3-2-1-73-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-73-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. juuni 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Endla Ruusmanni hagi Matti Laane vastu mittevaralise

kahju eest rahalise hüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 2-08-8256

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Endla Ruusmanni kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

5112 eurot 93 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Endla Ruusmann, esindaja vandeadvokaat Vahur

Krinal

Kostja Matti Laan, esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius

Asja läbivaatamise kuupäev

27. mai 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-8256 ning

teha uus otsus, millega rahuldada osaliselt Endla Ruusmanni hagi Matti Laane vastu

mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise saamiseks ja mõista Matti Laanelt Endla Ruusmanni

kasuks välja 4112 eurot 93 senti.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Jätta kõigis kohtuastmetes 80% menetluskuludest Matti Laane kanda ja 20% Endla

Ruusmanni kanda.

4. Tagastada Endla Ruusmannile kassatsioonkaebuselt 7. veebruaril 2013 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Endla Ruusmann (hageja) esitas 5. märtsil 2008 Harju Maakohtule hagi Matti Laane (kostja) vastu

100 000 krooni saamiseks mittevaralise kahju hüvitisena. 28. veebruari 2012. a kohtuistungil

vähendas hageja oma nõuet 5112 euro 93 sendini (80 000 kroonini).

Hagiavalduse kohaselt sai hageja 26. juunil 2007 Tallinnas J. Kunderi 6 asuva maja koridoris õhtul

kella 23.15 ajal kukkudes kehavigastuse. Kui hageja väljus elamu korterist teise korruse koridori, siis

koridori valgustus ei töötanud ja ta oli sunnitud otsima väljapääsu käsikaudu kobades. Laskudes

treppi mööda alla, kadus ootamatult seinapind, millele hageja toetus ning ta kukkus selg ja pea ees

tekkinud tühimikust alla alumise korruse kivipõrandale (kukkumiskõrgus 1,74 meetrit). Kukkumise

tagajärjel tekkisid hagejal selgroolüli kompressioonmurd ja I astme S-skolioos. Tervisekahjustusega

on kaasnenud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused. Hagejal on tuvastatud keskmine puue, mis

põhjustab lisakulutusi, ja püsiv osaline töövõimetus 80% ulatuses. Kuivõrd kostja ei täitnud

ehitusseadusest tulenevat omaniku hoolsuskohustust (trepikojas ei olnud valgustust ja piirdeid), tuleb

tal hagejale hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (füüsiline ja hingeline valu ning kannatused).

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja leidis, et ta ei vastuta kahju tekitamise eest, sest tema tegevusetuse

ning hagejal tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos, teo õigusvastasus ja süü. Trepikoja

valgustus töötas ning olles vähimalgi määral ettevaatlik, ei ole võimalik hageja kirjeldatud kohast

(avause mõõtmeid arvestades) alla kukkuda. Ehitusseadusest ei tulene kostjale kui ehitise omanikule

kohustust tagada, et iga isiku laskumisel trepist oleks trepikoja valgustus sisse lülitatud ning avause

ette lisatõke paigaldatud. Ehitis on ehitatud seaduslikult ning on saanud kasutusloa. Ehitise

omanikule ei saa panna kohustust, mille sisu on ebamõistlik ja tavakäibes arusaamatu. Arvestada

tuleb ka seda, et elamu üürnik, kes on hageja tütar ja kellel hageja külas käis, on kohustatud hageja

ohutuse eest vastutama. Kui leiab tõendamist, et trepikojas valgustus tõesti ei põlenud, oleks üürnik

pidanud elektripirni ise ära vahetama, samuti oli üürniku kohustuseks avaus vajadusel blokeerida

(st kõrvaldada üüritud asja pisipuudused).

3. Harju Maakohus rahuldas 19. märtsi 2012. a otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

mittevaralise kahju eest hüvitise 5112 eurot 93 senti.

Maakohus tuvastas, et hageja kukkus 26. juunil 2007 kella 23.15 ajal ja sai seetõttu tervisekahjustuse.

Hageja väljumisel korterist põles trepikojas valgustus korteri uste ees vahekoridoris (töötab

liikumisanduriga), mis on eraldatud üldisest koridorist kiviseinaga, millel on avaus üldkoridori.

Hageja tütar lülitas sisse üldkoridori (kus asub kivitrepp) valgustuse (töötab ajareleega).

Paikvaatusega on tuvastatud, et üldkoridori valgustus põleb 1 minut ja 42 sekundit. Hageja liikus

kõige ees koos lastega trepist alla, kui üldkoridori valgustus kustus. Hageja otsis pimedas tuge

paremale jäävast kiviseinast ja liikus aeglaselt treppi mööda allapoole, kuni jõudis kohani, kus seinas

oli ava. Hageja kukkus läbi selle ava teiselt korruselt esimesele korrusele.

Meditsiiniliste dokumentide alusel on tõendatud, et hageja tervisekahjustuseks on selgroo 11. lüli

kompressioonmurd ja I astme S-skolioos. Lisaks tekkisid hagejal füüsiline ja hingeline valu ning

kannatused, mis väljendusid pikaajalises sunnitud eemalolekus harjumuspärasest keskkonnast,

heaolulanguses, liikumispiirangus ning sunnitud loobumises oma harrastustest ja harjumustest.

Hageja pole saanud tegeleda kahe lapse (alaealine ja liikumispuudega) hooldamisega. Hageja vajab

kõrvalist abi, sest selja- ja peavalud takistavad hügieeni- ja majapidamistoimingute tegemist.

Füüsilise valu tõttu kasutab hageja praeguseni valuvaigisteid, kaasnenud on peapööritus ja tugevad

peavalud, tasakaaluhäired, mälu on nõrgenenud. Hagejal on tekkinud südamehäired. Hagejal on

meeleolulangus ja frustratsioon. Kostja pole tõendanud oma vastuväidet, et need tervisekahjustused

esinesid hagejal juba varem muudel asjaoludel. Tallinna Pensioniameti Tallinna arstliku ekspertiisi

komisjoni 20. novembri 2007. a otsusega on hagejal tuvastatud keskmine puue, mis põhjustab

lisakulutusi. Sama komisjon tuvastas hagejal püsiva osalise töövõimetuse 80% ulatuses.

Kostja õigusvastane tegu on tõendatud (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 2). Kostja on rikkunud

oma tegevusetusega üldist käibekohustust. Kostja kui elamu omanik oli paigaldanud

valgustussüsteemi, kuid see ei olnud sobilik (valgustus ei suutnud tagada alati iga isiku ohutust).

Ajarelee, mis lülitab valguse põlema üldkasutatavas koridoris treppidel ja kustutab 1 minuti ja

42 sekundi pärast, on selgelt ebapiisav ja ei taga erinevas vanuses ja erineva liikumisvõimega isikute

ohutut liikumist mitmekorruselises elamus nii tavaolukorras kui ka avariiolukorras. Kostja esitatud

dokumendid elektripaigaldise nõuetekohase paigaldamise kohta ei tõenda nõuetekohase ja piisava

valgustuse olemasolu. Kortermaja omanik peab valgustuse paigaldamisel tegema riskianalüüsi,

arvestades kortermaja tingimustega, ja tagama liikujatele alatise ja igakülgse ohutuse. Kostjale saab

ette heita hea usu põhimõttest (VÕS § 7 ja § 104 lg 3) tuleneva seaduses otseselt sätestamata

kohustuse rikkumist. Kostja ei teinud kõike mõislikku selleks, et keegi tema tegevuse tõttu kahju ei

saaks (ei taganud kortermaja omanikuna selle treppidel ohutut liikumist). Sellise käibekohustuse

rikkumise kaudu saab sisustada ka ehitusseaduse § 3 lg-tes 1 ning 4 ja §-s 29 märgitud ohutuse

põhimõtte rikkumist. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et hageja oleks pidanud teavitama oma tütart

sellest, et valgustust ei ole, või liikuma taskulambi abil. Ka on põhjendamatu väide, et kuna kellegagi

pole varem õnnetust treppidel juhtunud, siis on järelikult valgustus nõuetekohane. Nõustuda ei saa

kostjaga, et üürnik oleks pidanud ise ohtliku avause kindlustama ja muutma selle ohutuks. Tegemist

oli projektijärgse avausega ja selle muutmine ohutumaks ei ole üürniku võimuses. Ohutuse tagamine

oli korterelamu omaniku kohustuseks. Kostjat ei vabasta vastutusest ka asjaolu, et elamule oli

väljastatud kasutusluba ning ehitis oli projektikohane. Kortermaja valgustus renoveeriti 2006. a-l ja

kostjal tulnuks teha sellekohane riskianalüüs. Kostja ei ole esitanud oma süüd välistavate asjaolude

tõendamiseks ühtegi tõendit (VÕS § 1050 lg 1).

VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega

tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta kahjustatud isikule talle seeläbi tekitatud

mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Tõenditele antud hinnangust tuleneb, et kostjalt

hageja kasuks hüvitise väljamõistmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist

langust. Arvestades tervisekahjustuse asjaolusid, selle iseloomu, kostja majanduslikku olukorda,

varasemat kohtupraktikat ja rahavääringu muutusi aastatel 2007–2012, on hageja nõutud hüvitise

suurus mõistlik. Ei ole alust nõudesummat vähendada.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

jätta uue otsusega hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks arutamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. detsembri 2012. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus võttis asja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud asjaolud (tervisekahjustuse

tekkimise asjaolud ja nende raskus). Lisaks arvestas ringkonnakohus sellega, et elamu on ehitatud

1938. a-l projekti kohaselt ning et avaus väljapääsu suuna suhtes parempoolses seinas (millest hageja

läbi kukkus) on projektikohane. Need avaused on igal korrusel sarnased ja seda alates hoone

ehitamisest. Avause mõõtmed on 105 cm (kõrgus) * 311,5 cm (laius) * 44,5 cm (sügavus). Avad on

horisontaalsed: trepp kulgeb ava suhtes diagonaalselt, trepiastmete ja ava alumise ääre vahe on teise

korruse kõige lähemast punktist mõõdetuna 26 cm ning kõige alumisest punktist mõõdetuna

174,5 cm. Väljapääsu suuna suhtes vasakpoolses seinas on trepi kogupikkuses käsipuu. Selline

lahendus on kooskõlas projektiga. Trepikoridoris on aknad ning seinas oleva vaidlusaluse ava kaudu

pääseb loomulik valgus ka ava taha jäävasse esimese korruse koridoriossa (kuhu hageja kukkudes

lamama jäi).

Maakohus sisustas kostja käibekohustuse valesti. Käibekohustus tähendab seda, et igaühel, kes loob

oma käitumisega ohu või kontrollib ohtlikku olukorda ja laseb ohul kesta, lasub kohustus võtta

kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud meetmed, mis on juhtumi asjaolusid arvestades ohu

vältimiseks ja kõrvaldamiseks vajalikud ja jõukohased, et kaitsta teisi isikuid ja nende absoluutseid

õigusi ohu realiseerumise eest. Käibes nõutav käitumisstandard vastab mõistliku isiku käitumisele

samas olukorras ja sõltub käitumisega mõjutatavate õigushüvede olemusest ja väärtusest, tegevuse

ohtlikkusest, käitujalt oodatavast asjatundlikkusest, kahju tekitaja ja kannatanu vahelise suhte

lähedusest või nendevahelisest erilisest usaldusest, samuti ettevaatusabinõu ning eesmärgi

saavutamise alternatiivse viisi kättesaadavusest ja maksumusest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse

§ 138, VÕS § 6 lg 1 ja § 7 lg 1).

Asjas ei ole tõendatud, et kostja oleks loonud oma tegemata jätmisega realiseerunud ohu ning et ta

oleks vaidlusaluses olukorras olnud seotud käitumisstandardiga, mis kohustas teda võtma tarvitusele

täiendavad abinõud hagejale tekkinud kahju vältimiseks. Arvestades ava kõrgust esimese korruse

põrandast, võib sellest alla kukkumine põhjustada tuntavat tervisekahju (nagu vaidlusalusel juhul

ongi juhtunud). Samas oli avaus projektikohane ehituslik lahendus, mis on püsinud muutumatuna

alates 1938. aastast. Arvestades avause mõõtmeid ja asukohta seinas, on raske ette kujutada kedagi

sellest läbi kukkumas. Kukkumine on võimalik (see juhtus hagejaga), kuid ei ole kuigi tõenäoline.

Enam kui 60 aasta jooksul enne vaidlusalust juhtumit ei ole keegi avausest läbi kukkunud.

Kukkumise riski vähendas ka see, et trepikoda oli valgustatud: sellel olid aknad, millest pääses sisse

loomulik valgus. Samuti oli koridoris elektrivalgustussüsteem, mille toimimise põhimõtteid on

kirjeldatud eespool. Maakohus leidis ekslikult, et kostja käibekohustuse standardi

kindlaksmääramisel ei saanud arvestada aknast tuleva loomuliku valgusega. Koridori valgustuse

juures ei ole määrav mitte see, kas hageja jõudis tema isikupära ja liikumisviisi arvestades ajarelee

ühe tsükliga teiselt korruselt välisukseni, vaid see, et valgustussüsteem tagas sisselülitatuse korral

koridori valgustuse ega piiranud valgustuse korduvat sisselülitamist. Trepil liikumise ohtusid

vähendas trepikoridori vasakus seinas kogu trepi pikkuses asuv trepikäsipuu, mida hageja teadmata

põhjusel ei kasutanud. Majaomanik sai trepikäsipuu olemasolul eeldada, et trepist laskuja vajadusel

(kui ta vajab trepist allaminekuks tuge) seda ka kasutab.

Maakohus leidis ekslikult, et kortermaja omanik peaks tagama, et liikumine üldkoridori treppidel

oleks igal juhul igas olukorras ja alati kõigile ohutu. Majaomaniku käitumisstandardiks on tagada, et

liikumine trepikojas oleks keskmise mõistliku isiku jaoks selle tava- ja sihipärasel kasutamisel ohutu.

Maakohus ei arvestanud, et korteriuste ees vahekoridoris oli valgustus, mis töötas liikumisanduriga ja

mis hageja korterist väljudes sisse lülitus, samuti oli trepi kohal valgustus, mis töötas ajareleega, see

oli korras ja hageja tütar lülistas selle ka sisse. Asjas ei ole välja selgitatud, mis takistas trepi kohal

valgustuse kustudes selle korduvat sisselülitamist. Kostja käibekohustuse sisustamisel tuli arvestada

ka sellega, et hageja võõrustajalt sai oodata, et ta teeb kõik võimaliku, et külalised õnnelikult tänavale

jõuaksid (seda enam, kui külalisi oli mitu ja üks neist oli erivajadustega).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse

või alternatiivselt saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus asus valele seisukohale, et kostja ei vastuta tekitatud kahju eest. Maakohus tegi

asjas kõiki tõendeid objektiivselt hinnates õige otsuse, kui leidis, et kostja lõi realiseerunud ohu ja ei

taganud üldkasutatavas trepikojas vajalikke ohutusnõudeid. Ohutuse oleks taganud alaline

valgustussüsteem või valgustussüsteem, milles kasutatakse piisava pikkusega ajareleed või

liikumisandurit, samuti seinaavale paigaldatud piire või avause katmine klaaspaketiga.

7. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidles kostja kaebusele vastu, leides, et ringkonnakohtu

otsuse on põhjendatud ja õige.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium saab

TsMS § 691 p 5 alusel teha uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt.

9. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab hageja kehavigastusega tekkinud mittevaralise

kahju eest. Maakohus rahuldas hageja nõude kostja vastu talle tekitatud tervisekahju eest hüvitise

saamiseks, leides, et kostja peab hagejale hüvitist maksma, sest ta rikkus oma tegevusetusega temal

lasuvat üldist käibekohustust. Ringkonnakohus asus vastupidisele seisukohale.

10. Kolleegium on üldist käibekohustust sisustanud kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades

viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid (vt Riigikohtu 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-

12, p 10). Selliselt on üldist käibekohustust mõistnud ka asja lahendanud kohtud. Üldine

käibekohustus tähendab isiku kohustust teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks

tema tegevuse tagajärjel kahjustada.

Eelviidatud otsuses on kolleegium selgitanud, et üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja

tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kui kahju

põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette

seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist (VÕS § 1045 lg 1

p 7). Kohtud tuvastasid praeguses asjas, et kostjale ei saa ette heita ühtegi deliktiõiguslikku

kaitsenormi rikkumist. Seega sai kostja vastutada hagejale tekkinud kahju eest juhul, kui kostja on

rikkunud mingit üldist käibekohustust. Ringkonnakohus märkis õigesti, et hageja nõude aluseks on

VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2 ja § 1050.

Kohtud jagasid praeguses asjas iseenesest õigesti asjaolude tõendamiskoormuse, leides, et kostja teo

õigusvastasuse (VÕS § 1045 lg 1 p 2) tõendamise koormus lasub hagejal ning et kostjal kui kahju

tekitajal tuleb vastutusest vabanemiseks tõendada VÕS § 1050 lg 1 järgi oma süü puudumine (et ta

tegi kõik mõistlikult vajaliku ja võimaliku käibekohustuse täitmiseks) või et esinevad vastutust

välistavad subjektiivsed asjaolud (VÕS § 1050 lg 2) (vt eeltoodu kohta ka tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12

tehtud otsuse p-d 12–14).

Kolleegium selgitab täiendavalt, et kuna üldine käibekohustus tähendab õigusteoorias üldtunnustatud

seisukoha järgi hoolsuskohustust, hooletus on VÕS § 104 lg 2 järgi süü üheks vormiks ning

VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse kahju õigusvastaselt tekitanud isiku süüd, siis lasus kostjal koormus

tõendada, et ta ei rikkunud üldist käibekohustust. Sellise tõendamiskoormuse tekkimiseks peab

hageja olema tõendanud, et kahju tekkis kostja loodud ohu tagajärjel ning et kostja süü ehk üldise

käibekohustuse rikkumine ei ole juhtumi asjaoludest tulenevalt ilmselgelt välistatud.

Eeltoodust tulenevalt pidi hageja praeguses asjas VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi tõendama, et kostja oli

oma tegevusega loonud hageja jaoks ohtliku olukorra, et hageja sai kehavigastuse sellisest olukorrast

lähtunud riski realiseerumise tagajärjel ning et kostja süü kehavigastuse põhjustamises ei ole

ilmselgelt välistatud.

11. Kolleegium leiab, et kohtute tuvastatud asjaolude järgi oli kostja loonud ohtliku olukorra hageja

jaoks sellega, et maja trepikoja seinas oli avaus, kust hagejal ja teistel isikutel oli võimalik alla

kukkuda, ning et trepikoja valgustus oli ehitatud selliselt, et see ei taganud trepikojas esimest korda

viibiva isiku trepist ohutut alla minekut. Kolleegium rõhutab, et olukorra ohtlikkus ilmneb praegusel

juhul kahe teguri – avause ja valgustuse – koosmõjus. Pooled ei vaidle, et hageja kukkus nimetatud

avausest alla ja sai kehavigastuse ajal, mil trepikoja valgustus oli välja lülitunud. Kolleegiumi

hinnangul sai kostja kohtute tuvastatud asjaoludest nähtuvalt muuta olukorda ohutumaks ja välistada

kahju tekkimise. Seetõttu lasus kostjal VÕS § 1050 lg 1 järgi koormus tõendada, et ta tegi kõik

mõistlikult vajaliku selleks, et tema loodud ohust tulenev risk ei realiseeruks. Maakohus leidis

õigesti, et kostja rikkus üldist käibekohustust. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu vastupidise

seisukohaga.

Kostjal kui majaomanikul ja maja korterid välja üürinud isikul tuli tagada trepikojas liikuvate isikute

– nii üürnike kui ka muude isikute – ohutus. Trepikoja projektijärgne lahendus, mille kohaselt asus

koridori parempoolses seinas avaus mõõtmetega 105 cm (kõrgus) * 311,5 cm (laius) * 44,5 cm

(sügavus), koosmõjus kasutatava valgustuslahendusega ei taganud trepikojas liikujate ohtust. Seda

tõendab iseenesest ka hagejaga juhtunu. Tuvastatud asjaoludel vähendas trepil liikumise ohtusid

koridori vasakus seinas kogu trepi pikkuses asuv trepikäsipuu ja koridori avanevad aknad, millest

pääses koridori loomulikku valgust. Eeltoodu oli aga avause mõõtmeid ja asukohta, samuti kasutatud

valgustuslahendust arvestades trepikojas liikumise ohutuse tagamiseks kolleegiumi arvates ebapiisav.

Kolleegium nõustub küll ringkonnakohtuga, et majaomaniku käibekohustuse hulka kuulub kohustus

tagada tava- ja sihipäraselt trepikojas liikuva keskmiselt mõistliku isiku ohutus, kuid kohtute

tuvastatud trepikojalahendus sellist ohutust kolleegiumi hinnangul ei taga. Samas ei ole kostja

tõendanud, et avause ohutuks muutmine, nt avause ette piirde ehitamine, oleks olnud võimatu või

oleks nõudnud temalt ebamõistlikke kulutusi. Ometi on ilmselge, et nt avause ette piirde panemisega

oleks saanud hõlpsasti välistada kõnealuse ohu realiseerumise. Kostja ei ole tuginenud sellele ega

tõendanud, et piirde panemine oleks olnud seaduse järgi keelatud.

Ringkonnakohus märkis iseenesest õigesti, et mida raskem on ähvardav kahju (praeguses asjas

põhjustas seinas olevast avausest allakukkumine hagejale tervisekahju), mida suurem on kahju

tekkimise tõenäosus ja mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et

eksisteerib käibekohustus võtta tarvitusele abinõud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Kolleegium

nõustub, et hoolsuskohustuse ehk üldise käibekohustusena ei saa nõuda isikult võimatut ning ka

kostjalt kui majaomanikult oodatav käitumine peab olema mõistlik.

Kostja hoolsuskohustuse määra hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi tuleb kolleegiumi arvates võtta

arvesse ka asjaolu, et kostja tegutseb üürileandjana ning seetõttu peab ta olema hoolas määral, mis

vastab keskmise üürileandja hoolsuse määrale. Üürileandja peab arvestama, et üüritud ruume võivad

külastada isikud, kes tulevad maja trepikotta esimest korda ning ei pruugi kohe saada aru

varitsevatest ohtudest. Seega juhul, kui hagejaga oleks juhtunud sarnane õnnetus majas, milles

asuvaid ruume ei ole välja üüritud, siis oleks kohtud võinud konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades

ka leida, et majaomanik ei ole üldist käibekohustust rikkunud.

Kolleegium rõhutab, et kostja vastutuse jaoks ei ole tähtsust, et varem ei ole keegi samast avausest

alla kukkunud. Kostja tõendamiskoormuse tekkimiseks VÕS § 1050 lg 1 järgi on piisav, et kahju

tekkimine on mõistlikult võttes ettenähtav. Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei

vastuta, sest hageja ohutuse tagamise kohustus lasus üürnikul, kelle kasutuses olevat korterit hageja

külastas. Ka ei ole üürnikul õigust omatahtsi teha üürimaja üldkasutatavates ruumides ümberehitusi.

12. Tulenevalt eeltoodust leiab kolleegium, et kostja lõi oma tegevusega ohu hageja tervisele ega

võtnud kasutusele kõiki mõistlikult vajalikke ja sobilikke meetmeid, millega ta oleks saanud ära

hoida hageja tervise kahjustamise. Kostja tegevus on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi.

Õigusvastasust välistavaid asjaolusid VÕS § 1045 lg 2 järgi ei esine ning kostja ei ole suutnud

VÕS § 1050 lg 1 järgi tõendada, et ta ei olnud hooletu. Kostja ei ole tuginenud asjaoludele, mis

oleksid andnud aluse kohaldada VÕS § 1050 lg-t 2. Seega esinevad kõik deliktilise üldvastutuse

eeldused ning kostja peab hagejale tekitatud kahju hüvitama.

13. Hageja nõutud mittevaralise kahju hüvitamise piirid tervise kahjustamise või kehavigastuse

tekitamise korral sätestas enne 31. detsembrit 2010 kehtinud VÕS § 130 lg 2. Selle sätte kohaselt tuli

isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise

kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena

mõistlik rahasumma. Sama põhimõte on sätestatud 31. detsembril 2010 jõustunud VÕS § 134 lg-s 2.

Kolleegium on selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal tõendada ka

kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende

asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga

oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja

tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid

kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise

suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel

(vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11–13).

Kolleegium on oma varasemates lahendites käsitlenud asjaolusid, mida tuli VÕS § 130 lg 2 järgi

rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada. Kolleegium on juhtinud tähelepanu, et arvestada

tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema

eeldatavat „valu suurust" (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 p 14),

samuti ka hageja võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja

sellega kahju tekkimises või suurenemises (vt viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08 tehtud otsuse p 14).

Sama mõtet on Riigikohus väljendanud ka 31. mail 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07 tehtud otsuse p-

s 14, kus on öeldud, et VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada hageja hooletust, hageja

kehavigastuse raskust ja muid kehavigastusega kaasnenud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi.

Praeguses asjas tuvastas maakohus hagejale tekkinud negatiivsed mittevaralised tagajärjed ja arvestas

mittevaralise kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel hageja füüsilist ja

hingelist valu ning kannatusi, samuti tema elukorralduse ja tegevuse piirangutest tingitud heaolu

langust. Samuti võttis maakohus arvesse varasemat kohtupraktikat mittevaralise kahju nõuete

lahendamise kohta ning aastatega toimunud rahavääringu muutusi. Maakohus on hinnanud ka kostjalt

hageja kasuks väljamõistetava hüvitise sissenõudmise tagajärgi kahju tekitajale, veendudes et kahju

hüvitamine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.

Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et kõigile eeltoodud asjaoludele hinnangu andmine

on VÕS § 130 lg 2 järgi mõistliku rahasumma suuruse kindlakstegemisel oluline. Samas jättis

maakohus tähelepanuta, et viidatud sätte kohaldamisel tuli arvestada ka seda, milline oli hageja osa

kahju tekitanud sündmuse põhjustamisel, sh hageja võimalus ohtu tajuda ja selle realiseerumist

hoolikalt käitudes vältida.

Kohtute tuvastatud asjaoludel vähendas trepil liikumise ohtusid koridori vasakus seinas kogu trepi

pikkuses asuv trepikäsipuu. Hageja seda ei kasutanud., kuid võimalus selleks oli tagatud, sest hageja

ei alustanud trepist allaliikumist pimedast koridorist. Kohtute tuvastatud asjaoludel töötas korteriuste

ees vahekoridoris liikumisanduriga valgustus, mis lülitus sisse hageja korterist väljudes, ning trepi

kohal oli ajareleega töötav valgustus, mille lülitas sisse elamus elav hageja tütar. Samuti ei liikunud

hageja trepil üksinda, st trepil liikujate omavaheline suhtlemine võimaldas ilmselt korraldada

ajareleega töötava valgustuse korduvat sisselülitamist.

Kuivõrd maakohus jättis kostjalt väljamõistetava mittevaralise kahju suuruse kohta

diskretsiooniotsuse tegemisel kaalumata hageja enda osa kahju tekitanud sündmuse põhjustamisel,

tuleb maakohtus kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitist vähendada. Kolleegium peab

põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitisena 4112 eurot

93 senti.

14. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, määrab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel

kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, jääb TsMS § 163 lg 1 alusel kõigi

kohtuastmete menetluskuludest 80% kostja kanda ja 20% hageja kanda. Menetlusosaline võib

TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Harju Maakohtult

30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

15. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu