3-3-1-22-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-22-13

Otsuse kuupäev

19. juuni 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

K. L. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri

prefekti 19. oktoobri 2011. a käskkirja nr 357p tühistamiseks,

teenistusse ennistamise kohustamiseks ja teenistusest sunnitult

puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2013. a otsus haldusasjas

nr 3-11-2686

Menetluse alus Riigikohtus

K. L. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta K. L. kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2013. a

otsus haldusasjas nr 3-11-2686 muutmata.

2. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tulenevalt Tartu Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2011. a määrusest väärteoasjas nr 4-10-4410

jõustus kohtuvälise menetleja 16. novembri 2010. a otsus väärteoasjas nr 210010000001, millega

karistati K. L. korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 263 alusel töökoha piirangu rikkumise eest.

Väärteootsuse kohaselt pani K. L., olles KVS § 4 lg 2 p-s 18 märgitud ametiisik, toime

piirivalveteenistuse seaduse (PvTS) §-s 38 ja KVS §-s 19 sätestatud töökohapiirangu rikkumise, mis

seisnes selles, et olles piirivalveametnik töötas ta 1. detsembrist 2008 kuni vähemalt 31. detsembrini

2009 a AS-s Ööklubi Maasikas konsultandina, saades selle eest rahalist tasu, mis kanti üle K. L.

osalusega ettevõtte OÜ Kakulaane kaudu. KVS § 19 kohaselt käsitati töökoha- ja tegevuspiiranguna

piirangut tegutseda avalikus teenistuses olles ettevõtjana, töötada kohakaasluskorras ja oma

lähisugulase või -hõimlasega otseses alluvusvahekorras. PvTS § 38 sätestas, et lisaks korruptsiooni-

vastases seaduses ettenähtud töökoha- ja tegevuspiirangutele ei tohi piirivalveametnik osaleda

streikides ja olla erakonna liige.

2. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri prefekti 19. oktoobri 2011. a käskkirjaga nr 357p

vabastati Lõuna Prefektuuri piirivalvebüroo välispiiri teabe talitusi ebaseadusliku sisserände

tõkestamise teenistuse vanem politseileitnant K. L. politseiteenistusest KVS § 27 lg 3 alusel.

Käskkirja põhjendati järgmiselt:

1) tulenevalt Tartu Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2011. a määrusest väärteoasjas nr 4-10-4410 jõustus

kohtuvälise menetleja 16. novembri 2010. a otsus väärteoasjas nr 210010000001, millega karistati

Lõuna Prefektuuri piirivalvebüroo välispiiri teabe talituse ebaseadusliku sisserände tõkestamise

teenistuse vanemat K. L.t KVS § 263 alusel sama seaduse § 19 lg-s 1 ettenähtud väärteo –

töökohapiirangu rikkumise eest;

2) väärteomenetlusega tuvastati, et ametnik pani väärteo toime tahtlikult ja teadlikuna oma tegevuse

vastuolust seadusega ning püüdis oma käitumist varjata ja näiliselt seadustada tasu saamisega enda

osalusega osaühingu kaudu;

3) arvestades asjaolu, et K. L. täidab ametikohta, millel teenimine eeldab jäägitut ausust ja eriti kõrget

usalduse määra, tuleb asuda seisukohale, et K. L. on korruptsioonivastases seaduses sätestatud

väärteo toimepanemisega olulisel määral kahjustanud usku tema aususesse ja usaldusväärsusesse,

mille tõttu ei saa pidada võimalikuks K. L. teenistuse jätkamist politseiametnikuna politseiasutuses.

3. K. L. esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri

prefekti 19. oktoobri 2011. a käskkirja nr 357p tühistamist, kaebaja teenistusse ennistamiseks

kohustamist ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist. Kaebust põhjendati

järgmiselt:

1) vaidlustatud käskkiri on õigusvastane, kuna puudulikult on täidetud põhjendamiskohustust ja

uurimispõhimõtet. Väärteootsuse koostamisel on lähtutud ebaõigetest faktilistest ja õiguslikest asja-

oludest. Olulised asjaolud on jäetud uurimata ja ebaõigesti on lähtutud üksnes väärteoasjas toodud

kohtuvälise menetleja hinnangutest ja oletuslikest järeldustest. Haldusorgan ei andnud talle võimalust

esitada selgitusi ja vastuväiteid selle kohta, et ta ei ole seadust rikkunud ega olnud ebaaus;

2) vastustaja on jätnud otsuse tegemisel teostamata ka kaalutlusõiguse. Vastustaja ei ole arvestanud,

et kaebaja töötamine ja tasu saamine ei ole väärteoasjas tõendatud, ta ei ole piirivalveametnikuna

käsitatav ametiisikuna KVS § 4 lg 2 mõistes ega ole ametiisikuna töötanud. Arvestatud ei ole asjaolu,

et seadusandja on pidanud ametiisiku töökoha piirangut isiku põhiõigusi piiravaks ja

korruptsioonivastase seaduse uue redaktsiooni eelnõus on ametiisikul lubatud ettevõtjana või teise

tööandja juures töötamine ning ta ei tohi seda teha vaid juhul, kui esinevad alused selle keelamiseks.

Kaebaja teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel ei ole enne seaduse uue redaktsiooni kehtima

hakkamist põhjendatud.

4. Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.

5. Apellatsioonkaebuses palus kaebaja halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

kaebus rahuldada või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 11. jaanuari 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Vastuseks apellatsioonkaebusele leidis ringkonnakohus järgmist:

1) apellatsioonkaebuses on viidatud asjaolule, et apellatsiooni korras edasikaebamise aluseks on muu

hulgas ka see, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja hindas ebaõigesti

tõendeid. Apellatsioonkaebusest ei selgu, milles täpselt materiaalõiguse normide ebaõige kohalda-

mine ja tõendite ebaõige hindamine seisnes. Seega on apellant jäänud nende väidete osas mitte-

midagiütlevaks ja paljasõnaliseks ning ringkonnakohtul puudub alus hindamaks kaebaja selle-

kohaseid väiteid. Vaidlustatud otsuse põhjenduste pinnalt ei ole ringkonnakohtul alust asuda seisu-

kohale, et halduskohus rikkus materiaalõigusnorme ja hindas valesti tõendeid;

2) halduskohus on järginud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 ja § 165 lg 1, s.o on

otsuses märkinud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus

asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugines, põhjendused, miks kohus ei nõustunud menetlusosalise

väidetega ning omapoolsed põhjendused. Lisaks eeltoodule tuleb silmas pidada, et HKMS § 158 lg 3

kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates saab

kohus kontrollida kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist

haldusorgani poolt, mitte aga kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei saa haldusakti või toimingu

õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei ole põhjendatud

kaebaja väited, et halduskohus on vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud ka menetlusnorme;

3) halduskohus on põhjendatult jätnud kaebuse rahuldamata. Õige ei ole kaebaja väide, et vaidlus-

tatud käskkirja koostamisel on rikutud menetlusnorme ja puudulikult täidetud põhjendamiskohustust;

4) haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema põhjendatud.

Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele

on haldusaktis viidatud. Riigikohus on näiteks 14. oktoobri 2003. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-54-

03 märkinud, et HMS § 56 lg 1 teises lauses nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks

olukordades, kus haldusakti motivatsioonis tuleks korrata teistes kättesaadavates dokumentides juba

esitatud detailset informatsiooni, mis paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks. Ülemäärane

on motivatsioon, mis on ebaproportsionaalselt mahukas, võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse

tähtsuse ja keerukusega. Kui haldusakti motivatsiooni esitamine tervikuna olekski

ebaproportsionaalne, tuleb haldusaktis sellele vaatamata ära tuua vähemalt põhimotiivid. 11.

veebruari 2009. a. lahendis haldusasjas 3-3-1-79-08 on Riigikohus märkinud, et kui haldusaktis

viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama endas vähemalt dokumendi rekvisiite, mis

aitaksid üheselt tuvastada viidatava dokumendi. Vaidlustatud käskkirjas on selgelt viidatud ka

väärteoasjas nr 210010000001 (kohtuasi nr 4-10-4410) 16. novembril 2010 tehtud otsusele, mis

jõustus Tartu Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2011. a. määrusega. Seega puudus mõistlik vajadus

hakata vaidlusalusesse käskkirja motiveeringuna ümber kirjutama ka kohtulahendite sisu ja

väärteoasjas tehtud jõustunud otsuse sisu. Käskkirjas on viidatud põhilistele asjaoludele ja käskkirjast

nähtub, et kaebajat karistati KVS § 263 alusel sama seaduse § 19 lg 1 ettenähtud väärteo –

töökohapiirangu rikkumine, eest. Väärteoasjas tuvastati, et kaebaja pani väärteo toime tahtlikult ja

teadlikuna oma tegevuse vastuolust korruptsioonivastase seadusega ning püüdis oma käitumist

varjata ja näiliselt seadustada selle eest tasu saamisega enda osalusega osaühingu kaudu;

5) vaidlusaluses käskkirjas on esitatud ka kaalutlus selle kohta, miks ei olnud võimalik kaebajaga

teenistussuhet jätkata. Käskkirjas on märgitud, et K. L. täidab ametikohta, millel teenimine eeldab

jäägitut ausust ja eriti kõrget usalduse määra. Kaebaja on korruptsioonivastases seaduses sätestatud

väärteo toimepanekuga olulisel määral kahjustanud usku tema kui ametniku aususesse ja

usaldusväärsusesse, mille tõttu ei saa pidada võimalikuks K. L. teenistuse jätkamist

politseiametnikuna politseiasutuses. Vastustaja on seega lähtunud ühest ametniku põhilisest

hindamiskriteeriumist – aususkohustusest – ja teinud järelduse, et ametnik, kes on olnud ebaaus ja

toime pannud väärteo, ei ole sobiv töötama Lõuna Prefektuuri piirivalvebüroo välispiiri teabetalituse

ebaseadusliku sisserände tõkestamise teenistuse vanemana. Halduskohus on eeltoodust lähtuvalt

õigesti järeldanud, et lisaks kaalutlusõiguse teostamisega seonduvatele põhjendustele tehtud viide

väärteoasjale on motiveeringuna piisav, sest teistes kaebajale kättesaadavates dokumentides juba

esitatud detailne informatsioon paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks ja ebaproportsio-

naalseks võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega;

6) ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja on rikkunud vaidlusaluse käskkirja tegemisel

kaalutlusõiguse põhimõtteid. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse

piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

kaaludes põhjendatud huve. Lisaks KVS § 27 lg-s 3 toodule, mille kohaselt olid sama paragrahvi

lõikes 1 loetletud teod aluseks ametiisiku teenistusest või ametikohalt vabastamiseks, välja arvatud

eriseadustes sätestatud juhud, kaalus vastustaja kaebaja puhul siiski ka võimalust temaga

teenistussuhte jätkamiseks ning leidis, et prefektuuris peavad siiski töötama ausad ametnikud.

Siseministri 14. detsembri 2009. a. määrusega nr 66 vastu võetud “Politseiametniku ning Politsei- ja

Piirivalveameti kõrgema ametniku kutsesobivusnõuded, sh haridusnõuded ning nende kontrollimise

tingimused ja kord” § 1 lg 1 p 1 kohaselt peab politseiametnik olema lojaalne Eesti Vabariigile, aus ja

seaduskuulekas. Selline politseiametnikule esitatava aususnõude sõnastus – “peab” viitab

kutsesobivuse obligatoorsele tingimusele, millel puuduvad alternatiivsed võimalused või muud

mööndused. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kindlasti ei vasta riigi põhjendatud huvidele

pikaajaliselt ebaausalt käitumiselt tabatud ametniku edasine usaldamine, eriti arvestades asjaolu, et

kaebaja on oma rikkumist jätkuvalt õigustanud. Aastail 2008–2009 oli ka PvTS § 10 lg-s 1 ette

nähtud piirivalveametniku ametivanne: ”Astudes piirivalveteenistusse, annan mina, (ees- ja

perekonnanimi), vande olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale, juhinduda kõrvalekaldumatult

seadusest, hoida riigi- ja ametisaladust, rakendada mulle antud võimu õiglaselt ja erapooletult ning

täita kohusetundlikult ja täpselt teenistuskohustusi.” Lähtuvalt eeltoodust rikkus kaebaja ka piiri-

valveametniku vannet, kuna ei juhindunud kõrvalekaldumatult seadusest, pannes toime tahtliku

süüteo. Lisaks sellele on PPVS § 1 lg 2 kohaselt politsei täidesaatva riigivõimu institutsioon, kelle

põhiülesanneteks on avaliku korra kaitsmine, muuhulgas ka piirihalduse asjade korraldamine,

merereostuse avastamine ja likvideerimine, merel otsingu- ja päästetööde korraldamine ning koda-

kondsuse ja migratsiooni valdkonna asjade korraldamine. Eeltoodu järgi ei ole asjakohane kaebaja

väide, et politseiametnikule esitatav aususnõue ja selle sisu eeldaks tegelikult veel põhjalikumat

käsitlust ja lahtiseletamist, kui seda mõistab enamus Eesti elanikest politseiametnike töö sisu ja neile

esitatud kõrgendatud nõudmiste alusel;

7) seonduvalt K. L. poolt toime pandud väärteoga on vastustaja korduvalt selgitanud, et kaebaja on

toime pannud süüteo ning süüteosjas ei olnud vaidlust, et menetlusalune isik oli ametiisik ja

varemkehtinud ning kehtiva seaduse mõttes oli ta seotud töökohapiiranguga. KVS § 3 lg 1 kohaselt

on ametikoht korruptsioonivastase seaduse tähenduses töö- või teenistuskoht, millele isik on valitud,

nimetatud või töölepingu alusel tööle võetud. Sama seaduse § 3 lg 2 kohaselt on ametiseisund

ametikohast tulenev ametiisiku õiguspädevus vastu võtta teistele isikutele kohustuslikke otsuseid,

teha toiminguid, osaleda riigi- või munitsipaalvara erastamise, võõrandamise või kasutusse andmise

otsuste tegemisel ning kohustus täita oma ametialaseid kohustusi ausalt ja õiguspäraselt. KVS § 4 lg

1 järgi on ametiisik § 3 lõikes 2 sätestatud ametiseisundit omav riigi- või kohaliku omavalitsuse

ametnik, samuti tema ülesandeid täitev koosseisuväline teenistuja. korruptsioonivastase seaduse

eelmise redaktsiooni kohaselt oli ka piirivalvur nimetatud ametiisikute loetelus nagu praegu

politseiametnik ja päästeametnik (KVS § 4 lg 2 p 18). Praegu on piirivalveametniku mõiste kadunud

ja ta on Politsei- ja piirivalveseaduse mõttes politseiametnik. KVS 19 lg 1 sätestab töökoha- ja

tegevuspiirangu mõiste, mille kohaselt töökoha- ja tegevuspiiranguna käsitatakse viidatud seaduses

piirangut tegutseda avalikus teenistuses olles ettevõtjana, töötada kohakaasluskorras ja oma lähi-

sugulase või -hõimlasega otseses alluvusvahekorras. Sama paragrahvi kolmandas lõikes on

sätestatud, et ametiisik võib tegutseda ettevõtjana, samuti olla täisühingu osanik või usaldusühingu

täisosanik ainult teda ametissenimetanud, valinud või lepingu alusel tööle võtnud isiku või

ametiasutuse loal, kui nimetatud tegevus ei takista töö- või teenistuskohustuste täitmist ega kahjusta

töö- või teenistuskoha mainet;

8) Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-92-06 on sedastatud, et KVS

§-s 19 toodud piirangud on formaalse iseloomuga ja nende puhul puudub vajadus tõendada, milline

korruptsioonioht mingile töökohale või tegevusalale asumise tagajärjel tekkida võib või tekkis;

9) lähtuvalt eeltoodust piisas kaebaja teenistusest vabastamise otsustamisel ka viidetest väärteoasjale,

millega tuvastati ametniku tahtliku käitumise õigusvastasus. Ametniku sobivuse hindamine

konkreetsel ametikohal jätkamiseks oli aga vastustaja kaalutlusõigus, millele on käskkirjas ka

viidatud ja leitud, et korruptsioonivastases seaduses sätestatud väärteo toimepanekuga on olulisel

määral kahjustatud usku kaebaja kui ametiisiku aususesse ja usaldusväärsusesse, mille tõttu ei saa

pidada võimalikuks K. L. jätkamist politseiametnikuna politseiasutuses. Vastustaja poolt tehtud viited

ja esitatud põhjendused ei olnud seega abstraktsed ja võimaldasid menetlusosalistel ning kohtul

üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused;

10) ka kaebaja seisukoht, et talle ei ole enne haldusakti andmist antud võimalust esitada oma

arvamust ja vastuväited selle kohta, kas ta rikkumise siiski toime pani, ei ole aluseks halduskohtu

otsuse ja vaidlusaluse käskkirja tühistamisele. Vaidlusalune käskkiri on tehtud pärast seda, kui

jõustus väärteootsus kaebaja karistamise kohta korruptsioonivastase seaduse nõuete rikkumise eest.

Kaebaja on korduvalt väärteomenetluses kohtuvälise menetleja ametniku poolt üle kuulatud.

Seejuures on kohtuväline menetleja, samuti selle ametiisik ja vastustaja ühelt poolt ning menetlus-

alune isik ja kaebaja teiselt poolt kokkulangevad isikud, kes osalesid erinevates menetlustes, kuid

nendes saadud teave ja selle dokumenteeritus sisaldub ühtemoodi nii väärteo- kui ka distsiplinaar-

asjas. Lisaks sellele sätestab HMS § 40 lg 2 p 2, et haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise

arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud

andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Vaadeldaval juhul olid

kaebajale teada nii väärteoasja otsuse sisu ja alused kui ka KVS § 27 lg-st 3 tulenevad võimalikud

tagajärjed jõustunud otsuses nimetatud väärteo toimepanemisele ning vastustajal puudus vajadus

anda talle veelkord võimalust selgitada oma nägemust väärteootsuses kirjeldatu kohta;

11) asjakohane ei ole ka kaebaja viide korruptsioonivastase seaduse uuele redaktsioonile, kuna nii

kohus kui ka vastustaja pidid lähtuma kehtivast seadusest. Lisaks sellele on ka 2013. a aprillis

jõustuvas korruptsioonivastases seaduses endiselt reguleeritud ametiisiku tegevus- ja toimingu-

piirangud ning ametiisikul on õigus tegeleda väljaspool ametikohustusi mis tahes muu tegevusega

(kõrvaltegevus), kui see ei ole seadusega keelatud ja järgitakse toimingupiiranguid. Asjaolu, et uue

korruptsioonivastase seadusega õiguslik olukord mõnevõrra muutub, ei anna alust asuda seisukohale,

et kaebaja ametist vabastamine kehtiva korruptsioonivastase seaduse nõuete rikkumise eest on

seetõttu ebaproportsionaalne.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. K. L. esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

arutamiseks samale kohtule. Kassaator väidab järgmist:

1) kassaatori suhtes on distsiplinaarkaristusena kohaldatud teenistusest vabastamist. Vabastamisel

pole järgitud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaegu. Politsei- ja

Piirivalveamet sai etteheidetud süüteost teada kindlasti enne 18. oktoobrit 2010, mil koostati

väärteoprotokoll, ja sellele 16. novembril 2010 järgnenud väärteootsuse koostamist. Kassaator on

teenistusest vabastatud alles 19. oktoobri 2011. a käskkirjaga, s.o vähemalt aasta pärast etteheidetud

süüteost teadasaamist;

2) teenistusest vabastamise käskkiri pole põhjendatud. Seonduvalt eelmises punktis väljendatuga ei

saa Politsei- ja Piirivalveamet üle aasta pärast väärteomenetluse algatamist ja väärteootsuse tegemist

„avastada“, et kassaator ei ole enam aus ja usaldusväärne ametnik. Kohtumäärus, millega

väärteootsus on jõustunud, et loo tööandjale mingit uut teadmist. Kui tööandja soovinuks teenistus-

suhte lõpetada, pidanuks ta seda tegema kohe pärast väärteootsuse koostamist. Sellisel juhul võtab

tööandja riski, et väärteootsuse kohtus tühistamise korral muutub alusetuks teenistusest vabastamine.

Samas ei saa tööandja hakata ootama väärteootsuse kohtuliku vaidlustamise tulemusi, et otsustada

teenistusest vabastamine. Praegu on tegemist olukorraga, kus K. L. suhtes on 18. oktoobril 2010

koostatud väärteoprotokoll, kuid tal on lastud edasi töötada. Seejuures oli K. L. jätkuvalt Eesti-Vene

piiriesindaja abi, omades sellekohast rohelist passi, osaledes mitmetel ühiskohtumistel Vene

Piirivalve esindajatega nii Eesti kui Vene poolel. Samuti oli K. L. määratud ametlikuks esindajaks

Eesti-Soome piirivalve vahelise koostöö kontaktisikuks, osaledes mitmetel ühiskohtumistel nii Eestis

kui Soomes. Lisaks on K. L. lähetatud 2010. a novembris Kreekasse esindamaks ühisoperatsioonil

teiste Euroopa Liidu liikmesriikide seas. 19. oktoobril 2011 maksti talle tulemuslikuma töö eest

preemiat. 11. veebruaril 2011 omistas peadirektor talle tänukirja euro turvaliselt kasutuselevõtu

abistamise eest. See näitab Politsei- ja Piirivalve käitumise ebaloogilisust – kui 16. novembri 2010. a

väärteootsuse järgselt ei peetud vajalikuks teenistussuhet lõpetada ja lasti (eeskujulikult) edasi

teenida, siis ei saa tööandja aasta hiljem „järeldada“, et 2008. ja 2009. a toimunud etteheidetavad teod

muudavad ametniku ebausaldusväärseks ja ebaausaks;

3) 1. aprillil 2013 jõustuv uus korruptsioonivastane seadus kaotab kohakaasluse korras töötamise

piirangu olemasoleval kujul, mis tähendab, et uue seaduse jõustumisest ei ole kassaatorile ette-

heidetav tegu enam käsitatav väärteona;

4) rikutud on ärakuulamisõigust. Pärast väärteootsuse jõustumist ei antud kassaatorile võimalust

seletuste või vastuväidete esitamiseks. Kassaatoril oli õigus olla distsiplinaarmenetluses ära kuulatud.

Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et ametnik pani väärteo toime tahtlikult. Väärteootsus ei sisalda

aga väidet tahtlikkusest. Samuti ei saanud K. L. väärteootsusest järeldada, et tema teenistussuhe

lõpetatakse just ebaaususe kriteeriumi alusel.

8. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri prefekt ei nõustu kassatsioonkaebusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kassatsioonimenetluses ei ole enam vaidlust selle üle, kas kaebaja pani toime väärteo, mis seisnes

1. aprillini 2013 kehtinud korruptsioonivastase seaduse rikkumises.

10. Kaebaja vabastati teenistusest 1. aprillini 2013 kehtinud KVS § 27 lg 3 alusel. Alates 1. aprillist

2013 kehtib 6. juunil 2012 vastu võetud korruptsioonivastane seadus. See seadus teenistusest

vabastamise alust ei sätesta. Kolleegium on seisukohal, et kaebaja teenistusest vabastamist KVS 27 lg

3 alusel ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kohtumenetluse ajal (üks päev enne kassatsioonkaebuse

menetluse võtmist) jõustunud uus korruptsioonivastane seadus ei sätesta korruptsioonivastase seaduse

rikkumise eest teenistusest vabastamise alust.

11. Kolleegium ei pea asjakohaseks kaebaja väidet, et 1. aprillil 2013 jõustunud korruptsioonivastase

seaduse järgi ei ole kaebajale ette heidetav tegu enam käsitletav väärteona.

Kolleegium on seisukohal, et vastustaja ja ringkonnakohus pidid lähtuma kehtivast seadusest. Kohtu-

menetluse ajal jõustunud seadusemuudatus ei saa tingida teenistusse ennistamist. Kolleegium märgib

eelmise lause selgituseks, et 1. aprillini 2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse (ATSvr) kehtivuse

ajal esitatud teenistusse ennistamise taotlust on võimalik rahuldada ka uue avaliku teenistuse seaduse

kehtivuse ajal, hoolimata sellest, et uus seadus ei näe üldjuhul ette teenistusse ennistamise

nõudeõigust (vt 10. aprilli 2013. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-13, p 17).

12. Kaebaja lähtub kassatsioonimenetluses sellest, et teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel

on distsiplinaarkaristus ja väidab, et tema vabastamine selle sätte alusel toimus pärast distsiplinaar-

karistuse määramiseks seadusega sätestatud tähtaegade möödumist.

Kolleegium kaebaja selle väitega ei nõustu.

On tõsi, et kaebajale ette heidetud tegude toimepanemise ajal kehtinud PvTS §-dest 68 ja 38

tulenevalt kujutas korruptsioonivastases seaduses ettenähtud töökoha- ja tegevuspiirangute rikkumine

endast ka distsiplinaarsüütegu. Samasisuline regulatsioon on sätestatud ka PPVS §-des 86 ja 68, mille

kehtivuse ajal kaebaja vabastati teenistusest. Kuid PPVS § 88 p 5 järgi oli kaebaja vabastamise ajal

politseiametnikule määratavaks distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine ATSvr § 118 alusel.

PPVS § 88 p 5 ega ATSvr § 118 ei teinud viidet KVS § 27 lg-le 3. Kolleegium on seepärast

seisukohal, et teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel ei olnud distsiplinaarkaristus. KVS § 27

lg 3 oli eriseadusega sätestatud teenistusest vabastamise täiendav alus, mida sai kohaldada väärteo

toimepanemise korral.

Kuna kaebajat ei vabastatud teenistusest distsiplinaarkaristuse korras, siis ei saa vastustajale ette

heita, et kaebaja teenistusest vabastamisel ei ole järgitud distsiplinaarkaristuse määramiseks

kehtestatud tähtaegu.

13. Kaebaja väidab, et kui vastustaja soovinuks ta teenistusest vabastada, siis tulnuks seda teha kohe

pärast väärteootsuse koostamist 16. novembril 2010 ja mitte lasta tal edasi töötada veel kuni

19. oktoobrini 2011. Samuti väidab kaebaja, et vastustaja ei saanud rohkem kui aasta pärast

väärteomenetluse alustamist ja väärteootsuse koostamist avastada, et kaebaja ei ole enam aus ja

usaldusväärne ametnik. Kaebaja väidab, et selle aja kestel oli ta jätkuvalt Eesti-Vene piiriesindaja abi,

omades sellekohast „rohelist passi“, osaledes mitmetel ühiskohtumistel Vene Piirivalve esindajatega

nii Eesti kui Vene poolel, oli määratud ametlikuks esindajaks Eesti-Soome piirivalve vahelise

koostöö kontaktisikuks, osaledes mitmetel ühiskohtumistel nii Eestis kui Soomes, samuti oli ta

lähetatud 2010. a novembris Kreekasse esindamaks ühisoperatsioonil teiste Euroopa Liidu

liikmesriikide seas.

Kaebaja nende väidete kohta arvab kolleegium järgmist (p-d 14–17).

14. On tõsi, et kaebaja vabastati teenistusest 19. oktoobril 2011. Teenistusest vabastamine toimus

pärast seda, kui väärteo kohtuvälise menetleja 16. novembri 2010. a otsus jõustus Tartu Ringkonna-

kohtu 13. oktoobri 2010. a määrusega. Selle määrusega jättis ringkonnakohus jõusse Tartu Maakohtu

16. septembri 2011. a määruse, millega maakohus jättis K. L. kaebuse läbi vaatamata põhjendusega,

et kaebaja ei ole korduvalt kohtusse ilmunud.

Kolleegium on seisukohal, et vastustajale ei saa ette heita, et ta ei vabastanud kaebajat kohe pärast

väärteootsuse koostamist. Teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel kujutab endast teenistusest

vabastamist seoses väärteo toimepanemisega. Teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel enne

väärteootsuse jõustumist olnuks vastuolus väärteomenetluse seadustiku §-s 4 sätestatud süütuse

presumptsiooniga. Väärteomenetluse seadustiku §-s 4 on süütuse presumptsioon sõnastatud

järgmiselt: „Kedagi ei tohi käsitada väärteo toimepanemises süüdlasena enne, kui väärteo eest

karistamise otsus on tema kohta jõustunud.“

15. Seadus ei anna teenistusest vabastamise õigust omavale isikule õigust kõrvaldada ametnik

teenistusest väärteomenetluse ajaks. Sellist õigust ei ole ka väärteo kohtuvälisel menetlejal.

16. Lõuna prefektuuril puudus teenistussuhte raames õiguslik võimalus tuvastada, et kaebaja pani

toime väärteo, mis seisnes korruptsioonivastase seaduse rikkumises. KVS vr § 288 lg 2 järgi oli antud

juhtumil väärteo kohtuväliseks menetlejaks küll politseiasutus, kuid politseiasutus tegutses mitte

teenistusalases küsimuses vaid väärteomenetluses. Pealegi oli väärteo kohtuväliseks menetlejaks

mitte Lõuna prefektuur, vaid Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrollibüroo jälitusametnik.

Kolleegium märgib, et praeguses asjas ei oleks tõendite kogumine distsiplinaarmenetluses olnud ka

võimalik. Väärteo asja toimikust nähtuvalt eitas kaebaja väärteo toimepanemist. Väärteo

toimepanemine tõendati AS Ööklubi Maasikas vaatluse protokolliga, AS Ööklubi Maasikas arvetega

ning selliste kolmandate isikute seletuste ja tunnistajate ütlustega, kes ei olnud politseiteenistuses.

Distsiplinaarmenetluse läbiviijal puudub seadusega antud pädevus koguda selliseid tõendeid,

millistega praegusel juhul tõendati väärteo toimepanemine.

17. Distsiplinaarvõimu omav ülemus saab ametniku kõrvaldada distsiplinaarmenetluse ajaks.

Praegusel juhul distsiplinaarmenetlust ei toimunud. Kolleegium on seisukohal, et vastustajale ei ole

ette heidetav kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse alustamata jätmine. Kaebaja suhtes distsiplinaar-

menetluse alustamata jätmine on vastustaja kaalutlusotsus, mis ei allu kohtulikult kontrollile.

Distsiplinaarmenetluse alustamata jätmine ei saa ka rikkuda kaebaja õigusi.

18. Kaebaja väite kohta, et tema teenistusest vabastamisel on rikutud ärakuulamisõigust, sest talle ei

antud pärast väärteootsuse jõustumist võimalust seletuste ja vastuväidete esitamiseks, leiab

kolleegium järgmist (p-d 19–22).

19. On tõsi, et pärast väärteootsuse jõustumist ja enne teenistusest vabastamist ei antud kaebajale

võimalust esitada omapoolseid selgitusi.

20. Ringkonnakohus leidis, et vaidlusalune käskkiri on antud pärast seda, kui jõustus väärteootsus

kaebaja karistamise kohta korruptsioonivastase seaduse nõuete rikkumise eest. Kaebaja on korduvalt

väärteomenetluses kohtuvälise menetleja ametniku poolt üle kuulatud. Seejuures on kohtuväline

menetleja, samuti selle ametiisik ja vastustaja ühelt poolt ning menetlusalune isik ja kaebaja teiselt

poolt kokkulangevad isikud, kes osalesid erinevates menetlustes, kuid nendes saadud teave ja selle

dokumenteeritus sisaldub ühtemoodi nii väärteo- kui ka distsiplinaarasjas. Lisaks sellele sätestab

HMS § 40 lg 2 p 2, et haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära

kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale

ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Vaadeldaval juhul olid kaebajale teada nii väärteoasja

otsuse sisu ja alused kui ka KVS § 27 lg-st 3 tulenevad võimalikud tagajärjed jõustunud otsuses

nimetatud väärteo toimepanemisele ning vastustajal puudus vajadus anda talle veelkord võimalust

selgitada oma nägemust väärteootsuses kirjeldatu kohta.

Kolleegium ringkonnakohtu kõigi põhjendustega ei nõustu. Esiteks, väärteomenetluses üle kuulamine

ei saa asendada ära kuulamist haldusmenetluses, hoolimata sellest, et Politsei- ja Piirivalveamet on

HKMS § 17 lg 2 esimese lause järgi vastustajaks halduskohtumenetluses ja oli KVS § 268 järgi

kohtuväliseks menetlejaks väärteo asjas. Kaebaja teenistusest vabastamise asjas läbiviidud

haldusmenetluses oli menetluse läbiviijaks politseiprefekt. Teiseks, HMS § 40 lg 2 p 2 ei ole

praeguses asjas kohaldatav juba sellepärast, et kaebaja eitas väärteomenetluses järjekindlalt väärteo

toimepanemist.

21. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas puudusid HMS § 40 lg-s 3 loetletud asjaolud, mis

võimaldanuks viia haldusmenetluse läbi menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata.

Seega on rikutud HMS § 40 lg-t 1. Kuid tulenevalt HMS §-st 58 ei too see rikkumine praegusel juhul

kaasa teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist. Ehkki praegusel juhul ei ole tegemist

distsiplinaarasjaga saab juhinduda haldusasjas nr 3-3-1-76-12 tehtud otsuse p-s 14 väljendatud

põhimõtet: „HMS §-st 58 tuleneb, et ärakuulamisõiguse rikkumisel võib kohus jätta haldusakti

tühistamata üksnes juhul, kui kohus on veendunud, et isiku nõuetekohane ärakuulamine ei oleks

toonud kaasa kaebaja jaoks soodsama haldusakti andmist. Isiku ärakuulamata jätmisel saab see

distsiplinaarasjades praktiliselt tähendada vaid olukordi, kui kaalutlusõigus on kohtu arvates juhtumi

erandlike asjaolude tõttu kahanenud ühe valikuni.“

22. Siinkohal on oluline, mida kaebaja väidab seonduvalt tema ärakuulamata jätmisega.

Seonduvalt ärakuulamata jätmisega väidetakse kassatsioonkaebuses, et vaidlustatud käskkirjas on

märgitud, et ametnik pani väärteo toime tahtlikult, kuid väärteootsus ei sisalda väidet tahtlikkusest.

Kassatsioonkaebuse see väide ei pea paika. Kaebaja suhtes koostatud väärteootsuses on

selgesõnaliselt võetud seisukoht, et väärtegu pandi toime tahtlikult (”Menetlusalune isik pani

nimetatud teo toime tahtlikult.”.

Veel väidetakse kassatsioonkaebuses, et kaebaja ei saanud väärteootsusest järeldada, et teenistussuhe

lõpetatakse just ebaaususe kriteeriumi alusel. Sellist järeldust väärteootsusest tõesti teha ei saa.

Kolleegium arvab, et ärakuulamisel saanuks kaebaja tajuda, et teda võib reaalselt ähvardada

teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel. Kuid kolleegiumi arvates ei ole eluliselt usutav, et ka

ärakuulamisel olnuks kaebaja seisukoht väärteo toimepanemise osas erinev seisukohast, mida kaebaja

väljendas kohtumenetluses kuni kassatsioonimenetluseni. Kuni praeguse kassatsioonimenetluseni oli

kaebaja nii väärteo kohtueelses menetluses kui ka väärteootsuse vaidlustamisel, samuti teenistusest

vabastamise vaidlustamisel halduskohtus ja ringkonnakohtus järjekindlalt seisukohal, et ta ei ole

väärtegu toime pannud.

23. Kassatsioonkaebusest nähtuvalt ei pea kaebaja enda teenistusest vabastamist proportsionaalseks,

kuna 11. veebruaril 2011 omistas peadirektor talle tänukirja euro turvalise kasutuselevõtu abistamise

eest. Ka maksti kaebajale tema väitel 19. oktoobril 2011 preemiat tulemuslikuma töö eest. Viimast

väidet apellatsiooniastmes ei esitatud. Apellatsioonimenetluses esitas kaebaja aga väite, et arvesse ei

ole võetud talle peadirektori 11. veebruari 2011. a käskkirjaga omistatud tänukirja. Seda väidet

ringkonnakohus ei käsitlenud. Ka ei esitanud kaebaja ringkonnakohtule selle väite tõendamiseks

dokumente. Tõendi väite kinnitamiseks esitas kaebaja Riigikohtule.

Kolleegium on seisukohal, et sisuliselt on kassatsioonkaebusega vaidlustatud seda, et ringkonnakohus

ei käsitlenud kaebaja väidet, et tema suhtes on 11. veebruaril 2011 kohaldatud ergutusvahendit.

Kolleegium peab kassatsioonimenetluses võimalikuks käsitleda kaebaja teenistusest vabastamise

proportsionaalsust, eeldades, et kaebaja väide tema suhtes 11. veebruaril 2011 ergutusvahendi

kohaldamise kohta on tõene.

Kaebaja teenistusest vabastamist põhjendati 19. oktoobri 2011. a antud teenistusest vabastamise käsk-

kirjas muuhulgas sellega, et kaebaja täidab ametikohta, millel teenimine eeldab jäägitut ausust ja eriti

kõrget usalduse määra, tuleb asuda seisukohale, et kaebaja on korruptsioonivastases seaduses

sätestatud väärteo toimepanemisega olulisel määral kahjustanud usku tema aususesse ja usaldus-

väärsusesse, mille tõttu ei saa pidada võimalikuks kaebaja teenistuse jätkamist politseiametnikuna

politseiasutuses.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega, et ametikoht, millel kaebaja töötas, eeldab

jäägitut ausust, ja et kaebaja on käitunud ebaausalt ning seda on põhjendatud ka tema teenistusest

vabastamise käskkirjas. Kolleegium märgib täiendavalt, et kaebaja teenistusülesanded olid

määratletud väärteoasja toimikusse võetud Luhamaa maanteepiiripunkti teabeohvitseri ameti-

juhendiga. Ametijuhendi järgi kuulus kaebaja ametikoha eesmärkide hulka ka piiripunktides jälitus-

tegevuse korraldamine ja jälitusmenetluse toimingute teostamine. Kolleegium on seisukohal, et kui

isik täidab selliseid ametiülesandeid ning ametiasutusel on kadunud usk tema aususesse ja usaldus-

väärsusse, siis on see piisav põhjendus teenistusest KVS § 27 lg 3 alusel vabastamiseks.

11. veebruaril 2011 kohaldatud ergutusvahend euro turvaliselt kasutuselevõtmise abistamise eest ei

saa kolleegiumi arvates muuta KVS § 27 lg 3 alusel kaebaja teenistusest vabastamist ebaproport-

sionaalseks.

Vastustajale ei ole alust ette heita, et ta kaebaja teenistusest KVS § 27 lg 3 alusel vabastamise asemel

ei kaalunud kaebaja ilma tema nõusolekuta teisele ametikohale üleviimist PPVS § 57 lg 1 alusel.

Nimelt ei ole PPVS § 57 lg 1 eesmärgiks selle rakendamine KVS § 27 lg 3 alusel teenistusest

vabastamise alternatiivina. KVS § 27 lg 3 eesmärgiks on võimaldada vabastada teenistusest ametnik,

kelle suhtes on tema poolt toimepandud korruptiivse teo tõttu usaldus kadunud. PPVS § 57 lg-l 1

sellist eesmärki ei ole. PPVS § 57 lg 1 on kohaldatav teenistusalaste vajaduste korral.

24. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kolleegium jätab

menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud

kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 kolmanda lause alusel arvata riigituludesse.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld