3-2-1-78-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-78-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. juuni 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

T.N hagi T.N vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-38051

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.N kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2249 eurot 57 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja T.N, seaduslik esindaja T.N

Kostja T.N, esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

3. juuni 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-38051

12. septembrist 2010 kuni 12. augustini 2011 väljamõistetud elatise ja menetluskulude jaotuse

osas ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada T.N-le kassatsioonkaebuselt 4. ja 25. jaanuaril 2013 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T.N (ema) esitas oma alaealise lapse T.N (laps, hageja) seadusliku esindajana lapse nimel

12. augustil 2011 Viru Maakohtule T.N (isa, kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja

seadusliku esindaja kasuks hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni välja elatise 300 eurot

kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Samuti palus

hageja kostjal hüvitada 12. septembrist 2010 kuni 12. augustini 2011 ülalpidamiskohustuse täitmata

jätmisega tekitatud kahju 3084 eurot 68 senti.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt ei ole kostja pärast lapse emast lahkuminekut umbes neli aastat

lapse ülalpidamiseks elatist maksnud. 15. juunil 2011 tegi lapse ema kostjale koos ühisvara jagamise

ettepanekuga ettepaneku maksta lapse ülalpidamiseks elatist 300 eurot kuus. Kostja on maksnud

üksnes 2011. a augustis, s.o vahetult enne hagi esitamist elatist 139 eurot kuus. Hagejat on ülal

pidanud tema ema, kelle sissetulek on 302 eurot kuus, ning vanavanemad. Lapse vajaduste katmiseks

kulub 428 eurot kuus.

Kuna kostja ei ole piisavalt lapse ülalpidamises osalenud, tuleb tal hüvitada ka 11 kuu eest enne hagi

esitamist ülalpidamiskohustuse täitmata jätmisega tekitatud kahju. Hageja nõustus, et kostja on

nimetatud ajavahemikul andnud hageja emale ülalpidamiskulude katteks 139 eurot, tasunud

OÜ Esteetika ja Tantsukool arve 17 eurot 16 senti ja tasunud AS-ile EMT lapse telefoniarvete eest

59 eurot 16 senti, mis tuleb kahjuhüvitisest maha arvata.

Samuti nõustus hageja, et kostja on kohtumenetluse ajal maksnud miinimumsuuruses elatist, mida

tuleb elatise väljamõistmisel arvestada.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest kostja on hagejat vabatahtlikult

piisavalt ja regulaarselt ülal pidanud.

Kostja ja hageja ema abielu lahutati 2008, kuid pärast abielu lahutamist elas kostja kuni 2010. a

juunini hageja ja tema emaga koos ning tasus eluaseme elektri- ja küttekulud. Pärast abielu lahutamist

leppisid kostja ja lapse ema kokku, et kostja tasub lapse telefoni- ja internetiarved ning kannab lapse

huviringikulud. Samuti leppisid nad kokku, et kostja tasub lapse ema kasutusse jääva sõiduauto

liisingumakseid ning senikaua, kui kostja seda teeb, ei pea ta lapse ülalpidamiseks elatist maksma,

st lapse ema kasutab liisingumaksete ulatuses raha lapse ülalpidamiseks.

Kuna kostja ja lapse ema abielu ajal omandatud ühisvara oli jagamata, tegi kostja 16. mail 2011 lapse

emale ettepaneku jagada ühisvara ja leppida kokku tulevikus liisingumaksete tasumises teisiti. Sellele

kirjale vastates tegi lapse ema kostjale 15. juunil 2011 oma ettepaneku ühisvara jagamiseks ning

nõudis, et kostja maksaks talle lapse ülalpidamiseks 300 eurot kuus. Seepeale lõpetas kostja

liisingulepingu ja selle alusel tehtavad maksed ning hakkas alates 2011. a augustist maksma lapsele

miinimumsuuruses elatist. Lisaks on kostja teinud lapse kontole ülekandeid, tasunud lapse

telefoniarved ning kandnud lapse huvialaringikulud. 12. augustist 2010 kuni 12. augustini 2011

kandis kostja lapse ülalpidamise kuluna 4021 eurot 87 senti (s.o keskmiselt 335 eurot 15 senti kuus),

sh telefonikulud 80 eurot 38 senti, tantsutreeningud 162 eurot, ülekanded lapse pangakontole

299 eurot 23 senti, kütteperioodiks 2010–2011 ostetud küttepuud 383 eurot 47 senti, 2010. a augustis

lapsele ostetud riided ja koolitarbed 199 eurot 18 senti, lapse ema kasutusse jäänud sõiduauto

liisingumaksed 2758 eurot 60 senti ning 2011. a augustis lapse ema pangakontole tasutud 139 eurot.

Hageja elas 2010. a augustis ja 2011. a suvel kaks kuud kostja ema juures ning viibis 2010. a sügis-,

talve- ja 2011. a kevadvaheajal iga kord umbes viis päeva kostja ema ja kostja juures ning oli ka

nädalalõppudel kostjaga, st kostja ülalpidamisel.

Kostja on kohtumenetluse ajal kandnud lapse ülalpidamise kulusid ca 220 euro eest kuus ja võtnud

sellega enda kanda niigi suurema osa lapse kuludest, kuigi kostja ja lapse ema varaline seisund on

võrdne.

3. Viru Maakohus rahuldas 18. aprilli 2012 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks

alates 13. augustist 2011 kuni hageja täisealiseks saamiseni välja elatise 220 eurot kuus, kuid mitte

vähem kui 1/2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kuus. Maakohus tunnistas selles

osas otsuse viivitamata täidetavaks. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks 12. septembrist

2010 kuni 12. augustini 2011, s.o 11 kuu eest enne hagi esitamist välja elatise 444 eurot 68 senti.

Poolte menetluskulud jättis maakohus poolte enda kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja 300 euro suurust elatist

kuus (s.o seadusega ettenähtud miinimummäärast poole suuremat elatist) olukorras, kus tegemist ei

ole erivajadustega lapsega, lapse seaduslik esindaja käib samuti tööl ja tal on kindel sissetulek ning

tema ülalpidamisel on vaid üks alaealine laps. Hageja mõistlikud vajadused perekonnaseaduse

(PKS) § 99 mõttes ei ole nii suures ulatuses põhjendatud ega tõendatud. Arvestades kostja

valmisolekut maksta hageja ülalpidamiseks ettenähtust suuremat elatist, on põhjendatud mõista

kostjalt välja elatis 220 eurot kuus. Selles osas tuleb otsus tunnistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 468 lg 3 järgi viivitamata täidetavaks.

Kostja ja lapse ema olid sõlminud PKS § 100 lg 3 järgi kokkuleppe, mille järgi pidi kostja maksma

lapse ema eest liisingumakseid ning lapse ema ei pidanud seetõttu lapsele elatist nõudma. Seda

tõendab lapse ema kiri, milles ta kinnitab: „Meil oli sinuga kokkulepe, et ma ei nõua alimente kuni sa

maksad liisingut." Kostja on pangaväljavõttega tõendanud, et ajavahemikul, mil hageja nõuab kahju

hüvitamist, on kostja tasunud kokkuleppe kohaselt liisingumakseid. Kostja tasus liisingumakseid

2010. a septembrist kuni 2011. a märtsini ja 2011. a maist kuni 2011. a juunini. Seega rikkus kostja

ülalpidamiskohustust 2011. a aprillis, juulis ja augustis. Asjaolu, et liisinguleping lõpetati ja auto

tagastati liisingufirmale, mitte ei saanud lapse ema omandiks, ei tähenda, et kostja oleks

ülalpidamiskohustust rikkunud. Ajal, mil lapse ema autot kasutas, tasus kostja selle liisingumaksed.

Seega täitis kostja kohaselt kokkulepet. Tegemist ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 mõttes

tasaarvestusega, kuna elatise maksmisel on poolteks kostja ja hageja, liisingumaksete hüvitamise

kokkuleppe poolteks on aga kostja ja lapse ema. Samuti ei selgu, et kostja oleks teinud tasaarvestuse

avalduse lapse emale.

Kuna kostja jättis lapse emaga sõlmitud kokkuleppe tasuda elatise asemel liisingumakseid kolmel

kuul täitmata, on põhjendatud mõista tagasiulatuvalt välja kolme kuu elatis, s.o 660 eurot, millest

tuleb maha arvata kostja tehtud kulutused lapse ülalpidamiseks.

Kuigi kostja kandis 7. juunist 2010 kuni 8. augustini 2011 lapse pangakontole kokku 337 eurot

57 senti, sh ajavahemikul 12. augustist 2010 kuni 12. augustini 2011 tasku- ja reisiraha 280 eurot

5 senti, ei ole lapse ema nõustunud seda elatiseks pidama, mistõttu ei ole põhjendatud arvata hageja

pangakontole kantud raha kostja ülalpidamiskohustuse täitmise hulka, kuna puudub lapse ema

nõusolek või hilisem heakskiit. Lapse ema on nõustunud kahjuhüvitisest maha arvama augustis 2011

tasutud elatise 139 eurot, huvialaringi eest makstud 17 eurot 16 senti ja lapse telefoniarvete eest

makstud 59 eurot 16 senti. Seega on aasta eest enne hagi esitamist kahjusumma 444 eurot 68 senti.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega rahuldada hagi edasiulatuva elatise nõudes täielikult ja mõista tagasiulatuvalt enne hagi

esitamist 12. augustist 2010 kuni 12. augustini 2011 välja ülalpidamiskohustuse täitmata jätmisega

tekitatud kahju 3461 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas ja

teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista edasiulatuvalt elatis välja alates 18. aprillist 2012 ja

jätta tagasiulatuv elatisenõue rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

6. Kumbki pool vaidles teise poole apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 7. detsembri 2012. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse osaliselt

ja jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse

tagasiulatuva ajavahemiku eest väljamõistetud elatise osas ja tegi selles osas uue otsuse, millega

mõistis tagasiulatuvalt välja elatise 2249 eurot 57 senti. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu

otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis põhjendusi. Ringkonnakohus jättis hageja

ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 50% kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte enda

kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõudis hageja kostjalt PKS § 108 alusel

ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt 11 kuu eest enne elatishagi kohtule esitamist, mistõttu

tuleb jätta tähelepanuta hageja taotlus mõista elatis tagasiulatuvalt välja alates 12. augustist 2010.

Õige ei ole maakohtu seisukoht, et ajavahemiku eest, mil kostja maksis lapse ema kasutuses olnud

sõiduauto liisingumakseid, ei pea kostja elatist tasuma. Maakohus leidis õigesti, et tegemist ei ole

tasaarvestusega VÕS § 197 lg 1 mõttes, kuna tegemist ei ole vastastikuste nõuetega. Elatisenõue on

lapsel kostja vastu. Liisingulepingu järgi pidi liisingumakseid tasuma kostja. Asjaolu, et kostja jättis

sõiduauto lapse ema kasutusse ega nõudnud viimaselt liisingumaksete hüvitamist, ei tähenda, et

sellest kokkuleppest tekkiks lapsel nõue.

Maakohus järeldas ekslikult, et kostja täitis ülalpidamiskohustuse lapse ema kasutuses olnud

sõiduauto liisingumakseid tasudes. PKS § 100 lg 1 järgi täidetakse ülalpidamiskohustust perioodilise

raha maksmisega (erandjuhtudel muul viisil) ning selle arvel peab vanem, kelle juures laps elab,

katma lapse igapäevased esmavajadused. Lapse ema kasutuses oleva sõiduauto liisingumaksete

tasumine ei ole käsitatav lapse ülalpidamise kohustuse täitmisena, kuna sel viisil ei ole võimalik

rahuldada lapse igapäevaseid esmavajadusi. 9. augusti 2011. a e-kirjas ega kohtumenetluses ei ole

lapse ema tuginenud sellele, et liisingumaksete tasumise perioodil täitis tema kostja eest lapse

ülalpidamise kohustust. Asja materjalidest nähtub, et lapse ema saatis 9. augustil 2011 e-kirja

ühisvara jagamise tõttu. Kostja seisukoht ülalpidamiskohustuse täitmisest liisingumaksetega oleks

vastuolus lapse kui ülalpidamist saama õigustatud isiku huvidega.

Kuna liisingumakseid tasudes ei täitnud kostja lapse ülalpidamise kohustust, tuleb jätta rahuldamata

kostja taotlus võtta asja materjalide juurde tema konto väljavõte, mis tõendab, et ta tasus

liisingumakseid ka 2011. a aprillis, juulis ja augustis, sest see ei ole asjakohane tõend.

Õige on kostja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata, et kostja

on tagasiulatuval perioodil täitnud ülalpidamiskohustust kokku 170 euro 43 sendi eest, sh tasunud

lapse telefoniarveid 80 euro 43 sendi ulatuses ja tasunud lapse huvialaringi eest kokku 90 eurot.

Selles ulatuses tuleb lugeda kostja ülalpidamiskohustus täidetuks. Suuremas ulatuses ei ole kostja

ülalpidamiskohustuse täitmist tõendanud. Maakohtu seisukoht, et ülalpidamiskohustuse täitmisena ei

saa käsitada lapsele taskuraha andmist ning lapse eest üksikute pisiostude ja teenuste eest tasumist on

kooskõlas Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07 väljendatud seisukohaga.

Seetõttu tuleb kostjalt mõista hageja kasuks PKS § 108 alusel tagasiulatuvalt enne hagi esitamist

puudutava ajavahemiku eest välja elatis 2249 eurot 57 senti (11 kuud * 220 eurot = 2420 eurot –

170 eurot 43 senti = 2249 eurot 57 senti).

Õige on maakohtu järeldus, et kostjalt tuleb lapse ülalpidamiseks mõista edasiulatuvalt alates hagi

esitamisest välja elatis 220 eurot kuus. Maakohus lähtus eeldusest, et lapse mõistlikud vajadused on

365 eurot kuus ning hageja ei ole lapse suuremaid vajadusi tõendanud.

Kuna hageja võttis maakohtus omaks, et kostja on kohtumenetluse ajal tasunud elatist 139 eurot kuus

ning alates 2012. a veebruarist 145 eurot kuus, tuleb kohtuotsuse täitmisel neid summasid arvestada.

Maakohus tunnistas põhjendatult edasiulatuva elatise osas kohtuotsuse TsMS § 468 lg 3 alusel

viivitamata täidetavaks.

Kuna asja materjalidest ei nähtu, et maakohus rahuldas hagi kostja pakutud kompromissi ulatuses, on

põhjendamatu kostja väide jätta kõik maakohtu menetluskulud TsMS § 163 lg 2 järgi hageja kanda.

Pooled vaidlesid maakohtus peamiselt kostjalt väljamõistetava elatise suuruse ja enne hagi esitamist

ülalpidamiskohustuse täitmise ulatuse üle, mistõttu jättis maakohus õigesti poolte menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 alusel poolte enda kanda. Hageja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise ja kostja

apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb hageja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest

50% jätta kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte enda kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada tagasiulatuva

elatise väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas ning saata asja ringkonnakohtule selles osas

uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta poolte enda kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ei tule asjas

arvestada vanemate kokkulepet elatise maksmise kohta muul viisil kui lapsele raha maksmisega, ega

ole toonud välja ühtegi õigusnormi, mille alusel ta asus maakohtust erinevale seisukohale. Seejuures

hindas ringkonnakohus lapse ema saadetud e-kirja kui tõendit maakohtust erinevalt, kuid ei

põhjendanud, kuidas on maakohus tõendi hindamisel eksinud.

Kuna kostja täitis kuni 2011. a augustini ülalpidamiskohustust, ei ole alust temalt tagasiulatuvalt kuni

hagi esitamiseni elatist välja mõista. Kostja sõlmis lapse emaga kokkuleppe, et kostja täidab lapse

ülalpidamise kohustust ema kasutusse jäänud sõiduauto liisingumakseid tasudes. Kokkulepe kehtis ja

kostja täitis kehtivat kokkulepet. Seega jättis ringkonnakohus vääralt kohaldamata PKS § 100 lg 3

ning arvestamata asjaolu, et kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud perekonnaseaduse järgi oli elatise

nõudeõigus lapse emal. Eeltoodut arvestades jättis ringkonnakohus vääralt vastu võtmata ka kostja

esitatud tõendi selle kohta, et kostja oli kõigil kuudel tasunud liisingumakseid.

Ringkonnakohus arvas tasutud elatise hulka vääralt üksnes 90 eurot huvikooli tasuna, kuigi tegelikult

on kostja tasunud huvikooli eest sel perioodil kokku 162 eurot. Samuti jättis ringkonnakohus

põhjendamatult arvestamata asjaolu, et kostja on ostnud tagasiulatuva elatise ajavahemikul lapsele

riideid, jalanõusid ja koolitarbeid 199 euro 18 sendi eest ning lapse ema on 19. aprilli 2012. a

kohtuistungil nõustunud, et need kulud võib tagasiulatuvast elatisest maha arvata.

Isegi juhul, kui möönda kostja kohustust maksta lapsele tagasiulatuvalt 11 kuu eest enne hagi

esitamist elatist, asusid kohtud vääralt seisukohale, et ka sel perioodil tuleb kostjal maksta lapse

ülalpidamiseks 220 eurot kuus. Kostja nõustus kohtumenetluses tasuma alates hagi esitamisest elatist

220 eurot kuus, kuid mitte ajavahemiku eest enne hagi esitamist. Kuna hageja ei ole lapse vajadusi

tõendanud, saanuks kohtud mõista tagasiulatuvalt välja üksnes miinimumelatise. Ringkonnakohus

kohaldas vääralt PKS § 99.

9. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastuse kohaselt ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse normi, on otsust piisavalt

põhjendanud ja asunud õigesti seisukohale, et liisingumaksete tasumist ei saa pidada elatise

maksmiseks. Samuti on kohtud tõendeid hinnates asunud õigesti seisukohale, et kostja väidetavalt

tehtud kulusid ei saa lugeda ülalpidamiskohustuse täitmiseks, sest lapse ema ei ole nende kulutustega

nõustunud ega tehtud kulutusi heaks kiitnud.

Liisingumaksete tasumine ei ole olnud kunagi seotud lapse ülalpidamise kohustusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1

p-de 1 ja 2 alusel tagasiulatuva elatise ja menetluskulude jaotuse osas tühistada. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas,

mille peale on kaevatud.

11. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostjalt tuleb hageja kasuks tagasiulatuvalt

11 kuu eest enne hagi esitamist elatis välja mõista või on kostja sel ajavahemikul oma

ülalpidamiskohustuse täitnud, mistõttu ei ole alust selles osas hagi rahuldada.

12. Kostja väitel täitis ta sel ajavahemikul kümne kuu jooksul ülalpidamiskohustust vanemate

omavahelise kokkuleppe alusel lapse ema kasutusse antud sõiduauto liisingumakseid tasudes ning

viimasel kuul pärast liisingulepingu lõpetamist maksis lapse emale lapse ülalpidamise kulude katteks

miinimumelatist (139 eurot). Lisaks kandis kostja nimetatud ajavahemikul osa lapse kuludest,

sh lapse huvihariduse kulud.

13. Kolleegiumi hinnangul ei ole õige ega põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et ajavahemikul

enne hagi esitamist ei saanud kostja täita lapse ülalpidamise kohustust lapse ema kasutusse antud

sõiduauto liisingumakseid tasudes.

PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata

jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule

esitamist. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt

elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Sellest tulenevalt antakse ka

tagasiulatuvat elatist PKS § 100 lg 1 järgi üldjuhul raha perioodilise maksmisega, kuid kohustatud

isik võib mõjuval põhjusel nõuda, et tal võimaldatakse anda seda muul viisil. Viidatud sätte järgi saab

kolleegiumi hinnangul kohustada kohustatud isikut ka tagasiulatuva ajavahemiku ülalpidamiskulude

katteks maksma raha, kuid mõjuval põhjusel on võimalik määrata ülalpidamiskohustuse täitmine

kindlaks ka muul viisil. Viidatud säte ei tähenda aga seda, et selle järgi saaks lugeda ajavahemikul

enne hagi esitamist ülalpidamiskohustus täidetuks üksnes siis, kui kohustatud isik on sel

ajavahemikul maksnud elatist, nagu leidis ekslikult ringkonnakohus.

PKS § 100 lg 3 esimese lause järgi võivad vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmist

omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku

kaupa tuleb ülalpidamist anda. Seega võivad vanemad leppida kokku ka muul viisil elatise andmises.

Praeguses asjas tuvastas maakohus, et lapse vanemad olid sõlminud PKS § 100 lg 3 järgi kokkuleppe,

mille järgi pidi kostja maksma lapse ema eest liisingumakseid ning lapse ema ei pidanud seetõttu

kostjalt lapsele elatist nõudma. Kokkuleppe tõendamiseks esitas kostja lapse ema 9. augusti 2011. a

e-kirja, milles lapse ema kinnitas järgmist: „Meil oli sinuga kokkulepe, et ma ei nõua alimente kuni sa

maksad liisingut. Kui sa müüd Honda maha järelikult ei ole mina 5a saanud sinult lapse elatisraha

(saamata jäänud tulu). Nüüd on nii, kui Honda läheb müüki, lähen otseteed kohtusse ja nõuan oma

saamata jäänud lapse elatise tagasi. [---] 6600/5/12=110€ kuus see on raha mille pidi T. saama Honda

eest. Mina olen lapse hoolduseks ja kasvatamiseks selle raha kulutanud ja isegi rohkem." (I kd, tl 38.)

Ringkonnakohus jättis kokkuleppe tähelepanuta, sest leidis, et sellise kokkuleppe alusel ei saa lapse

ülalpidamise kohustust täita, kuna liisingumakseid tasudes ei ole võimalik rahuldada lapse

igapäevaseid esmavajadusi. Kolleegium sellega ei nõustu.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult arvestamata, et PKS § 100 lg 3 esimese

lause järgi võivad vanemad leppida kokku lapse ülalpidamise kohustuse täitmise korras. Maakohus

tuvastas asjas tõendina esitatud lapse ema e-kirja alusel, et vanemad olid leppinud kokku elatise

maksmises muul viisil. Kolleegium selgitab, et viidatud sätte järgi võivad vanemad kui last ülal

pidama kohustatud isikud leppida omavahel kokku mh selles, et üks või kumbki vanem ei esita teise

vanema vastu lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõuet. Seejuures võib sellise kokkuleppe

põhjuseks olla mh asjaolu, et kummagi vanema juures elab laps, või see, et üks vanem jätab teisele

vanemale ühisvara jagamise käigus rohkem vara või soodustab muul viisil teist vanemat ega nõua

selle hüvitamist, kuid soovib vastutasuks, et teine vanem ei nõua temalt lapse ülalpidamiseks elatist.

Sellise kokkuleppega reguleerivad vanemad kui lapsele ülalpidamist andma kohustatud isikud

omavahelisi suhteid. Samas vanemate kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi

üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist.

PKS § 100 lg 3 teise lause järgi tuleb lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega

ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda. Kolleegiumi

hinnangul saab vanemate kokkulepet võimaluse korral arvestada lapse tulevikus sissenõutavaks

muutuva elatise väljamõistmisel, kuid eelkõige tuleb seda arvestada tagasiulatuva elatisenõude puhul,

et hinnata, kas vanem on kohtusse pöördumisele eelneval ajal ülalpidamiskohustust täitnud.

Kolleegium leiab, et kui vanem on kuni kohtule lapse elatisenõude esitamiseni vanemate kokkulepet

täitnud ja kokkuleppe järgi oli lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine tagatud, ei ole üldjuhul alust

kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks elatist välja mõista, küll aga ei takista see vanemalt

tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmist lapse kasuks erinevalt kokkuleppest.

Seejuures tuleb arvestada ka seda, et kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna

teiselt vanemalt saadud hüve eest üksi kõik lapse ülalpidamise kulud, jääb see kokkulepe vanemate

vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem,

kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei

pidanud, nõuda makstu kokkuleppe alusel teiselt vanemalt tagasi.

14. Ülalmärgitu kohaselt tuleb lapsele elatist välja mõistes arvestada vanemate kokkulepet

ülalpidamiskohustuse täitmise kohta.

Praeguses asjas tuvastas maakohus, et vanematel oli kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmise kohta

enne hagi esitamist ning ka ringkonnakohus ei ole vastupidist tuvastanud. Kuna vanemad olid

ülalpidamiskohustuse täitmises omavahel kokku leppinud, tuli selgitada, kas kokkulepe tagas lapse

igapäevaste vajaduste rahuldamise ja kas kostja täitis seda 11 kuu jooksul enne hagi esitamist.

Maakohus tuvastas, et kostja täitis kokkulepet osaliselt, st jättis kokkuleppe täitmata 2011. a aprillis,

juulis ja augustis. Kuna maakohus ei juhtinud kohtumenetluses kostja tähelepanu puudulikule konto

väljavõttele, soovis kostja esitada ringkonnakohtule täiendava tõendi selle kohta, et ka neil kuudel

tasus ta lapse ema kasutusse jäänud sõiduauto liisingumakseid. Kuna asjas tuleb tuvastada, kas kostja

täitis 11 kuu jooksul enne elatisehagi kohtule esitamist vanemate kokkulepet, on kostja esitatud tõend

TsMS § 238 mõttes asjakohane ja ringkonnakohus jättis selle põhjendamatult tähelepanuta.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas kostja täitis tagasiulatuva elatise nõude

ajavahemikul vanemate kokkulepet ning kas kokkuleppe järgi oli tagatud lapse põhivajaduste

rahuldamine, sh kas vanemate kokkuleppes sisalduv ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastamise

eest saadav vastutasu vastas lapse vajaduste rahuldamiseks sel ajavahemikul tehtud kulutuste

ligikaudsele suurusele.

15. Kolleegium juhib tähelepanu, et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate

kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada. Eeltoodut arvestades juhtis kostja

kassatsioonkaebuses õigesti tähelepanu sellele, et ta nõustus alates hagi esitamisest kandma osa lapse

kuludest, kuid vaidles tagasiulatuva elatise väljamõistmise nõudele, sh lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtud kulutuste suurusele vastu. Sellises olukorras ei saanud kohtud tuvastada kostja omaksvõtu

alusel lapse vajaduste rahuldamiseks kuluvat summat, vaid pidid lähtuma seaduses sätestatud

miinimummäärast.

16. Lisaks märgib kolleegium, et asja uuel läbivaatamisel tuleb mh tuvastada ka see, milliseid lapse

ülalpidamise kulusid kandis kostja lisaks vanemate kokkuleppes sisaldunud liisingumaksetele. Kostja

väitel kandis ka vaidlusalusel ajavahemikul lapse huvikooli kulud 162 eurot ja ostis lapsele riideid ja

jalanõusid 199 euro 12 sendi eest. Kui kostja ei esitanud oma väidete tõendamiseks piisavalt

tõendeid, tuli kohtul juhtida sellele asjaolule kostja tähelepanu ning anda kostjale võimalus esitada

asjakohased tõendid lapse ülalpidamise kulude kandmise kohta.

17. Ülalmärgitut arvestades tuleb ringkonnakohtu otsus tagasiulatuva elatise väljamõistmise osas

tühistada. Kuigi ringkonnakohus rikkus asjas menetlusõiguse normi, saab kolleegiumi hinnangul

ringkonnakohus need menetlusõiguse normi rikkumised kõrvaldada, sh võtta asjas vastu asjakohaseid

uusi tõendeid.

18. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse tagasiulatuva elatise osas ja saadetakse selles osas

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas ning

jätta menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada asja

lahendamise tulemuse kohaselt.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud

kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel

muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon kostjale.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa