3-2-1-18-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-18-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. juuni 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu

Kohtuasi

Hageja I ja hageja II hagi kostja vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-1381

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Hageja I ja hageja II kassatsioonkaebus ning kostja

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1595 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja I, esindaja vandeadvokaat Senny Pello

Hageja II, lepinguline esindaja vandeadvokaat Senny Pello

Kostja, esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper

Asja läbivaatamise kuupäev

29. aprill 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2012. a otsuse tsiviilasjas nr 2-11-1381

resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Nii hagejate kui ka kostja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja I esitas 13. jaanuaril 2011 Harju Maakohtule hagi kostja vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudega. Samasuguse hagi esitas kostja vastu 8. juulil 2011 hageja I poeg

hageja II. Kohus liitis 26. augustil 2011 hagid ühte menetlusse. Hagejad paluvad mõista neile era- ja

perekonnaellu sekkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest välja õiglane hüvitis kohtu

äranägemisel.

3. Harju Maakohus rahuldas 29. märtsi 2012. a otsusega hagid ja mõistis kostjalt kummagi hageja

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 2500 eurot, kokku 5000 eurot.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. oktoobri 2012. a otsusega Harju Maakohtu otsuse muutmata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hagejad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega

mõista kostjalt nende kasuks välja õiglane hüvitis neile tekitatud mittevaralise kahju eest.

Alternatiivselt paluvad hagejad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule või Tallinna Ringkonnakohtule.

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta

hageja I hagi rahuldamata ja vähendada hageja II kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitist

500 euroni. Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsus osaliselt ja teha uus otsus, millega

vähendada hageja I kasuks välja mõistetud hüvitist 500 euroni ja hageja II kasuks välja mõistetud

hüvitist samuti 500 euroni.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium analüüsib esmalt kostja käitumise õigusvastasust ja süüd (I), seejärel kohtu

diskretsiooni hüvitise suuruse määramisel ja otsuse vaidlustamise võimalusi väljamõistetud hüvitise

ebaõiglase suuruse motiivil (II). Edasi käsitleb kolleegium mittevaralise kahju hüvitise suuruse

määramisel arvestatavaid asjaolusid (III) ja lõpuks teeb menetluslikud otsustused (IV).

I

11. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja avaldas hageja I keelule vaatamata artiklid, milles kajastati

hagejate eraelu. Hagejad on seisukohal, et nende eraellu sekkumine informatsiooni avaldamisega on

õigusvastane, muu hulgas seetõttu, et kostja avaldas artikli hageja I keelule vaatamata. Kostja on

kassatsiooniastmes seisukohal, et hageja I suhtes ei olnud eraeluliste andmete avaldamine

õigusvastane. Lisaks vaidlevad pooled hagejatele väljamõistetud rahalise hüvitise suuruse üle.

Kolleegium leiab, et praeguses asjas tuleb eraldi käsitleda hagejat I ja hagejat II, kuna kummalgi

hagejal on oma nõue ja nende õiguslik seisund on erinev ning sellest tulenevalt tuleb õigusvastasuse

hindamisel arvestada erinevaid asjaolusid.

12. Selleks, et tuvastada, kas kostja vastutab hagejate ees, tuleb kindlaks teha alljärgnevad kostja

vastutuse eeldused ehk tuvastada, kas:

· kostja on tekitanud hagejatele kahju nende eraelu puutumatuse rikkumisega (VÕS § 1043 ja

§ 1045 lg 1 p 4);

· kahju tekitamine on õigusvastane ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine (VÕS § 1046

lg-d 1 ja 2);

· kostja on kahju tekitamises süüdi (VÕS §-d 1043 ja 1050).

Kostja on seisukohal, et artikli avaldamisega hageja I eraellu sekkumine on õiguspärane, sest hageja I

on avaliku elu tegelane ja ajakirjanduse ülesandeks on anda avalikkusele edasi ausat ja mitmekülgset

teavet ühiskonnas toimuva kohta.

13. VÕS § 1046 lg 1 esimese lause kohaselt on isiku eraelu puutumatuse rikkumine õigusvastane, kui

seadusega ei ole sätestatud teisiti. Sama lõike teise lause järgi tuleb õigusvastasuse tuvastamisel

arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise

raskuse vahel. VÕS § 1046 lg 2 esimese lause kohaselt ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane,

kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või

avalikkuse huve, ja teise lause kohaselt tuleb sellisel juhul õigusvastasuse tuvastamisel lähtuda

erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest.

Praeguses asjas on kaitstavateks hüvedeks, mida tuleb kostja käitumise õigusvastasuse hindamisel

kaaluda, ühelt poolt eraelu puutumatus ja teiselt poolt ajakirjanduslik sõnavabadus.

14. PS § 26 sätestab igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. See paragrahv kaitseb kõiki

eraelu valdkondi, mis ei ole hõlmatud mõne eraelu kaitsva põhiseaduse erisättega. Eraelu sfääri

kuuluvad muu hulgas ka isiku õigus informatsioonilisele enesemääramisele ning õigus oma sõnale ja

pildile. Eraelu kaitsega on hõlmatud ka isiku identifitseerimine ja isiksuse muud aspektid.

PS § 45 sätestab igaühe õiguse vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni

nii sõnas, trükis, pildis kui ka muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse,

teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktika järgi tähendab arvamusvabaduse tagamine muu hulgas ka seda, et ajakirjandusel lasub

kohustus edastada teavet ja mõtteid nii poliitilistel teemadel kui ka kõigis teistes avalikkusele huvi

pakkuvates küsimustes. Ajakirjanduse ülesanne on sellist teavet ja mõtteid edasi anda ning

avalikkusel on õigus neid saada. Kolleegium kordab oma varem väljendatud seisukohta, et

sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt

austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust (vt Riigikohtu

5. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-02, p 9).

15. Riigikohus on oma varasemas praktikas leidnud, et avaliku elu tegelased on suurema avalikkuse

tähelepanu all ning peavad seetõttu arvestama ka suurema kriitikaga (vt Riigikohtu 13. mai 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 20).

Kolleegium on seisukohal, et sõltuvalt oma tegevuse iseloomust ja ulatusest võivad avaliku elu

tegelased olla erinevad ja sellest tulenevalt võib erinev olla ka avalikkuse põhjendatud huvi määr

nende eraelu vastu. Näiteks on õigustatud üldsuse kõrgendatud huvi poliitiku või täidesaatvat

riigivõimu teostava kõrgema riigiametniku isiksuse ning tema poliitilise ja ametialase tegevuse vastu

(vt Riigikohtu 30. oktoobri 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-97).

Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p-s 1.6 on avaliku elu tegelase mõistet selgitatud järgmiselt:

„Poliitilist ja majanduslikku võimu ning avalikkusele olulist informatsiooni valdavaid isikuid käsitab

ajakirjandus avaliku elu tegelastena, kelle üle on ajakirjanduse tavalisest suurem tähelepanu ja

kriitika õigustatud. Samuti käsitab ajakirjandus avaliku elu tegelastena neid, kes teenivad elatist enda

isiku või loomingu eksponeerimisega."

Kui isik tegeleb loomingu või selle esitamisega, võib üldjuhul olla õigustatud kõrgendatud huvi tema

loomingu ja loometegevuse, mitte aga tema eraelu vastu. Seda ei muuda ka asjaolu, et isik on mingil

ajal ise soovinud ajakirjandusega suhelda ja enda kohta eraelulist infot jagada. Asjaolu, et inimene on

enda kohta avalikkusele teavet jaganud, ei tähenda, et ajakirjandus võiks seejärel asuda selle isiku

kohta täiendavalt eraelulisi andmeid koguma ja neid isiku sõnaselgele keelule vaatamata avaldada.

Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb

ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta

eraellu sekkumist. Kolleegiumi arvates ei saa avalikku huvi samastada ajakirjaniku või teiste isikute

uudishimu ega erahuvidega.

16. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kostja käsitlus, mille kohaselt hageja I on oma avaliku

elu tegelase staatuse tõttu ise loobunud oma õigusest privaatsusele, on ekslik. Artiklite avaldamisega

rikkus kostja hageja I eraelu puutumatust ja see rikkumine on õigusvastane, kuna väljendus- ja

ajakirjandusvabaduse ning eraelu puutumatuse kui erinevate kaitstavate hüvede võrdleva kaalumise

teel leidsid kohtud õigesti, et praegusel juhul ei olnud hageja I eraellu sekkumine õigustatud. Lisaks

tuleb kostja tegevuse õigusvastaseks pidamisel arvestada sellega, et samal ajal, kui kostja artiklid

avaldas, toimus kohtumenetlus hageja I ja tema endise elukaaslase vahel lapse hooldusõiguse üle.

Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p 4.7 järgi ei kajastata meedias üldjuhul vanemate vaidlusi laste

hooldusõiguse küsimustes.

17. Kuigi kassatsiooniastmes ei vaielda hageja II eraellu sekkumise õigusvastasuse üle ja pooled

vaidlevad ainult hagejale II väljamõistmisele kuuluva rahalise hüvitise suuruse üle, peab kolleegium

hageja II esitatud nõude kohta vajalikuks märkida järgmist.

Kostja on leidnud, et hageja II kohta andmete avaldamine ei olnud õigusvastane, kuna tal oli artiklite

avaldamiseks hageja II isa nõusolek ja artiklite avaldamise ajal oli hageja II vanematel veel lapse

suhtes ühine hooldusõigus. Lastekaitseseaduse § 13 lg 2 kohaselt ei tohi lapse õigust eraelule

kahjustada meelevaldse või ebaseadusliku sekkumisega, riivates lapse au, väärikust, kiindumusi ja

head mainet. Kolleegium märgib, et alaealise eraelu on kõrgendatud kaitse all ja avalikkuse huvi ei

õigusta üldjuhul lapse privaatsust kahjustavate andmete avaldamist.

Seega ei saa avaldamist õigustada see, et artiklite avaldamiseks oli hageja II isa nõusolek.

Perekonnaseaduse (PKS) § 120 lg 1 järgi on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja ja ühist

hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus. Sama paragrahvi seitsmenda lõike järgi

eeldatakse juhul, kui vanem esindab last iseseisvalt, teise vanema nõusolekut, kuid praegusel juhul oli

teise vanema nõusoleku eeldus ümber lükatud sellega, et hageja I keelas artiklite avaldamise ja kostja

teadis seda. Seega ei saanud kostja lähtuda hageja II isa nõusolekust.

Lapse huvid on kõrgendatud kaitse all ka kohtumenetluses. PKS § 123 lg 1 sätestab, et kohus

juhindub menetluses, mis puudutab lapse huve, eelkõige just lapse huvidest. Kuigi viidatud säte

reguleerib eelkõige kohtu kohustusi nendes menetlustes, mis on ette nähtud perekonnaseaduse

10. peatükis, laieneb sama põhimõte ka teistele kohtuvaidlustele, kus küsimuse all on lapse õigused.

Lapse huvide eelistamisele kohtumenetluses viitavad ka mitmed tsiviilkohtumenetluse seadustiku

sätted (vt nt TsMS § 230 lg 3, § 558 lg-d 1 ja 3, § 563 lg 6). Seega ei saa ka kohus arvestada

asjaoluga, et hageja II isa andis nõusoleku artiklite avaldamiseks.

18. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 4 järgi eeldab kostja vastutus isikuõiguste rikkumise korral tema

süüd. VÕS § 1050 lg 1 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole

kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü

vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje

soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kuna hageja I keelas sõnaselgelt artiklite

avaldamise ja kostja avaldas artiklid hageja I keelule vaatamata, siis on kolleegiumi arvates praegusel

juhul kostja rikkunud hagejate õigusi tahtlikult ning tema süü on sellega tõendatud.

19. Eeltoodust tulenevalt on õige kohtute järeldus, et kostja vastutab mõlema hageja ees neile eraellu

sekkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest.

II

20. Alates 31. detsembrist 2010 kehtiva VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule temalt

vabaduse võtmisest, kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse

rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral

maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma.

21. VÕS § 127 lg 6 esimene lause sätestab kohtu diskretsiooniõiguse mittevaralise kahju eest

rahalise hüvitise suuruse määramisel. Selle sätte järgi otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju

tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas

mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral. Sama põhimõtte kehtestab ka

TsMS § 233 lg 1, mille kohaselt juhul, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju

täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või

ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus

kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. TsMS § 366 võimaldab

mittevaralise kahju hüvitamise hagis nõutava hüvitise summa märkimata jätta ja taotleda õiglast

hüvitist kohtu äranägemisel.

Praeguses asjas ongi hagejad hüvitise suuruse hagis märkimata jätnud ja palunud mõista kostjalt

välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel. Maakohtu otsuse on hagejad vaidlustanud põhjusel, et

väljamõistetud hüvitis oli liiga väike, kuna arvestamata on jäetud kostja kui äriühingu majandusliku

seisundiga ja sellest tulenevalt jääb saavutamata VÕS § 134 lg-s 6 sätestatud preventiivne eesmärk.

22. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et mittevaralise kahju täpse suuruse tõendamine

ei ole võimalik, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude

tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kostja käitumise

õigusvastasus tehakse kindlaks kaalumise tulemusena. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava

hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Kui hageja on palunud mõista välja õiglase

hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, siis ei saa hageja

kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt ka Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13).

Kolleegium leiab, et hagejal on siiski õigus vaidlustada maakohtu otsus hüvitise ebaõiglasele

suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse

norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja

ilmselgelt sümboolse hüvitise. Hagejad ongi leidnud, et väljamõistetud hüvitis on sümboolne ja

õiglane hüvitis peaks olema oluliselt suurem.

23. Kolleegiumi arvates ei nähtu praeguse asja materjalidest, et maa- või ringkonnakohus oleks

oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme või ületanud diskretsiooni piire. Seetõttu tuleb hagejate

kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kolleegium leiab, et maakohus mõistis välja hüvitise, mis ei

ole üksnes sümboolne ja ringkonnakohus leidis õigesti, et maakohus ei ületanud hüvitise määramisel

diskretsiooni piire.

24. Kostja on seisukohal, et väljamõistetud hüvitised on liiga suured. Kolleegium sellega ei nõustu.

Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tingib esmalt asjaolu, et õigusvastasust välistavaid

asjaolusid ei ole asjas tuvastatud, ja samuti see, et väljamõistetud hüvitis on praegustel asjaoludel

põhjendatud ning kohtud ei ole hüvitise väljamõistmisel rikkunud menetlusõiguse norme ega

ületanud diskretsiooni piire.

III

25. Kolleegium ei nõustu aga kohtute käsitlusega, mille kohaselt on hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel lähtutud sisuliselt üksnes kostjat puudutavatest majanduslikest näitajatest.

Hagejad on palunud kohtul arvestada hüvitise väljamõistmisel ka VÕS § 134 lg-s 6 sätestatud

preventsioonifunktsiooniga. Maakohus on otsuses märkinud, et kõnealune artikkel avaldati

vaatamata hageja I õigustatud protestile, see avaldati ajakirjanumbri peamise, nn paljastava

kaaneloona ja selle eesmärk oli edendada ajakirja läbimüüki. Seejärel on maakohus aga arvutanud

hüvitise protsendina ajakirja jaanuarikuu müügitulust. Ringkonnakohus nõustus maakohtu

käsitlusega ja märkis, et diskretsiooni piire ei ole ületatud.

26. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju

hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise

võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel

võrreldavad (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13;

12. märtsi 1998. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-98; 25. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-05,

p-d 22 ja 24). Kolleegium rõhutab siinkohal, et mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista

kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina käibest.

27. Alates 31. detsembrist 2010 kehtiva VÕS § 134 lg 5 järgi arvestatakse mittevaralise kahju

hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist

kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Lisaks peab kohus mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmisel sõltumata poolte taotlustest arvestama rikkumise laadi, rikkuja süüd ning selle astet,

poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja muid asjaolusid, millega

arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt selle kohta Riigikohtu

26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p 15; 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-81-05, p 17; 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 14; 13. jaanuari 2010. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 16).

VÕS § 134 lg 6 annab kohtule võimaluse arvestada isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju

hüvitise määramisel lisaks sama paragrahvi viiendas lõikes sätestatule ka vajadust mõjutada kahju

tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist

seisundit.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et VÕS § 134 lg-s 6 sätestatud asjaolusid võib kohus võtta

arvesse hüvitise suuruse määramisel lisaks VÕS § 134 lg-s 5 sätestatud asjaoludele. Praegusel juhul

on VÕS § 134 lg-s 6 sätestatud asjaolud aga olnud peamiseks argumendiks hüvitise suuruse

arvutamisel. Kohaldades VÕS § 134 lg-d 5 ja 6 peab kohus mõistma hüvitise välja ühtse summana,

mitte eraldi lg 5 ja lg 6 osas. Seega ei pidanud kohtud ei otsuse resolutsioonis ega ka põhjendavas

osas kajastama, millises osas on hüvitis välja mõistetud VÕS § 134 lg 5 ja millises osas sama

paragrahvi kuuenda lõike alusel.

28. Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb

mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust – näiteks seda,

kas artikkel avaldati üksnes paberväljaandes või lisaks ka Internetis, kus see jõuab eelduslikult

oluliselt suurema hulga lugejateni kui paberväljaandes. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide

eripärasid, näiteks vajadust kaitsta isikuid nende elu sundkommertsialiseerimise eest. Arvestada

tuleb praegusel juhul näiteks artikli avaldamise motiive (varalise kasu saamine), samuti asjaolu, et

kostja avaldas artikli vaatamata hageja selgele keelule. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada

hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas.

29. Mittevaralise kahju hüvitise preventsioonifunktsiooni kohta märgib kolleegium järgmist.

Igasugune mittevaralise kahju hüvitis kannab endas paratamatult ka tõrjuvat eesmärki, sest

mittevaralise kahju hüvitamisel ei saa lähtuda VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud varalise kahju hüvitamise

põhimõttest, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis

on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud. Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks

kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on

leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (vt Riigikohtu

17. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-01). Mingil määral kaasneb preventsiooniefekt

alati tsiviilõigusliku vastutuse kehtestamise ja kohaldamisega. Kohane rahaline hüvitis, mis

peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni. See ei tähenda aga, et kohus

peaks preventsioonifunktsiooni arvestades mõistma kahju tekitajalt välja viimase saadud kasu, vaid et

kohus võib VÕS § 134 lg-s 6 nimetatud deliktide puhul hüvitise väljamõistmisel arvestada

täiendavate asjaoludega.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et ka enne 31. detsembrit 2010 kehtinud mittevaralise kahju

hüvitamise põhimõtted võimaldasid võtta hüvitise määramisel arvesse erinevaid asjaolusid,

sealhulgas ka kahju tekitaja varalist seisundit.

30. Kolleegium märgib, et isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda

alusetu rikastumise sätete alusel. Nimelt peab VÕS § 1037 lg 1 kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta

tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise,

segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) õigustatud isikule hüvitama

rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1039 sätestab pahauskse rikkuja vastutuse ja

võimaldab nõuda rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, lisaks saadu

harilikule väärtusele ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Isikliku õiguse rikkumist, sealhulgas

eraelu puutumatuse rikkumist võib kolleegiumi arvates pidada muuks õiguseks VÕS §-de 1037

ja 1039 mõttes ja kannatanu saab pressideliktide puhul nõuda lisaks saadu harilikule väärtusele ka

rikkumisest saadud tulu väljaandmist. Sellisel juhul tuleb kannatanul tõendada, et tema isikuõigusi

rikkunud isik sai rikkumisest tulu, st tõendamisesemesse kuulub nii kannatanu õiguste rikkumine,

rikkuja tulu saamine kui ka põhjuslik seos nende vahel.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu