Legislator Case Law & Legislation
3-2-1-18-13 AI generated

3-2-1-18-13 · Riigikohus

Case Number 3-2-1-18-13
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)

Legislator summary

AI generated

(hageja II) hooldusõiguse käsitlemist õigustavad asjaolud piisavalt kaalukad. Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p 4.7 järgi ei kajastata meedias üldjuhul vanemate vaidlusi laste hooldusõiguse küsimuses.

Legislator headnote

AI generated

3-2-1-18-13 · Riigikohus: Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p 4.7 järgi ei kajastata meedias üldjuhul vanemate vaidlusi laste hooldusõiguse küsimuses.

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

Riigikohtunik Jaak Luige eriarvamus Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsuse kohta tsiviilasjas nr 3-

2-1-18-13.

Nõustun kolleegiumi otsuse resolutsiooniga ning järeldusega, et kostja on õigusvastaselt tekitanud

hagejatele mittevaralist kahju. Samas saan ma kolleegiumi enamusest mõnevõrra erinevalt aru

mittevaralise kahju heastamise kohustise tekkimise eelduste (kahju, õigusvastasus ja süü) tuvastamise

põhimõtetest. Põrkunud põhiõiguste konflikti (vaidluse) lahendamise adekvaatse teooria puudumise

tõttu piirdun käsitletava teema kohta üksnes üldist laadi märkustega.

1. Mittevaralist kahju võib käsitada välisest sekkumisest tingitud emotsionaalse heaolu langusena:

sekkumisele järgnevaid negatiivseid emotsionaalseid reaktsioone (viha, pahameel, hirm ja kurbus)

tajub inimene valu ja kannatusena. Kahtlusteta tekitas kostja hagejate era- ja perekonnaelu kohta

sisult negatiivse informatsiooni avaldamisega neile mittevaralist kahju.

2. Põhiõigus eraelu puutumatusele iseenesest ei keela ajakirjandusliku sõnavabaduse kasutamisel

eraellu sekkuda. Väljendusvabaduse, sh ajakirjandusliku sõnavabaduse kasutamine eraellu

sekkumisel on põhiseaduse (PS) tasandil piiratud au ja hea nime teotamise ja väärikust alandava

kohtlemise keeluga (PS §-d 17 ja 18), teiste isikute õiguste austamise ja arvestamise ning seaduse

järgimise ja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohustusega (PS § 19 lg 2 ja § 25). Seega on

sõnavabaduse õiguspärane sekkumine eraellu ja sellega mittevaralise kahju tekitamine põhimõtteliselt

lubatud. Seaduse mõtte kohaselt on kahju tekitatud õigusvastaselt, kui eraelu puutumatust on süüliselt

kahjustatud (VÕS §-d 1046 ja 1043).

3. Kostja vaidlustas kassatsiooniastmes üksnes hageja I eraelu puutumatuse riive õigusvastasuse

tuvastamise põhjendatuse. Kolleegium leidis, et selle riive õigusvastasuse hindamisel on kaalutavad

hüved eraelu puutumatus ja ajakirjanduslik sõnavabadus. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Seadus

näeb ette isikliku õiguse riive õigusvastasuse tuvastamise kahel tasandil: 1) tuleb tuvastada nii riive

kui ka seda õigustavad asjaolud, arvestades sekkumise eesmärki, liiki, põhjust ja ajendit (VÕS § 1046

lg 1); 2) tuleb kaaluda (hinnata) riivet ja seda õigustavaid asjaolusid, arvestades muid seadusega

kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse õigustatud huve (VÕS § 1046 lg 2). Kaalumine

ei ole seaduslik, kui kohus on enne kaalumist tuvastanud mõne sekkumise asjaolu vastuolu seaduses

sätestatuga: seadusvastane sekkumine ei ole õigustatav muude seadusega kaitstud hüvede,

kolmandate isikute või avalikkuse huviga (nt teadvalt au ja head nime teotava informatsiooni

avaldamine). Seega võib eraelu puutumatuse riive olla õigusvastane, kui puuduvad riivet õigustavad

asjaolud või ei ole seda õigustavad asjaolud piisavalt kaalukad. Eraelu puutumatuse ja

ajakirjandusliku sõnavabaduse kui hüvede (väärtuste) vahetul kaalumisel võidakse aga kergesti üks

nimetatud väärtustest ohverdada teisele.

Nõustun käsitletava riive õigusvastasuse tuvastatusega seetõttu, et minu hinnangul ei ole lapse

(hageja II) hooldusõiguse käsitlemist õigustavad asjaolud piisavalt kaalukad. Eesti ajakirjanduseetika

koodeksi p 4.7 järgi ei kajastata meedias üldjuhul vanemate vaidlusi laste hooldusõiguse küsimuses.

Kostja ei ole kohtule esitanud ühemõtteliselt erandjuhtumile osutavaid asjaolusid.

4. Kolleegium leidis, et avaldades artiklid hageja I keelule vaatamata, on kostja rikkunud hagejate

õigusi tahtlikult. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või

lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Hooletus on käibes (selle asja kontekstis – valikute tegemisel) vajaliku

hoole järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 3) ja raske hooletus käibes (valikute tegemisel) vajaliku hoole

olulisel määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 5). Kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest,

kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti (VÕS § 1050

lg 1). Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja sekkumine hagejate eraellu on vastuolus seaduses

sätestatuga. Nõustun, et hagejate era- ja perekonnaelu kohta sisult negatiivse informatsiooni

avaldamist on võimalik käsitada üksnes nende eraellu tahtliku sekkumisena. Eeldades aga, et kohtud

tuvastasid riive õigusvastasuse kaalumise tulemusena, ei saa teha järeldust, et kostja kahjustas ka

hagejate eraelu puutumatust tahtlikult, soovides õigusvastase tagajärje saabumist. Pigem võib väita,

et lapse (hageja II) hooldusõiguse küsimuse ulatuslikul käsitlemisel on kostja olnud raskelt hooletu,

ületades eraelu puutumatuse lubatava (õiguspärase) riive piire.

5. Nõustudes küll väljamõistetud hüvitiste suurusega, leian, et kohtud on jätnud korrektselt hindamata

mõistliku hüvitise määramisel olulist kaalu omava rikkumise raskuse (VÕS § 134 lg 5). Minu arvates

määravad rikkumise raskuse riive õigusvastasust ja kahju tekitaja süüd iseloomustavad asjaolud.

VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikuõiguse kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse

olemasolul maksta kahjustatule mõistlik rahasumma. Eelkõige rikkumise raskust silmas pidades on

minu arvates hagejatele väljamõistetud hüvitise suurus mõõdupärane (õiglane) nii eraelu puutumatuse

süülise kahjustamisega tekitatud kahju leevendusena kui ka ajakirjandusliku sõnavabaduse

piiranguna.

6. Kolleegium leidis, et eraelu puutumatus on muu õigus VÕS §-de 1037 ja 1039 mõttes ning

kannatanu saab pressideliktide korral nõuda lisaks saadu harilikule väärtusele ka rikkumisest saadud

tulu väljaandmist (kolleegiumi otsuse p 30). Kui seaduse selline tõlgendamine võib olla ehk

põhjendatav, siis kõnealuse tulu väljamõistmisest ajakirjanduslikule sõnavabadusele tekkiva riive

põhiseaduspärase õigustamise võimalikkus näib mulle ka asjakohase analüüsita ülimalt küsitav.

Tähelepanuta ei tohi jätta sedagi, et vabadus kiita või laita, tunnustada või hukka mõista on üks

ühiskondlike suhete reguleerimise vahenditest. Seega võib väita, et seda liiki asjade tasakaalustatud

lahendamine eeldab kohtu selget hinnangut ka selle instrumendi kasutamise vastavuse kohta

seadusele ja moraalipõhimõtetele.

Jaak Luik