3-2-1-87-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-87-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. september 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

Osaühingu Fleibel Group hagi Rein Pika vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-23211

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Fleibel Group kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Fleibel Group (registrikood 10312574),

esindaja vandeadvokaat Taavi Pihlakas

Kostja Rein Pikk

Asja läbivaatamise kuupäev

2. september 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-23211

menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kõigis

kohtuastmetes kantud menetluskuludest 17% Osaühingu Fleibel Group kanda ja 83% Rein

Pika kanda.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Osaühingule Fleibel Group kassatsioonkaebuselt 26. veebruaril 2013 ja 12. märtsil

2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Fleibel Group (hageja) esitas 18. mail 2011 Rein Pika (kostja) vastu hagi, milles palus

mõista kostjalt hageja kasuks välja ühe kuu töötasu (1244 eurot 97 senti), kuna kostja lõpetas

korraliselt töösuhte, tehes selle kohta hagejale avalduse, kuid lahkus töölt etteteatamistähtaega

järgimata.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel lõpetas ta töölepingu

erakorraliselt elu- ja töökoha vahetuse tõttu, kuna kolis välisriiki. Kostja teatas sellest hagejale

20. aprillil 2011 ning kostja avalduse alusel lõppes tööleping 26. aprillil 2011.

3. Harju Maakohus jättis 29. novembri 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 3. aprilli 2012. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1244 eurot 97 senti. Menetluskulud jättis

ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja ütles töölepingu korraliselt üles,

kuid lahkus töölt etteteatamistähtaega järgimata, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt töölepingu

seaduse (TLS) § 74 lg 3 järgi kahju hüvitamist kostja ühe kuu töötasu ulatuses.

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja

kanda.

7. Riigikohus tühistas 29. oktoobri 2012. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, kuna ringkonnakohus oli hageja nõude vääralt

kvalifitseerinud. Kolleegium nõustus ringkonnakohtuga selles, et kostja ütles töölepingu korraliselt

üles, kuid ei nõustunud TLS § 74 lg 3 kohaldamisega. Kolleegium märkis, et TLS § 74 lg 3

reguleerib olukorda, kus tööandja ütleb töölepingu etteteatamata üles. Kuna praeguses asjas ütles

töölepingu etteteatamistähtaega järgimata üles töötaja, tuleb asjas kohaldada TLS § 100 lg-t 5.

Hagejale tuleb anda võimalus täpsustada, mitme päeva eest ta hüvitist nõuab, ning kostjale tuleb anda

võimalus hageja nõudele vastu vaielda.

8. Hageja selgitas apellatsioonimenetluses, et ta soovib kahju hüvitamist kostja ühe kuu töötasu

ulatuses, kuna kostja 20. aprilli 2011. a avaldust ei saa pidada töölepingu kehtivaks

ülesütlemisavalduseks, sest kostja jätkas tööd pärast selles avalduses märgitud töösuhte lõpetamise

kuupäeva. Sellest tulenevalt jäi hageja haginõude juurde ja palus mõista kostjalt enda kasuks välja

1244 eurot 97 senti.

9. Kostja vaidles endiselt apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Hagi rahuldamise korral palus kostja jätta samuti menetluskulud hageja

kanda või kummagi poole menetluskulud poole enda kanda, sest kostja tegi ringkonnakohtu

20. veebruari 2012. a istungil hagejale kompromissiettepaneku, et maksab hagejale 600 eurot. Kostja

jäi oma seisukohtades kompromissiettepaneku juurde.

10. Tallinna Ringkonnakohus tegi 14. jaanuari 2013. a kohtuistungil pooltele ettepaneku lahendada

asi kompromissiga.

Kostja pakkus kompromissina, et tasub hagejale 800 eurot ja menetluskulud jäävad kummagi poole

enda kanda.

Hageja ei olnud selles menetlusstaadiumis enam nõus kompromissi sõlmima ja jäi haginõude juurde.

Ringkonnakohus tegi kohtuistungil vaheaja, et pooled arutaksid kompromissi sõlmimist 1000 euro

maksmiseks. Kostja oli kompromissiga nõus, kuid hageja ei nõustunud.

Kohtuistungil oli hageja nõus kostja 18 tööpäeva keskmise palga suuruse hüvitisega. Kostja palus

hagi rahuldamise korral jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 28. jaanuari 2013. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse

osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1033 eurot 56 senti. Nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus tuvastas, et kostja teatas hagejale töölepingu ülesütlemisest ette 25 kalendripäeva,

millest hageja pidanuks töötama 18 tööpäeva ning nende päevade eest tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista hüvitis 1033 eurot 56 senti.

Kuna kostja pakkus ringkonnakohtu istungil hagejale kompromissina 1000 euro suurust hüvitist, kuid

hageja sellega ei nõustunud, tuleb hageja kohtukulud jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 163 lg 2 alusel hageja kanda, sest hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses

(1033 eurot 56 senti), mida kostja kohtumenetluses pakkus kompromissina ja millega hageja ei

nõustunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse

osas tühistada ja jagada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldatud osaga.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt TsMS § 163 lg-t 2

olukorras, kus pooltele oli pärast Riigikohtu menetlust selge, millises ulatuses hagi rahuldatakse, ning

sellises olukorras oleks kompromissiga nõustumine tähendanud hagejale, et tema kanda jääb riigilõiv

ja tema õigusabikulusid ei hüvitata. Selline tulemus on äärmiselt ebaõiglane.

Ringkonnakohus avaldas pooltele survet sõlmida kompromiss, mis ei sisaldanud menetluskulude

jaotust.

Kostja tegi hagejale algul kompromissiettepaneku 600 euro suuruse hüvitise maksmiseks.

Ringkonnakohtu istungil pakkus ta 800 euro suurust hüvitist ning ringkonnakohtu survel nõustus

1000 euroga. Seejuures nõustus kostja kompromissiga tingimusel, et menetluskulud jäävad poolte

enda kanda. Kohtuistungil ei taotlenud kostja menetluskulude jätmist hageja kanda.

Ringkonnakohus tegi menetluskulude jaotuse kohta diskretsiooniotsustuse, mis on täielikult

põhjendamata. Sellist otsustust tehes ei arvestanud ringkonnakohus olulisi asjaolusid, sh seda, et

hageja oli kostja rikkumise tõttu sunnitud kohtusse pöörduma, hageja nõue oli enam kui 4/5 ulatuses

põhjendatud ja asja menetlusstaadiumi arvestades oli ringkonnakohtu lahend Riigikohtu seisukohta

arvestades pooltele suures ulatuses prognoositav. Neil asjaoludel menetluskulude hagejale hüvitamata

jätmine riivab hageja õigust pöörduda kohtusse.

13. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel menetluskulude jaotuse osas

tühistada. Kuna rikkumine on võimalik kassatsiooniastmes kõrvaldada, teeb Riigikohus TsMS § 691

p 5 alusel tühistatud osas asjas ise uue otsuse, millega määrab uue menetluskulude jaotuse.

Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas,

mille peale on kaevatud.

15. Hageja vaidlustas kassatsioonkaebuses menetluskulude jaotuse, leides, et ringkonnakohus jaotas

asja menetluskulud vääralt TsMS § 163 lg 2 järgi. Kolleegium nõustub hagejaga, et asja eripära

arvestades ei olnud praeguses asjas õige jagada poolte menetluskulusid TsMS § 163 lg 2 alusel.

Hagimenetluse kulud kannab TsMS § 162 lg 1 järgi üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi

osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi üldjuhul võrdsetes

osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja

sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus

erinevalt eelmärgitust jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 2 järgi tervikuna või suuremas osas poole

kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.

Kolleegiumi hinnangul võib kohus TsMS § 163 lg 2 järgi kaaluda kompromissiettepaneku korral

TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust erinevat menetluskulude jaotust, kui viimati nimetatud sätte järgi ei

oleks menetluskulude jaotus kompromissiettepanekut ja muid asjaolusid arvestades õiglane,

arvestades mh asjaolu, et kompromissiettepanekust keeldudes venitas pool põhjendamatult menetlust.

