3-3-1-24-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-24-13

Otsuse kuupäev

13. juuni 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

Corpore AS vaidlustus Eesti Töötukassa 15. oktoobri 2012. a

otsuse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2013. a otsus haldus-

asjas nr 3-12-2418

Menetluse alus Riigikohtus

Eesti Töötukassa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2013. a

otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-12-2418 muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Arvata kautsjon riigituludesse.

3. Kassatsiooniastme menetluskulud jätta Eesti Töötukassa kanda. Mõista Eesti Töötukassalt

Corpore AS kasuks välja õigusabikulud 575 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Töötukassa viis läbi avatud hankemenetluse riigihankes "Suhtekorralduse nõustamisteenus"

(nr 136481). 17. augustil 2012 avaldatud hanketeate (HT) p-s III.2.3 "Tehniline ja kutsealane

pädevus" sätestati muu hulgas järgmist:

"Kvalifitseerimise tingimustele vastavuse hindamiseks vajalikud andmed ja nende vorminõuded:

1. Pakkuja peab olema viimase kolme aasta jooksul (august 2009 kuni pakkumuse esitamise täht-

päevani) täitnud vähemalt viis (5) käesoleva riigihanke esemega sarnaste tunnustega (suhtekorralduse

nõustamine) lepingut või riigihanke hankelepingut. Pakkuja esitab olulisemate lepingute nimekirja

koos nende maksumuse, sõlmimise kuupäevade ja infoga teiste lepingupoolte kohta. [---] Pakkuja

esitab lisaks lepingute nimekirjale enda kinnituse (eraõigusliku juriidilise isiku korral) või lepingu

teiste poolte (riigi või riigiasutuste jmt korral) kirjalikud tõendid, et nimetatud lepingud on pakkuja

poolt nõuetekohaselt täidetud. Kinnituse või teiste poolte tõendite esitamisel tuleb lähtuda RHS § 41

lg 4.

2. Pakkuja suhtekorraldusnõustaja peab vastama kõikidele järgmistele tingimustele:

[---]

- vähemalt 5-aastane töökogemus nõustamises suhtekorraldusalal;

- suhtekorraldusnõustaja peab olema osalenud vastutava täitjana vähemalt viie (5) suhtekorraldus-

lepingu täitmisel.

Pakkuja esitab suhtekorraldusnõustaja CV."

Teiste seas esitas riigihankes pakkumuse Corpore AS.

Eesti Töötukassa hankeosakonna juhataja 15. oktoobri 2012. a resolutsiooniga kinnitati hanke-

menetluse komisjoni 28. septembri 2012. a protokollis nr 2-3/11840 tehtud ettepanek jätta kõik

pakkujad riigihangete seaduse (RHS) § 39 lg-te 1, 41 ja 6 alusel kvalifitseerimata. Protokolli kohaselt

ei vasta Corpore AS järgmistele HT tingimustele. Esitatud lepingute nimekirja kohaselt on pakkuja

muu hulgas täitnud ühe teavituskampaania lepingu, mis ei ole sisuliselt suhtekorralduse nõustamise

leping. Forsvarets Regnskabstjeneste (Kaitseväe Raamatupidamise Talitus) on teadaolevalt Taani

riigiasutus ja pakkuja ei saa ise selle lepingu nõuetekohast täitmist kinnitada. Lepingu teise poole

tõend on esitamata. Suhtekorraldusnõustaja CV-s on esitamata andmed osalemise kohta vähemalt viie

suhtekorraldusalase nõustamislepingu täitmisel vastutava täitjana (HT p III.2.3 alapunktid 1 ja 2).

2. Corpore AS esitas riigihangete vaidlustuskomisjonile vaidlustuse. Riigihangete vaidlustus-

komisjon rahuldas 7. novembri 2012. a otsusega nr 211-12/136481 vaidlustuse ja tunnistas hankija

otsuse Corpore AS kvalifitseerimata jätmise kohta kehtetuks.

3. Eesti Töötukassa esitas vaidlustuskomisjoni otsuse peale kaebuse Tallinna Halduskohtule.

4. Tallinna Halduskohus jättis 20. detsembri 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-12-2418 kaebuse

rahuldamata ja mõistis Eesti Töötukassalt Corpore AS kasuks välja menetluskulud 1230 eurot. Otsuse

põhjendused:

a) Hankija on jätnud RHS § 39 lg-st 1 tuleneva kontrollikohustuse täitmata. Üksnes lepingu pealkirja

alusel ei ole võimalik otsustada lepingu sisu üle. Hankijal oleks kahtluse korral tulnud küsida

lisateavet (RHS § 39 lg 4). Alusetud on hankija süüdistused vaidlustuskomisjoni ja pakkuja aadressil,

mis puudutavad uurimispõhimõtte rikkumist ja lepingu esitamata jätmist.

b) Seda, kuidas pidi pakkuja tõendama, et tema suhtekorraldusnõustaja on osalenud lepingute

täitmisel vastutava täitjana, HT ei sätestanud. Hankijal ei olnud ühtegi tõendit, mille alusel saaks

väita, et pakkuja suhtekorraldusnõustaja ei osalenud vähemalt viie suhtekorraldusalase nõustamis-

lepingu täitmisel vastutava täitjana. Hankija oleks pidanud küsima lisateavet RHS § 39 lg 4 alusel.

c) RHS § 10 lg 1 p-dest 1–3 ja § 41 lg-st 4 ei tulene kohustust esitada välisriigi asutuse tõend. RHS

kohaldub üksnes Eesti asutustele. Pakkujal peab olema õigus küsida lepingu teise poole tõendit ka

juhul, kui tegemist on välisriigi asutusega. Seda võimaldab 31. märtsi 2004. a direktiivi

nr 2004/18/EÜ "Ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihanke-

lepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta" art 48. Kuid sellisel juhul tuleb nõue sätestada HT-

s. HT nõuded peavad olema selged ja üheselt mõistatavad (Euroopa Kohtu 22. aprilli 2010. a otsus

asjas nr C-423/07: Komisjon/Hispaania, p 58; 29. aprilli 2004. a otsus asjas nr C-496/99 P: Succhi di

Frutta, p 109–111; Esimese Astme Kohtu 12. märtsi 2008. a otsus asjas nr T-345/03: Evropaïki

Dynamiki, p 144).

5. Eesti Töötukassa palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega halduskohtule esitatud kaebus rahuldada.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2013. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata (p 1). Ühtlasi jättis ringkonnakohus rahuldamata Eesti Töötukassa

taotluse apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks (p 2), mõistis Eesti Töötukassalt

Corpore AS kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 805 eurot (p 3) ja jättis Eesti

Töötukassa menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda (p 4). Otsuse peamised põhjendused:

a) Kui hanke eeldatav maksumus ei küündi direktiivi 2004/18 art-s 7 kehtestatud piirmäärani, tuleb

kohaldada Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) alusnorme ja üldpõhimõtteid (Euroopa Kohtu

19. detsembri 2012. a otsus asjas nr C-159/11: Ordine degli Ingegneri della Provincia di Lecce jt,

p 23; kohtujuristi 23. mai 2012. a ettepanek samas asjas, p-d 35–41; Riigikohtu 27. oktoobri 2010. a

otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-10, p 15). Sellises olukorras ei saa direktiiv 2004/18 olla otse-

kohaldatav. Hankijal puudub seetõttu käesolevas vaidluses võimalus tugineda direktiivi art-s 48

sätestatule. See artikkel on üle võetud RHS § 41 lg-tega 1–8. Sellest lähtudes võiksid direktiiv art 48

lg 2 p a sisustamise kohta avaldatud seisukohad omada põhimõttelist tähtsust ka RHS § 41 lg 4

tõlgendamisel (Riigikohtu 16. novembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-65-11, p 35). Euroopa

Liidu Kohtu praktikast ei õnnestu samas leida otsuseid, milles kohus oleks käesoleva vaidlusega

sarnasest aspektist tõlgendanud direktiivide 2004/18 art 48 lg 2 p a, 92/50/EMÜ art 32 lg 2 p b,

77/62/EMÜ art 23 lg 1 p a. Kuivõrd antud asjas ei ole direktiiv 2004/18 otsekohaldatav, ei ole asja-

kohane eelotsuse taotlemine.

b) RHS § 10 lg 1 p-des 1–3 nimetatud hankijatena ei ole võimalik käsitada teiste EL liikmesriikide

asutusi. Nendega sõlmitud lepingute nõuetekohase täitmise tõendamise osas on seaduses lünk.

Hankija oleks saanud sätestada nõuded referentsidele tuginemise kohta HT-s täpsemalt. Pakkuja ei

pidanud HT p III.2.3 alapunktist 1 aru saama, et hankija soovib ka välisriigi asutuste kinnitust, sest

selles alapunktis tehakse viide RHS § 41 lg-le 4. Kuna HT punkt on selge, ei pidanud pakkuja küsima

hankijalt selgitust ega nõuet vaidlustama. Toodud tõlgendus ei kohtle pakkujaid ebavõrdselt. Tõendi

esitamise kohustus ei ole seotud mitte pakkuja isiku, vaid referentsina esitatud lepingu teise poolega.

c) Pakkuja kvalifikatsiooni kontroll peab olema sisuline. RHS § 39 lg 41 alusel pakkuja kvalifit-

seerimata jätmise saab kaasa tuua üksnes sellise dokumendi esitamata jätmine, mille esitamine on

ühelt poolt HT kohaselt nõutav (määratletuse nõue). Teisalt peaks see võimaldama tõendada pakkuja

kvalifikatsiooni (asjakohasuse nõue). Hanketeates puudub viide, et suhtekorralduse nõustamise

lepingute all HT p III.2.3 tähenduses peab hankija silmas üksnes kõigile HD lisa 1 p-s 1 loetletud

kriteeriumitele vastavaid lepinguid. Hankelepingu eseme tehniline kirjeldus ei sisalda pakkuja

kvalifitseerimise tingimusi (Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-2-12).

Töötukassa soov hankida HD lisa 1 p-le 1 vastavat nõustamisteenust ei piira pakkuja võimalusi

tõendada oma kutsealast pädevust ka tehnilisele kirjeldusele mittevastavate suhtekorralduse

nõustamislepingutega, sest vastavat piirangut ei ole HT-s selgesõnaliselt sätestatud.

d) "Suhtekorralduse nõustamisleping" oli määratlemata õigusmõiste. Kui hankijal jääb pakkumuse

sisu ebaselgeks või tal tekib kahtlus esitatud andmete või sellele lisatud dokumentide õigsuses või

asjakohasuses, peab hankija kasutama RHS § 39 lg-s 4 sätestatud volitust. See ei tähenda teiste

pakkujate ebavõrdset kohtlemist, kui hankija rakendab seda volitust ühetaoliselt. Andmete ja

dokumentide täiendav selgitamine ei kujuta endast ka pakkumuse puuduste hilisemat kõrvaldamist.

Käesoleval juhul saanuks hankija nõuda äriühinguga fischerAppelt relations GmbH sõlmitud lepingu

esitamist ja suhtekorraldusnõustaja CV-s sisalduvate viidete täpsustamist. Hankijale ei saanud jääda

arusaamatuks, et Corpore AS käsitas viidatud lepingut suhtekorralduse nõustamisteenusena ja CV-s

on silmas peetud, et isik on osutanud nõustamisteenust nimelt vastutava täitjana 17-le organisat-

sioonile.

e) Uurimispõhimõte on vaidlustuskomisjonis piiratud. Eelkõige ei saa vaidlustuskomisjonilt eeldada

tõendite ulatuslikku kogumist omal initsiatiivil. Tõendeid peavad esitama esmajärjekorras menetlus-

osalised ise. Hankija ei ole omalt poolt teinud midagi selleks, et vältida asja uueks lahendamiseks

saatmist. Vaidlustuskomisjon ega halduskohus ei saa asuda otsustama pakkuja kvalifitseerimise üle.

Neil on üksnes erandina võimalik jätta vaidlustatud haldusakt kehtetuks tunnistamata, kui vaidlustus-

või kohtumenetluses ilmneb, et minetustele vaatamata tuleks hankijal ka asja uuesti otsustamisel anda

välja samasisuline haldusakt (Riigikohtu 14. märtsi 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-87-10, p 20).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Eesti Töötukassa kassatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus täielikult ja ring-

konnakohtu otsus resolutsiooni p-de 1, 3 ja 4 ulatuses, rahuldada Eesti Töötukassa kaebus ja tühistada

täielikult vaidlustuskomisjoni otsus ning mõista AS-lt Corpore Eesti Töötukassa kasuks välja

menetluskulud. Kassatsioonkaebuse põhjendused:

a) Ringkonnakohtu seisukohad on vastuolulised, eiratud on EL aluspõhimõtteid ja diskrimineerimis-

keeldu. RHS § 41 lg 4 p 1 tuleb tõlgendada kooskõlas EL õigusega. Direktiivi 2004/18 art-st 48

tuleneb ühetaoline nõue esitada riigiasutuse tõend sõltumata riigiasutuse päritolust. Direktiiv ei

võimalda seda sätet üle võtta osaliselt. HT näeb sõnaselgelt ette, et pakkuja võib enda kinnituse

esitada üksnes eraõiguslike juriidiliste isikute puhul. Ringkonnakohus on jätnud kooskõla direktiiviga

analüüsimata ja ilmnenud seaduselünga ületamata. RHS § 41 lg 4 p 1 teeb viite § 10 lg 1 p-dele 1–3.

Sellega ei ole seadusandja soovinud piirata tõendite esitamise nõuet üksnes Eesti asutuste ja

isikutega. Täiendi "Eesti" lisamine nendele sätetele on meelevaldne ja vastuolus direktiiviga.

Ringkonnakohtu seisukoht, et direktiiv ei ole antud juhul otsekohaldatav, läheb vastuollu

kohtupraktikaga (haldusasi nr 3-3-1-65-11, p 35; Euroopa Kohtu 20. oktoobri 2005. a otsus asjas

nr C-264/03: Komisjon/Prantsusmaa).

b) Isikutele seatavad piirangud ja kriteeriumid peavad olema pakkujate suhtes ühetaolised. Pakkuja

vabastamine tõendamiskoormusest mõnda päritolu referentside osas oleks vastuolus võrdse

kohtlemise põhimõttega. Ühetaoline kohtlemine ei sea välisturul tegutsenud pakkujaid ebavõrdsesse

olukorda. Tõendite hankimiseks on RHS-s kindlaks määratud tähtajad ning direktiivi 2004/18 art 52

p 6 annab pakkujale igal ajal aluse tõendit nõuda. Ringkonnakohtu tõlgenduse korral jääb lahenda-

mata küsimus, kuidas peaks hankija sellises olukorras kontrollima pakkuja vastavust kvalifitseerimis-

tingimustele. Sellisel juhul puuduks hankijal õigus välisriigi asutuse tõendi esitamise nõuet ka HT-s

sätestada. Kuna RHS § 41 lg 4 aga võimaldab välisriigi asutuse tõendi esitamist nõuda, puudus

vajadus HT-s seda nõuet täpsemalt lahti kirjutada. HT ei erista riigi või riigiasutuse jmt päritolu.

Vaidlustaja pole nõude kohta selgitust küsinud ega nõuet vaidlustanud.

c) Tõendi esitamata jätmine on puudus, mida ei saa pärast pakkumuste esitamise tähtpäeva enam

kõrvaldada ega RHS § 39 lg 4 korras selgitada. See annaks vaidlustajale põhjendamatu eelise teiste

pakkujate ees. Hankija poolt päringu tegemine välisriigi hankijale oleks vastuolus võrdse kohtlemise

põhimõttega ja pakkuja kohustusega tõend esitada. Vaidlustuskomisjon ja kohtud peaksid vaidlustaja

väiteid kontrollima sisuliselt, mitte piirduma hankija tegevuse formaalse hindamisega.

Uurimispõhimõtet ja kohtupraktika seisukohti rikkudes on vaidlustuskomisjon ja kohtud tuginenud

vaidlustaja paljasõnalistele väidetele enda kvalifikatsiooni kohta (haldusasi 3-3-1-65-11, p 22;

Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2012. a otsus haldusasjas nr 3-10-3337, p 22). Hankija ei

taotle, et vaidlustuskomisjon ja kohtud peaksid "astuma hankija asemele".

d) Referentslepingutes ja CV-s esinesid puudused. HT ja HD tingimustest nähtus selgelt, et pakkujal

pidi olema suhtekorralduse nõustamise kogemus n-ö laiemas mõttes. Keegi pakkujatest selle kohta

selgitusi ei küsinud ega tingimust ei vaidlustanud. Seega ei olnud referentslepingute tunnused välja

toomata ning tegemist ei olnud määratlemata õigusmõistega. Vaidlustaja kvalifikatsiooni

tõendamiseks esitatud teavituskampaania nõustamislepingut ei saa pidada HT järgi nõutud

suhtekorraldusalaseks nõustamislepinguks. Hankija eesmärgiks ei olnud selgitada välja kogemus

üksikute konsultatsioonide osutamise osas. Vaidlustaja esitatud suhtekorraldusnõustaja CV-s ega

mujal ei toodud välja pakutud isiku töökogemust vastutava täitjana ega seda, et tegemist oleks olnud

suhtekorraldusalaste nõustamislepingute täitmisel osalemisega.

e) Hankijal pole RHS § 39 lg-st 4 lähtudes mitte kohustus, vaid õigus küsida selgitust, sedagi üksnes

pakkumusega koos juba esitatud dokumentide kohta, aga mitte asjaolude kohta, mille kohta pole

pakkuja ühtegi dokumenti ega kinnitust esitanud. Hankemenetlus on formaalne. Pakkujal on kohustus

RHS § 41 lg 1 järgi esitada andmed tema kvalifitseerimise tingimustele vastavuse kohta. Hankija ei

saa oletada, kas lisaks vaidlustaja esitatud andmetele eksisteerivad veel mingid andmed, mis

tõendaksid kvalifikatsiooni. Puuduste kõrvaldamine seaks ohtu hankemenetluse läbipaistvuse ja

võrdse kohtlemise.

j) Hankemenetlus on lõppenud RHS § 29 lg 3p 4 alusel. Pakkumuste jõusoleku tähtaeg möödus

5. detsembril 2012. RHS § 45 lg 2 rakendamine on välistatud. Olukorras, kus vaidlustuskomisjon

tunnistas otsusega hankija otsuse kehtetuks, on hankijal HKMS § 268 lg 3 alusel õigus pöörduda

kaebusega halduskohtusse ning edasikaebe korras vaidlustada halduskohtu ja ringkonnakohtu

otsused.

8. AS Corpore vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud Eesti

Töötukassa kanda järgmistel põhjustel:

a) HT p III.2.3 ei võimalda teha järeldust, et referentsleping peab vastama HD lisas 1 toodud

tehnilisele kirjeldusele. HT ei viita asjaomase tingimuse puhul HD lisale 1. Hankija ei ole ka

põhjendanud, millisele HD lisa 1 tingimusele vaidlustaja referentsleping ei vasta. Hankija seletuste

pinnalt ei ole arusaadav, miks vaidlustaja referentslepingu näol ei ole tegemist hankemenetluse

esemega sarnase suhtekorraldusalase nõustamislepinguga ning mida peab hankija silmas nn

tervikliku suhtekorraldusalase nõustamise all. Teavituskampaania läbiviimiseks tuleb mh kasutada

kõiki HD lisa 1 tehnilises kirjelduses nimetatud tegevuste läbiviimiseks vajalikke kompetentse.

c) HT ei sätestanud välisriigi riigiasutuse kinnituse esitamise kohustust. Pole vaidlust, et sellist

kohustust ei tulene ka RHS § 10 lg-test 1–3 ja § 41 lg-st 4. HT ei viidanud direktiivi 2004/18 art-le

48. HT ebaselgeid nõudeid ei saa tõlgendada pakkuja õigusi kitsendavalt.

d) Hankija pole CV sisu osas tingimusi sätestanud ega ole kehtestanud ka vastavat vormi. HT-s pole

hankija nõudnud, et suhtekorraldusnõustaja poolt täidetud lepingute kohta tuleks esitada nimekiri ja

muud andmed CV-s või muus dokumendis. Vaidlustaja on esitanud HT-s nõutud dokumendi – CV.

Vaidlustaja on kinnitanud, et tema suhtekorraldaja omab kogemust vähemalt viie lepingu alusel

suhtekorraldusalase teenuse osutamisel vastutava täitjana. CV pinnalt ei saanud hankija teha

järeldust, et suhtekorraldaja kogemus ei vasta HT-le. Segaseks jääb, kas vaidlustaja on jäetud

kvalifitseerimata HT-s nõutud dokumendi esitamata jätmise või sisuliselt kvalifitseerimise nõuetele

mittevastavuse tõttu. Dokumendi esitamise kohustus ei ole kvalifitseerimise tingimus RHS § 39 lg 1

tähenduses. Pakkujat ei saa jätta kvalifitseerimata dokumendi puuduste tõttu, kui mingisuguseid

nõudeid dokumendile kehtestatud ei olnud. Ka juhul, kui dokument ei vasta vorminõudele, ei anna

see alust pakkuja kvalifitseerimata jätmiseks, vaid hankija peab küsima dokumendi kohta selgitusi.

e) Hankija etteheited seoses vaidlustuskomisjoni ja kohtute uurimiskohustuse rikkumisega on

ainetud. Hankija väidetest ei tulene, milliseid dokumente või tõendeid oleks vaidlustuskomisjon ja

kohtud pidanud koguma. Hankija peab kvalifitseerimata jätmise kohta tegema põhjendatud otsuse

(RHS § 39 lg 6). Vaidlustuskomisjon ja kohtud ei saanud hankija otsuse kontrollimisel lähtuda

asjaoludest, tõenditest ja kaalutlustest, millega hankija pole otsust põhjendanud. Tõendite täiendav

kogumine oleks menetlust asjatult koormanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohus selgitab esmalt pakkujate kvalifikatsiooni kontrollimise korda (I) ja uurimispõhimõtte

rakendamist hankevaidlustes (II). Seejärel võtab Riigikohus seisukoha välisriigi asutuse tõendi (III)

ning teavituskampaania lepingu ja suhtekorraldusnõustaja elulookirjelduse (IV) küsimustes.

Lõpetuseks võtab Riigikohus seisukoha asjas esitatud nõuete suhtes (V).

I

10. Vaidlus käib esmalt RHS § 39 lg-te 1, 4 ja 41 tõlgendamise üle.

RHS § 39 lg 1 esimese lause kohaselt peab hankija muu hulgas kontrollima, kas pakkuja tehniline ja

kutsealane pädevus vastavad hanketeates esitatud kvalifitseerimise tingimustele. Sama paragrahvi

lõike 4 kohaselt võib hankija pakkujalt nõuda kvalifikatsiooni tõendamiseks esitatud dokumentide

sisu selgitamist või selgitamist võimaldavate andmete või dokumentide esitamist. Sama paragrahvi

lõige 41 sätestab, et hankija jätab pakkuja kvalifitseerimata, kui pakkuja on jätnud esitamata hanke-

teates nõutud kvalifikatsiooni tõendava dokumendi või kui pakkuja ei esita hankija nõudmisel selliste

dokumentide sisu kohta selgitust või selgitamist võimaldavaid andmeid või dokumenti ja need

andmed või dokumendid ei ole hankijale oluliste kulutusteta andmekogus olevate avalike andmete

põhjal kättesaadavad.

11. RHS § 39 lg 41 võimaldab jätta pakkuja kvalifitseerimata kahel alusel:

- pakkuja on jätnud hanketeates nõutud kvalifikatsiooni tõendava dokumendi esitamata;

- teatud juhtudel, kui pakkuja ei esitaja hankija nõudmisel täiendavaid selgitusi, andmeid või

dokumente.

Neid aluseid tuleb eristada RHS § 39 lg-st 3. See säte annab aluse jätta kvalifitseerimata pakkuja, kes

sisuliselt ei vasta kvalifitseerimise tingimustele.

Hankija luges vaidlustaja esmalt kvalifitseerimise tingimustele sisuliselt mittevastavaks, sest

vaidlustaja poolt varasema kogemuse tõendamiseks ära märgitud teavituskampaania leping ei vasta

väidetavalt hanketeate tingimustele. Lisaks heitis hankija ette, et vaidlustaja on jätnud esitamata

hanketeates nõutud dokumendid – Taani riigiasutuse tõendi ja suhtekorraldusnõustaja piisavat

kogemust tõendava elulookirjelduse (CV).

Seega väidab hankija nii RHS § 39 lg-s 3 kui ka RHS § 39 lg 41 esimeses alternatiivis kirjeldatud

olukordade esinemist.

12. Vaidluse üks põhiküsimusi peitub selles, kas enne kvalifitseerimata jätmist oleks hankija pidanud

vaidlustajale andma võimaluse oma kvalifikatsiooni täiendavaks tõendamiseks.

Vaidlustuskomisjon nägi hankija poolt RHS § 39 lg 4 rikkumist selles, et hanketeates nõutud ja

vaidlustaja esitatud dokumendid ei olnud piisavad, tegemaks järeldust, et vaidlustaja viidatud

varasem nõustamisleping ei vasta kvalifitseerimistingimustele. Kohtute hinnangul oleks hankija

pidanud küsima lisateavet ka suhtekorraldusnõustaja kogemuse kohta.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub vaidlustuskomisjoni ja kohtute nende seisukohtadega, pidamata

vajalikuks korrata kõiki põhjendusi. Seoses vaidlusega Taani riigiasutuse tõendi üle leiab kolleegium

lisaks, et RHS § 39 lg 4 alusel on võimalik täiendavalt nõuda ka selliste dokumentide ja andmete

esitamist, mis oleks hanketeate kohaselt tulnud esitada juba koos pakkumusega.

13. Kui lugeda RHS § 39 lg-t 4 täht-tähelt, võib näida, et see võimaldab nõuda pakkujalt üksnes

selgitusi või täiendavaid dokumente ja andmeid, mis on vajalikud mõne konkreetse, juba esitatud

dokumendi selgitamiseks. Kolleegium leiab, et õige on tõlgendada RHS § 39 lg-t 4 ulatuslikumalt.

14. RHS § 39 lg 4 võtab üle direktiivi 2004/18 art 51, mille kohaselt võivad ostjad paluda ettevõtjatel

art-te 45–50 kohaselt esitatud tõendeid ja dokumente täiendada või selgitada. See direktiivi säte ei sea

piirangut, et täiendavalt nõutavad tõendid ja dokumendid peavad selgitama mõnda konkreetset, juba

esitatud dokumenti. Täiendada on võimalik ka pakkumuse koosseisus esitatud tõendite ja

dokumentide kogumit tervikuna.

Käesoleva hanke puhul ei ole direktiivi 2004/18 järgimine kohustuslik. See ei takista aga direktiivi

arvestamist RHS § 39 lg 4 tõlgendamisel. RHS 39 lg 4 näeb ka allpool riigihangete rahvusvahelist

piirmäära ette sama lahenduse, mida kohaldatakse direktiivi 2004/18 reguleerimisalas (vrd otsus asjas

nr 3-3-1-65-11, p 35 koos täiendavate viidetega).

RHS § 39 lg 4 ega direktiivi 2004/18 art 51 sõnastus ei välista, et täiendavalt nõutakse tõendit või

dokumenti, mida nõuti hanketeates ning mis seetõttu oleks tegelikult tulnud esitada juba koos

pakkumusega. Kui pakkuja esitab tagantjärele puuduolevad dokumendid või andmed, ei ole enam

tegemist olukorraga, kus hanketeates nõutud dokument on esitamata (RHS § 39 lg 41 esimene

alternatiiv). Sellisel juhul ei anna pakkuja viga enam alust pakkuja kvalifitseerimata jätmiseks.

15. Avaliku sektori hankijate puhul on võimaluse andmine puuduva dokumendi või puuduvate

andmete esitamiseks ka kooskõlas proportsionaalsuse põhimõtte, ärakuulamisõiguse ja halduse üldise

selgitamiskohustusega (vrd HMS § 15 lg 2, § 36 lg 1 p 3), samuti riigihankemenetluse spetsiifiliste

põhimõtetega. Pakkujate ebamõistlik kvalifitseerimata jätmine takistaks rahaliste vahendite säästlikku

kasutamist ja konkurentsi tõhusat ärakasutamist (RHS § 3 p-d 1 ja 4).

16. Ka piisava põhjalikkusega ettevalmistatud riigihanke puhul ei ole välistatud, et hankija ja pakkuja

tõlgendavad hanketeates toodud nõudeid erinevalt. Ka kõige hoolikam pakkuja ei pruugi alati mõista

hanketeate tingimuste tegelikku sisu. Võib juhtuda, et hanke alusdokumentide tingimused on pakkuja

jaoks esmapilgul üheselt mõistetavad ja selged, kuid kvalifikatsiooni kontrollimisel ilmneb siiski, et

hankija on mõistnud neid teisiti. Enamgi veel, hanke alusdokumente võivad hilisemas

kontrollimenetluses ka vaidlustuskomisjon ja kohtud tõlgendada mitmel erineval moel. Niisuguses

olukorras ei saa pakkujale alati ette heita, et ta ei kasutanud RHS § 56 lg-s 1 sätestatud võimalust

hanke alusdokumentide kohta selgituste küsimiseks.

Ka käesolevas asjas lahknes vaidlustaja tõlgendus välisriigi asutuse tõendi kohustuslikkuse

küsimuses hankija ja kolleegiumi tõlgendusest (allpool p 33), kuid see langes kokku vaidlustus-

komisjoni ning haldus- ja ringkonnakohtu tõlgendusega. Kolleegium on seisukohal, et käesoleval

juhul ei pidanud vaidlustaja ette nägema, et hankija ja Riigikohus tõlgendavad HT p III.2.3 alapunkti

1 temast erinevalt.

17. RHS § 43 lg-st 2 tulenevalt peab pakkumus vastama hanketeates ja hankedokumentides sätestatud

tingimustele. Pakkuja peab tegema kõik selleks, et ükski nõutud dokument pakkumuse

komplekteerimisel ei ununeks, et formularide täitmisel ei jääks ükski lahter täitmata, et andmed ei

oleks vastuolulised jne. Ehkki riigihankes osaleda soovivalt ettevõtjalt on kohane nõuda kõrgendatud

hoolikust, ei ole eriti mahukate andmete ja nõutavate dokumentide suure hulga puhul võimalik

inimlikke eksimusi täielikult välistada. Iga niisugune viga ei tähenda iseenesest, et pakkuja oleks

tehingupartnerina ebausaldusväärne. Pakkuja kvalifitseerimata jätmise imperatiivne kohustus

pisimagi vea korral ei oleks proportsionaalne.

18. Pakkujate võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtteid ei riku see, kui sarnased dokumendid

või andmed esitamata jätnud pakkujatele antakse puuduste kõrvaldamiseks ühetaoline võimalus.

Läbipaistvuse tagamise kohustuse põhieesmärk on ennekõike välistada oht, et hankijast ametiasutus

eelistaks soosikuid või tegutseks omavoliliselt (vt otsus asjas C-496/99 P: Succhi di Frutta, p 111).

Ühetaoline kohtlemine ei saa luua kellelegi eelist. Vastupidi, puuduste kõrvaldamise võimaluse

andmata jätmine võimaldaks olukordi, kus hankija jagab oma soosikule varjatult eelinfot hanke alus-

dokumentide tõlgendamisvõimaluste kohta, kuid konkurendid saavad neist teada alles tagantjärele.

19. Hankija väitel on ta juhindunud hankemenetluses formaliseerituse põhimõttest. Kolleegium on

seisukohal, et riigihankemenetlus sisaldab muu hulgas ka formaalseid elemente, kuid tegemist ei ole

põhimõttega, millest tuleks juhinduda hankemenetluse sätete tõlgendamisel (vt RHS § 3).

Sellegi poolest ei tohi hankemenetluse läbiviimine, sh pakkuja kvalifikatsiooni kontrollimine

andmete ja tõendite kogumise tõttu muutuda võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks. Kuna pakkuja

vastavust peab hankija niikuinii kontrollima (RHS § 39 lg 1 esimene lause), ei põhjusta

kõrvaldatavatele vormilistele puudustele tähelepanu juhtimine pakkujale olulist lisatööd. RHS § 56 lg

3 teise lause kohaselt on pakkuja sama seaduse § 39 lg 4 alusel nõutud andmed, dokumendi ja

selgitused kohustatud esitama kolme tööpäeva jooksul.

20. Euroopa Kohus on piiratud hankemenetluse puhul seoses ebatäpsete või tehnilisele kirjeldusele

mittevastavate pakkumustega rõhutanud, et esitanud pakkumusi ei tohi hankija ega taotleja

initsiatiivil põhimõtteliselt enam muuta. Võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetega on

vastuolus mis tahes läbirääkimised hankija ja taotleja vahel. Ebatäpsete või tehnilisele kirjeldusele

mittevastavate pakkumuste kohta selgituste nõudmisel võib teistele pakkujatele näida, et hankija on

pidanud pakkumuse üle konfidentsiaalseid läbirääkimisi. Direktiivi art-ga 2 ei ole siiski vastuolus

see, kui erandjuhul korrigeeritakse pakkumusega seonduvaid andmeid, eriti siis, kui ilmselgelt on

vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead, nii et selle muudatusega ei kaasneks

tegelikult uue pakkumuse esitamist (29. märtsi 2012. a otsus asjas nr C-599/10: SAG ELV Slovensko

jt, p-d 36–40).

21. Refereeritud Euroopa Kohtu seisukohad on põhimõtteliselt asjakohased ka avatud hanke-

menetluses. Käesoleval juhul aga ei käi vaidlus selle üle, kas hankija oleks pidanud võimaldama

pakkumust selgitada seoses hanke esemele laienevate tehniliste tingimustega, vaid seoses hanketeates

ettevõtjatele esitatud kvalifikatsiooninõuetega. Viidatud otsuses rõhutas Euroopa Kohus, et tema

poolt lahendatud vaidlus hanke esemega seotud selgituste üle ei seondu praeguses vaidluses

tähtsusust omava, pakkujate kvalifikatsiooni selgitamist reguleeriva art-ga 51 (p 22).

Pakkujate kvalitatiivse valiku kontekstis on oht laskuda lubamatutesse läbirääkimistesse väiksem.

Erinevalt pakkumuse tehnilistest üksikasjadest ning pakkumuses ära toodud hinnast ja muudest

lepingutingimustest ei ole täiendavad andmed või selgitused pakkuja kvalifikatsiooni kohta

andmeteks, mis saaksid esitatud pakkumust sisuliselt muuta. Muutuda võib küll dokumentide

koosseis, mille pakkuja hankijale esitab, kuid ei muutu tingimused, mille valguses võtab pakkuja

endale kohustuse kaupa tarnida või teenust osutada (hind, pakutavad kauba või teenuse tehnilised

andmed, lepingu täitmise tingimused jne).

22. Hankija kaalutlusõigus täiendavate dokumentide, andmete ja selgituste nõudmisel ei tähenda

õigust otsustada nõude esitamise üle meelevaldselt. See ohustaks pakkujate võrdset kohtlemist.

Selleks, et mitte anda pakkujale võimalust kõrvaldatava puuduse korral dokumentide täiendamiseks,

peab hankijal olema kaalukas põhjus.

Hankija ei pea pakkujale andma võimalust puuduste kõrvaldamiseks näiteks siis, kui asjaolud

näitavad, et pakkuja on dokumendid või andmed jätnud esitamata teadlikult. Samuti ei pea hankija

oletama, kas pakkujal on lisaks esitatud dokumentidele veel dokumente ja andmeid. Puuduste

kõrvaldamise võimalus tuleb anda siis, kui nõutud dokumendid või andmed on esitamata, ebaselged

või ebapiisavad või kui on ilmne, et pakkuja on teinud dokumentide vormistamisel inimliku vea.

23. RHS § 39 lg 4 alusel kõrvaldatava puudusega ei ole tegemist siis, kui esitatud dokumendid ja

andmed kinnitavad, et pakkuja ei vasta sisuliselt kvalifitseerimistingimustele (RHS § 39 lg-s 3

sätestatud olukord), st puudus on sisuline, mitte vormiline. Näiteks juhul, kui hankija on seadnud

kvalifitseerimise tingimuseks pakkuja viimaste aastate lepingute teatava mahu ja pakkuja esitab

teadlikult andmed lepingute mahu kohta, kuid neist nähtuvalt jääb lepingute maht allapoole nõutavat

määra, ei ole tegemist RHS § 39 lg 4 alusel kõrvaldatava puudusega.

Kvalifikatsiooninõuetele sisuliselt mittevastav pakkuja ei saa muutuda RHS § 39 lg 4 kohaldamise

käigus vastavaks. Kui nõuetele vastav seisund tekib ettevõtjal alles pärast pakkumuse esitamist, ei

võeta seda hankemenetluses arvesse.

24. Mõistagi ei pea hankija RHS § 39 lg 4 alusel andma võimalust puuduste kõrvaldamiseks, kui

pakkuja osalemine hankes oleks välistatud puuduse kõrvaldamisele vaatamata mõnel muul põhjusel,

nt RHS § 38 lg-s 1 loetletud asjaolude tõttu.

25. Ringkonnakohus märkis, et pakkuja kvalifitseerimata jätmise saab kaasa tuua üksnes pakkuja

mittevastavus asjakohasele kvalifikatsiooninõudele. Kolleegium peab vajalikuks meenutada, et asja-

kohatuse vastuväide tuleb esitada hanketeadet vaidlustades (vrd kolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-99-09, p 16; 16. novembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-65-11, p 13). Kui

hanketeade on jõus, ei ole pakkujate kvalifikatsiooni kontrollimise staadiumis võimalik nõuda selles

sisalduva kvalifikatsiooninõude kohaldamata jätmist asjakohatusele viidates.

II

26. Hankija otsus peab olema põhjendatud ja kontrollitav (RHS § 39 lg 6). Hankija ei või tugineda

pelgalt oletustele.

Teisalt tuleb nõustuda hankijaga, et vaidlustuskomisjon ja kohtud peavad juhinduma uurimispõhi-

mõttest ning tagama omal initsiatiivil kõigi oluliste asjaolude väljaselgitamise. Samuti tuleb hanke-

asjades arvestada põhimõttega, et riigihankemenetluses tehtud viga ei too kaasa hankija otsuse

kehtetuks tunnistamist, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei mõjutanud küsimuse otsustamist

sisuliselt (RVastS § 3 lg 3 p 1).

Eeltoodust tulenevalt ei pruugi olulise faktilise asjaolu uurimata jäämine hankemenetluses tähendada

igal juhul hankija otsuse kehtetuks tunnistamist, kui vaidlustus- või kohtumenetluses leiab see asjaolu

siiski tõendamist.

27. Eeltoodu ei tähenda aga, et menetlusnorme rikkunud hankija võiks hankevaidluse lahendamisel

olla passiivne ja et kogu vastutus tegelike asjaolude selgitamise suhtes lasuks hankevaidlust

lahendavatel organitel. Menetlusnormi rikkunud hankijal on tõendamiskoormus selles, et tema tehtud

menetlusveale vaatamata on hankemenetluses tehtud otsus sisuliselt õige. Siiski, kui hankijal ei ole

sellises olukorras võimalik vajalikku tõendit esitada, kuid tõendi olemasolu või juurdepääsu võib

eeldada vaidlustajal, võib tõendamiskoormus kohtu nõudel taas üle minna vaidlustajale (HKMS § 59

lg 1 esimene lause).

Uurimispõhimõtte rakendamisel võivad vaidlustuskomisjon ja kohtud piirduda tähelepanu

juhtimisega tõendamisvajadusele (HKMS § 2 lg 4 esimene lause). Kui tõendamist vajava asjaolu on

juba kahtluse alla seadnud teised menetlusosalised, puudub vaidlustuskomisjonil ja kohtul kohustus

tõendamisvajadust täiendavalt selgitada.

III

28. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlustaja ei pidanud käesolevas hankes

esitama Taani riigiasutuse tõendit varasema lepingu nõuetekohase täitmise kohta.

29. Nõuded pakkujate varasema kogemuse (referentside) tõendamisele kehtestas HT p III.2.3 ala-

punkt 1. Selle sätte eelviimases lauses märgiti, et pakkuja esitab lisaks lepingute nimekirjale enda

kinnituse (eraõigusliku juriidilise isiku korral) või lepingu teiste poolte (riigi või riigiasutuste jmt

korral) kirjalikud tõendid, et nimetatud lepingud on pakkuja poolt nõuetekohaselt täidetud. Selles

lauses ei eristata Eesti ja välismaa riigiasutusi. Samas tegi HT p III.2.3 alapunkti 1 viimane lause viite

RHS § 41 lg-le 4. Määrav on seega küsimus, kas RHS § 41 lg 4 eristab Eesti ja teiste riikide

riigiasutusi.

RHS § 41 lg 4 p 1 kohaselt peab pakkuja hankija nõudel esitama olulisemate lepingute nõuetekohase

täitmise kohta teise lepingupoole väljaantud tõendi, kui lepingu teiseks pooleks on RHS § 10 lg 1

punktides 1–3 nimetatud hankija. RHS § 10 lg 1 loetleb riigihangete seaduses sätestatud korda

järgima kohustatud isikud ja asutused (hankijad). Selle lõike punktis 1 on ära nimetatud riik ja

riigiasutused.

30. Kolleegium nõustub hankijaga, et RHS § 41 lg 4 p-s 1 tehtud viitega RHS § 10 lg 1 p-dele 1–3 ei

eristanud seadusandja tõendi esitamisega seoses Eesti ja teiste riikide riigiasutusi. Otseselt reguleerib

RHS § 10 lg 1 riigihangete seaduse kohustatud subjektide (hankijate) ringi. Ehkki ka RHS § 10 lg 1

seda selgesõnaliselt ei täpsusta, on pikematagi ilmne, et hankijate ringi määratlemisel on silmas

peetud vaid Eesti isikuid ja asutusi, sest Eesti seadusandja pädevuses tervikuna on reguleerida vaid

Eesti isikute ja asutuste poolt läbiviidavaid hankeid.

RHS § 41 lg 4 kontekst aga on teine. See säte reguleerib pakkuja varasema kogemuse tõendamist.

Selle küsimuse puhul ei ole Eesti seadusandja pädevus piiratud vaid Eesti asutustega. Miski ei keela

Eesti seadusandjal kehtestada tõendi esitamise kohustust ka siis, kui pakkuja soovib tugineda teise

riigi asutusega sõlmitud lepingule.

Enamgi veel, säärane võimalus tuleneb selgelt direktiivi 2004/18 art 48 lg 2 p a alapunkti ii esimesest

taandest. Selles on märgitud, et tõendusmaterjalina kohaletoimetatud tarnete ja osutatud teenuste

kohta esitatakse pädeva asutuse väljaantud või allkirjaga kinnitatud tõendid, kui saaja oli riiklik ostja.

Kuna pole kahtlust, et direktiivi viidatud säte laieneb vähemalt kõikide EL liikmesriikide riiklikele

ostjatele ja RHS § 41 lg 4 p 1 võtab selle sätte üle, tuleb ka RHS § 41 lg 4 p 1 mõista nii, et see

sätestab hankijale võimaluse nõuda vähemalt EL liikmesriikide riigiasutuse tõendite esitamist.

31. Ilma direktiivi 2004/18 art 48 lg 2 p a alapunkti ii kehtivust kahtluse alla seadmata on viljatu

arutelu selle üle, kas pakkujatel on välisriigi asutuse tõend võimalik esitada piisavalt kiiresti ja ega

see kohustus ei kohtle neid ebavõrdselt. Kolleegiumi hinnangul ei loo välisriigi asutuse tõendi

esitamisega seonduda võivad praktilised raskused alust kahelda art 48 lg 2 p a alapunkti ii kehtivuses.

32. Ka ringkonnakohus möönis, et tema poolt eelistatud tõlgenduse korral jääks riigihangete

seadusesse lünk, sest puuduks regulatsioon välisriigi asutustega sõlmitud lepingute kohta. Puudub

põhjus eeldada, et seadusandja jättis selles küsimuses seadusesse lünga teadlikult.

Hankija märgib õigustatult, et ringkonnakohtu otsus on RHS § 41 lg 4 p 1 tõlgendamisel vastuoluline.

Kolleegium meenutab, et pakkujate kvalifikatsiooni tõendamiseks võivad hankijad nõuda vaid

seaduses sätestatud andmeid ja dokumente (vt otsus asjas nr 3-3-1-65-11, p 26 täiendavate viidetega).

Kui see säte laieneks tõepoolest vaid Eesti hankijatega sõlmitud varasematele lepingutele, puuduks

hankijatel igasugune võimalus referentside kohta välismaa asutuste tõendeid nõuda. Ometigi on

ringkonnakohus pidanud sääraste tõendite nõudmist põhimõtteliselt võimalikuks.

33. Järelikult ei tulene HT p III.2.3 alapunkti 1 viimases lauses tehtud viitest, et vaidlustaja võis riigi-

asutuse puhul nõutud tõendi jätta esitamata seetõttu, et vaidlustaja varasemaks lepingupartneriks oli

Taani riigiasutus. Seega leidis hankija õigesti, et vaidlustajal oli esitamata HT p III.2.3 alapunktis 1 ja

RHS § 41 lg 4 p-s 1 nõutud tõend.

34. Vastavalt käesoleval otsuse p-des 22–24 märgitud põhimõtetele oleks hankija pidanud andma

vaidlustajale RHS § 39 lg 4 alusel võimaluse täiendada esitatud dokumente Taani asutuse tõendiga.

Vaidlustaja oleks saanud selle tõendi esitamata jätmise tõttu kvalifitseerimata jääda alles pärast

puuduste kõrvaldamise võimaluse andmist. RHS § 39 lg 4 rikkumise tõttu on hankija otsus õigus-

vastane.

IV

35. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et hankija ei ole suutnud tõestada vaidlustaja

poolt referentsina esitatud teavituskampaania lepingu mittevastavust HT p III.2.3 alapunkti 1

esimesele lausele, mis nõudis, et tegemist peab olema käesoleva riigihanke esemega sarnaste

tunnustega lepinguga. Samuti vastas vaidlustaja poolt esitatud suhtekorraldaja elulookirjeldus HT

nõuetele. Kolleegium ei pea vajalikuks ringkonnakohtu seisukohti korrata. Vastuseks kassatsioon-

kaebuse teemakohastele väidetele märgib kolleegium järgmist.

36. Hankija sätestas HT p III.2.3 alapunkti 1 esimeses lauses, et varasemad lepingud pidid olema

käesoleva riigihanke eseme suhtes "sarnaste tunnustega". Selline keelekasutus ei võimalda kaugeltki

järeldada, et referentslepingute puhul peavad olema täielikult täidetud kõik tunnused, mis on

sätestatud käesoleva hanke eseme tehnilises kirjelduses. Sarnasus ei tähenda lepingu eseme ja

tingimuste täielikku ega ülekaalukat kokkulangevust ega varasema lepingu samaväärset kestust,

ulatust ja mahtu. Kui hankija ei pidanud referentsidena piisavaks üksikuid konsultatsioone, oleks ta

hanketeates pidanud need välistama.

HT p III.2.3 alapunti 1 esimene lauses selgitati, et "sarnased tunnused" tähendab antud juhul lepingut

suhtekorralduse nõustamise valdkonnas. Õigesti märgib vaidlustuskomisjon, et see hõlmab kõiki

varasemaid nõustamislepinguid meedia ja avalikkusega suhtlemise valdkonnas, eesmärgiga mõjutada

mainet ja kajastust. Kolleegiumi hinnangul on lepingute sarnasus selles tähenduses võimalik,

sõltumata sellest, kas need teenused sisaldasid kõiki suhtekorralduse alamvaldkondi. Asjaolu, et

varasem leping sõlmiti vaid ühe kampaania raames, ei välista selle käsitamist suhtekorraldus-

lepinguna, kui kampaania toimus suhtekorralduse eesmärgil.

37. HT p III.2.3 alapunkti 2 viimane lause sätestas nõude esitada pakkuja suhtekorraldusnõustaja

elulookirjeldus. HT-s ei sätestatud, milliseid andmeid pidi elulookirjeldus sisaldama. Seetõttu ei

andnud asjaolu, et vaidlustaja on elulookirjelduses jätnud esitamata andmed suhtekorraldusnõustaja

osalemise kohta vähemalt viie suhtekorraldusalase nõustamislepingu täitmisel vastutava täitjana,

hankijale alust vaidlustaja kvalifitseerimata jätmiseks. Samuti ei ole hankija nõudnud suhtekorraldus-

nõustaja elulookirjelduse selgitamist. RHS § 39 lg 41 võimaldab jätta pakkuja kvalifitseerimata vaid

juhul, kui hankija on dokumenti või andmeid nõudnud hanketeates või sama paragrahvi lõikes 4

sätestatud korras selgitusi nõudes.

38. RHS § 39 lg 41 kohaldamisel ei ole tähtsust sellel, kas hanketeates nõutud dokumendid ja andmed

on piisavad pakkuja kvalifikatsiooni kontrollimiseks. RHS § 41 lg 1 kohaselt määrab hankija,

millised dokumendid ja andmed tuleb pakkujatel esitada. Ühtlasi nähtub siit, et nõutavad andmed ja

dokumendid tuleb loetleda hanketeates. Muuhulgas on RHS § 41 lg 1 p 3 kohaselt hankija ülesanne

määratleda referentslepingute tunnused. Läbipaistvuse põhimõttega oleks vastuolus see, kui pakkujad

peavad hanke esemest või sisulistest kvalifitseerimistingimustest asuma tuletama nõutavaid

dokumente ja andmeid.

39. Ebapiisavalt koostatud hanketeate eest ei vastuta pakkujad, vaid hankijad. Siiski, kui pakkumuste

kontrollimisel selgub, et hankija on teinud vea ning hanketeates nõutud andmed või dokumendid on

pakkujate kvalifikatsiooni kontrollimiseks ebapiisavad, on tal RHS § 39 lg 4 alusel võimalik nõuda

nende täiendamist ja selgitamist.

Hankija oleks kahtluste korral pidanud laskma vaidlustajal RHS § 39 lg 4 alusel tõendada, et

referentslepingute näol on tegemist lepingutega suhtekorralduse valdkonnas ning et suhtekorraldus-

nõustaja on osalenud vastutava täitjana suhtekorraldusalases nõustamises. Vaidlustaja kvalifitseeri-

mata jätmine ilma neis küsimustes täiendavate dokumentide, andmete ja selgituste esitamise

võimaluse andmiseta on õigusvastane.

V

40. Kuna hankija otsus vaidlustaja kvalifitseerimata jätmiseks on õigusvastane, on vaidlustus-

komisjon lõppkokkuvõttes selle põhjendatult tühistanud. Ka kohtumenetluse käigus ei ilmnenud, et

vaatamata menetlusvigadele oli hankija otsus sisuliselt õige. Seetõttu ei ole alust vaidlustuskomisjoni

otsuse tühistamiseks.

Kohtud oleksid saanud asja lahendamise käigus tuua selgust Taani asutuse tõendi küsimuses, nõudes

vaidlustajalt selle esitamist. Kuna hankija väitel on hankemenetlus lõppenud, ei saada Riigikohus asja

kohtutele uueks arutamiseks ja selle küsimuse selgitamiseks. Kui peaks ilmnema, et hankemenetlus ei

ole siiski lõppenud, on ka hankijal võimalik nõuda nimetatud dokumendi esitamist.

41. Eeltoodust tulenevalt jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsuste resolutsioonid

muutmata. Riigikohus muudab kohtuotsuste põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

42. Hankija tasutud kautsjon 25 eurot tuleb arvata riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud

jäävad hankija kanda (HKMS § 107 lg 4 ja § 108 lg 1).

Vaidlustaja palub hankijalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 575 eurot. Õigus-

abikulu on põhjendatud ja arve on tasutud. Seega tuleb vaidlustaja õigusabikulu hankijalt välja

mõista.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld