3-1-1-63-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-63-13

Määruse kuupäev

21. juuni 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi

Ilmar Koka (Kokk) süüdistuses KarS § 386 lg 1 järgi;

Aare Vilemi süüdistuses KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi;

Mart Kuusi süüdistuses KarS § 386 lg 1 järgi;

Gert Kuusi süüdistuses KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi;

OÜ TunMed süüdistuses KarS § 386 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2013. a määrus

kriminaalasjas nr 1-09-22333

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur

(esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

vanemprokurör Kristiina Laas), määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Ilmar Koka kaitsjad vandeadvokaadid Ramon Rask ja Helmut

Pikmets;

Gert

Kuusi,

Mart

Kuusi

ja

OÜ

TunMed

kaitsja

vandeadvokaat Marina Valge

Aare Vilemi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki

Kuningas

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

22. mai 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2013. a määrus osas, millega mõisteti riigilt

Ilmar Koka kasuks välja 162 175 eurot 61 senti valitud kaitsjatele makstud tasu katteks, ja

saata

kriminaalasi

Ilmar

Koka

menetluskulude

osas

uueks

arutamiseks

Tartu

Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

2. Täpsustada ringkonnakohtu määruse resolutsiooni, täiendades seda punktiga järgmises

sõnastuses: "Tühistada Tartu Maakohtu 3. juuli 2012. a otsus Ilmar Koka, Aare Vilemi, Mart

Kuusi, Gert Kuusi ja OÜ TunMed süüdistunnistamises ja karistamises, samuti osas, millega

maakohus rahuldas Eesti Vabariigi tsiviilhagi Mart Kuusi vastu, ning osas, millega Aare

Vilemilt, Mart Kuusilt, Gert Kuusilt ja OÜ-lt TunMed mõisteti riigi kasuks välja hüvitis

menetluskulude katteks ja Ilmar Koka menetluskulud jäeti tema enda kanda."

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata, kuid täiendada ringkonnakohtu

põhjendusi kriminaalmenetluse lõpetamise põhjuste kohta käesoleva määruse põhistustega.

4. Prokuratuuri määruskaebus jätta rahuldamata.

5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valge&Uiga määruskaebemenetluses Mart Kuusile, Gert

Kuusile ja OÜ-le TunMed osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 96

(üheksakümmend kuus) eurot (sh käibemaks 16 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda.

6. Määrata Karl Saavo Advokaadibüroo OÜ-le määruskaebemenetluses Aare Vilemile osutatud

riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 96 (üheksakümmend kuus) eurot (sh käibemaks 16

eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 3. juuli 2012. a otsusega tunnistati süüdi:

1) Ilmar Kokk karistusseadustiku (KarS) § 386 lg 1 järgi ja teda karistati 2-aastase vangistusega, mis

jäeti KarS § 73 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata;

2) Aare Vilem KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ja teda karistati 1 aasta ning 6 kuu pikkuse

vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata;

3) Mart Kuus KarS § 386 lg 1 järgi ja teda karistati 1 aasta ning 6 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti

KarS § 74 alusel tingimisi 2-aastase katseajaga täitmisele pööramata;

4) Gert Kuus KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ja teda karistati 5-kuulise vangistusega, mis jäeti KarS

§ 73 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

5) OÜ TunMed (endise ärinimega OÜ Pitbull Trade) KarS § 386 lg 2 järgi ja teda karistati

sundlõpetamisega.

Sama kohtuotsusega mõisteti M. Kuusilt Eesti Vabariigi tsiviilhagi alusel välja 152 063 eurot 54

senti. A. Vilemilt mõisteti KarS § 84 ja § 831 lg 1 alusel riigi kasuks välja 54 234 eurot 78 senti. OÜ-

lt TunMed konfiskeeriti KarS § 831 lg 1 alusel kaks kinnistut.

1.1 I. Kokk tunnistati KarS § 386 lg 1 järgi süüdi kokkuvõtlikult selles, et tema AS K&H juhatuse

liikmena esitas ajavahemikul märtsist 2003 aprillini 2006 grupis koos viie teise isikuga AS K&H

maksukohustuse

vähendamise

eesmärgil

aktsiaseltsi

maksudeklaratsioonides

valeandmeid.

Osaühingu käibedeklaratsioonides suurendati alusetult kaupade ja teenuste soetamisel tasutud

käibemaksu (sisendkäibemaksu), samuti jäeti osaühingu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides

deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid. Selleks kasutati erinevate äriühingute nimel

väljastatud arveid, mis kajastasid tehinguid, mida tegelikult ei toimunud. Valeandmete esitamise tõttu

jäi riigile laekumata 6 613 877 krooni käibemaksu ja 14 975 740 krooni tulumaksu, s.o kokku

21 589 617 krooni.

1.2 A. Vilem tunnistati KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi süüdi kokkuvõtlikult selles, et tema aitas

I. Kokal ja veel viiel isikul esitada ajavahemikul veebruarist 2003 juulini 2005 AS K&H

maksudeklaratsioonides valeandmeid. Nimelt vormistas A. Vilem AS K&H tarbeks arveid, mis

kajastasid tegelikult mittetoimunud tehinguid, ja edastas need AS-le K&H. Samuti kandis A. Vilem

ebaõigete arvete alusel laekunud raha edasi erinevate äriühingute pangakontodele. A. Vilemi

kaasaaitamisel toimunud valeandmete esitamise tõttu jäi riigile laekumata 5 501 942 krooni

käibemaksu ja 12 635 852 krooni tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, s.o kokku

18 137 794 krooni.

1.3 M. Kuus tunnistati KarS § 386 lg 1 järgi süüdi kokkuvõtlikult selles, et tema, olles OÜ Pitbull

Trade (hilisema ärinimega OÜ TunMed) juhatuse liige, esitas ajavahemikul detsembrist 2004 kuni

aprillini

2006

maksude

tasumisest

kõrvalehoidumise

eesmärgil

OÜ

Pitbull

Trade

maksudeklaratsioonides tahtlikult valeandmeid. Osaühingu käibedeklaratsioonides suurendati

alusetult sisendkäibemaksu, samuti jäeti osaühingu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides

deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid. Selleks kasutas M. Kuus erinevate

äriühingute nimel väljastatud arveid, mis kajastasid tehinguid, mida tegelikult ei toimunud.

Valeandmete esitamise tõttu jäi riigile laekumata 723 086 krooni käibemaksu ja 1 486 981 krooni

tulumaksu, s.o kokku 2 210 067 krooni.

Lisaks eeltoodule tunnistati M. Kuus süüdi ka selles, et ta kasu saamise eesmärgil vahendas AS-le

K&H erinevate äriühingute nimel väljastatud tegelikkusele mittevastavaid arveid. Sellise tegevusega

aitas M. Kuus I. Kokal ja teistel isikutel mitmetel maksustamisperioodidel 2005. a AS K&H

maksudeklaratsioonides valeandmeid esitada. M. Kuusi kaasaaitamisel toimunud valeandmete

esitamise tõttu jäi riigile AS-lt K&H laekumata 505 325 krooni käibemaksu ja 1 046 110 krooni

tulumaksu, s.o kokku 1 551 435 krooni.

1.4 G. Kuus tunnistati KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi süüdi selles, et tema kasu saamise eesmärgil

koostas ja vahendas AS-le K&H tegelikult mittetoimunud tehinguid kajastavaid arveid kaupade ja

teenuste soetamise kohta. Sellise tegevusega aitas G. Kuus I. Kokal ja teistel isikutel ajavahemikul

1. detsembrist 2005 30. aprillini 2006 AS K&H maksudeklaratsioonides valeandmeid esitada.

G. Kuusi kaasaaitamisel toimunud valeandmete esitamise tõttu jäi riigile AS-lt K&H laekumata 386

711 krooni käibemaksu ja 764 020 krooni tulumaksu, s.o kokku 1 150 731 krooni.

1.5 OÜ TunMed (endise ärinimega OÜ Pitbull Trade) tunnistati KarS § 386 lg 2 järgi süüdi selles, et

OÜ Pitbull Trade juhatuse liige M. Kuus esitas ajavahemikul detsembrist 2004 kuni aprillini 2006

osaühingu maksukohustuse vähendamise eesmärgil OÜ Pitbull Trade maksudeklaratsioonides

tahtlikult valeandmeid. Selleks kasutas M. Kuus erinevate äriühingute nimel väljastatud arveid, mis

kajastasid tehinguid, mida tegelikult ei toimunud. Valeandmete esitamise tõttu jäi riigile laekumata

723 086 krooni käibemaksu ja 1 486 981 krooni tulumaksu, s.o kokku 2 210 067 krooni.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid I. Koka kaitsjad vandeadvokaadid Helmut Pikmets

ja Ramon Rask, A. Vilemi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas, G. Kuusi ja M. Kuusi

kaitsja vandeadvokaat Marina Valge ning prokurör Kristiina Laas.

Kõik

kaitsjad

taotlesid

maakohtu

süüdimõistva

kohtuotsuse

tühistamist

ja

kaitsealuste

õigeksmõistmist. A. Vilemi, G. Kuusi ja M. Kuusi kaitsjad taotlesid alternatiivselt oma kaitsealuste

suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Prokuratuur taotles

maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude osas, paludes mõista kõikidelt süüdistatavatelt lisaks

muudele menetluskuludele välja ka sundraha.

3. Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2013. a määrusega lõpetati I. Koka, A. Vilemi, M. Kuusi,

G. Kuusi ja OÜ TunMed suhtes kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2742

lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Muu hulgas jäeti ringkonnakohtu

määrusega läbi vaatamata Eesti Vabariigi tsiviilhagi M. Kuusi vastu ja tühistati maakohtu otsus osas,

millega maakohus oli mõistnud A. Vilemilt konfiskeerimise asendamist korras välja raha ning

konfiskeerinud kaks OÜ TunMed kinnistut. Samuti mõistis ringkonnakohus KrMS § 183 alusel riigilt

I. Koka kasuks välja 162 175 eurot 61 senti valitud kaitsjatele makstud tasu katteks (sh 138 166 eurot

1 sendi maakohtus osutatud õigusabi eest makstud tasu katteks ja 24 009 eurot 60 senti

apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest makstud tasu katteks).

3.1 Esmalt tuvastas ringkonnakohus prokuröri taotlusel jälitustoimikuga tutvudes, et kõik

jälitustoimingud on läbi viidud lubade alusel neis märgitud isikute suhtes näidatud ajavahemikel.

Seejärel selgitas kohtukolleegium, miks ta ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et maakohtus

kriminaalasja arutanud kohtunik pidanuks kriminaalmenetlusest taanduma. Ringkonnakohus ei

soostunud ka apellantide seisukohaga, et süüdistusakt on olulises osas selgusetu ja vastuoluline ning

et isikute süüdistamine sellise süüdistusakti alusel kujutab endast olulist menetlusnormide rikkumist

KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Järgnevalt konstateeris ringkonnakohus põhistusi esitamata et ta ei

tuvastanud kaitsjate apellatsioonides osutatud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, mis

puudutasid maakohtu otsuse rajamist lubamatutele tõenditele, kaitsjate taotletud tunnistajate üle

kuulamata jätmist, samuti muude tõendite vastu võtmata jätmist ning kohtuotsuses põhistuste

puudumist.

3.2 Samas leidis ringkonnakohus, et kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse

mõistliku aja möödumise tõttu lõpetada, põhistades oma seisukohta järgmiselt.

3.2.1 Süüdistatavad A. Vilem, G. Kuus, M. Kuus ja I. Kokk andsid ringkonnakohtu istungil

nõusoleku kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega.

3.2.2 Menetlusaja kulgemise algust tuleb G. Kuusi ja M. Kuusi puhul lugeda 4. aprillist 2006,

A. Vilemi puhul 5. oktoobrist 2006 ja I. Koka puhul 10. oktoobrist 2006. Uurija lõpetas töö

12. septembril 2007, koostades kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja edastades selle prokuratuuri.

Prokuratuuris seisis kriminaalasi 30. detsembrini 2009, mil süüdistusakt kohtusse saadeti.

Süüdistatavad anti kohtu alla 30. aprillil 2010 ja maakohtu otsus kuulutati 3. juulil 2012.

Ringkonnakohtus määrati asi arutamisele 17. oktoobriks 2012, kuid ühe süüdistatava puudumise tõttu

lükkus ringkonnakohtu istung 3. detsembriks 2012, mil asi ka ära arutati. Seega on kriminaalmenetlus

kõigi süüdistatavate suhtes kestnud juba üle 6 aasta. Seejuures viibisid G. Kuus ja M. Kuus ka üle 2

kuu vahi all. Alates 2006. a oktoobrist kehtib I. Koka ja A. Vilemi suhtes tõkend elukohast lahkumise

keeld. Sama tõkend kehtib 2006. a detsembrist ka G. Kuusi ja M. Kuusi suhtes.

3.2.3 Ajavahemik uurimisasutuse töö lõppemise ja süüdistusakti koostamise vahel on ebamõistlikult

pikk. Prokurör on seda viivitust küll põhjendanud, ent sellele vaatamata ei saa kõnealust ajakulu

mõistlikuks pidada. Samuti kestis menetlus maakohtus üle 2 aasta. Tegemist ei ole keeruka ega eriti

mahuka kriminaalasjaga. See järeldus tugineb Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-57-11 p-s 15.1 ja nr 3-1-1-

6-11 p-s 18.1 toodud seisukohale, mille kohaselt ainuüksi asjaolu, et menetletakse maksukuritegu, ei

muuda kriminaalasja keerukaks ega mahukaks. Menetletav kuritegu ei ole ka raske, sest see kuulub

teise astme kuritegude hulka. Süüdistatavad ei ole menetlusest kõrvale hoidunud ega muul viisil

menetlust takistanud.

3.2.4 Kuna kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada, siis ei ole vaja lahendada

kaitsjate apellatsioonides tõstatatud süüküsimust ega hakata tõendeid hindama.

3.3 Seoses menetluskulude hüvitamisega märkis ringkonnakohus muu hulgas, et maakohtu järeldus

I. Koka kaitsjakulude ülepaisutatuse kohta on paljasõnaline. Samuti ei eelda kaitsjatasu hüvitamine

süüdistatavale, et viimane oleks selle tasu menetluskulude väljamõistmise hetkeks ära maksnud.

Kohtukolleegium leidis, et taotlustes näidatud kulud on põhjendatud ja tuleb I. Kokale 138 166 euro 1

sendi ulatuses KrMS § 183 alusel hüvitada. Samuti tuleb I. Kokale KrMS § 183 alusel hüvitada

apellatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu summas 24 009 eurot 60 senti. Maakohtus ja

apellatsioonimenetluses kantud kulud on kokku 162 175 eurot 61 senti.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, kes taotleb

ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu

Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebuse esitaja põhiväited on järgmised.

4.1 Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et tegemist pole mahuka ega keeruka

kriminaalasjaga. Kriminaalasjas oli selle prokuratuuri saabudes kokku 13 kahtlustatavat. Neist kolme

osas lõpetas prokuratuur menetluse kuriteokoosseisu puudumise või aegumise tõttu. Nelja

kahtlustatava suhtes lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel. Kuue kahtlustatava osas koostas

prokuratuur süüdistusakti ja saatis kriminaalasja arutamiseks Tartu Maakohtusse. Kohtusse saatmisel

oli kriminaalasjas üle 15 köite tõendeid. Prokuratuur taotles 53 tunnistaja ülekuulamist. Lisaks

taotlesid kaitsjad 10 tunnistaja kohtusse kutsumist. Ainuüksi need näitajad kinnitavad, et tegemist on

keskmisest mahukama kriminaalasjaga. Samuti on tegemist keskmisest keerukama ja tõenduslikust

küljest raskema maksuasjaga. Seda seetõttu, et AS K&H maksudeklaratsioonides valeandmete

esitamiseks kasutati tegelikkusele mittevastavaid arveid sellistelt äriühingutelt, millel oli lisaks arvete

väljastamisele ka reaalne majandustegevus (nn puhverfirmad). Nn puhverfirmad omakorda kasutasid

arveid sellistelt äriühingutelt (variäriühingud), mis olid kolmandate isikute kontrolli all. Sellisel moel

tehti maksupettuse avastamine keerukaks. Kasutatud skeemi tõendamine eeldas arvukate tunnistajate

ülekuulamist (puhverfirmade juhid, varifirmade juhatuse liikmed ja isikud, kelle kontrolli all

tegelikult need äriühingud olid) ning tehingute ahela tuvastamist. Tõenduslikust küljest teeb

kriminaalasja keerukaks ka AS K&H mitmetasandiline juhtimine. Ringkonnakohtu viited

kriminaalasjadele nr 3-1-1-57-11 ja nr 3-1-1-6-11 ei ole asjakohased, sest need kriminaalasjad ei ole

praeguse asjaga võrreldavad ei süüdistatavate ja tunnistajate arvu ega tõendusliku raskuse poolest.

4.2 Maksukuritegude raskust tuleb hinnata lähtudes valeandmete esitamise ajalisest kestusest ja

valeandmete esitamise tõttu riigile laekumata jäänud maksusumma suurusest. AS K&H

maksudeklaratsioonides esitati valeandmeid rohkem kui kolme aasta vältel ja valeandmete esitamise

tulemusena jäi riigil laekumata enam kui 21 miljonit krooni makse. Seega on tegemist raske

maksukuriteoga.

4.3 Väär on ringkonnakohtu konstateering, et enne süüdistusakti koostamist kriminaalasi lihtsalt

seisis kahe aasta vältel prokuratuuris. Prokuratuur kogus kriminaalasjale lisaks kolme köite jagu

tõendeid, sh päringud pankadele ja AS-le K&H ning jälitustoimingutega kogutud tõendid. Samuti

koostas prokuratuur 7 isiku suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise määrused. Seejuures eeldab

kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlustel läbirääkimisi, mis võivad kesta kuid.

Seetõttu ei pruugi lõpliku otsustuseni jõudmiseks kulunud töömaht toimikust ilmneda. Menetluse

mõningasel seiskumisel olid objektiivsed põhjused. Nimelt on käesolev kriminaalasi puutumuses

kriminaalasjaga 05930000231 (nn Tartu arvevabriku kriminaalasi 17 kahtlustatavaga), mis saabus

prokuratuuri alles novembris 2008. Alates prokuratuuri saabumisest toimusid kriminaalasjas

nr 05930000231 kokkuleppemenetluse läbirääkimised, mis päädisid 14 kahtlustatavaga kokkuleppe

sõlmisega 2009. a suvel ja Tartu Maakohtu 4. septembri 2009. a süüdimõistva kohtuotsusega

kriminaalasjas nr 1-09-11850. Osutatud asjas tuvastatu oli vajalik eeldus käesoleva asja

lahendamiseks, sest AS K&H maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise aluseks olid enamuses

just sellised arved, mille puhul AS K&H alltöövõtja näitas omakorda alltöövõttu arvevabriku

kontrolli all olevatest äriühingutest. Ühtlasi oli Tartu Maakohtu 4. septembri 2009. a otsus praeguses

asjas tõend nn arvevabriku toimimise kohta.

4.4 Ebaõige on ka ringkonnakohtu järeldus, et süüdistatavad ja nende kaitsjad ei takistanud tõhusat

kohtumenetlust. Kohtumenetluse pikkust esimese astme kohtus mõjutasid eelkõige kaitsjate mahukad

samasisulised taotlused ning hõivatus muude asjadega, mis tingis kriminaalasja korduva

edasilükkamise mitmeks kuuks. Kaitsjad esitasid maakohtus korduvalt mahukaid taotlusi ühtede ja

samade tunnistajate ülekuulamiseks ja tõendite kogumiseks. Seejuures kandsid kaitsjad kirjalikult

esitatud taotlused kohtusaalis täies mahus ette, raisates sel viisil aega.

4.5 Tuginedes Riigikohtu praktikale mõistliku menetlusaja käsitlemisel, leiab prokurör, et praeguses

asjas ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud.

5. Vastuses määruskaebusele paluvad I. Koka kaitsjad vandeadvokaadid H. Pikmets ja R. Rask jätta

määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata, põhjendades oma taotlust

järgmiselt.

5.1 Kaitsjad nõustuvad, et käesolev kriminaalasi on mahukas. Samas koormas asja mahukus

ennekõike kaitsjaid. Neil kulus palju aega, et mõista kriminaalasja tervikpilti. Seda just prokuratuuri

tegevuse tõttu, sest kriminaaltoimik koosnes erinevatest kriminaalasjadest eraldamiste ja ühendamiste

kaudu saadud materjalist, samuti materjalist, millel ei olnud kriminaalasjas tähendust (nt valikuta

esitatud arvelduskontode väljavõtted ja kõneeristused, mida prokurör ei seostanud isegi

kohtumenetluses süüdistuse asjaoludega, äriregistri teabesüsteemi väljatrükid, toimikusse mitmes

eksemplaris lisatud raamatupidamisdokumendid). Prokurör keeldus võimaldamast kaitsjatele

ligipääsu käesoleva asjaga seotud kriminaalasja materjalidele. Pärast seda, kui kaitsjad kohtu

korraldusel siiski said nendele materjalidele ligipääsu, piirati kaitsjate õigust teha sealt leitud

materjalidest koopiaid. Mis puudutab kriminaalasja keerukust, siis on analoogseid asju Eesti kohtutes

menetletud ja menetlemisel palju. Selle kriminaalasja potentsiaalne keerukus ei ole õigusteoreetilist

laadi, vaid pigem tõenduslik. Siinkohal valis aga prokurör tõendite kogumisel strateegia, mis seisnes

selles, et kuriteo täideviijate ja kaasaaitamises süüdistatavate isikute teod eraldati eraldi menetlustesse

ning kaasaaitajaid hakati ükshaaval survestama kokkulepete sõlmimisega. Siit tuleb ka põhjus, miks

kohtueelne menetlus praeguses asjas kaks aastat sisuliselt seisis. Nimelt tegeles prokurör sel ajal

teistes kriminaalasjades kokkulepete sõlmimisega ehk teisisõnu "tõendite kogumisega" praeguse asja

tarbeks. Sõlmiti kokkuleppeid, kuhu kirjutati sisse ka kaasaitamisteod AS K&H väidetavale

maksusüüteole. Sellega loodi olukord, kus tõendeid AS K&H ning I. Koka süü tõendamiseks ei oleks

justkui vajagi, sest kõik väidetavad kaasaaitajad on AS K&H ning I. Koka süüd kinnitanud. Seega on

prokuröri väide kriminaalasja keerukuse kohta vale, sest tegelikult ei vaevunud prokurör ja uurijad

selgitama välja I. Kokale ja AS-le K&H etteheidetavate tegudega seotud asjaolusid ning koguma

süüdistuse tõendamiseks otseseid tõendeid, vaid sama efekt loodeti saavutada vahi all viibivate

"kaasaaitajatega" kokkuleppeid sõlmides.

5.2 Prokurör tugineb määruskaebuses muu hulgas asjaolule, et prokuratuur on kokku 7 süüdistatava

osas kriminaalmenetluse lõpetanud. Jääb arusaamatuks, mis puutumus on sellel asjaolul I. Kokaga.

See, kui ühe isikuga läbirääkimiste pidamisega õigustatakse teise isiku suhtes kulgeva menetlusaja

mõistlikkust, on käsitatav selle teise isiku põhiõiguste rikkumisena. Asjakohane pole prokuröri viide

53 prokuratuuri taotletud tunnistaja ülekuulamisele, sest paljude nende tunnistajate ülekuulamine

polnud tegelikult vajalik. AS K&H tegi tehinguid üksnes 5 varifirmaga, prokuröri taotlusel kuulati

üle aga kokku 30 varifirma juhatuse liikmed, kelle juhitud äriühingutel puudus AS-ga K&H

puutumus. Samuti on tähelepanuväärne, et paljud prokuröri võtmetunnistajad keeldusid ütluste

andmisest, mistõttu ei võtnud nende ülekuulamine ka aega. Prokurör jätab märkimata, et just tema

kuulas osa tunnistajatest kohtus üle koguni kahel korral. Mis puudutab kaitsjate taotletud tunnistajaid

(kokku oli neid 9), siis nendest 4 keeldusid samuti kohtus ütluste andmisest. Eksitav on

määruskaebuse esitaja väide, et prokuratuur kogus kriminaalasjas juurde 3 köidet tõendeid. Osutatud

3 köitest 2 (toimiku kd-d 13 ja 14) kujutavad endast jälitustegevuse protokolle, mis olid materjalina

prokuratuuril olemas juba enne, kui I. Kokk ning AS K&H kahtlustatavateks tunnistati (ehk siis enne

2006. a. oktoobrit). Kolmas prokuratuuris koostatud köide (12. köide) hõlmab peaasjalikult

erinevatest seotud kriminaalmenetlustest saadud kohtuotsuseid, mis asjaolude tuvastamise osas ei ole

käsitatavad tõenditena. Lisaks jätab prokurör märkimata, et kohtueelses menetluses andis AS K&H

vabatahtlikult ja viivituseta uurijatele üle kogu raamatupidamisdokumentatsiooni, mida uurijad

vajalikuks pidasid, ja tegi kogu kohtueelse menetluse vältel uurijatega igakülgset koostööd. Samuti

osutas uurimisel igakülgset abi I. Kokk ise, vastates kõikidele uurijate küsimustele, saavutamaks

kriminaalmenetluse võimalikult kiire lõpetamine. I. Kokast ega AS K&H töötajatest johtuvalt ei

jäänud tegemata ükski menetlustoiming. Enam kui 2 aastat oli kohtueelses uurimises vaikus -

I. Kokale kohaldati sel perioodil elukohast lahkumise keeldu. Asjaolu, et prokurör kauples samal ajal

teistes menetlustes välja kokkuleppeid, ei õigusta ilmselget passiivsusperioodi käesolevas

kriminaalasjas.

5.3 Määruskaebuses on asutud seisukohale, et kohtumenetluse venimise maakohtus tingisid

ennekõike kaitsjate mahukad samasisulised taotlused. Tegemist on lausvalega. Esiteks kulus

prokuröri tõendite uurimisele kohtus 9 kuud, samas kui kaitsjate tõendite uurimine võttis aega 2-3

kuud. Mis puudutab kaitsjate korduvtaotlusi, siis nende esitamine oli tingitud asjaolust, et

kohtumäärused, millega kohus kaitsjate algsed taotlused rahuldamata jättis, olid enamjaolt

põhistamata või jättis kohus kaitsjate taotlustele üldse reageerimata. Kaitsjate taotlused ei

põhjustanud menetluse venimist (istungite edasilükkamist), sest kohus lahendas taotlusi reeglina

istungitevahelisel ajal või istungivaheaegadel. Määruskaebuses tehtud viide kaitsjate hõivatusele

teiste asjadega kui menetluse venimise põhjusele on liialdus. Raskused istungiaegade

kooskõlastamisel olid tingitud eeskätt I. Koka kaassüüdistatavate määratud kaitsjate hõivatusest

teistes asjades, samuti prokuröri hõivatusest teiste kriminaalasjade ja koolitustega.

5.4 Kriminaalasja edasine menetlemine põhjustab I. Kokale ebamõistlikke tervislikke, perekondlikke,

sotsiaalseid ja majanduslikke kannatusi.

6. M. Kuusi, G. Kuusi ja OÜ TunMed kaitsja vandeadvokaat M. Valge on samuti seisukohal, et

prokuratuuri määruskaebus tuleks jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

Kaitsja märgib kokkuvõtlikult, et mõistlik menetlusaeg on selles asjas möödunud. Süüdistatavad ei

ole menetlusest kõrvale hoidunud ega seda muul viisil takistanud. Menetletavat kuritegu ei saa pidada

ka raskeks, sest see kuulub teise astme kuritegude hulka.

7. Ka A. Vilemi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi H. Kuningas leiab, et prokuratuuri määruskaebus

on põhjendamatu ja ringkonnakohtu vaidlustatud määrus seaduslik. Kaitsja seisukohad on järgmised.

7.1 Kriminaalmenetlus A. Vilemi suhtes algas 5. oktoobril 2006. Otsuses Kangasluoma vs. Soome,

kus oli tegemist samuti mahuka maksuasjaga, luges inimõiguste kohus ebamõistlikuks juba 5-aastase

menetlusaja. A. Vilemi kahtlustatavana ülekuulamisest kohtu alla andmiseni möödus peaaegu kolm

aastat. Menetlus maakohtus kestis üle kahe aasta. Millegagi pole põhjendatud ebamõistlikult pikk

ajavahemik kriminaalmenetluse alustamise ja süüdistatava kohtu alla andmise vahel. Ebamõistlikult

pikk - üle kahe aasta - oli ajavahemik ka eeluurimise lõppemise ja süüdistusakti koostamise vahel.

Alates 2006 oktoobrist kehtib A. Vilemi suhtes tõkend elukohast lahkumise keeld.

7.2 Kaitsjate seisukohalt on praegune kriminaalasi keskmisest mahukam. Samas ei saa käesolevat

kriminaalasja pidada riigi seisukohalt keerukaks. Asjaolu, et kriminaalasi on paljuköiteline, on

tingitud eelkõige toimikus olevatest raamatupidamisdokumentidest.

7.3 A. Vilem ei ole oma käitumisega mingil viisil takistanud menetluse läbiviimist lühema aja

jooksul. Ta on viibinud kõigil kohtuistungitel. Etteheited ei saa teha ka kaitsjatele. Asjaolu, et kaitsjad

esitasid kohtuniku vastu taandamistaotlusi ja taotlusi täiendavate tõendite vastuvõtmiseks, oli tingitud

menetluse käigust.

7.4 Menetluse pikenemine maakohtus oli olulisel määral tingitud sellest, et prokurör hindas valesti

enda tunnistajate ülekuulamisele kuluvat aega, samuti ei olnud prokurör suuteline osasid tunnistajaid

kohtusse toimetama, mistõttu läks osa istungipäevi raisku. Samuti otsustas prokurör kuulata osa

tunnistajaid üle kaks korda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium annab esmalt hinnangu kriminaalmenetluse lõpetamisele (I), käsitleb seejärel KrMS

§ 191 lg 3 alusel ringkonnakohtu otsustust I. Koka menetluskulude kohta (II) ja võtab lõpuks kokku

määruskaebemenetluse tulemuse ning lahendab määruskaebemenetluse kuludega seonduvad

küsimused (III).

I

9. KrMS § 2742 lg 1, mille alusel ringkonnakohus käesoleva kriminaalmenetluse lõpetas, sätestab, et

kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul

lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole

võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul sama seadustiku §-s 2052

sätestatud

asjaolusid

arvestades

kriminaalmenetluse

lõpetada.

KrMS

§

2052

nimetab

kriminaalmenetluse lõpetamisel arvestatavate asjaoludena kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja

mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ja muid asjaolusid. Isiku õigus enda kohtuasja

menetlemisele mõistliku aja jooksul tuleneb ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 esimesest lausest. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud

praktika kohaselt hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal,

lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine;

3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses

menetluses kaalul (vt nt König vs. Saksamaa, otsus 28. juunist 1978, p-d 99 ja 111; Kudla vs. Poola,

p 124; Valeriy Kovalenko vs. Venemaa, otsus 29. maist 2012, p 58). Juhtudel, mil menetlusaeg on

olnud ilmselgelt ebamõistlik, on inimõiguste kohus pidanud võimalikuks tuvastada EIÕK art 6 lg 1

esimese lause rikkumine üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata (vt nt Estima Jorge

vs. Portugal, otsus 21. aprillist 1998, p 45).

10. Selle kriminaalasja menetlusaeg ulatub erinevate süüdistatavate puhul praeguseks ca 6 aastast 8

kuust ca 7 aasta 2 kuuni (vt otsuse punkt 3.2.2).

11. Kolleegium möönab, et kuigi materiaalõiguslikust aspektist ei saa praegust kriminaalasja

keerukaks pidada, siis tõenduslikult on see mahukas ja keskmisest keerukam. Määruskaebuse

esitajaga tuleb nõustuda selles, et tõendamismahu poolest ületab käesolev kriminaalasi oluliselt neid

juhtumeid, mida Riigikohus käsitles otsustes asjades nr 3-1-1-6-11 ja 3-1-1-57-11. Seetõttu pole

kohane ringkonnakohtu järeldus, et tulenevalt viidatud asjades väljendatud Riigikohtu seisukohtadest,

ei saa ka praegust kriminaalasja keerukaks ega mahukaks lugeda. Samas ei õigusta kriminaalasja

keerukus iseenesest menetluse pikaajalisust ja arvestada tuleb teisi tegureid (vt Golovkin vs.

Venemaa, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 3. aprillist 2008, p 39).

12. Ringkonnakohus on menetlusaja mõistlikkuse hindamisel õigustatult pööranud põhitähelepanu

riigivõimu käitumisele, eeskätt sellele, et prokuratuur saatis kriminaalasja kohtusse alles

30. detsembril 2009, s.o 2 aastat 3 kuud ja 18 päeva pärast seda, kui uurimisasutus oli

kriminaaltoimiku 12. septembril 2007 prokuratuurile edastanud. Seejuures on oluline, et prokuratuuri

poolt esile toodud põhjused selle kohta, miks kriminaalasja kohtusse saatmine sedavõrd kaua aega

võttis, ei õigusta kriminaalasja enam kui kaheaastast menetlemist prokuratuuris.

12.1 Kõigepealt osutab prokurör oma määruskaebuses sellele, et pärast kriminaaltoimiku saamist

kogus prokuratuur juurde kolme köite jagu tõendeid. Jutt on toimiku köidetest 12, 13 ja 14.

Kolleegium leiab, et kriminaaltoimiku kõnealustes köidetes paiknevate materjalide kogumine ei

saanud objektiivselt olla kuigivõrd ajamahukas. Toimiku köited 13 ja 14 sisaldavad teisest

kriminaalasjast pärinevaid jälitusprotokolle, telefonide kõneeristuste väljatrükke ja pangakontode

väljavõtted. Seejuures tehti jälitusprotokollides kajastatud toimingud juba 2005. aastal. Ka

kõneeristuste väljatrükid käivad 2005. a toimunud telefonikõnede kohta ja pangakontode väljavõtted

kajastavad 2005. a tehtud ülekandeid. Köites 12 paiknevad teises kriminaalasjas kahtlustatavateks

olnud isikute ülekuulamiste protokollide koopiad. Lisaks on toimikus teises kriminaalasjas toimetatud

asitõendi vaatluse protokolli koopia, käesolevas kriminaalasjas tehtud dokumendinõue AS-le K&H

viie töötaja töölepingute ja ametijuhendite koopiate saamiseks (koos AS K&H poolt saadetud vastuse

ja dokumentidega), teistes kriminaalasjades tehtud jõustunud kohtuotsuste väljatrükid ja

kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Kokkuvõttes võib suurema osa toimiku köidetes 12-14

sisalduvate materjalide võtmist kriminaalasja juurde käsitada pigem tehnilist laadi toiminguna, mis ei

eeldanud praeguses asjas mahukat uurimistööd.

12.2 Teiseks põhjendab prokuratuur kriminaalasja menetluse viibimist vajadusega oodata ära

kokkuleppemenetluse läbirääkimised ja kohtuotsuse tegemine kriminaalasjas nr 1-09-11850.

Väidetavalt oli viimativiidatud asjas tuvastatu vajalik eeldus käesoleva asja lahendamiseks.

Kolleegiumi hinnangul ei ole selline käsitlus õiguslikult arvestatav. Süüdistatava jaoks ei saa olla

siduv kohtuotsus, mis on tehtud teises kriminaalasjas teis(t)e isiku(te) suhtes. Isikule, kelle tegudele

kriminaalmenetluses hinnang antakse, peab olema tagatud võimalus kasutada põhiseaduse § 24 lg-s 2

sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse

ja süü kohta ning kasutada EIÕK art 6 lg 3 p-des c ja d sätestatud õigusi (vt Riigikohtu

üldkogu 24. aprilli 2000. a otsus asjas nr 3-1-2-1-00, p 12). See, et mingid väidetavad faktilised

asjaolud on olnud ka mõne varasema - teise isiku suhtes toimunud - kriminaalkohtumenetluse

esemeks ja leidnud seal tõendamist või kummutamist, ei tohi vähendada süüdistatava võimalusi neid

samu asjaolusid tema enda suhtes toimuvas menetluses vaidlustada või tõendada. Seetõttu ei ole

kriminaalmenetluses sätestatud tõendamisest vabastamise aluseid, mis seonduksid mingite asjaolude

tuvastamisega teises kohtuasjas. Ühtlasi tuleb silmas pidada järgmist. Kohtuotsuses kajastuv

kohtukoosseisu hinnang uuritud tõenditele ja sellest tulenev kohtu järeldus, et teatud asjaolud on

tuvastatud, ei ole ise tõend, millele saaks teises kriminaalasjas nende samade asjaolude

kindlakstegemisel tugineda. Järelikult ei vabasta see, et mingid süüdistuse aluseks olevad faktilised

asjaolud on teises kriminaalasjas jõustunud otsusega tuvastatud, prokuratuuri kohustusest samu

asjaolusid üldises korras tõendada. Kummastav on püüdlus tõendada üldmenetluses süüdistuse

alusfakte sellega, et teises kriminaalasjas on mõni isik kokkuleppemenetluse korras nendele samadele

asjaoludele tuginedes süüdi tunnistatud. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et kriminaalasja nr 1-

09-11850 tulemuse äraootamisega ei saa õigustada menetluse pidurdumist praeguses asjas.

12.3 Kahtlustatava või süüdistatava suhtes toimuva menetluse ülemäärast kestust ei saa riik õigustada

vajadusega pidada mõne teise samas kriminaalasjas kahtlustatava või süüdistatava isikuga

läbirääkimisi kriminaalmenetluse lõpetamiseks avaliku menetlushuvi puudumise tõttu (KrMS § 202).

Seetõttu pole menetlusaja mõistlikkuse hindamise seisukohalt asjakohased ka määruskaebuse esitaja

viited ajakulule, mis kaasnes selles asjas varem kahtlustatavateks olnud isikutega kriminaalmenetluse

lõpetamiseks peetud läbirääkimistega.

12.4 Seega on prokuratuuri tegevuses täheldatav ulatuslik ja osaliselt ka ebakohastest kaalutlustest

tingitud tegevusetuse või väheaktiivse tegevuse periood, mis kolleegiumi hinnangul mõjutab

otsustavalt menetlusaja mõistlikkusele antavat hinnangut.

13. Määruskaebuse esitaja leiab erinevalt ringkonnakohtust, et süüdistatavad ja nende kaitsjad

takistasid maakohtus tõhusat menetlust, esitades nt mahukaid samasisulisi taotlusi. Kolleegium

märgib, et see väide on üldsõnaline: prokurör ei osutada ühelegi konkreetsele taotlusele ega mõnele

muule süüdistatavate või kaitsjate menetluslikule sammule, mida tema hinnangul tuleks käsitada

menetluse pahauskse venitamisena. Ühtlasi ei ole prokurör näidanud, millises ulatuses süüdistatavate

ja kaitsjate väidetavalt ebakohane käitumine menetluse kestust pikendas. Sõltumata sellest tõdeb

kolleegium, et praeguse asja kohtulik uurimine, kohtuvaidlus ja süüdistatavate viimane sõna

tervikuna kestsid (vaheaegadega) 30. märtsist 2011 kuni 22. juunini 2012, s.o 1 aasta 2 kuud ja 23

päeva. Seda on ligemale 13 kuud vähem kui kulus prokuratuuril pärast kriminaaltoimiku saamist

selleks, et kohtueelne menetlus lõpule viia ja kriminaalasi kohtusse saata.

14. Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates on süüdistataval kriminaalmenetluses õigus sellele, et tema

asja menetletaks erilise hoolikusega. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et

süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. (Vt Konashevskaya jt

vs. Venemaa, otsus 3. juunist 2010, p 43). Praeguses asjas on süüdistatavad pidanud

kriminaalmenetluse tulemust ootama juba umbkaudu 7 aastat. Ringkonnakohus osutas põhjendatult

ka elukohast lahkumise keelule, mida on süüdistatavate suhtes kohaldatud 2006. a teisest poolest

(erinevate süüdistatavate puhul on tõkendi kohaldamise algusaeg erinev). Sedavõrd pikaajaline

elukohast lahkumise keeld süvendab arvestatavalt ka riivet isiku õigusele asja menetlemisele

mõistliku aja jooksul.

15. Kokkuvõttes nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et kõigi süüdistatavate puhul on

rikutud nende õigust menetlusele mõistliku aja jooksul.

16. See, et isiku õigust kriminaalasja menetlemisele mõistliku aja jooksul on rikutud, ei tähenda aga

automaatselt seda, et kriminaalmenetlus tuleks lõpetada. KrMS § 2742 lg 1 kohaselt lõpetatakse

kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele

mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Muude heastamisvõimalustena tuleb

seejuures arvestada nii KrMS § 306 lg 1 p-s 61 ette nähtud alust karistuse kergendamiseks kui ka

isiku õigust nõuda riigilt ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamist (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09). Kolleegium

on varem selgitanud, et otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja

ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud

süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi

konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema

mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes

kriminaalmenetluse lõpetamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-6-11, p 19.1 ja 26. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-34-13, p 18). Seejuures tuleb

eeltoodud hindamiskriteeriume, sh kuriteo raskust, käsitleda iga süüdistatava puhul eraldi.

Käesolevas

asjas

vaidlustab

määruskaebuse

esitaja

kriminaalmenetluse

lõpetamist

kõigi

süüdistatavate osas, tuginedes muu hulgas sellele, et AS K&H maksudeklaratsioonides valeandmete

esitamise tulemusena jäi riigil laekumata enam kui 21 miljonit krooni makse. See argument ei saa aga

mõjutada kriminaalmenetluse lõpetamist M. Kuusi, G. Kuusi ja OÜ TunMed suhtes, sest nendele

isikutele heidetakse süüdistuses ette kordades väiksema maksude vähemlaekumise põhjustamist (vt

käesoleva otsuse punktid 1.3-1.5).

17. Ringkonnakohus ei ole põhistanud, miks ta reageeris mõistliku menetlusaja nõude rikkumise

tuvastamisele

kõigi

süüdistatavate

suhtes

kriminaalmenetluse

lõpetamisega.

Ajaks,

mil

ringkonnakohus

kriminaalmenetluse

lõpetas,

oli

kõige

mahukam

ja

aeganõudvam

osa

kriminaalmenetlusest - kohtueelne menetlus ja menetlus esimese astme kohtus - läbitud, samuti oli

peetud apellatsioonikohtu istung ning ringkonnakohus oli lahkunud nõupidamistuppa otsust tegema.

Kolleegium leiab, et üldjuhul tuleb sellises olukorras kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku

menetlusaja möödumise tõttu kõne alla juhul, kui 1) ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on

kohtuotsust tehes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja seetõttu tuleks asi saata maakohtule

uueks arutamiseks (millega kaasneks menetlusaja oluline pikenemine) või 2) esinevad muud mõjuvad

põhjused

kriminaalmenetluse

lõpetamiseks.

Osutatud

seisukoht

põhineb

arusaamal,

et

kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud

õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. Riigikohus on senini

kriminaalmenetluse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetanud vaid juhtudel, mil vastasel

korral tuleks kriminaalasi madalama astme kohtule uueks arutamiseks saata (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 23; 3. novembri 2010. a

otsus asjas nr 3-1-1-84-10, p-d 16-17 ja 17. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-53-13, p-d 12-13).

Praeguses asjas lõpetas ringkonnakohus kriminaalmenetluse, ilma et ta oleks tuvastanud mõne

rikkumise, mis tinginuks kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise ja seega menetlusaja

arvestatava pikenemise. Samuti ei osutanud apellatsioonikohus ühelegi muule mõjuvale põhjusele,

miks tuleb mõistliku menetlusaja ületamisele käesoleval juhul reageerida just kriminaalmenetluse

lõpetamisega. Riigikohtu praktikas on sarnase kestusega kriminaalasjades mõistliku menetlusaja

rikkumise heastamisel üldjuhul piirdutud süüdistatava(te) karistuse kergendamisega (vt Riigikohtu

otsused asjades nr 3-1-1-6-11, p 19.3 ja 3-1-1-57-11, p 16.1).

18. Vaatamata eeltoodule leiab kolleegium, et ringkonnakohtu otsustus kriminaalmenetluse

lõpetamise kohta tuleb jätta muutmata. Olukorras, kus on tuvastatud, et süüdistatavate õigust

menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, peab kolleegium, otsustamaks, kas asja edasine

menetlemine on põhjendatud, hindama ka seda, millise aja jooksul on selles asjas tõenäoliselt

võimalik jõustunud kohtuotsuseni jõuda. Juhul kui eksisteerib arvestatav tõenäosus, et kriminaalasja

lahendamine lähiajal ei ole võimalik, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, vältimaks olukorda, kus

süüdistatava õiguste juba alanud rikkumine jätkub veel pikka aega. Seejuures tuleb silmas pidada, et

kõneksoleva õiguse rikkumise intensiivsus on ajas süvenev. Kui mõistlik menetlusaeg on juba

möödunud ja ühtlasi on alust arvata, et kriminaalasja lahendamiseni ei jõuta enne, kui

kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel muutub möödapääsmatuks, tuleb

kriminaalmenetlus lõpetada vaatamata sellele, et menetluse lõpetamise ajal oleks süüdistatava õiguste

rikkumine heastatav ka muul viisil.

19. Seega hoidmaks ära praeguse kriminaalmenetluse tarbetut jätkamist ja süüdistatavate õiguste

rikkumise süvenemist, kontrollib kolleegium, kas on selgeid viiteid ohule, et kriminaalasja edasisel

menetlemisel võib apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses ilmneda vajadus saata asi uueks

arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Kolleegium on veendunud, et uue

täiemahulise esimese astme kohtu menetluse korral oleks kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS

§ 2742 lg 1 alusel vältimatu.

20. Riigikohtu hinnangul on Tartu Maakohtu 3. juuli 2012. a otsuse puhul täheldatavad mitmed

minetused, mis vähemalt kogumis annavad alust rääkida arvestatavast tõenäosusest, et praeguse

kriminaalmenetluse jätkamisel ilmneks apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses vajadus saata

kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks.

20.1 Esiteks arutas maakohtus käesolevat kriminaalasja kohtunik, kes oli varem kriminaalasjas nr 1-

09-4438 teinud kohtuotsuse, millega tunnistati kaks isikut süüdi kaasaaitamises sellele samale

kuriteole, mille täideviijana süüdistatakse praeguses asjas I. Kokka. Maakohus leidis kaitsjate

taandamistaotlust lahendades, et osutatud asjaolu ei anna alust kohtuniku taandumiseks. Samale

seisukohale asus ka ringkonnakohus. Riigikohus sellise arusaamaga ei nõustu. Vastutus kuriteole

kaasaaitamise (KarS § 22 lg 3) eest eeldab tulenevalt aktsessoorsuse põhimõttest tahtlikku

õigusvastast põhitegu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-

7-08, p 11 ja 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 25). Teisisõnu on kuriteost osavõtt

võimalik üksnes siis, kui esineb põhitegu ehk täideviimine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

19. oktoobri 2000. a otsus asjas nr 3-1-1-94-00, p 6.1). Seega arutades kuriteo (ainukesele)

täideviijale esitatud süüdistust, olles varem teises kriminaalasjas tunnistanud kellegi süüdi samale

kuriteole kaasaaitamises, on kohtunik olukorras, kus täideviija õigeksmõistmine tähendab sisuliselt

oma varasema otsuse ekslikkuse tunnistamist. Olles kuriteost osavõtjat süüdi tunnistades väljendanud

lõplikku veendumust, et osavõtu vältimatuks eelduseks olev põhitegu on aset leidnud, võib

kohtunikul täideviija süüküsimust lahendades olla tavapärasest raskem jõuda järelduseni, et seda

põhitegu pole toime pandud. See võib muuta kohtuniku vastuvõtlikumaks ühe kohtumenetluse poole

argumentidele. Kuid isegi juhul, kui kohtunik ei lase end täideviija kohtuasja arutades varem

osavõtjate kohta tehtud otsusest mõjutada, ei pruugi täideviija asja arutamine tema poolt näida aus ja

õiglane. Riigikohus on varem märkinud, et kuna Eesti kohtunike eetikakoodeksi punkti 14 kohaselt ei

pea õigusemõistmine mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, ongi KrMS § 49 lg 1 p-s 5 (praegu

KrMS § 49 lg-s 6) sisalduva taandumisaluse formuleerimisel kasutatud sõnaühendit "ei saa olla".

Selline sõnakasutus osutab asjaolule, et kohtunik peab taanduma kõnealusel alusel ka siis, kui ta ise

sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtusja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt

nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-123-05, p 12.) Eeltoodud põhjustel

on kolleegiumi hinnangul arvestatav tõenäosus, et praeguses asjas menetluse jätkudes tuvastataks

maakohtu menetluses aset leidnud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine (KrMS § 339 lg 2),

mis võiks tuua kaasa kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises

kohtukoosseisus (vt ka Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-123-05).

20.2 Teiseks on maakohus kohtuotsuse tegemisel tuginenud olulisel määral süüdistatav A. Vilemi

kohtueelses menetluses antud ütlustele, mis avaldati kohtuistungil prokuröri taotlusel KarS § 289 lg 1

alusel (kriminaaltoimiku 28 kd, tl 203 pöördel jj). Maakohus viitas nende ütluste tõendina

arvestamise õigusliku alusena KrMS § 291 lg 3 p-dele 1-3, märkides kokkuvõtlikult, et A. Vilemi

kohtus antud ütlused pole usaldusväärsed ja on diametraalselt vastuolus tema kohtueelses menetluses

antud ütlustega. Samuti hiilis A. Vilem ristküsitlusel prokuröri küsimustele vastamisest kõrvale.

A. Vilemi kohtueelses menetluses antud ütlused luges maakohus objektiivseks ja usaldusväärseks

tõendiks. Samas jättis kohus tähelepanuta, et A. Vilemi kohtueelses menetluses antud ütlusi ei võetud

kohtuistungil vastu tõendina KrMS § 291 lg 3 alusel, vaid prokuröri taotlusel avaldati need üksnes

tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks 289 lg 1 alusel. Avaldades tunnistaja kohtueelses

menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama

tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas

sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja

tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on

käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga

kaasa kohtuotsuse tühistamise. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-87-11, p 7.)

20.3 Kolmandaks võib Tartu Maakohtu 3. juuli 2012. a otsuse puhul tõusetuda küsimus, kas see

vastab täiel määral KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamiskohustusele, mille

eiramine on KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

20.4 Eeltoodud põhjustel on praeguses asjas arvestatav tõenäosus, et kriminaalmenetluse jätkamisel

võib apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses ilmneda vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks

maakohtule teises kohtukoosseisus. Kuna uue täiemahulise esimese astme kohtu menetluse korral

tuleks kriminaalmenetlus niikuinii KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada, jätab kolleegium muutmata

ringkonnakohtu otsustuse kriminaalmenetlus juba nüüd lõpetada.

II

21. KrMS § 191 lg 3 sätestab, et kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi

vaadates võib ringkonnakohus või Riigikohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise

otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Kolleegium on seisukohal, et arvestades osutatud sätte

eesmärki, laieneb sellest tulenev ringkonna- ja Riigikohtu pädevus väljuda kriminaalmenetluse

kulude küsimuses kaebuse piiridest ka määruskaebemenetlusele. Seda eriti olukorras, kus

määruskaebemenetluse esemeks on selline kohtumäärus, mis on kriminaalasjas lõpplahendiks.

Puudub mõistlik põhjus, miks peaks kohtu roll kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse

seaduslikkuse tagamisel sõltuma sellest, kas kohtumenetluses oleva kriminaalasja saatus otsustatakse

lõplikult otsuse või määrusega. Seejuures tuleb arvestada, et kriminaalmenetluse kulude hüvitamise

otsustuse menetlemine on kriminaalmenetluse seadustiku 7. peatüki 3. jao sätetest tulenevalt teataval

määral iseseisev (isegi kui kõnealune otsustus sisaldub kriminaalasja põhilahendis). Neil põhjustel

kontrollib kolleegium ringkonnakohtu määruses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise

otsustuse seaduslikkust vaatamata sellele, et prokuratuuri määruskaebuses pole seda vaidlustatud.

22. Ringkonnakohus mõistis KrMS § 183 alusel riigilt I. Koka kasuks välja 162 175 eurot 61 senti

süüdistatava poolt valitud kaitsjatele H. Pikmetsale ja R. Raskile makstud tasu katteks. Sellest

summast 138 166 eurot 1 sendi moodustas tasu maakohtu menetluses osutatud õigusabi eest ja 24 009

eurot 60 senti tasu apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. Ringkonnakohus leidis õigesti, et

valitud kaitsjale makstud tasu menetluskuluks lugemine ja süüdistatavale hüvitamine ei eelda, et

süüdistatav oleks selle tasu menetluskulude väljamõistmise hetkeks õigusteenuse osutajale ära

maksnud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-125-04,

p 8). Samas jättis ringkonnakohus täielikult põhistamata, miks tuleb hüvitamistaotluses näidatud

kaitsjatasu lugeda KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega tasuks ja miks ta ei nõustu

maakohtu seisukohaga kaitsekulude ülepaisutatuse kohta. Kolleegium leiab, et sedavõrd suure

kaitsjatasu puhul nagu praeguses asjas tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise

põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Muu hulgas

tuleb kohtul kontrollida osutatud õigusabi ja selle mahu vajalikkust ja põhjendatust, samuti seda,

kuivõrd kaitsja koostatud menetlusdokumendid omavahel erinevad või sarnanevad. Seda kõike

ringkonnakohus praeguses asjas ei teinud, rikkudes nii I. Kokale kriminaalmenetluse kulude

hüvitamisel kohtulahendi põhistamiskohustust (KrMS § 3051 lg 1).

23. Lisaks eeltoodule on ringkonnakohus jätnud I. Koka menetluskulude hüvitamisel tähelepanuta

KrMS § 175 lg 2, mis sätestab, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse

menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale

tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama

kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas

ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise

eest makstavaks mõistlikuks tasuks. Praeguses asjas oli I. Kokal kaks kaitsjat - H. Pikmets ja R. Rask.

Nähtuvalt menetluskulude nimekirjast (27. kd, tl 4 jj ja 30. kd, tl-d 51, 59), mille alusel

ringkonnakohus I. Kokale menetluskulud hüvitas, hõlmab see hüvitis täies ulatuses mõlemale

kaitsjale makstud tasu. Seejuures ei nähtu menetluskulude nimekirjast, et kummalegi kaitsjale oleks

makstud tasu selge tööjaotuse alusel erinevate ülesannete täitmise eest.

24. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu määrus I. Koka menetluskulude hüvitamist puudutavas

osas tühistada. Ehkki KrMS § 191 lg 3 kohaselt oleks Riigikohtul õigus teha kriminaalmenetluse

kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 33), ei pea kolleegium seda praeguses asjas õigeks. Kuna

prokuratuur ringkonnakohtu määrust menetluskulude hüvitamise osas ei vaidlustanud, ei saanud ka

I. Kokk ja tema kaitsjad kaitsjatasu mõistliku ulatuse kohta oma argumente esitada. Selle võimaluse

tagamiseks

saadab

Riigikohus

kriminaalasja

tühistatud

osas

uueks

arutamiseks

Tartu

Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Arvestades seda, et I. Koka süüküsimuse lahendamine ja

sellega seotud ebakindel olukord on lõppenud, samuti seda, et menetluskulude küsimuse lahendamine

eraldivõetuna ei ole kuigivõrd ajamahukas, ei süvenda menetluse jätkumine menetluskulude

kindlaksmääramiseks oluliselt riivet I. Koka õigusele asja menetlemisele mõistliku aja jooksul.

25. Muus osas peale I. Koka menetluskulude hüvitamise Riigikohus ringkonnakohtu

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse tühistamiseks alust ei näe.

III

26. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 3, jätab Riigikohus ringkonnakohtu otsustuse

kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada muutmata, kuid täiendab selle otsustuse

põhistusi käesoleva määruse I osas toodud põhistustega. KrMS § 361 lg 1 p 2 alusel täpsustab

kolleegium

ka

ringkonnakohtu

määruse

resolutsiooni.

Nimelt

jättis

apellatsioonikohus

kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 337 lg 2 p 1 nõudeid eirates maakohtu otsuse tühistamata nii

süüdistatavate süüditunnistamist ja karistamist, kannatanu tsiviilhagi rahuldamist kui ka

süüdistatavatelt menetluskulude katteks hüvitise väljamõistmist puudutavas osas. Kolleegium leiab,

et Riigikohus saab osutatud puuduse ise kõrvaldada, täiendades ringkonnakohtu määruse

resolutsiooni sellekohase punktiga.

27. Määruse II osas toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 191 lg-st 3 ja § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-

st 2, samuti § 361 lg-st 2 ja § 341 lg-st 2, tühistab kolleegium ringkonnakohtu määruse osas, millega

mõisteti riigilt I. Koka kasuks välja 162 175 eurot 61 senti valitud kaitsjatele makstud tasu katteks, ja

saadab kriminaalasja I. Koka menetluskulude küsimuses uueks arutamiseks ringkonnakohtule samas

kohtukoosseisus.

28. M. Kuusi, G. Kuusi ja OÜ TunMed määratud kaitsja M. Valge esitas Riigikohtule taotluse

määrata kaitsealustele määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Advokaadibüroo

Valge&Uiga tasu 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu

määrusega tutvumiseks 2 pooltundi, tutvumiseks prokuratuuri määruskaebusega 1 pooltund ja

määruskaebusele vastuse koostamiseks 2 pooltundi. Riigikohus leiab, et kaitsja taotlus on

põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti

Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (1. jaanuaril 2013 jõustunud redaktsioonis)

punktidest 2, 3 ja 23 juhindudes rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4, §-st 183 ja § 187 lg-

st 2, jääb M. Kuusi, G. Kuusi ja OÜ TunMed määratud kaitsjale määruskaebemenetluses määratud

tasu menetluskuluna riigi kanda.

29. A. Vilemi määratud kaitsja H. Kuningas esitas Riigikohtule taotluse määrata A. Vilemile

määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest Karl Saavo Advokaadibüroo OÜ-le tasu 300

eurot (sh käibemaks 50 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal prokuratuuri määruskaebuse

analüüsiks 2 pooltundi ja määruskaebusele vastuse koostamiseks 6 pooltundi. Seejuures palub kaitsja

tasu arvestamisel kohaldada erikoefitsienti 2,0. Riigikohus leiab, et kaitsja taotlus tuleb rahuldada

osaliselt. Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (1. jaanuaril 2013 jõustunud

redaktsioonis) punkt 23 sätestab, et määratud kaitsja tasu määruskaebuse esitamise eest on 16 eurot

iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 96 eurot. Sama korra punkti 3 kohaselt ei

kohaldata punktis 23 ette nähtud tasumäära puhul erikoefitsienti. Kolleegiumi hinnangul laienevad

osutatud sätted ka määruskaebuse vastuse koostamise eest makstavale tasule. Puudub mõistlik

põhjus, miks peaks määruskaebuse vastuse koostamise eest makstava riigi õigusabi tasu ülemmäär

olema kõrgem kui määruskaebuse koostamise eest makstava tasu puhul. Korra punktis 24 sätestatud

erand puudutab eeskätt määruskaebuse menetlemiseks korraldataval kohtuistungil osalemise eest

makstavat tasu. Seetõttu määrab kolleegium Karl Saavo Advokaadibüroo OÜ-le makstava riigi

õigusabi tasu suuruseks 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot), jättes selle menetluskulu KrMS § 175 lg 1

p-st 4, §-st 183 ja § 187 lg-st 2 juhindudes riigi kanda.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Hannes Kiris