Seega võib kohus olukorras, kus pool on teinud menetluses kompromissiettepaneku ning hagi

rahuldatakse pakutud kompromissiga sarnases ulatuses, teha TsMS § 163 lg 2 alusel

kaalutlusotsustuse ja jätta menetluskulud tervikuna või suuremas ulatuses poole kanda, kes

kompromissiga ei nõustunud, kuid seda üksnes juhul, kui kõiki asjaolusid arvestades oleks selline

menetluskulude jaotus õiglane. Sellise otsustuse tegemisel peab kohus kaaluma kõiki asjaolusid ning

oma otsustust ka põhjendama.

16. Praeguses asjas jättis ringkonnakohus menetluskulusid jaotades asjaolud kaalumata ja otsuse

põhjendamata, mistõttu on ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ning jõudnud

vääralt seisukohale, et poolte kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud tuleb jätta hageja kanda,

kuna hageja ei nõustunud kompromissiettepanekuga.

Lisaks jättis ringkonnakohus kohtuotsuse resolutsiooniga nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud

menetluskulud hageja kanda, kuid kohtuotsuse põhjenduste järgi jäid üksnes hageja menetluskulud

hageja kanda. Sellisena on ringkonnakohtu otsus mh ka vastuoluline.

17. Asja materjalidest nähtub, et hageja nõudis 18. mai 2011. a hagiavalduses kostjalt 1244 eurot

97 senti. Kostja tegi hagejale kompromissiettepaneku alles ringkonnakohtu 20. veebruari 2012. a

istungil. Ettepaneku järgi oli kostja nõus maksma hagejale 600 eurot. Sama kompromissiettepanekut

kordas kostja ringkonnakohtule esitatud kirjalikes seisukohtades ka siis, kui ringkonnakohus vaatas

asja teist korda Riigikohtu juhiste järgi läbi.

Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2013. a kohtuistungi protokollist nähtub, et ringkonnakohus

tegi kohtuistungil pooltele ettepaneku lahendada asi kompromissiga. Kostja pakkus kompromissina,

et tasub hagejale 800 eurot ja menetluskulud jäävad kummagi poole enda kanda. Ringkonnakohus

pakkus omakorda, et pooled kaaluksid kompromissi sõlmimist 1000 euro maksmiseks.

Menetluskulude jaotust ringkonnakohtu ettepanek ei sisaldanud. Hageja selles menetlusstaadiumis

kompromissiga enam ei nõustunud ja jäi haginõude juurde, sest Riigikohtu 29. oktoobri 2012. a

otsust arvestades oli hagejale selge, et hagi valdavas osas rahuldatakse, mistõttu jääb ka suurem osa

menetluskulusid kostja kanda. Ringkonnakohus mõistis 28. jaanuari 2013. a otsusega kostjalt hageja

kasuks välja 1033 eurot 56 senti, s.o rahuldas hagist 83%, kuid jättis menetluskulud kompromissist

keeldumise tõttu hageja kanda.

Kolleegium leiab, et neil asjaoludel keeldus hageja põhjendatult nii kostja kui ka kohtu tehtud

kompromissiettepanekust ega venitanud sellega pahatahtlikult menetlust, mis andnuks alust kaaluda

menetluskulude hageja kanda jätmist. Seetõttu jättis ringkonnakohus vääralt poolte kõigis

kohtuastmetes kantud menetluskulud hageja kanda.

Kolleegium leiab, et ülalkirjeldatud asjaoludel ei saa kostja kompromissiettepanekut ega kohtu

pakutud kompromissiettepanekuga nõustumist pidada selliseks, mis annaks alust jätta menetluskulud

hageja kanda. Kuna kompromissiettepanekul ei ole praeguses asjas menetluskulude jaotamise

seisukohast tähendust, tuleb menetluskulud jagada TsMS § 163 lg 1 järgi. Arvestades asjaolu, et

hageja nõue enamjaolt (83% ulatuses) rahuldati, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud jagada

menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o jätta kostja kanda 83% menetluskuludest ja

hageja kanda 17% menetluskuludest.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon hagejale.

19. Kolleegium selgitab, et menetlusosalisel on käesoleva määruse alusel õigus pöörduda

TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras 30 päeva jooksul alates määruse jõustumisest maakohtusse

menetluskulude kindlaksmääramiseks.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Villu Kõve