3-2-1-18-13 · Riigikohus
Legislator summary
AI generated(hageja II) hooldusõiguse käsitlemist õigustavad asjaolud piisavalt kaalukad. Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p 4.7 järgi ei kajastata meedias üldjuhul vanemate vaidlusi laste hooldusõiguse küsimuses.
Legislator headnote
AI generated3-2-1-18-13 · Riigikohus: Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p 4.7 järgi ei kajastata meedias üldjuhul vanemate vaidlusi laste hooldusõiguse küsimuses.
Full text
Riigikohtunik Jaak Luige eriarvamus Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsuse kohta tsiviilasjas nr 3-
2-1-18-13.
Nõustun kolleegiumi otsuse resolutsiooniga ning järeldusega, et kostja on õigusvastaselt tekitanud
hagejatele mittevaralist kahju. Samas saan ma kolleegiumi enamusest mõnevõrra erinevalt aru
mittevaralise kahju heastamise kohustise tekkimise eelduste (kahju, õigusvastasus ja süü) tuvastamise
põhimõtetest. Põrkunud põhiõiguste konflikti (vaidluse) lahendamise adekvaatse teooria puudumise
tõttu piirdun käsitletava teema kohta üksnes üldist laadi märkustega.
1. Mittevaralist kahju võib käsitada välisest sekkumisest tingitud emotsionaalse heaolu langusena:
sekkumisele järgnevaid negatiivseid emotsionaalseid reaktsioone (viha, pahameel, hirm ja kurbus)
tajub inimene valu ja kannatusena. Kahtlusteta tekitas kostja hagejate era- ja perekonnaelu kohta
sisult negatiivse informatsiooni avaldamisega neile mittevaralist kahju.
2. Põhiõigus eraelu puutumatusele iseenesest ei keela ajakirjandusliku sõnavabaduse kasutamisel
eraellu sekkuda. Väljendusvabaduse, sh ajakirjandusliku sõnavabaduse kasutamine eraellu
sekkumisel on põhiseaduse (PS) tasandil piiratud au ja hea nime teotamise ja väärikust alandava
kohtlemise keeluga (PS §-d 17 ja 18), teiste isikute õiguste austamise ja arvestamise ning seaduse
järgimise ja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohustusega (PS § 19 lg 2 ja § 25). Seega on
sõnavabaduse õiguspärane sekkumine eraellu ja sellega mittevaralise kahju tekitamine põhimõtteliselt
lubatud. Seaduse mõtte kohaselt on kahju tekitatud õigusvastaselt, kui eraelu puutumatust on süüliselt
kahjustatud (VÕS §-d 1046 ja 1043).
3. Kostja vaidlustas kassatsiooniastmes üksnes hageja I eraelu puutumatuse riive õigusvastasuse
tuvastamise põhjendatuse. Kolleegium leidis, et selle riive õigusvastasuse hindamisel on kaalutavad
hüved eraelu puutumatus ja ajakirjanduslik sõnavabadus. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Seadus
näeb ette isikliku õiguse riive õigusvastasuse tuvastamise kahel tasandil: 1) tuleb tuvastada nii riive
kui ka seda õigustavad asjaolud, arvestades sekkumise eesmärki, liiki, põhjust ja ajendit (VÕS § 1046
lg 1); 2) tuleb kaaluda (hinnata) riivet ja seda õigustavaid asjaolusid, arvestades muid seadusega
kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse õigustatud huve (VÕS § 1046 lg 2). Kaalumine
ei ole seaduslik, kui kohus on enne kaalumist tuvastanud mõne sekkumise asjaolu vastuolu seaduses
sätestatuga: seadusvastane sekkumine ei ole õigustatav muude seadusega kaitstud hüvede,
kolmandate isikute või avalikkuse huviga (nt teadvalt au ja head nime teotava informatsiooni
avaldamine). Seega võib eraelu puutumatuse riive olla õigusvastane, kui puuduvad riivet õigustavad
asjaolud või ei ole seda õigustavad asjaolud piisavalt kaalukad. Eraelu puutumatuse ja
ajakirjandusliku sõnavabaduse kui hüvede (väärtuste) vahetul kaalumisel võidakse aga kergesti üks
nimetatud väärtustest ohverdada teisele.
Nõustun käsitletava riive õigusvastasuse tuvastatusega seetõttu, et minu hinnangul ei ole lapse
(hageja II) hooldusõiguse käsitlemist õigustavad asjaolud piisavalt kaalukad. Eesti ajakirjanduseetika
koodeksi p 4.7 järgi ei kajastata meedias üldjuhul vanemate vaidlusi laste hooldusõiguse küsimuses.
Kostja ei ole kohtule esitanud ühemõtteliselt erandjuhtumile osutavaid asjaolusid.
4. Kolleegium leidis, et avaldades artiklid hageja I keelule vaatamata, on kostja rikkunud hagejate
õigusi tahtlikult. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või
lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Hooletus on käibes (selle asja kontekstis – valikute tegemisel) vajaliku
hoole järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 3) ja raske hooletus käibes (valikute tegemisel) vajaliku hoole
olulisel määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 5). Kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest,
kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti (VÕS § 1050
lg 1). Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja sekkumine hagejate eraellu on vastuolus seaduses
sätestatuga. Nõustun, et hagejate era- ja perekonnaelu kohta sisult negatiivse informatsiooni
avaldamist on võimalik käsitada üksnes nende eraellu tahtliku sekkumisena. Eeldades aga, et kohtud
tuvastasid riive õigusvastasuse kaalumise tulemusena, ei saa teha järeldust, et kostja kahjustas ka
hagejate eraelu puutumatust tahtlikult, soovides õigusvastase tagajärje saabumist. Pigem võib väita,
et lapse (hageja II) hooldusõiguse küsimuse ulatuslikul käsitlemisel on kostja olnud raskelt hooletu,
ületades eraelu puutumatuse lubatava (õiguspärase) riive piire.
5. Nõustudes küll väljamõistetud hüvitiste suurusega, leian, et kohtud on jätnud korrektselt hindamata
mõistliku hüvitise määramisel olulist kaalu omava rikkumise raskuse (VÕS § 134 lg 5). Minu arvates
määravad rikkumise raskuse riive õigusvastasust ja kahju tekitaja süüd iseloomustavad asjaolud.
VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikuõiguse kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse
olemasolul maksta kahjustatule mõistlik rahasumma. Eelkõige rikkumise raskust silmas pidades on
minu arvates hagejatele väljamõistetud hüvitise suurus mõõdupärane (õiglane) nii eraelu puutumatuse
süülise kahjustamisega tekitatud kahju leevendusena kui ka ajakirjandusliku sõnavabaduse
piiranguna.
6. Kolleegium leidis, et eraelu puutumatus on muu õigus VÕS §-de 1037 ja 1039 mõttes ning
kannatanu saab pressideliktide korral nõuda lisaks saadu harilikule väärtusele ka rikkumisest saadud
tulu väljaandmist (kolleegiumi otsuse p 30). Kui seaduse selline tõlgendamine võib olla ehk
põhjendatav, siis kõnealuse tulu väljamõistmisest ajakirjanduslikule sõnavabadusele tekkiva riive
põhiseaduspärase õigustamise võimalikkus näib mulle ka asjakohase analüüsita ülimalt küsitav.
Tähelepanuta ei tohi jätta sedagi, et vabadus kiita või laita, tunnustada või hukka mõista on üks
ühiskondlike suhete reguleerimise vahenditest. Seega võib väita, et seda liiki asjade tasakaalustatud
lahendamine eeldab kohtu selget hinnangut ka selle instrumendi kasutamise vastavuse kohta
seadusele ja moraalipõhimõtetele.
Jaak Luik