3-1-1-64-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-64-13

Otsuse kuupäev

13. juuni 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Lea Kivi ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Reino Agone süüdistuses KarS § 415 lg 1, § 405

lg 2 - § 22 lg 2, § 114 p-de 2 ja 7 - § 22 lg 2, § 120 ning § 184

lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-11-3611

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Reino Agone kaitsja vandeadvokaat Mart Missik

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade

prokurör Jüri Kasesalu

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

15. mai 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 24. septembri 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri

2012. a kohtuotsused Reino Agonele karistuse mõistmises KarS § 405 - § 22 lg 2 järgi.

2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

3. Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

4. Määrata Advokaadibüroole Kasak & Missik kassatsioonimenetluses Reino Agonele osutatud

riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 460 (nelisada kuuskümmend) eurot 80

(kaheksakümmend) senti (sh käibemaks 76 eurot 80 senti). Jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 13. detsembri 2011. a kohtuotsusega mõisteti Reino Agone õigeks talle esitatud

süüdistuses KarS § 415 lg 1, § 405 lg 2 - § 22 lg 2, § 114 p-de 2 ja 7 - § 22 lg 2 ja § 120 järgi. Samas

mõisteti ta süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja karistati vangistusega kaheks aastaks ja kuueks kuuks.

Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2012. a määrusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses ja

saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Ringkonnakohus

leidis, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses,

hinnates tõendeid valikuliselt ja osaliselt, samuti jättes otsuse osaliselt põhjendamata. Kaitsja esitas

ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, kuid Riigikohtu määrusega jäeti see menetlusse

võtmata.

2. Harju Maakohtu 24. septembri 2012. a otsusega tunnistati R. Agone süüdi KarS § 415 lg 1 järgi,

karistades teda vangistusega kolmeks aastaks; KarS § 405 lg 2 - § 22 lg 2 järgi, karistades teda

vangistusega viieks aastaks; KarS § 114 p-de 2 ja 7 - § 22 lg 2 järgi, karistades teda vangistusega

üheksaks aastaks kuueks kuuks; KarS § 120 järgi, karistades teda vangistusega kuueks kuuks ning

KarS § 184 lg 1 järgi, karistades teda vangistusega kaheks aastaks ja kuueks kuuks. Liitkaristusena

KarS § 64 lg 1 järgi mõisteti talle vangistus üheteistkümneks aastaks. Süüdistatavalt mõisteti välja

menetluskulud kokku summas 5834 eurot 66 senti.

2.1 R. Agone tunnistati KarS § 415 lg 1 järgi süüdi selles, et ta soetas ebaseaduslikult ühe F1

käsigranaadi koos UZRGM sütikuga, mis omavahel ühendatuna sisaldavad LMS § 3 lg 1 p 2 mõistes

lõhkeainet ning plahvatust esilekutsuvat mehhanismi, olles seega lõhkeseadeldis KarS § 413

tähenduses. Käsigranaadi koos sütikuga andis R. Agone 2008. a sügisel Loksal aadressil Xxxxxxxx

XX korterelamu ees ebaseaduslikult üle V. L.-ile.

2.2 R. Agone tunnistati KarS § 405 lg 2 - § 22 lg 2 järgi süüdi selles, et ta kallutas V. L.-i plahvatuse

tekitamisele, ja KarS § 114 p-de 2 ja 7 - § 22 lg 2 järgi süüdi selles, et ta kallutas V. L.-i toime

panema üldohtlikul viisil ja lõhkeseadeldist kasutades mõrva. 2008. aasta sügisel tegi R. Agone V. L.-

ile ettepaneku korraldada S. G. mõrv, põhjustades plahvatuse aadressil E. Xxxxx xxx XX Tallinn.

Süüdistatav osutas selleks ka ainelist kaasabi, andes 2008. aasta sügisel V. L.-ile Loksal aadressil

Xxxxxxxx XX asuva korterelamu ees sularaha kakskümmend tuhat krooni ning käsigranaadi koos

sütikuga. Soovides tagada kavandatud kuriteo edukat toimepanemist, sõidutas R. Agone enda

kasutuses oleva sõidukiga V. L.-i 2008. a sügisel Xxxxx xxx XX piirkonda, näidates ette, kuhu S. G.

pargib oma sõiduki ja millist teed mööda ta läheb parklast koju. 2008. aasta sügisest 2009. aasta

novembrini nõudis süüdistatav korduvalt teo toimepanemist, ähvardades vastasel korral raha tagasi

nõuda. V. L. tekitas 4. detsembril 2009. a kella 17.25 paiku Tallinnas aadressil Xxxxx xxx XX asuva

korterelamu taga R. Agonelt saadud lõhkeseadeldisega S. G.-st ca kolme meetri kaugusel plahvatuse,

mille tagajärjel seadis ohtu S. G. elu ja tervise, kuna viimane sai kergemaid vigastusi, s.o

rebimishaavad vasakul reiel ja mõlemal säärel. Samuti tekitati lõhkeseadeldise plahvatusega oht

varale, kuna plahvatuse tagajärjel purunesid Xxxxx xxx XX neljanda trepikoja kaks pakettakent,

välisvalgustuse lambikuppel ning lisaks said kannatada trepikoja välisuks, välisukse kõrval olevad

seinad ning korterelamu puitlaudisest fassaad. Kuigi R. Agone tegi kõik endast oleneva kavatsetud

mõrva lõpuleviimiseks, jäi mõrv toime panemata süüdlaste tahtest sõltumata.

2.3 Samuti tunnistati R. Agone süüdi KarS § 120 ja KarS § 184 lg 1 järgi, kuid selles osas ei ole

otsust kassatsiooniastmes vaidlustatud.

3. Maakohtu otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

3.1 Kriminaalmenetlust alustati 4. detsembril 2009. a KarS § 405 lg 2 tunnustel selles, et samal

päeval kella 17.25 paiku toimus Xxxxx xxx XX Tallinnas asuva korterelamu taga teise trepikoja

vahetus läheduses lõhkeseadeldise või lõhkeainet sisaldava toote plahvatus, mille tagajärjel sai

vigastada S. G. Sama päeva õhtul peeti kahtlustatavana kinni V. L. 19. aprillil 2010 eraldati sellest

kriminaalasjast R. Agone teoga seonduv uue kriminaalasja raames menetlemiseks. Harju Maakohtu

14. oktoobril 2010. a otsusega kriminaalasjas nr 1-10-6099 mõisteti V. L. süüdi KarS § 405 lg 2, §

415 lg 1 ja § 114 p 2 ja 7 - § 25 lg 1 järgi.

3.2 Kohtuliku arutamise tulemusena selgus, et 4. detsembril 2009 Xxxxx xxx XX Tallinnas asuva

korterelamu taga toimunud plahvatuses sai kannatada S. G., kellel tuvastati tervisekahjustused, mis

eksperdi arvates võisid olla tekitatud lõhkeseadeldise plahvatusega. Kannatanu ütlustega on

tõendatud, et 3. detsembril 2009 nägi ta õhtul parklas V. L.-i, keda teab kui Loksa elanikku. 4.

detsembri 2009. a õhtul pööras ta oma kortermaja hoovi. V. L. seisis umbes 10-15 meetrit laternast ja

20-25 meetrit kannatanust eemalt, peites oma nägu kapuutsi alla. Seejärel V. L. viskas granaadi, mis

kukkus kannatanust 10-12 meetri kaugusele ja plahvatas. Pärast granaadi viset suutis kannatanu veel

kümme meetrit eemale joosta. Kannatanu S. G. ja tunnistaja V. L. on 3.-4. detsembri 2009. a

sündmuste osas andnud riimuvaid ütlusi. Lisaks S. G. ja V. L.-i enda ütlustele asetab V. L.-i

sündmuskohale ka eksperdi arvamus ekspertiisiaktis nr GE-1423-09/4782.

3.3 Kriminaalasja lahendamisel on lubatav kasutada tunnistaja V. L.-i ütlusi nii tema enda tegevuse

kui ka süüdistuses kirjeldatud R. Agone teopanuse kohta. Tegemist on ütlustega, mida V. L. andis

tunnistajana ja kahtlustatavana kriminaalasja kohtueelses menetluses ja enda kriminaalasja

kohtumenetluses. R. Agone süüasja arutamisel 10. septembri 2012 kohtuistungil keeldus tunnistaja

V. L. ütluste andmisest. V. L. oli keeldunud ütluste andmisest ka sama kriminaalasja esmasel

arutamisel kohtus 26. oktoobri 2011. a kohtuistungil. KrMS § 71 lg 2 p 2 kohaselt võib tunnistaja

ütluste andmisest keelduda, kui ta on kaastäideviijana või osavõtjana samas kuriteos süüdi mõistetud.

V. L. ongi isik, kes mõisteti samas kuriteos süüdi Harju Maakohtu 14. oktoobril 2010. a otsusega.

KrMS § 2862 lg 2 kohaselt on isiku poolt teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel antud ütlused

lubatavad tõendina samadel asjaoludel kui deponeeritud ütlused. Seega on isiku poolt teises

kriminaalasjas ristküsitluse reeglite kohaselt kohtus antud ütlused võrdsustatud deponeeritud

ütlustega ning V. L.-i poolt kriminaalasja nr 1-10-6099 kohtumenetluses antud ütlused tuleb vastu

võtta KrMS § 2862 lg 2 alusel.

3.4 V. L.-i poolt sama kriminaalasja kohtueelses menetluses tunnistajana ja kahtlustatavana antud

ütluste vastuvõtmine on lubatav KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel, mille kohaselt võib kohus

kohtumenetluse poole taotlusel tõendina vastu võtta tunnistaja poolt varem antud ütlused, kui

tunnistaja keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. Tunnistaja V. L.-il on seaduslik alus ütluste

andmisest keeldumiseks. Kohtu hinnangul on V. L.-i ütlused asjas olulised. Kaitsjal on olnud

menetluse käigus küllaldane aeg ja võimalus esitada ütlustele vastuväiteid, kaitsja on vastavat õigust

ka kasutanud. Samuti on tegemist usaldusväärsete ütlustega. Olukorras, kus isik loobub oma algselt

esitatud kaitseversioonist, otsustab sündmuse asjaolude kohta tõe rääkimise kasuks ning annab

seejärel läbivalt vastuoludeta ja järjekindlaid ütlusi, mis riimuvad asjas kogutud teiste tõenditega, ei

ole kohtu arvates alust kahelda isiku kui tunnistaja usaldusväärsuses.

3.5 Tõendikogumist tuleb välja jätta tunnistajate V. P. ja V. M.-i ütlused nende ebausaldusväärsuse

tõttu. Tunnistaja V. P. ütluste kohaselt kinnitas V. L. kinnipidamisasutuses viibides, et pani teo toime,

sest oli võlgu. V. P. soovitas V. L.-il teda kihutanud isik välja mõelda. Kohtu hinnangul ei riimu V. P.

ütlused kriminaalasjas esitatud teiste tõenditega. V. L.-il puudus motiiv S. G. ründamiseks - ka

kannatanu S. G. ja tunnistaja V. L. ei ole andnud ütlusi selle kohta, et neil olid minevikus ühised

ärihuvid või rahalised suhted. Tunnistaja V. M. andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et V. L.-il oli

granaat, mida viimane hoidis viis-kuus aastat enda kodus. Jälitustoimingu protokollides kajastatud V.

M.-i ja R. Agone omavahelistest vestlustest ja tunnistaja V. L.-i ütlustest võib järeldada, et

nendevahelised suhted olid usalduslikud. Kohtu arvates asus V. M. ütlusi andes toetama oma sõbra

versiooni.

3.6 R. Agone ennastõigustavad ütlused, mille kohaselt ta ei olnud V. L.-i teoga kuidagi seotud, on

vastuolus tunnistaja J. G. ja kannatanu S. G. ütlustega, kelle usaldusväärsuses kohtul alust kahelda ei

ole. Kohtu hinnangul nähtub tunnistajate S. G., J. G. ja V. L.-i ütlustest üheselt, et V. L.-il endal

puudus motiiv S. G. vastaseks rünnakuks. Samuti lükkab süüdistatava ütlusi ümber R. Agone ja

tunnistaja V. L.-i naise J. L. ning R. Agone ja V. L.-i kaitsja R. Kiviloo vaheline tihe suhtlus

ajavahemikus 4.-13. detsember 2009 ja 16. jaanuaril 2010, mis on talletatud 23. novembri 2010. a

jälitustoimingu protokollis. Sama protokolli kohaselt helistas R. Agone 4. detsembril 2009 kell 21.26

V. L.-i mobiiltelefonile. 18. detsembri 2009. a jälitustoimingu protokolli kohaselt viibis R. Agone

koos V. L.-iga 4. detsembri 2009. a õhtul kell 21.29 V. L.-i elukoha juures Loksal. Tunnistaja V. L.-i

ütluste kohaselt andis ta 4. detsembri 2009. a õhtul R. Agonele teo toimepanemise kinnituseks

granaadirõnga. 18. jaanuari 2011. a jälitustoimingu protokollis sisalduva V. M.-i ja R. Agone

omavahelise suhtluse stenogrammist nähtuvalt uurib V. M. R. Agonelt midagi rõnga toomise kohta.

3.7 R. Agone tahtlust S. G. surma põhjustamise suhtes tõendavad V. L.-ile tasutud summa suurus

(20 000 krooni); kuriteo toimepanemise vahend - granaat; R. Agone soov, et V. L. viskaks granaadi

ajal, mil R. Agonel on kindel alibi. Samuti andis V. L. ütlusi selle kohta, et loobus kahel järjestikusel

korral S. G. granaadiga viskamisest põhjusel, et sündmuskohas oli asjasse mittepuutuvaid isikuid.

3.8 Kohus tutvus jälitustoimikuga ja leidis, et kaitsja etteheited toimingute ebaseaduslikkuse osas on

põhjendamatud ning jälitustoimingu protokollide tõendina kasutamine on lubatav. Kaitsja osundas, et

jälitustoimingu protokoll kajastab ka advokaat R. Kiviloo telefonivestlusi. 23. novembri 2010. a

jälitustoimingu protokolli kohaselt allutati jälitustoimingule R. Agone ja jälitustoimingu käigus

salvestati ka tema vestlusi R. Kivilooga. Jälitustoimingu protokollist nähtub, et advokaadi kliendiks

R. Agone suhtes läbiviidud jälitustoimingute ajal oli V. L. R. Agone ei olnud R. Kiviloo klient. Seega

on jälitustoimingu protokoll lubatav tõend.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja.

4.1 Süüdistatav R. Agone tunnistas end süüdi narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises ja taotles

selle eest mõistetud karistuse kergendamist. Ülejäänud süüdistuses ta end süüdi ei tunnistanud ja

taotles selles osas õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Süüdistatav leidis, et kohus jättis tema ütlused

põhjendamatult kõrvale ja puuduvad muud tõendid tema süü kohta. Mahukas apellatsioonis esitas ta

oma nägemuse asetleidnud sündmuste ja talle esitatud süüdistuse kohta.

4.2 Süüdistatava kaitsja taotles kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest

R. Agone ei ole süüdistuses märgitud tegusid toime pannud. Ühtlasi taotles kaitsja, et ringkonnakohus

viiks läbi jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli. Alternatiivselt taotles kaitsja R. Agonele mõistetud

karistuse kergendamist, sest temale mõistetud karistus ei saa olla suurem kui teo vahetul toimepanijal,

so V. L.-il. Lisaks märkis kaitsja, et kohus on eksinud ekspertiisikulude väljamõistmisel.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2013. a otsusega tühistati maakohtu otsus R. Agonelt

ekspertiisikulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega

R. Agonelt mõisteti riigituludesse välja solidaarselt varem süüdimõistetud V. L.-iga ekspertiisitasu

2791 eurot 18 senti ja lisaks T. Agonelt ekspertiisitasu 1520 eurot 42 senti. Muus osas jäeti maakohtu

otsus muutmata, põhjendades seda järgmiselt.

5.1 Maakohtu otsuses sisalduv põhjendus jälitustoimingu seaduslikkuse osas on kooskõlas

jälitustoimiku

materjalides

sisalduva

teabega.

Kohtukolleegium

tuvastas

muuhulgas,

et

jälitustoiminguks loa andmise ajaks oli kogutud piisavalt teavet selle kohta, et S. G. mõrva tellijaks

oli R. Agone. Saab nõustuda jälitustoiminguks loa andnud kohtuniku ja maakohtu seisukohaga, et

esitatud teave vajas kontrollimist ning seda oli võimalik teostada üksnes jälitustoimingutega. KrMS §

118 lg 2 kohaselt salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel salvestatud teabest kantakse

jälitustoimingu protokolli kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Kutsesaladuse hoidmise

kohustuse eesmärk on eeskätt kliendi kaitse. Seega on kohus pädev otsustama, kas tegemist on

kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega ja sellest tulenevalt ka selle teabe

tõendina kasutamise lubatavuse üle. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et telefonivestlustes

osalenud advokaat ei olnud R. Agone ega J. L.-i kaitsja, mistõttu maakohus on põhjendatult leidnud,

et tegemist ei olnud õigusabi osutamisega.

5.2 Vaidlustatud kohtuotsus ei rajane ainult kannatanu S. G. ütlustel, vaid ka teistel tõenditel.

Tunnistaja V. L.-i ütlustest nähtub, et R. Agone käskis tal S. G. tappa ajal, kui ta ise viibib välismaal.

V. L.-i ütlused on kooskõlas R. Agone piiriületuse registri väljatrükiga ning reisibüroo kinnitusega

selle kohta, et R. Agone viibis tõepoolest V. L.-i poolt näidatud ajavahemikel Egiptuses. Kannatanu

S. G. ütlustest nähtub, et R. Agone on aastaid nende perekonda terroriseerinud. Pärast plahvatust R.

Agone poolsed rünnakud lõppesid. Kannatanu S. G. ja tunnistaja V. L.-i ütlused on kooskõlas

jälitustoimingu protokollides talletatud teabega. Maakohus on süüdistatava R. Agone ning

tunnistajate V. M.-i ja V. P. ütlused põhjendatult kõrvale jätnud, sest need ei ole eluliselt usutavad ega

kooskõlas teiste tõenditega. Maakohtu otsuses on veenvalt põhjendatud, miks kohus leiab, et S. G.

mõrva tellis just nimelt R. Agone.

5.3 Praeguse kohtuasja materjalidest nähtub, et tunnistaja V. L. keeldus kohtuistungil ütlusi andmast,

kuid tema varasemalt antud ütluste avaldamiseks olid kõik KrMS § 291 lõikes 3 nimetatud

tingimused täidetud. Samuti oli talle enne ütluste andmisest keeldumist selgitatud ütluste andmise või

sellest keeldumise õiguslikke tagajärgi. Seega toimus tunnistaja V. L.-i varasemate ütluste avaldamine

seaduse nõudeid järgides.

5.4 Maakohus on alusetult välja mõistnud kogu S. G. ründamisega seotud ekspertiiside kulu

R. Agonelt. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse R. Agonelt 2791 euro 18 sendi väljamõistmise

osas ja mõistis uue otsusega selle summa R. Agonelt ja V. L.-ilt välja solidaarselt. V. L.-ilt mõisteti

nimetatud ekspertiisikulud välja tema suhtes varem tehtud süüdimõistva otsusega. Kohtutoimikus

olevate õiendite kohaselt on R. Agone süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi toimetatud ekspertiiside

kogumaksumus 1520 eurot 42 senti. Apelleeritud kohtuotsuses märgiti selleks summaks ekslikult

1772 eurot 55 senti, mistõttu ringkonnakohus tühistas kohtuotsuse ka selle menetluskulu

väljamõistmise osas ja mõistis R. Agonelt ekspertiisitasuna välja 1520 eurot 42 senti.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja Mart Missik. Kassaator ei

vaidlusta kohtuotsust osas, milles R. Agone tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 120 ja KarS § 184

lg 1 järgi. Samas taotleb ta maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ülejäänud osas ja

kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhjenduste kohaselt rikkusid

maa- ja ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et jätsid tõendikogumist välja

süüdistatava ja tunnistaja V. P. ütlusi; avaldasid ja kasutasid tõendina tunnistaja V. L.-i ütlusi ja

kasutasid tõendina jälitustoimingu protokolle. Koostoimes moodustavad need rikkumised

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kassatsiooni põhjendused on

kokkuvõtvalt järgmised.

6.1 Maa- ja ringkonnakohus leiavad ekslikult, et ka siis, kui jälitustegevuse raames salvestatud

telefonivestluste üheks pooleks on advokaat, on sellise salvestise tõendina kasutamine seaduslik.

Ringkonnakohus on vääralt leidnud, et kuna telefonivestluses osalenud advokaat ei olnud R. Agone

ega ka J. L.-i (kahtlustatava V. L.-i naise) kaitsja, siis ei olnud tegemist õigusabi osutamisega ja

jälitustoimingu protokoll on tõendina kasutatav. Samas oli advokaat jälitustoimingu tegemise ajal

selles kriminaalasjas ainsa kahtlustatava kaitsja.

6.2 Kriminaalasja materjalide eraldamine aprillis 2010 oli ebaseaduslik ja põhjendamatu. Väär on

kriminaalasja menetlenud kohtute väide, et eraldamine ei kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust,

täielikkust ja objektiivsust. Ebaseaduslik on sellest tulenevalt ka endise kaaskahtlustatava V. L.-i

poolt antud ütluste avaldamine ja kasutamine.

6.3 Arvestada tuleb ka asjaolu, et selline nn tunnistajana ütluste andmine, mis eeldab tõe rääkimise

kohustust, tekitati just menetlejate poolt kriminaalasja põhjendamatu eraldamisega. Kaitsja leiab, et

V. L.-i kohtumenetluses antud ütlusi ei tohtinuks vastu võtta KrMS § 2862 lg 2 alusel, kuna need ei

ole saadud samadel asjaoludel kui deponeeritud ütlused. Praegusel juhul ei saa teises kriminaalasjas

antud ütlusi pidada KrMS § 2862 lg 2 mõttes lubatavaks, kuna ei olnud tagatud R. Agone

küsitlemisõigus. R. Agone ega tema kaitsja ei osalenud kriminaalasja nr 1-10-6099 arutamisel. Kui

seadusandja lubab isiku poolt teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel antud ütlusi kasutada tõendina

samadel asjaoludel kui deponeeritud ütlusi, siis käesolevas asjas ei ole selliseid asjaolusid, mis

võrdsustaksid isiku teises kohtumenetluses antud ütlused deponeeritud ütlustega. V. L.-i poolt antud

ütluste vastuvõtmisel KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel rikkusid kohtud samuti menetlusõigust, kuna KrMS

§ 291 lg 3 kohaselt võib kohus erandina vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused, kui

ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses; antud

juhul oli tegemist kaaskahtlustatavaga, kes oli kohtueelse menetluse vältel andnud diametraalselt

vastukäivaid ütlusi.

6.4 V. L.-i ütlused on ebausaldusväärsed, v.a osas, mis puudutab tema enda tegutsemist plahvatuse

toimepanemisel. Siinkohal tulnuks täiendavalt arvestada ka sellega, et KrMS § 289 käsitleb tunnistaja

usaldusväärsuse kontrolli ristküsitluse käigus, mida käesolevas asjas ei toimunud. Kohus ei saa rajada

süüdimõistvat otsust sellisele tõendile, kuna Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei saa

kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas osas tunnistaja ütlustele, kellele süüdistataval ei ole

võimalik küsimusi esitada (Balciunas vs Leedu, kohtuotsus 20.07.2010. a).

6.5 Maa- ja ringkonnakohus jätsid alusetult ja põhjendamatult kõrvale süüdistatava ja tunnistaja V. P.

ütlusi. Kaitsja sellekohasele etteheitele vastas ringkonnakohus lakooniliselt, et need ei ole eluliselt

usutavad ega kooskõlas teiste tõenditega. Tunnistaja V. P. ütlused on eriti olulised tunnistaja V. L.-i

usaldusväärsuse kontrolliks olukorras, kus ristküsitlust ei toimunud.

7. Kassatsioonile esitatud vastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Jüri

Kasesalu, et kassatsioon on põhjendamatu ja kaitsja vaidlustab sisuliselt kohtute järeldusi tõendite

hindamisel, mis ei kuulu Riigikohtu pädevusse. Ringkonnakohus on vastanud kaitsja etteheidetele nii

jälitustegevuse seaduslikkuse kui ka kriminaalasja eraldamist ja V. L.-i ütluste avaldamist puudutavas

osas. Samuti on kohtud põhjendanud, miks nad pidasid ebausaldusväärseks ja jätsid kõrvale

tunnistaja V. P. ja süüdistatava ütlusi. Seega ei ole kohtud rikkunud menetlusõigust ega kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Esmalt käsitleb kriminaalkolleegium jälitustegevuse seaduslikkusega seonduvat (I), seejärel võtab

seisukoha V. L.-i ütluste avaldamise ja kasutamise seaduslikkuse osas (II), käsitleb karistuse

mõistmisega seonduvat (III) ja võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (IV).

I

9. Kassatsiooni kohaselt on maa- ja ringkonnakohus kriminaalasja lahendamisel lubamatult tuginenud

23. novembri 2010. a jälitustoimingu protokollile. Kuna osade jälitustegevuse raames salvestatud

telefonivestluste üheks pooleks oli V. L.-i advokaat R. Kiviloo, oli tegemist ebaseadusliku

jälitustoiminguga, millega saadud teavet ei saa kasutada tõendina. Seega rajanevad maa- ja

ringkonnakohtu otsused ebaseaduslikule tõendile.

9.1 Kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt oli jälitustoiminguga saadud teave tõend,

kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Ka praegu kehtiva KrMS § 1264 lg 4 järgi on

jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning

jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Jälitustoimingu protokolli kohaselt oli

KrMS §-s 118 (tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine

või -vaatamine) kirjeldatud jälitustoimingule allutatu R. Agone. Jälitustoiminguga koguti tõendeid R.

Agone kasutuses oleva telefoninumbri abonendi kõnede ja sõnumite kohta ajavahemikus

4. detsember 2009 - 16. jaanuar 2010. Jälitustoimingu protokollist nähtuvalt pidas R. Agone

R. Kivilooga kuus kõnet. Samuti pidas R. Agone mitu kõnet J. L.-iga V. L.-i kaitse korraldamise ja

talle kinnipidamisasutusse pakkide üleandmise osas. Maakohtu hinnangul kinnitab jälitustegevusega

kogutud teave, et R. Agone tegeles intensiivselt, tavapärase abistamise piiridest väljuval määral V. L.-

i kaitse korraldamisega, samas kui tema suhtumine J. L.-i ei olnud eriti sõbralik.

9.2 Kolleegiumi hinnangul on tuvastatud, et jälitustoimingule allutatud isik oli R. Agone, mitte

R. Kiviloo kui V. L.-i kaitsja. R. Agone ei olnud R. Kiviloo klient, kuna advokaat ei osutanud R.

Agonele õigusteenust. Seega ei laiene nende suhtlusele advokatuuriseaduse § 43 lg-s 2 nimetatud

konfidentsiaalsusnõue.

9.3 Samuti ei kohaldu praegusel juhul kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 118 lg-s 3 (praegu

KrMS § § 1267 lg-s 2) sätestatud piirang, mille kohaselt ei kasutata tõendina KrMS §-s 72 nimetatud

isiku, sealhulgas kaitsja, edastatavat teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel,

kui selle sisuks on talle ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud, välja arvatud juhul, kui

nimetatud isik on samade asjaolude kohta juba andnud ütlusi või kui need on muul viisil

avalikustatud. Riigikohus on 26. mai 2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10 p-s 15 leidnud, et

kohus on pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega

seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle.

Kriminaalasjast nähtub, et tegemist ei olnud R. Agone kaitsjaga (ehk KrMS §-s 72 nimetatud isikuga)

ja kohtud ei viidanud tõendina ka R. Kiviloo poolt või ka temale edastatud teabele, mis oleks

olemuslikult seotud V. L.-ile õigusabi osutamisega ehk oleks sisuliselt saadud kutsetegevuses.

Jälitustoimingu protokollide pinnalt on kohtud pelgalt nentinud, et tulenevalt R. Agone tihedast

suhtlusest J. L.-i ja ka R. Kivilooga seoses V. L.-i kinnipidamisega võib järeldada, et ta oli V. L.-ile

etteheidetava teoga seotud. Seega ei rikutud jälitustoimingu tegemisel ja jälitustoimingu protokolli

tõendina esitamisel seaduse nõudeid, mistõttu tegemist on lubatava tõendiga.

II

10. Tunnistaja V. L. on R. Agone süüdistuse arutamisel keeldunud ütluste andmisest KrMS § 71 lg 2

p 2 alusel, s.o isikuna, kes on täideviijana samas kuriteos süüdi mõistetud. Prokuröri taotlusel avaldas

maakohus V. L.-i ütlused, mida ta andis kriminaalasja kohtueelses menetluses esmalt tunnistajana ja

seejärel kahtlustatavana, samuti tema kriminaalasja kohtulikul uurimisel. Maa- ja ringkonnakohus

pidasid neid ütlusi lubatavaks tõendiks ja tuginesid neile R. Agone kohta süüdimõistva otsuse

tegemisel. Kassatsioonis leiab kaitsja, et nende ütluste avaldamine ja kasutamine oli lubamatu.

11. Kolleegium märgib, et V. L.-i kohtueelses menetluses tunnistajana ja kahtlustatavana antud ütluste

tõendina avaldamine ja kasutamine ei olnud lubatav. V. L.-i poolt kohtueelses menetluses ütluste

andmise ajal 2010. aastal ei võimaldanud KrMS § 291 kuni 1. septembrini 2011 kehtinud

redaktsioonis avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui ta keeldub

kohtumenetluses ütluste andmisest KrMS §-s 71 sätestatud alusel. Kolleegium kordab oma varasemat

seisukohta, et kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal sai tunnistaja lähtuda sellest, et juhul, kui

ta peaks tulevikus mingis kriminaalmenetluses osalema tunnistaja rollis ja need ütlused süüstaks

potentsiaalselt teda ennast, on tal võimalik realiseerida enda vaikimisõigust. Tema ütluste kui

tõendiallika poole edasises menetluses pöörduda ei saanud. Sellist menetluslikku garantiid ei saa

kriminaalasja arutamise käigus seaduse muudatuse mõjul n-ö tagantjärele tühistada. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-13, p 8.1 ja 14.3). Seega ei

ole V. L.-i kohtueelses menetluses antud ütlused lubatav tõend ja neid tulnuks tõendikogumist välja

jätta. Eeltoodust tulenevalt rikkusid maa- ja ringkonnakohus nende ütluste avaldamise ja

kasutamisega kriminaalmenetlusõigust. Rikkumise olulisuse hindamisel tuleb kolleegiumi arvates

võtta arvesse järgmist.

11.1 Maakohus avaldas viitega KrMS § 2862 lg-le 2 ka need V. L.-i ütlused, mida ta andis enda

kriminaalasja kohtumenetluses. Maakohus viitas sellele, et need ütlused on lubatavad samadel

asjaoludel kui deponeeritud ütlused. Maakohtu hinnangul on seega teise kriminaalasja

kohtumenetluses ehk kohtu ees ja ristküsitluse reeglitele allutatud ütlused võrdustatud deponeeritud

ütlustega ja nende vastuvõtmine ning nendele tuginemine otsuse tegemisel on lubatud.

11.2 Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Tulenevalt KrMS § 691 lg-st 2 on ütluste deponeerimise

eesmärk tunnistaja kohtuliku ülekuulamise tagamine, kui tunnistaja hilisem ülekuulamine

kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib osutuda võimatuks või teda võidakse mõjutada valeütlusi

andma. Ütluste deponeerimisel toimub tunnistaja ülekuulamine eeluurimiskohtuniku juures, kuhu

kutsutakse prokurör, kahtlustatava kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja

või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine

ohustab tunnistaja turvalisust. Seega on ütluste deponeerimise oluliseks tunnuseks tõepoolest asjaolu,

et seda toimetatakse kohtu ees, kuid deponeerimise esmaülesanne on siiski kahtlustatavale tunnistaja

küsitlemisõiguse tagamine kas isiklikult või kaitsja kaudu. Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda

süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa

Inimõiguste Konventsiooni artikkel 6 lg 3 p d tähenduses. Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg-st

3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda

süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Kuigi reeglina toimub tunnistajate küsitlemine

kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja KrMS §-s 691 ette näinud erandliku võimaluse,

mil küsitlemisõiguse tagamiseks toimetatakse tunnistaja ülekuulamine kohtueelses menetluses

eeluurimiskohtuniku juures.

11.3 Eeltoodust tulenevalt ei pea KrMS § 2862 lg 2 kolleegiumi hinnangul silmas olukorda, mil

praeguses asjas süüdistatav ei olnud teises kriminaalasjas menetlusosaliseks ega saanud isiklikult või

kaitsja kaudu realiseerida oma küsitlemisõigust. Selle õiguse puudumisel saab tunnistaja varem antud

ütlustele kohaldada vaid KrMS § 291 lg-st 1 ja lg-st 3 tulenevaid isiku varasemate ütluste avaldamise

üldreegleid, mille kohaselt tuleb kontrollida, kas isikul oli ütluste andmisest keeldumiseks KrMS §

291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud alus ja kas esinevad lg-s 3 nimetatud tingimused.

11.4 Ringkonnakohus hindaski käesolevas kriminaalasjas KrMS § 291 lg-s 3 loetletud tingimustest

lähtudes V. L.-i ütlusi tervikuna, s.t nii kohtueelses- kui ka kohtumenetluses antud ütlusi, ja pidas

nende avaldamist ja kasutamist lubatavaks. Kolleegium nõustub, et käesolevas asjas on täidetud

KrMS § 291 lg-s 3 nimetatud tingimused V. L.-i kohtumenetluses antud ütluste vastuvõtmiseks.

Esmalt on kohtud pidanud V. L.-i usaldusväärseks tõendiallikaks. Nii maa- kui ka ringkonnakohus

leidsid, et V. L.-i ütlused on olulised R. Agone süü tõendamise seisukohalt ja seda ei vaidlusta ka

kaitsja. Viimaks oli R. Agonel ja tema kaitsjal vaieldamatult võimalik esitada vastuväiteid V. L.-i

ütlustele pärast nende avaldamist, mida kaitsja on ka teinud, vaidlustades nende ütluste

usaldusväärsust. Seega nõustub kolleegium, et tunnistaja V. L.-i poolt tema kriminaalasja

kohtumenetluses süüdistatavana antud ütluste avaldamine ja nendele tuginemine oli lubatav. Maa- ja

ringkonnakohtu otsustest nähtub, et pärast oma süü ülestunnistamist olid V. L.-i ütlused R. Agone

panuse kohta teo toimepanemisel ühetaolised nii kohtueelses- kui ka kohtumenetluses. Ka prokurör

leidis, et kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine oli vajalik eeskätt V. L.-i kui tõendiallika

usaldusväärsuse kinnitamiseks. Seega ei olnud V. L.-i kohtueelses menetluses antud ütlustel tõendina

iseseisvat tähtsust kriminaalasjas oluliste asjaolude tuvastamisel. Seetõttu ei tingi ka nende ütluste

tõendikogumist väljajätmine maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist

uueks arutamiseks, kuna nende kasutamine ei tinginud ebaseadusliku või põhjendamatu otsuse

tegemist KrMS § 339 lg 2 mõttes.

12. Kaitsja on seisukohal, et vastuolus KrMS § 15 lg-s 3 sätestatuga on maa- ja ringkonnakohus

otsuse tegemisel lubamatult tuginenud valdavalt V. L.-i ütlustele, keda R. Agonel ega tema kaitsjal ei

olnud võimalik küsitleda. Maakohus leidis, et lisaks V. L.-i ütlustele on kogutud ja kohtumenetluses

uuritud ka küllaldaselt kaudseid tõendeid, mis kinnitavad R. Agone süüd. Nendeks kaudseteks

tõenditeks on kohtuotsusest nähtuvalt 18. detsembri 2009. a jälitustoimingu protokoll, mille kohaselt

R. Agone kohtus 4. detsembri 2009. a õhtul ehk siis vahetult pärast teo toimepanemist Loksal V. L.-

iga. V. L. kinnitab, et kohtumisel rääkis ta R. Agonele teo toimepanemisest ja andis talle üle

granaadirõnga. Samuti nähtub 23. novembri 2010. a jälitustoimingu protokollist, et R. Agone helistas

V. L.-ile 3 minutit enne mainitud kohtumist. Samas R. Agone eitab nii kohtumist kui ka helistamist.

R. Agone viibis teo toimepanemise ajal Egiptuses, mis on kooskõlas V. L.-i ütlustega, et ta pidi tegu

toime panema siis, kui R. Agone on Eestist ära. Samuti viitas kohus sellele, et R. Agone tegeles

aktiivselt V. L.-i kaitse korraldamisega ja tema naise aitamisega, kuigi enda ütluste kohaselt nad ei

olnud V. L.-iga lähedased sõbrad. S. G. ja tema tütar J. G. andsid ütlusi selle kohta, et R. Agone oli

vihane J. G.-st lahkumineku pärast ja oli teda sellega seoses ähvardanud. Seega oli tal motiiv S. G.

tapmiseks. Samas V. L.-i ja S. G. vahel mingit vihavaenu ei olnud. Eeltoodust tulenevalt leiab

kolleegium, et maakohus ei ole tuginenud valdavalt V. L.-i ütlustele, vaid on neid kasutanud

koosmõjus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Eeltoodust tulenevalt ei tingi kassatsiooni väited

maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist.

III

13. Väljaspool kassatsiooni piire leiab kolleegium, et kohtud on eksinud KarS §-s 63 ette nähtud

karistuse mõistmise põhimõtete vastu. Nimelt heideti R. Agonele ette KarS § 405 - § 22 lg 2 järgi V.

L.-i kihutamist plahvatuse tekitamisele ja KarS § 114 p-de 2 ja 7 järgi V. L.-i kihutamist S. G.

tapmisele lõhkeseadeldise kasutamisega ja üldohtlikul viisil. Teokirjelduse kohaselt pidigi plahvatus

toimuma lõhkeseadeldise kasutamise tõttu S. G. tapmisel. Seega ei saa kihutamist plahvatuse

tekitamisele ja S. G. tapmisele loomuliku elukäsitluse järgi käsitada erinevate tegudena KarS § 63 lg

2 tähenduses, mille eest mõistetakse isikule eraldi karistused. Karistus tulnuks mõista KarS § 63 lg 1

alusel KarS § 114 p-de 2 ja 7 järgi, kuna tegemist on raskemat karistust ettenägeva normiga.

Eeltoodust tulenevalt on tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, mis tingib KarS § 405 - §

22 lg 2 järgi mõistetud karistuse tühistamise. Samas ei pea kolleegium vajalikuks muuta R. Agonele

KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristust.

IV

14. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1 tühistab Riigikohus maa- ja

ringkonnakohtu otsused R. Agonele KarS § 405 - § 22 lg 2 järgi karistuse mõistmises. Muus osas

jätab Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

15. R. Agone kaitsja M. Missik on koos kassatsiooniga esitanud taotluse määrata R. Agonele

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Kasak & Missik tasu 460 eurot

80 senti (sh käibemaks 76 eurot 80 senti). Riigikohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS §

23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse

punktidest 2, 3 ja 28 juhindudes rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 186 lg-st 1 jääb R.

Agone kaitsjale kassatsioonimenetluses määratud tasu menetluskuluna riigi kanda.

Priit Pikamäe, Lea Kivi, Eerik Kergandberg