3-3-1-33-13 · Riigikohus

Riigikohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele

kohtuasjas nr 3-3-1-33-13

Olen paraku sunnitud Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse suhtes jääma järgmistel kaalutlustel

eriarvamusele.

1. Otsuse punktis 17 selgitab kolleegium (see tähendab siis mõistetavalt, et Riigikohtu haldus-

kolleegium), „et uurimisasutus võib vaatamata kriminaalmenetluse seadustiku § 142 lg-tes 2 ja 3

sätestatule pöörduda RAB-i poole konto käsutamise piirangu seadmiseks. RAB-il on kaalumisruum,

kas teha ettekirjutus, millega piirata vara käsutamist“. Käesolev kohtuotsus ei ole tehtud mitte

kriminaal- vaid haldusasja menetlemisel ja juba ainuüksi seetõttu kahtlen kriminaalmenetlusõiguse

tõlgendamise vajaduses ja ka selle tõlgenduse siduvuses.

2. Teatavasti tohib Põhiseaduse §-st 11 lähtuvalt piirata õigusi ja vabadusi ainult kooskõlas

põhiseadusega ainult siis, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning tingimusel, et seejuures

ei moonutata piiratava õiguse ja vabaduse olemust. Ilmselt on põhjust väita, et kriminaalmenetluse

seadustikus ettenähtud menetlustoimingud on sätestatud selliselt, et nende raames asetleidvad

põhiõiguste piiramised oleksid proportsionaalsed ega moonutaks piiratavate põhiõiguste olemust.

Tõsi: Riigikohtu praktikas on sisuliselt teatud juhtudel aktsepteeritud ka võimalust kasutada

süüteomenetluses selliseid menetlustoiminguid (ja vastavalt siis ka selliseid põhiõiguste piiramise

viise), mida kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud ei ole (vt Riigikohtu üldkogu 30. aprilli

2004. a otsus kohtuasjas 3-3-1-77-03 ja selle seisukoha täiendavad põhjendused kohtuotsusele lisatud

E. Kergandberg eriarvamuse p-s 3). Kuid teatud juhtumina kõnealuses kontekstis saab siiski

aktsepteerida vaid olukorda, mil a) mingi menetlustoimingu (eeskätt tõendite kogumisele või

kriminaalmenetluse tagamisele suunatud toimingu) tegemine on vältimatult vajalik,

b) süüteomenetlusõiguses asjakohase toimingu regulatsioon puudub ja c) vajaliku menetlustoimingu

regulatsioon on meie õiguskorras olemas.

3. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 142 sisaldub lünkadeta regulatsioon kriminaalmenetluse käigus

vara puutumatuse tagamiseks selle paragrahvi esimeses lõikes nimetatud eesmärkidel (näiteks

konfiskeerimise tagamiseks). See regulatsioon sisaldab vajalikul määral (seega siis

proportsionaalselt) ka eripära, mida tuleb arvestada vara arestimisel rahapesu kahtluse korral. Sellises

olukorras on minu meelest mõistetamatu, miks pidi menetleja kriminaalasjas nr 09700000987

loobuma vara arestimise taotlusest ja taotlema hoopis käsutamise piirangute pikendamist RahaPTS

alusel. Ilmselge on aga see, et menetleja kõnealuse sammuga ja sellele järgnenud RAB

ettekirjutusega nr 1-7/313 välistati nii KrMS §-s 142 ettenähtud menetluslike garantiide kasutamine

kui ka kriminaalmenetluses korrakohane edasikaebe võimalus.

4. Enda eelkirjeldatud seisukoha põhjendamiseks tuginen ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kahele

värskele lahendile.

4.1. Lahendis 3-1-1-7-13 toonitas kriminaalkolleegium, et kriminaalmenetluse raames

konfiskeerimise tagamiseks ei ole lubatud kasutada hüpoteegi seadmist, sest KrMS on vastava

eesmärgi saavutamiseks ette nähtud üksnes vara arestimine. Leian, et hüpoteegi seadmise keeld on

kriminaalmenetluses mutatis mutandis käsitatav ka RahaPTS alusel käsutamise piirangute taotlemise

(pikendamise) keeluna.

4.2. Lahendi 3-1-1-62-13 p-s 11 aga asus Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et põhiõiguste

riive proportsionaalsuse huvides kohalduvad erisused rahapesu objektiks oleva vara arestimisel

üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. Seejuures ei

peeta silmas mitte rahapesust ja selle objektiks olevast varast tegelikku kasusaajat RahaPTS § 8

mõistes. Rahapesu objektiks oleva vara omanikuna tuleb kindlasti käsitada rahapesus kahtlustatavat,

kelle arvelduskontol paikneva summa osas on olemas rahapesu põhjendatud kahtlus ja kellele kuulub

nõue panga (kontopidaja) vastu kontol märgitud ulatuses. Lahendi 3-1-1-62-13 eelkirjeldatud mõtte-

käiku käesoleva haldusasja konteksti üle kandes tuleb asuda seisukohale, et menetlejal ei oleks

kriminaalasjas nr 09700000987 olnud õigust taotleda vara arestimist KRMS § 142 lg 1 teise lause

teise alternatiivi alusel ja taotleda oleks tulnud vara arestimist üldises korras selleks

menetlustoiminguks ettenähtud kõiki garantiisid tagades. Seda enam puudus menetlejal pädevus

toimimiseks RahaPTS-le tuginevalt.

5. Lõpetuseks pean nentima, et minu arvates on Riigikohtu halduskolleegiumi käsitletavas

otsuses jäetud reageerimata otsuse punktis 14 sisalduvale RAB järgmisele seisukohale:

„Kriminaalmenetlust kaebaja ja AS Ateka Resource suhtes alustati rahapesukahtlusega tehingute

põhjal. Kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrust kaebaja suhtes ei koostatud mitte sellepärast,

et RAB-i poolt tõstatatud kahtlused oleksid ära langenud, vaid sellepärast, et ei suudetud leida

piisavalt tõendeid süüdistuse esitamiseks. Kõrvaldamata kahtlused tuleb kriminaalmenetluses lugeda

süüdistatava kasuks. Seega ei ole ka kriminaalmenetluses kassaatori suhtes rahapesukahtlust

kõrvaldatud, millest võib järeldada, et äravõetud dokumentide hulgas ei leitud kahtlasi tehinguid

õigustavaid või selgitavaid dokumente.“ Leian, et sellist seisukoht esitades („kuigi kriminaalmenetlus

on lõppenud, ei tähenda see veel seda, et süüdistatav ei ole kurjategija!“) ei ole soovitud piisaval

määral arvestada selliste oluliste kriminaalmenetluslike põhimõtetega, nagu süütuse presumptsioon ja

ne bis in idem.

Eerik Kergandberg