruse nr 5 § 20 lg 5 teise lause järgi toimub jäätmemahutite tühjendamine lepingu

mittesõlmimisel vastavalt vallavalitsuse ja korraldatud jäätmevedu tegeva ettevõtte vahel sõlmitud

üldlepingu tingimuste järgi ning kooskõlas jäätmehoolduseeskirjas sätestatud sagedusega.

Määruse nr 6 § 6 lg 9 p 2 järgi on jäätmete veoettevõte mh kohustatud eemaldama

kogumisvahenditesse toodud jäätmed kokkulepitud graafiku järgi või vajadust mööda sagedusega, mis

väldib mahutite ületäitumist, haisu teket ja keskkonnareostust. Jäätmemahutite tühjendamise sagedus

on määruse nr 20 § 13 lg 1 järgi tiheasustusalal vähemalt üks kord nelja nädala jooksul ning

hajaasustuses vähemalt üks kord kvartalis.

56. Seadus ei näe ette, et lepingu mittesõlminud jäätmevaldaja ja vedaja vahelises suhtes kohalduks

vedaja ja teiste jäätmevaldajate vahel sõlmitud veolepingutele kohalduvad lepingutingimused,

eelkõige vedaja tüüptingimused, mh tingimused võimalike õiguskaitsevahendite kohta.

57. Kõige problemaatilisem on lepingu mittesõlminud, kuid korraldatud jäätmeveoga liitunuks loetud

jäätmevaldaja jäätmeveo eest tasu suuruse, tasu maksmise tingimuste ja veetavate jäätmete koguse

kindlakstegemise kord. Kui jäätmevaldaja ei ole sõlminud jäätmevedajaga lepingut jäätmete veoks, ei

saa talle kehtida jäätmevedaja lepinguline hinnakiri. Vedaja ei saa seadusjärgse võlasuhte raames

nõuda jäätmevaldajalt tasu või muu hüvitise maksmist, mida ei ole seaduse või delegatsiooninormi

raames kohaliku omavalitsuse õigusaktiga selgelt ette nähtud. Seega peab õigus nõuda hagejalt tasu,

sh tasu suuruse, tasu maksmise tingimuste ja veetavate jäätmete koguse kindlakstegemise kord selgelt

tulenema õigusaktist. Selline õigusakt tuleb kohtulahendis ka märkida.

Jäätmeseaduses ei ole tasusid jäätmeveo eest ette nähtud, mh ei ole seda ette nähtud tühisõidu eest.

Jäätmeveo teenustasu suuruse määramise kord nähakse JäätS § 66 lg 4 järgi ette kohaliku omavalitsuse

volikogu määruses. Jäätmeveo teenustasu kehtestavates Raasiku valla aktides (vt käesoleva otsuse

p 47) ei ole tühisõidu eest samuti tasu ette nähtud. Küll loeti tühisõit vaidlusalusel ajal kehtinud

määruse nr 20 § 12 lg 4 kolmanda lause järgi jäätmekäitluslepingu puudumisel võrdseks jäätmete

vedamisega kõige väiksemast mahutist, mille kasutamiseks ei ole jäätmekäitluslepingu sõlmimine

kohustuslik. Tühisõit on määruse nr 20 § 2 lg 1 p 11 järgi vedaja poolt jäätmevaldaja kinnistule

sõitmine eesmärgiga osutada jäätmeveo teenust, kuid mille käigus jäätmevaldaja

jäätmehoolduseeskirja nõuetest lahkneva käitumise tõttu ei olnud võimalik olmejäätmeid vedada.

Jäätmeveo teenustasu kehtestavates Raasiku valla aktides on sisuliselt ette nähtud tasumäärad teenuse

osutamise eest, mitte aga teenustasu suuruse määramise korda, nagu näeb ette JäätS § 66 lg 4. Ka on

küsitav, kas JäätS § 66 lg 4 järgse delegatsiooninormi alusel saab kehtestada tasu tühisõidu eest

isikule, kes ei ole jäätmeveo lepingut sõlminud, kes on teatanud jäätmevedajale, et ta teenust ei soovi

ja korraldab jäätmevedu ise. Hageja on menetluses läbivalt väitnud, et talt on raha nõutud alusetult.

58. Isikul, kellelt nõutakse tasu väidetava teenuse eest, peab olema võimalus selle tasu nõudmise aluse

ja suuruse üle vaielda. Seda saab teha mh tsiviilkohtumenetluses nii isikult tasu nõudmise vaidluses

kui ka praeguses vaidluses, kus vaieldakse võla kohta andmete avaldamise üle.

Kui tasu, hüvitis või selle nõudmise tingimused on kehtestatud imperatiivselt õigustloova aktiga, saab

isik taotleda seaduse põhiseaduse vastaseks tunnistamist konkreetse normikontrolli raames. Kohaliku

omavalitsuse õigustloova akti põhiseadusele mittevastavus võib mh põhineda delegatsiooninormist

tuleneva pädevuse ületamisel. Hageja juhtis viidatud määruse nr 20 § 12 lg 4 võimalikule vastuolule

põhiseadusega ka apellatsioonimenetluses tähelepanu (vt tl 149). Kui ettevõtjale antakse õigus nõuda

(eraõigusliku olemusega) hüvitist kindlas määras, on selle suurus kohtulikult kontrollitav (vt ka

Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 4).

Kui jäätmeveo tasu on kehtestatud haldusaktiga (sh üldkorraldusega), saab selle kehtivust seaduses

ettenähtud piires hinnata nii halduskohtumenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt sarnase tasu

kohta ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10,

p-d 56–64; 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 26).

59. Riigikohus on leidnud, et jäätmeveo teenustasu arvete tasumise kohustust ei teki jäätmevaldajale

vedaja ja kohaliku omavalitsuse vahel jäätmeveo korraldamiseks sõlmitud halduslepingust

(vt Riigikohtu 29. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-78-08, p 13). Kolleegium märgib, et

kehtiva määruse nr 5 § 20 lg-s 5 on ometigi ette nähtud, et kui jäätmekäitluslepingut ei ole sõlmitud,

tühjendatakse jäätmemahuteid mh vallavalitsuse ja korraldatud jäätmevedu tegeva ettevõtte vahel

sõlmitud üldlepingu tingimuste kohaselt. Selline viide õigusaktis isikutele kohustusi tekitavana on

vähemalt problemaatiline.

60. Jäätmeveo teenustasu peab JäätS § 66 lg 5 järgi olema piisav, et katta mh jäätmekäitluskoha

rajamis-, kasutamis- ja sulgemiskulud ning jäätmete veokulud. Keskkonnakahjuliku tegevuse puhul on

avalik võim kehtestanud mitmeid meetmeid, mille mõte on tagada keskkonnareostuse vähendamine ja

puhtam elukeskkond, ning põhimõte, et saastaja maksab, on õige (vt ka nt Riigikohtu 1. veebruari

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 65).

Kolleegium ei näe põhiseadusvastasust selles, et jäätmete kogumiseks ja vedamiseks on loodud

üldkohustuslik süsteem, mis peab tagama kohaliku omavalitsuse territooriumil nõuetekohase

jäätmekäitluse. See ei kohusta isikuid prügi tekitama ega välista isikutel endil nt jäätmete põletamist

või prügilasse viimist seadusega lubatud ulatuses ja korras, isegi kui see on korraldatud

jäätmekäitlusest odavam. Samas ei välista see isiku proportsionaalseid kohustusi

jäätmekäitlussüsteemiga liitumisest tulenevalt, seda juba süsteemi kui terviku toimimise huvides, mida

saab pidada oluliseks avalikuks hüveks.

Jäätmekäitlussüsteemi toimimise tagamiseks saab iseenesest pidada põhiseaduse järgi lubatavaks ka

nende isikute tasu maksmise kohustust, kes jäätmeid korraldatud veoks üle ei anna, st maksustamist

solidaarsuspõhimõttel, kuna raske on määrata täpselt kindlaks iga jäätmetekitaja tekitatud

jäätmekogust. Samas ei tohi jäätmetekitaja kanda jätta ebaproportsionaalselt suuri kulusid võrreldes

nende jäätmete koguse või liigiga, mida ta tekitas (vt ka Riigikohtu 18. novembri 2009. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-44-09, p 20).

Sisuliselt võib jäätmeveo teenustasu seega hõlmata ka mõistlikku tasu süsteemi valmisoleku eest

sarnaselt maksuga. Selline tasu ei saa aga olla kehtestatud n-ö karistuslikult (vt ka nt Riigikohtu

1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 70).

V

61. Asja uuel läbivaatamisel tuleb esmalt kindlaks teha, milline on hageja nõue, lahendades võimaliku

haginõudest osalise loobumise avalduse. Samuti tuleb hinnata, kas ja milliste asjaoludega lisaks

avaldatud asjaolude ebaõigsusele hageja veel oma nõude seostab ja milline on nõude õiguslik

kvalifikatsioon (mh tuleb selgeks teha võimalikud alternatiivsed nõudealused) ning uuesti hinnata ja

nõuetekohaselt põhjendada kostjate käitumise võimalikku õigusvastasust, mh hagejalt raha nõudmise

õiguspärasust, järgides tõendamiskoormuse jagunemise reegleid ja hinnates vajadusel

hinnaregulatsiooni.

62. Kolleegium ei nõustu kostjaga I, et kassatsioonkaebus esitati hilinenult.

Ringkonnakohtu otsus toimetati hagejale kätte 11. jaanuaril 2013 (tl 170), puudustega kaebuse (puudu

oli hagejat esindav advokaat, osaliselt oli tasumata kautsjon) esitas hageja 28. jaanuaril 2013,

st kassatsioonitähtaja kestel (tl 173–176). 8. veebruaril 2013 jättis Riigikohus kassatsioonkaebuse

käiguta ja andis hagejale TsMS § 3401 lg 1 alusel puuduste kõrvaldamiseks tähtaja 28. veebruarini

2013 (tl 178–179). Nõuetekohane kaebus esitati ja täiendav kautsjon tasuti 26. veebruaril 2013

(tl 185–191), seega kohtu määratud tähtaja jooksul. Kolleegiumi arvates ei kohaldu viidatud

puudustega kaebuse esitamisel kaebuse originaali esitamise tähtaja kohta kehtiv TsMS § 335 lg 2,

nagu leiab kostja I.

63. Lisaks märgib kolleegium, et kostja I asendumine menetluses ei ole toimunud korrektselt.

Nimelt on algne kostja I Eesti Keskkonnateenused AS (registrikood 10814608, endine ärinimi

mh AS Veolia Keskkonnateenused) 20. detsembril 2012 ühinenud AS-iga Tallinna Sekto (registrikood

10277820) ja kustutatud äriregistrist. Omandava äriühingu nimi muudeti aga taas Eesti

Keskkonnateenused AS-iks. Seega kustutati algne kostja I registrist juba enne ringkonnakohtu otsuse

tegemist 11. jaanuaril 2013. Sellest ei teavitatud aga ei ringkonnakohut ega ka Riigikohut.

TsMS § 209 lg 1 alusel pidanuks kostja I asendumisel üldõigusjärgluse tõttu astuma õigusjärglane

kohtu loal menetlusse. TsMS § 353 lg 2 järgi üldõigusjärgluse tõttu menetlus siiski vahepeal ei

peatunud, kuna nii kostjat I kui ka tema üldõigusjärglast esindas menetluses vandeadvokaat Toomas

Pikamäe, kes kinnitas Riigikohtu järelepärimise peale ka õigusjärglust ja õigusjärglase esindusõigust.

Seetõttu loeb kolleegium kostja I menetluses üldõigusjärgluse tõttu asendatuks (vt üldõigusjärgluse

kohta menetluses juriidilisest isikust poole ühinemise tõttu ka nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 49 ja 50).

64. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus lahendas tema taotluse kolmanda isiku

kaasamiseks ebakorrektselt 15. jaanuaril 2013 pärast otsuse tegemist. Tegemist on asja lahendamist

ettevalmistava taotlusega, mis oleks tulnud lahendada enne otsuse tegemist.

Kolleegium märgib, et hageja ei kaotanud kaebeõigust selle määruse peale TsMS § 216 lg 6 esimese

lause alusel. Samuti märgib kolleegium, et sisuliselt nõustub ringkonnakohtuga, et Raasiku valda ei

olnud esitatud alusel põhjust kaasata kolmanda isikuna menetlusse. Pealegi ei nähtu taotlusest, miks ei

saanud seda esitada juba maakohtus või hiljemalt koos apellatsioonkaebusega, st tegemist on hilinenud

taotlusega. Kolleegium märgib siiski, et ringkonnakohtu määruses on ekslikult märgitud, nagu oleks

hageja soovinud Raasiku valla kaasamist Raasiku Vallavalitsuse kaudu, kui hageja soovis Raasiku

Vallavolikogu kaasamist (tl 151).

65. Asja hind kassatsioonimenetluses kujuneb kahest nõudest. Esmalt on menetluses solidaarselt

kostjate vastu kahju hüvitamise nõue 1500 eurot, mis on TsMS § 124 lg 1 esimese lause ja § 134 lg 2

järgi selles osas ka asja hind kassatsiooniastmes.

Kuna ringkonnakohus ei lahendanud hageja taotlust haginõudest osalise loobumise või selle

tagasivõtmise kohta (vt otsuse p 23), on jätkuvalt menetluses ka hoidumisnõue. Selle hinda on

rahaliselt raske määrata, mistõttu loeb kolleegium selle nõude mittevaraliseks ja selle hind on

TsMS § 123 ja § 132 lg 1 (haginõude esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) järgi eelduslikult

1595 eurot. Kuigi eri kostjate vastu on esitatud erinevad nõuded, peab kolleegium otstarbekaks

määrata asja hinnaks kassatsiooniastmes ühtselt 3095 eurot. Hagist osalise loobumise vastuvõtmisel

väheneb vastavalt ka hagihind, asja tagasisaatmisel maakohtusse võib olla tegemist ka lihtmenetluse

asjaga.

Ringkonnakohus märkis asja hinnana otsuse sissejuhatuses vääralt 1500 eurot, maakohus aga ei

märkinud vastuolus TsMS § 442 lg 2 p-ga 51 hinda üldse.

66. Menetluskulude jaotuse määrab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest, pidades mh silmas hageja nõudeid kummagi kostja vastu.

Haginõudest osalist loobumist või hagi tagasivõtmist tuleb menetluskulude jaotamisel arvestada

TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 kohaselt. Neid kulusid ei pea loobumise vastuvõtmisel lahendama enne

põhimenetluse lõppemist, st kulujaotus on otstarbekas määrata asja lõpplahendis. Haginõudest osalise

loobumise või haginõude osalise tagasivõtmise korral ei pea kulude kindlaksmääramisel juhinduma ka

TsMS §-st 1741. Hagist osalise loobumise korral saab hageja TsMS § 150 lg 2 p 2 ning lg-te 3 ja 4

järgi tagasi nõuda osaliselt ka apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivu.

67. Tasutud kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada.

Tambet Tampuu, Henn Jõks, Villu Kõve