3-2-1-54-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-54-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. juuni 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu VIPODEKLARANT hagi Osaühingu TAO

MV vastu 61 857 euro 76 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-45558

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu TAO MV kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

61 857 eurot 76 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing VIPODEKLARANT (registrikood

10045630), esindaja vandeadvokaat Hillar Villers

Kostja Osaühing TAO MV (registrikood 10132263),

esindajad vandeadvokaat Vahur Kivistik ja vandeadvokaat

Siiri Malmberg

Asja läbivaatamise kuupäev

22. aprill 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 23. veebruari 2012. a ja Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-45558 ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Osaühingule TAO MV kassatsioonkaebuselt 18. jaanuaril 2013 tasutud kautsjon

618 (kuussada kaheksateist) eurot 58 senti.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing VIPODEKLARANT (hageja) esitas 23. septembril 2011 Viru Maakohtule Osaühingu

TAO MV (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitise

61 857 eurot 76 senti.

Hagiavalduse kohaselt importis kostja kaupa (metalltorusid) ning hageja kui tolliagentuur esindas

kostjat suhetes Maksu- ja Tolliametiga (MTA), sh esitas kostja nimel tollideklaratsioonid.

14. aprilli 2008. a maksuotsusega nr 12-5/203 kohustas MTA kostjat ja hagejat tasuma 1. juulist 2006

kuni 31. detsembrini 2006 imporditud kaubalt lisaks dumpinguvastast tollimaksu 106 130 eurot

98 senti (1 660 589 krooni) ja käibemaksu 19 287 eurot 39 senti (301 782 krooni), kuna sellel

ajavahemikul deklareeritud kauba tollideklaratsioonides märgitud andmetes sisaldusid vead. Pooled

vaidlustasid MTA otsuse, kuid kohus jättis otsuse muutmata.

MTA 13. aprilli 2010. a korralduse nr 13-2.7/550 alusel arestiti hageja konto ja kanti hageja kontolt

967 864 krooni 7 senti (61 857 eurot 79 senti) MTA kontole. Kuna kostja importis kaupa ja hageja

esitas üksnes käsundisaajana kostja kaupade deklareerimiseks tollideklaratsioonid, pidi küll hageja

tasuma MTA-le kostja imporditud kaupade eest maksud, kuid tal on õigus nõuda kostjalt maksud

sisse, sest tegemist on kostja maksukohustusega. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus

8. detsembri 2010. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-128-10.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Pooled sõlmisid 7. jaanuaril 1998 lepingu nr 054/M (leping), mille alusel osutas hageja kostjale

tollimaakleri teenust, sh deklareeris kostja eest oma nimel 1. juulist 2006 kuni 31. detsembrini 2006

imporditud kaubad, arvestas neilt tolliväärtuse ja maksusummad ning esitas kostjale arve teenustasu

ja maksude kohta. Kostja tasus hageja arve ja hageja tasus kostja imporditud kaubaga seotud maksud.

Kostja sai MTA 14. aprilli 2008 maksuotsusest nr 12-5/203 teada, et hageja deklareeris kaubad vale

TARIC-koodi kasutades, mistõttu arvestas hageja valesti käibemaksu ja jättis arvestamata

dumpinguvastase tollimaksu. Maksuotsuse alusel kanti hageja kontolt MTA kontole 967 864 krooni

7 senti (61 857 eurot 79 senti), mida hageja peab kahjuks.

Hageja kahju saaks tuleneda lepingu rikkumisest, kuid kostja ei ole oma kohustusi rikkunud ega

hagejale kahju tekitanud. Hageja ei ole selgitanud, millega kostja poolte lepingut rikkus, ega seda,

kuidas on saabunud tagajärg seotud rikkumisega. Kostja pidi lepingu järgi maksma hagejale esitatud

arvete alusel käsunduslepingujärgset tasu ning maksud. Hageja ei ole kostjale ette heitnud, et kostja

oleks esitanud hagejale kaupade kohta valeandmeid. Hageja ise deklareeris kaubad vale koodiga,

st rikkus teenust osutades oma lepingulist kohustust. Hageja esitas deklaratsioonid oma nimel ja pidi

professionaalse tollideklarandi teenuseid osutava äriühinguna teadma, kui suured on impordimaksud,

mille tasumist riik nõuab. Asjaolu, et kauba tariifsest klassifitseerimisest tulenevat riisikot kannab

hageja, kinnitab ka tolliseaduse (TS) § 25 lg 1.

Poolte lepingu järgi oli hageja deklarant ning tollimaksu tasumise eest vastutasid pooled riigi ees

solidaarselt. Asjaolu, et Riigikohus on asunud seisukohale, et impordimaks ja käibemaks on oma

olemuselt importööri kohustus, ei tähenda seda, et hagejal oleks võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 lg 2

järgi kostja vastu tagasinõudeõigus. Arvestades poolte lepingut, vastutavad pooled omavahelises

suhtes VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes osades.

Hageja on oma nõuet kostja vastu vähendanud ja esitanud kostjale tasumiseks väiksemas ulatuses.

Kuna kostja kohustus lepingu järgi tasuma hagejale impordimaksud esitatud arvete alusel, on hageja

nõue kostja vastu ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi aegunud.

Impordimaksude tasumise kohustus muutus sissenõutavaks deklaratsioonide aktsepteerimisega

2006. aastal. Seega aegus hageja nõue kostja vastu hiljemalt 2009. a lõpus. Asjaolu, et riik on

esitanud hagejale suurema nõude, ei muuda hageja nõude aegumist kostja vastu.

3. Viru Maakohus jättis 23. veebruari 2012 otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Maakohus tuvastas, et 1. juulist 2006 kuni 31. detsembrini 2006 osutas hageja kostjale 7. jaanuaril

1998 sõlmitud lepingu nr 054/M alusel tollimaakleri teenust. Lepingu esemeks oli kaupade Eesti

tolliterritooriumile või sellelt väljatoimetamisega seotud tollivormistuse korraldamine. Hageja

deklareeris tollimaaklerina kostja imporditud kaubad MTA-le ja esitas selle kohta kostjale arved

teenustasu ja MTA-le tasumisele kuuluvate maksude kohta. Kostja on esitatud arved tasunud. MTA

14. aprilli 2008 maksuotsusega nr 12-5/203 selgus, et hageja eksis kaupade deklareerimisel ja selle

tõttu tasuti MTA-le makse valesti. Nimetatud MTA otsusega kohustati hagejat ja kostjat solidaarselt

tasuma 106 130 eurot 98 senti lõpliku dumpinguvastase tollimaksuna ja 19 287 eurot 30 senti

täiendava käibemaksuna. MTA pidas hageja kontolt kinni 61 857 eurot 79 senti.

Kuna hageja nõue tuleneb 7. jaanuari 1998. a lepingu alusel 2006 tehtud tehingust, s.o tollimaakleri

teenuse osutamisest, oli hageja nõue hagi esitamise ajaks TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud.

Kuna kostja on hageja esitatud arved tasunud, on ta poolte 7. jaanuari 1998. a käsunduslepingust

tulenevad kohustused täitnud.

Kuna MTA määras poolte solidaarkohustuseks maksta kokku 125 418 eurot 37 senti, millest hagejalt

peeti kinni 61 857 eurot 79 senti, s.o ca 49% solidaarkohustusest, ei ole hageja tagasinõue VÕS § 69

lg 2 järgi põhjendatud.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse,

millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste

kohaselt kohaldas maakohus vääralt aegumist ja jättis vääralt hagi rahuldamata.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 19. detsembri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

kahjuhüvitise 61 857 eurot 76 senti. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et hageja nõue on

nii põhjendamatu kui ka aegunud.

Maakohus leidis vääralt, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja nõue tuleneb 7. jaanuari 1998 lepingu

alusel 2006. aastal tehtud tehingust. Kuigi hageja esitas hagiavalduses kahju hüvitamise nõude, asus

ta 1. veebruaril 2012 toimunud kohtuistungil seisukohale, et tema nõue on lepingu p-st 4.2 ja

VÕS § 628 lg-st 3 tulenev nõue hüvitada kõik tollimaakleri tehtud kulutused. Maakohus ei võtnud

selle nõude aluse kohta seisukohta. Apellatsioonkaebuses väidab hageja, et tema nõue maksude

tasumiseks tuleneb seadusest, mitte tehingust, ja nõue realiseerus alates 13. aprillist 2010.

Hageja tugineb asjaolule, et MTA 14. aprilli 2008. a maksuotsuse nr 12-5/203 järgi on tegemist

imporditavalt kaubalt tasumisele kuuluva maksuga ja kauba importijaks oli kostja õiguseelneja.

Maakohus leidis õigesti, et poolte 7. jaanuari 1998. a leping on käsundusleping VÕS § 619

tähenduses, kuid järeldas vääralt, et kostja on 2006. aastal esitatud arveid tasudes kokkulepitud tasu

hagejale maksnud. Lepingu p 4.2 järgi kohustus klient (kostja) tasuma pangaülekandega tollimaakleri

(hageja) arvelduskontole või sularahas tollimaakleri kassasse kõik tollimaakleri tehtud kulutused, mis

olid suunatud lepingutingimuste korrektsele ja õigel ajal täitmisele, samuti teenustasu tollimaakleri

esitatud arvel fikseeritud summa ulatuses ja tähtajaks. VÕS § 628 lg 2 järgi peab käsundiandja

käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta

võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada, välja arvatud, kui kulud tuleb katta käsundisaaja tasu

arvel. Nimetatud kokkulepped ja sätted ei piira hageja kui tollimaakleri õigust esitada tagasinõuet

VÕS § 69 lg 2 alusel.

Oma olemuselt on täiendav impordimaks ja käibemaks kostja maksukohustus. Käsundisuhte pooltena

on pooled maksuotsusega määratud täiendava maksukohustuse puhul solidaarvõlgnikeks

maksuotsuse ja Euroopa Ühenduse tolliseadustiku (EÜT) art 213 alusel, kuid omavahelistes suhetes

ei kehti maksukohustuse võrdsetes osades täitmise põhimõte.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-128-10 asunud seisukohale, et VÕS § 69 lg 1 järgi peavad

solidaarvõlgnikud omavahelistes suhetes täitma kohustuse võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust

või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Kui tegemist on imporditavalt kaubalt tasumisele kuuluva

avalik-õigusliku maksuga, on täiendav importtollimaks ja käibemaks importija (kostja)

maksukohustus. Seega on maakohus asunud vääralt seisukohale, et VÕS § 69 lg 2 alusel on hageja

tagasinõue põhjendamatu.

TsÜS § 147 lg-te 1 ja 2 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Nõue

muutub sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist.

Solidaarvõlgnikuna tekkis hagejal kostja vastu tagasinõude õigus alates maksukohustuse täitmisest,

mis toimus 13. aprillil 2010. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tuleb asjas kohaldada tehingust tuleneva nõude

kolmeaastast aegumistähtaega. Seda sätet kohaldatakse kõigi tehingust tulenevate nõuete aegumisele,

olgu selle aluseks tehing ise või seadus. Hagi on esitatud 23. septembril 2011, seega igal juhul enne

aegumistähtaja lõppu ja nõue ei ole aegunud.

Õige ei ole kostja alternatiivne vastuväide, et kui hageja nõue ei ole aegunud, on poolte võlasuhe

lõppenud hageja nõudest loobumisega. Kostja ei ole välja toonud selliseid asjaolusid ega esitanud

tõendeid, mis annaksid alust järeldada, et hageja loobus 2006. aastal kostjale tollimaksude kohta

väiksemaid arveid esitades oma võimalikust tagasinõudest. Ka hageja ei kinnita sellist kokkulepet.

Asja materjalidest nähtub, et hageja deklareeris kaubad vale TARIC-koodiga, mistõttu ei arvestatud

kaubale kehtestatud dumpinguvastast tollimaksu ja millest tulenevalt oli deklaratsioonides valesti

arvutatud ka käibemaks. MTA tuvastas selle rikkumise 14. aprilli 2008 maksuotsusega. Kuigi kostja

oli maksumenetluses seisukohal, et TS § 25 lg 1 järgi vastutab kauba klassifitseerimise õigsuse eest

deklarant ehk hageja, väitsid mõlemad nii maksu- kui ka kohtumenetluses, et kaup oli

klassifitseeritud õigesti, sest deklaratsioonide esitamise ajal ei olnud importijal (kostjal) võimalik

ühestki allikast kontrollida, millise kaubakoodi peab deklaratsioonile märkima. Samuti puudusid

andmed süsinikekvivalentväärtuse rahvusvahelise keevitusinstituudi valemi määramiseks. Selline

kostja seisukoht maksumenetluses on vastuolus tema praeguses menetluses esitatud väidetega, et

võlasuhe on lõppenud, kuna hageja loobus nõudest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus vääralt kohaldamata VÕS § 207 lg 2,

kuigi kostja esitas vastuväite, et kui hageja nõue ei peaks olema aegunud, tuleb lugeda poolte

võlasuhe lõppenuks, sest hageja loobus oma nõudest kostja vastu, kui esitas käsunduslepingu alusel

teadvalt väiksemad arved. EÜT art 201 p 1a järgi saab lugeda maksukohustuse tekkinuks

2006. aastal, mil kostja imporditud kaup lubati vabasse ringlusse. Seega muutus maksukohustus

sissenõutavaks 2006. aastal. Kuni 2011. aastani ei väljendanud hageja kuidagi kostjale, et kavatseb

nõuda kostjalt täiendavaid makse. Täiendava nõude esitamine ca 5 aastat pärast nõude tekkimist ei

ole kooskõlas hea usu põhimõttega.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsÜS § 147 lg-t 2 ja määras vääralt hageja nõude aegumistähtaja

alguse. Maksu tasumise kohustus tekkis 2006. aastal, kui kaubad lasti vabasse ringlusse. Seega

muutus maksukohustus sissenõutavaks ka 2006. aastal, mitte 13. aprillil 2010, mil hageja kontolt

kanti raha MTA kontole, ja sellest ajast hakkas ka hageja nõue aeguma.

Kuna ringkonnakohus määras valesti aegumise tähtaja alguse, jättis ta ka vääralt aegumise

kohaldamata. Kuna poolte suhteid reguleeris käsundusleping, mille järgi pidi kostja hagejale käsundi

täitmisest tulenevad kulud hüvitama, aegus hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi hiljemalt 2009. aasta

lõpus. Seda kinnitab ka TsÜS § 152 lg 1, mille järgi tuleb nõudele kohaldada tehingust tuleneva

nõude aegumist, kui nõude võib esitada nii seadusest kui ka tehingust tuleneval alusel.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole

käitumisega nõudest loobunud ning nõue ei ole aegunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Maakohtu ja ringkonnakohtu

otsused tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb

TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes nii selle üle, kas hageja nõue on aegunud, kui ka selle üle,

kas hageja nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

11. Kolleegium juhib tähelepanu, et nõude aegumise tuvastamiseks tuleb esmalt hageja nõue

kvalifitseerida. Kuigi hageja palus hagiavalduses, et kohus mõistaks kostjalt tema kasuks

kahjuhüvitisena välja 61 857 eurot 76 senti, põhjendas hageja oma nõuet järgmiste asjaoludega: MTA

kohustas 14. aprilli 2008. a maksuotsusega pooli tasuma 1. juulist kuni 31. detsembrini 2006

imporditud kaupade eest lisaks dumpinguvastast tollimaksu 1 660 589 krooni ja käibemaksu

301 782 krooni; pooled vaidlustasid nimetatud maksuotsuse, kuid kohtud jätsid maksuotsuse

muutmata; nimetatud maksuotsuse ja MTA 13. aprilli 2010. a korralduse alusel arestiti hageja konto

ja kanti hageja kontolt 967 864 krooni 7 senti (61 857 eurot 79 senti) MTA kontole, mida hageja

soovib hagis kostjalt tagasi saada.

Kolleegiumi hinnangul saab nendel asjaoludel kvalifitseerida hageja nõude solidaarvõlgniku

tagasinõudena teise solidaarvõlgniku vastu VÕS § 69 lg 2 mõttes, mitte käsunduslepingust tuleneva

nõudena. VÕS § 69 kohaldamist ei takista kolleegiumi hinnangul ka asjaolu, et poolte solidaarvõlg

tulenes maksuotsusest, s.o kehtivast haldusaktist. Kolleegiumi hinnangul reguleerib VÕS § 69

solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid sõltumata sellest, kas solidaarvõlg tuleneb era- või avalik-

õiguslikust õigussuhtest.

VÕS § 69 lg 2 järgi läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike

vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Seega saab

solidaarvõlgnik pärast võlausaldajale kohustuse täitmist nõuda teistelt solidaarvõlgnikelt sama, mida

saanuks nõuda neilt võlausaldaja, kuid seda üksnes osas, milles tema täidetu ületab tema enda osa.

Tagasinõude tekkimise esmaseks eelduseks on seega solidaarvõla täielik või osaline täitmine

solidaarvõlgniku poolt ning solidaarkohustus peab olema täidetud suuremas ulatuses, kui on

kohustuse täitnud solidaarvõlgniku enda osa suhetes solidaarvõlgnikega.

Eeltoodut arvestades tuleb solidaarvõlgniku tagasinõude rahuldamiseks teha esmalt kindlaks, millises

ulatuses vastutavad solidaarvõlgnikud võlausaldaja nõude täitmise eest omavahel (sisesuhtes).

VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse üldjuhul

võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Praeguses asjas ei

saa osade võrdsusest lähtuda ning ringkonnakohus asus õigesti ja kooskõlas Riigikohtu 8. detsembri

2010. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-128-10 märgituga seisukohale, et kuna kauba importijaks oli

kostja, on maksuotsuses märgitud maksukohustus poolte omavahelises suhtes täielikult kostja

maksukohustus hoolimata sellest, et MTA suhtes on hageja kui deklarant ja kostja kui importija

solidaarvõlgnikud. Seega vastutab poolte kui solidaarvõlgnike sisesuhtes kohustuse täitmise eest

100% kostja. Kui hageja tasus MTA-le solidaarkohustuse täitmiseks 61 857 eurot 79 senti, läks selle

summa ulatuses MTA maksunõue kostja vastu hagejale VÕS § 69 lg 2 alusel täielikult üle ning selle

järgi tuleb ka hageja nõue kvalifitseerida.

Iseenesest asusid ka maa- ja ringkonnakohus õigesti seisukohale, et poolte käsundusleping ei välista

hageja kui solidaarvõlgniku tagasinõudeõigust kostja kui teise solidaarvõlgniku vastu, kuid kummagi

kohtuotsuse põhjendusest ei nähtu üheselt, et hageja nõue tuleb kvalifitseerida VÕS § 69 lg 2 järgi.

12. Hageja nõude kvalifikatsioonist sõltub ka see, millise tähtaja jooksul hageja nõue aegub. Kohtud

on ekslikult lähtunud tehingust tuleneva nõude aegumistähtajast ning jätnud tähelepanuta

solidaarvõlgniku tagasinõude aegumise regulatsiooni.

Solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb VÕS § 70 lg 1 järgi

ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Seega läheb

solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgnikule võlausaldaja nõue seaduse jõul üle koos nõude

aegumistähtajaga, et tagada teistele solidaarvõlgnikele üldjuhul sama aegumistähtaeg sõltumata

sellest, kas tema vastu esitab nõude võlausaldaja või võlausaldajale kohustuse täitnud

solidaarvõlgnik. Kohustuse täitnud solidaarvõlgniku kaitseks ei aegu aga tagasinõue VÕS § 70 lg 2

järgi enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas

tema vastu hagi kohustuse täitmiseks, v.a juhul, kui solidaarvõlgnik täitis kohustuse pärast seda, kui

nõue tema või teise solidaarvõlgniku vastu oli aegunud (VÕS § 70 lg 3).

Eeltoodu kohaselt tuleb solidaarvõlgniku tagasinõude aegumise üle otsustades esmalt tuvastada,

millal aegunuks võlausaldaja nõue selle solidaarvõlgniku vastu, kelle vastu tagasinõue esitati.

13. Praeguses asjas on võlausaldajaks MTA ning hageja täitis solidaarvõlgnikuna MTA kehtivast

haldusaktist tuleneva maksunõude. Kuna maksunõue läheb VÕS § 69 lg 2 alusel maksunõude täitnud

solidaarvõlgnikule üle, saab nõude täitnud solidaarvõlgnik esitada teise solidaarvõlgniku vastu

tagasinõude ning selline nõue aegub kolleegiumi arvates VÕS § 70 lg 1 järgi üldjuhul sama tähtaja

möödudes, nagu aegunuks MTA kehtivast haldusaktist tulenev nõue kostja vastu. Seega tuleb hageja

tagasinõude aegumist lahendades esmalt selgitada, millal oleks aegunud MTA nõue kostja vastu.

Asjas esitatud asjaolude kohaselt tekkis poolte maksukohustus 1. juulist 2006 kuni 31. detsembrini

2006 kaupade Eestisse importimise tõttu. MTA tegi 14. aprillil 2008 maksuotsuse, millega kohustas

pooli solidaarselt imporditud kaupadelt lisamakse tasuma. Pooled vaidlustasid maksuotsuse, kuid

kohtud jätsid maksuotsuse muutmata ning Riigikohus kaebuse menetlusse võtmata. MTA 13. aprilli

2010. a korralduse alusel arestiti hageja konto ja kanti hageja kontolt 967 864 krooni 7 senti

(61 857 eurot 79 senti) MTA kontole. Hageja esitas 23. septembril 2011 kostja vastu hagi MTA-le

ülekantud raha tagasisaamiseks.

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg 1 järgi on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm

aastat alates maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete

alusel maksusumma valesti arvutati. Pärast aegumistähtaja möödumist ei või MKS § 4 esimese lause

järgi selles asjas maksuotsust teha ega muuta või kehtetuks tunnistada selles maksuasjas varem tehtud

maksuotsust. Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et maksusumma määrati tähtaegselt ning

maksuotsusega kohustati nii hagejat kui ka kostjat solidaarselt maksukohustust täitma. Kehtiva

maksuotsusega on tunnustatud MTA nõuet hageja ja kostja vastu, mistõttu ei ole MKS § 98 lg-st 1

tuleneval maksu määramise kolmeaastasel aegumistähtajal enam tähtsust, sest see on asendunud

MKS §-s 132 sätestatud maksusumma sundtäitmise aegumise tähtajaga.

MKS § 132 lg 1 järgi on maksuotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg

seitse aastat alates maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Praeguses asjas

tegi MTA maksuotsuse 14. aprillil 2008. Seega aeguks MTA sundtäitmise nõue hageja ja kostja vastu

kõige varem 1. jaanuaril 2016. Kuna MTA kehtivast haldusaktist tulenev sundtäitmise nõue kostja

vastu ei ole siiani aegunud, ei ole VÕS § 70 lg 1 järgi aegunud ka hageja tagasinõue kostja vastu.

Eeltoodut arvestades asus ringkonnakohus küll õigesti seisukohale, et hageja nõue ei ole aegunud,

kuid tegi seda väära õigusliku põhjendusega, sh materiaalõiguse normi vääralt kohaldades.

14. Kuna ülalmärgitu kohaselt ei ole hageja nõue aegunud, tuleb hageja nõue lahendada. Asja

sisuliselt lahendades on ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul rikkunud oluliselt menetlusõiguse

normi.

Maakohus asus vaidlust lahendades seisukohale, et hageja nõue on aegunud. Maakohtu otsuse

resolutsiooni järgi jättis maakohus hagi aegumise, mitte põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Kuigi

maakohus märkis kohtulahendi põhjendustes, et hageja nõue ei ole ka õiguslikult põhjendatud, ei ole

maakohus otsust piisavalt motiveerinud. Sellega rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse normi.

Ringkonnakohus asus erinevalt maakohtust seisukohale, et hageja nõue ei ole aegunud. Ühtlasi leidis

ringkonnakohus, et hageja nõue on põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada.

Kolleegium leiab, et kuna maakohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu ning üksnes märkis

põhjendusi esitamata, et hagi ei ole ka sisuliselt põhjendatud, siis oleks ringkonnakohus pidanud

maakohtu otsuse tühistama ning saatma asja maakohtule sisuliseks läbivaatamiseks.

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et asjas tuleb tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus

ja asi tuleb saata maakohtule hageja nõude sisuliseks lahendamiseks.

15. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on kautsjoni tasunud kostja.

Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu