3-1-2-4-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-4-12

Otsuse kuupäev

1. juuli 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Juri Antonovi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6

ja 7, § 199 lg 3 ning KarS § 255 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-

10392

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kolmanda isiku - esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov,

teistmisavaldus

Teised teistmismenetluse pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Elle-Mai Velling

Juri Antonovi kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

5. juuni 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta O. A. teistmisavaldus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 24. oktoobril 2009 alustati kriminaalasjas nr 09230119722 karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 1 tunnustel menetlust selle

kohta, et samal päeval oli varastatud mootorsõiduk Lexus RX300. Hiljem ühendati selle kriminaalasjaga menetlus veel 20

arvatava teo osas, mis seondusid mootorsõidukite (19 Toyota Land Cruiseri ja 1 Toyota RAV4) vargustega. Teiste isikute

hulgas kahtlustati selles kriminaalasjas mitmete mootorsõidukite ja nendes olnud asjade varguses (KarS § 199 lg 2 p-d 4, 6

ning 7), samuti Toyota Land Cruiserite varastamiseks ja Läti Vabariiki edasitoimetamiseks moodustatud kuritegelikku

ühendusse kuulumises (KarS § 255) Juri Antonovit. J. Antonov peeti kriminaalasjas kahtlustatavana kinni 2. juunil 2010 ja

vahistati 4. juunil 2010.

2. Põhja Prefektuuri 11. augusti 2010. a määrusega tunnistati J. Antonovi abikaasa - kriminaalasjas nr 09230119722

kolmandaks isikuks.

Menetleja põhistas O. A. kolmandaks isikuks tunnistamist kahtlusega, et O. A. on omandanud J. Antonovi arvel vara, olles

teadlik, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks. Sellest tulenevalt võidakse kriminaalasja lahendamisel või

erimenetluses otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle.

3. Harju Maakohtu 12. oktoobri 2010. a määrusega arestiti prokuratuuri taotlusel konfiskeerimise ja tsiviilhagi tagamiseks

muu vara hulgas O. A.-le kuuluv korteriomand asukohaga Tallinn Xxxxx xxx XXX-XX (kinnistu nr YYYYYYYY) koos

selle juurde kuuluvate mitteeluruumidest kinnistutega (parkimiskoht ja panipaik).

4. Harju Maakohtu 25. novembri 2010. a määrusega kriminaalasjas nr 1-10-15146 anti KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6 ja 7 ning

lg 3 ja KarS § 255 lg 1 järgi süüdistatav J. Antonov koos kaassüüdistatavatega üldmenetluses kohtu alla. Kohtu alla

andmise määruses nimetati kohtuistungile kutsutavate isikute hulgas ka O. A.-d kui kolmandat isikut.

5. 21. septembri 2011. a kohtuistungil esitas prokurör taotluse eraldada kriminaalasjast materjalid J. Antonovi ja veel kuue

süüdistatava osas, sest need isikud taotlesid kriminaalasja lahendamist kokkuleppemenetluses.

6. Harju Maakohtu 23. septembri 2011. a määrusega eraldati kriminaalasjast nr 1-10-15146 kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 216 lg 2 p 3 alusel materjalid J. Antonovi ja veel kuue prokuratuuri taotluses nimetatud süüdistatava osas

menetlemiseks uues kriminaalasjas nr 1-11-10392.

7. Seejärel esitas prokuratuur Harju Maakohtule süüdistatavate - sh J. Antonovi - ja nende kaitsjatega sõlmitud

kokkulepped, samuti kannatanute nõusolekud kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. Kolmanda isiku O. A. nõusolekut

kokkuleppemenetluseks prokuratuur maakohtule ei esitanud ja kriminaalasja materjalidest sellise nõusoleku olemasolu ei

nähtu.

8. Prokuratuuri, J. Antonovi ja tema kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari poolt 5. oktoobril 2011 sõlmitud kokkuleppes

sätestati muu hulgas tingimus, et asjas kohaldatakse KarS § 83² lg 1 ja § 84 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamist ja

J. Antonovit kohustatakse täitma konfiskeerimisnõuet summas 51 131 eurot 28 senti nelja aasta jooksul karistuse kandmiselt

vabanemisest. Lisaks märgiti kokkuleppes, et Harju Maakohtu 12. oktoobri 2010. a määrusega arestitud O. A. kinnistud

jäetakse arestituks kuni J. Antonov on konfiskeerimisnõude täielikult täitnud.

9. Harju

Maakohus

arutas

J. Antonovi

ja

tema

kuue

kaassüüdistatava

kriminaalasja

kokkuleppemenetluses 11. oktoobri 2011. a kohtuistungil, millel O. A. ei viibinud.

10. Harju Maakohtu 20. oktoobri 2011. a kokkuleppemenetluse otsusega tunnistati J. Antonov süüdi KarS § 199 lg 2 p-

de 4, 6 ja 7, § 199 lg 3 ja § 255 järgi ning teda karistati vangistusega vastavalt 2 aastaks, 3 aastaks 6 kuuks ja 4 aastaks 2

kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti J. Antonovile liitkaristuseks 4 aastat 2 kuud vangistust ja KarS § 65 lg 2 alusel

liitkaristuseks 6 aastat 10 kuud vangistust algusega 2. juunist 2010. Samuti kohustas kohus J. Antonovit KarS § 83² lg 1 ja

§ 84 alusel tasuma nelja aasta jooksul alates karistuse kandmiselt vabanemisest riigi tuludesse 51 131 eurot 28 senti.

11. Sama kohtuotsuse resolutiivosa punktis 57 märkis kohus järgmist (kirjaviis muutmata):

"12.10.2010.a Harju Maakohtu määrusega laiendatud konfiskeerimise tagamiseks arestitud kolmanda isiku - (Juri

Antonov'i abikaasa) vara - kinnistu nr YYYYYYYY ja antud kinnitu juurde kuuluvad mitteeluruumid kinnistu

nr 21074101 ja kinnistu nr 21076401 - jätta arestituks kuni KarS § 83² lg 1 ja § 84 alusel Juri Antonov'i poolt

konfiskeerimise nõude summas 51 131,28 EUR (800 000 krooni) täieliku täitmiseni."

12. Harju Maakohtu otsus jõustus 8. detsembril 2011.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

13. 9. juulil 2012 esitas O. A. esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Riigikohtule teistmisavalduse, milles taotletakse

Harju Maakohtu 20. oktoobri 2012. a otsuse tühistamist osas, millega jäeti O. A. vara arestituks. Kolmanda isiku esindaja

palub saata kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

Teistmisavalduse esitaja märgib, et talle jääb selgusetuks, millest prokuratuur, J. Antonov ja tema kaitsja 5. oktoobri 2011. a

kokkuleppe sõlmimisel järeldasid, et neil on õigus käsutada O. A. vara ja et O. A.-l ei ole õigust oma vara kaitsta.

Kolmanda isiku vara suhtes ei saa kokkulepet sõlmida ilma selle isiku nõusolekuta. Põhiseaduse (PS) § 32 kohaselt on

igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud

juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on

õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. O. A. esindaja leiab, et käesoleval

juhul on olemas KrMS § 366 p-st 5 tulenev alus Harju Maakohtu 20. oktoobri 2011. a otsuse teistmiseks. Samuti viitab

esindaja Riigikohtu otsusele asjas nr 3-1-2-1-09.

14. Vastuses teistmisavaldusele palub prokuratuur O. A. esindaja avalduse osaliselt rahuldada.

Lähtudes KrMS § 402 lg-st 2, nõustub prokuratuur O. A. esindajaga selles, et kolmanda isiku õigusi rikuti, sest temalt jäeti

võtmata nõusolek talle kuuluva vara konfiskeerimiseks.

15. Riigikohtu kirjalikule küsimusele esitatud vastuses selgitas O. A., et ta sai enda korteri aresti alla jätmisest

teada 2012. aasta aprillikuu keskel J. Antonovilt, kui oli viimasele teatanud, et soovib korteri maha müüa. Prokuratuur

märkis samale küsimusele antud vastuses, et nähtuvalt kohtuistungi protokollist, ei osalenud O. Anatonova kokkuleppe

sõlmimisel kohtuistungil ja prokuratuuril puudub täpsem informatsioon kohtuotsuse edastamisest O. A.-le. Küll aga on

prokuratuur välja selgitanud, et O. A. ja J. Antonov on kogu kriminaalmenetluse aja omavahel suhelnud, mistõttu ei ole

eluliselt usutav, et O. A. ei teadnud J. Antonovi suhtes tehtud kohtuotsusest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. O. A. soovib teistmise korras vaidlustada 20. oktoobril 2011. a kokkuleppemenetluses tehtud Harju Maakohtu

jõustunud otsuse punkti 57, millega jäeti J. Antonovi vastu suunatud konfiskeerimise asendamise nõude tagamiseks aresti

alla O. A.-le kuuluvad kinnistud. Seejuures on praeguses asjas tegemist olukorraga, kus menetleja kaasas O. A. küll

kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse, kuid kokkuleppemenetluse kohaldamiseks O. A. nõusolekut ei küsitud. Tulenevalt

KrMS §-st 246 ei kutsutud O. A.-d ka kohtuistungile. Samuti ei teavitatud teda kohtuotsusest.

17. Kolleegium põhjendab kõigepealt, miks ei vasta O. A. avalduse aluseks olevad asjaolud seaduses ette nähtud teistmise

alustele (I). Järgnevalt selgitab Riigikohus, miks ei ole KrMS § 366 osas, milles see ei anna alust O. A. teistmisavalduse

rahuldamiseks, põhiseadusega vastuolus, näidates seejuures, millises korras saab O. A. oma õigusi kaitsta (II). Lõpuks

käsitleb kolleegium mõningaid küsimusi, mis pole otseselt O. A. teistmisavalduse lahendamisega seotud, kuid kerkivad

praeguse kriminaalasjaga seoses esile (III).

I

18. O. A. esindaja taotleb Harju Maakohtu 20. oktoobri 2011. a otsuse resolutiivosa punkti 57 teistmist KrMS § 366 p 5

alusel. KrMS § 366 p 5 kohaselt on teistmise aluseks kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud

teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega

tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise või kolmanda isiku, kelle vara on

kohtuotsuse või -määrusega konfiskeeritud, olukorra kergendamise. Asjaolu, et O. A., kelle kinnisasjad kohus arestituks

jättis, pole kokkuleppemenetluseks nõusolekut andnud, pidi Harju Maakohtule 20. oktoobri 2011. a otsust tehes teada

olema. Seega ei vasta see asjaolu KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmise alusele.

19. Samuti ei vasta O. A. avalduses esile toodud asjaolud ühelegi teisele KrMS §-s 366 sätestatud teistmise alusele.

20. Põhjendades oma seisukohta, et seadus annab aluse Harju Maakohtu 20. oktoobri 2011. a otsuse teistmiseks, viitab O.

A. esindaja ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2009. a otsusele asjas nr 3-1-2-1-09. Viidatud kohtuasjas oli

tegemist olukorraga, kus maakohtu teistetava otsusega oli rahuldatud kannatanu tsiviilhagi isikute vastu, kes ei olnud selles

kriminaalasjas menetlusosalisteks ja keda seetõttu ei olnud kohtusse kutsutud. Kõnealuses asjas leidis Riigikohus, et KrMS

§ 366 p 5 maakohtu otsuse teistmiseks alust ei anna. Samas asus kolleegium seisukohale, et kuna kohtuotsus vaidlustati

tsiviilhagi

puudutavas

osas

ja

kuna

tsiviilhagi

lahendamisel

kriminaalmenetluses

juhindutakse

üldjuhul

tsiviilkohtumenetluse korrast, tuleb esitatud teistmisavalduse lahendamisel juhinduda tsiviilkohtumenetluse sätetest. Seetõttu

jõudis Riigikohus järeldusele, et maakohtu otsus tuleb teista tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 1 ja lg 2 p 2

alusel. O. A. ei vaidlusta Harju Maakohtu 20. oktoobri 2011. a otsust mitte tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas, vaid

osas, millega O. A. vara J. Antonovi suhtes kohaldatud laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks aresti alla jäeti.

Seepärast ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustik praegusel juhul kohaldatav.

21. Järelikult ei anna kehtivad seadused menetluslikku alust Harju Maakohtu 20. oktoobri 2011. a jõustunud otsuse

punkti 57 teistmiseks.

II

22. Vastus küsimusele, kas O. A. teistmisavaldus tuleb jätta määruse I osas toodud põhjustel KrMS § 373 lg 1 alusel

rahuldamata, sõltub sellest, kas KrMS § 366 on osas, milles see O. A. avalduses märgitud asjaoludele vastavat teistmise

alust ette ei näe, põhiseadusega kooskõlas või mitte. Järelikult tuleb esmalt selgitada, kas teistmisvõimaluse puudumine

riivab mõnd O. A. põhiõigust.

23. PS § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. PS

§ 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste

ülesanne. PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimest tuleneb menetluslik põhiõigus, mille eesmärk on avada tee isiku põhiõiguste

teostamiseks ja kaitsmiseks. Samuti tuleneb sellest seadusandja kohustus kehtestada õigusnormid, mis tagavad tõhusa

võimaluse isikul oma õigusi kohtus kaitsta, samuti õigusemõistmise õigluse. (Vt Riigikohtu üldkogu 10. aprilli 2012. a

otsus asjas nr 3-1-2-2-11, p 51.) PS § 32 tagab omandipõhiõiguse. PS § 24 lg 2 näeb ette, et igaühel on õigus olla oma

kohtuasja arutamise juures. PS §-st 32 ja § 24 lg-st 2 tulenevate õiguste rikkumise korral kohtusse pöördumise võimaluse

olemasolu on PS §-st 14 ja § 15 lg 1 esimesest lausest tuleneva põhiõiguse kaitsealas. Lisaks sätestab PS § 24 lg 5, et

igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.

24. Harju Maakohtu 20. oktoobri 2011. a otsuse resolutiivosa punktis 57 (vt käesoleva otsuse punkti 11) nimetatakse selles

sisalduva arestimisotsustuse adressaadina O. A.-d. Samuti on kinnistud, mis maakohtu otsuse kõnealuse punktiga aresti alla

jäeti, kinnistusraamatu kohaselt O. A. ainuomandis. Seega on Harju Maakohtu 20. oktoobri 2011. a resolutiivosa punkt 57

tehtud O. A. suhtes, s.t sellega otsustatakse O. A. subjektiivsete õiguste üle. Asjaolu, et maakohtu otsuse resolutsiooni

punktis 57 nimetatakse arestimisotsustuse adressaadina O. A.-d ja et O. A. on kinnistusraamatu järgi kinnistute omanik,

tähendab kohtupraktika kohaselt ühtlasi seda, et O. A. ei saa oma vara arestist vabastamiseks kasutada tsiviilõiguslikke

õiguskaitsevahendeid, eeskätt võimalust esitada täitemenetluse seadustiku § 222 lg-s 1 ette nähtud hagi (vt Riigikohtu

üldkogu 9. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-82-12, p-d 24, 25 ja 45 koostoimes asjas nr 3-3-1-15-12 tehtud

üldkogu 27. novembri 2012. a määruse punktidega 37-43). Kinnistu aresti alla jätmine riivab kinnistu omaniku

omandiõigust, sest võtab omanikult võimaluse kinnistut käsutada. Otsustus kinnistute aresti alla jätmise kohta tehti O. A.

osavõtuta.

25. See, et O. A. ei saa esitada oma PS §-st 32 ja § 24 lg-st 2 tulenevate õiguste kaitseks Harju

Maakohtu 20. oktoobri 2011. a otsuse peale teistmisavaldust, ei riiva kolleegiumi hinnangul siiski tema PS §-st 14, § 15 lg-

st 1 ja § 24 lg-st 5 tulenevaid põhiõigusi. Seda seetõttu, et O. A.-l on tõhus võimalus vaidlustada maakohtu otsus korralises

kohtukaebemenetluses. Riigikohtu üldkogu on varem märkinud, et võimalus oma õigusi kaitsta ei pea olema sätestatud

tingimata teistmisalusena. Õiguste kaitse võimaluse võib tagada ka muu tõhus menetlus. (Vt Riigikohtu üldkogu

10. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-2-2-11, p 63.)

26. Kolleegiumi seisukoht, et O. A.-l on võimalik kaitsta oma õigusi korralises kohtukaebemenetluses, põhineb järgneval.

27. Kohtueelne menetleja kaasas O. A. KrMS § 401 lg 1 alusel kolmanda isikuna käesolevasse kriminaalmenetlusse. Seega

on O. A. näol tegemist menetlusosalise (KrMS § 16 lg 2) ja kohtumenetluse poolega (KrMS § 17 lg 1), kellel on KrMS

§ 318 lg-s 21 ette nähtud ulatuses apellatsiooniõigus. Kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao (kokkuleppe-

menetluse) sätete või § 339 lg 1 rikkumise korral laieneb kolmanda isiku apellatsiooniõigus ka kokkuleppemenetluses

tehtud kohtuotsusele (KrMS § 318 lg 3 p 4 ja lg 4).

28. Kokkuleppemenetluse sätete - täpsemalt KrMS § 248 lg 1 p 1 ja § 239 - rikkumisena on käsitatav ka see, kui kohus

jätab kokkuleppemenetluses kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamata, ehkki asjas puudub mõni KrMS §-s 239 ette

nähtud kokkuleppemenetluse kohaldamise alustest. Ühe kokkuleppemenetluse kohaldamise aluse sätestab KrMS § 239 lg 2

p 4, mille kohaselt ei kohaldata kokkuleppemenetlust, kui sellega ei nõustu kannatanu või tsiviilkostja. KrMS § 239 lg 2 p 4

tuleb tõlgendada koostoimes KrMS § 401 lg-ga 3, mis näeb ette, et menetlustoimingus osalemisel, kriminaaltoimikuga

tutvumisel ja menetleja kutsel ilmumata jäämisel kohaldatakse kolmandale isikule tsiviilkostja kohta sätestatut, kui samas

seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Menetlustoimingus osalemine KrMS § 401 lg 3 tähenduses hõlmab ka

kokkuleppemenetluseks nõusoleku andmist, sest tulenevalt KrMS §-st 246 tähendab selline nõusolek nii kannatanu ja

tsiviilkostja kui ka kolmanda isiku puhul ühtlasi loobumist õigusest võtta osa kriminaalasja kohtulikust arutamisest (KrMS

§ 38 lg 1 p 8, § 40 lg 1 p 6 ja § 402 lg 1 p 5). Eeltoodust järeldub, et lähtudes KrMS § 239 lg 2 p-st 4 ja § 401 lg-st 3,

kuulub ka kolmanda isiku nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamisega kokkuleppemenetluse aluste hulka ja selle

puudumisel peab kohus kriminaaltoimiku KrMS § 248 lg 1 p 1 alusel prokuratuurile tagastama. Sellist tõlgendust eeldab

vältimatult PS § 24 lg 2, mille kohaselt on igaühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. KrMS §-s 245 nimetatud

kokkuleppe sõlmimine prokuratuuri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel ei saa võtta kolmandalt isikult vastu tema tahtmist

põhiseaduslikku õigust osaleda kohtumenetluses, milles tehtava lahendiga otsustatakse tema subjektiivsete õiguste üle.

29. Eelmises punktis märgitu ei tähenda siiski seda, nagu välistaks iga kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasatud

isiku

vastuseis

alati

lõplikult

kokkuleppemenetluse

kohaldamise.

Juhul

kui

kokkuleppes

määratletakse

kokkuleppemenetluse ese selliselt, et selles menetluses kolmanda isiku õiguste üle ei otsustata, pole tema nõusolek

kokkuleppemenetluseks vajalik. KrMS § 318 lg 21 kohaselt ei saa kolmas isik apelleerida kohtuotsust, mis ei puuduta tema

seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi.

30. Praeguses asjas otsustati O. A. kui kolmanda isiku subjektiivsete õiguste üle kokkuleppemenetluses, mille

kohaldamiseks tema nõusolek puudus. Seega on tal tulenevalt KrMS § 318 lg-st 21, lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 ning § 248 lg 1 p-

st 1 ja § 239 lg 2 p-st 4 ning § 401 lg-st 3 Harju Maakohtu 20. oktoobri 2011. a otsuse peale apellatsiooni esitamise õigus.

31. KrMS § 319 lg 1 esimene lause sätestab, et apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule

kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Sama paragrahvi teise lõike esimene lause

näeb ette, et apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kolleegium märgib esmalt, et kohtuotsusega tutvumise

võimalus KrMS § 319 lg 2 esimese lause mõttes tähendab üksnes seda, et kohtuotsuse terviktekst on kohtus pooltele

kättesaadav, ega olene sellest, kas mingid muud asjaolud takistavad poolel otsusega tutvuda. Vastasel korral võiks teatud

juhtudel tekkida olukord, kus puudub selgus, kas kohtuotsus on jõustunud või mitte. KrMS § 408 lg 2 esimese lause

kohaselt jõustub kohtuotsus, kui apellatsiooni või kassatsiooni esitamise tähtaeg on möödunud. Kohtul pole üldjuhul

ülevaadet sellest, kas kohtumenetluse pool, kes kohtuotsuse teatavaks tegemisest viieteistkümne päeva jooksul apellatsiooni

ei esita, sai kohtu poolt kättesaadavaks tehtud otsusega tutvuda või esinesid objektiivsed põhjused, mis takistasid poolel

seda teha. Seega juhul, kui KrMS § 319 lg-s 2 nimetatud võimalus kohtuotsusega tutvuda eeldaks peale kohtuotsuse

tervikteksti kättesaadavaks tegemise ka seda, et ei esine asjaolusid, mis takistaksid mõnel kohtumenetluse poolel

tutvumisvõimaluse kasutamist, ei oleks kohtul võimalik määratleda apellatsioonitähtaja möödumise ja seega ka kohtuotsuse

jõustumise hetke. Seetõttu leiabki kolleegium, et nii nagu apellatsiooniteate esitamise tähtaega arvestatakse KrMS § 319

lg 1 kohaselt kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, tuleb ka apellatsioonitähtaega arvestada kohtuotsuse tervikteksti

kättesaadavaks tegemisest (välja arvatud KrMS § 319 lg-s 3 ette nähtud erandjuhtumil). Kolleegium leiab, et mõjuvad

põhjused, mis takistasid kohtumenetluse poolel kättesaadavaks tehtud kohtuotsusega tutvuda, on arvestatavad

apellatsioonitähtaja ennistamisel.

32. KrMS § 319 lg 6 sätestab, et kohus võib apellatsioonitähtaja apellandi taotlusel ennistada, kui ta tunnistab selle

möödalastuks mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamise või sellest keeldumise kohta teeb kohus määruse. KrMS § 172 lg 1

kohaselt ennistatakse mõjuval põhjusel möödalastud kaebetähtaeg selle uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu määrusega,

kelle menetluses on kriminaalasi. Erinevalt TsMS § 67 lg-st 2 ei sätesta kriminaalmenetluse seadustik lõpptähtaega, pärast

mida ei ole enam võimalik möödalastud menetlustähtaja ennistamist taotleda. Seega on ennistamise aluse olemasolul

kaebetähtaja ennistamine kriminaalmenetluses võimalik tähtajatult. Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvad põhjused on

äraolek, mis ei seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega (KrMS § 172 lg 2 p 1) ja muu asjaolu, mida

uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab mõjuvaks (KrMS § 172 lg 2 p 2). Kolleegium on seisukohal, et KrMS § 172

lg 2 p 2 järgi on kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena käsitatav ka see, kui isik ei tea ega peagi õiguslikult

teadma tema suhtes tehtud kohtuotsusest.

33. Praeguses asjas O. A.-lt kokkuleppemenetluse kohaldamiseks nõusolekut ei küsitud. Tulenevalt KrMS §-st 246 ei

kutsutud O. A.-d ka kohtuistungile. Samuti ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et O. A.-le oleks kätte toimetatud Harju

Maakohtu 20. oktoobri 2011. a otsuse koopia. Seega ei olnud O. A.-le tagatud mõistlikku võimalust tema suhtes tehtud

kohtuotsusest teada saada. Vastuseks punktis 15 viidatud prokuratuuri seisukohale märgib kolleegium, et O. A. teadlikkus

J. Antonovi süüditunnistamisest ja karistamisest ei tähenda, et ta teadis või pidi teadma ka seda, et sama kohtuotsusega

(mille resolutiivosas on kokku 127 punkti) jäeti aresti alla talle kuuluvad kinnistud. J. Antonova on Riigikohtule kinnitanud,

et ta sai kinnistute aresti alla jätmisest teada aprillis 2012. Kriminaalasjas ei ole praegu andmeid, mis võiksid selle väite

kahtluse alla seada. Seega olemasoleva teabe pinnalt võib asuda seisukohale, et kuni aprillini 2012 ei teadnud O. A. tema

suhtes tehtud kohtuotsusest ega pidanudki sellest õiguslikult teadma.

34. Saades teada, et Harju Maakohtu 20. oktoobri 2012. a otsusega on talle kuuluvad kinnistud aresti alla jäetud, esitas O.

A. apellatsiooni asemel teistmisavalduse. Kolleegiumi arvates ei saa seda eksimust O. A.-le ette heita ega lugeda

teistmisavalduse esitamiseks ja menetlemiseks kulunud aega apellatsiooni esitamisega alusetuks viivitamiseks. Nimelt tuleb

arvestada, et ajaks, mil O. A. maakohtu otsusest eelduslikult teada sai, oli see juba umbes 4 kuud tagasi jõustunud ja ka

täitmisele pööratud. KrMS § 408 lg 2 esimene lause sätestab, et kohtuotsus jõustub, kui apellatsiooni või kassatsiooni

esitamise tähtaeg on möödunud. Sama paragrahvi esimene lõige näeb ette, et kohtuotsus või -määrus jõustub, kui seda ei

saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses (vrd nt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 176 lg-ga 1,

mis sätestab, et kohtuotsus jõustub, kui seda ei saa tähtaega ennistamata enam vaidlustada muul viisil kui

teistmismenetluses). Erinevalt HKMS § 176 lg 2 teisest lausest puudub kriminaalmenetluse seadustikus ka säte, milles oleks

sõnaselgelt väljendatud reegel, et kui otsuse vaidlustamise tähtaeg ennistatakse, loetakse, et otsus ei ole jõustunud. Lisaks

tehti maakohtu vaidlusalune otsus kohtumenetluses, millest O. A. osa võtta ei saanud. Täiendavat ebaselgust põhjustas ka

KrMS § 239 lg 2 p 4 sõnastus (vt käesoleva otsuse punkt 28). Seetõttu leiab kolleegium, et O. A. võimalus vaidlustada

Harju Maakohtu 20. oktoobri 2011. a jõustunud kohtuotsus apellatsiooni korras, taotledes apellatsioonitähtaja ennistamist,

ei olnud enne käesoleva Riigikohtu otsuse tegemist seaduse ja varasema kohtupraktika pinnalt piisavalt äratuntav.

35. Kokkuvõttes on kolleegium seisukohal, et O. A.-l oli - ja tõenäoliselt on ka praegu - tõhus võimalus saada kohtulikku

kaitset enda PS §-st 32 ja § 24 lg-st 2 tulenevatele õigustele, samuti realiseerida PS § 24 lg-st 5 tulenevat põhiõigust

korralises kohtukaebemenetluses. Selleks tuleb tal esitada Harju Maakohtu 20. oktoobri 2011. a otsuse peale apellatsioon

koos apellatsioonitähtaja ennistamise taotlusega.

36. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium O. A. teistmisavalduse

rahuldamata.

37. Andmeid teistmismenetluse kulude kohta pole Riigikohtule esitatud.

III

38. Väljaspool teistmisavalduse lahendamise piire juhib kolleegium tähelepanu järgnevale.

39. Juhul kui maakohus on kokkuleppemenetluses rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätteid või

§ 339 lg-t 1 ja seda rikkumist ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, peab ringkonnakohus KrMS § 3411 p 3 ja § 337

lg 2 p 3 kohaselt tühistama kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse täies ulatuses ja saatma kriminaaltoimiku

prokuratuurile. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tuleb osutatud sätteid tõlgendada siiski selliselt, et kui

apellatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumine seondub selgepiiriliselt vaid ühe süüdistatavaga sõlmitud

kokkuleppega ja selle kokkuleppe alusel tehtud kohtu otsustusega, tuleb kohtuotsus tühistada ja kriminaaltoimik

prokuratuurile tagastada vaid seda süüdistatavat (neid süüdistatavaid) puudutavas osas.

40. KrMS § 248, mis sätestab kohtu pädevuse kokkuleppemenetluses, ei näe ette kokkuleppe n-ö osalise kinnitamise

võimalust. Teisisõnu ei saa kohus teha otsust, mis tugineb üksnes mingile osale kokkuleppest. Juhul kui maakohus

kokkuleppega teatud osas ei nõustu, tuleb tal jätta süüdimõistev otsus tervikuna tegemata ja kriminaaltoimik prokuratuurile

tagastada. Sellise regulatsiooni mõte on välistada võimalus, et kohus teeb kokkuleppemenetluses otsuse, mis rahuldab vaid

üht poolt, ja jätab kohtuotsusest välja kokkuleppe need tingimused, mille tõttu teine pool kokkuleppemenetlusega üldse

nõustus. Samal põhjusel ei luba KrMS § 337 lg 2 p 3 ja § 3411 ringkonnakohtul muuta kokkuleppemenetluses tehtud

kohtuotsust selliselt, et mõni kokkuleppe tingimustest otsusest välja jääb. Näiteks kui ringkonnakohus tuvastab, et asjas on

rikutud kokkuleppemenetluse norme, kuid see rikkumine puudutab vaid mingit konkreetset maakohtu otsustust, ei saa

apellatsioonikohus üldjuhul piirduda üksnes maakohtu otsuse selle osa tühistamisega, mida rikkumine mõjutab. KrMS

§ 337 lg 2 p 3 kohaselt tuleb ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada täies ulatuses ja saata kriminaaltoimik

prokuratuurile. Kolleegiumi hinnangul on eeltoodud üldreeglist siiski võimalik erand. Juhul kui menetlusnormide rikkumine

puudutab maakohtu sellist otsustust, mille aluseks olev tingimus sätestati kokkuleppes ühe poole huvides, võib see pool

sellest

tingimusest

apellatsioonimenetluses

loobuda.

Sellisel

juhul

on

ringkonnakohus

pädev

tühistama

kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsuse üksnes osaliselt, s.o osas, mida tuvastatud menetlusrikkumine puudutab, ja

jätma maakohtu otsuse muus osas muutmata ning kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamata. Näiteks otsustus

konfiskeerimise ja konfiskeerimise tagamiseks vara aresti alla jätmise kohta on tehtud riigi huvides. Juhul kui

ringkonnakohus tuvastab, et asjas on rikutud kokkuleppemenetluse norme, kuid see rikkumine puudutab üksnes otsustust

konfiskeerimise või selle tagamiseks vara arestimise kohta ja prokuratuur loobub apellatsioonimenetluses vara

konfiskeerimisest või arestimisest, on ringkonnakohtul võimalik maakohtu otsus tühistada üksnes konfiskeerimist või

arestimist puudutavas osas, jättes muus osas kohtuotsuse muutmata.

41. Lõpetuseks viitab kolleegium väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt saab isiku vara kriminaalmenetluses

arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava

varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle

asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku

konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 3 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84

alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Eeltoodud järeldus

põhineb tõsiasjal, et kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude katteks välja

teatud vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel. Erandiks on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku

kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12,

p 9 ja 12. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p 8.) Kohtuotsus, millega jäetakse ühe isiku vara tema

nõusolekuta teise isiku vastu suunatud nõude tagamiseks aresti alla, ei ole täitedokument, mille alusel saaks arestitud vara

täitemenetluses selle nõude katteks müüa (vt lähemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. veebruari 2013. a määrus asjas nr 3-

2-1-185-12 ja kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-43-13, p 44).

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi