3-3-1-33-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-33-13

Otsuse kuupäev

20. juuni 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Eerik Kergandberg, Indrek

Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

OÜ Instance kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Kriminaal-

politseiosakonna Rahapesu andmebüroo 4. novembri 2010. a

ettekirjutuse nr 1-7/3671 ja 17. novembri 2010. a

ettekirjutuse nr 1-7/3929 õigusvastasuse tuvastamiseks ning

14. jaanuari 2011. a ettekirjutuse nr 1-7/313 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2012. a otsus haldusasjas

nr 3-10-3144

Menetluse alus Riigikohtus

OÜ Instance kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Instance kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2012. a otsus haldusasjas nr 3-10-3144 ning

saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

3. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Juhindudes rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) §-st 38 ja § 40

lg-test 1, 2 ja 4 tegi Politsei- ja Piirivalveameti Kriminaalpolitseiosakonna Rahapesu andme-

büroo (RAB) 4. novembril 2010 Tallinna Äripanga AS-le ettekirjutuse nr 1-7/3671, millega

kohustas kehtestama 13. ööpäevaks OÜ Instance (kaebaja) arvelduskontole kasutamise piirangut

1014 krooni 56 sendi ja 9075 euro 31 sendi ulatuses.

17. novembril 2010 kohustas RAB ettekirjutusega nr 1-7/3929 Tallinna Äripanga AS kehtestama

60. ööpäevaks kaebaja arvelduskontole kasutamise piirangut 1014 krooni 56 sendi ja 9075 eurot 31

sendi ulatuses.

14. jaanuaril 2011 kohustas RAB ettekirjutusega nr 1-7/313 Tallinna Äripanga AS kehtestama

kaebaja arvelduskontole kasutamise piirangut 9140 euro 15 sendi ulatuses tähtajatult.

2. Kaebaja esitas 30. novembril 2010 halduskohtule kaebuse 4. novembri 2010. a ja 17. novembri

2010. a ettekirjutuste õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebuse põhiväited olid järgmised:

1) kaebaja kontole seati 30 päevaks piirangud juba RAB 19. oktoobri 2010. a ettekirjutusega (haldus-

asi nr 3-10-2800). Kaebaja selgitas, et tal ei ole võimalik raha päritolu kohta tõendeid esitada.

Kriminaalasja raames toimunud läbiotsimisel võeti ära kogu raamatupidamisdokumentatsioon, sh

arved, lepingud, muud algdokumendid, raamatupidamise server, kõik arvutid ja andmekandjad;

2) ettekirjutused on tühised, sest need ei ole tehtud heauskselt. Vastustajal oli juba ettekirjutuste

tegemisel teada, et kaebajal puudub võimalus tõendeid esitada;

3) ettekirjutused on välja antud ilma seadusliku aluseta. RahaPTS § 40 lg 1 võimaldab ettekirjutuse

teha rahapesu kahtluse korras. Vastustaja on aga ettekirjutuses tuginenud rahapesu kahtlusega seotud

informatsiooni kontrollimise vajadusele;

4) ettekirjutused riivavad kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt.

3. Kaebaja esitas 8. veebruaril 2011 kaebuse 14. jaanuari 2011. a ettekirjutuse tühistamiseks.

Kaebuses leiti, et:

1) piirangu kehtestamisel ei tuginetud konkreetsele seaduslikule alusele;

2) ettekirjutus on välja antud mittepädeva organi poolt ja kehtivat õiguskorda rikkudes. RahaPTS

§ 40 lg 5 alusel võib vara käsutamist piirata enam kui 90 ööpäevaks, kui asjas on alustatud

kriminaalmenetlust. Sellisel juhul on pädevaks organiks uurimisasutus ning prokuratuur, kes arestib

vara kriminaalmenetlust reguleerivas seaduses sätestatud korras;

3) tähtajatu piirang ei vasta põhiseadusele. RahaPTS eelnõu seletuskirjas on märgitud, et tähtaeg aitab

paremini tagada regulatsiooni kooskõla põhiseadusega (PS).

4. Tallinna Halduskohus liitis 9. mail 2011 mõlemad kaebused ühte menetlusse.

5. Tallinna Halduskohus jättis 12. juuli 2011. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse

peamised seisukohad on järgmised:

1) 14. novembri 2010. a ettekirjutus on tehtud RahaPTS § 40 lg-s 1 sätestatud 30-päevast tähtaega

järgides. Ka 17. novembri 2010. a ettekirjutuse tegemine oli RahaPTS § 40 lg 3 järgi põhjendatud,

kuna kaebaja ei esitanud nõutavaid dokumente ega tõendanud vara legaalset päritolu. Samuti oli

õiguspärane 14. jaanuari 2011. a ettekirjutus. Tähtajatu piirang kehtib kuni mingi sündmuse

toimumiseni ning RahaPTS § 40 lg-te 5 ja 6 kohaselt on taolise piirangu seadmine aktsepteeritav.

Piirangu pikendamiseks RahaPTS § 40 lg 5 alusel oli piisavaks faktiliseks asjaoluks menetleja taotlus

ning kriminaalmenetluse alustamise fakt;

2) kaebaja seab 14. jaanuari 2011. a ettekirjutuse puhul vastustaja pädevuse alusetult kahtluse alla.

Tallinna Ringkonnakohus on analoogses jõustunud kohtulahendis haldusasjas nr 3-09-133 vastustaja

pädevust tunnistanud (otsuse p-d 12 ja 13).

6. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. mai 2012. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, kuna:

1) halduskohus on juba hinnanud 19. oktoobri 2010. a ettekirjutuse õiguspärasust ning 10. novembril

2011 jõustus halduskohtu otsus haldusasjas nr 3-10-2800, millega jäeti kaebus rahuldamata. Kuigi

19. oktoobri ettekirjutus ei ole käesoleva kohtuvaidluse esemeks, on kohtuasjad omavahel tihedalt

seotud ja seda eelkõige 4. novembri 2010. a ettekirjutusega seoses. Nimetatud ettekirjutusega

korrigeeriti 19. oktoobri 2010. a ettekirjutusega ette nähtud piirangut, asendades konto kasutamise

piirang konkreetsete summade kasutamise piiranguga. 4. novembri 2010. a ettekirjutusega jätkus

19. oktoobri 2010. a ettekirjutuses ette nähtud kasutuspiirangu kulgemise tähtaeg;

2) ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata haldusasjas nr 3-10-2800 avaldatud seisukohti ning jääb

täies mahus nende juurde. Lühidalt on ringkonnakohus nimetatud haldusasjas leidnud, et vastustajal

ei tulnud rahapesu kahtluse aluseks olevaid asjaolusid tõendada. Ettevõtlusvabaduse piiramine ei ole

ebaproportsionaalne, selleks esineb kaalukas avalik huvi. Kaebaja pole usutavalt näidanud, et kontole

seatud piirang pärssis oluliselt tema ettevõtlust, sest vastustaja kinnitusel omas kaebaja veel kuut

konto, millele piiranguid ei seatud. Arvestades kaebaja 27 miljoni euro suurust aastakäivet ei saanud

10 000 euro suurune konto kasutamise piiramine omada olulist mõju ettevõtlusele. Dokumendid, mis

tõendavad vara legaalset päritolu, saavad olla vaid kaebajal või tema klientidel. Piirangu

lõpetamiseks tuli kaebajal vastavad dokumendid vastustajale esitada;

3) seoses 17. novembri 2010. a ettekirjutusega märgib ringkonnakohus täiendavalt, et kasutuspiirangu

pikendamine RahaPTS § 40 lg 3 alusel oli põhjendatud, sest kaebaja ei olnud jätkuvalt esitanud

tõendeid vara legaalse päritolu kohta. Kohtu toimikust nähtub, et kaebaja on jätkuvalt taotlenud

uurimisasutuselt dokumentide tagastamist, mitte aga nende koopiaid. Vastustajal ei ole võimalik

koguda kriminaalmenetluses äravõetud dokumente omaalgatuslikult;

4) 14. jaanuari 2011. a ettekirjutusega ei ole kasutuspiirangut pikendatud määramata ajaks, vaid

kasutuspiirangu lõppemine on seotud konkreetse sündmuse saabumisega, so kuni otsuse

vastuvõtmiseni kriminaalmenetluses. Ettekirjutuse sõnastus on vastavas osas küll ebaõnnestunud,

kuid eeltoodu ei ole ettekirjutuse tühistamise aluseks;

5) vaatamata kriminaalmenetluse alustamisele säilis vastustajal õigus konto kasutamise piiramiseks

RahaPTS §-s 40 sätestatud alustel ja korras.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kaebaja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

29. mai 2012. a otsus haldusasjas nr 3-10-3144 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) ringkonnakohus leidis, et dokumendid, mis tõendavad vara legaalset päritolu, saavad olla vaid

kaebajal või tema klientidel. Piirangu lõpetamiseks tuli kaebajal vastavad dokumendid vastustajale

esitada. Seejuures ei võtnud kohus arvesse, et ettekirjutuse tegemise ajal oli vastustaja teadlik, et

kaebaja ruumides võeti läbiotsimisel ära kõik tõendid, sh andmekandjad. Kohus ei kaalunud ka seda,

et juhul, kui kaebaja oleks taotlenud kinnitatud koopiaid, siis millise tõenäosusega oleks kaebajal

võimalik ettekirjutust 13. ööpäeva jooksul täita. Seega ei olnud ettekirjutus täidetav;

2) kontopõhise piirangu asendamine summapõhisega viitab sellele, et vastustaja ei teadnud, mis

summas ja kas kaebaja kontol asuvad rahalised vahendid. Sellise esmainformatsiooni puudumise

tõttu ei saanuks vastustajal tekkida rahapesu põhjendatud kahtlust, mis on RahaPTS § 40 lg 1

kohaldamise eelduseks;

3) kohus jättis täpsustamata, milline säte keelab vastustajal koguda tõendeid omaalgatuslikult, võttes

veel arvesse asjaolu, et 60-ööpäevase piirangu kehtestamise korral lasub vastustajal

tõendamiskohustus;

4) vastustajal puudub õigus seada piirangut määramata ajaks. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus

PS-ga;

5) ringkonnakohus jättis konkretiseerimata, millistel RahaPTS §-s 40 sätestatud alustel säilis

vastustajal vaatamata kriminaalmenetluse alustamisele õigus konto kasutamise edaspidiseks

piiramiseks;

6) jättes tähelepanuta asjaolu, et vaidlustatud ettekirjutuses on märgitud, et kassaatori arvelduskonto

kasutamist on piiratud tähtajatult kriminaalasjas nr 09700000987 menetleja 13. jaanuari 2011. a

taotluse alusel, rikkus ringkonnakohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 61 lg-st 1

tulenevat kohustust hinnata tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt;

7) käesolevas asjas on ettekirjutust põhjendatud kriminaalmenetluse raames tehtud taotlusega. Kohus

jättis taotluse ning kriminaalmenetluse alustamise õiendi tõenditena välja nõudmata ja kontrollimata,

mistõttu muutus vaidlustatavate haldusaktide kohtulik kontroll pelgaks formaalsuseks, mis ei ole

kooskõlas PS §-st 15 tuleneva tõhusa õiguskaitse põhimõttega.

9. RAB leiab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ega

muutmiseks ei ole alust. RAB ei saa koguda omaalgatuslikult kriminaalmenetluses äravõetud

dokumente, kuna ta ei tea, milliste dokumentidega püüab kaebaja või tema klient vara legaalset

päritolu ja tegelikku omanikku tõestada. Vastustaja möönab, et ettekirjutuses tulnuks hoiduda sõna

"tähtajatult" kasutamisest, kuid kuna tekstis esineb ka ajamäärus "kuni otsuse vastuvõtmiseni

kriminaalmenetluses" ning RahaPTS § 40 lg 5 haldusakti andmise hetkel kehtinud redaktsioonis oli

sama tingimus selgesõnaliselt kirjas, ei piiranud viga täiendavalt kaebaja õigusi.

10. Riigikohus peatas 25. oktoobril 2012 kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamise

kuni Riigikohtu lahendi tegemiseni haldusasjades nr 3-3-1-21-12 ja nr 3-3-1-34-12.

11. RAB teavitas 19. detsembril 2012 Riigikohut sellest, et 7. detsembril 2012 tunnistas RAB ette-

kirjutusega nr 1-7/5165 kehtetuks 14. jaanuaril 2011 tehtud ettekirjutuse nr 1-7/313, kuna kriminaal-

menetluses ei suudetud koguda piisavalt tõendeid, mis kinnitaks kaebaja süüd. Kuna kriminaal-

menetlus kaebaja suhtes oli Riigiprokuratuuri 17. septembri 2012. a määrusega lõpetatud, oli piirangu

alus ära langenud ja vara tuli vabastada.

12. Riigikohus uuendas 27. märtsil 2013 HKMS § 99 lg 1 alusel kaebaja kassatsioonkaebuse

menetlusse võtmise otsustamise.

13. Kaebaja esitas 15. aprillil 2013 taotluse kaebuse muutmiseks. Olukorras, kus RAB on tunnistanud

kehtetuks haldusakti, mille tühistamist kaebaja taotleb, on kaebuses esitatud tühistamisnõue

muutunud perspektiivituks. Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja HKMS § 37 lg 2 p 6 alusel tuvastada

14. jaanuari 2011. a ettekirjutuse nr 1-7/313 õigusvastasus. Kaebaja soovib muuta tühistamiskaebust

tuvastamiskaebuseks ennekõike põhjusel, et vastustaja tegevus ettekirjutuse tegemisel on olnud

õigusvastane ja kaebaja soovib esitada kahju hüvitamise nõude pärast vaidlustatud ettekirjutuse

õigusvastasuse tuvastamist. Vaidlustatud ettekirjutusega seatud piirangu tõttu oli kassaatori

majandustegevus sisuliselt halvatud.

14. RAB ei nõustu kassatsioonkaebusega ja vaidleb sellele vastu. Kriminaalmenetlust kaebaja ja AS

Ateka Resource suhtes alustati rahapesukahtlusega tehingute põhjal. Kriminaalmenetluse osalise

lõpetamise määrust kaebaja suhtes ei koostatud mitte sellepärast, et RAB-i poolt tõstatatud kahtlused

oleksid ära langenud, vaid sellepärast, et ei suudetud leida piisavalt tõendeid süüdistuse esitamiseks.

Kõrvaldamata kahtlused tuleb kriminaalmenetluses lugeda süüdistatava kasuks. Seega ei ole ka

kriminaalmenetluses kassaatori suhtes rahapesukahtlust kõrvaldatud, millest võib järeldada, et

äravõetud dokumentide hulgas ei leitud kahtlasi tehinguid õigustavaid või selgitavaid dokumente.

Selgituseks, miks RAB rahapesu kahtluse puhul esimese piiranguga tavaliselt seab piirangu kogu

kontole, märkis RAB, et piirangu seadmise eesmärgiks on peale vara säilimise tagamise ka võimaliku

kuritegeliku tegevuse tõkestamine. Kui edasine analüüs näitab, et võimaliku kuritegeliku tegevuse

jätkamise ohtu ei ole, seab RAB piirangu summapõhiselt ning võimaldab ülejäänud osas kontot

vabalt kasutada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium peab käesolevas asjas tühistamiskaebuse muutmist tuvastamiskaebuseks

põhjendatuks. Üksnes kaebajal on õigus valida, milline kaebus (õiguskaitsevahend) on tema rikutud

õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam (vt nt Riigikohtu 3. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-

6-05, p 20). Kaebaja on kaebuse liigi muutmisel ära näidanud, miks ta soovib esitada tuvastamis-

nõude. Tuvastamisnõude puhul on kaebuse esitaja märkinud kahju hüvitamise nõude esitamise

kavatsust. Põhjendatud huvi olemasolu ei saa iseenesest välistada.

16. RAB 14. jaanuari 2011. a ettekirjutuse nr 1‑7/313 andmise ajal kehtinud RahaPTS § 38 lg 1

kohaselt teeb RAB ettekirjutusi seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. Vaidlustatud

ettekirjutuses on selle õiguslike alustena osundatud RahaPTS § 40 lg-tele 3 ja 4. Ettekirjutuses on

aga sisuliselt tuginetud ka RahaPTS § 40 lg-le 5, mis võimaldas vara käsutamist piirata kauemaks

kui lg-s 3 nimetatud ajaks juhul, kui asjas on alustatud kriminaalmenetlus.

17. Ettekirjutuses nr 1‑7/313 on selle tegemise ajendina käsitletud kriminaalasja menetleja taotlust

nr 10.2-3/1927 pikendada kaebaja arvelduskonto käsutamise piirangut tähtajatult kuni otsuse

vastuvõtmiseni kriminaalasjas nr 09700000987 (II kd, tl 15). Kolleegium selgitab, et uurimisasutus

võib vaatamata kriminaalmenetluse seadustiku § 142 lg-tes 2 ja 3 sätestatule pöörduda RAB-i poole

konto käsutamise piirangu seadmiseks. RAB-il on kaalumisruum, kas teha ettekirjutus, millega

piirata vara käsutamist. Käesolevas asjas menetleja taotlust toimiku materjalide hulgas ei ole.

18. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 27. märtsil 2013 tehtud otsuses asjas nr 3-3-1-21-12, et

ettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimine eeldab kohtu poolt selle tuvastamist, millisele eesmärgile ja

kaalutlustele tuginedes seati kaebaja kontole käsutamispiirang ning kas põhjendused on piisavad

ettekirjutuse tegemiseks. RahaPTS § 38 lg-st 2 tulenevalt ei märgita juhul, kui ettekirjutus on tehtud

RahaPTS § 40 lg-te 1 ja 3 alusel, ettekirjutuses selle faktilist alust, kuid ettekirjutuse tegemist

põhistavad faktilised asjaolud kajastatakse eraldi dokumendis. RAB vastusest kassatsioonkaebusele

võib järeldada, et ettekirjutust põhistavad asjaolud sisalduvad kriminaalasja materjalides ning nende

avalikustamise, sealhulgas ettekirjutuse adressaadile tutvustamise õigus RAB-l puudub. Selline väide

ei vabasta haldusorganit ettekirjutuse põhjendamise kohustusest RahaPTS § 38 lg‑s 2 sätestatud

viisil. Kriminaalasja menetleja põhjendused ei asenda vaidlustatud haldusakti andja põhjendusi.

19. RahaPTS § 38 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmine võimaldab kohtul käsutamispiirangu õigus-

pärasust kontrollida ega too iseenesest kaasa kriminaalasja materjalide avaldamist ettekirjutuse

adressaadile või teistele isikutele (HKMS § 88 lg 2).

20. Ettekirjutuse faktiliste ja õiguslike aluste väljaselgitamine lubab hinnata ka ettekirjutusega

kohaldatud sunnivahendi eesmärgipärasust. Asjas on jäänud välja selgitamata, milline on sunni-

vahendi kohaldamise legitiimne eesmärk ning kas ja millisel määral tagatakse selle sunnivahendiga

RAB-le pandud haldusülesande täitmist või käimasoleva kriminaalmenetluse eesmärke. Nendele

küsimustele vastamata ei ole võimalik hinnata kaebaja poolt esitatud väidet sunnivahendi ebapro-

portsionaalsusest.

21. Kolleegium rõhutab, et järelevalvemenetlust ei viida läbi ning haldussunnivahendeid ei kohaldata

kriminaalmenetluse eesmärkide tagamiseks. Ettekirjutuse tegemise ajal oli ka rahapesuga

seonduvates kriminaalasjades kohtu loal kohaldatav analoogne meede. Kohtuasja materjalidest ei

nähtu, kas ettekirjutusega hõlmatud vara oli asjassepuutuv ka kriminaalmenetluses ning kas sellele oli

kohtu loal seatud käsutamispiirang.

22. Kohtud ei ole eelnimetatud, asja õigeks lahendamiseks olulistele küsimustele pööranud vajalikku

tähelepanu. Kohtud pole välja selgitanud, kas vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise asjaolud on

kajastatud RahaPTS § 38 lg-s 2 märgitud kohustuslikus eraldi dokumendis ning seda dokumenti pole

hinnatud. Sellise nõutava dokumendi puudumine on käsitletav haldusakti põhjendamise nõuete

olulise rikkumisena. Seega on kohus oluliselt rikkunud uurimispõhimõtet, mistõttu otsus ei ole

põhjendatud. Nimetatud rikkumine on HKMS § 199 lg 2 p 2 kohaselt oluline menetlusõiguse

rikkumine, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.

23. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kuna kolleegium tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai

2012. a otsuse haldusasjas nr 3-10-3144 ja saadab asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule, ei

peatu kolleegium teistel kassatsioonkaebuse väidetel.

24. Kautsjon kuulub HKMS § 107 lg 4 alusel tagastamisele.

Tõnu Anton, Eerik Kergandberg, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann