3-1-1-69-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-69-13

Määruse kuupäev

14. juuni 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi I.D süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2013. a määrus kriminaalasjas

nr 1-12-11338, millega jäeti I.D ja tema kaitsja apellatsioonid kui

ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I.D kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Annika

Vanatoa

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

29. mai 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2013. a määrus, millega jäeti I.D ja tema kaitsja apellatsioonid

KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel läbi vaatamata, ning saata kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Määrata

OÜ-le

Vanalinna

Advokaadibüroo

makstava

riigi

õigusabi

tasu

suuruseks

I.D-le

määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 57 (viiskümmend seitse) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti,

sealhulgas käibemaks 9 (üheksa) eurot ning 60 (kuuskümmend) senti.

4. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 16. jaanuari 2013. a otsusega tunnistati I.D lühimenetluses süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi ning

teda karistati vangistusega 1 aastaks. Vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja

karistuseks mõisteti vangistus 8 kuuks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 5

päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 7 kuud ning 25 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti

5. detsember 2012. Ühtlasi mõisteti I.D-lt AS E kasuks välja 834 eurot.

2. I.D, keda on varem karistatud KarS § 199 lg 2 p-s 9 sätestatud kuriteo toimepanemise eest, tunnistati KarS § 199 lg 2 p-

de 7 ja 9 järgi süüdi järgmises:

2.1 4. juunil 2012 kella 12.00 paiku võttis ta Tallinnas Betooni 6 asuvast kauplusest 146,40 euro väärtuses kaupa ja

möödus kassast kauba eest maksmata, kuid turvatöötajad pidasid süüdistatava kinni;

2.2 18. mail 2012 kella 09.30 paiku võttis ta grupis A. N.-i ja I. I.-ga Tallinnas Peterburi tee 83B asuvast kauplusest 248,05

euro väärtuses kaupa ning lahkus poest kauba eest tasumata;

2.3 21. aprillil 2012 kella 14.30 paiku võttis ta Keilas Paldiski mnt 35 asuvast kauplusest 151 euro väärtuses kaupa ja

möödus kassast kauba eest tasumata, kuid turvatöötajad pidasid süüdistatava kinni;

2.4 5. mail 2012 kella 14.25 paiku võttis ta Tallinnas Viadukti 42 asuvast kauplusest 98 euro väärtuses kaupa, kuid

kauplusest väljumisel pidasid turvatöötajad ta kinni;

2.5 25. oktoobril 2012 kella 15.00 paiku võttis ta Tallinnas Viadukti 42 asuvast kauplusest 389 euro väärtuses kaupa ja

lahkus poest kauba eest tasumata;

2.6 26. oktoobril 2012 kella 12.00 paiku võttis ta Tallinnas Viadukti 42 asuvast kauplusest 445 euro väärtuses kaupa ja

lahkus poest kauba eest tasumata.

3. Maakohus leidis, et I.D-le etteheidetavad kuriteod on tõendatud süüdistatava ütluste ja kirjalike tõenditega ning tema

käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi. Karistuse mõistmisel arvestas kohus süü suurust,

süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid, puhtsüdamlikku kahetsust, üld- ja eripreventiivseid eesmärke ning seda, et

I.D tuleb tasuda menetluskulud ja tsiviilhagi. Kuivõrd rahalise karistuse mõistmiseks puudub alus ja süüdistatav ei sobi

kriminaalhooldusele, tuleb teda karistada reaalse vangistusega.

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid I.D ja tema kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil. Süüdistatav vaidlustas

otsuse osas, millega tema käitumine kvalifitseeriti KarS § 199 lg 2 p 7 järgi ja märkis, et 18. mail 2012 pani ta varguse

toime üksinda. Kaitsja taotles otsuse tühistamist I.D-le mõistetud karistuse osas ja kergema karistuse mõistmist.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2013. a määrusega jäeti süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid kui ilmselt

põhjendamatud läbi vaatamata. Ringkonnakohtu hinnangul põhistas maakohus, miks tuleb 18. mail 2012 toimepandud tegu

käsitada grupilise vargusena. Nimelt nähtub tunnistaja M. K. ütlustest, et süüdistuses märgitud ajal varastati kauplusest

248,05 euro väärtuses kaupa. Turvakaamerate salvestuste läbivaatamisel selgus, et kauplusesse sisenesid kolm meest. Üks

nendest võttis riiulilt kauba, andes selle üle teisele. Kolmas mees peitis kauba endale põue ja möödus kassast selle eest raha

maksmata. Sama tuleneb ka vaadeldud DVD-plaadi salvestisest. Väärib tähelepanu, et I.D tunnistas ennast täielikult süüdi

ja kahetses toimepandut. Süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamiseks puuduvad samuti alused. Eeltoodust tulenevalt

on apellatsioonid ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud ning need tuleb jätta KrMS § 326 lg 2 teise lause kohaselt läbi

vaatamata.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse I.D kaitsja vandeadvokaat L. Viil, taotledes määruse

tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale ringkonnakohtule apellatsioonide läbivaatamiseks. Kaitsja leiab, et

süüdistatavale mõistetud vangistuse määra pole veenvalt põhistatud ja see minetus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena. Karistusmäära valikul keskenduti süüdlase isikule, mitte toimepandud kuriteole. Karistuse raskus I.D

süü suurusele ei vasta. Pooled toimepandud tegudest jäid katse staadiumi ja tsiviilhagi on esitatud vaid ühe kuriteo kohta.

Karistust kergendava asjaoluna tuvastati puhtsüdamlik kahetsus. Lisaks on I.D valmis hüvitama tekitatud kahju. Süü

tunnistamine võimaldab järeldada, et süüdistatav on oma tegude ohtlikkusest ja tagajärgede kahjulikkusest aru saanud.

Nendel asjaoludel ei saa apellatsiooni läbi vaatamata jätmisega nõustuda. Kergema karistuse mõistmine ei ole seaduse ja

kohtupraktikaga vastuolus

7. Määruskaebusele esitatud vastuses peab Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Annika Vanatoa kaebust

põhjendamatuks ja leiab, et ringkonnakohtu määruse tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus ei ole materiaalõigust

ebaõigesti kohaldanud või kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud

apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS §

326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik

seetõttu, et apellandi argumendid pole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele

suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik

eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku

kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi

vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt

edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. novembri 2011. a määrus

asjas nr 3-1-1-86-11, p 7).

9. Kriminaalkolleegiumi hinnangul toimis ringkonnakohus iseenesest seaduslikult, kui sedastas, et kaitsja apellatsioon,

milles vaidlustati pelgalt süüdistatavale mõistetud karistuse raskust, on KrMS § 326 lg 2 teise lause kohaselt perspektiivitu

ja tuleb jätta läbi vaatamata. Vaidlustatud määruses esitatud asjaoludest nähtuvalt on etteheited I.D-le mõistetud vangistuse

määra põhistamata jätmisest alusetud. Pidades aga silmas, et Riigikohtule esitatud määruskaebuses taotletakse

ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale ringkonnakohtule mõlema - nii kaitsja kui ka I.D -

apellatsiooni läbivaatamiseks, märgib kolleegium järgmist.

10. Kriminaalkolleegium leiab, et I.D apellatsiooni väited, millega vaidlustati 18. mail 2012 toimepandud kuriteo

kvalifitseerimine KarS § 199 lg 2 p 7 järgi, on õiguslikult asjakohased. Samuti pole alust väita, et tegemist on selgelt

perspektiivitu apellatsiooniga. Apellant on esitanud sisulisi argumente, mille suhtes saab kohus kujundada seisukoha vaid

kriminaalasja sisuliselt läbi vaadates. Vaatamata seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, on ringkonnakohus

tegelikult apellatsiooni sisuliselt läbi vaadanud ning lahendanud. Olukorras, kus ringkonnakohus lahendab KrMS § 331 lg

11 kohaselt kriminaalasja sisuliselt, jättes selle tulemusena maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, peab ta

vastavalt KrMS § 337 lg 1 p-le 1 tegema kohtuotsuse.

11. Kuivõrd I.D apellatsiooni ei ole alust lugeda KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatuks ja seda ei saa

kõnealuse sätte kohaselt jätta läbi vaatamata, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

mõttes. I.D on apellatsioonis vaidlustanud ühe KarS § 199 järgi kvalifitseeritava kuriteo raskendava koosseisutunnuse

tõendatuse, millega seotud asjaoludele antav hinnang võib mõjutada ka temale mõistetud karistuse raskust. Sellel põhjusel

tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada tervikuna.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2013. a määruse ja saadab kriminaalasja samale

ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada.

13. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 57 euro ja 60 sendi suuruses summas, sh

käibemaks 9 eurot ning 60 senti. Taotluse kohaselt on määruskaebuse koostamiseks ja ringkonnakohtu määrusega

tutvumiseks kulutatud aega kolm pooltundi. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud toimingud on vajalikud ja nende

tegemiseks kulutatud aeg põhjendatud ning lähtudes riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja Eesti Advokatuuri

juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused,

maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidest 2 ja

23 tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 57 eurot ning 60 senti (sh käibemaks 9 eurot ja 60 senti). Vastavalt KrMS §

187 lg-le 1 tuleb see summa jätta riigi kanda.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Lea Kivi