3-1-1-67-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-67-13

Määruse kuupäev

18. juuni 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Andre Schmidt´i (endine Latt) kriminaalasjas süüdistuses

KarS § 422 lg 1 järgi tehtud Harju Maakohtu 24. mai 2012. a

otsuse täpsustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. veebruari 2013. a määrus

kriminaalasjas nr 1-12-2492

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanu R. K. esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk,

määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

29. mai 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tallinna Ringkonnakohtu 19. veebruari 2013. a määrus jätta muutmata.

2. R. K. esindaja vandeadvokaat Indrek Sirgi määruskaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 24. mai 2012. a otsusega tunnistati Andre Schmidt (endine Latt) süüdi KarS § 422

lg 1 järgi ja teda karistati KarS § 238 lg 2 ja § 65 lg 1 alusel vangistusega kolmeks aastaks kuueks

kuuks ja kümneks päevaks. KarS § 50 lg 1 alusel võeti temalt lisakaristusena kaheks aastaks ära

mootorsõiduki juhtimise õigus. A. Schmidtilt mõisteti muu hulgas KrMS § 179 lg 1 p 2, § 175 lg 1 p-

de 1, 4 ja 9 ning § 180 lg 1 alusel välja sundraha 435 eurot seoses süüditunnistamisega II astme

kuriteos, isikuekspertiisi maksumus 84 eurot, kiuekspertiisi maksumus 438 eurot, liiklustehnilise

ekspertiisi maksumus 457 eurot, sõiduki teisaldamise kulud 22,88 eurot, DNA ekspertiisi maksumus

342 eurot, kannatanu poolt esindajale tasutud õigusabi kulud summas 1656 eurot ja toimiku koopia

tegemise kulud summas 0,45 eurot. Väljamõistetud menetluskulude summa oli 3435,33 eurot.

KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti menetluskuludest 1608 eurot riigi kanda ja ülejäänud menetluskulu

1827,33

eurot

tuli

tasuda

ositi

ühe

aasta

jooksul

kohtuotsuse

jõustumisest

arvates

rahandusministeeriumi arveldusarvele.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Schmidti kaitsja vandeadvokaat Raul Otsa. Kaitsja

taotles A. Schmidtile süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist KarS § 423 lg 1 järgi. Vangistuse

mõistmise korral paluti A. Schmidt KarS § 74 lg 1 alusel karistusest vabastada või kohaldada talle

üldkasulikku tööd. Kaitsja taotles ka kannatanule väljamõistetud mittevaralise kahju suuruse

vähendamist ja süüdistatavalt menetluskuluna väljamõistetud summa (1827,33 eurot) jätmist KrMS §

180 lg 3 alusel riigi kanda.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 31. augusti 2012. a otsusega jäeti maakohtu otsus sisuliselt muutmata,

kuid ringkonnakohus täpsustas kohtuotsuse resolutiivosa KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel, kasutades

järgmist teksti: „Mõista Andre Schmidt’lt (Latt) välja KrMS § 179 lg. 1 p. 2, § 175 lg. 1 p. 1, 4, 9 ja §

180 lg 1 alusel välja menetluskuludest, mis koosnevad: sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest

435 € (nelisada kolmkümmend viis eurot), isiku ekspertiisi maksumus 84 € (kaheksakümmend neli

eurot), ekspertiisi maksumus 438 € (nelisada kolmkümmend kaheksa eurot), liiklustehnilise

ekspertiisi maksumus 457 € (nelisada viiskümmend seitse eurot), sõiduki teisaldamise kulude

maksumus 22.88 € (kakskümmend kaks eurot, 88 senti) , DNA ekspertiisi maksumus 342 €

(kolmsada nelikümmend kaks eurot), kannatanu poolt esindajale tasutud õigusabi summas 1656 €

(üks tuhat kuussada viiskümmend kuus eurot), toimiku koopia kulud 0.45 € (45 eurosenti) - 1827.33

eurot. Ülejäänud, s.o. 1608 eurot jätta riigi kanda”.

4. Kohtuotsus jõustus Riigikohtu 10. detsembril 2012. a määrusega, millega jäeti süüdistatava kaitsja

kassatsioon menetlusse võtmata.

5. Kannatanu R. K. esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk esitas 19. detsembril 2012 Harju Maakohtule

taotluse täpsustada Harju Maakohtu 24. mai 2012. a kohtuotsust. Taotluses leiti, et kohus luges otsuse

resolutiivosas menetluskuludeks muuhulgas ka kannatanu poolt kannatanu esindajale tasutud

õigusabikulud summas 1656 eurot. A. Schmidt pidi ka selle kulu tasuma riigile. Maa- ja

ringkonnakohtu otsustes puudub selgesõnaline viide selle kohta, et kannatanule hüvitab

õigusabikulud riik. Seetõttu ei ole kannatanul võimalik esitada Kohtute Raamatupidamiskeskusele

kohtulahendit, mille alusel saaks riik kannatanule menetluskulud hüvitada. Kohtuotsuste kohaselt on

õigusabikulu menetluskulu, mille süüdistatav peab tasuma riigile, kuid kannatanule kulude

hüvitamise kohta konkreetset täitedokumenti ei ole. Esindaja palus täitmiskohtunikul lahendada

eeltoodud ebaselgus ja teha määrus, mille kohaselt kannatanu kantud õigusabikulud summas 1656

eurot hüvitaks riik.

6. Harju Maakohtu 9. jaanuari 2013. a täitmiskohtuniku määruse resolutsiooniga täpsustati Harju

Maakohtu 24. mai 2012. a kohtuotsuse reoslutiivosa järgmiselt: „„1) asendada 8. lõigus sõnastus: „…

kannatanu poolt esindajale tasutud õigusabi summas 1656 € (üks tuhat kuussada viiskümmend kuus

eurot) ..“ sõnastusega: „ Kohustada Andre Schmidti hüvitama kannatanule R. K.-le õigusabikulud

1656 € (üks tuhat kuussada viiskümmend kuus eurot). Hüvitamisele kuuluv summa kanda R. K.

arveldusarvele nr 221044081194. Kohustada Andre Schmidti hüvitama nimetatud kahjutasu 1656 €

R. K.-le 1 (ühe) aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest“. 2) asendada 9. lõigus sõnastus: „…

ülejäänud menetluskulud, s.o 1827,33 € (üks tuhat kaheksasada kakskümmend seitse eurot ja 33

senti)…“ sõnadega: „ülejäänud menetluskulud, s.o 171,33 € (ükssada seitsekümmend üks eurot ja 33

senti. Antud kohtumäärus on lahutamatu osa Harju Maakohtu 24.05.2012.a kohtuotsusele nr 1-12-

2492.”” Määruse põhjendustes asus täitmiskohtunik seisukohale, et Harju Maakohtu 24. mai 2012. a

otsuses on ekslikult määratud, et kannatanul tekkinud õigusabi kulud peab süüdimõistetu kandma

riigituludesse. Tegelikult peab süüdimõistetu tasuma kannatanu õigusabi kulud otse kannatanule.

Tegemist on ilmse eksitusega, mis on kõrvaldatav KrMS § 431 alusel ilma kohtuotsuse sisu

muutmata.

7. Kannatanu R. K. esindaja vandeadvokaat I. Sirk esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles

palus Harju Maakohtu 9. jaanuari 2013. a määruse tühistada ja uue määrusega määrata, et kannatanu

õigusabi kulud hüvitab kannatanule riik. Määruse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust muuta kohtuotsuse resolutiivosa pärast otsuse

jõustumist. Kohtuotsuse resolutiivosa selline muutmine on vastuolus KrMS § 306 lg-ga 5 ja §-ga

431. Süüdimõistetu kohustuste muutmine ei ole kahtluse ega ebaselguse kõrvaldamine, vaid sisuline

otsustus. Täitmiskohtunik oli õigustatud Harju Maakohtu 24. mai 2012. a kohtuotsuse resolutiivosa

täpsustama vaid märkega, et kannatanu kantud õigusabi kulud hüvitab kannatanule riik. KrMS § 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Ka näiteks

ekspertiisikulud peab süüdimõistetu hüvitama riigile, mitte ekspertiisiasutusele. Kõnealusest

kohtuotsustest ei nähtu, millised kulud konkreetselt jäeti riigi kanda. Esindaja palus ka kohtuotsuse

täpsustamisega ja määruskaebuse esitamisega seotud kulud kannatanule hüvitada.

8. Põhja Ringkonnaprokuratuuri kirjalikus seisukohas leiti, et vaidlustatud kohtumäärus on seaduslik

ja määruskaebuse rahuldamiseks alust ei ole. Täitmiskohtunik on KrMS § 431 korras täpsustanud,

milline osa menetluskuludest jäeti riigi kanda ja milline mitte.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 19. veebruari 2013. a määrusega jäeti Harju Maakohtu täitmiskohtuniku

9. jaanuari 2013. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus

täitmiskohtuniku seisukohaga, et kannatanu õigusabi kuludega seonduv on kohtuotsuse täitmisel

tekkinud ebaselgus, mille lahendamine oli KrMS § 431 korras võimalik kohtuotsuse sisu muutmata.

KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 kohaselt loeti Harju Maakohtu 24. mai 2012. a otsusega kannatanu

õigusabi kulud summas 1656 eurot menetluskulude hulka ja see kulu mõisteti välja A. Schmidtilt.

Samas määrati, et süüdistatav peab need kulud kandma rahandusministeeriumi arveldusarvele, st

riigile. Ent menetluskulud tuleb hüvitada sellele, kellel need on tekkinud. Seega rikuti maa- ja

ringkonnakohtu otsustega kannatanu õigusi. Täitmiskohtunikul oli õigus see ebaselguse kõrvaldada.

Kohtuotsuse ebaselguse parandamine määrusega on sisuliselt vastutulek kannatanule, kuna kannatanu

oleks pidanud maakohtu otsust vaidlustama seaduses ettenähtud ajal. Kuivõrd ringkonnakohus jättis

määruskaebuse rahuldamata, jäeti ka kaebuse esitamisega seotud kannatanu õigusabi kulud KrMS §

187 lg 2 kohaselt isiku kanda, kellel need tekkisid.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

10. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kannatanu esindaja I. Sirk, kes lisaks

ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse seisukohtadele märgib järgmist.

10.1 Ei saa nõustuda ringkonnakohtu järeldustega, et tegelikult pidi süüdimõistetu tasuma kannatanu

poolt kantud õigusabi kulud otse kannatanule.

10.2. Kannatanu ei ole taotlenud süüdimõistetu kohustuste muutmist. Maa- ja ringkonnakohtu

järeldus, et kannatanule on vastu tuldud, ei ole asjakohane. Kui süüdimõistetu oleks tasunud

menetluskulu rahandusministeeriumi arveldusarvele, oleks Eesti Vabariik rikastunud kannatanu

arvelt. Kannatanu oleks saanud alusetu rikastumise sätete alusel nõuda Eesti Vabariigilt alusetult

saadu tagasi kohtuotsust vaidlustamata.

10.3. Kannatanu taotles ebaselguse kõrvaldamist küsimuses, et Eesti Vabariik maksaks kannatanu

poolt kantud menetluskulud kannatanule. Kuna kõik muud menetluskulud on Eesti Vabariik juba

kandnud, siis on ebaõiglane jätta kriminaalasjas kõige rohkem kannatanud isiku kulude hüvitamine

talle kahju tekitanud kurjategija kanda. Eriti arvestades seda, et süüdimõistetule mõisteti reaalne

vangistus. Harju Maakohtu 24. mai 2012. a otsuses määrati kindlaks menetluskulud ja otsustati, et

osa nendest jääb riigi kanda, osa hüvitab süüdimõistetu riigile. Kohus jättis aga täpsustamata, millised

konkreetsed menetluskulud jäävad riigi kanda. Ent riigi kanda jäänud summa suurus viitab sellele, et

riigi kanda jäeti kannatanu õigusabi kulud ja kriminaalmenetlusega seotud muud kulud peab

süüdimõistetu tasuma riigile.

10.4 Vaidlustatud kohtumäärusega pannakse kannatanu uude ja ebaõiglasse olukorda. Süüdimõistetult

on välja mõistetud ka mittevaralise kahju hüvitis, mida ta tasunud ei ole. Selle tasumine on lähiajal

vähetõenäoline, sest süüdistatavale mõisteti reaalne vangistus.

10.5

Ükski

õigusnorm

ei

reguleeri,

et

süüdimõistetu

peaks

kannatanu

menetluskulu

kriminaalmenetluses tasuma otse kannatanule. Kriminaalmenetluses ongi riik kurjategija ja

kannatanu vahel ning tsiviilõiguslikku suhet nende vahel ei teki. On seaduslik ja õiglane, et riik tasub

kannatanule mõistlikud ja põhjendatud õigusabi kulud ning nõuab omakorda need süüdimõistetult

tagasi. Vaidlustatud maa- ja ringkonnakohtu määrustes on ebaõigesti tõlgendatud jõustunud

kohtuotsuseid, millega A. Schmidt süüdi mõisteti ja määrati, et viimane tasub kannatanu

menetluskulud riigile. Sisuliselt tähendab see, et riik tasub menetluskulud kannatanule ning

sellesisulist kohtuotsuse täpsustust kannatanu jätkuvalt palubki.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimeses lauses märgitu kohaselt hüvitab süüdimõistva

kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Selles sättes ei täpsustata, kellele peab

süüdimõistetu konkreetselt menetluskulud hüvitama. Tõlgendades süstemaatiliselt KrMS VII

peatükis sätestatut ja arvestades ka kohtupraktikas valitsevat arusaama, tuleb kolleegiumi arvates

toetada seisukohta, et KrMS § 175 lg 1 p-des 2-10 nimetatud juhtudel mõistetakse süüdimõistetult

menetluskulud välja riigile ja vastavatel isikutel tekib omakorda õigus muude seaduste (näiteks riigi

õigusabi seaduse) alusel nõuda riigilt nende poolt kantud menetluskulude hüvitamist. Samas aga ei

ole KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulude, so valitud kaitsjale või esindajale makstud

mõistliku suurusega tasu ja kriminaalmenetlusega tekkinud muude menetlusosaliste vajalikud kulude,

riigilt väljanõudmise võimalust teistes seadustes sätestatud. Eelöeldust järeldub, et menetluskulu, mis

on kannatanul tekkinud valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse KrMS § 180 lg 1 esimese lause

kohaselt välja süüdimõistetult vahetult kannatanule (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.

jaanuar 2010. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-09, p 21).

12. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse esitajaga ka selles, nagu oleks täitmiskohtunik 9. jaanuari

2013. a määrust tehes väljunud KrMS §-ga 431 kindlaksmääratud pädevusest. Nii Harju Maakohtu

24. mai 2012. a otsuse kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 31. augusti 2012. a otsuse resolutsioonid

jätsid ebaselgeks küsimuse, kuidas hüvitatakse kannatanule menetluskulu, mis tal tekkis seoses

valitud esindajale tasu maksmisega. Selle ebaselguse on täitmiskohtunik Harju Maakohtu 9. jaanuari

2013. a määrusega õigesti ja põhjendatult kõrvaldanud.

13. Kooskõlas eelmärgituga ja tuginedes KrMS § 390 lg-le 1 ja § 361 lg 1 p-le 1, tuleb määruskaebus

jätta rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. veebruari 2013. a määrus muutmata.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris