3-4-1-16-13 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-16-13

Määruse kuupäev

25. juuni 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Ott Järvesaar, Lea Laarmaa, Jaak

Luik ja Ivo Pilving

Kohtuasi

1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud

redaktsioonis riigilõivuseaduse § 56 lõike 1 koostoimes lisaga 1

põhiseaduslikkuse kontroll osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle

900 000 krooni kuni 1 000 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda

riigilõivu 75 000 krooni, ja § 56 lõigete 1 ja 19 ning lisa 1

kontroll osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 200 000 krooni

kuni 225 000 krooni tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu

22 500 krooni.

Menetluse alus

Harju Maakohtu 19. aprilli 2013. aasta määrus tsiviilasjas

nr 2-09-52419

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tagastada Harju Maakohtu taotlus läbivaatamatult.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tsiviilasjas nr 2-09-52419 esitas A. Trošin 31. detsembril 2009 T. Pogodina vastu vastuhagi hinnaga

901 062 krooni 58 senti (57 588 eurot 39 senti). Hageja tasus hagi esitamisel sel ajal kehtinud

riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lõike 1 koostoimes lisaga 1 alusel kostja vastu esitatud nõudelt riigilõivu

75 000 krooni (4793 eurot 37 senti).

2. Hageja esitas 12. oktoobril 2010 ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse hagihinnaga 221 062 krooni

58 senti (14 128 eurot 47 senti), millelt tasus tänu saadud menetlusabile osamaksetena riigilõivu

22 500 krooni (1438 eurot 1 senti). Tallinna Ringkonnakohus saatis 17. mai 2011. aasta otsusega

A. Trošini hagi T. Pogodina vastu 4541 euro 72 sendi nõudes uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

3. Hageja esitas 20. märtsil 2013, menetluse ajal maakohtus Harju Maakohtule taotluse tunnistada

põhiseadusega vastuolus olevaks hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud RLS § 56

lõiked 1 ja 19 koostoimes lisaga 1 tasumisele kuulunud riigilõivude osas. Hageja on tsiviilasjas nr 2-09-

52419 tasunud vastuhagilt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu kokku 97 500 krooni (6231 eurot 39 senti).

Hageja palus määrata põhiseaduspäraseks riigilõivuks samade nõudesummade puhul alates 1. juulist

2012 kehtivad riigilõivu määrad 250 eurot (kaasomandi lõpetamise nõue) ja 325 eurot ning tagastada

hagejale vastuhagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel enam tasutud riigilõiv 5081 eurot 38 senti.

RLS § 15 lõike 1 punkti 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 150 lõike 1 punkti 1 järgi tuleb

ettenähtust rohkem tasutud riigilõiv tagastada.

4. Harju Maakohus tunnistas 19. aprilli 2013. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-09-52419 põhiseaduse

vastaseks ja jättis kohaldamata RLS § 56 lõike 1 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle

900 000 krooni kuni 1 000 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 75 000 krooni, ning RLS § 56

lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 200 000 krooni kuni 225 000 krooni tuli

apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 22 500 krooni.

5. Määruse põhjendavas osas nimetas maakohus tasumisele kuuluva riigilõivuna hagiavalduselt 2316

eurot 79 senti ja apellatsioonkaebuselt 750 eurot 96 senti ning sedastas, et hageja on tasunud riigilõivu

põhiseaduspärasest määrast vastavalt 2476 euro 57 sendi ja 687 euro 5 sendi võrra rohkem. Maakohus

lisas, et hagejalt võimalikult rohkem nõutud riigilõivu küsimus tuleb lahendada pärast õigusnormi

põhiseaduslikkuse kontrolli. Harju Maakohtu määrus jõudis Riigikohtusse 23. aprillil 2013.

MAAKOHTU MÄÄRUS

6. Harju Maakohus lähtus tasutud riigilõivude põhiseadusvastasust tuvastades Riigikohtu riigilõive

puudutavast praktikast. Juurdepääs õigusemõistmisele peab olema tegelikult tagatud, kuid

asjassepuutuvas

määras

riigilõivud

piiravad

kohtusse

pöördumise

ja

edasikaebeõigust

ebaproportsionaalselt.

7. Maakohus lähtus põhiseaduspäraste riigilõivude määramisel enne 1. jaanuari 2009 kehtinud

riigilõivuseaduse redaktsioonist.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

8. Riigikogu arvamuse on esitanud põhiseaduskomisjon, kes leiab, et RLS § 56 lõigete 1 ja 19 ning lisa

1 sätted, mis koostoimes näevad ette kohustuse tasuda vaidlustatud määras lõive, on põhiseadusega

vastuolus.

9. A. Trošin (hageja) leiab, et praeguses asjas hagi esitamisel tasuda tulnud riigilõivud olid põhiseaduse

vastased.

10. Hagiavalduselt

tasutud

riigilõivu

põhiseadusvastasust

kinnitab

Riigikohtu

praktika.

Apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 22 500 krooni (1438 eurot 1 sent) on võrdne rohkem kui

viiekordse apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud miinimumpalgaga ja ületab kaks korda ühe

tsiviilasja keskmist arvestuslikku menetlemise kulu ringkonnakohtus 2010. aastal (Justiitsministeeriumi

andmetel 700 eurot). Seega ei saa ka seda lõivu pidada vajalikuks meetmeks, tagamaks menetlusosaliste

osalemist menetluskulude kandmisel.

11. Riigikohus on rõhutanud, et kui menetlusosaline, kellelt nõutakse riigilõivu tasumist, lõivu

suurusega ei nõustu, kuid maksab lõivu menetluse jätkumise huvides siiski ära, saab ta TsMS § 150

lõike 1 punkti 1 ja lõike 4 alusel nõuda enamtasutud riigilõivu tagastamist ja põhiseaduse (PS) § 15

lõike 1 alusel kohaldatud riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kontrollimist. Hageja on tsiviilasjas nr 2-

09-52419 menetluse jätkumise huvides maksnud ära nõutud riigilõivud, samas ei ole ta nõustunud

lõivude suurusega, millele viitab mh asjaolu, et hageja on lõivude tasumiseks taotlenud menetlusabi

ning kohus on menetlusabi korras ka võimaldanud tasuda riigilõive osamaksetena.

12. Hageja arvates tuleb alates 1. juulist 2012 kehtivat riigilõivuseadust arvestades lugeda tsiviilasjas

nr 2-09-52419 nii tema vastuhagiavalduselt kui ka apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluvaks

mõistlikuks ja põhiseaduspäraseks riigilõivuks maksimaalselt 575 eurot.

13. Õiguskantsler peab vaidlusaluseid riigilõivuseaduse sätteid nii vastuhagiavalduse kui ka

apellatsioonkaebuse osas vastuolus olevaks PS § 15 lõikega 1, § 24 lõikega 5 ja §-ga 11.

14. Hageja esitas enammakstud riigilõivu tagastamise taotluse enne põhivaidluses otsuse tegemist.

Riigikohus on kinnitanud, et kui menetlusosaline, kellelt nõutakse riigilõivu tasumist, lõivu suurusega ei

nõustu, kuid maksab lõivu menetluse jätkumise huvides ära, saab ta TsMS § 150 lõike 1 punkti 1 ja

lõike 4 alusel nõuda enammakstud riigilõivusumma tagastamist ja PS § 15 lõike 1 alusel kohaldatud

riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kontrollimist. Praegusel juhul ei saa tõsikindlalt väita, et hageja ei

nõustunud vastuhagilt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasudes selle suurusega. Samas on Riigikohus

leidnud, et TsMS § 150 lõike 1 punkti 1 ja lõiget 6 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et enam

tasutud riigilõivu tagastamist nõudes saab isik lõivu põhiseadusvastasusele tugineda kuni menetluse

jõustunud lahendiga lõppemiseni, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus menetluse ajal. Seega

kasutas hageja seadusega antud õigust taotleda maakohtus ja ringkonnakohtus tasutud riigilõivu

tagastamist.

15. Võrreldes praegu kehtiva riigilõivuseaduse redaktsiooniga, on asjassepuutuvate, 1. jaanuarist 2009

kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud riigilõivude määra vahe vastuhagiavalduse lõivu puhul nelja- ja

apellatsioonkaebuse riigilõivu puhul seitsmekordne ning ületab vastavalt kuusteist ja rohkem kui kaks

korda eeldatavat tsiviilasja menetlemise kulu kohtus. Seetõttu langeb ära vajadus esitada põhjalikum

analüüs vaidlustatud riigilõivude nõudmise põhiseadusvastasuse kohta.

16. Justiitsministri arvates on vaidlusalused riigilõivuseaduse sätted põhiseaduspärased. Põhjendatud

on tsiviilvaidlustega seotud kulude katmine kohtuasja poolte kohtukuludest, mitte asetades seda

koormist maksumaksjale. Olukorras, kus on olemas õiguslik mehhanism maksejõuetu isiku riigilõivu

tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks, ei saa pidada kõnealuseid riigilõivumäärasid

ebaproportsionaalselt suurteks ega PS § 15 lõikest 1, § 24 lõikest 5 ja §-st 32 tulenevaid õigusi

rikkuvaks.

KOHALDAMATA JÄETUD SÄTTED

17. Riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; 22.12.2010, 1) § 56 „Hagiavalduse, avalduse ja kaebuse

läbivaatamine" lõiked 1 ja 19:

„(1) Hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast käesoleva seaduse lisa 1 järgi või

kindla summana."

[---]

„(19) Tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama

palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades

apellatsioonkaebuse ulatust."

18. Lisa 1 riigilõivuseaduse juurde RIIGILÕIVU TÄISMÄÄRAD AVALDUSE ESITAMISE

EEST TSIVIILKOHTUMENETLUSES (KROONIDES) (RT I 2008, 59, 330 – jõust. 01.01.2009)

Tsiviilasja hind kuni, k.a

Riigilõivu täismäär

200 000

[---]

225 000

22 500

[---]

900 000

[---]

1 000 000

75 000

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

19. Riigikohus kontrollib seaduse kohaldamata jätnud kohtu taotluse läbivaatamisel kõigepealt, kas

kohtus põhiseaduse vastaseks tunnistatud säte on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv, kuna

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 järgi võib Riigikohus

tunnistada põhiseaduse vastaseks või kehtetuks üksnes asjassepuutuva sätte. Asjassepuutuvuse

hindamisel on määrav, kas põhiseaduse vastaseks tunnistatud säte oli kohtuasja lahendamisel otsustava

tähtsusega. Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral

otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral (vt mutatis mutandis Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2. detsembri 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-11-02,

punktid 13–14; Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).

20. TsMS § 150 lõike 1 punkt 1 ja lõige 4 ning RLS § 15 lõike 1 punkt 1 näevad ette, et isiku nõudel

tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, tasutud riigilõivu enam tasutud osas, kui riigilõivu on

tasutud ettenähtust rohkem. Riigilõivu tasunud isik või isik, kelle eest lõiv tasuti, saab enamtasutud

riigilõivu tagastamise taotluse esitamisel PS § 15 lõike 1 alusel nõuda kohtulahendi jõustumiseni

riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kontrollimist (Riigikohtu üldkogu 28. veebruari 2013. aasta otsus

asjas nr 3-4-1-13-12, punkt 36; 2. aprilli 2013. aasta määrus asjas nr 3-2-1-140-12, punkt 20). Seetõttu

pidi Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-09-52419 kontrollima, kas tasutud riigilõivud on

põhiseaduspärased, lahendades hageja taotlust tunnistada vastuhagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt

tasutud riigilõivud põhiseadusvastaseks ja tagastada nõutud enamtasutud riigilõiv (PS § 15 lõige 2 ja

§ 152).

21. Harju Maakohus algatas aga praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse kohtuasja või

sellega seotud menetluslikku küsimust sisuliselt otsustamata. Harju Maakohus tunnistas I astme

menetluse ajal enamtasutud riigilõivu tagastamise taotlust lahendades 19. aprilli 2013. aasta määrusega

tsiviilasjas nr 2-09-52419 osaliselt põhiseaduse vastaseks ja jättis kohaldamata RLS § 56 lõiked 1 ja 19

koostoimes lisaga 1. Maakohus tõi määruse põhjendavas osas välja tasumisele kuuluvad riigilõivud

hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt ning ka summad, mille võrra hageja on tasunud riigilõivu

põhiseaduspärasest määrast rohkem. Harju Maakohus lisas aga, et hagejalt võimalikult rohkem nõutud

riigilõivu küsimus tuleb lahendada pärast õigusnormi põhiseaduslikkuse kontrolli.

22. Seega ei lahendanud Harju Maakohus praeguses asjas 19. aprilli 2013. aasta määrusega hageja

riigilõivu tagastamise taotlust, vaid lükkas taotluse lahendamise edasi aega pärast riigilõivuseaduse

normide põhiseaduslikkuse kontrolli Riigikohtus. Määruse põhjendavas osas riigilõivu põhiseadus-

pärase määra ja enamtasutud riigilõivu summa kohta seisukoha kujundamine ei kujuta endast tasumisele

kuuluva riigilõivu määramist ega enamtasutud riigilõivu tagastamise otsustamist. Järelikult on

maakohus algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse põhiasja (praegusel juhul riigilõivu

tagastamist) otsustamata (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2013. aasta

otsus asjas nr 3-4-1-11-13, punkt 25).

23. Samas sätestab PSJKS § 9 lõige 1, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel

jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle

põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. Seega ei luba

PSJKS § 9 lõige 1 kohtul põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatada enne asja lõplikku

otsustamist (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 1. aprilli 2004. aasta määrus asjas

nr 3-4-1-2-04, punktid 13–18). Kohus ei saa teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve

taotluse lahendamise kohta (sama viide).

24. Eelnevast tulenevalt ei ole praegu Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses PSJKS § 14

lõike 2 mõttes asjassepuutuvateks säteteks Harju Maakohtu 19. aprilli 2013. aasta määrusega tsiviilasjas

nr 2-09-52419 kohaldamata jäetud osas RLS § 56 lõiked 1 ja 19 koostoimes lisaga 1. Kui Riigikohus

leiab, et seadus, mille põhiseaduse vastaseks tunnistamist taotletakse, ei ole asjassepuutuv, siis ei saa ta

kontrollida sellise seaduse vastavust põhiseadusele (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 7. oktoobri 1994.

aasta määrus asjas nr III-3/1-9/94).

25. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et TsMS § 356 lõike 2 alusel võib kohus menetluse peatada

Riigikohtu menetluses oleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamise ajaks kuni Riigikohtu

otsuse jõustumiseni, kui see võib mõjutada tsiviilasjas kohaldamisele kuuluva õigustloova akti

kehtivust. Selle sätte rakendamine eeldab, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus on Riigikohtus

juba alanud (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 1. aprilli 2004. aasta määrus asjas nr

3-4-1-2-04, punkt 19).

26. Riigikohus tagastab PSJKS § 11 lõike 2 alusel Harju Maakohtu taotluse läbivaatamatult, kuna selle

läbivaatamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse.

Märt Rask, Ott Järvesaar, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving