3-2-1-74-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-74-13

Määruse kuupäev

Tartu, 19. juuni 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

OÜ Lõuna Park saneerimisavaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 2-12-20908

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja OÜ Lõuna Park (registrikood 11275817), esindaja

prokurist Margus Mugu

Võlausaldaja Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja

vandeadvokaat Toomas Vaher

Asja läbivaatamise kuupäev

3. juuni 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-20908

osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 6. septembri 2012. a määruse

ekspertide määramiseks samas tsiviilasjas, määruskaebuse esitaja kaebeõiguse puudumise

tõttu.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-20908

osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 7. detsembri 2012. a määruse

saneerimiskava kinnitamiseks samas tsiviilasjas. Samuti tühistada Harju Maakohtu

7. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-20908 saneerimiskava kinnitamise kohta. Saata

tsiviilasi selles osas Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Raidla Lejins & Norcous Advokaadibüroo OÜ-le (konto nr 221001145400,

Swedbank AS) 15. märtsil 2013 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Lõuna Park (avaldaja) esitas 28. mail 2012 Harju Maakohtule avalduse, milles palus algatada

enda saneerimismenetlus ja määrata saneerimisnõustajaks vandeadvokaat Veikko Toomere.

2. Harju Maakohus algatas 5. juuni 2012. a määrusega avaldaja saneerimismenetluse. Määruses

nimetas maakohus saneerimisnõustajaks V. Toomere (saneerimisnõustaja), määras saneerimiskava

vastuvõtmise tähtpäevaks 27. juuli 2012 ja selle kohtule kinnitamiseks esitamise ajaks 3. augusti

2012. Samuti kohustas kohus avaldajat tasuma saneerimisnõustaja tasu ja esialgsete kulude katteks

kohtu deposiitkontole 5000 eurot.

3. Avaldaja esitas 2. augustil 2012 Harju Maakohtule kinnitamiseks võlausaldajate vastuvõtmata

saneerimiskava. Avaldaja palus kohtul määrata oma äranägemisel kava hindamiseks eksperdid.

Avalduse järgi hääletas saneerimiskava poolt kaks võlausaldajat kolmest. Saneerimiskavale hääletas

vastu hüpoteegiga tagatud nõude võlausaldaja Swedbank AS (pank). Saneerimiskava poolt

hääletanud võlausaldajate nõuded moodustasid kokku 41,79% kõigist võlausaldajate nõuetest. Kuna

poolt hääletas enamus võlausaldajatest, leidis avaldaja, et esinevad alused ja põhjendus

saneerimiskava kinnitamiseks.

4. Saneerimiskava kohaselt omab avaldaja 37 kinnistut Tallinna kesklinnas. Kinnistud asuvad

Veerenni, Tehnika ja Vana-Lõuna tänava vahelisel maa-alal. Avaldaja tellimusel on kinnistute

hoonestamiseks valminud detailplaneering, mille kohaselt on plaanis ehitada 12,87 ha suurusele maa-

alale kompleksne elu- ja ärikvartal lasteaia, haljasalade ja uue teedevõrgustikuga. Detailplaneering

näeb ette 1621 uue korteriomandi rajamise (projekt). Projekti realiseerudes tekib Tallinna südalinna

uus ning kvaliteetne elu- ja ärikvartal. Avaldaja tegevuseks on nimetatud projekti arendamine Projekti

on valmis rahaliselt toetama avaldaja ainuosanik Satnam Europe OÜ.

Saneerimismenetluse algatamise peamine põhjus on see, et saabumas on kahe suurema

võlausaldajaga (panga ja Satnam Europe OÜ-ga) sõlmitud laenulepingute tähtajad. Pank on

keeldunud laenulepingu tähtaja pikendamisest, ilma et avaldaja tasuks 8 miljoni euro suuruse

laenusumma.

4.1. Avaldajal oli saneerimismenetluse algatamise ajal kokku kuus võlausaldajat. Saneerimiskavaga

on neist hõlmatud kolm: pank, Satnam Europe OÜ ja Satnam Investments Ltd. Saneerimisavaldusele

lisatud võlanimekirjas loetletud teiste võlausaldajate (Eesti Vabariigi, Maksu- ja Tolliameti ning

Merko Ehitus AS-i) nõudeid ümber ei kujundata ning nad ei osale ka saneerimiskava vastuvõtmise

hääletamisel. Saneerimiskavas ei ole vaja võlausaldajaid rühmadesse jaotada, sest kõigile

ümberkujundatavatele nõuetele kohaldatakse identseid saneerimisabinõusid. Seetõttu toimub

saneerimiskava vastuvõtmise hääletamine ühes rühmas.

4.2. Võlausaldajate nõuded saavad saneerimismenetluses rahuldatud suuremas ulatuses kui

pankrotimenetluses. Pankrotihinnangu kohaselt ei ületa ümberkujundatavate nõuete

rahuldamismäärad pankrotimenetluses 60%. Lisaks ei arvestata pankrotimenetluses intressi.

4.3. Kava kohaselt on saneerimiskava täitmise tähtaeg 31. detsember 2022. Selleks ajaks tasutakse

kõigi ümberkujundatavate nõuetega võlausaldajate nõuded. Kõrvalnõudeid ei tühistata.

Võlausaldajatele makstakse nõude jäägilt intressi alates saneerimiskava kinnitava kohtumääruse

jõustumisele järgnevast päevast. Võlausaldajatele hakatakse tegema nõude põhiosa tagasimakseid

(garanteeritud tagasimaksed) alates 1. jaanuarist 2015. Väljamaksed tehakse võrdse põhiosaga

tagasimaksegraafiku järgi ja igakuine garanteeritud tagasimakse on alates 1. jaanuarist 2015 ligikaudu

0,4326% võlausaldaja põhinõudest saneerimismenetluse algatamise seisuga.

4.4. Lisaks igakuisele garanteeritud tagasimaksele tasutakse ümberkujundatavate nõuetega

võlausaldajatele iga kord, kui avaldaja müüb kinnisvara, kokku 9% müüdava kinnisvara hinnast. See

summa jaguneb võlausaldajate vahel proportsionaalselt nende põhinõude suurusega

saneerimismenetluse algatamise ajal (lisatagasimakse).

Pangale tasutakse lisatagasimaksena kinnisvara igakordsest müügihinnast 5,2%. Kui pangale on

tehtud eelnimetatud lisatagasimakse kinnisvara müügihinna arvel, on pank kohustatud andma

nõusoleku tema kasuks seatud hüpoteegi kustutamiseks müüdavalt kinnisvaralt hiljemalt samal ajal

kinnisasja müügi asjaõiguslepingu sõlmimisega. Nõusoleku andmisest keeldumisel asendab panga

nõusolekut saneerimiskava kinnitav jõustunud kohtumäärus. Selliselt saab pank oma põhinõude

100% ulatuses rahuldatud, pankrotimenetluses oleks nõude rahuldamise määr ligikaudu 58,8%.

5. Pank esitas 3. augustil 2012 maakohtule avalduse, milles palus jätta saneerimiskava kinnitamata ja

lõpetada saneerimismenetlus. Panga arvates rikutakse saneerimiskavaga oluliselt tema õigusi, sest

tema pandiga tagatud nõue on ümber kujundatud samadel alustel teiste, pandiga tagamata nõuetega.

Kava näeb ette hüpoteegipidaja kohustuse anda nõusolek hüpoteegi kustutamiseks lisatagasimakse

saamise korral. Nõusoleku andmisest keeldumisel asendab panga nõusolekut saneerimiskava kinnitav

jõustunud kohtumäärus. Hüpoteegi kustutamine on aga mõeldamatu olukorras, kus vara väärtus on

oluliselt väiksem kui avaldaja kohustused. Olukorras, kus kinnistud on panga kasuks hüpoteekidega

koormatud, tuleks kinnistute müügi korral pangale tasuda mitte 5,2%, vaid 100% laekunud

müügihinnast.

Panga arvates on võlausaldajaid koheldud ebavõrdselt, sest ühesuguse (proportsionaalse)

lisatagasimakse saavad ka teised kaks võlausaldajat. Lisaks on osa võlausaldajaid saneerimiskavast

üldse välja jäetud. Võlausaldajad oleks tulnud jaotada rühmadesse, pank kui pandipidaja oleks

pidanud olema määratud eraldi rühma.

Saneerimiskavale lisatud pankrotihinnang ei ole objektiivne, sest seda ei koostanud sõltumatu

ekspert, vaid saneerimisnõustaja. Kava tähtaeg (10 aastat) on ebamõistlikult pikk ning avaldaja ei ole

oluline ettevõtja ega oluline tööandja. Lisaks on kava täitmine ebatõenäoline.

6. Saneerimisnõustaja arvamuse järgi on avaldaja ettevõtet võimalik saneerida. Avaldaja negatiivne

omakapital ei ole saneerimisel takistuseks, sest avaldaja on võimeline hankima tegevuse jätkamiseks

raha. Avaldajat võib pidada oluliseks tööandjaks saneerimisseaduse mõttes. Saneerimismenetlus on

võlausaldajate jaoks parim lahendus, sest selle kaudu saavad võlausaldajad oma nõuded rahuldatud

oluliselt suuremas ulatuses kui pankrotimenetluses. Võlausaldajate nõuete ümberkujundamine

saneerimiskava järgi on proportsionaalne ja eesmärgipärane.

7. Harju Maakohus määras 6. septembri 2012. a määrusega kava hindama eksperdid Andres Halli,

Mart Nõmperi ja Urmas Võimre ning märkis, et otsustab saneerimiskava kinnitamise hiljemalt

5. novembril 2012.

8. Ekspert U. Võimre leidis, et saneerimiskava tähtaeg 10 aastat on mõistlik, sest tegemist on

suuremahulise kinnisvaraprojektiga, mille muudab kasumlikuks selle etapiviisiline elluviimine.

Võlausaldajaid on koheldud võrdselt. Saneerimismenetlus on võlausaldajatele oluliselt kasulikum kui

pankrotimenetlus, võlausaldajate nõuded on selle kaudu võimalik rahuldada oluliselt suuremas

ulatuses. Avaldaja saneerimine on põhjendatud ja vajalik. Avaldajat saab pidada oluliseks tööandjaks.

Ekspert A. Hall leidis, et kavas ettenähtud kinnisvaraprojekti arendamine etapiviisiliselt on mõistlik ja

ainuvõimalik lahendus projekti edukaks elluviimiseks. Seepärast on põhjendatud ka

saneerimismenetluse kestus. Kuna avaldajal on tugev ainuosanik, kes on projekti järjekindlalt

finantseerinud ning jätkanud finantseerimist ka pärast saneerimismenetluse algatamist, suudab

avaldaja tõenäoliselt tagada saneerimismenetluse edukuse ja teha võlausaldajatele saneerimiskavaga

ettenähtud maksed ning kanda ka kulutused, mis on vajalikud kinnisvaraprojekti elluviimiseks.

Saneerimine on tõenäoliselt edukas. Võlausaldajaid on koheldud võrdselt, saneerimisabinõud on

eesmärgipärased. Avaldajat saab pidada oluliseks tööandjaks.

Ekspert M. Nõmper leidis, et avaldaja maksejõuetus oli saabunud juba enne saneerimisavalduse

esitamist, mistõttu ei ole ettevõtte saneerimine võimalik. Avaldaja maksejõuetus on tingitud avaldaja

omaniku toetuse vähenemisest. Edukas saneerimine saneerimiskava alusel ei ole tõenäoline, kuna

saneerimisavalduse esitamisega on hiljaks jäädud – avaldajal on juba tekkinud makseraskused.

Avaldaja ei ole saneerimiskavas esitanud selgeid finantsprognoose, millest tulenevalt saaks järeldada,

et saneerimine saaks olla edukas. Avaldaja ei ole oluline tööandja ja kava ei taga võlausaldajate

võrdset kohtlemist. Ainus võlausaldaja, kellel oleks õigus midagi saada ka pankrotimenetluses, on

pank.

9. Pank esitas Harju Maakohtu 6. septembri 2012. a määruse peale määruskaebuse ja palus maakohtu

määruse tühistada ja jätta vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avaldus rahuldamata.

10. Harju Maakohus kinnitas 7. detsembri 2012. a määrusega saneerimiskava. Hinnates ekspertide

seisukohti kogumis, leidis kohus, et saneerimiskava on tõenäoliselt edukas.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on saneerimisseaduse (SanS) § 30 lg-s 1 sätestatud nõuded

täidetud, SanS §-s 23 nimetatud teade on võlausaldajale kätte toimetatud, saneerimiskava vastab

SanS § 21 nõuetele, tegemist on olulise ettevõtjaga ja ka tulevase olulise tööandjaga. Samuti on

täidetud SanS §-s 29 sätestatud tingimused. Saneerimismenetlus on edukas, kuna avaldaja ainuosanik

on valmis rahastama kavas ettenähtud projekti. Täites kohustused saneerimiskavas märgitud viisil,

suudab avaldaja tõenäoliselt taastada oma majandusliku seisundi sel määral, et tema tegevus on ka

pärast saneerimismenetluse lõppu ja saneerimiskava elluviimist jätkusuutlik. Hinnates

saneerimismenetluse efektiivsust võrreldes pankrotimenetlusega, on saneerimine võlausaldajatele

oluliselt kasulikum. Pankrotimenetluses rahuldataks kõigepealt esimesel järjekohal oleva

hüpoteegipidaja – Eesti Vabariigi – nõue, teisel järjekohal olev panga nõue saaks eelduslikult

rahuldatud ca 60% ulatuses. Ülejäänud võlausaldajad jääksid ilmselgelt ilma kogu oma nõudest. Seega

on saneerimine kõigile võlausaldajatele kasulikum.

Saneerimisele allutatud nõuete valik on ettevõtja ja saneerimisnõustaja õigus ja ettevõtja võib

määrata, millised nõuded ümber kujundatakse. Samuti on ettevõtjal õigus otsustada, kas ta jaotab

võlausaldajad saneerimiskavas rühmadesse või mitte. Kava rakendudes saab avaldajast oluline

ettevõtja ja oluline tööandja. Kava kohaselt on Tallinna kesklinna plaanis rajada üle 133 000m2

elamispinda ja üle 20 000m2 äripinda. Selle valmisehitamine annab tööd suurele hulgale

ehitusettevõtetele ja nende kaudu ka paljudele inimestele. Tulenevalt kavandatava kinnisvaraprojekti

eripärast on mõistlik selle järk-järguline elluviimine.

Ekspert M. Nõmperi arvamuse kohaselt ei ole saneerimine edukas, sest avaldaja on juba maksejõuetu.

Oma järeldustes lähtub ekspert sellest, et avaldaja omakapital on saneerimise alguseks negatiivne ja

tal on tekkinud võlg panga ees. Maakohtu arvates ei ole see piisav alus, et järeldada avaldaja

maksejõuetust. Maksejõuetust ei saa tuvastada vaid raamatupidamislike näitajate alusel.

Panka ei ole teiste võlausaldajatega võrreldes ebavõrdselt koheldud. Saneerimiskava õnnestumisel

tasutakse eelduslikult kõigi võlausaldajate võlad ja panga õigusi ei riku see, kui ka teiste

võlausaldajate nõuded rahuldatakse. Ekslik on panga arusaam, et ta peaks oma võla tagasi saama

enne teisi võlausaldajaid. Seaduse mõtte kohaselt on hüpoteek garantiiks, et pank saab oma nõude

rahuldatud vähemalt tagatiseks oleva kinnisasja väärtuse ulatuses, kuid ta ei pea seda saama tagasi

enne teisi võlausaldajaid. Saneerimisseadusest ei tulene, et pandiga tagatud nõuete võlausaldajaid

tuleks saneerimismenetluses kohelda eelistatult.

Saneerimiskava ei sisalda õiguslikku alust hüpoteegi kustutamiseks hüpoteegipidaja nõusolekuta ilma

kohtuotsuseta. Kinnistut ei müüda praeguse hinnaga, see hoonestatakse ja müüakse kõrgema hinna

eest. Müügiks on vaja panga nõusolekut ja pank ei tohiks nõusoleku andmisest keelduda, kui talle on

makstud müüdava kinnistu eest saadavast rahast lisatagasimakse.

11. Pank esitas määruskaebuse ka Harju Maakohtu 7. detsembri 2012. a määruse peale ja palus selles

maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta saneerimiskava kinnitamata ja lõpetada

avaldaja saneerimismenetlus.

Avaldaja palus jätta panga määruskaebused rahuldamata.

Määruskaebuse kohta esitas arvamuse ka saneerimisnõustaja, kes leidis, et kava kinnitamine on

põhjendatud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

12. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. veebruari 2013. a määrusega panga määruskaebused

rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

jättis kohus panga kanda.

Maakohus määras õigesti vastuvõtmata saneerimiskava hindamiseks eksperdid. Maakohus hindas

kõiki SanS § 30 lg-s 1 sätestatud vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse rahuldamise

eeldusi. SanS § 29 lg 1 p 2 alusel võib ettevõtja esitada kohtule avalduse vastuvõtmata

saneerimiskava kinnitamiseks, kui saneerimiskava poolt hääletas vähemalt pool kõigist

võlausaldajatest või rühmade kaupa hääletamisel vähemalt pool rühma kuuluvatest võlausaldajatest.

Avaldaja võlausaldajad hääletasid ühes rühmas. Hääleõiguslikke võlausaldajaid oli kolm, kellest 2

hääletas saneerimiskava poolt ja üks vastu. Seega oli ettevõtjal alus esitada kohtule avaldus

vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks.

Vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise otsus on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb

ettevõtja ja võlausaldajate huve kaaludes. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus ületanud

diskretsiooni piire ja on õigesti leidnud, et avaldaja on oluline ettevõtja ja tööandja, sest avaldaja

kinnisvaraprojekt on väga suure mahuga. Kui alustatakse ehitustöid, siis saavad tööd sajad töötajad.

Kaks saneerimiskava hinnanud eksperti tõid oma arvamuses selgelt välja, et avaldaja saneerimine on

tõenäoliselt edukas ja kava saab täita projekti elluviimisest laekuva raha arvel. Eksperdid on pidanud

mõistlikuks ka kava tähtaega ja on põhjendanud seda projekti mahukuse ja etapiviisilisusega.

Saneerimisel tuleb ettevõtja püsivat maksejõuetust eristada ajutisest maksejõuetusest.

Saneerimismenetluse välistab üksnes püsiv maksejõuetus. Maakohus on tõendeid hinnates jõudnud

õigele järeldusele, et avaldajal tekkinud ajutised makseraskused on võimalik saneerimisabinõusid

kohaldades ületada.

Panka ei ole saneerimiskavas teiste võlausaldajatega võrreldes oluliselt halvemini koheldud. Seadus

ei keela kujundada ümber pandiga tagatud nõudeid. Samuti ei ole kohustust moodustada

saneerimiskavas võlausaldajate rühmi. Rühmade moodustamine on vajalik, kui saneerimiskavas

koheldakse erinevate õigustega võlausaldajad oluliselt erinevalt kas siis rakendatavate

saneerimisabinõude olemuse, maksete ajatamise erineva tähtaja, nõude rahuldamise protsendi vms

järgi. Kava ei näe ette erinevate saneerimisabinõude kohaldamist, selle kohaselt rahuldatakse

võlausaldajate nõuded võrdselt ja ühesuguse maksegraafiku alusel. Panga nõude tagamiseks seatud

hüpoteek jääb ka saneerimiskava kinnitamise järel tagama tema nõuet avaldaja vastu ja selle suurust ei

vähendata.

Kinnisasjade osade kaupa müümine ei vähenda tagatise väärtust. Kinnistute hoonestamine ja

korteriomandite moodustamine pigem suurendab tagatise väärtust, sest kinnistutel loodavad

korteriomandid on kokku väärt rohkem kui praegused hoonestamata kinnistud. Korteriomandite müük

tagab avaldajale rahavoo ja selle arvel saab teha saneerimiskavas ettenähtud tagasimaksed.

Võlausaldajal on kohustus kustutada hüpoteek ainult müüdavalt korteriomandilt ja ainult juhul, kui

talle tehakse saneerimiskavas ette nähtud lisatagasimakse. On tõenäoline, et kui saneerimismenetluse

kestel alustatakse ehitamist ja rajatakse teed ning tehnovõrgud, siis tõuseb tänu arendustegevusele ka

panga kasuks seatud hüpoteegiga koormatud kinnistute väärtus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Määruskaebuses palub pank tühistada maakohtu ja ringkonnakohtu määrused ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Alternatiivselt palub pank saata asi uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule.

Määruskaebuse järgi on saneerimiskavas koheldud panka võrreldes teiste võlausaldajatega oluliselt

halvemini. Saneerimise tulemusena soovitakse rahuldada kõigi võlausaldajate nõuded. Kohtud on

valesti kohaldanud materiaalõiguse norme, leides, et hüpoteegipidaja ja tagamata nõuetega

võlausaldajate ühesugune kohtlemine on võlausaldajate võrdne kohtlemine. Pangal on võrreldes teiste

võlausaldajatega majanduslikult ja õiguslikult oluliselt erinevad huvid ja seega tuleks teda kohelda

kavas teistest võlausaldajatest erinevalt. Pank on hüpoteegipidaja, ülejäänud kaks võlausaldajat aga

avaldaja lähikondsed, kelle nõuded ei ole tagatud. Saneerimiskava ei arvesta panga positsiooni

hüpoteegipidajana. Hüpoteegipidaja nõue on suurema väärtusega.

Kinnisasja väärtus sõltub sellel asuvatest rajatistest. Seega võib kinnistul ehitustegevuse alustamine

viia ka kinnistu väärtuse vähenemiseni, sest kinnistu võimalik kasutusotstarve kitseneb. Kui kava

täidetakse vaid osaliselt ja projekt ebaõnnestub, siis võivad sellega kaasneda lisakulud. See

vähendaks hüpoteekide väärtust. Lisaks kinnistute väärtuse muutumisele kaob saneerimiskava

kinnitamise tulemusel pangal võimalus kontrollida hüpoteegi realiseerimist. Kava näeb ette hüpoteegi

kustutamise võimaluse ilma panga nõusolekuta.

Kava ei arvesta asjaoluga, et teised võlausaldajad on avaldajaga seotud isikud. Kava tekitab olukorra,

kus isikud, kes ei riski millegagi, saavad võimalikust kasumist tagasi oluliselt rohkem kui pank. Kuna

pangal ja teistel võlausaldajatel on erinevad huvid, siis oleks avaldaja pidanud jaotama võlausaldajad

rühmadesse. Kui võlausaldajaid koheldakse oluliselt erinevalt, on tegu de facto rühmade loomisega.

See toob kaasa kohustuse hääletada rühmade kaupa. Seda ei tehtud, seega ei olnud maakohtul õigust

kava kinnitada.

Avaldaja ei ole oluline ettevõtja ega oluline tööandja. Selleks, et pidada ettevõtjat oluliseks

tööandjaks, peab oluline sotsiaalne mõju avalduma eelkõige suurele hulgale inimestele tööandjaks

olemises. Kohtud on ekslikult leidnud, et oluliseks tööandjaks võib pidada ka sellist ettevõtjat, kes

võib selleks saada saneerimismenetluse käigus. Pank on seisukohal, et saneerimismenetluses luuakse

vaid ajutised töökohad, ja seega ei saa ka viide võimalikele tulevastele töökohtadele õigustada

avaldaja käsitamist olulise tööandjana.

Avaldaja on kinnisvara valdamiseks loodud äriühing, mis ei anna tööd ühelegi isikule ja ostab teenust

sisse. Ühe kinnisvaraprojekti arendamiseks loodud ettevõtja ei ole oluline ettevõtja saneerimisseaduse

mõttes. Avaldajale kuuluv vara ei ole eriline. Tallinna kesklinnas on suur hulk sarnaseid maa-alasid,

mis on samas arendusjärgus.

Avaldaja saneerimismenetlus ei ole tõenäoliselt edukas. Avaldaja netovara on juba pikemat aega

negatiivne. Isiku maksejõulisuse hindamisel PankrS § 1 lg 3 järgi tuleb tema varadest lahutada

kohustused ja saadud vahe peab olema positiivne. Negatiivne netovara näitab, et avaldaja ei ole

suuteline oma võlgu tasuma. Kohtud on ekslikult leidnud, et avaldajat saab pidada maksevõimeliseks

seetõttu, et Nordea Pank on väljendanud võimalikku huvi projekti lisatingimuste täitmisel

finantseerida ja et avaldaja emaettevõtja Satnam Europe OÜ on lubanud avaldaja tegevust toetada.

Panga arvates ei lükka need argumendid ümber avaldaja maksejõuetuse fakti. See ei ole ajutine ja ei

ole ka alust eeldada, et avaldaja maksevõime võiks taastuda.

Saneerimismenetlus ei oleks edukas ka juhul, kui avaldaja ei oleks veel püsivalt maksejõuetu, sest

tema jätkusuutlik majandamine pärast saneerimist ei ole tõenäoliselt võimalik.

14. Avaldaja vaidleb panga määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Määruskaebuse kohta on esitanud arvamuse ka saneerimisnõustaja, kes leiab, et saneerimiskava

kinnitamisega ei ole panga huve kahjustatud. Lisaks palub saneerimisnõustaja määrata talle

2. augustil 2012 Harju Maakohtule esitatud taotluse alusel tasu ja hüvitada kulutused.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et osas, millega ringkonnakohus lahendas Harju Maakohtu 6. septembri 2012. a

määruse peale esitatud määruskaebuse ja jättis selle rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata,

tuleb ringkonnakohtu määrus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada, kuna määruskaebuse esitajal puudus kaebeõigus.

Osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu 7. detsembri 2012. a määruse saneerimiskava

kinnitamise kohta, tuleb ringkonnakohtu määrus TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 695 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Selles osas tuleb asi TsMS § 701 lg 3 kolmanda lause

alusel saata uueks lahendamiseks maakohtule.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

16. Kolleegium märgib esmalt, et 6. septembri 2012. a määrusega määras maakohus saneerimiskava

hindamiseks eksperdid, kohustas avaldajat tasuma ekspertide tasu ja kulutuste katteks 6000 eurot

kohtu deposiiti, hoiatas avaldajat, et nimetatud summa tasumata jätmisel lõpetatakse

saneerimismenetlus SanS § 30 lg 4 alusel ja kohustas eksperte esitama kohtule arvamuse

saneerimiskava kohta hiljemalt 15. oktoobril 2012. Kuna 6. septembri 2012. a määrusega määras

kohus üksnes eksperdid, siis ei ole see määrus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise määrus

SanS § 30 lg 7 mõttes. Saneerimisseadusest ei tulene, et määruse peale, millega kohus määrab

saneerimiskava hindamiseks eksperdid, saaks esitada määruskaebuse. Seega ei oleks ringkonnakohus

pidanud panga määruskaebust Harju Maakohtu 6. septembri 2012. a määruse peale menetlema, kuna

määruskaebuse esitajal puudus kaebeõigus.

17. Riigikohtu määruskaebemenetluses vaidlevad avaldaja ja pank selle üle, kas avaldaja

saneerimiskava kinnitamisel on võlausaldajaid koheldud võrdselt, kas panka kui hüpoteegipidajat on

kavas koheldud võrdselt teiste võlausaldajatega või on tema õigusi rikutud, kas avaldaja on oluline

tööandja või ettevõtja SanS § 27 lg 1 p 3 tähenduses ja kas avaldaja saneerimine on tema

majandusseisu arvestades tõenäoline.

Pank on seisukohal, et saneerimiskava kinnitamisega on teda kui hüpoteegipidajat võrreldes teiste

võlausaldajatega koheldud oluliselt halvemini ja et kava ei taga hüpoteegi säilimist.

18. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, mille kohaselt ei või võlausaldajat jätta

saneerimise käigus ilma nõuet tagavast õigusest. Saneerimise esemeks on SanS § 22 järgi

nõudeõigused ettevõtja vastu, mitte aga asjaõiguslikud realiseerimisõigused. Seega ei saa asjaõigusi

saneerimismenetluses ümber kujundada ega nende sisu muuta. Kuna hüpoteegi kehtivuseks ei ole

tagatava nõude olemasolu (vt asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg 4), ei mõjuta ka hüpoteegiga tagatud

nõude ümberkujundamine iseenesest pandi kehtivust (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 2011. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 59).

19. Pandiga tagatud nõude ümberkujundamine ei ole iseenesest keelatud. Kuid kolleegium märgib, et

pandiga tagatud nõuetele on AÕS § 280 järgi tagatud panditud eseme arvel rahuldamise eelisõigus

teiste nõuete suhtes. Selline eelisõigus kehtib muu hulgas nii täitemenetluses kui ka

pankrotimenetluses. Ka saneerimismenetluses ei või pandipidajast võlausaldajaid kohelda oluliselt

halvemini, kui neid koheldakse pankrotimenetluses. Näiteks saab pandiga tagatud nõuet

saneerimismenetluses pandipidaja nõusolekuta vähendada eelkõige ulatuses, milles pandiese

tegelikult nõuet ei taga, st mille võrra pandieseme väärtus (koos võimalike pandipidaja kanda jäävate

menetluskuludega) tagatavat nõuet ei kata (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. aprilli 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-13, p 14; 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 61).

20. Saneerimiskava järgi on ette nähtud, et pangale tasutakse 5,2% suurune lisatagasimakse

kinnisvara igakordsest müügihinnast. Kui pangale on tehtud eelnimetatud lisatagasimakse kinnisvara

müügihinna arvel, on pank kohustatud andma nõusoleku tema kasuks seatud hüpoteegi kustutamiseks

müüdavalt kinnisvaralt hiljemalt samal ajal kinnisasja müügi asjaõiguslepingu sõlmimisega.

Nõusoleku andmisest keeldumisel asendab panga nõusolekut saneerimiskava kinnitav jõustunud

kohtumäärus.

Kolleegium nõustub panga määruskaebuse väitega, et praegusel kujul ei taga saneerimiskava

hüpoteegi kui tagatise säilimist. Kava näeb küll ette hüpoteegi kustutamise müüdavalt kinnisasjalt

lisatagasimakse tasumise vastu, kuid samas ei ole tagatud, et kinnisasja müügist saadud summa ja

hüpoteegisumma vähenemine on vastavuses ja et panga tagatise vähenemine ning samal ajal

lisatagasimaksena laekuv summa tagavad hüpoteegi proportsionaalse säilimise. Samuti ei ole

kolleegiumi arvates tagatud, et juhul, kui saneerimine ebaõnnestub, kataks hüpoteek vähemalt selle

osa panga nõudest, mis oleks olnud võimalik rahuldada juhul, kui saneerimiskava kinnitamise aja

seisuga oleks kuulutatud välja avaldaja pankrot.

Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas ja kuidas on võimalik saneerimiskava praeguse

ülesehituse ja kavandatavate saneerimisabinõude juures tagada, et panga tagatise väärtus ei muutuks

väiksemaks kui see osa tema nõudest, mille ulatuses hüpoteek tema nõuet tagab.

21. Pank on määruskaebuses leidnud, et avaldaja ei ole oluline tööandja ega oluline ettevõtja

saneerimisseaduse § 27 lg 1 p 3 tähenduses. Kolleegium nõustub seisukohaga, et oluline ettevõtja on

eelkõige selline ettevõtja, mis vastab olulise ettevõtja tunnustele juba saneerimismenetlusse

sisenemisel. Üksnes lootus, et äriühing võib saneerimise teel edaspidi muutuda oluliseks ettevõtjaks

või oluliseks tööandjaks, ei ole piisav, et lugeda äriühingut oluliseks ettevõtjaks.

Kolleegium märgib, et kohtul on vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamisel õigus kaaluda ettevõtja

olulisust. Õige on määruskaebuse väide, et avaldaja ega talle kuuluv vara ei ole erilised. Asjas ei ole

ka tuvastatud, et avaldaja oleks oluline tööandja, sest saneerimismenetluse algatamise ajal ei olnud

avaldajal töötajaid ja avaldaja ei ole ka väitnud, et ta kavatseks edaspidi püsivaid töökohti luua.

Kohtud on avaldaja olulisust hinnates tuginenud sellele, et saneerimiskavaga ettenähtud projekti

realiseerumisel sõlmib avaldaja paljude ettevõtjatega lepingud planeeritud objektide ehitamiseks.

Kolleegium leiab, et selline käsitlus ei võimalda pidada avaldajat oluliseks tööandjaks.

Kuna avaldaja ei ole oluline tööandja, peaksid esinema muud väga olulised asjaolud, mis

võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava kohtulikku kinnitamist õigustaksid. Selliseid asjaolusid

ei ole aga praegu välja toodud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul eelnevaga arvestada.

22. Vastuseks määruskaebuse väitele, mille kohaselt ei ole avaldaja saneerimine võimalik, kuna

avaldaja on püsivalt maksejõuetu ja saneerimine ei ole tõenäoline, märgib kolleegium järgmist.

Iseenesest on õige kohtute seisukoht, et ettevõtja maksejõuetust ei saa tuvastada vaid

raamatupidamislike näitajate alusel. Kolleegium viitab siinkohal kriminaalkolleegiumi seisukohale,

mille kohaselt olukord, kus äriühingu netovara ehk bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud

kohustuste üldsumma (ÄS § 171 lg 2 p 1) on negatiivne ja äriühingu kohustused ületavad tema

omakapitali, annab põhjendatud aluse kahelda selle äriühingu maksejõulisuses. Netovara negatiivsus

on seega üks asjaolu, mida tuleb võlgniku maksejõulisuse hindamisel kindlasti arvesse võtta.

Positiivsetele tulevikuootustele tuginedes on võimalik võlgniku püsivat maksejõuetust eitada eelkõige

juhul, kui esinevad sellised asjaolud, mis annavad objektiivsele kõrvaltvaatajale alust pidada võlgniku

finantsseisundit normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-1-1-49-11, p 19).

23. Praeguses asjas on kohtud lähtunud sellest, et avaldaja ainuosanik Satnam Europe OÜ on lubanud

kavas ettenähtud projekti rahastada. Saneerimiskava järgi on aga enamusosanikule kava alusel

tagastatav summa 100% tema nõudest.

Kolleegium märgib, et juhul, kui avaldaja soovib eelnimetatud maksejõuetuse eelduse

ümberlükkamisel tugineda üheks võlausaldajaks oleva ainuosaniku rahalisele toetusele, peab see

kajastuma ka saneerimiskavas. Saneerimiskavaga on võimalik sätestada, et osa enamusosaniku

laenust konverteeritakse avaldaja omakapitali ja taastatakse nii omakapitali ÄS § 172 lg 2 p-s 1

nõutav suurus. Praegu ei nähtu saneerimiskavast, et emaettevõtja oleks kohustunud avaldajat

rekapitaliseerima. Seega ei ole esile toodud asjaolusid, mis lükkaksid usutavalt ümber avaldaja püsiva

maksejõuetuse eelduse.

24. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu lisaks sellele, et 2. augustil 2012. a esitas

saneerimisnõustaja kohtule saneerimisnõustaja tegevuse ja kulutuste aruande ja palus kohtul määrata

talle tasu ja hüvitada kulutused (I kd, tl 140–151). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul

saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitamise taotlus lahendada.

25. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel avaldajale tagastada.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Villu Kõve